Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-449 11. juuni 2019 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot X kaebus Rae valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Raul Ainla Vastustaja Rae vald, esindaja Helle Semmel Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2018. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2018. a otsus muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste kassatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
3.Kautsjon arvata riigituludesse.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) abikaasa esitas pärast lapse sündi Rae vallale avalduse, millega palus võtta nende laps Peetri lasteaia järjekorda ning soovis lasteaiakohta alates 2015. a septembrist. Laps on alates
12.septembrist 2013. a Rae valla lasteaia järjekorras. 2015. a alguses pöördus kaebaja suuliselt valla poole sooviga saada lasteaiakoht varem, kui taotleti esialgses avalduses. Kaebaja soovis kohta veebruarist 2015 ning põhjendas seda lapse pooleteiseaastaseks saamise ja vajadusega varem tööle minna. Kaebaja sõnul selgitas Rae vald, et hetkel lasteaias vabu kohti ei ole ning soovitas kaebajal taotleda eralasteasutuse toetust. Alates
11.veebruarist 2015. a hakkas laps käima eralasteaias. Samast päevast määrati eralasteaiatoetus. Rae vald pakkus kaebajale 2015. a juunis kohta Taaramäe lasteaias, millest kaebaja loobus, kuna see ei asu Peetri teeninduspiirkonnas.
2.X esitas 19. jaanuaril 2017 Rae vallale taotluse, milles palus hüvitada talle tekitatud varaline kahju 1359 eurot ja 39 senti, kuna vald ei taganud ajast, mil tema laps sai pooleteiseaastaseks, lapsele kohta munitsipaallasteaias. Kaebajal tekkisid 2015. a 11. veebruarist kuni 31. detsembrini kulud eralasteaia teenuse kasutamise tõttu.
3-17-449
3.Rae vald jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja esitas
12.septembril 2013. a vallale taotluse võimaldada tema lapsele lasteaiakoht alates 2015. a septembrist. Vald on kaebaja lapsele pakkunud kohta 2015. a septembrist Taaramäe lasteaias, kuid kaebaja loobus pakutud võimalusest, mistõttu pole vastustajal kahju hüvitamise kohustust.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Rae vallalt välja mõista kahjuhüvitise 1359 eurot ja 39 senti ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 3 sätestatud viivise. Kaebaja taotles ajavahemikul 2015. a veebruarist kuni detsembrini tekitatud kahju hüvitamist. Rae vald rikkus koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust ning kaebajale tekkis kahju, sest tal tuli eralasteaia teenuse eest maksta rohkem, kui oleks tulnud tasuda munitsipaallasteaia teenuse eest.
5.Tallinna Halduskohus jättis 9. augusti 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohtu põhjenduste kohaselt ei tekkinud kohalikul omavalitsusel lasteaiakoha tagamise kohustust üksnes asjaolust, et laps sai pooleteiseaastaseks, kuna KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus luua vähemalt pooleteiseaastasele lapsele võimalus käia lasteasutuses sõltub vanemate sellekohasest soovist. Kaebaja abikaasa märkis
12.septembril 2013. a Rae vallale esitatud avalduses, et lasteaiakohta soovitakse alates 2015. a septembrist. Seega tekkis Rae vallal kohustus tagada kaebaja lapsele võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias alates 1. septembrist 2015.
6.Kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. mai 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus ajavahemikul
1.septembrist kuni 31. detsembrini 2015 tekitatud varalise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks. Sellel ajavahemikul tekitatud kahju eest mõistis ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 411 eurot ja 6 senti, viivise 44 eurot ja 78 senti ning alates 1. juunist 2018. a viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Samuti mõistis kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 469 eurot ja 97 senti. Muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata. KELS § 10 lg 1 kohaselt on isikul õigus nõuda, et tema lapsele luuakse võimalus lasteasutuses käia. Seda kohustust ei saa pidada täidetuks sellega, et vald on lisanud lapse lasteaiakoha järjekorda. Lasteaiakoht tuleb luua mõistliku aja, senise praktika kohaselt kahe kuu jooksul pärast taotluse esitamist. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekitatud kahju. Kaebaja on
19.jaanuaril 2017 esitanud Rae vallale avalduse, milles taotles talle ajavahemikul 11. veebruarist kuni
31.detsembrini 2015 tekitatud varalise kahju, st kantud lisakulude hüvitamist. Kuna kaebaja laps on sündinud 3. septembril 2013. a, siis sai ta pooleteiseaastaseks 3. märtsil 2015, mitte 2015. a veebruaris. Seega ei ole kahjunõue 2015. a veebruari osas põhjendatud. KELS § 10 lg-s 1 nimetatud avaldus tuli Rae vallale esitada kirjalikus vormis. Üksnes kirjalikus vormis sai esitatud avaldust ka muuta. Kahjunõue ei ole 2015. aasta septembrile eelnenud aja osas põhjendatud, kuna kaebaja ei ole esitanud kirjalikku avaldust, et soovib oma lapsele lasteaiakohta alates veebruarist 2015. Seega saab kaebaja hüvitist nõuda vaid ajavahemiku 1. septembrist kuni
31.detsembrini 2015 eest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et ringkonnakohus oleks pidanud mõistma 2(4)
3-17-449 tema kasuks välja ka hüvitise ajavahemikul 1. märtsist kuni 31. augustini 2015 tekitatud varalise kahju eest ning kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud KELS § 10 lg-t 1 ning jätnud arvestamata, et kohalikul omavalitsusel lasub uurimis- ja selgitamiskohustus. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et kaebaja suhtles 2015. a alguses valla ametnikega ja soovis muuta 12. septembri 2013. a avalduses märgitud lasteaiakoha saamise aega. Eralasteasutuse toetuse avalduse rahuldamise otsuses märkis vastustaja, et ei saa kaebaja lapsele lasteaiakohta pakkuda, mistõttu ei saa vastustaja väita, et lähtus endiselt
12.septembri 2013. a avaldusest. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja rikkus vorminõudeid ja tema 2015. a alguses vallale esitatud suulisest avaldusest ei saa lähtuda, mille kaebaja esitas vallale 2015. a alguses. Vastustaja oleks pidanud täitma selgitamiskohustust (haldusmenetluse seaduse § 36 lg 1) ning kaebaja suulise avalduse motiveeritult tagasi lükkama ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kuna vastustaja seda ei teinud, tuleb järeldada, et ta pidas avaldust nõuetekohaseks. Seega tekkis vastustajal hüvitise maksmise kohustus alates 2015. a märtsikuust.
9.Rae vald palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et ringkonnakohus leidis õigesti, et kahju hüvitamise taotlust ei saa pidada põhjendatuks kogu 2015. a septembrile eelnenud aja osas. Isegi kui kaebaja soovis muuta lasteaiakoha saamise aega, ei saanud vastustaja sellest kirjaliku avalduse puudumise tõttu lähtuda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kaebaja taotleb vastustajalt varalise kahju tekitamise eest hüvitist, mis seisneb selles, et tema kulutused lapse paigutamisel eralasteaeda olid suuremad kui need olnuksid, kui laps saanuks koha munitsipaallasteaias. Kassatsiooniastmes ei saa enam olla vaidlust kahjunõude osas alates septembrist 2015 kuni 31. detsembrini 2015, sest selle nõude ringkonnakohus rahuldas. Halduskohtule esitatud kaebuses ja apellatsioonkaebuses nõudis kaebaja, et vastustaja hüvitaks varalise kahju alates 11. veebruarist 2015. Kassatsioonkaebuses taotletakse varalise kahju hüvitamist
1.märtsist 2015, sest kaebaja nõustus ringkonnakohtuga selles, et kuna tema laps sündis
3.märtsil 2013, siis ei saanud tal veebruaris KELS § 10 lg 1 alusel tekkida õigust saada munitsipaallasteaias kohta. Vaidlus puudutab seega 2015. aasta septembrikuule eelnevat perioodi.
11.Selleks et asja lahendada, peab kolleegium selgitama kujunenud olukorda ja lähtuma ka järgmistest halduskohtule esitatud väidetest: kaebaja soovis vallalt munitsipaallasteaia kohta veebruaris 2015, mil laps saab kaebaja väitel pooleteiseaastaseks; vald ei saanud lasteaiakohta alates
11.veebruarist 2015 anda, sest vaba kohta polnud. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja pöördus jaanuaris 2015 munitsipaallasteaia koha saamiseks valla poole suuliselt ja selgitas, et vajab oma lapsele 2015. a veebruarist lasteaiakohta ka seetõttu, et asub tööle. Kaebaja laps sai pooleteiseaastaseks 3. märtsil 2015. Seega ei saanud lapse vanus olla põhjuseks, miks sooviti saada lasteaiakoht alates 2015. a veebruarist. KELS § 10 lg 1 seostab munitsipaallasteaia koha saamise õiguse lapse pooleteiseaastaseks saamisega, mitte aga vanema sooviga asuda enne seda päeva tööle. Eeltoodu tõttu ei olnud vallal kohustust anda kaebaja lapsele munitsipaallasteaia kohta 11. veebruarist 2015, mil laps ei olnud veel saanud pooleteiseaastaseks, ning selle andmata jätmine ei saanud rikkuda kaebaja õigusi. Praegusel juhul on oluline, et vastustaja on kaebaja kõnealuse taotluse kohta teinud eitava otsuse, olgugi et ta ei andnud selle kohta kirjalikult vormistatud haldusakti. Oluline on ka see, milline suhtlus toimus kaebaja ja valla vahel pärast seda, kui kaebaja sai teada, et ta ei saa soovitud ajal munitsipaallasteaia kohta. Kaebaja sõlmis 18. jaanuaril 2015 eralasteaiaga päevahoiulepingu 11. veebruarist kuni
31.augustini 2015 ja vastustaja määras 11. veebruarist 2015 eralasteaia toetuse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole pärast 2015. a jaanuaris eralasteaiaga lepingu sõlmimist esitanud sooviavaldust saada munitsipaallasteaia koht 2015. a kevad- ja suvekuudeks või suhelnud selles 3(4)
3-17-449 küsimuses vastustajaga. Asja materjalide hulgas (tl 27) on kaebaja ja munitsipaallasteaia e-kirjavahetus 2015. a juuni keskpaigast, millest nähtub, et kaebajale pakuti munitsipaallasteaia kohta Jüris sügisest 2015. Kaebaja loobus sellest, kuna lasteaed asub liiga kaugel, ning teatas, et jääb ootama kohta Peetri lasteaias, kus tema laps järjekorras on ja kuhu neil on seaduse alusel õigus koht saada. Uuesti avaldas kaebaja soovi paigutada laps munitsipaallasteaeda septembrist 2015. Siis tugines kaebaja oma abikaasa (lapse isa) 12. septembril 2013 esitatud avaldusele, milles oli taotlus saada lasteaiakoht septembrist 2015 Peetri lasteaeda. Kaebaja ei esitanud pärast seda, kui ei saanud 2015. a veebruarist munitsipaallasteaia kohta, ühtki avaldust, et soovib seda kohta saada 3. märtsist. Kuna kaebaja pole taotlenud lasteaiakohta 2015. a kevad- ja suvekuudeks, siis puudub ka valla õigusvastane haldusakt või tegevusetus seonduvalt lasteaiakohaga kindlustamisega 2015. a kevad- ja suvekuudel. Seega ei ole kahjunõue, mis puudutab ajavahemikku märtsist kuni septembrini 2015, põhjendatud.
12.Isegi kui kaebaja oleks jaanuaris 2015 esitanud vormikohase avalduse, et soovib saada munitsipaallasteaia kohta 11. veebruarist 2015, poleks vallal olnud kohustust avaldust lapse vanuse tõttu rahuldada. Kolleegiumi arvates ei ole vastustaja rikkunud ka selgitamiskohustust. Vastustaja sai 2015. a jaanuaris lähtuda sellest, et kaebajal on vaja munitsipaallasteaia kohta just veebruarist 2015 ja ta arvestas kaebaja sooviga ning määras 11. veebruarist 2015 eralasteaiatoetuse. Valla kohustust selgitada jaanuaris 2015 kaebajale vormikohase avalduse esitamise vajadust ei saa tuletada sellest, et septembris 2015 esitas munitsipaallasteaia koha saamise avalduse lapse isa ning kaebaja ei pruukinud seetõttu teada, et avaldus peab olema vormikohane. Oluline on kaebaja soov saada lasteaiakoht veebruaris 2015 ja see, et vallal ei olnud kohustust seda rahuldada, sest laps polnud selleks ajaks veel pooleteiseaastaseks saanud.
13.Eeltoodud põhjustel jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kassatsiooniastme menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 järgi tema enda kanda. Ka vastustaja kulud jäävad HKMS § 109 lg 1 järgi tema enda kanda, sest vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 alusel riigituludesse.
14.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.