Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. mai 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-449
Haldusasi
XX kaebus Rae valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. augusti 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX (X), esindaja adv Anneliis Räpo Vastustaja – Rae vald, esindaja Helle Sipelgas
Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine
XX apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. augusti 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-449 osas, milles jäeti rahuldamata XX kaebus hüvitise väljamõistmiseks ajavahemikul 01.09.2015–31.12.2015 tekitatud varalise kahju eest. Teha selles osas asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Rae vallalt XX (isikukood XXXXXXXXXX) kasuks välja hüvitis 411,06 eurot (nelisada üksteist eurot 6 senti) ajavahemikul 01.09.2015–31.12.2015 tekitatud varalise kahju eest, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 44,78 eurot (nelikümmend neli eurot 78 senti) ja alates 1. juunist 2018. a viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
Mõista Rae vallalt XX menetluskulude katteks välja 469,97 eurot (nelisada kuuskümmend üheksa eurot 97 senti). Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. juulil 2018 (HKMS § 212 lg 1).
3-17-449 Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Rae vallale 19.01.2017 taotluse hüvitada temale tekitatud varaline kahju 1359,39 eurot. Vald ei taganud tema lapsele YY-le lasteaiakohta, rikkudes koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-t 1, ja taotlejal tekkisid seetõttu kulud seoses eralasteaia teenuse kasutamisega. YY on olnud alates 12.09.2013 Peetri lasteaia järjekorras ja laps sai 2015. a veebruaris 1,5-aastaseks. Lapsele ei tagatud selleks hetkeks kohta munitsipaallasteaias, mistõttu käis laps ajavahemikul 11.02.2015–31.12.2015 OÜ Q peetavas eralasteaias CCC. Rae vald pakkus 2015. a juunis YY-le kohta Jüril asuvas Taaramäe lasteaias, kuid taotleja keeldus selle vastuvõtmisest, sest lasteaed ei asu Peetri teeninduspiirkonnas.
2.Rae vald jättis 20.02.2017 vastusega nr 10-1.1/513-1 XX kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Taotleja on esitanud 12.09.2013 avalduse oma lapsele YY-le lasteaiakoha võimaldamiseks alates 2015. a septembrist ja laps on võetud lasteaiajärjekorda. YY-le pakuti 2015. a juunis kohta Taaramäe lasteaias ja 2016. a mais kohta Peetri lasteaias, kuid taotleja on mõlemal korral pakutud lasteaiakohast loobunud, mistõttu puudub kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks alus.
3.XX esitas 26.02.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 12.04.2017 ja 26.05.2017) Rae vallalt 1359,39 euro suuruse kahjuhüvitise ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 p-s 3 sätestatud viivise väljamõistmiseks. Kuna YY-le ei tagatud tema 1,5-aastaseks saamise ajaks lasteaiakohta Peetri teeninduspiirkonnas, oli laps sunnitud käima eralasteaias. Rae vald rikkus KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust ja kaebajale tekkis seeläbi kahju ulatuses, milles tal tuli eralasteaia teenuse eest maksta enam, kui oleks tulnud tasuda munitsipaallasteaia teenuse eest. Vastavalt KELS § 27 lg-le 3 ei saa vanemate poolt kaetav osa lasteasutuse kuludest olla ühe lapse kohta rohkem kui 20% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast, mis 2015. a-l oli 390 eurot. Kahjusumma suurus kujunes järgmiselt: (eralasteaia kohatasu kuus vastavalt kohalkäidud päevadele) + (toiduraha ühes kuus vastavalt kohalkäidud päevadele) – (Rae valla poolt makstav hüvitis 235 eurot kuus) – (kaebaja poolt kokku hoitud munitsipaallasteaia tasu koos toidurahaga vastavalt kohalkäidud päevadele) – (kaebajale kui lasteaiatasu maksjale üle kantud füüsilise isiku tulumaksutagastuse summa 339,85 eurot). Kaebajale 2015. a juunis pakutud koht Taaramäe lasteaias ei asu Peetri teeninduspiirkonnas ja asja lahendamisel ei oma tähtsust koha pakkumine Peetri lasteaias alates 2016. a septembrist. Kaebaja sai ekslikult aru, et lasteaiakoha avaldusele tuleb märkida kooliaasta algus, mistõttu ei olnud taotlusel märgitud 2(8)
3-17-449 2015. a veebruari. Kui vallal ei olnud pakkuda lasteaiakohta 2015. a septembris, siis ei ole usutav, et seda oleks saanud pakkuda ka 2015. a veebruaris. Kaebaja taotles Rae vallalt lasteaiakohta telefoni teel pärast YY 1,5-aastaseks saamist, kuid vastustaja selgitas, et hetkel lasteaias vabu kohti ei ole ning tegi ettepaneku taotleda eralasteasutuse toetust, kui laps peab minema eralasteaeda. Kaebaja esitas Rae vallale 02.02.2015 avalduse eralasteaia toetuse saamiseks. Kui Rae vald arvas, et on Taaramäe lasteaias koha pakkumisega oma kohustuse täitnud, siis on eralasteaia toetuse maksmine ja YY lasteaiajärjekorda jätmine arusaamatu. Kaebajale 2017. a-l edastatud uue lapsehoiuteenuse osutamise kokkuleppe kohaselt on Rae vald valmis hüvitama kaebajale 310 eurot kuus, millest nähtuvalt möönab vald oma kohustuste rikkumist.
4.Rae vald vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Lapse isa esitas 12.09.2013 avalduse YY võtmiseks Peetri lasteaia järjekorda ja lasteaiakoha saamiseks alates 2015. a septembrist. Lapsele võimaldati koht Taaramäe lasteaias alates 2015. a sügisest, millest kaebaja aga loobus. Kaebajale pakuti 2016. a mais alates uuest õppeaastast kohta Peetri lasteaias, kuid kaebaja keeldus ka sellest. Kaebaja eelistatud Peetri lasteaias ei olnud 2015. a septembris võimalik lapsele kohta võimaldada, sest vabad kohad lasteaias puudusid, mistõttu võimaldati lapsele lasteaiakoht Jüri teeninduspiirkonnas Taaramäe lasteaias. Vald lähtus 12.09.2013 avalduses märgitud lasteaiakoha taotlemise algusajast ning arvestas, et vanemate ja lapse elukoht on Rae valla territooriumil. Seadus ei sätesta kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatavate teeninduspiirkondade arvu, kuid KELS § 15 lg-st 2 tulenevalt on lasteasutuse valik vanemate jaoks vaba, kui soovitud lasteasutuses on vabu kohti.
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.08.2017 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. YY lisati 12.09.2013 lasteaiakoha järjekorda isa avalduse alusel, milles oli märgitud soov saada lasteaiakoht alates 2015. a septembrist ning eelistuseks Peetri lasteaed. Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist 2015. a veebruari kuni detsembri eest, mil YY käis eralasteaias. KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustus luua vähemalt 1,5-aastasele lapsele võimalus käia lasteasutuses sõltub vanemate sellekohasest soovist, mistõttu ei tekkinud kohalikul omavalitsusel vastavat kohustust üksnes asjaolust, et YY sai 03.02.2015 pooleteiseaastaseks, sest 12.09.2013 avalduses oli lasteaiakohta soovitud alates 2015. a septembrist. Rae vallal tekkis kohustus tagada YY-le võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias alates 01.09.2015. Rae Vallavolikogu 18.03.2014 määruse nr 6 „Koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkondade kinnitamine“ § 1 kohaselt olid Rae vallas Jüri, Lagedi, Peetri ja Vaida teeninduspiirkonnad ning määruse §-st 2 tulenevalt teenindasid vastavas teeninduspiirkonnas tegutsevad koolieelsed lasteasutused samas teeninduspiirkonnas elavaid lapsi. Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 4 lg 2 kohaselt olid lasteaiakoha eraldamisel aluseks teeninduspiirkonnad ja üldjärjekord. Vabade kohtade olemasolul võetakse lasteasutustesse lapsi ka väljastpoolt teeninduspiirkondi (määruse § 4 lg 3). Puudub vaidlus, et 2015. a septembris ei pakutud YY-le vabade kohtade puudumise tõttu lasteaiakohta vanemate eelistatud Peetri lasteaias, kuid pakuti kohta Taaramäe lasteaias, millest kaebaja loobus ja soovis jääda Peetri lasteaia järjekorda. Rae vald pakkus lasteaiakohta vastavalt oma võimalustele ning vanemate taotletud ajal ühes Rae valla teeninduspiirkonnas asuvas lasteaias, mistõttu ei ole vastustaja oma kohustusi rikkunud. YY-le pakuti Peetri lasteaias kohta esimesel võimalusel (2016. a sügisel), millest kaebaja loobus, ning veelkord 2017. a sügisel, mille kaebaja ka vastu võttis. Kaebaja viidatud Riigikohtu 19.03.2014 otsus nr 3-4-1-63-13 ning Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2015 otsus nr 3-14-422 ja 15.04.2014 otsus nr 3-13-799 ei ole asjakohased, sest praegusel juhul pakkus vald YY-le lasteaiakohta vanemate soovitud ajal. Rae vald ei ole keeldunud kaebaja lapsele lasteaiakoha pakkumisest, vaid 3(8)
3-17-449 püüdnud probleemi lahendada, pakkudes lasteaiakohta teises lasteaias, mis asub samuti Rae valla teeninduspiirkonnas. Kaebaja lapsele lasteaiakoha eraldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et vastustaja maksis kaebajale eralasteaia toetust alates 2015. a veebruarist. Toetuse maksmine toimus Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 49 „Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord“ alusel ning nimetatud määrus ei sätesta erisusi tulenevalt sellest, kas lapsele on pakutud kohta munitsipaallasteaias või mitte. Toetust makstakse valla ja eralasteasutuse vahel sõlmitud finantseerimislepingu alusel. Rae valla tegevus YY-le Peetri alevikus lasteaiakoha võimaldamata jätmisel ajal, mil laps käis eralasteaias (2015. a veebruar–detsember), ei olnud õigusvastane. Vastustajale ei saa heita ette tegevusetust, sest vald otsis võimalusi koha leidmiseks teises Rae valla teeninduspiirkonnas asuvas munitsipaallasteaias. Kuna Rae vald ei ole oma kohustusi rikkunud, siis ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 08.09.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 10.05.2018) tühistada halduskohtu otsus ja mõista vastustajalt tema kasuks välja kahjuhüvitis 1359,39 eurot ja sellele lisanduv viivis. Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et 12.09.2013 avaldust on hiljem muudetud. Kaebaja taotles tööle asumisega seoses 2015. a alguses Rae vallalt YY-le lasteaiakohta juba alates 2015. a veebruarist. Kaebaja uskus, et selleks piisab valla ametnikuga telefoni teel rääkimisest ega osanud ette näha, et peab oma varasema avalduse tagasi võtma ja esitama uue kirjaliku avalduse. Kuna vallal ei olnud kohta pakkuda, soovitati kaebajal esitada avaldus eralasteasutuse toetuse saamiseks, mida kaebaja 02.02.2015 ka tegi. Nimetatud toetuse rahuldamise kohta tehtud otsuses on Rae vald nentinud, et kaebaja lapsele ei ole suudetud lasteaiakohta pakkuda, mistõttu ei saa vastustaja ka väita, et lähtus endiselt 12.09.2013 esitatud avaldusest, milles oli lasteaiakohta taotletud alates 2015. a septembrist. Seega on halduskohus lähtunud ebaõigest seisukohast, et Rae vallal tekkis YY-le lasteaiakoha pakkumise kohustus alles 01.09.2015. Rae Vallavolikogu 18.03.2014 määruse nr 6 §-de 1 ja 2 ning Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 2 lg 5 ja § 4 lg 2 põhjal on selge, et Rae vald peab tagama, et Peetri teeninduspiirkonnas elavad lapsed saaksid käia samas teeninduspiirkonnas asuvas lasteaias. Puudub vaidlus, et 2015. a septembris pakuti YY-le kohta Jüri teeninduspiirkonnas asuvas Taaramäe lasteaias, kuid mitte Peetri teeninduspiirkonnas asuvas lasteaias. KELS § 10 lg-st 1 ei tulene, et vald peab tagama lasteaiakoha vastavalt oma võimalustele, mistõttu ei saa väidetav vastustaja poolne lahenduste otsimine muuta olematuks valla kohustuste rikkumist. Halduskohtu viited Rae valla teeninduspiirkonnale jäävad arusaamatuks, sest Jüri ja Peetri teeninduspiirkonnad on selgelt erinevad üksused. Lahendid nr 3-4-1-63-13 ja nr 3-14-422 on asjakohased, sest sisuliselt pole mingit vahet, kas vald jätab lasteaiakoha üldse pakkumata või pakub kohta teises teeninduspiirkonnas asuvas lasteaias (mis võib asuda lapse elukohast isegi 30 km eemal). Viited 2016. ja 2017. a pakkumistele ei ole asjakohased, sest esitatud kahjunõue seondub üksnes 2015. a-ga. Rae valla tegevusetuse (haldussuutmatuse) ja kaebajal 1359,39 euro suuruse kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning ühtegi kahju hüvitamist välistavat asjaolu ei esine. Halduskohtu põhjendused on ebapiisavad ja vastuolulised, millega on rikutud HKMS § 157 lg-t 1 ja § 158 lg-t 1. Rae valla enda käitumine (lapse Peetri lasteaia järjekorda jätmine ja eralasteaia toetuse maksmine) kinnitab, et vastustaja mõistab oma rikkumist. Praegusel ajal hüvitab Rae vald kaebajale lapsehoiuteenuse osutamise eest ühes kuus koguni 310 eurot (varasema 235 euro asemel).
4(8)
3-17-449
7.Rae vald vaidleb 11.10.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 17.05.2018) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastavalt KELS § 10 lg-le 1 ja vanemate 12.09.2013 avaldusele oli vallal kohustus võimaldada YY-le lasteaiakoht alates 2015. a septembrist. Vastustaja pakkus kaebajale tema poolt soovitud ajal kohta ühes teeninduspiirkonnas asuvas lasteaias (Taaramäe lasteaed), kuid kaebaja loobus sellest, jäädes edasi Peetri lasteaia järjekorda. KELS § 15 lg 2 kohaselt on lasteasutuse valik vanemate jaoks vaba, kui soovitud lasteasutuses on vabu kohti. Praegusel juhul vanemate soovitud Peetri lasteaias vabu kohti ei olnud, mistõttu pakutigi kohta teises lasteaias. Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 4 lg 2 kohaselt peab eraldatav lasteaiakoht asuma ühes kehtestatud teeninduspiirkonna lasteaias ning võimalusel arvestatakse vanemate märgitud eelistust (määruse § 2 lg-d 1, 3 ja 5). Kaebaja lapsele lasteaiakoha eraldamisel ei oma tähtsust, et Rae vald maksis kaebaja taotluse alusel eralasteaia toetust alates 2015. a veebruarist. Toetuse suuruse ja selle maksmise korra sätestavad Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 49 § 1 lg-d 1 ja 3. Kaebaja esitatud 25.05.2017 lapsehoiuteenuse rahastamise leping on sõlmitud Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ alusel ning Rae valla eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamislepingu sõlmimisega ei ole vastustaja möönnud, et tal on kohustus hüvitada apellandile taotletud kahjusumma, ning tegemist ei ole ka valla poolse rikkumise heastamisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
9.KELS § 10 lg 1 sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Pooleteise- kuni kolmeaastase lapse lasteaiakoha võib valla- või linnavalitsus vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille rahastamisele kohaldatakse KELS § 27 lg-tes 3 ja 4 sätestatut. KELS § 10 lg-st 1 tulenevate kohaliku omavalitsuse üksuse kohustuste sisu ja ulatust on varasemalt selgitatud näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 07.01.2016 otsuses nr 3-1452400 (p 9); 27.04.2015 otsuses nr 3-14-422 (p-d 12-13); 27.04.2015 otsuses nr 3-13-2038 (pd 11-12); 24.04.2015 otsuses nr 3-13-1859 (p-d 13-14); 30.12.2014 otsuses nr 3-12-2314 (p-d 9-10); 21.11.2014 otsuses nr 3-13-1457 (p-d 12-13); 14.11.2014 otsuses nr 3-13-932 (p-d 10 ja 13); 14.11.2014 otsuses nr 3-13-70166 (p-d 9-11); 15.04.2014 otsuses nr 3-13-799 (p 18); 12.08.2013 otsuses nr 3-12-1007 (p 13). Kokkuvõtlikult on nimetatud sättega antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist ning vastavat kohustust ei saa vald täita pelgalt isiku lisamisega lasteaiakoha järjekorda, vaid selline võimalus tuleb luua mõistliku aja (s.o senise praktika kohaselt üldjuhul umbes kahe kuu) jooksul pärast taotluse esitamist (vt ka Riigikohtu 19.03.2014 otsused nr 3-4-1-63-13 ja nr 3-4-1-66-13). KELS § 10 lg-le 1 tugineva nõudeõiguse olemasolu ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju.
10.XX on taotlenud Rae vallalt 19.01.2017 avalduses (tl 13-13p) 1359,39 euro suuruse varalise kahju hüvitamist perioodil 11.02.2015–31.12.2015 tekkinud lisakulude hüvitamiseks. Kahtlust ei ole selles, et YY käis kahjunõudes märgitud ajavahemikul OÜ Q peetavas eralasteaias CCC, mida tõendavad 18.01.2015 sõlmitud leping (tl 4-6p) ja OÜ Q arved (tl 3444) ning kaebaja pangakonto väljavõte arvete tasumise kohta (tl 33). Ringkonnakohus juhib samas tähelepanu, et kuna YY on sündinud 03.09.2013 (tl 51), siis sai ta 1,5-aastaseks 5(8)
3-17-449 03.03.2015, mitte 2015. a veebruaris. Sellest tulenevalt ei saa KELS § 10 lg-le 1 tuginev kahjunõue olla 2015. a veebruari osas ühelgi juhul põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea siiski kahju hüvitamise taotlust põhjendatuks kogu 2015. a septembrile eelnenud perioodi osas. Puudub vaidlus, et lapsevanema 12.09.2013 avalduses (tl 26) paluti laps võtta Peetri lasteaia järjekorda ning lasteaiakoha saamise soovitud ajaks oli märgitud 2015. a september. KELS § 15 lg 4 kohaselt kehtestab laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra valla- või linnavalitsus. Nimetatud korra all tuleb mõista menetlust ehk seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast väljaarvamist (vt lahend nr 34-1-66-13, p 32). Haldusmenetluse seaduse § 14 lg 1 teise lause kohaselt võib haldusorganile esitatavale taotlusele näha seadusega või selle alusel ette kohustusliku vormi. Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 2 lg 1 nägi nii 12.09.2013 avalduse esitamise ajal kui ka 2015. a alguses ette, et laps võetakse lasteaiakoha saamise järjekorda vormikohase avalduse (määruse lisa 1) alusel, mis esitatakse vallavalitsusele digitaalselt allkirjastatuna aadressil [email protected] või posti teel või antakse üle vallavalitsuses vastuvõtusekretärile, saades soovi korral vastu üleantud avalduse koopia, millel on fikseeritud avalduse vastuvõtmise kuupäev. Seega tuli KELS § 10 lg-s 1 sätestatud avaldus esitada Rae vallale kirjalikus vormis ning üksnes kirjalikus vormis sai järelikult toimuda ka esitatud avalduse muutmine (vt ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 77 lg 3 ls 1). Seega isegi juhul, kui kaebaja tõepoolest suhtles 2015. a alguses valla ametnikega telefonitsi ja soovis muuta 12.09.2013 avalduses märgitud lasteaiakoha saamise aega, ei oleks vastustajal olnud võimalik sellisest muudatusest vorminõuete rikkumise tõttu lähtuda. Olukorras, kus lapsevanem on varasemalt juba esitanud vormikohase kirjaliku avalduse lapsele lasteaiakoha saamiseks ja eelnevalt usutavasti tutvunud ka asjaomase regulatsiooniga (mis ei olnud vahepeal muutunud), ei ole tõsiseltvõetav kaebaja vastuväide, et uue kirjaliku avalduse esitamise vajadus ei pidanud olema talle arusaadav. Eeltoodu põhjal hindab ringkonnakohus Rae valla tegevuse sisulist õiguspärasust üksnes perioodi 01.09.2015–31.12.2015 osas.
11.KELS § 10 lg 1 ls 1 kohustab vanemate soovil looma vallas elavale vähemalt 1,5-aastasele lapsele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 15 lg 1 kohaselt kinnitab lasteasutuse teeninduspiirkonna kohaliku omavalitsuse volikogu. Rae Vallavolikogu 18.03.2014 määruse nr 6 (kuni 02.07.2016 kehtinud redaktsioonis) § 1 kohaselt oli Rae vallas moodustatud neli koolieelsete lasteasutuste teeninduspiirkonda – Jüri, Lagedi, Peetri ja Vaida. Kuivõrd YY ja tema vanemate elukohaks nii 12.09.2013 taotluse esitamise ajal kui ka 2015. al oli Peetri alevik, siis jäi nende elukoht määruse § 1 lg-st 3 ja §-st 2 tulenevalt Peetri teeninduspiirkonda (Assaku alevik, Järveküla küla, Peetri alevik, Rae küla, Uuesalu küla). Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 2 lg 3 kohaselt peetakse lasteaia järjekorda teeninduspiirkondade põhiselt ning § 4 lg-st 2 tulenevalt on lasteaiakoha eraldamisel aluseks teeninduspiirkonnad ja üldjärjekord. Teeninduspiirkonna sätestamise eesmärk on olnud vältida laste viimist kodust kaugele ning garanteerida, et igale lapsele oleks elukoha alusel tagatud lasteaiakoht lähimasse lasteasutusse (vt Riigikogu VIII koosseisu 883 SE seletuskiri). Sellest loogikast lähtub ka KELS § 15 lg 3, mille kohaselt tuleb lasteasutusse kõigepealt vastu võtta lasteasutuse teeninduspiirkonnas elav laps ning pärast teeninduspiirkonnas elavate laste vastuvõttu võetakse vabade kohtade olemasolul lasteasutusse lapsi väljastpoolt teeninduspiirkonda. Samasisuline regulatsioon on sätestatud Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 4 lg-s 4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole munitsipaallasteaedade teeninduspiirkondade määramine pelgalt administratiivne meede, mis abistab vallavalitsust lasteaiakohtade järjekorra koostamisel ja haldamisel, vaid selle kaudu piiritletakse ka KELS § 10 lg-st 1 tulenevat lapsevanema õigust nõuda lapsele lasteaiakohta ja 6(8)
3-17-449 sellele vastanduvat kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust lapsele lasteaiakoht tagada. Kaebaja on õigesti leidnud, et KELS § 10 lg-st 1 ja § 15 lg-st 3 tuleneb õigus saada soovi korral lasteaiakoht lapse elukohajärgses teeninduspiirkonnas ning seda kohustust ei saa lugeda täidetuks vaba lasteaiakoha pakkumisega mõnes muus teeninduspiirkonnas. Viited KELS § 15 lg-le 2 ja Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 § 2 lg-le 5, millest tulenevalt on lasteasutuse valik vanemate jaoks vaba, kui soovitud lasteaias on vabu kohti, ning järjekorra avalduses on õigus märkida ka lasteaia eelistus, mida võimalusel arvestatakse, ei ole praeguses vaidluses asjakohased, sest kaebajale ei ole 2015. a-l pakutud alternatiivseid lasteaiakohti Peetri teeninduspiirkonda jäävates lasteaedades, vaid üksnes kohta Jüri teeninduspiirkonnas asuvas lasteaias. Kuna kaebajal oli õigus nõuda ja vastustajal kohustus pakkuda lasteaiakohta Peetri teeninduspiirkonna lasteasutuses, siis ei ole Rae vald Jüri teeninduspiirkonna lasteasutusse koha pakkumisega vastavat kohustust täitnud ja kaebajale ei saa heita ette seda, et ta pakutud kohta 15.06.2015 e-kirjaga (tl 27-27p) vastu ei võtnud, vaid eelistas selle asemel YY jäämist edasi Peetri teeninduspiirkonna järjekorda.
12.Kahju hüvitamiseks peavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kui kahjunõude rahuldamise eeldused on täidetud, tuleb selgitada, kas esineb aluseid vastutuse piiramiseks (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3). Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud ja aluseid avaliku võimu kandja vastutuse piiramiseks ei esine. Asjaolu, et vastustaja on määranud kindla summa, mida eralasteasutusele ühe lapse kohta eraldatakse (2015. aastal 235 eurot kuus), ei välista kaebaja nõuet hüvitada talle tekkinud kahju seda summat ületavas osas, sest kui vastustaja poleks oma KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust rikkunud, ei oleks kaebaja pidanud tegema kulutusi lapse eralasteaia tasudele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2015 otsus nr 313-1859, p 23). Vastustaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hüvitamiskaebuse aluseks võetud kahju tekkimise arvutuskäigule ega kaebaja viidatud kulutuste vajalikkusele või nende tegelikule kandmisele. XX kulutas OÜ Q 11.09.2015 arve nr 3436, 09.10.2015 arve nr 3506, 05.11.2015 arve nr 3534 ja 11.12.2015 arve nr 3721 (tl 33; tl 41-44) alusel eralasteaia kohatasule ja toidurahale kokku 562,99 euro võrra rohkem, kui kaebaja oleks pidanud kulutama siis, kui Rae vald ei oleks rikkunud oma kohustust võimaldada YY-le alates 01.09.2015 lasteaiakoht Peetri teeninduspiirkonnas. Kuna tulumaksuseaduse § 26 lg 1 võimaldas kaebajal arvata lapse eralasteaias käimisega seotud lisakulud (v.a toiduraha) oma maksustamisperioodi tulust maha koolituskuludena, siis on põhjendatud arvestada väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel kaebajale 2015. a kohta tagastatud tulumaksu vastavalt tema poolt kantud ja hüvitamisele kuuluva lasteaiatasu osakaalule ehk 45% ulatuses (339,85 eurot × 45% = 151,93 eurot). Kokkuvõttes tuleb kaebaja kasuks mõista vastustajalt välja 411,06 eurot (s.o 562,99 – 151,93 = 411,06).
13.VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Alates 01.01.2017 on VÕS §-s 94 sätestatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäär 0%. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 33-1-66-14, p 19; 16.12.2010 otsus nr 3-3-1-83-10, p‐d 21-22). VÕS § 113 lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. XX esitas Rae vallale taotluse 7(8)
3-17-449 kahju hüvitamiseks 19.01.2017, mistõttu on põhjendatud arvestada viivist alates 20.01.2017. Perioodi 20.01.2017–31.05.2018 (497 päeva) eest tuleb VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista viivis 44,78 eurot (411,06 × 8% × 497 ÷ 365 = 44,78) ning alates 01.06.2018 tuleb Rae vallal arvestada ja maksta kaebajale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni väljamõistetud kahjuhüvitise täieliku tasumiseni.
14.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 09.08.2017 otsus tühistada osas, milles jäeti rahuldamata XX kahju hüvitamise kaebus seoses ajavahemikuga 01.09.2015–31.12.2015 ning sellega seotud viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb selles osas asjas uue otsuse, millega rahuldab XX kaebuse osaliselt ja mõistab Rae vallalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 411,06 eurot, kohtuotsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 44,78 eurot ja alates 01.06.2018 kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid 964,78 eurot, sh riigilõiv 40,78 eurot (tl 10; tl 84-88). Apellatsioonimenetluses on kaebaja kandnud menetluskulusid 601,78 eurot, sh riigilõiv 40,78 eurot (tl 106; tl 118-120). Esimese ja teise astme kohtus kokku 1566,56 euro suuruste menetluskulude kandmine ning nende seos praeguse haldusasja menetlemisega on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna kaebaja on taotlenud 1359,39 euro suuruse hüvitise väljamõistmist ning ringkonnakohus mõistis välja hüvitise 411,06 eurot, tuleb kaebus lugeda rahuldatuks 30% ulatuses ja sellest proportsioonist lähtudes jagada ka menetluskulud. Seega tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel mõista vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 469,97 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Rae vald ei ole esitanud andmeid kantud menetluskulude kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.