N.R. Energy OÜ kaebus Maa-ameti 19.10.2018 teate nr 7-4/18/15359-2 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja Maa-ameti keelamiseks sundvõõrandada kaebajale kuuluvaid kinnistuid
Menetlusosalised
Kaebaja – N.R. Energy OÜ, volitatud esindajad vandeadvokaat Piret Blankin ja advokaat Maiki Virks Vastustaja – Maa-amet, volitatud esindaja Toomas Kutti
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
RESOLUTSIOON
Tagastada N.R. Energy OÜ kaebus.
Jätta N.R. Energy OÜ esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1, § 252 lg 7).
ASJAOLUD
1.Maa-amet (vastustaja) teavitas 19.10.2018 teatega nr 7-4/18/15359-2 N.R. Energy OÜd (kaebaja), et algatab kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 4 lg 1 p 4 alusel kaebaja 24 kinnisasja omandamise menetluse läbiviimise. Põhjendused:
1.1.KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OÜ (KKT) esitas 11.11.2009 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile taotluse Eesti põlevkivimaardla Põhja-Kiviõli uuringuväljal paikneva Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldise territooriumil asuvatele kinnistutele sundvalduse seadmiseks ja kasutusvalduste sundvõõrandamiseks. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjäärist põlevkivi kaevandamine toimub Keskkonnaministeeriumi kantsleri 27.01.2011 käskkirjaga nr 165 väljastatud kaevandamisloa nr KMIN-105 (kehtivusega kuni 27.01.2036) alusel. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldisel asub kaevandatavat põlevkivi 21,966 miljonit tonni, sellest ligi 8 miljonit tonni asub eraomandis olevatel kinnistutel. Põlevkivi kui aluspõhja maavara kuulub maapõueseaduse (MaaPS) § 11 lg 1 p 1 kohaselt riigile ning lg 2 kohaselt sellele kinnisomand ei ulatu. MaaPS § 14 lg 1 järgi on riik
kohustatud tagama maapõue seisundit ja kasutamist mõjutava tegevuse korraldamisel maavara kaevandamisväärsena säilimise, juurdepääsu maavarale ning maavara majanduslikult otstarbeka ja säästliku kasutamise. „Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2016–2030“ kohaselt on põlevkivivaldkonna üldeesmärk riigi huvi elluviimine, mis seisneb põlevkivi kui rahvusliku rikkuse efektiivses ja säästlikus kasutamises ning põlevkivisektori jätkusuutliku arengu tagamises. MaaPS § 89 lg 3 alusel võib eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal kaevandada maavara kokkuleppel kinnisasja omanikuga. KKT ei ole kokkulepet saavutanud. Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri puhul on tegu avamaakaevandusega. Põlevkivi maapealne kaevandamine on ekstensiivne protsess, mis muudab oluliselt maa omadusi. Samuti puudub kaevandamisloa kehtivuse ajal kinnisasja omanikul kaevandamise alale juurdepääs ja kasutamise võimalus. Kuigi KKT taotles eraomandis olevatele kinnisasjadele sundvalduse seadmist, siis maakasutuse pikaajalistest piirangutest tulenevalt on otstarbekas Põhja-Kiviõli II põlevkivikarjääri mäeeraldise territooriumile jäävad kinnisasjad riigile omandada. Kinnisasjade riigile omandamiseta ning maavara kaevandamiseta ei ole võimalik realiseerida riigi omandiõigust aluspõhja maavara üle, maavara säästlikku ja tõhusat väärindamist, riigile tulude teenimist avalike ülesannete täitmiseks ning Ida-Viru maakonna sotsiaal-majanduslikku stabiilsust ja Kiviõli linna soojavarustust.
1.2.15 kinnistut omandatakse riigile terves ulatuses. Kuna 9 kinnistut jääb mäeeraldisele osaliselt, on riik huvitatud nende omandamisest ainult mäeeraldisele jäävas ulatuses. Vastustaja viib nende kinnistute osas läbi jagamise menetluse, mille käigus tekkivaid, mäeeraldisest välja jäävaid maaüksusi saab iseseisvalt ja sihtotstarbeliselt kasutada. Kui kaebaja leiab teisiti, tuleb sellest vastustajat teavitada ja seisukohta põhjendada.
1.3.Kaebajal palutakse KAHOS §-st 8 tulenevalt kinnisasjadel alates kirja kättesaamisest metsa mitte raiuda. Vastustaja esitab KAHOS § 9 alusel kinnisasjade kohta avalduse omandamise märke kandmiseks kinnistusraamatusse.
1.4.Menetlusse kaasatakse hüpoteegipidaja Versobank AS (likvideerimisel), kelle kasuks on ühishüpoteegiga koormatud kõik riigile omandatavad 24 kinnistut koos täiendava 24 kinnistuga. Kaebajal palutakse teada anda vaidlusaluste kinnistutega seotud kolmanda isiku õigustest, mida ei kanta või ei ole kantud kinnistusraamatusse.
2.Kaebaja esitas 21.11.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 19.10.2018 teate nr 7-4/18/15359-2 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks ja vastustaja keelamiseks sundvõõrandada kaebajale kuuluvaid kinnistuid. Põhjendused:
2.1.Vastustaja teade on eelhaldusakt, millega määratakse kaebaja suhtes õiguslikult siduvalt kindlaks kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse läbiviimine ja kinnistute võõrandamine, määrates osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Edasise menetluse esemeks on üksnes makstava hüvitise suurus, mis sõltub sellest, kas rakendatakse sundvõõrandamist või kokkuleppemenetlust. Kui kohus peaks leidma, et tegemist on toiminguga, peab olema tagatud kaitse ka selle vastu. Kinnisasja omandamise menetluse õigusvastane algatamine toob endaga kaasa kaebaja õigusi rikkuva haldusakti, millega kaebaja kinnistud igal juhul omandatakse riigile. Keelamiskaebus aitab seda ära hoida.
2.2.KAHOS-e loogika on Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus – esmalt võetakse üle omand ja valdus ning alles seejärel vaieldakse hüvitise suuruse üle.
2.3.Puudub üldine/avalik huvi kinnistute omandamise menetluse läbiviimiseks. KKT on eraõiguslik isik, kes teenib maavarade kaevandamisega tulu. Riigi ega avalikes huvides ei ole eraettevõtete tulubaasi laiendamisele kaasaaitamine. Eksperthinnangu kohaselt on kinnistute väärtuseks 17 miljonit eurot. Sisuliselt kingiks riik KKT-le miljoneid eurosid. KAHOS-e
2(8)
3-18-2196
eesmärk ei saa olla ühe ettevõtja teisele eelistamine, luues talle riigi poolt konkurentsieelise ja/või majandusliku hüve, mida turutingimustel pole võimalik saada. Selline otsustus võib olla käsitletav ebaseadusliku riigiabina. Kaebaja toodab soojusenergiat kokku 23 piirkonnas, kasutades soojuse tootmisel keskkonda oluliselt rohkem säästvaid taastuvaid energiaallikaid, nt hakkepuitu. KKT vastupidi reostab põlevkivi töötlemisel keskkonda. Põhjendamatu on olukord, kus riik eelistab üht soojusenergia tootjat teisele, eriti olukorras, kus kaebaja tegevus on tunduvalt keskkonnasäästlikum.
2.4.Kaebaja soetas vaidlusalused kinnistud eesmärgiga kaevandada maavara ja teenida kasumit. Kaebaja esitas taotluse kinnistute sihtotstarbe muutmiseks mäetööstusmaaks. Sonda Vallavalitsus leidis, et sihtotstarvet ei saa muuta seni, kuni kaebajal ei ole kaevandamisluba või kokkulepet KKT-ga. Seega on tõrjutud kaebaja soovi tegeleda sama maavara kaevandamisega. KKT-le väljastatud kaeveluba on tähtajaline ja tähtaja möödumisel oleks ka kaebajal õigus kaeveluba taotleda. Samuti on kaebaja nõus leppima KKT-ga kokku loast tulenevate õiguste jagamises. KKT-l puudub selleks huvi, sest riik on valmis kinnistud sundvõõrandama, mille kaudu saab KKT maavara soodsamalt kaevandada. KKT-le oli kogu aeg teada, et kokkuleppe puudumisel maaomanikuga ei ole tal võimalik loast tulenevaid õigusi realiseerida. Tegemist oli tema äririskiga.
2.5.Kinnistute omandamise menetlus teenib KKT eraõiguslikke huve. Arengukavas toodud eesmärke on võimalik saavutada ka muude vahenditega – nt kui kaevama asub kaebaja. Üldine huvi ei saa olla see, et maavara tuleb kindlasti ja kiiresti ära kaevandada ning et kaevandamist saab ellu viia ainult KKT. KKT taotluse ajal ametis olnud valitsus oli seisukohal, et üldist huvi kinnistute sundvõõrandamiseks ei esine ja tegemist on kahe ettevõtja eraõigusliku vaidlusega. KKT ei ole 4 aasta jooksul, mil kaebaja on olnud kinnistute omanik, teinud kaebajale ühtegi ettepanekut läbirääkimisteks kinnistute omandamiseks või kasutamiseks. Kuna KKT taotlust ei ole nii pika aja jooksul lahendatud, puudub üldine huvi ja vajadus sundvõõrandamise järele.
2.6.Üldine huvi ei kaalu üles kaebaja erahuvi. Kaebaja kinnistud on koormatud ühishüpoteegiga Versobank AS-i kasuks summas 6 782 000 eurot. Pangalt saadud vastuse kohaselt peetakse laenusuhete jätkamist kinnistute tagatisest vabastamisel võimalikuks eeldusel, et kaebaja seab kohustuste tagamiseks täiendavad samaväärsed tagatised või tagastab laenu osaliselt ennetähtaegselt.
2.7.Kaebaja on sõlminud kasvava metsa raie võõrandamise lepingud. Arved on kaebajale juba tasutud. Metsamajandamine on vajalik ka kaebaja põhitegevuseks – soojatootmiseks, sest kinnistutelt on võimalik vajadusel saada toorainet.
2.8.Eesti põlevkivi tööstuse 2017. a aastaraamatu kohaselt jätkub Eestil põlevkivivarusid hinnanguliselt veel ligi pooleks sajandiks. KKT kaevandas põlevkivi 2017. a üksnes 59% lubatud aastamäärast. KKT ja Viru Keemia Grupp kavandavad avada Sondas uue põlevkivikaevanduse. Seega ei ole kinnistute sundvõõrandamine põlevkivi kaevandamise eesmärgil lähiaastatel vajalik.
2.9.KAHOS § 4 lg 1 p-s 4 toodud eesmärk on saavutatav ilma kinnistute omandamiseta (KAHOS § 4 lg 2). Põlevkivi oleks võimalik kaevandada ka kaebaja ja KKT kokkuleppel (MaaPS § 89 lg 3) või KKT poolt kinnistute omandamisega kaebajalt. KKT ei ole kaebajaga läbirääkimisi pidanud. Riik omandab kinnistud kaebaja jaoks ebasoodsamatel tingimustel võrreldes eraõigusliku kokkuleppega. Riik on huvitatud kinnistute omandamisest osaliselt. KKT-ga kokkuleppe saavutamisel ei oleks kinnistute jagamine vajalik.
2.10.Haldusakt on ebapiisavalt põhjendatud ja kaalutlusõigust pole õigesti teostatud. Kaebajat ei ole ära kuulatud.
3(8)
3-18-2196
2.11.Kaebajal on kaebeõigus või vähemalt ei ole selle puudumine ilmselge. Vastustaja teatega kaasnevad kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riived. Menetlus on suunatud kaebaja omandiõiguse lõpetamisele. Lisaks piiratakse kaebaja kasutusõigust. Kaebaja soovib ära hoida kulukaid ja keerukaid vaidlusi. Üldine huvi on hinnanguline ja ajas muutuv kriteerium, mille olemasolu tuleb hinnata igal konkreetsel juhul eraldi. Praegusel juhul üldist huvi KAHOS-e alusel ei esine. Kaebajal tekkis õigustatud ootus, et tema kinnisasju riigi poolt sundkorras ei omandata.
3.Kaebuses sisaldus esialgse õiguskaitse taotlus palvega peatada vastustaja 19.10.2018 teate täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni ja keelata vastustajal mistahes toimingute tegemine, mis on suunatud kaebaja kinnistute sundvõõrandamisele. Põhjendused:
3.1.Kaebajal on õiguskaitse vajadus, sest kui vastustaja menetlemisega jätkab, kaotab kaebaja omandi kinnistutele ja võib vaidlustada üksnes makstavat hüvitist. Kaebaja ei soovi sundvõõrandamise kaudu omandist loobuda. Kaebaja õigused saaksid pöördumatult kahjustatud. Kui esineb ülekaalukas avalik huvi kinnistute võõrandamise vastu, on kaebajal mõistlik nõustuda kokkuleppemenetlusega, sest see tagab kinnistute eest kõrgema hinna. Kui ülekaalukat avalikku huvi pole, saab kaebaja oma omandi säilitada või müüa selle turutingimustel.
3.2.Vastustaja märkis teates, et ei luba alates teate kättesaamisest metsa raiuda, kuid kaebajal on varasemalt sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepingud ja tasu on kätte saadud. Kaebaja soovib täita võetud kohustusi, et mitte mainet rikkuda ja riskida tegevuslubade kaotamisega.
3.3.Kaebus ei ole perspektiivitu, sh on kaebajal kaebeõigus. Teade on suunatud sellele, et kaebaja oma omandi ja ettevõtlusvõimaluse kaotab. Isikul peab olema õigus oma omandit kaitsta. Arvestades, et KKT taotlust ei ole lahendatud 9 aasta jooksul, ei ole sellega kiire. Kui huvid on võrdse kaaluga, tuleb eelistada selle osapoole õigusi, kelle huvi on olemasoleva olukorra säilitamine kohtuvaidluse ajaks.
4.Vastustaja palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja tagastada kaebuse kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Põhjendused:
4.1.Kaebajale kuuluvate kinnisasjade omandamise osas on avalik huvi olnud kogu aeg olemas, sest põlevkivi maavaravaru kuulub riigile ja riik on läbi kaevandusloa andmise väljendanud avalikku huvi maavaravaru kasutusele võtmiseks. Kaebaja on olnud teadlik, et tema kinnisasjad asuvad mäeeraldisel ja KKT-le on väljastatud kaevandamisluba.
4.2.Kinnisasja avalikes huvides omandamise korral vajab riik maad just avaliku huvi tõttu. Kuna kinnisasja omanikul puudub üldjuhul koheselt huvi ja tahe maa võõrandamiseks, siis ei ole tegemist vabaturu olukorraga. Kokkuleppemenetlusega kaasnevad ka hüvitised, mis peaksid kinnisasja omanikku motiveerima. Pärast kokkuleppe mittesaavutamist on riigil võimalik liikuda edasi sundvõõrandamise otsustamisele ja alles see otsus puudutab kaebaja subjektiivseid õigusi, mida on võimalik kohtus kaitsta.
4.3.Vastustaja teade on menetlustoiming. Sellega ei tehta õiguslikult kindlaks mitte ühtegi lõplikul lahendamisel tähtsust omavat asjaolu, ei algatata, muudeta, lõpetata ühtegi kaebaja õigussuhet. Vastustaja teatega teavitati kinnisasja omanikku omandamise menetlusest, millega täideti haldusmenetluse seadusest (HMS) tulenev puudutatud isiku kaasamise kohustus. Kaebaja õigusi rikuks kõige varem otsus maa sundvõõrandamise kohta. Kui tõlgendada kaebeõigust väga laialt ja lubada iga menetlustoimingu vaidlustamist kohtus, on haldusmenetluse efektiivne ja ökonoomne läbiviimine raskendatud. Teatega anti kaebajale ärakuulamisõigus. Haldusmenetluse selles etapis ei saa olla kindel, kas isiku õigused saavad
4(8)
3-18-2196
menetluse tulemusena rikutud. Teavitamise tulemusel võib menetlus lõppeda ka poolte kokkuleppel.
4.4.Metsa raiumise piiramisest teavitamine ei ole otsustus isiku õiguste osas, vaid teavitus seadusega kehtestatud piirangutest. Kaebaja saanuks pärast teate saamist anda vastustajale infot raieõiguste võõrandamisest. Selliste oluliste asjaolude väljaselgitamine toimubki menetluse läbiviimise käigus. Menetluse läbiviija nõusolek on eelkõige vajalik omandamise tasu väljaselgitamiseks. Kasvava metsa raie mõjutab otseselt kinnistu väärtust. Vastustaja eesmärk ei ole takistada kaebajale kuuluvatel kinnistutel metsa majandamist, vaid välja selgitada õiglane ja tegelikkusele vastav kinnisasja väärtus. Kui kaebajal on vaja kinnistutel metsaraiet läbi viia, tuleb vastustajat sellest teavitada. Sellekohane selgitus on kaebajale esitatud.
4.5.Kui kaebaja menetluse käigus ei nõustu kokkuleppelise kinnisasja omandamisega ja riik otsustab kinnisasjad sundvõõrandada, saab kaebaja vaidlustada kohtus nii sundvõõrandamise põhjendatust kui ka tasu suurust.
4.6.Esialgse õiguskaitse rakendamine ei ole põhjendatud, sest kaebaja on vaidlustanud menetlustoimingu, mille tegemise kohustus tuleb seadusest. Õiguskaitse taotlus ei ole põhjendatud. Toimingu kehtivust ei ole võimalik peatada. Teavitus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Teavituses ei ole otsustatud kinnisasjade omandamise ega sundvõõrandamise üle. KAHOS § 3 lg 1 p 3 järgi otsustab kinnisasja sundvõõrandamise riigi huvi korral valdkonna eest vastutav minister. Kinnisasja avalikes huvides omandamise menetluse esimeseks eesmärgiks on tuvastada võimalused pooli rahuldava kokkuleppe saavutamiseks kinnisasja omandamisel. Sundvõõrandamise otsust ei ole tehtud. Kui see tehakse, on seda võimalik vaidlustada. Kohtu poole pöördumine oli ennatlik.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vastustaja 19.10.2018 teade ei ole haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses, vaid toiming HMS § 106 lg 1 tähenduses. Sellega ei reguleerita kaebaja õigusi ega kohustusi, vaid teavitatakse teda menetluse algatamisest, selgitatakse menetlusega seotud õigusi ja kohustusi ning antakse võimalus esitada oma seisukohad (KAHOS § 7). Kuigi menetlus on suunatud kaebaja kinnistute omandamisele, ei ole nimetatud teatega veel otsustatud kaebaja kinnistute omandamine. See, et riik iseenesest soovib kaebaja kinnistud omandada, ei saa veel rikkuda kaebaja õigusi. Kaebaja õigusi saab rikkuda või riivata omandamise otsus ise.
6.KAHOS §-dest 26 ja 27 nähtuvalt toimuvad kinnisasja omandamise menetluses riigi ja omaniku vahel läbirääkimised, mille käigus selgitatakse välja kinnisasja omaniku soov ja riigi võimalused pakkuda alternatiive. Riik teeb omanikule hinnapakkumise. Omanikul on võimalik teha omapoolne ettepanek, mille üle saab läbi rääkida. Kui saavutatakse kokkulepe, siis toimub kinnistute võõrandamine kokkulepitud tingimustel. Kui kokkulepet ei saavutata, siis otsustab riik kinnisasja sundvõõrandamise. Sundvõõrandamise otsus peab sisaldama mh sundvõõrandamise põhjendatust (KAHOS § 29 lg 1).
7.Eeltoodust nähtub, et menetluse algatamine ei saa veel kuidagi kaebaja õigusi rikkuda, sest sellega ei ole vältimatult kindlaks määratud kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmine. Samuti ei riku kaebaja õigusi menetluse läbiviimine ise. Kui menetluses saavutatakse kinnistute võõrandamise kokkulepe, siis puudub riive kaebaja õigustele. Kui kokkulepet ei saavutata, peab riik tegema põhjendatud otsuse sundvõõrandamise kohta, mida on võimalik kohtus vaidlustada. Kuna tegemist on kaalutlusotsusega, siis peab riik mh kaaluma avalikke ja erahuve. Ei ole välistatud, et kaalumise tulemusel võib riik ka loobuda kinnistute omandamisest. KAHOS § 4 lg 2 keelab kinnistu omandamise, mitte omandamise menetluse algatamise. Kuna menetluse
5(8)
3-18-2196
lõpptulemus ei ole teada, samuti ei ole teada, kas menetluse lõpptulemus kaebaja õigusi rikub, ei saa menetluse algatamine kaebaja õigusi rikkuda ja kaebajal puudub kaebeõigus vastustaja teate vaidlustamiseks (HKMS § 45 lg 3). Sarnaselt on kohtupraktikas peetud detailplaneeringu algatamise korraldust menetlustoiminguks, mida ei ole reeglina võimalik kohtus vaidlustada (vt nt Riigikohtu 23.04.2008 määrus asjas nr 3-3-1-12-08, p 15).
8.Samadel põhjustel puudub kaebajal õigus keelamiskaebuse esitamiseks. Praeguses menetlusetapis ei ole veel teada, kas vaidlusalused kinnistud sundvõõrandatakse. Kaebajal on olemas tõhusam õiguskaitsevahend – sundvõõrandamise otsuse vaidlustamine. Järelikult puudub kaebajal kaebeõigus keelamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 45 lg 1).
9.Kaebaja on pöördunud kohtusse ennatlikult. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et ta soovib ära hoida kulukaid ja keerukaid vaidlusi. Jääb selgusetuks, mille poolest peaks tulevikus tekkivad vaidlused olema keerulisemad või kulukamad kui praegune vaidlus. Samuti ei tingi menetlusse võtmise vajadust see, et tegemist on uue seadusega, mille kohta puudub kohtupraktika. Kohtu hinnangul on seadus piisavalt selge ja arusaadav, mis võimaldab kaebaja õiguste rikkumise puudumise tuvastada juba enne asja menetlusse võtmist.
10.Väited kaebaja ärakuulamata jätmise kohta on põhjendamatud. HMS ei sätesta, et menetlusosaline tuleks ära kuulata juba enne menetluse alustamist. Menetlus viiaksegi läbi selleks, et asja lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitada, anda menetlusosalistele võimalus oma väited ja tõendid esitada ning teha eeltoodu alusel põhjendatud ja kaalutletud otsus.
11.Samuti ei ole asjakohane kaebaja väide teate põhjendamata jätmise kohta. Kuna tegemist on toiminguga, siis ei pidanud see olema põhjendatud. Toimingut on võimalik tagantjärele põhjendada (HKMS § 108). Samas on teadet põhjendatud. See, et kaebaja nende põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et põhjendusi ei oleks esitatud. Kohtu hinnangul on esitatud põhjendused piisavad menetluse alustamiseks. Kaebaja huvide kaalumine ja avalike huvide täpsem selgitamine toimub sundvõõrandamise otsuses. KAHOS-est ei järeldu, et sundvõõrandamise otsust oleks võimalik vaidlustada vaid tasu suuruse osas. Seega on kaebajal võimalik vaielda avalike huvide kaalukusele vastu haldusmenetluses ja pärast sundvõõrandamise otsust toimuvas kohtumenetluses.
12.Kuna kaebajalt ei ole veel kinnistute omandit võetud, siis on väited tema põhiõiguste rikkumise kohta ennatlikud. Samuti on alusetu väide, et KAHOS on PS-iga vastuolus. KAHOS § 30 lg 1 näeb ette, et tasu ja hüvitised makstakse kinnisasja omanikule välja viivitamata pärast sundvõõrandamise otsuse tegemist ning valdus võetakse KAHOS § 31 lg 1 järgi üle pärast tasu ja hüvitiste maksmist. Ka kinnistusraamatu kanded tehakse pärast tasu ja hüvitiste välja maksmist (KAHOS § 35 lg-d 1 ja 2). Hüvitise suuruse vaidlustamine kohtus ei takista selle välja maksmist. Kui kohus kohustab riiki kaebajale makstavat hüvitist suurendama, makstakse täiendav hüvitis välja pärast kohtulahendi jõustumist. See aga ei tähenda, et tegemist ei oleks PS § 32 vastase olukorraga. Vajadusel saab kaebaja taotleda sundvõõrandamise otsuse vaidlustamise menetluses esialgse õiguskaitse kohaldamist.
13.Kuna praeguses menetlusetapis ei ole veel selge, millise hinnapakkumise riik kaebajale teeb ja milles kokku lepitakse või millise hinna riik sundvõõrandamise menetluses määrab, siis puudub ka teave otsustamaks, kas hüpoteegi kustutamisega kaebajale kaasnevad tagajärjed saavad olla tema õigusi riivavad. Arvestades, et hüpoteegi suurus on alla 7 miljoni euro, siis ei saa ka sellega tagatav nõue olla üle selle. Kaebusest nähtuvalt on eksperthinnangus hinnatud nimetatud kinnistute väärtuseks 17 miljonit eurot, seega ei saa esialgse teabe pinnalt pidada kaebaja jaoks raskeks saadava hüvitise arvelt hüpoteegiga tagavaid nõudeid (kasvõi osaliselt) ettetähtaegselt täita. Kuna vaidluse asjaoludest nähtuvalt on hüpoteegiga koormatud 6(8)
3-18-2196
48 kinnistut, riik soovib omandada neist 24 kinnistut, siis oleks kaebajal võimalik vajadusel hüpoteek ülejäänud kinnistutele alles jätta. On usutav, et ka pank on enne hüpoteegi seadmist kinnistute väärtust hinnanud, et kaaluda neile seatava hüpoteegi piisavust nõuete tagamisel. Puudub põhjus arvata, et riigi poolt hinnatav kinnistute väärtus erineks sedavõrd oluliselt, et kaebaja jääks kinnistute võõrandamise ja hüpoteegi kustutamise tagajärjel raskesse olukorda.
14.Metsa raie keeld ei tulnud vastustaja teatest, vaid KAHOS §-st 8. Nimetatud piirangud riivavad küll omaniku vaba kasutusõigust, kuid ei põhjenda kaebajale praegusel juhul kaebeõiguse tagamise vajadust. Nimetatud piirangud seatakse selleks, et säilitada kinnistu väärtus selle hindamise seisuga (KAHOS § 11 lg 5). Vaieldamatult vähendab metsa raie kinnistu väärtust. Samas ei ole kinnistu kasutamine absoluutselt keelatud, vaid lubatav riigi loal (KAHOS § 8 lg 1). Arvestades asjaoluga, et riik soovib kaebaja kinnistuid omandada avamaakaevanduse tarbeks, tuleks kinnistutel oleva mets nagunii teatavas osas maha raiuda. Seepärast ei ole põhjust uskuda, et kaebajal keelatakse metsa raiuda ja seda võõrandada. Kaebajal tuleb selleks saada vastustajalt luba. Kaebaja ei ole seda veel taotlenud. Loa mittesaamist on kohtu hinnangul võimalik vaidlustada. Kui kaebajale peaks siiski metsa võõrandamise lepingutest tekkima kahju, tuleb riigil see hüvitada (KAHOS § 12 lg-d 1 ja 3).
15.Metsakinnistute võõrandamine ei saa takistada hakkepuidul põhineva soojusenergia tootmist. Kaebajal on võimalik soetada uued metsakinnistud või osta hakkepuitu mujalt.
16.KAHOS § 9 alusel kinnistusraamatusse omandamise märkuse kandmine ei piira iseenesest kaebaja käsutusõigust. Selle olemasolu peab vältima kinnistu omandaja teadmatust menetluse toimumisest ja tema heausksust. Käsutamise keelumärge seatakse kinnistusraamatusse alles pärast seda, kui kokkulepet omanikuga kinnistu võõrandamiseks ei saavutata (KAHOS § 28).
17.Kaebaja õigusi ei saa iseenesest rikkuda see, et tema kinnistud juba enne kokkuleppe saavutamist või sundvõõrandamise otsust jagatakse. Kaebaja ei ole sellist õiguse rikkumist ka väitnud. Kui kaebaja leiab, et pärast kinnistu tükeldamist ei ole kinnistu kasutamine enam otstarbekas või on kaotanud oma väärtuse, saab ta nõuda kogu kinnisasja omandamist (KAHOS § 10 lg 1) või kahju hüvitamist (KAHOS § 13 lg 1).
18.Põhjendamatu on kaebaja soov, et kohus hindaks juba praeguses menetlusetapis, kas riigil on kaalukas avalik huvi kaebaja kinnistute omandamiseks, et kaebajal oleks siis võimalik valida kokkuleppemenetlus ja saada selle käigus suuremat hüvitist. Motivatsioonitasu KAHOS § 15 lg 1 tähenduses makstakse kinnisasja omanikule kinnisasja omandamise kokkuleppe saavutamise eest. Hüvitise eesmärgiks on motiveerida omanikku riigiga vabatahtlikult kokkulepet saavutama, et vältida sundvõõrandamist ja sellest tekkivaid vaidlusi. Kaebaja soov on vastupidine hüvitise eesmärgile – kaebaja soovib tema kinnistute võõrandamist vaidlustada, vaidluse kaotamise korral taotleda täiendavalt veel ka motivatsioonitasu. Sellisel juhul ei teeniks motivatsioonihüvitis oma eesmärki. Kui kaebajal tuleks nagunii kinnistutest loobuda, siis ei ole tema täiendav motiveerimine enam vajalik ega otstarbekas. Kaebajal tuleb otsustada, kas ta lepib riigiga kinnistute võõrandamises kokku ja talle makstakse motivatsioonitasu või kinnistud võidakse sundvõõrandada ja ta jääb motivatsioonitasust ilma. Ei ole välistatud, et kohus tühistab sundvõõrandamise otsuse ja kaebaja omandiõigus taastatakse.
19.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus praeguse kaebuse esitamiseks ja kaebus tuleb läbi vaatamatult tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1).
20.Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 alusel, puudub alus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastada (HKMS § 104 lg 5 p 2).
7(8)
3-18-2196
21.Kaebajal puudub kaebeõigus praeguse kaebuse esitamiseks, seetõttu puudub ka alus kohaldada esialgset õiguskaitset. Praegusel juhul ei ole veel otsustatud kaebaja kinnistute sundvõõrandamist. Samuti ei ole põhjust arvata, et menetluse lõpptulemus kaebaja õigusi kindlasti rikub. Igal juhul on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta hilisemas menetluses, vaidlustades haldusakti või toimingut, mis tema õigusi rikkuda saab. Praegusel juhul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus (HKMS § 249 lg 1). Seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.