3-17-1927 23. aprill 2018, Jõhvi Ülle Polluks Petro Zubko esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2017 ettekirjutusele
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus. Kaebaja – Petro Zubko, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Eve Kikkas
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2017 ettekirjutus nr 1039859294 osas, milles kehtestati kaebajale sissesõidukeeld kaheks aastaks.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 23.05.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Petro Zubko on Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse viimati 27.08.2017 Ukraina kodaniku passi ja mitmekordse Eesti Vabariigi viisa nr EST001088048 alusel.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) 15.09.2017 teatisega nr 0812/2017 tunnistas kehtetuks P. Zubko viisa nr EST001088048, viimane lubatud viibimispäev oli 15.09.2017.
3.PPA tegi 15.09.2017 P. Zubkole ettekirjutuse nr 1039859294 Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 22.09.2017 ja kohaldas tema suhtes
sissesõidukeeldu kaheks aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Ettekirjutuse kohaselt kuulub ettekirjutus sundtäitmisele alates 23.09.2017, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud isik Eesti Vabariigist välja.
4.P. Zubko esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov esitas 21.09.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 15.09.2017 teatise nr 0812/2017 ja PPA 15.09.2017 ettekirjutuse nr 1039859294 tühistamiseks ning tuvastamiseks, et kaebajal puudub väljasõidukohustus ja puudub selle täitmise nõudmise õiguslik lubatavus. Koos kaebusega oli esitatud esialgse õiguskaitse taotlus PPA 15.09.2017 ettekirjutuse nr 1039859294 täitmise peatamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
5.Tartu Halduskohus jättis 22.09.2017 määrusega kaebaja esialgse õiguskatse taotluse rahuldamata. Määrus jõustus 25.09.2017 edasi kaebamata.
6.PPA teatas 08.01.2018 kohtule, et kaebaja on täitnud vaidlusaluse ettekirjutuse lahkudes Schengeni liikmesriikide territooriumilt 12.12.2017. Seega on Petro Zubkol kehtiv sissesõidukeeld alates 12.12.2017 kuni 12.12.2019.
7.Tartu Halduskohus tagastas 09.01.2018 määrusega kaebuse PPA 15.09.2017 teatise nr 0812/2017 tühistamisnõude osas (määruse resolutsioon p 1).
8.Kaebaja esindaja esitas 29.01.2018 kohtule kaebuse täienduse.
9.Tartu Halduskohus jättis 19.02.2018 määrusega kaebaja taotluse PPA 15.09.2017 ettekirjutuse nr 1039859294 tühistamisnõudelt üleminekuks tuvastamisnõudele osas, milles tuvastati kaebaja Eestis ebaseaduslik viibimine ja pandi kaebajale kohustuseks lahkuda Eestist, rahuldamata ja lõpetas menetluse eelpoolnimetatud nõude osas.
10.Kohtu menetluses on kaebaja kaebus PPA 15.09.2017 ettekirjutuse nr 1039859294 tühistamiseks, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld kaheks aastaks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Petro Zubko vaidlustab PPA 15.09.2017 ettekirjutuse nr 1039859294 osas, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld. 1) Kaebuse esitajale ei ole üldse selgitatud sissesõidukeelu kohaldamise alust ega põhjust. Vastustaja ei ole osundanud ühelegi VSS § 29 lg-s1 toodud alusele sissesõidukeelu kohaldamise motiveerimiseks. Ettekirjutus on tehtud ilma seadusliku aluseta. Kaebaja leiab, et vastustaja on määranud kaebajale sissesõidukeelu ebaseaduslikult. 2) Kaebaja kohta oli OÜ Solut Invest (registrikood 12854546) esitanud vastustajale välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse. 3) Kaebaja on seadusekuulekas välismaalane, kes ei ole rikkunud Eesti Vabariigi seadusi. Kui kohus tühistab kaebuse esitaja suhtes ebaseaduslikult kohaldatud sissesõidukeelu, siis kaebuse esitaja saab tulenevalt enesemääramiseõigusest
vabalt tulla Eestisse ja töötada siin OÜ-s Solut Invest, mis on andnud selleks nõusoleku. Kaebaja palub kaebuse rahuldamist. 4) 23.03.2018 esitas kaebaja taotluse menetluse peatamiseks kuni Viru Maakohtu väärteoasjades nr 4-17-5204, 4-17-5221 tehtud kohtuotsuste jõustumiseni
12.Vastustaja palub 9.03.2018 ja 2.04.2018 kirjalikes vastustes jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja palub mitte peatada haldusasja menetlust ning mitte lisada toimikusse 21.03.2018 kohtuotsuseid väärteoasjades nr 4-17-5204 ja 4-17-5221. PPA 15.09.2017 koostatud ettekirjutus on õiguspärane ja kohaldatud sissesõidukeeld on proportsionaalne, kehtiv ja õiguspärane. 1) PPA tunnistas 15.09.2017 otsustega kaebaja lühiajalise töötamise registreerimise kehtetuks, kuna töösuhe tööandja Akfort Grupp OÜ-ga ja P.Zubko vahel on lõppenud alates 15.07.2017 poolte kokkuleppel (OÜ Akfort Grupp TÖR kanne); viisa EST001088048 välismaalaste seaduse (VMS) § 78 lg 2 p 3 alusel (reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile, viisa saamise eesmärk ja alus on ära langenud) kehtetuks ning tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 7 päeva jooksul. 2) Kaebaja viibimisalus tunnistati kehtetuks, kuna tema väidetav eesmärk Eesti Vabariigis viibimiseks ei vastanud enam viisa taotlemisel esitatud eesmärgile. Vastavalt VMS § 44 lg-le 1 võib välismaalane Eestis viibida viisaga kindlaks määratud tingimustel. Viisa oli antud lühiajaliseks töötamiseks ettevõttes Akfort Grupp OÜ, kuid töösuhe oli lõppenud poolte kokkuleppel juba 15.07.2017. Viisa kehtetuks tunnistamisel lõppeb välismaalasel Eesti Vabariigis viibimiseks välismaalaste seadusest tulenev viibimisalus ning vastavalt VMS § 80 lg 1 on välismaalane viisa kehtetuks tunnistamisel kohustatud viivitamata lahkuma Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumilt. 3) Kaebajale viibimisaluse kehtetuks tunnistamisel ja ettekirjutuse koostamisel ei arvestanud PPA kaebuse esitaja poolt viidatud teiste Ukraina kodanike (S.Hupaliuk, D.Karpovets, I.Bozhok ja M.Stepura) Eestis ajutise viibimise tingimuste rikkumisi. 4) PPA on lahkumisettekirjutuse vormistamisel arvestanud kaebajaga seotud olulisi asjaolusid ning neid õigesti kaalunud. Kaebaja ei lahkunud Eestist lahkumisettekirjutusega määratud tähtaja jooksul. Vastavalt Leedu Vabariigi piirivalveteenistuse vastusele ületas Petro Zubko Schengeni välispiiri alles 12.12.2017, s.o kaks ja pool kuud peale vabatahtliku lahkumise tähtaega.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.23.03.2018 esitas kaebaja kohtule asja menetluse peatamise taotluse. 1) Taotluse kohaselt on Viru Maakohus 21.03.2018 tühistanud (resolutsioonotsustega) vastustaja väärteoasjade otsused. 2) 11.04.2018 esitas vastustaja maakohtule kassatsiooniteated.
3) 11.04.2018 tegi Viru Maakohus määrused kohtuotsuste kättesaadavaks tegemise aja edasilükkamise kohta. Kohtuotsuste terviktekstid väärteoasjades on menetlusosalistele Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadavad 21.05.2018.
14.Kaebajale pole vastustaja väärteomenetluses otsust teinud. Halduskohus jätab kaebaja taotluse asja menetluse peatamiseks rahuldamata, kuna see pole põhjendatud.
15.Vaidlustatud PPA 15.09.2017 ettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kaheks aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates.
16.Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. VSS eristab lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu (§ 7 lg 2, § 71 lg 1, 74-75) ja muud sissesõidukeeldu (§ 27-3314).
17.Käesoleval juhul on vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuses kohaldatavat sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kohaldamise alusena on vaidlustatud ettekirjutuses märgitud VSS § 74 lg 3 ja § 11.
18.Kaebaja on viidanud lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse alusena VSS § -le 29 lg 1. Nimetatud õigusnorm asub VSS 5. peatükis. Samas on VSS §-s 27 sätestatud, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata VSS 5. peatükis sätestatut. Seega ei kuulu praeguses asjas kohaldamisele õigusnormid VSS 5. peatükist.
19.VSS § 74 lg 1 ei anna otsesõnu kaalumisruumi sissesõidukeelu kohaldamise otsustamiseks või sissesõidukeelu lühema tähtaja kehtestamiseks. Samas järeldust, et sissesõidukeelu kohaldamine (sh sissesõidukeelu tähtaja kehtestamine) toimub kaalutlusõiguse alusel, toetavad VSS § 7 lg 2, VSS § 71 lg 1, VSS § 74 lg 3 ja 4. VSS § 7 lg 2 näeb ette, et sissesõidukeeldu kohaldatakse välismaalase suhtes vajaduse korral. VSS § 71 lg 1 kohaselt lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. VSS § 74 lg 3 näeb ette, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sama paragrahvi lg 4 järgi võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.
20.Praegusel juhul pidas PPA proportsionaalseks 2-aastase sissesõidukeelu kohaldamist.
21.Vaidlustatud ettekirjutuses on PPA avaldanud otsustuse faktilise aluse (riigis ebaseaduslikult viibimine) ja õigusliku aluse (VSS § 2 lg 1, § 9 lg 1, 11 lg 1, § 7 lg 1 ja § 73 lg 1, VSS § 74 lg 3). Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses tuginenud ka VSS § 9 lg –le 1. VSS § 9 lg 1 sätestab: Ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks (edaspidi seadustamisettekirjutus) tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes: 1) [kehtetu - RT I 2003, 4, 21 - jõust. 01.03.2003]
2) on eesti rahvusest; 3) on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve.
22.Kirjeldatu alusel on vastustaja viide VSS § 9 lõikele 1 ebaõige, sest vastustaja ei ole teinud kaebajale seadustamisettekirjutust. Vaidlustatud ettekirjutus on seetõttu ebaõige õigusliku alusega ja on õigusvastane.
23.Sisuliselt tingis sissesõidukeelu kohaldamise kaheks aastaks üksnes riigis ebaseadusliku viibimise fakt, mitte muud avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad asjaolud. Igale riigis ebaseadusliku viibimise juhtumile ei saa läheneda automaatselt ühetaoliselt ja ühesuguse keelu kehtivusaja määramisega.
24.Vaidlust pole selles, et vastustaja on käesolevas asjas esitatud kirjalikus vastuses kaebusele nõustunud järeldusega, et sissesõidukeelu kohaldamise ja selle tähtaja määramine on PPA kaalutlusotsus. Vastustaja leidis, et kaebajal puuduvad kaitsmist väärivad sidemed Eestiga, siis on kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld proportsionaalne ning kaebajale sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud.
25.Kohtu hinnangul on käesoleva vaidluse asjaolud sarnased kohtuasjas nr 3-16-1683 lahendatud vaidlusega ning põhjendatud on juhinduda nimetatud asjas tehtud ringkonnakohtu 21.06.2017 otsuse põhjendustest: olgugi, et riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist ning piirikontrolli käigus sissesõidukeelu kohaldamise korral ei saa nõuda, et haldusakti põhjendamise standard oleks sama kõrge kui tavalises haldusmenetluses, siis ei tähenda see, et sissesõidukeelu kohaldamisel ei peaks PPA kaaluma kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Kohus saab kontrollida, kas haldusorgan on järginud kaalutlusreegleid ja arvestanud proportsionaalsuse põhimõttega. PPA peab sissesõidukeelu kohaldamise kestuse võimalikud üksikasjalikumad põhjendused, mis on kantud elektroonilisse andmebaasi, isikule teatavaks tegema vaide- või kohtumenetluses.
26.Kohus leiab, et PPA on kaebaja suhtes 15.09.2017 ettekirjutusega sissesõidukeelu kohaldamisel eksinud kaalutlusreeglite vastu.
27.Kaebaja suhtes ei ole tuvastatud peale ebaseadusliku viibimisaja teisi raskendavaid asjaolusid ning pigem saab välja tuua kergendavaid asjaolusid nagu enda mittevarjamine ja valmisolek vabatahtlikult lahkuda (isik lahkus Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumilt 12.12.2017). Seega on Petro Zubkol kehtiv sissesõidukeeld alates 12.12.2017 kuni 12.12.2019.
28.PPA on küll viidanud sellele, et kaebaja viibis Eesti Vabariigis viisavabalt biomeetrilise passi alusel, vastavalt Euroopa nõukogu määruse (EÜ) nr 539/2001 (2) kohaselt on Ukraina kodanikud kes reisivad liikmesriikide territooriumile biomeetrilise passi alusel vabastatud viisanõudest, kuid kaebaja viibimisaeg lõpetati ennetähtaegselt VMS § 78 lg 2 p 3 alusel ja isik ületas Schengeni välispiiri alles 12.12.2017, s.o kaks ja pool kuud peale vabatahtliku lahkumise tähtaega.
29.Samas ei ole alust väita, et Ukraina kodanike ebaseaduslik viibimine Schengeni alal on sedavõrd levinud ja suur avalikku huvi ohustav probleem, et üldpreventiivsel eesmärgil
oleks põhjendatud sissesõidukeeldu seadmine, sõltumata isiku ja rikkumisega seotud asjaoludest. Sellises olukorras oli kaheaastase sissesõidukeelu kohaldamine kohtu hinnangul ebaproportsionaalne. Sellele viitab kaudselt ka PPA enda tegevus: kaebajat ei ole Eestis ebaseadusliku viibimise eest teadaolevalt karistatud (st pole tehtud VMS otsust) ning kaebajale on antud vabatahtlikuks lahkumiseks 7 päeva, kuigi vastavat õiguslikku alust (VSS § 72 lg 4) ei ole ettekirjutuses märgitud. Nimetatu viitab kohtu hinnangul, et PPA ei pidanud kaebaja ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal tegelikkuses kuigi oluliseks avaliku korra rikkumiseks.
30.Kohus märgib täiendavalt, et piiril, riigis viibimist ja riigist lahkumist kohaldatava sissesõidukeelu kiireloomulisust kompenseerib VSS § 75, mis näeb ette haldusmenetlusliku võimaluse lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, selle kehtivusaja muutmiseks ja peatamiseks. Viidatud säte tugineb naasmisdirektiivi art 11 lg-le 3, mille kohaselt liikmesriigid kaaluvad sisenemiskeelu tühistamist või peatamist, kui kolmanda riigi kodanik, kellele väljastati sisenemiskeeld, suudab tõestada, et ta on lahkunud liikmesriigi territooriumilt täielikus kooskõlas tagasisaatmisotsusega. Eeltoodud regulatsioonist ei saa siiski järeldada, et piiril, riigis viibimisel ja riigist lahkumisel kohaldatav sissesõidukeeld ei peaks olema kaalutletud ja proportsionaalne ning et selle õiguspärasuse kontrollimiseks / vaidlustamiseks ei saaks pöörduda otse halduskohtusse.
31.Eeltoodust tulenevalt ei saa halduskohtu hinnangul teha järeldust, et PPA oleks kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel piisavalt kaalunud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning kohaldanud kaebaja suhtes sissesõidukeeldu proportsionaalselt. Sellest tulenevalt tuleb kaebus rahuldada osas, mis puudutab 15.09.2017 ettekirjutusega kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist 2 aastaks. Vaidlusalune ettekirjutus tuleb seega selles osas tühistada.
32.Menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtu-vaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja ja vastustaja ei ole kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.