Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-1927 27. juuni 2019 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Petro Zubko kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. septembri 2017. a lahkumisettekirjutuses kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks Kaebaja Petro Zubko, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2019. a otsus Petro Zubko kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2019. a otsus. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu
23.aprilli 2018. a otsuse resolutsioon, asendades otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2552 eurot 80 senti.
5.Tagastada Politsei- ja Piirivalveameti ning kaebaja vastustele lisatud tõendid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Petro Zubko (kaebaja) on Ukraina kodanik, kellele PPA väljastas viisa kehtivusega 6. aprill 2017 kuni 3. jaanuar 2018 (külastatav isik Akfort Grupp OÜ, reisi eesmärk lühiajaline töötamine). Kaebaja lühiajaline töötamine viidatud ettevõttes oli registreeritud PPA-s.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 15. septembril 2017 kaebaja lühiajalise töötamise registreerimise kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 108 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja töösuhe tööandja Akfort Grupp OÜ-ga lõppes 15. juulil 2017 poolte kokkuleppel. Samal päeval antud teatisega nr 0812/2017 tunnistati VMS § 78 lg 2 p 3 alusel kehtetuks ka kaebaja viisa, kuna PPA hinnangul ei kasutanud kaebaja talle väljastatud viisat eesmärgipäraselt. Samuti tegi PPA kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1, § 7 lg 1, § 73 lg 1, § 74 lg 3 ja § 11 lg 1 alusel ettekirjutuse nr 1039859294. Ettekirjutusega kohustati kaebajat Eesti Vabariigist lahkuma seitsme päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 22. septembril 2017, ning kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu kaheks aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast arvates. Ettekirjutuse kohaselt oli ettekirjutus sundtäidetav 23. septembrist 2017. Kui kaebaja pole selleks kuupäevaks
3-17-1927 lahkumisettekirjutust täitnud, saadetakse ta Eesti Vabariigist välja Ukrainasse. Ettekirjutuses märgiti, et kaebaja saabus viimati Eestisse 27. augustil 2017 Ukraina kodaniku passi ja mitmekordse Eesti Vabariigi viisa alusel. Kaebaja viisa tunnistati kehtetuks ning seega viibib ta Eesti Vabariigis seadusliku aluseta alates 15. septembrist 2017.
3.Kaebaja esitas 21. septembril 2017 halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi PPA
15.septembri 2017. a ettekirjutuse tühistamine osas, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld kaheks aastaks. Kaebaja hinnangul on sissesõidukeelu kohaldamine sisuliselt põhjendamatu, sest selleks puudub õiguslik alus, ning põhjendus ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud nõuetele.
4.Kaebaja täitis ettekirjutuse ja lahkus Schengeni liikmesriikide territooriumilt
12.detsembril 2017, millest alates hakkas kulgema kaheaastase sissesõidukeelu tähtaeg.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 23. aprilli 2018. a otsusega kaebuse ja tühistas PPA
15.septembri 2017. a ettekirjutuse osas, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld kaheks aastaks. Halduskohus asus seisukohale, et lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kehtestamisele ei kohaldata VSS 5. peatükis sätestatut. Sellise sissesõidukeelu kohaldamine ja kestuse määramine toimub kaalutlusõiguse alusel (VSS § 7 lg 1, § 71 lg 1, § 74 lg-d 3 ja 4). Halduskohtu hinnangul eksis PPA praegusel juhul kaalutlusreeglite vastu ning kaebaja suhtes kohaldatud kaheaastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Seda põhjusel, et vaidlusalune sissesõidukeeld põhineb üksnes riigis ebaseadusliku viibimise faktil ning asjas puuduvad muud raskendavad (nt avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad) asjaolud. Pigem saab välja tuua kergendavad asjaolud, nt enda mittevarjamine. PPA tegevus annab samuti tunnistust sellest, et kaebaja ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal ei peeta kuigi oluliseks avaliku korra rikkumiseks. Üldpreventiivsed huvid sissesõidukeelu kohaldamise vastu puuduvad.
PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 14. märtsi 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on lahkumisettekirjutuses kolmeaastase sissesõidukeelu kohaldamine üldjuhul automaatne (VSS § 74 lg 1) ning sissesõidukeelu kohaldamata jätmine või selle lühendamine erand (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Kuna kaebaja suhtes kohaldati kaheaastast sissesõidukeeldu, on PPA otsuse tegemisel kaalutlusõigust teostanud. PPA selgitas kohtumenetluses, millistest asjaoludest ta otsust tehes lähtus. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebaja seisukohtadest ega halduskohtu otsusest teisi asjaolusid, mida PPA oleks pidanud samuti kaaluma. Ka üldpreventiivsest seisukohast võib riigi jaoks olla probleem, kui riigis töötavad ebaseaduslikult välismaalased ning sellega edendatakse varimajandust. Kaebaja töösuhe lõppes 15. juulil 2017 ja seeläbi kadus tema Eestis viibimise eesmärk, ent kaebaja ei võtnud midagi ette, et enda Eestis viibimist seadustada, vaid töötas koos mitme teise Ukrainast pärit isikuga ehitussektoris edasi. Ringkonnakohus möönis, et vaidlustatud ettekirjutuses on põhjendused napid. Arvestades VSS § 1 lg-s 2 sisalduvat haldusmenetluse seadusega reguleeritud haldusakti põhjendamise regulatsiooni välistust ja VSS § 71 lg-st 1 tulenevat piiratud põhjendamiskohustust, samuti seda, et ettekirjutuses on viidatud õigusnormidele ja esitatud faktiliste asjaolude kirjeldus, ei ole tegu siiski vormiveaga, mis võis mõjutada asja sisulist otsustamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega tühistada PPA ettekirjutus osas, milles kaebajale kehtestati sissesõidukeeld. Kaebaja on seisukohal, et PPA ei ole asjaolusid tegelikult hinnanud ega kaalutlusõigust teostanud. 2(6)
3-17-1927 Sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel ei ole tähtsust sellel, et kaebaja täitis lahkumisettekirjutuse hiljem. Kaebaja hinnangul tunnistas PPA viisa kehtetuks alusetult ning seega ei ole ta Eestis õigusliku aluseta viibinud. PPA ei ole tõendanud, et kaebaja töötas ebaseaduslikult, sh ei alustatud tema vastu ebaseadusliku töötamise tõttu väärteomenetlust nagu teiste Ukrainast pärit isikute vastu. Liiatigi on maakohus tühistanud väärteootsused, mille PPA viimati nimetatute kohta tegi. Ringkonnakohtu viide kaebaja ebaseaduslikule töötamisele ei tugine kohtuasjas kogutud ja uuritud tõenditele. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole tähtsust asjaolul, et pärast seda, kui kaebaja töösuhe Akfort Grupp OÜ-ga lõppes, esitas uus tööandja taotluse kaebaja töösuhte registreerimiseks.
9.PPA palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. PPA selgitab, et kohaldab sissesõidukeeldu kaalutlusõigust teostades ja konkreetse juhtumi eripäradest lähtudes. PPA möönab, et ettekirjutuses väljatoodud põhjendused lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta olid napid, kuid tegemist on vormiveaga, mis ei mõjutanud otsuse sisulist õigsust. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise põhjuseks ei olnud see, et kaebaja töötas Eestis registreeringut omamata. Põhjuseks oli asjaolu, et pärast töösuhte lõppemist 15. juulil 2017 ei lahkunud kaebaja Eestist ega otsinud endale uut tööandjat, kes registreeriks tema töötamise. 15. septembri 2017. a seisuga ta ei töötanud (vähemasti seaduslikult mitte) ning ta oli viibinud Eestis kaks kuud viisil, et tema tegevus ei vastanud viisa andmise eesmärgile. Selle eest kaheaastase sissesõidukeelu kohaldamine oli põhjendatud ja proportsionaalne. PPA arvestas sissesõidukeelu pikkuse määramisel nii kaebaja Eestis viibimise kestust ja eesmärki, viisa kehtetuks tunnistamise asjaolusid kui ka seda, et tal pole kaitsmist väärivaid sidemeid Eestiga. Asjaolu, et kaebaja täitis lahkumiskohustuse alles 12. detsembril 2017, kinnitab PPA hinnangut. Kaebaja on väitnud, et OÜ Solut Invest esitas enne 15. septembrit 2017 taotluse kaebaja lühiajalise töötamise registreerimiseks, kuid PPA ei saanud sellega sissesõidukeelu otsuse tegemise ajal arvestada. Silmas pidades siseministri 4. detsembri 2015. a määruse nr 67 „Välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise kord“ § 1 lg-s 3 sätestatut, peab PPA usutavaks, et nimetatud taotlus jõudis posti teel PPA-sse mitte varem kui 18. septembril 2017 ning see võeti menetlusse alles
19.septembril 2017.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kaebaja vastas PPA vastusele Riigikohtu määratud tähtaega ületades, kuid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 51 lg 4 alusel peab kolleegium võimalikuks tema vastuse vastu võtta. Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause, lg 3). Seetõttu tuleb tagastada PPA ja kaebaja vastustele lisatud tõendid.
11.Kohtuvaidluse esemeks on PPA koostatud lahkumisettekirjutuses kaheaastase sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasus. Vaidlus ei hõlma küsimust, kas sissesõidukeelu kohaldamisele eelnenud viisa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutus olid õiguspärased.
12.Kui otsustatakse Ukraina kodanikule lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamise üle, tuleb VSS-s sätestatut tõlgendada, pidades silmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
16.detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.
13.Direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tuleneb, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt pikemalt otsus nr 3-17-1545/81, p 34). Direktiivi art 12 lg 1 kohustab mh põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (esimene lause). 3(6)
3-17-1927 Teavet faktiliste asjaolude kohta võib piirata, kui riigisiseste õigusaktide kohaselt on võimalik piirata teabe saamise õigust, eelkõige riigi julgeoleku, riigikaitse ja avaliku korra kaitseks ning kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja nende eest vastutusele võtmiseks (teine lause).
14.VSS § 71 lg 1 nägi vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal ette, et lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Seega võimaldas Eesti õigus jätta põhjendused esitamata oluliselt kitsamatel alustel, kui direktiivi 2008/115/EÜ art 12 lg 1 teises lauses on selleks liikmesriikidele võimalus antud. VSS § 71 lg-s 1 sätestatud piirang, et vaid julgeolekuhuvides võis põhjendamisest loobuda, oli PPA-le järgimiseks siiski kohustuslik. Seda ei väära ka asjaolu, et pärast 15. märtsil 2019 jõustunud VSS § 71 lg 1 muudatusi on PPA-l võimalik jätta põhjendused esitamata oluliselt laiematel alustel.
15.PPA on kohtumenetluses olnud seisukohal, et sissesõidukeeldu ei pea põhjendama, sh ei tule esitada kaalutlusi, miks määrati just valitud kestusega keeld. Eeltoodud direktiivi ja VSS sätetest tulenevalt on see PPA seisukoht väär. Sissesõidukeelu kohaldamist ja selle kestust tuli põhjendada, arvestades VSS § 71 lg-s 1 sätestatud erandivõimalust.
16.Ilmselt just eelkirjeldatud eksiarusaama tõttu on vaidlusaluse PPA 15. septembri 2017. a otsuse põhjendused väga napid. Õigusliku alusena nimetas PPA otsuses VSS § 2 lg-t 1, § 7 lg-t 1, § 73 lg-t 1, § 74 lg-t 3 ja § 11 lg-t 1. Faktiliste asjaoludena on märgitud, et kaebaja saabus viimati Eestisse 27. augustil 2017 Ukraina kodaniku passi ja mitmekordse Eesti Vabariigi viisa alusel ning et kuna kaebaja viisa tunnistati 15. septembril 2017 kehtetuks, siis viibib ta sellest kuupäevast Eesti Vabariigis seadusliku aluseta. Seega võib vaidlusalusest otsusest tuletada, et sissesõidukeelu peamiseks faktiliseks aluseks on kaebaja ebaseaduslik viibimine Eestis. Nii mõistis seda ka halduskohus, märkides: „Sisuliselt tingis sissesõidukeelu kohaldamise kaheks aastaks üksnes riigis ebaseadusliku viibimise fakt, mitte muud avalikku korda või riigi julgeolekut ohustada võivad asjaolud.“ (Vt halduskohtu otsuse p 23.)
17.Apellatsioonkaebuses ei vaielnud PPA halduskohtu järeldusele vastu, kuid heitis kaebajale ette veel seda, et kaebaja ei lahkunud pärast töösuhte lõppemist 15. juulil 2017 VMS § 44 lg-t 1 järgides Eestist, jätkates Eestis viibimist ebaseadusliku töötamise eesmärgil. Ringkonnakohus ei kujundanud selget seisukohta küsimuses, mis oli sissesõidukeelu kohaldamise faktiliseks aluseks. Küll tõi ringkonnakohus esile, et kaebaja ei võtnud midagi ette enda Eestis viibimise seadustamiseks, jätkates koos mitme teise Ukrainast pärit isikuga ehitussektoris ebaseaduslikku töötamist (ringkonnakohtu otsuse p 10).
18.Kassatsioonkaebuses osutab kaebaja, et tema ebaseaduslik töötamine Eestis ei ole tõendatud. Riigikohtule esitatud vastuses täpsustas PPA, et sissesõidukeelu kohaldamise põhjuseks oli üksnes asjaolu, et kaebaja oli keelu kohaldamise ajaks viibinud Eestis kaks kuud viisil, et tema tegevus ei vastanud viisa andmise eesmärgile (ta ei töötanud sissesõidukeelu kohaldamise ajal). Sissesõidukeelu kohaldamise põhjuseks ei olnud asjaolu, et kaebaja töötas Eestis registreeringut omamata.
19.PPA märkis lahkumisettekirjutuses, et kaebaja naasis Ukrainast Eestisse 27. augustil 2017. Aega, millal ta enne seda kuupäeva Eestist lahkus, ei ole tuvastatud. Kohtutoimikus on küll koopia kaebaja passi sissesõidu ja lahkumise templitega lehest, ent asjakohased templid on loetamatud. Riigikohtul puudub faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus. Siiski võib eeltoodust järeldada, et selleks ajaks, kui PPA tegi sissesõidukeelu kohaldamise otsuse, ei olnud kaebaja kaks kuud seadusliku aluseta Eestis viibinud. Seega, arvestades PPA kassatsioonimenetluses esitatud seisukohta, lähtus PPA sissesõidukeelu kohaldamisel tegelikkusele mittevastavast asjaolust.
4(6)
3-17-1927
20.Lisaks, halduskohus märkis otsuses, et PPA andmeil „kaebaja viibis Eesti Vabariigis viisavabalt biomeetrilise passi alusel“ (p 28). PPA kinnitas Riigikohtule, et kaebajal oli sissesõidukeelu kohaldamise ajal biomeetriline pass. Vaidlusaluses ettekirjutuses selle kohta teavet pole. Samuti pole ettekirjutuses selgitatud, kas ja milline tähendus oli biomeetrilise passi olemasolul kaebaja Eestisse sisenemise ja siin viibimise õiguspärasuse hindamisel, kuigi vaidlusaluse otsuse järgi oli just ebaseaduslik Eestis viibimine peamiseks sissesõidukeelu faktiliseks aluseks. Ukraina kodanikule, kellel on biomeetriline pass, kehtib 11. juunist 2017 teatud tingimustel (nt on piiratud viibimise aeg) Euroopa Liidus viibimiseks viisavabastus, st nende viibimine Euroopa Liidus on eelduste täidetuse korral õiguspärane (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. mai 2017. a määrus nr 2017/850, millega muudeti määrust 539/2001; muutus kehtetuks 17. detsembril 2018, kui jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. november 2018. a määrus nr 2018/1806, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud). Biomeetrilisest passist tuleneva viibimisõiguse olemasolu Eestis ei tähenda siiski õigust siin töötada. Kolleegium nõustub kaebajaga, et haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses ei ole kogutud ega uuritud tõendeid tuvastamaks, kas kaebaja töötas Eestis ebaseaduslikult pärast 15. juulit 2017, mil tema töösuhe lõppes.
21.PPA 15. septembri 2017. a lahkumisettekirjutus ei sisalda kaalutlusi, miks sissesõidukeeldu kohaldati ja miks valiti selle kestuseks kaks aastat. PPA on kohtumenetluses korduvalt selgitanud, et kui seadusliku aluseta Eestis viibivale isikule tehakse lahkumisettekirjutus, tuleneb sissesõidukeeld vahetult seadusest. Kolleegium mõistab seda PPA seisukohta nii, et PPA hinnangul puudus tal õigus kaaluda, kas kohaldada sissesõidukeeldu. Direktiivi ja VSS eeltoodud sätetest tulenevalt on see PPA seisukoht väär. PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada.
22.Kohtumenetluses on PPA tagantjärele selgitanud, et sissesõidukeelu pikkust määrates võttis ta arvesse kaebaja Eestis viibimise kestust ja eesmärki, viibimisaluse kehtetuks tunnistamise asjaolusid ning kaebaja sidemeid Eesti ja päritoluriigiga ehk seda, et kaebajal pole kaitsmisväärseid majanduslikke ega sotsiaalseid sidemeid Eestiga. Ükski eeltoodud kaalutlus pole seotud riigi julgeolekuga, mis oli VSS § 71 lg 1 järgi lubatav põhjenduste väljajätmise eeldus. Põhimõtteliselt võiksid PPA toodud kaalutlused omada tähtsust ka kaalumisel, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. Samas on PPA tagantjärele esitatud põhjendused olnud üldsõnalised ning lahkumisettekirjutusest ega PPA kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei nähtu, millise tegeliku tähenduse ja kaalu PPA nimetatud asjaoludele vaidlusalust otsust tehes omistas. Kaalutlusõiguse korrektseks teostamiseks (HMS § 4 lg 2) ei piisa, kui on järgitud kaalutlusõiguse piire.
23.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 sätestab, et haldusakti võib jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kolleegium on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt haldusasi nr 3-3-1-29-12, p 20).
24.Vaidlusaluse otsuse ja kohtumenetluses esitatud põhjenduste alusel ei ole kolleegiumil võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kohaldamine ja selle kestuse määramine oli õiguspärane. Esitatud põhjendustest ei nähtu selgelt, mis oli sissesõidukeelu kohaldamise faktiline alus – ebaseaduslik viibimine Eestis, viisa eesmärgiga vastuolus olev viibimine Eestis vms. Ebaselge on, kas ja millist rolli omas seejuures kaebajal biomeetrilise passi olemasolu. Eeltoodust nähtub ka, et PPA ei teostanud kaalutlusõigust otsustamisel, kas sissesõidukeeldu kohaldada. Kaalutlused sissesõidukeelu kestuse määramiseks esitati tagantjärele kohtumenetluses, kuid need olid üldsõnalised ja konkreetse juhtumi 5(6)
3-17-1927 asjaoludega seostamata, mistõttu on ebaselge, millist tähendust ja kaalu PPA nimetatud üks või teine kaalutlus tegelikult omas.
25.Arvestades eeltoodut kogumis, ei ole kolleegium veendunud, millised olid kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse määramise faktilised asjaolud ja haldusorgani kaalutlused. Põhjendamisviga võis mõjutada asja sisulist otsustamist ning RVastS § 3 lg 3 p 1 alusel ei ole võimalik jätta sissesõidukeeldu tühistamata. Sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus.
26.Seetõttu tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada. Jõusse tuleb jätta halduskohtu otsus, millega halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas PPA 15. septembri 2017. a ettekirjutuse osas, milles kaebajale kohaldati sissesõidukeeld kaheks aastaks. Halduskohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega.
27.Kaebaja ei esitanud halduskohtule menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad need võimalikud menetluskulud kaebaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja taotles ringkonnakohtus, et vastustajalt mõistetaks välja menetluskulud 1276 eurot 80 senti (7,6 tundi halduskohtu otsuse ja määrusega ning PPA apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine, kliendi nõustamine). Riigikohtus on kaebaja taotlenud, et talle hüvitataks menetluskulud 1680 eurot (10 tundi ringkonnakohtu otsusega tutvumine ja kassatsioonkaebuse koostamine). Kolleegiumi väljakujunenud kohtupraktika järgi ei ole menetluskulud kõrgemas kohtuastmes üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (nt haldusasi nr 3-3-1-84-15, p 31). Lähtudes kassatsiooniastmes vaidluse all olnud küsimuste keerukusest, tuleb kassatsiooniastme kuludest vastustajalt välja mõista 1276 eurot. Kokku tuleb PPA-lt välja mõista 2552 eurot 80 senti.
28.Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.