Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. märts 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1317
Haldusasi
X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti XX.XX.XXXX otsuse nr XXXXXXXXXXX tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu XX.XX.XXXX. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindajad C ja Y Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
24. jaanuar 2024
RESOLUTSIOON
Võtta X-i 30. jaanuaril 2024 ja 1. veebruaril 2024 esitatud uued tõendid (dtl 907– 909; dtl 914–915; dtl 920–921) haldusasja nr 3-23-1317 materjalide juurde.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu XX.XX.XXXX.a otsus haldusasjas nr 3-23-1317 ja teha uus otsus, millega jätta X-i kaebus rahuldamata.
Menetluskulud esimese ja teise astme kohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja tegelik nimi, pseudonüümid, sünniaeg ja tema Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga ning mitte avaldada joonealuseid viiteid sotsiaalmeedia kontodele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 8. aprillil 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-23-1317 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
/.../
/.../
/.../
/.../
/.../
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
/.../
/.../
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
/.../
9.HKMS § 158 lg 31 esimene lause näeb ette, et halduskohus hindab rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See tähendab kohustust võtta arvesse uusi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ning laieneb ka apellatsioonimenetlusele ringkonnakohtus (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p-d 12–12.2). Halduskohus on tuginenud muu hulgas sellele, et pärast PPA XX.XX.XXXX otsuse nr XXXXXXXXXXX tegemist on ilmnenud olulised uued asjaolud (vt kaebaja 25.10.2023 seisukoht), kuid heitis vastustajale lisaks ette minetusi rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel (sh osade tõendite tähelepanuta jätmist) ning otsuse puudulikku põhjendamist. Halduskohtu hinnangul oli haldusmenetlus sedavõrd puudulik, et tehtud vigu ei ole võimalik kohtumenetluses parandada, kuna see tähendaks haldusmenetluse uut läbiviimist. Seetõttu ei ole halduskohus võtnud ka seisukohta, kas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendatud või mitte, vaid kohustas vastustajat vaatama taotluse uuesti läbi. See on vastuolus Riigikohtu 12.12.2023 otsuses nr 3-22-2509 (p-d 14–16.5) tooduga, et HKMS § 158 lg-st 3 1 tulenevalt peab halduskohus andma olulistele asjaoludele (sh vaidlustatud otsuse tegemise ajal esinenud asjaoludele) ise hinnangu, jättes PPA otsuse jõusse või kohustades teda andma kaebajale rahvusvaheline kaitse. Eeltoodud vea saab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses kõrvaldada, arvestades lisaks ringkonnakohtu menetluse ajal ilmnenud täiendavate asjaoludega. 2(6)
3-23-1317
10.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine, poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või selle vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 loetletud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud. Tagakiusamisena on käsitatav muu hulgas VRKS § 19 lg-s 2 (vt direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 2) loetletud asjaolude esinemine. Selleks, et tegu või tegude kogumit oleks alust pidada tagakiusamiseks, peab see oma olemuse, kordumise või ulatuse tõttu olema piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste (nt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt) rasket rikkumist (VRKS § 19 lg 1; direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Tagakiusamise tuvastamisel ei tule siiski rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei kujuta endast veel tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15).
/.../
/.../
/.../
14.Direktiivi 2011/95/EL art 10 lg 1 punkti d tähenduses sotsiaalse grupina käsitamiseks peab kumulatiivselt olema täidetud kaks tingimust: 1) rühma liikmetel on ühine loomupärane omadus või ühine taust, mida ei saa muuta, või ühine omadus või veendumus, mis on nende identiteedis või teadvuses nii fundamentaalne, et inimest ei tohiks sundida sellest lahti ütlema; 2) rühmal on asjaomases kolmandas riigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana (nt Euroopa Kohtu 16.01.2024 otsus kohtuasjas C-621/21, p-d 40, 54– 56; EUAA praktiline juhend, 2020, lk 11–15; ÜRO Pagulasameti käsiraamat, 2019, lk 24, 93– 97). Seega oleks tagakiusukartuse hindamine sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel põhjendatud eelkõige siis, kui päritoluriigi teabest nähtub, et tegemist võib olla iseseisva tagakiusamise põhjusega, mis ei eelda isiku enda poolt n-ö aktiivset riigivõimule vastandumist või täiendavaid tegusid, vaid temale omistatakse kindlad tunnused või vaated (ning tal on seetõttu alust karta tagakiusamist) juba ainuüksi asjaomasesse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või selles teatava rolli omamise alusel. Selline teatav sotsiaalne grupp peaks lisaks olema suhteliselt püsiv, sest vastasel korral ei saaks tal olla mingit ühiskonnas üldiselt tajutavat eristuvat identiteeti. Eraldi võrdlusgruppe ei ole üldjuhul alust moodustada üksikute poliitilist meelsust väljendavate või sellega seostatavate käitumisaktide alusel, vaid nendega seonduvalt tuleb tagakiusukartuse põhjendatust hinnata siiski individuaalselt poliitilise meelsuse ja selle väljendamise alusel.
15.Pagulaseks tunnistamine ei eelda, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab olema lahkunud päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu, ning samuti ei pea ta olema päritoluriigist lahkunud ebaseaduslikult. Isik võib otsustada taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist ka pärast seda, kui ta on juba mõnda aega viibinud väljaspool päritoluriiki. Rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad tekkida ka pärast taotleja päritoluriigist lahkumist ja olla taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades temas põhjendatud tagakiusamishirmu. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda ka rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel pärast päritoluriigist lahkumist. 3(6)
3-23-1317 Muu hulgas tuleb hinnata, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. N-ö „omakasupüüdlik“ tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sh päritoluriigi ametiasutustele ilmne ja isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi. Varjupaigaõigust ei tohi kuritarvitada tagakiusamise teadliku provotseerimisega. Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta veenvalt põhjendama, et tema motiivid olid siirad. Taotleja ei või oma subjektiivse käitumisega moonutada rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p-d 18– 18.8).
/.../
/.../
/.../
/.../
/.../
/.../
/.../
/.../
/.../
/.../
26.Kaebajat ei olnud lisaks alust tunnustada täiendava kaitse saajana, sest teda ei ähvarda päritoluriiki naasmisel tõsine oht VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kaebajat ei ähvarda surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ega karistamine. Samuti ei toimu Venemaa territooriumil relvakonflikti, mis võiks tingida kaebaja elu ohtu sattumise või tema kallal vägivalla rakendamise.
27.Kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, siis on temale õiguspäraselt tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 72 lg-d 1, 11 ja 4). Kaebaja ei ole selles osas kohtumenetluses eraldi vastuväiteid esitanud, mistõttu ringkonnakohus nõustub selles osas PPA XX.XX.XXXX otsuse põhjendustega (lk 16–17) ega korda neid (HKMS § 165 lg 2).
28.Vaidlustatud otsusega (resolutiivosa p 3) on kaebajale kohaldatud VSS § 7 4 lg 1 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja on leidnud, et kolmeks aastaks sissesõidukeelu kohaldamine on ebaproportsionaalne ja põhjendamatu ning seda eriti olukorras, kus Venemaa on muutunud oma kodanike suhtes järjest repressiivsemaks.
29.VSS § 74 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et kui välismaalase puhul ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid tema suhtes sissesõidukeelu kohaldamata jätmise (VSS § 7 4 lg 4) või sissesõidukeeldu kohaldamise lühemaks ajaks (VSS § 74 lg 3), siis on seadusandja hinnanud 4(6)
3-23-1317 proportsionaalseks kohaldada lahkumisettekirjutuses välismaalasele sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg 1). Venemaa kodanikust välismaalase suhtes kohaldatakse seejuures VSS § 74 lg 41 järgi Schengeni sissesõidukeeldu. Vastustajal tuleb siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 13; 19.02.2019 otsus nr 3-171545, p 34).
/.../
/.../
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ja PPA on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Kaebaja on esimese astme kohtu menetluses kandnud istungiga seotud tõlgikulu 204 eurot (dtl 307–310) ning apellatsioonimenetluses on samuti kandnud kulusid seoses tõlkimisega kokku 600,99 eurot (sh halduskohtu 27.10.2023 otsuse tõlge 360,61 eurot; tõlkimine ringkonnakohtu 24.01.2024 istungil 207,40 eurot; prokuratuuri 29.01.2024 kirja tõlge 32,98 eurot – dtl 899–904; 911–913; 916–917). Mõlemas kohtuastmes kokku 824,99 euro (sh käibemaks) suuruste menetluskulude kandmine on tõlkebüroode arvete ja maksekorraldustega HKMS § 109 lg 1 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole esitanud kohtutele andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
33.Seonduvalt PPA 05.02.2024 vastuväitega, mille kohaselt ei saa halduskohtu otsuse vene keelde tõlkimise kulu pidada põhjendatuks, kuna kohtumenetluse keel on eesti keel ja kaebajal on lepinguline esindaja, märgib ringkonnakohus siiski täiendavalt, et kohtuotsusega peab saama tutvuda ka selline kaebaja, kes ei valda eesti keelt. Vastustaja toodud paralleel tsiviilvaidlustega ei ole asjakohane, kuna kaebajat on vaidlustatud haldusaktiga kohustatud Eestist lahkuma ning vastavad põhjendused peaksid olema talle eelnevalt teada. Tähtsust ei oma seegi, et kaebajal on olemas esindaja, sest ei saa eeldada, et esindaja peaks temale kohtuotsuse tõlkima (vrd HKMS § 111 lg 4 teine lause). PPA ei väida, et kohtuotsuse tõlkimise tasu olnuks tavapärasest kõrgem ja kuigi arvel ei ole kirjaliku tõlke mahtu täpselt välja toodud, saab kohtuotsuse pikkuse (23 lk) põhjal siiski järeldada, et tõlkekulude suurus ei ületa HKMS § 106 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 153 lg 3 alusel kohaldatavas Vabariigi Valitsuse 22.12.2005 määruse nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg-s 2 ettenähtud tasumäära (s.o kirjaliku tõlke 1 lk eest kuni 20-kordne tunnitasu alammäär). Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määruse nr 124 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt oli 2023. a-l tunnitasu alammääraks 4,30 eurot. Kohtuotsuse tõlke kuluks oli 360,61 eurot, mis teeb ühe lehekülje kohta 15,68 eurot (s.o 360,61 ÷ 23), mis jääb ka alla 4-kordse töötasu alammäära.
5(6)
3-23-1317
34.Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne (VRKS § 13 lg 1), tuleb kaebaja identifitseerimise vältimiseks kohtuotsuse avaldamisel asendada nii kaebaja tegelik nimi kui ka pseudonüümid, sünniaeg ja tema Eestisse saabumise kuupäev tähemärgiga ning mitte avaldada joonealuseid viiteid sotsiaalmeedia kontodele (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.05.2025 otsusega
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada X kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu xx.xx.xxxx. a otsus sissesõidukeelu osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus sissesõidukeelu osas. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti xx.xx.xxxx. a otsuse resolutsiooni punkt 3.
3.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu xx.xx.xxxx. a otsuse punkti 5 ning jätta lisaks avaldamata ka halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuste asjaolude ja menetluskäigu osad, Politsei- ja Piirivalveameti otsuse number, poolte seisukohad halduskohtus ja ringkonnakohtus, Tallinna Halduskohtu xx.xx.xxxx. a otsuse punktid 37-39.1, 39.4-39.10 ja 40-41 ning Tallinna Ringkonnakohtu xx.xx.xxxx. a otsuse punktid 8, 11-13, 16-25, 30 ja 31.
4.Asendada Riigikohtu otsuse avaldamisel tähemärgiga kaebaja nimi, Politsei- ja Piirivalveameti, Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuste kuupäevad ning Politsei- ja Piirivalveameti otsuse number. Avaldada Riigikohtu otsuse punktid 4, 4.2, 4.5-5.2, 6, 7, 7.3, 7.7, 7.8, 7.10-8.1, 9, 9.2-16, 20, 22-41 ja 43.
5.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu xx.xx.xxxx. a otsuse resolutsiooni punkti 4 menetluskulude osas ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 260 eurot.
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.