Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-1758 6. november 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest A OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 13. aprilli 2015. a maksuotsuse tühistamiseks Kaebaja A OÜ, esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindajad Martin Aas ja Veiko Soll Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2016. a otsus A OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A OÜ kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2016. a ja Tallinna Halduskohtu
4.veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-15-1758.
3.Teha uus otsus, millega rahuldada A OÜ kaebus ja tühistada Maksu- ja Tolliameti
5.Mõista Maksu- ja Tolliametilt A OÜ kasuks välja 8859 eurot menetluskulude katteks.
6.Tagastada kautsjon.
7.Asendada otsuse avaldamisel füüsiliste isikute nimed ja juriidiliste isikute ärinimed tähemärkidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.B OÜ, C OÜ ja D OÜ (B, C ja D) soetasid 12. veebruaril 2014 OÜ-lt H Tallinnas X asuva kinnistu hinnaga 3 900 000 eurot. Järgmisel päeval müüdi kinnistu edasi A OÜ-le hinnaga 5 380 000 eurot. A OÜ juhatuse liige I esindas B, C ja D-d lepingulise esindajana konsultatsioonifirma E OÜ kaudu kinnistute soetamisel. Samuti esindas ta A OÜ-d seadusliku esindajana järgmise päeva tehingus.
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 13. aprillil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/026049-6, millega määras A OÜ-le tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lõike 2 punkti 3 alusel veebruari 2014 eest deklareerimisele ja tasumisele täiendavalt tulumaksu 364 708,86 eurot. MTA tuvastas, et A OÜ osales maksupettuses. Pettus seisnes maksuhalduri hinnangul selles, et A OÜ kajastas teadlikult enda raamatupidamises algdokumenti, millel märgitud hind ei vastanud tegelikkusele. Ebaõigete andmetega algdokumendi raamatupidamises kajastamine võimaldas tulumaksuvabalt ettevõtlusest rahalisi vahendeid välja viia. Tegelikult soetas A OÜ kinnistu 5 380 000 euro asemel 3 900 000 euroga ja tegi seega ettevõtlusega mitteseotud väljamakse summas 1 480 000 eurot. A OÜ-l oli
3-15-1758 seadusliku esindaja kaudu teada, et kinnistu tegelik hind oli 3 900 000 eurot. Seejuures laenasid B, C ja D kinnistu müügist laekunud raha B, C ja D kasusaavatele isikutele. B, C ja D-l ei olnud piisavalt raha, mistõttu finantseeris ka nende ostutehingut suuremas osas A OÜ. Pärast müügitehingut sai A OÜ juhatuse liikmeks F, kes oli teise äriühingu kaudu B OÜ osanik ning kes on tööalaselt seotud I-ga. Isikute omavahelised seosed võimaldasid läbi viia maksupettuse.
3.A OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab maksuotsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt leidsid F, G ja J huvipakkuva kinnistu, mis nende hinnangul oli alahinnatud ning mille edasimüümiselt lootsid nad teenida kasumit. Selleks asutasid nad vastavalt äriühingud B OÜ, C OÜ ja D OÜ, mis tellisid kinnistu ostutehingu nõustamisega seotud teenuseid Eesti nõustajatelt. OÜ H pakkus kinnistut müügiks ka teistele. Kinnistu sooviti edasi müüa välismaistele investoritele ning neile täisteenuse pakkumiseks asutati A OÜ, mille osalust kavatseti pakkuda investoritele. A OÜ-l puudus õigus nõuda kinnistu omandamist hinnaga 3 900 000 eurot. Kinnistu ostuhind on B, C ja D osanike ning A OÜ lõplike osanike saavutatud kokkulepe. A OÜ lõplikel osanikel ei olnud võimalik omandada kinnistu OÜ-lt H otse. On tõendatud, et kaebaja maksis B, C ja D-le kogu müügihinna, mistõttu ei ole TuMS § 51 lõike 1 kohaldamine võimalik. Vaid TuMS § 50 lõikes 4 sätestatud juhul on maksuhalduril õigus korrigeerida hinda turuhinna järgi. Tehingute hindade vahe on B, C ja D kasum kinnisvarainvesteeringu edasimüügilt. B, C ja D osanikel oleksid vajadusel olnud ka endal rahalised vahendid kinnistu omandamiseks OÜ-lt H, kui investorid poleks soovinud tehingut teha.
4.Tallinna Halduskohus jättis 4. veebruari 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu hinnangul on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, milles seisneb kaebaja osalemine maksupettuses, ning tõendamiskoormus on maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lõike 1 järgi kaebajale üle läinud. Kaebaja seaduslikule esindajale oli juba esimese tehingu ajal teada, et kinnistu lõplikuks ostjaks saab 1 480 000 eurot kallima hinnaga kaebaja. Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, kuidas teadlikult kõrgema hinnaga kinnistu soetamine teenib kaebaja enda ettevõtluse huve. Eelduslikult on äriühingu tegevus suunatud võimalikult suure tulu ja väikese kuluga tegutsemisele, mitte vahendajatest äriühingute jaoks võimalikult suure vahendustasu kindlustamisele. Maksuhaldur ei ole tehingute sisu ümber hinnanud, vaid on faktiliselt tuvastanud, et kuludokument ei ole sellel märgitud ebaõige hinna tõttu nõuetekohane ja seega ei ole väljamakse täies ulatuses kaebaja ettevõtlusega seotud. Kaebajale ei ole ette heidetud kinnistu soetamist turuhinnast oluliselt kõrgema hinnaga. Oluline ei ole üksnes see, et väljamakse suurus vastaks kuludokumendil kajastatud hinnale, vaid väljamakse ja tehingu tegelik hind peavad samuti olema vastavuses. Algdokument ei kajasta tehingut objektiivselt ka siis, kui osa märgitud summast on välja makstud muul eesmärgil kui arvel näidatud kauba eest.
5.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. detsembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita ükski asjas esitatud tõend, et kaebaja ei oleks saanud omandada kinnistut OÜ-lt H hinnaga, millega selle omandasid B, C ja D. I oleks kooskõlas ühiste kavatsuste protokolliga võinud OÜ-le H nimetada ostjana ükskõik millise teise äriühingu. Seega puudus eksklusiivsuslepingul juriidiline sisu. Kaebaja on kinnitanud, et 1 480 000 eurot oli tasu B, C ja D-le selle eest, et valmistati tehinguid ette ja võeti nendega riske. Järelikult oli kinnisasja reaalne hind 3 900 000 eurot. Asja materjalidest ei nähtu B, C ja D-l mingit rolli tehingute jada ettevalmistamisel. Kaebaja vara on vähenenud viisil, mis ei toonud kaasa tema maksukoormuse suurenemist, kuigi oleks pidanud. Pole vaidlust, et maksuhaldur saatis juba
14.juulil 2015 B, C ja Dle teated, kus selgitas topeltmaksustamise tekkimise võimalust ja andis 2(6)
3-15-1758 juhised, kuidas seda vältida. Kaebaja käibemaksukohustuse muutmata jätmine ei saa rikkuda tema subjektiivseid õigusi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tühistada 13. aprilli 2015. a maksuotsus. Kassaatori seisukohad on järgmised.
7.1.Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et raha ei ole ettevõtlusest välja viidud. B, C ja D teenitud kasum tuleb maksustada B, C ja D tasemel. Praeguseks on B, C ja D laenud kasusaavatele isikutele tagasi makstud. Kinnistu edasimüügist teenitud kasum on kajastatud B, C ja D raamatupidamises ja nende jaotamisel arvestatakse tulumaksu. Ükski isik ei ole saanud maksueelist. Nii maksuhaldur kui ka kohus kinnitavad topeltmaksustamise tekkimist ning pakuvad selle vältimiseks välja lahenduse. Kui väidetava maksupettuse tulemusena tekib topeltmaksustamine, siis tõendab see, et maksupettust ei ole toime pandud.
7.2.Lisaks kinnistu ostuhinnale on kassaator kohustatud tasuma ka tulumaksu, mille arvelt saavad maksuhalduri ettenähtud viisil maksuvabasid dividende jaotada B, C ja D. Eesti tulumaksusüsteemis maksustatakse kasumite jaotamist, aga praegu puudus kassaatoril kinnistu ostul kasum. Kassaatori vara ei ole vähenenud, sest kinnistu on kajastatud bilansis varana väärtusega 5 380 000 eurot. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel saab maksuhaldur maksusumma ebaõiglaselt kassaatorilt ja annab maksuvabastuse B, C ja D-le. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, mis põhjusel on haldusorganil võimalik topeltmaksustamise vältimiseks hakata materiaalõigust looma ning anda seaduses sätestamata maksusoodustusi.
7.3.Maksuhaldur on sekkunud mitteseotud isikute majandustehingutesse, kirjutades ette, mis hinnaga nad peaksid tehinguid tegema. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-67-08 andnud selge juhise, et tegelikku hinda tuleb tõlgendada kui tehingupoolte vahel tasutud rahasummat. Praeguses asjas on kohtud aga pidanud oluliseks kaebaja juhatuse liikme I teadmist kinnistu tegelikust hinnast. Kuludokumendi nõuetele vastavus või mittevastavus sõltub objektiivsetest asjaoludest, mitte sellest, mida keegi teab. Maksuotsus ei saa hakata ette kirjutama, milline on mõistlik tehing, maksustades maksuhalduri hinnangul ebamõistlikku tehingut. Samuti ei saa maksuhaldur ega kohtud pidada kinnisasja edasimüügiga teenitud kasu ülemääraselt suureks ja kassaatori osanike huve kahjustavaks. Kuni tegemist ei ole riigi fiskaalhuviga, ei saa maksuhaldur sekkuda. Nõuetele mittevastava alusdokumendi alusel toimuva maksustamise eesmärk ja loogika on selles, et ei ole võimalik tuvastada tehingu teist poolt, tehingu sisu või tehingu maksumust, kuid praegu nende asjaolude üle vaidlust ei ole.
7.4.Vale on ringkonnakohtu väide, et ringkonnakohtu istungil sai kinnitust MTA versioon, et tehingu tegelik hind oli 3 900 000 eurot. Tegelik hind oli 5 380 000 eurot ja edasimüügiga teenitud kasum väljendas hüvitist B, C ja D võetud majandusliku riski kandmise ning investoritele loodud investeerimisvõimaluse eest. Sama tehingu võiks konstrueerida ka selliselt, et kassaator oleks maksnud B, C ja D-le maakleriteenuse eest tasu, kuid sellise tehingu puhul oleks olnud suurem risk, et vahendajad jäetakse tehingust kõrvale.
7.5.Topeltmaksustamine on toimunud ka tehinguga seotud kulude osas (notari- ja pangatasud jne). Need kulud oleksid kaasnenud sõltumata tehingu hinnast ja need võimaldasid kinnisasja ostmist finantseerida laenuga.
8.MTA palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja põhjendused on järgmised.
8.1.Ei vasta tõele, et kassaator ja B, C ja D on mitteseotud isikud. Isikud olid seotud äri- ja tööalaste suhete kaudu ning selline seotus aitas kaasa maksupettuse toimepanemisele. Samuti ei vasta tõele kassaatori väide, et B, C ja D raamatupidamine oli korrektne, kuna tegelikult müüdi kinnistu kaebajale hinnaga 3 900 000 eurot. B, C ja D tasemel maksude laekumine määratud maksusummaga 3(6)
3-15-1758 samas suuruses ja seeläbi topeltmaksustamise realiseerumine on hüpoteetiline. Kuna kauba eest makstud tasu on suurem kui tehingu tegelik väärtus, on osa rahalistest vahenditest kasutatud varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks ning seeläbi vähenes kaebaja vara. TuMS § 51 lõike 1 ja lõike 2 punkti 3 eesmärk on välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu äriühingust raha väljaviimine.
8.2.Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kavatsuste protokollid ei ole usaldusväärsed tõendid. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et hoolimata kassaatori selgitustest ei nähtu asja materjalidest B, C ja D roll tehingute jada ettevalmistamisel.
8.3.Topeltmaksustamist saab vältida, lähtudes TuMS § 18 lõike 11 ja § 50 lõike 21 mõttest ning Riigikohtu asjas nr 3-2-1-82-14 antud juhistest. Maksuhalduril on võimaliku topeltmaksustamise vältimisel kaalutlusõigus sobiva ja kohase menetlusliku vahendi valikul. Seetõttu otsustas maksuhaldur väljastada B, C ja D-le teated, kus kirjeldatakse võimaliku topeltmaksustamise tekkimise ohtu ja antakse juhised sellise olukorra tekkimisel maksuhalduri poole pöördumiseks. Kui isikud on maksuhalduri poole pöördunud, on maksuhalduril võimalus reageerida ja tuvastada, kas faktiliselt on topeltmaksustamine aset leidnud või mitte, ning rakendada maksuvabastust.
8.4.Juriidilistel isikutel tuleb tulumaksu tasuda jaotatud kasumilt. Maksuhalduril ning kohtutel tuleb tõkestada kasumi varjatud jaotamine. Kasumi varjatud jaotamine tähendab, et maksukohustuslase vara väheneb viisil, mis ei too kaasa maksukohustuslase maksukohustuse suurenemist, kuigi õiguspärase käitumise puhul maksukohustus suureneks. Kuna kaebaja soetas kinnistu algdokumendil märgitud 5 380 000 euro asemel 3 900 000 euroga, vähenes tema vara seeläbi 1 480 000 euro võrra. Vara ettevõtlusest väljaviimine realiseerus juba üleliigses hinnas väljamakse tegemise hetkel ja raha edasilaenamine B, C ja D poolt ei ole TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamisel oluline.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kaebaja tasus B, C ja D-le kinnistu eest 5 380 000 eurot, samas kui päev varem ostsid B, C ja D kinnistu selle algselt omanikult OÜ-lt H 3 900 000 euroga. Vastustaja on seisukohal, et hoolimata sellest, et kaebaja omandas kinnistu ning maksis ka tegelikkuses B, C ja D-le 5 380 000 eurot, omandas kaebaja tegelikult kinnistu 3 900 000 euro eest. Vastustaja hinnangul on 3 900 000 eurot ületavas osas tegemist raha ettevõtlusest väljaviimisega, mis tuleb tulumaksuga maksustada TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 alusel. Kokkuvõtlikult põhjendab maksuhaldur oma seisukohta asjaoludega, et I kaudu oli kaebajale kinnistu tegelik hind teada ning kaebaja saanuks kinnistu osta otse OÜ-lt H, tehinguid rahastas juba algusest peale kaebaja ning B, C ja D andsid saadud rahast laene tehingute korraldamise ja kaebaja asutamisega seotud isikutele. Poolte vahel ei ole vaidlust, et I kaudu oli kaebajale teada, mis hinnaga B, C ja D kinnistu ostsid, ning et maksuhalduri kirjeldus tehingute rahastamise ahela ja B, C ja D antud laenude kohta on õige. Kolleegium lähtub asja lahendamisel nendest faktilistest asjaoludest.
10.TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige. Kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-4611, p 11). Kolleegium on varem selgitanud, et kui arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud, ei ole MKS § 83 lõikele 4 tuginemine ilmtingimata vajalik (otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 17).
11.Erinevalt eelviidatud lahendist ei ole praeguses asjas maksuhaldur kahtluse alla seadnud tehingu tegelikku toimumist ega ka selle pooli. Maksuotsusest nähtuvalt seisneb maksupettus maksuhalduri hinnangul selles, et tegelikult soetas kaebaja kinnistu madalama hinnaga. Kuigi maksuotsus ei viita MKS § 83 lõikele 4, tugineb maksuhaldur sisuliselt sellele, olles seisukohal, et kaebaja ja B, C ja D 4(6)
3-15-1758 tegid teadlikult näiliku tehingu hinnaga 5 380 000 eurot, varjates tegelikku tehingut hinnaga 3 900 000 eurot. Hoolimata sättele viitamata jätmisest tuleb asja lahendamisel kontrollida, kas MKS § 83 lõike 4 kohaldamise eeldused on asjas täidetud.
12.Kolleegium on selgitanud, et näiliku tehingu tuvastamiseks tuleb kahtluse puhul, et näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, tuvastada, et poolte tahe oli suunatud teistsuguse tehingu tegemisele. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on maksu määramiseks vaja tuvastada ka maksueelis (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-15-1303, punktid 9 ja 10). Järelikult on praegusel juhul otsustav, kas tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et tehingu poolte tahe oli teha tehing 5 380 000 euro asemel 3 900 000 euroga.
13.Kohtuasjas ei ole määrav, kas kaebaja oleks saanud B, C ja D asemel ise omandada kinnistu hinnaga 3 900 000 eurot. Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust. Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a TuMS § 50 lõikes 4 sätestatud juhul. Maksuhaldur ei ole praeguses asjas väitnud, et tegemist oli seotud isikutega TuMS § 8 lõike 1 mõttes.
14.Kaebaja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et hinnavahe 1 480 000 eurot on tasu B, C ja D-le riskide võtmise eest (II kd tl 201 pöördel). Ringkonnakohus järeldas sellest, et kaebaja tunnistas, et 1 480 000 eurot ei makstud kinnistu eest. Samuti leidis ringkonnakohus, et B, C ja D tegevus tehingute ettevalmistamisel ei olnud selline, mis õigustaks 1 480 000 euro suurust summat. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Majandustegevuses on tavapärane, et ostetud kaup müüakse kallimalt edasi, kusjuures lisandunud hind katab edasimüüja kulud ja sisaldab ka tasu võetud äririski eest. Sellistel tehingutel põhineb kogu kaubandus. Niisuguse tehingu käigus lisanduv hind sõltub üksnes sellest, millistel tingimustel on ostja ja müüja nõus tehingu tegema. Maksuhalduril ega kohtutel ei ole alust niisugusesse hinnakujundusse üldjuhul sekkuda. Samuti ei ole maksustamisel relevantne, kas kaebaja juhatuse liige I kahjustas kaebaja või selle osanike õigusi või huve, kuna teadis, millise hinnaga B, C ja D kinnistu ostsid.
15.Kuigi kaebaja tasus juba enne, kui B, C ja D kinnistu omandasid, notarikontole 2 980 000 eurot, mida kasutati OÜ-le H tasumiseks, ei saa praegusel juhul sellele omistada õiguslikult olulist tähendust. Kaebaja on selgitanud, et tehinguid valmistati ette pikka aega ning need olidki mõeldud toimuma järjestikku. Üheskoos ettevalmistatud ja järjestikku vormistatud tehingute puhul ei saa pidada sellist rahastamise skeemi ebatavaliseks. Asjas ei ole vaidlust, et kokkuvõttes on OÜ H saanud kinnistu eest 3 900 000 eurot ja B, C ja D 5 380 000 eurot, sest pärast 2 980 000 euro tasumist notarikontole tasus kaebaja kinnistu ostmiseks veel 2 400 000 eurot. Asjas ei ole tuvastatud ka muid asjaolusid, mis viitaksid, et kaebaja ja B, C ja D oleksid kokku leppinud, et kaebajal ei ole kogu hinna tasumise kohustust. Seetõttu ei saa I teadmisest OÜ H ja B, C ja D tehingu hinnast ega tehingute rahastamise ahelast järeldada, et kaebaja ja B, C ja D vahel on toimunud varjatud müügitehing hinnaga 3 900 000 eurot. Eeltoodu kinnitab poolte tahet teha tehing just 5 380 000 euro eest.
16.Tehingu näilikkusele ehk soovile teha tehing muu hinnaga võib lisaks tehingu rahastamise ja tasumise eripäradele põhimõtteliselt viidata ka pärast tehingu tegemist toimuv rahade edasine liikumine. Maksuhaldur on osutanud, et B, C ja D laenasid suurema osa kinnistu müügist teenitud rahast oma osanikele või nendega seotud isikutele, täpsemalt F-le 400 000 eurot, G-le 250 000 eurot ja J-ga seotud äriühingule K 450 000 eurot. Maksuhaldur viitas maksuotsuses, et laenu tagasimakseid polnud maksumenetluses tõendite kogumise ajal augustis ja septembris 2014 toimunud. Kolleegiumi hinnangul ei ole B, C ja D antud laenudega seotud asjaolud praegusel juhul piisavad selleks, et tuvastada tehingupoolte tahe teha tegelik tehing madalama hinnaga. Kui B, C ja 5(6)
3-15-1758 D laenulepingud oleksid fiktiivsed, võib tulumaksukohustus tekkida laenuandjal, kui laen on antud ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil (vt otsus asjas nr 3-3-1-67-08, punktid 16 ja 18).
17.Järelikult tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ning ringkonna- ja halduskohtu otsused tühistada. Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab MTA 13. aprilli 2015. a maksuotsuse.
18.Kassatsioonkaebuse lisadena on kaebaja esitanud 2. ja 3. novembri 2016. a maksekorraldused, mille järgi on laenud tagasi makstud. Samuti on kassaator Riigikohtule esitanud selle tõendamiseks B, C ja D bilansid. Kassatsioonkaebuse kohaselt sai kaebaja need maksekorraldused alles pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist ning pärast B, C ja D-ga konsulteerimist. Kuna Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lõiked 2 ja 3), tuleb esitatud tõendid kaebajale tagastada.
19.Kassaator on taotlenud otsuse avaldamisel HKMS § 175 lõike 4 või alternatiivselt sama paragrahvi lõike 3 kohaldamist asjaga seotud füüsiliste isikute maksusaladuse, pangasaladuse ja eraelu kaitseks. Kolleegiumi hinnangul ei sisalda otsus delikaatseid isikuandmeid või andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada eraelu puutumatust, mistõttu pole HKMS § 175 lõike 4 kohaldamine põhjendatud. Avaldatavas otsuses tuleb HKMS § 175 lõike 3 alusel asendada füüsiliste isikute nimed ja juriidiliste isikute ärinimed tähemärkidega.
20.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lõike 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31).
21.Kaebaja taotles halduskohtus õigusabikulude hüvitamist summas 4344 eurot (siin ja edaspidi koos käibemaksuga) ning tasus riigilõivu 765 eurot. Taotluse kohaselt kulus halduskohtus kaebajale õigusabi osutamiseks 27 tundi ja 48 minutit. Ringkonnakohtus taotles kaebaja õigusabikulude hüvitamist summas 14 889 eurot ning samuti tasus kaebaja riigilõivu 750 eurot. Arvete kohaselt kulus õigusabi osutamiseks ringkonnakohtus 82 tundi ja 43 minutit. Riigikohtus taotleb kaebaja õigusabikulude hüvitamist summas 5605 eurot 31 tunni õigusabi eest.
22.Kolleegiumi hinnangul on kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud asja keerukust arvestades vajalikud ja põhjendatud. Samas peab kolleegium õigusabikulusid apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes ülepaisutatuks, sest vaidluses keskse tähtsusega faktilised asjaolud olid selged juba halduskohtumenetluses ning õiguslik vaidlus on kõigis kohtuastmetes olnud sama sätte kohaldamise eelduste üle. Kolleegium peab ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 2000 eurot õigusabikulusid ning riigilõivu 750 eurot. Riigikohtus peab kolleegium põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 1000 eurot. Seega tuleb MTA-lt kaebaja kasuks välja mõista 8859 eurot (5109 + 2750 + 1000).
23.HKMS § 107 lõike 4 kohaselt tuleb tasutud kautsjon tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.