Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-3133 10. oktoober 2017 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Nele Parrest ja Jüri Põld Aleksandr Baškirovi kaebus Viru Vangla 16. septembri 2015. a käskkirjade nr 6-3/1164 ja 6-3/1170 ning 23. septembri 2015. a käskkirja nr 6-3/1221 tühistamise nõudes Kaebaja Aleksandr Baškirov, volitatud esindaja advokaat Valeriy Gimaev Vastustaja Viru Vangla Tartu Ringkonnakohtu 29. novembri 2016. a otsus Aleksandr Baškirovi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aleksandr Baškirovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
29.novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-3133 muutmata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Viru Vangla määras 10. juuni 2015. a käskkirjaga nr 6-2/946 Aleksandr Baškirovi majandustööde abitööliseks V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 10. juunist 2015 kuni
10.septembrini 2015. Kuna A. Baškirov paigutati 17. augustil 2015 V8 eluosakonnast V7 eluosakonda, muutis vangla 18. augusti 2015. a käskkirjaga nr 6-2/1294 varasemat käskkirja ja määras A. Baškirovi majandustööde abitööliseks V7 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana samaks ajavahemikuks.
2.Viru Vangla määras 16. septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1164 A. Baškirovile distsiplinaarkaristuse vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja § 37 lg 1 rikkumise eest, sest ta ei allunud 19., 20., 21., 22., 25. ja 26. augustil 2015 vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle koristajana, mis on kinnitust leidnud koostatud ettekannetega. Iga rikkumise eest karistati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Vangla leidis, et allumatuse ja töökohustuse eiramise puhul on tegemist raskete rikkumistega, seega on karistus proportsionaalne.
3.Viru Vangla määras 16. septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1170 A. Baškirovile distsiplinaarkaristuse samadel põhjustel, sest ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele 16. augustil 2015. Karistuseks määrati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine.
3-15-3133
4.Viru Vangla määras 23. septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1221 A. Baškirovile distsiplinaarkaristuse samadel põhjustel, sest ta ei allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele 23. augustil 2015. Karistuseks määrati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine.
5.Viru Vangla jättis 20. novembri 2015. a vaideotsusega A. Baškirovi vaide nende käskkirjade peale täies ulatuses rahuldamata.
6.A. Baškirov esitas kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 16. septembri 2015. a käskkirjad nr 6-3/1164 ja 6-3/1170 ning 23. septembri 2015. a käskkirja nr 6-3/1221. Kaebuse kohaselt ei olnud kaebajal kohustust töötada, sest 6. aprillil 2015 koostatud individuaalse täitmiskava (ITK) kohaselt on ta ajavahemikul 2015–2017 hõivatud põhihariduse ja riigikeele omandamisega ning tööle asumise kohustus tekib 2018. Hiljem esitatud täiendavas seisukohas selgitas kaebaja, et ta oli kuni 12. juulini 2015 hõivatud eesti keele õppimisega ning ajavahemikul 12. juulist kuni 15. septembrini 2015 tegeles iseseisvalt eesti keele eksamiks valmistumisega, mille sooritas 15. septembril 2015.
7.Tartu Halduskohus jättis 20. aprilli 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-15-3133 kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kinnipeetaval tõepoolest töökohustust ajal, kui ta on reaalselt hõivatud hariduse omandamisega. Käskkirjas toodud kuupäevadel ei olnud kaebaja aga hõivatud üld- ega kutsehariduse omandamisega ega täienduskoolitusega. Iseseisev õppimine riigikeele eksamiks ei ole käsitatav ühegi VangS § 37 lg 2 p-s 2 nimetatud tegevusena. VangS § 37 lg 1 paneb kinnipeetavale kohustuse töötada sõltumata sellest, kas töötamine on ette nähtud ITK-s. ITK on soovituslik dokument. Käskkirjade kohaselt ei ole kaebaja esitanud ka ühelgi korral tööst keeldudes vastuväidet, et tal ei ole töökohustust õppimise tõttu. Kaebaja möönis, et sellise vastuväite esitamist tööle määramisel ta tõendada ei saa. Kaebaja esitas selle vastuväite vaides. Seega on tegu otsitud põhjendusega. Isegi kui vanglaametnike korraldused olnuks ebaseaduslikud, oleks kaebajal tulnud neid täita. Korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. Praegusel juhul selliseid asjaolusid ei esinenud.
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
9.Tartu Ringkonnakohus jättis 29. novembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kaebaja kantud menetluskulud tema enda kanda, põhjendades otsust järgmiselt: 1) ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata; 2) kaebajale tööle asumiseks korralduste andmise ajal oli käskkiri, millega ta oli tööle määratud, kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. Tööle määramise oli kooskõlastanud ka arst; 3) VangS § 37 lg 2 p 2 regulatsiooni eesmärk on vabastada töötamiskohustusest üksnes see kinnipeetav, kes on juba hõivatud regulaarse ja aktiivse õppimistegevusega, kuna õppimisega seotud isikul ei ole aega teha lisaks ka tööd. Teistsugune tõlgendus looks kinnipeetavatele avarad võimalused töökohustuse vältimiseks kõigest formaalsele õppija staatusele viitamisega pikkadel ajavahemikel, kui nad tegelikult õppetööga hõivatud ei ole. See poleks kooskõlas vangistuse eesmärkidega, mille hulka kuulub tööharjumuse kujundamine ja tsiviilhagide tasumiseks võimaluste loomine. Kaebaja puhul VangS § 37 lg 2 p-s 2 kirjeldatud olukorda ei esinenud; 4) ITK on dokument, mis konkretiseerib vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamise teid üksiku kinnipeetava puhul ning ei ole õiguslikult olemuselt haldusakt, vaid soovitusliku iseloomuga, programmiline dokument; 5) täitmiskava kinnitades seob vangla end selles kirjeldatud täideviimisprogrammiga, mistõttu kaebaja suhtes koostatu on ka vanglale siduv ning vajaduse ilmnemisel saab vangla muuta ITK-d. Praegusel juhul ei ilmne asjaoludest siiski, et tööle suunamine oleks takistanud kaebajal õppimist. 2(5)
3-15-3133 Kaebaja ei ole tööle määramise käskkirja ega selle muutmise käskkirja vaidlustanud. Liiatigi on asjas vaidlus distsiplinaarkaristuste määramise üle vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Kaebajale antud korraldused ei vastanud tühise haldusakti tunnustele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tühistada vaidlustatud käskkirjad. Menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ITK puhul tegemist haldusaktiga, mis praegusel juhul andis kaebajale õiguse õppida ja omandada riigikeelt. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine on selle kehtiva haldusaktiga vastuolu tõttu õigusvastane. Õppimine võib eeldada ka koolivälist kooliülesannetega tegelemist.
11.Viru Vangla palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja nõustub haldus- ja ringkonnakohtu otsustega ning jääb oma senises menetluses esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja hinnangul on ITK vangistuse täideviimist planeeriv programmiline dokument, mitte haldusakt. VangS §-st 37 ei nähtu, et kinnipeetava tööle rakendamine sõltuks ITK-s märgitust. VangS § 37 lg 2 p-st 2 tulenev töövabastus kehtib ainult ajal, mil isik on reaalselt hõivatud õppetööga.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.VangS § 37 lg 1 näeb ette, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lg 2 p 2 kohaselt ei ole töötama kohustatud mh üldharidust või kutseharidust omandav või tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolitusel osalev kinnipeetav. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kolleegium jääb varasemas praktikas võetud seisukoha juurde, et kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 33-1-53-14, p 15). Praegusel juhul ühtegi sellist alust ei esinenud. Kaebaja ei omandanud parajasti üldega kutseharidust ega osalenud täienduskoolitusel. Kinnipeetaval on VangS § 37 lg 2 p 2 alusel õigus tööst keelduda vaid juhul, kui töötamine takistaks tal hariduse omandamist mõnes eespool näidatud vormis. Iseseisev õppimine, mis ei seisne mõne sättes nimetatud vormis hariduse omandamisega seotud kohustusliku ülesande täitmises, tööst keeldumiseks alust ei anna.
13.Kolleegium nõustub eeltoodust tulenevalt kohtute seisukohaga, et kaebajal oli kohustus vanglaametnike tööle asumise korraldusi järgida sõltumata sellest, kas ta pidas korraldusi õiguspäraseks. Tööle määramise võimalikule vastuolule ITK-ga olnuks kohane tugineda tööle määramise käskkirja vaidlustamisel, kuid seda ei ole kaebaja kohtule teadaolevalt teinud. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele. Kolleegium jääb varasemas praktikas esitatud seisukoha juurde, et kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Korralduste aluseks olnud käskkirja võimalik vastuolu ITK-ga ei muuda korraldusi tühiseks. Seega olukorras, kus tööle määramise käskkiri oli kehtiv ja ei esinenud ka VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluseid, tuli kaebajal vanglaametnike korraldustele alluda. Järelikult esineb alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.
3(5)
3-15-3133
14.Kaebajat karistati distsiplinaarkorras 16. septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1164 19., 20., 21., 22., 25. ja 26. augustil 2015 tööle asumise korralduse järgimata jätmise eest, sama kuupäeva käskkirjaga nr 6-3/1170 16. augustil 2015 toimepandud samasisulise rikkumise eest ning
23.septembri 2015. a käskkirjaga nr 6-3/1221 23. augusti 2015 samasisulise rikkumise eest. Kokku määrati kaebajale kaheksa 15-ööpäevalist kartserikaristust, s.o kokku 120 ööpäeva kartseris.
15.VangS § 63 lg 1 p 4 järgi kuulub kinnipeetavatele kohaldatavate distsiplinaarkaristuste hulka kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud 45 päeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus, nagu ka VangS § 63 lg 1 p-s 3 sätestatud töölt eemaldamine kuni üheks kuuks on ühekordselt määratava karistuse maksimaalne kestus. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Kolleegiumi hinnangul on vangla ja kohtud praeguses asjas õigesti käsitlenud kaebaja keeldumist vanglaametnike tööle asumise korralduste täitmisest kaheksa eraldi teona. Igal vaidlusalusel päeval on vanglaametnik andnud kaebajale konkreetse korralduse asuda tööle. Rikkumised ei seisnenud üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele.
16.VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama rikkumise eest. Seega ei olnud kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega kaheksa rikkumise eest kokku 120 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4.
17.Ka seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et üksikvangistust kui ühte karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt nt EIK 29. septembri 2005. a otsus asjas nr 24919/03: Mathew vs. Holland, p 199; 7. juuni 2011. a otsus asjas nr 30042/08: Csüllög vs. Ungari, p-d 31 ja 34; 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 13579/09: Razvyazkin vs. Venemaa, p-d 101 ja 104; 25. juuli 2013. a otsus asjades nr 11082/06 ja 13772/05: Khodorkovskiy ja Lebedev vs. Venemaa, p-d 470–471;
6.märtsi 2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77). Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) mittesiduva soovituse järgi ei tohiks üksikvangistus kesta üle 14 päeva (21st General Report of the CPT, 10. november 2011, CPT/Inf(2011)28, lk 43). Praegusel juhul ei ole vastustaja vaidlusalustes käskkirjades kaalutlusvigu teinud. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Lisaks oli kaebajal käskkirjadest nähtuvalt vaidlusalusel ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks olid määratud korraldustele mitteallumise eest, ning viimati oli teda karistatud kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Kolleegium ei näe kehtivas õiguses muid mõjutusvahendeid, mis oleks kaebaja puhul olnud tõhusad. Neid asjaolusid arvestades ei saa 15-päevaseid kartserikaristusi pidada ebaproportsionaalseks.
18.Kolleegium peab siiski vajalikuks rõhutada, et kuigi kaebajale erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused olid eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. See tähendaks, et kaebajat peetaks kartseris neli kuud järjest.
4(5)
3-15-3133 EIK praktikast nähtub, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt EIK otsus asjas Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; EIK otsus asjas Csüllög vs. Ungari, p 30). Ka sellised tagajärjed on vastuolus taasühiskonnastamise eesmärgiga. Eeltoodust lähtudes tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud kolleegiumi seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). On tõsi, et VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Sättes kasutatud sõna "üldjuhul" annab vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes.
19.Eeltoodud põhjustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 107 lg 4 kolmanda lause alusel arvata riigituludesse.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.