HM kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kambris ebapiisava valgustatuse tagamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – HM Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Marilin Martisen
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.01.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
HM apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
13.09.2016 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada HM apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.01.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53031 ja teha asjas uus otsus.
3.Rahuldada HM kaebus ja tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus seoses kambris nr 12 ajavahemikul 15.03.2014-09.12.2014 ebapiisava valgustatuse tagamisega.
4.Jätta HM menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) riigi kanda ja Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-14-53031 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kinnipeetav HM oli paigutatud alates 13.03.2014 Tallinna Vangla kolmanda üksuse kambrisse nr 12. HM esitas 27.10.2014 ja 01.12.2014 vanglale selgitustaotlused, milles palus selgitada, miks on Tallinna Vangla kambrites ebapiisav kunstlik valgustus. HM viitas selgitustaotlustes Tallinna Halduskohtu jõustunud otsusele nr 3-06-294, milles kohus ei pidanud Pärnu arestimajas valitsenud valgustustingimusi piisavateks. Tallinna Vangla selgitas 26.11.2014 ja 15.12.2014 vastustes (tl 13, 14), et õigusaktid ei sätesta, milline peaks olema valgustustihedus kambrites ning otsus haldusasjas nr 3-06-294 puudutas olmetingimusi Pärnu arestimajas, mitte Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla kambrites on olemas nii kunstlik kui loomulik valgus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse.
2.HM esitas Tallinna Halduskohtule 04.12.2014 kaebuse (täiendatud 05.01.2015, 17.02.2015, 28.09.2015, 05.10.2015; tl 1-2, tl 12-12p, tl 49-49p, tl 82-84p, tl 88) Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kambris nr 12 ajavahemikul 15.03.2014-09.12.2014 ebapiisava valgustuse tagamisega. Kambris nr 12 on ebapiisav kunstlik valgustus, mis rikub kaebaja silmi. Kaebaja õppis kuni 18.06.2014 8. klassis ja alates 03.09.2014 9. klassis. Õppetöö toimus ajavahemikel 8:25 kuni 11:30 ja 12:50 kuni 16:20 koolis ning õhtul tuli kaebajal teha kambris kodutöid. Kaebaja lõpetas
9.klassi kiituskirjaga, mis kinnitab seda, et ta suhtus õppetöösse kohusetundlikult. Lisaks tegeles kaebaja kambris muu kirjatööga ning luges palju. Kaebaja silmad on hakanud pärast 9 kuud kambris nr 12 viibimist valutama ning tema nägemisvõime on pisut halvenenud. Kaebajal ei ole vabaduses silmadega probleeme olnud. Silmaarst tuvastas 28.01.2015, et kaebajal esines kerge silmade liigveresus (tl 26), mis tekib silmade liigsest pingutamisest. Perearst selgitas kaebajale, et selles, et kaebaja silmad väsivad, punetavad või valutavad, mängib suurt rolli kambri valgustus. Eluruumide, sh kinnipeetavate kambrite kunstlik valgustus peab vastama Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) standarditele. Tallinna Halduskohus on 20.11.2007 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-06-294 selgitanud, et eluruumidele esitatavad nõuded kehtivad ka kinnipeetavate kambrite osas ning arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustatus vähemalt 400 lx, Encyclopedia of Health and Safety (1998) soovituse kohaselt isegi 500 lx. Tallinna Vanglas teostatud mõõtmiste tulemuste kohaselt oli valgustustihedus kambris nr 12 158 lx. Kaebajale teadaolevalt on Tartu Vangla ja Viru Vangla kambrites valgustustihedus 550 lx. Vastavalt Eesti standardile EVS-EN 12464-1:2003 peab kirjutamise, lugemise ja andmetöötlusega tegelemise aladel olema valgustustihedus 500 lx. Kuna kinnipeetav teeb kambris kõiki tegevusi, on see mh tööruum. Samuti ei saa kinnipeetav erinevalt vabaduses viibivatest inimestest valida, millistes valgustustingimustes lugeda. Vangla peab tagama kambris piisava valgustuse, mis ei kahjusta kinnipeetava tervist ega elukvaliteeti. Kinnipeetav ei pea selleks ise ostma kambrisse täiendavat lampi. Selleks, et kambris oleks piisav valgustus, peaks kaebaja ostma endale 20 vangla poes müüdavat näpitslampi. Kaebajal puuduvad aga rahalised vahendid ka ühe näpitslambi ostmiseks. Kaebaja magas 15.03.2014 kuni 23.09.2014 kambris nari ülemisel korrusel ega 2(8)
3-14-53031 saanud siis kasutada naride alumiste voodite kohal olevaid valgusteid. Kaebaja magab alates 23.09.2014 nari alumisel korrusel ning saab lisaks kasutada oma voodi kohal olevat lampi, kuid seegi ei tee valgustust paremaks.
3.Tallinna Vangla palus vastuses (tl 31-32) jätta kaebus rahuldamata. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ (määrus nr 38) p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Kambri nr 12 suurus on 20,8 m2 ning selles on üks suur aken, üks laevalgusti, üks seinavalgusti laua juures, üks seinavalgusti kapi juures ja üks seinavalgusti iga nari alumise voodi juures (tl 33-39). Aken on suur ja valgust läbilaskev, mis tagab loomuliku valgustuse olemasolu alates päikesetõusust kuni päikeseloojanguni. Kambri valgustite elektripirnide võimsused on järgmised: laevalgusti üks pirn 60 W (neli pirni lambis), voodi juures olev valgusti 40 W, laua juures olev valgusti 30 W. Kambris nr 12 teostatud valgustatuse mõõtmiste tulemused on järgmised: 1) 28.11.2014 (valgustustihedust mõõdeti kambri keskel) – 158 lx; 2) 20.01.2015 kell 14:15 (väljas valge, kõik valgustid olid sisse lülitatud) – laua ääres 100,5 lx, põrandal 78 lx, voodi kohal 96,5 lx; 3) 21.01.2015 kell 08:05 (väljas pime, kõik valgustid olid sisse lülitatud) – laua ääres 100 lx, põrandal 65 lx, voodi kohal 60 lx. Päevasel ajal suurendab valgusenäite aknast tulev loomulik valgus. Akna ees on küll trellid, kuid akna ees ei ole muid tõkkeid ega piirdeid. Seega ei takista miski loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Öisel ajal on kambri valgustus tagatud öötule abil. Kui kaebaja leiab, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, saab ta endale vangla kauplusest soetada näpitslambi võimsusega 60 W hinnaga 17,44 eurot (tl 43p). Öörahu ajal kell 22:00 kuni 06:00 peavad kinnipeetavad olema oma magamiskohas ning muud tegevused (nt õppimine) ei ole siis kambris lubatud. Tallinna Vangla meditsiiniosakond selgitas vastuses kohtunõudele (juurdepääsupiiranguga toimiku lk 62-62p), et kaebaja kurtis esmakordselt silmanägemise üle 15.08.2014 perearsti vastuvõtul, kui kaebajal läks palava ilma tõttu silmade eest mustaks. 28.01.2015 diagnoositi kaebajal astigmatism, mis on sageli esinev sarvkesta või läätse kuju häire, millega kaasneb sageli lühi- või kaugnägelikkus. Samal päeval diagnoositi kaebajal ka silma sarvkesta põletik (keratiit), mille korral tunduvad silmad kuivad, esineb põletav valu või võõrkeha tunnet. Arst määras kaebajale raviks silmatilgad. Kaebaja viibis seoses probleemidega silmadega arsti vastuvõttudel ka 13.03.2015 ja 31.07.2015, mil ta kurtis silmade punetust. Arst määras ka nendel kordadel kaebajale raviks silmatilgad.
4.Tallinna Halduskohus jättis 20.01.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetavate kambritele konkreetseid valgustusnõudeid ega seo valgustustingimusi konkreetsete standarditega. Kinnipeetavate kambreid ei saa käsitada töökohana, mistõttu ei kohaldu nende suhtes töökohtadele sätestatud nõuded, sh kaebaja viidatud Eesti standard EVS-EN 12464-1:2003 (kehtiv versioon EVS-EN 12464-1:2011) „Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad“. Ka soovitusliku iseloomuga Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta (vanglareeglistik) ei sätesta konkreetseid, arvuliselt väljendatavaid nõudeid. Kuigi vanglareeglistik viitab tunnustatud tehnilistele standarditele, ei saa sellest järeldada, et kunstlik valgus kambris peaks vastama töökohale sätestatud nõuetele. Nii vanglareeglistikus kui CPT soovitustes on ennekõike peetud tähtsaks seda, et kinnipeetava kambris oleks tagatud loomuliku 3(8)
3-14-53031 valguse juurdepääs. Siiski ei tohi ka konkreetsete nõuete puudumisel kambri valgustus olla ilmselgelt ebapiisav. Kambris nr 12 akna suurus ning valgusallikate rohkus ja asetus viitavad selgelt, et kambris olid tagatud tingimused normaalseks elutegevuseks ning piisav valgustus vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 mõttes. Kambri laevalgustis oli neli 60 W võimsusega pirni ning alumiste voodite juures olid 40 W võimsusega valgustid. Sellistes tingimustes ei peaks ükski tavapärane eluruumis tehtav tegevus jääma valguse puudumise tõttu tegemata. Kaebajal oli võimalik kasutada koduste ülesannete tegemiseks kambris olevat lauda, mida on valgustatud täiendava kohtvalgustiga. Kui kaebaja pidas lisavalgustust väheseks, oli tal võimalus paluda õppetööga seonduvalt tingimusi muuta. Kaebaja esitas vanglale taotluse tema kambris piisava valgustustiheduse tagamiseks alles 05.01.2015 ehk pärast praeguses asjas vaidlustatud perioodi lõppu. Periood, mille vältel ei olnud kaebaja hinnangul kambris piisavat valgustust, hõlmab kevadet ja suve, mil loomulik valgus on tagatud ka õhtusel ajal. Kaebaja ei saa teha etteheiteid lähtuvalt sellest, et ta soovib lugeda pimedal ajal, mis suvel langeb üldjoontes kokku unerahu ajaga. Kaebajal lasub kohustus järgida öörahu puudutavaid reegleid. Ka unerežiimi järgimata jätmise tagajärjel võib inimese silmanägemine kahjustuda. Selle tagajärjel tekkinud mõjusid silmanägemisele ei saa aga ette heita vanglale. Kaebaja peab ise jälgima, et ta teeks õppetööd tervise seisukohalt sobival ajal ja laua taga ehk piisavas valguses. Ka pimedamal ajal, mis moodustas vaidlusalusest perioodist väikese osa, oli kaebajal koolist vabal ajal võimalik õppida laua taga ning kasutada täiendavalt laua kohal seinal asuvat valgustit, kui loomulikust ja laevalgustusest ei piisanud. Arvestades, et kambrit valgustasid täiendavalt naride juures olevad valgustid, oli kaebaja kambris tagatud elutegevuseks vajalik valgus. Asjakohane ei ole kaebaja viide Tallinna Halduskohtu otsusele nr 3-06-294, kuivõrd selle haldusasja faktilised asjaolud erinevad oluliselt praegusest asjast. Haldusasjas nr 3-06-294 oli arestikambris mõõdetud valgustustiheduseks üksnes 10 luksi, mis võis tõesti olla ebapiisav. Kaebaja viidatud valgustustiheduse normide kehtestamisel on silmas peetud funktsionaalselt teistsuguseid ruume ehk eelkõige neid hooneid, kus õppimine või töötamine toimub alaliselt. On ilmselge, et näiteks kodustes tingimustes ei ole pidev ülemäärane valgus ruumis sobiv ning töö tegemiseks kasutatakse kohtvalgusteid jms võimalusi. Samadel põhjustel ei ole ka vangla elukambritesse paigaldatud rohkem valgusteid, kui see on normaalseks elutegevuseks vajalik. Selleks, et tagada lugemise või kirjutamise kohas piisav valgus, on võimalik kasutada kohtvalgusteid. See lahendus on kooskõlas ka kehtiva õigusega. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtub, et kaebajal oleks olnud raha säästes võimalus soetada soovi korral ise vangla poest täiendav näpitslamp. Kaebaja seisukoht, et ta peaks piisava lisavalgustuse saamiseks soetama 20 näpitslampi, on ilmselgelt liialdatud. Kaebaja silmadega seotud vaevused võivad olla tingitud eelkõige õppetöö ajal silmadele langevast koormusest. See, kuidas ja millal kaebaja oma silmi koormas, oli aga tema enda valida. Kui kaebaja tundis, et silmad väsivad, tulnuks tal ise teha lugemise ja kirjutamise vahel regulaarselt pause. Vanglal ei lasu kohustust kontrollida väljaspool õppetööd seda, millal kaebaja loeb ja kirjutab ning missugused tingimused ta selleks valib. Kuivõrd kinnipidamistingimused vastasid valgustuse osas nõuetele ja tuvastatud pole vangla õigusvastast tegevust, ei saa pidada kaebaja väärikust alandatuks ka siis, kui tema silmanägemine vanglas kinnipidamise ajal halvenes. Kaebaja peab ise järgima üldtunnustatud käitumise reegleid ning tegema ka elukambris õppimisel pause, mis võimaldaksid silmadel puhata.
4(8)
3-14-53031 Vangla on teinud kunstliku valgustuse osas ulatuslikke remonttöid ning arvestades valgustite hulka, sai vangla eeldada, et kamber vastab normaaltingimustele. Kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil vanglale selgelt avaldanud, et ta vajab seoses õppetööga lisavalgustust või arst on teinud ettekirjutuse talle sellise valgustuse tagamiseks. Kaebaja oleks pidanud informeerima silmahaigusest vangla juhtkonda, kes oleks saanud kontrollida, kas see on seotud valgustusega. Samuti ei ole vangla arst kinnitanud, et kaebaja terviseprobleemid oleksid tekkinud tulenevalt kambri valgustustingimustest või valgustustiheduse suurendamine kambris aitaks ravida kaebajal esinenud haigusnähte. Vanglal ei olnud alust hakata muutma kambri valgustussüsteemi kaebaja üldiste pöördumiste alusel. Seega ei ole vangla jätnud kaebajat vajaliku abita.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.HM palub 08.02.2016 apellatsioonkaebuses (tl 104-105) tühistada Tallinna Halduskohtu 20.01.2016 otsus ja rahuldada kaebus. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Tallinna Ringkonnakohus on 22.01.2016 määruses nr 3-15-530 selgitanud, et valgusallikate arv kambris ei näita veel, et valgust oleks piisavalt. Isikul on õigus nõuda, et kambris olev valgustus vastaks sellisele kvaliteedile, mis ei ole tervist kahjustav. Samuti kinnitas ringkonnakohus selles määruses, et kambri valgustus peab olema nõuetekohane ka ilma lisavalgusallikateta, mistõttu ei ole asjakohane kaebajale antud soovitus osta vangla kauplusest ise näpitslamp. Haldusasjas nr 3-06-294 esitatud seisukohad kohalduvad ka praeguses asjas. Halduskohus on vaidlustatud otsuses ebaõigesti leidnud, et haldusasjas nr 3-06-294 käsitletud asjaoludel oli valgustustihedus kambris 10 lx. Tegelikult oli see valgustustihedus kambrites tagatud üksnes loomuliku valguse olemasolul ning kunstliku valgustuse sisse lülitamisel oli valgustustihedus ühes kambris 109,2 lx ja teistes kambrites tuntavalt alla 100 lx. Seega on haldusasja nr 3-06-294 ja praeguse asja faktilised asjaolud väga sarnased. Arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, peab valgustustihedus kambris olema vähemalt 400 lx, soovitatavalt isegi 500 lx. Kaebaja kambris oli kevadel ja suvel valgust küll natuke rohkem, kuid kõik kinnipeetavad ei saanud õppida ja kirjutada akna juures. Seega oli kambri valgustus hoolimata sellest ebapiisav.
6.Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 123-123p). Mõõtmistulemustest nähtub, et valgustustihedus kambris nr 12 oli oluliselt suurem, kui apellatsioonkaebuses viidatud valgustatuse määrad. Kambri nr 12 valgustustihedust mõõdeti täiendavalt 08.03.2016, mil mõõtmistulemuste kohaselt oli pilves ilmaga valgustustihedus kambri keskel 128 lx ja akna ees 550 lx. Seega vastavad kambri nr 12 valgustustingimused nõuetele ning vangla tegevus pole olnud õigusvastane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Poolte vahel on vaidlus selles, kas perioodil 15.03.2014-09.12.2014 oli kambris nr 12, kuhu kaebaja oli paigutatud, tagatud piisav valgustatus. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja tegeles kambris lugemise ja kirjutamisega. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja õppis kuni 18.06.2014 8. klassis ja alates 03.09.2014 9. klassis, mistõttu tuli tal suure osa vaidlustatud ajavahemikust tegeleda kambris õppetööga.
8.VangS § 45 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris 5(8)
3-14-53031 elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Eluruumidele esitatavaid nõudeid reguleeriva Vabariigi Valitsuse määruse nr 38 p 1 kohaselt on nende nõuete eesmärk inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Sama määruse p 2 järgi peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise ning p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama.
9.Soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku p-s 18.1 nähakse ette, et vangide paigutamise, eriti magamistingimused peavad austama inimväärikust ning maksimaalset privaatsust, vastama meditsiini- ja hügieeninõuetele, arvestama ilmastiku- ja ventilatsiooniolusid, eriti seda, et ruum oleks piisavalt suur, valgustatud, köetud ja õhutatud. Vanglareeglistiku p 18.2 p-de a ja b kohaselt peavad kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema aknad nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral, ning kunstlik valgus peab vastama tunnustatud tehnilistele standarditele. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus kohelda kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Rahvatervise seaduse § 4 p-st 11 tulenevalt on üheks elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõudeks see, et ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist. Seega peab kinnipeetava kambris olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud.
10.Kui töökohale esitatavad valgustatuse nõuded on Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruses nr 176 seotud konkreetse standardiga, siis eluruumi valgustatuse nõudeid ei ole nende kontrollivajaduse puudumise tõttu sätestatud üheski konkreetses standardis. Erialaspetsialistide seisukohtadest nähtub siiski, et ka eluruumi valgustatuse vajaduse kindlakstegemisel lähtutakse teatud tasemetest, mille puhul saab eeldada, et inimesel on võimalik teha selles valguses silmi liigselt pingutamata vastavaid toiminguid, nt lugeda või kirjutada. Erialases kirjanduses on välja toodud, et ruumides, kus inimesed kestvalt viibivad (nt elutoas või köögis), peab keskmine valgustustihedus olema vähemalt 200 lx. Lugemiseks ja kirjutamiseks on tarvis keskmist valgustustihedust, olenevalt teksti peensusest ja inimese vanusest, 300 kuni 500 lx (Elektripaigaldised. Raivo Teemets. TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut. Tallinn, 2011, lk 182. Kättesaadav: http://egdk.ttu.ee/files/2011/Elektripaigaldised.pdf). Veel nähtub valgustuse nõudeid käsitlevatest õppematerjalidest, et valgustatus 10-200 lx on piisav näiteks koridorides ja ruumides, kus lugemine ei ole vajalik. Lugemine, masinatel töötamine ja komplekteerimine on aga normaalsed visuaalsed tegevused, mille tegemiseks tuleks valida valgustustihedus vähemalt
lx (http://www.hkhk.edu.ee/valgus/valgus.html; https://www.tlu.ee/~meidi/exe1/4_valgustus.html). Nende soovitustega on kooskõlas sotsiaalministri kehtestatud kunstliku valgustatuse normid laste ja täiskasvanute hoolekandeasutustele. Sotsiaalministri 09.01.2001 määruse nr 4 „Laste hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ § 13 p-st 5 ja 03.04.2002 määruse nr 58 „Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ § 9 lg-st 9 tuleneb, et elu- ja magamistubade minimaalne valgustatus peab nendes asutustes olema 200 lx. Lisaks nähtub mitmest haldusasjast, et kinnipidamisasutuste kambrite valgustatust mõõtnud spetsialistid on pidanud kambris minimaalseks lubatavaks valgustatuse tasemeks 200 lx (nt haldusasjades nr 3-11-2724 ja nr 3-16-400, kus vastustajaks oli Viru Vangla). Praeguses kohtuasjas ei ole kambri 6(8)
3-14-53031 valgustatuse mõõtmise õiendeid kohtule esitatud ega valgustatuse minimaalsele lubatavale tasemele osutatud. Kohtul puudub aga alus arvata, et spetsialistid lähtuksid Tallinna Vangla kambrite valgustatuse mõõtmisel teistsugusest minimaalselt vajalikust valgustatuse määrast. Kokkuvõtlikult saab eeltoodust järeldada, et selleks, et elukambri valgustatus ei kahjustaks seal viibivate kinnipeetavate tervist, peaks seal olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kuivõrd kamber on koht, kus kinnipeetavad sooritavad mitmeid erinevaid toiminguid, sh loevad ja kirjutavad, saab erialakirjanduse pinnalt pidada seda miinimumnõuet ka põhjendatuks. Suurem valgustustihedus võib erandina olla vajalik sõltuvalt kinnipeetava isikuga seotud asjaoludest (nt terviseseisund, vanus jm).
11.Kohtule esitatud andmete kohaselt olid kambris nr 12 teostatud valgustatuse mõõtmiste tulemused järgmised: 1) 28.11.2014 – kambri keskel 158 lx; 2) 20.01.2015 kell 14:15 – laua ääres 100,5 lx, põrandal 78 lx, voodi kohal 96,5 lx; 3) 21.01.2015 kell 08:05 – laua ääres 100 lx, põrandal 65 lx, voodi kohal 60 lx; 4) 08.03.2016 – kambri keskel 128 lx, akna ees 550 lx. Kuigi üksnes esimene nimetatud mõõtmistest on teostatud praeguses asjas vaidlustatud perioodi kestel, ei nähtu asja materjalidest, et kambris nr 12 asuvate valgustite arvu või valgustustugevust oleks enne 20.01.2015, 21.01.2015 ja 08.03.2016 mõõtmisi muudetud. Seega on kohtul võimalik lähtuda nendest mõõtmistulemustest. Mõõtmisel saadud valgustustiheduse määradest nähtub, et valgustustihedus kambri keskel, laua ääres, põrandal ja voodi kohal oli igal mõõtmisel oluliselt väiksem kui erialaspetsialistide poolt väljendatud soovituslik miinimum 200 lx. Üksnes valgustustiheduse mõõtmisel akna ees on saadud tulemuseks 550 lx. See tulemus ei anna aga alust pidada kogu kambri valgustatust piisavaks. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et akna juures oli võimalik kirjutada üksnes aknalaual ja seal ei olnud mugav. See, et akna juures ei olnud lauda, mille taga kinnipeetavad oleksid saanud lugeda või kirjutada, nähtub ka kohtule esitatud fotomaterjalidest (tl 33-39). Kaebaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt käisid kambris viibivast kuuest kinnipeetavast koolis vähemalt kolm kinnipeetavat, mistõttu ei saaks ka akna juures õppimise võimaluse olemasolu korral eeldada, et kõik õppivad kinnipeetavad oleksid saanud teha üheaegselt akna juures kodutöid. Lisaks puudub poolte vahel vaidlus selles, et kaebaja viibis suure osa päevast koolis ning tal tuli teha kambris õppetöid õhtuti, mil loomuliku valguse sissevool aknast oli oluliselt väiksem kui päevasel ajal. Kambri nr 12 valgustatuse mõõtmistulemustest saab seega järeldada, et kaebajale ei olnud selles kambris tagatud valgustustingimused, mis oleksid võimaldanud tal tegeleda kambris lugemise ja kirjutamisega ilma silmi liigselt pingutamata. Kuivõrd lisaks vabatahtlikult lugemisele ja kirjutamisele oli kaebajal kohustus tegeleda kambris õppetööga, võis ta vajada õppetööga tegelemise kohas (eelkõige kirjutuslaua juures) pigem suuremat valgustatust kui 200 lx, mitte aga sellest väiksemat. Vangla ei saanud eeldada, et kaebaja muretseb nõuetekohase valgustatuse tagamiseks endale ise täiendava valgusallika. Piisava valgustatuse tagamise kohustus on seadusest tulenevalt vanglal ning üksnes see, et õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi nõudeid, ei tähenda veel, et vangla ei peaks selgitama välja kambris tehtavateks toiminguteks piisavad valgustatuse määrad ning tagama kambrites minimaalselt sellise valgustatuse. Kuna kambris nr 12 mõõdetud valgustustihedus oli praegusel juhul erialakirjandusest tulenevast valgustatuse miinimumnõudest väiksem, oli vangla tegevus kambri nr 12 valgustatuse tagamisel õigusvastane.
12.Eelnevalt esitatud põhjendustest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 20.01.2016 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tuvastab vangla tegevuse õigusvastasuse seoses kaebaja kambris ebapiisava valgustatuse tagamisega perioodil 15.03.2014-09.12.2014.
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja on olnud
7(8)
3-14-53031 menetlusabi korras vabastatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 30 eurot, mis tuleb HKMS § 118 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.