Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OÜ Intelan (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela hagi Anna Igumina, Jelena Kikase ja Osaühingu Westham Invest vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu tagastamiseks pankrotivarasse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-27953
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Intelan (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
52 087 eurot 99 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ Intelan (pankrotis, registrikood 11079200) pankrotihaldur Sirje Tael, esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostjad Anna Igumina, Jelena Kikas ja Osaühing Westham Invest (registrikood 10637709)
Asja läbivaatamise kuupäev
21. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-27953 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.
Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tagastada Jaanus Silmale 6. veebruaril 2014 OÜ Intelan (pankrotis) pankrotihalduri Sirje Taela kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 521 (viissada kakskümmend üks) eurot 87 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Intelan (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Sirje Tael (hageja) esitas 18. juulil 2012 Harju Maakohtule hagi Anna Igumina (kostja I), Jelena Kikase (kostja II) ja Osaühingu Westham Invest (kostja III) vastu tagasivõitmise korras tehingute (nõude loovutamise lepingud) kehtetuks
tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu tagastamiseks pankrotivarasse. Hageja esitas alternatiivnõude juhuks, kui kohus jätab kaasamata kostjana Elias Mokhtari ning rahuldab tagasivõitmise nõuded kostjate suhtes. Alternatiivnõudes palub hageja kostjatelt välja mõista solidaarselt 52 087 eurot 99 senti (815 000 krooni). Maakohus tagas 1. augusti 2012. a määrusega hagi ja keelas kostjal III Tallinna Ringkonnakohtu 4. oktoobri 2006. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 204-1481 tuleneva nõudeõiguse võõrandamise kolmandatele isikutele. Hagiavalduse kohaselt on võlgniku ja Merle Peldese vahel vastastikused nõuded. Tsiviilasjas nr 2-041481 lõpetas Tallinna Ringkonnakohus 1. oktoobril 2006 Padu 11 kaasomandi ning Merle Peldes kohustus tasuma võlgnikule kaasomandi kaotamise eest hüvitist 815 000 krooni. Kuna võlgnik keeldus valdust üle andmast, mõistis Harju Maakohus 27. septembri ja 10. märtsi 2007. a otsustega Merle Peldese hagi alusel võlgnikult välja kahju 253 000 krooni ja menetluskulud. 4. septembril 2008 loovutas võlgnik nõudeõiguse Merle Peldese vastu kostjale I (edaspidi esimene tehing), kes oli nõude loovutamise ajal võlgniku ainuosaniku kostja III nõukogu liige ja ainuosanik. Nõue loovutati hinnaga 700 000 krooni, s.o alla nominaalväärtuse. Ei nähtu, et nõude eest oleks tasutud. 31. detsembril 2008 loovutas kostja I nõude kostjale II, kes oli nõude loovutamise ajal võlgniku ainuosaniku kostja III nõukogu liige. Nõue loovutati hinnaga 600 000 krooni. Ei nähtu, et nõude eest oleks tasutud.
4.novembril 2009 loovutas kostja II nõude kostjale III, kes oli nõude loovutamise ajal võlgniku ainuosanik. Nõue loovutati hinnaga 600 000 krooni. Lepingusse märgiti, et tehingu eest tasuti sularahas, kuid kostja III 2009. a majandusaasta aruandest sellist tasumist ei nähtu. Hageja leiab, et kostjad on võlgniku lähikondsed ning nõude loovutamistega kahjustati võlausaldaja huve, kuna selle tagajärjel muutus võlgnik varatuks. Võlgniku pankrot kuulutati välja 9. märtsil 2011. Nõude loovutamise lepingud on näilikud tehingud, millega varjati kinkelepinguid. Tehingud tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 111 lg 1 p 2 ja § 110 lg 1 p 3 alusel tagasi võita.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostjad I ja III leidsid, et tehtud tehinguid ei saa pidada võlausaldajate huve kahjustavaks. Nõude loovutamise hetkel ei olnud teada, kas nõuet oleks üldse olnud võimalik M. Peldesele kuuluva vara arvel rahuldada. Kostja I ei omandanud nõuet esimese tehingu järgi tasuta, vaid tal oli võlgniku vastu vastunõue tulenevalt 29. detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a laenulepingutest. Tegemist ei ole näiliku tehinguga või kinkelepinguga. Kõik edasised tehingud on toimunud raha eest. Hageja ei saa vaidlusalust nõuet tehingute kehtetuks tunnistamisega pankrotivarasse tagasi, kuna kostja III on loovutanud nõude 19. juulil 2012 kolmandale isikule. Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole ta nõuet tasuta omandanud ega tasuta edasi loovutanud. Kostja II laenas 2005. aastal kostjale I 600 000 krooni ja see nõue tasaarvestatigi kostjate I ja II vahel sõlmitud nõude loovutamise lepinguga.
3.Harju Maakohus rahuldas 18. juuli 2013. a otsusega hagi ja tunnistas vaidlusalused tehingud kehtetuks ning mõistis kostjatelt solidaarselt võlgniku kasuks välja 52 087 eurot 99 senti. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et võlgniku ja M. Peldese vahel olid vastastikused nõuded ning et sõlmiti nõude loovutamise lepingud. Registrikaartidelt nähtub, et kostjad on võlgniku lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p-de 1, 3 ja 6 järgi. PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus
tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Maakohus tunnistas vaidlusalused tehingud PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi kehtetuks. Esimesest tehingust nähtub, et nõude loovutamise hind tasaarvestati lepingupoolte vahel. Kostja I esitas
29.detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a laenulepingud, mille järgi andis ta võlgnikule laenu vastavalt 950 000 krooni ja 850 000 krooni. Kostja I esitas samuti 29. detsembri 2004. a ja
16.veebruari 2005. a order-kviitungid vastavalt 950 000 krooni ja 600 000 krooni võlgnikule üleandmise kohta. 16. veebruari 2005. a maksekorraldusega on kostja I tasunud võlgnikule 250 000 krooni. Esitatud order-kviitungid ei ole usaldusväärsed, kuna need ei ole kontrollitavad. Raha üleandmist tõendab aga viidatud maksekorraldus. Kostja I omandas 815 000 krooni suuruse nõude, millele lisandusid kõrvalnõuded (hageja hinnangul vähemalt 250 000 krooni). Seega ei ole võlgnikule tasutud summa piisav, et tasaarvestada nõuet, mille kostja I omandas. Ka 700 000 krooni suuruse nõude loovutamise hinna puhul ei oleks selle hinnaga nõude tasaarvestamine 250 000 krooni suuruse nõudega piisav (sel juhul oleks nõue omandatud vaid 1/3 hinnaga). Seega on esimesel tehingul osaliselt kinke iseloom ja sellele tuleb täiendavalt kohaldada PankrS § 111 lg-t 3. Ka järgnevatel tehingutel on kinke iseloom, sest tehingutest ei nähtu nõude eest tasumist, samuti ei nähtu nõuet, mida tasaarvestada. Kostja III 2009. a majandusaasta aruandest ei nähtu nõude loovutamise eest 600 000 krooni tasumise. Hagejal on tulenevalt PankrS §-st 116 õigus esitada tagasivõitmise nõue ka võlgnikuga tehingu teinud eriõigusjärglase vastu. Esimese tehingu tegemisel ei olnud PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud tähtaeg möödunud. Asjas on tuvastatud, et nõue loovutati võlgniku lähikondsele. Kostjad ei ole tõendanud, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Pankrotimäärusest tulenevalt oli võlgnik 2008. aastal kahjumis 610 193 krooniga ja ajutise halduri hinnangul oli võlgnik juba 2008. aastal maksejõuetu. Võlgnik sellele pankrotimenetluses vastu ei vaielnud. Seega oli võlgnik nõude loovutamise ajal maksejõuetu. Kuivõrd võlgnikul 2008 enam majandustegevust ei olnud, muutus võlgnik nõude loovutamisega püsivalt maksejõuetuks ning nõude loovutamine kahjustas seega PankrS § 109 lg 1 mõttes võlausaldajate huve. Kuivõrd kostjad on võlgniku lähikondsed, pidid nad teadma, et nad kahjustasid teadlikult võlausaldajate huve (see eeldus on sätestatud PankrS § 110 lg-s 3). Seega on nõude loovutamise kehtetuks tunnistamise aluseks lisaks PankrS § 111 lg 1 p-le 2 täiendavalt ka PankrS § 110 lg 1 p 4. Hageja ei saa vaidlusalust nõuet tehingute kehtetuks tunnistamisega pankrotivarasse tagasi (PankrS § 119 lg 1), kuna tegemist on kolmandale isikule kuuluva nõudega. Asjas on tuvastatud, et kostja III loovutas 19. juulil 2012 vaidlusaluse nõude Elias Mokhtarile, kes tasus selle eest 20. juulil 2012. aastal 40 000 eurot. Kostjatelt tuleb PankrS § 119 lg 3 alusel solidaarselt võlgniku kasuks välja mõista nõudeõiguse nominaalväärtus 52 097 eurot 99 senti (815 000 krooni). Nimetatud summa on võlgniku kasuks kohtuotsusega M. Peldeselt välja mõistetud. Kostjate poolt nõude loovutamisega on hageja selle summa väljanõudmisest M. Peldeselt ilma jäänud.
4.Kostjad I ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse
tühistada ja saata asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. jaanuari 2014. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 639 lg 2 järgi lugeda kostja II kaasapellandiks, vaatamata sellele, et ta apellatsioonkaebust ei esitanud. PankrS § 116 võimaldab tagasivõitmist tagasivõidetava tehingu või toimingu teinud isiku õigusjärglase suhtes. Kui kohus leiab, et nõude loovutamine kostjale I ei ole tagasivõidetav, ei ole tagasivõidetav nõude loovutmine ka kostja I poolt kostjale II ega ka kostja II poolt kostjale III. Ringkonnakohtu põhjendustel ei olnud esimene tehing näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 tähenduses ning tegelikult on nõude eest tasutud. Kostjad on esile toonud, et nõue mida esimese tehinguga tasaarvestati, tulenes kostja I ja võlgniku sõlmitud laenulepingutest. Oma väidete tõendamiseks esitasid kostjad laenulepingud, order-kviitungid ja maksekorralduse. Kostjad I ja III on esitanud apellatsioonimenetluses tõendi selle kohta, et võlgniku endine juhatuse liige on teinud
16.veebruaril 2005 võlgniku kontole 600 000 krooni suuruse sularaha sissemakse (edaspidi
16.veebruari 2005. a kviitung sularaha sissemakse kohta). Hagejal on olnud võimalus selle tõendiga tutvuda ja sellele vastuväiteid esitada. Tõend kinnitab, et kostja I laenas võlgnikule raha. Nimetatud tõendi saab vastu võtta, kuna see on asja õige lahendamise jaoks oluline. Tõenditest nähtuvalt on tõendatud, et kostjal I oli nõue võlgniku vastu, mida sai esimese tehinguga tasaarvestada. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis seda ümber lükkaksid. Tehingu näilikkust pidi tõendama hageja kui pool, kes sellele tugines. Esimesel tehingul ei ole PankrS § 111 lg 3 mõttes kinke iseloomu. Nimetatud nõude loovutamise lepingus on märgitud, et nõue loovutatakse hinnaga 700 000 krooni. Nõude nominaalväärtuseks on 815 000 krooni, millele hageja väidete kohaselt lisandub seadusjärgne viivis 250 000 krooni. Võlgnik ei pidanud loovutama nõuet nominaalväärtuse eest. Nõude puhul tuleb arvestada selle sissenõudmiseks kuluvat aega ja selle sissenõudmiseks tehtavaid kulusid, samuti riski, et nõue võib jääda täielikult või osaliselt rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I vastusooritus võlgnikule on lubamatult tasakaalust väljas ja et sellest tulenevalt on tegemist osaliselt kinke iseloomuga lepinguga. Hagi ei saa rahuldada ka tuginedes PankrS § 110 lg 1 p-le 3 (esimese nõude loovutamise lepingu ajal kehtivas sõnastuses). PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt on sellise hagi rahuldamise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Asjas pole tõendatud, et võlgnik loovutas nõude alla selle turuväärtuse. Seega ei ole võlausaldajate huve kahjustatud. Samal põhjusel ei saa hagi rahuldada ka PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel. Kuna esimene tehing ei ole tagasivõidetav, ei ole tagasivõidetavad ka järgnevad tehingud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu
otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg-t 4, kui võttis apellatsioonimenetluses vastu täiendava tõendi. Ühtegi mõjuvat põhjust, miks nimetatud tõendit ei esitatud maakohtus, ei ole esile toodud. Hageja vaidles tõendi vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka alljärgnevalt. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta hindab võlgniku koostatud kassa ordereid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus jättis hinnangu andmata hageja väitele, et esimeses tehingus ei sisaldu tasaarvestuse avaldust, vaid tegemist on kokkuleppega, mis võimaldab esitada tasaarvestuse avalduse tulevikus, seda pole aga tehtud. Lugedes tasaarvestuse esimese tehinguga toimunuks, rikkus ringkonnakohus ühtlasi võlaõigusseaduse § 198. Samuti jättis ringkonnakohus hinnangu andmata hageja väitele ja tõenditele loovutatud nõude väärtuse kohta. Loovutatud nõude väärtus on jäänud tuvastamata ning ringkonnakohtu seisukoht, et kostja I vastusooritus oli tasakaalus nõude väärtusega, on ebaõige ja oletuslik.
7.Kostjad I ja III palusid jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja II arvates ei anna kassatsioonkaebuse väited alust tema suhtes hagi rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kolleegium nõustub osaliselt hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtul ei olnud iseenesest alust apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel vastu võtta uue tõendina 16. veebruari 2005. a kviitungit sularaha sissemakse kohta. TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Ringkonnakohus põhjendas uue tõendi vastuvõtmist asjaoluga, et see on asja õige lahendamise jaoks oluline ning hagejal on olnud võimalus tõendiga tutvuda ja sellele vastuväiteid esitada. Kolleegiumi arvates ei saanud üksnes eeltooduga TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt uue tõendi vastuvõtmist põhjendada, sest selle sätte tähenduses on vaja lisaks vastaspoole nõusolekut uue tõendi vastuvõtmiseks. Lisaks sätestab TsMS § 652 lg 3 p 2, et ringkonnakohus hindab esimese astme kohtu otsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohus ei leidnud ega põhjendanud oma lahendis, et kostjate I ja III taotlus uue tõendi vastuvõtmise kohta tuleks rahuldada eelviidatud sätte alusel.
10.Kuna ei ole välistatud, et ringkonnakohtul võis siiski olla alust kohaldada TsMS § 652 lg 3 p 2, peab kolleegium vajalikuks selgitada tõendite vastuvõtmise ja vastuvõtmisest keeldumise korda ning selle korra järgimist käesolevas asjas. TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 463 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus lahendab menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega. TsMS § 238 lg 4 sätestab, et tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. Seega peab kohus tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse. Pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendeid on kohtul õigus vastu võtta vaid TsMS § 237 lg-s 1 sätestatud tingimustel. TsMS § 399 p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid. Järelikult saab kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on TsMS § 238 lg 1 järgi vastu võtnud. Tõendite uurimine kohtuistungil toimub TsMS §-s 243 sätestatud reegleid järgides. Juhul kui asja lahendatakse kirjalikus menetluses, peab kohus pärast eelmenetluse lõppu teatama menetlusosalistele, missugused esitatud tõenditest on vastu võetud ning missuguste tõendite vastuvõtmisest keeldutud. Tõendi vastuvõtmisest keeldumise korral võib kohus teha menetlusosalisele TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kolleegiumi arvates ei ole ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid. Kohtutoimikust nähtuvalt esitasid kostjad I ja III 29. detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a orderkviitungid 30. augusti 2012. a menetlusdokumendi lisana (I kd, tl 139–140) ja maakohus edastas selle menetlusdokumendi hagejale. Maakohus pidas 17. aprillil 2013 eelistungi ja 17. juunil 2013 eelistungi, kus asja arutati eelmenetluse jätkuna ka sisuliselt. Maakohus ei ole teinud määrust ei nende tõendite vastuvõtmise ega ka vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kohtuistungi protokollidest ei nähtu maakohtu seisukohta, et maakohus neid tõendeid ei arvesta. Sellise hinnangu on maakohus andnud alles kohtuotsuses. Maakohus on jätnud nimetatud tõendid arvestamata põhjendusega, et need ei ole usaldusväärsed, kuna neid ei saa kontrollida. Seega asus maakohus oma otsuses sisuliselt seisukohale, et nimetatud tõendid on asjakohatud. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud tegema TsMS § 238 lg 4 järgi määruse, millega keelduma nende tõendite vastuvõtmisest ning andma kostjatele I ja III TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada kohustuse täitmist muude tõenditega. TsMS § 436 lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Praegusel juhul on maakohtu otsus kõnealuste tõenditega mittearvestamise kohta kostjate I ja III jaoks üllatav,
sest nad ei osanud kohtuistungil arvestada, et order-kviitungeid ei võeta tõenditena vastu. Samuti ei nähtu kohtuistungi protokollidest, et maakohus oleks nimetatud tõendite võimalikku ebausaldusväärsust menetlusosalistega arutanud. Kostjad I ja III ei saanud seetõttu avaldada oma arvamust asjas tähtsust omavate asjaolude tõendatuse kohta olukorras, kus eelnimetatud tõendeid ei olnud kohtu poolt võetud asja juurde. Seetõttu võis iseenesest olla TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi põhjendatud kostjate I ja III taotlus uue tõendi vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses.
11.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohtus hindama maakohtus menetlusõiguse normide järgimist tõendite vastuvõtmisel ja hindamisel ning otsustama kostjate I ja III esitaud uue tõendi vastuvõtmise küsimus. Ringkonnakohus peab järgima TsMS §-s 238 ja § 652 lg-s 4 sätestatut, tegema tõendi vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määruse ning andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada uue tõendiga seoses vastuväited ja tõendid. Kolleegium selgitab, et üksnes sellega, et hagejal oli võimalik esitada uue tõendi vastuvõtmise kohta vastuväiteid, ei saa õigustada eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumist. Kuna ringkonnakohus ei otsustanud uue tõendi vastuvõtmist määrusega ega teatanud hagejale uue tõendi vastuvõtmisest, siis oli selle tõendi vastuvõtmine ringkonnakohtu otsusega hageja jaoks üllatav. Seetõttu ei olnud hagejal alust ega põhjust esitada enne ringkonnakohtu otsuse tegemist omi sisulisi seisukohti uue tõendi kohta ja esitada ise uusi tõendeid, tuginedes TsMS § 652 lg 3 p-le 2.
12.Ringkonnakohus rikkus kolleegiumi arvates ka TsMS § 653 kui jättis põhjendamata, miks ta hindab võlgniku 29. detsembri 2004. a ja 16. veebruari 2005. a order-kviitungeid maakohtust erinevalt. Viidatud sätte kohaselt, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Maakohus leidis, et kviitungid raha saamise kohta ei ole usaldusväärsed, kuna need ei ole kontrollitavad. Ringkonnakohus on nimetatud kviitungitega arvestanud, kuid jätnud täitmata TsMS §-s 653 sätestatud põhjendamiskohustuse.
13.Hageja leiab õigesti, et tulenevalt TsMS § 654 lg-st 5 tuli ringkonnakohtul vastata ka hageja maakohtus esitatud väidetele. Selle sätte kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta.
14.Vastuseks hageja seisukohtadele märgib kolleegium loovutatud nõude väärtuse tuvastamise ja kostja I vastusoorituse ja loovutatud nõude väärtuse tasakaalu kohta järgmist. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt Riigikohtu 22. veebruaril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11 tehtud otsuse p 41). Seda on ringkonnakohus ka teinud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et võlgnik ei pidanud loovutama nõuet selle nominaalväärtuse eest. Oma sellekohast järeldust on ringkonnakohus nõuetekohaselt põhjendanud.
15.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
16.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja soovib, et kautsjon tagastatakse Jaanus Silma arvelduskontole. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.