Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-153-10 Tartu, 22. veebruar 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Õilme Klopetsi hagi Avo Tammeti vastu 309 683 krooni 35 sendi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-87940 Avo Tammeti kassatsioonkaebus 19 792 eurot 37 senti (309 683 krooni 35 senti) Hageja Õilme Klopets (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Avo Tammet (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter 24. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-87940) õiguslikku põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Arvata riigituludesse 197 (ükssada üheksakümmend seitse) eurot 91 senti (3096 krooni 65 senti) kautsjonit, mille Advokaadibüroo SORAINEN AS tasus 27. septembril 2010. a Avo Tammeti kassatsioonkaebuselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Õilme Klopets (hageja) esitas 19. detsembril 2008 Harju Maakohtule Avo Tammeti (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 309 683 krooni 35 senti, samuti viivise 71 312 krooni 16 senti ajavahemiku eest 15. märtsist 2006 kuni 19. detsembrini 2008 ja alates 20. detsembrist 2008 kuni kohustuse täieliku täitmiseni põhivõlgnevuselt 235 353 krooni 67 senti võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määras. Hagiavalduse järgi laenas BIGBANK AS (endise ärinimega AS Balti Investeeringute Grupp) (BIG) kostjale 17. mail 2004 sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel 250 000 krooni. 17. mail 2004 seati laenu tagamiseks BIG-i kasuks hüpoteek hageja korteriomandile. Kuna kostja oma kohustusi ei täitnud, taganes BIG krediidilepingust ning esitas 16. mail 2005 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks ja sissenõude pööramiseks hageja korteriomandile. 15. märtsil 2006 müüdi hageja korteriomand täitemenetluses enampakkumisel. Harju Maakohus kinnitas 1. detsembri 2006. a määrusega hageja ja BIG-i kompromissi, mille järgi tasuti BIG-ile kostja kohustuste eest kokku 264 455 krooni 23 senti. Hagejale läks üle BIG-i 235 353 krooni 67 sendi suurune nõue kostja vastu. Kostja ei ole seda vaatamata hageja korduvatele nõudmistele tasunud. Kodu kaotus kostja kelmuse tõttu põhjustas hagejale raske moraalse trauma, samuti jäid hageja kanda kohtutäituri kulud, mistõttu tuleb kostjal tasuda hagejale ka 74 329 krooni 68 sendi suurune kahjuhüvitis. Hageja nõudele kehtib
tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 3 järgi kümneaastane aegumistähtaeg, kuna kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Nõue muutus sissenõutavaks võla tasumisega BIG-ile. Poolte vahel ei olnud käsundussuhet, mille alusel kasutanuks kostja laenu hagejalt saadud käsundi täitmiseks.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel tegutses ta hageja esindajana ja tema huvides. Käsundi põhieesmärk oli hagejale kuuluvate erinevate kinnistutega seotud võlgnevuste likvideerimine erinevate kinnisvaratehingute kombineerimise teel. Laenu võeti ja kasutati hageja juhiste alusel ja tema huvides. Vahe krediidilepingu järgi saadud raha ja dokumenteeritud väljamaksete vahel on 50 575 krooni 69 senti, mis on käsitatav käsundi täitmise kuludena. Käsundisuhe lõppes volikirjade kehtetuks tunnistamisega (käsunduslepingu erakorralise ülesütlemisega) 28. juunist 2004 ja 5. juulist 2004. Koos käsundi ülesütlemisega pidi hageja VÕS § 628 lg 3 alusel vabastama kostja käsundi täitmiseks võetud kohustustest, st BIG-i laenust. Alusetu on kohaldada TsÜS § 146 lg-t 3. Krediidilepingu järgi tuli laen tagastada 13. juuniks 2005. Tagasinõue aegus 13. juunil 2008, käsunduslepingust tulenevad nõuded hiljemalt 28. juunil 2007. Kostja taotles aegumise kohaldamist ja vaheotsuse tegemist.
3.Harju Maakohus jättis 11. märtsi 2010. a otsusega hagi nõuete aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja nõuded on aegunud. BIG-i nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega 25. jaanuaril 2005. Aegumine katkes TsÜS § 159 lg 1 järgi ja algas uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega 16. mail 2005. Kolmeaastane aegumistähtaeg möödus 16. mail 2008, kuid hagi esitati 19. detsembril 2008, st nõuded (sh kohtutäituri tasu hüvitamise nõue) on aegunud. Hagi ei ole esitatud ka kuue kuu jooksul võlgniku kohustuse täitmisest. 3. aprillil 2006 kandis kohtutäitur BIG-ile kostja võla katteks üle 224 455 krooni 23 senti ja 31. jaanuaril 2007 veel 40 000 krooni. Asjas ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue (viivis), isegi kui see ei oleks eraldi veel aegunud.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. augusti 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et kostja sõlmis BIG-iga 17. mail 2004 krediidilepingu ja hageja seadis samal päeval lepingu täitmise tagamiseks hüpoteegi, samuti et hageja koretriomandi müük oli õiguspärane ja täitemenetlust ei ole lubamatuks tunnistatud. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja tasus kostja võla ja et talle on seetõttu asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 järgi üle läinud nõue rahuldatud ulatuses. Hageja ei tasunud kostja võlga, vaid hageja kinnisvara müüs täitur. Pooled
ei ole solidaarvõlgnikud ja maakohtu seisukoht nõude aegumise käsitlemisel on ebaõige. Poolte vahel oli käsundussuhe. Pooled olid kokku leppinud, et hageja koormab oma kinnisasja hüpoteegiga, tagades kostja võlaõiguslikest lepingutest tulenevad laenud ja nende sissenõudmisest tekkinud kulud, sh sundtäitmise kulud, ja kostja kohustub laenu tagasi maksma BIG-ile. Hagejal saab kostja vastu olla käsunduslepingu rikkumisest tulenev nõue, kuna kostja laenu tagasi ei maksnud. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisest 25. jaanuaril 2005 muutus sissenõutavaks BIG-i nõue kostja vastu ja hakkas kulgema ka selle nõude aegumistähtaeg. Hageja nõue muutus sissenõutavaks kahju tekkimise ajast, st omandi kaotamise ajast. Kohtutäitur müüs hageja korteriomandi 15. märtsil 2006 ning sellest ajast muutus hageja nõue sissenõutavaks ja algas TsÜS § 146 lg 1 järgne kolmeaastane aegumistähtaeg. Seega ei ole hageja käsunduslepingust tulenevad nõuded aegunud. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui ei hinnanud kõiki tõendeid ega vastanud kõigile väidetele. Vaheotsuses lahendas maakohus aegumise kohaldamise taotluse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja arvates kohaldas ringkonnakohus valesti AÕS § 349 lg-t 3. Selle sätte mõttes tuleks lugeda võla tasumiseks ka seda, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüakse sundtäitmisel ja saadud rahaga tasutakse võlg. Kuna ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja nõue põhineb käsundussuhtel, kohaldas ta ka vääralt aegumise sätteid. Võlgniku laenu tagamine hüpoteegiga ei ole võlgnikule teenuse osutamine. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue aegus 16. mail 2008.
7.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: BIG laenas kostjale 17. mail 2004 sõlmitud tarbijakrediidilepingu alusel 250 000 krooni ning samal päeval sõlmitud lepingu alusel seadis hageja BIG-i nõuete tagamiseks BIG-i kasuks hüpoteegi oma korteriomandile;
25.jaanuaril 2005 ütles BIG krediidilepingu üles;
16.mail 2005 esitas BIG kohtutäiturile avalduse nõude täitmiseks sissenõude pööramiseks hageja korteriomandile;
15.märtsil 2006 müüdi hageja korteriomand täitemenetluses enampakkumisel;
3.aprillil 2006 kandis kohtutäitur BIG-ile kostja võla katteks üle 224 455 krooni 23 senti ja
31.jaanuaril 2007 veel 40 000 krooni.
10.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et AÕS § 349 lg 3 ei ole kohaldatav olukorras, kus nõude täitmiseks müüakse täitemenetluses nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasi, mille omanik ei ole võlgnik. Selle sätte kohaldamisel ei ole tähtis, kas hüpoteegiga koormatud kinnisasja
omanik tasub võla vabatahtlikult või tasutakse võlg kinnisasja arvel toimunud täitemenetluses. Oluline on vaid, et võlg tasutakse nõuet tagava hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel. Sarnane tagajärg nõude üleminekuks tuleneb kolmandale isikule tema vara müümisel teise isiku võla katteks täitemenetluses VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude ülemineku (cessio legis) juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes. Kuna BIG-i nõue rahuldati hageja korteriomandi müügist saadud raha arvel, läks BIG-i nõue kostja vastu AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi rahuldatud osas hagejale üle. Selles osas tuleb ringkonnakohtu seisukohta muuta.
11.Nõude üleminekul kinnisasja omanikule AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel tuleb sama lõike teise lause järgi kohaldada käenduse sätteid. Võlaõigusseaduse § 152 lg 1 kolmanda lause järgi kohaldatakse käendaja tagasinõude aegumisele omakorda VÕS §-s 70 sätestatut. Kinnisasja omaniku tagasinõue aegub VÕS § 70 lg-st 1 tulenevalt ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Ka VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt. Erandlikult näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist kohustuse täitmise päevast. Kolleegiumi arvates kehtib ka see säte nõude rahuldamisel täitemenetluses. Tulenevalt eeltoodust on pantija tagasinõude aegumiseks määrava tähtsusega, millal aegus või aegub BIG-i nõue kostja vastu.
12.BIG-i nõue kostja vastu tulenes tarbijakrediidilepingust ja oli suunatud lepingu järgi üleantud raha tagastamisele. Kuivõrd BIG-i krediidilepingute üldtingimuste p 2.1 (I kd, tl 13) kohaselt tuli tagastada krediidisumma ja maksta intressi lepingule lisatud maksegraafiku alusel (I kd, tl 12), mille järgi tuli krediit tagastada ja intress tasuda osamaksetena, on tegemist korduvate kohustustega (kostjal oli kohustus iga kuu tasuda kindlaks määratud summa). Seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel kohaldada TsÜS § 154, mille järgi on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Samas tuleb eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Eeldusel et BIG võis krediidilepingu erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu laenu tagastamist ning kui ei ole võimalik määrata muud nõude sissenõutavaks muutumise aega, muutus laenu tagastamise nõue VÕS § 399 lg 1 ja § 82 lg 3 ning lg 7 kolmanda lause järgi sissenõutavaks hiljemalt mõistliku aja möödumisel lepingu ülesütlemisest, st ülesütlemisteate kostjani jõudmisest. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, mistõttu selline nõue aegub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus mh hindama hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et maksegraafiku järgi tuli enne lepingu ülesütlemist tasuda vähemalt üks osamakse ja vähemalt selles
osas ei ole nõue TsÜS § 154 järgi aegunud (vt I kd, tl 160).
13.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Pooled ei vaidle, et sundtäitmist alustas BIG just sellele kokkuleppele (nn kohese sundtäitmise kokkulepe) tuginedes. Riigikohus on varem leidnud, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu (vt Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p-d 10 ja 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 järgi 30 aastat täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kolleegiumi arvates tähendab hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. See tähendab sisuliselt, et kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel saab hüpoteegipidaja pöörduda avaldusega täitemenetluse alustamiseks TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 alusel 30 a jooksul alates nõude sissenõutavaks muutumisest. See regulatsioon piirab hüpoteegi puhul ajaliselt ka TsÜS § 1451 lg 1 järgset pandipidaja õigust rahuldada oma põhivõla nõue panditud eseme arvel pärast nõude aegumist. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Täitemenetlusega lõpeb TMS § 158 lg 3 teise lause järgi ka hüpoteek, millest tuleneva nõude rahuldamiseks kinnisasjale sissenõue pöörati. Seega ei saa hüpoteegist tulenevad õigused üle minna pantijale. Pantijale läheb AÕS § 349 lg 3 esimese lause (samuti VÕS § 173 lg 3 p 1) järgi üle üksnes materiaalõiguslik nõue.
14.Väär on aga kostja käsitlus, justkui välistaks AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgse tagasinõude olemasolu või aegumine hageja muude võimalike nõuete esitamise kostja vastu. Eelkõige ei välista nõude üleminek pantija õigust esitada nõudeid tema ja võlgniku sisesuhte alusel. Eeldatavasti on kolmandast isikust pantijal ja võlgnikul kokkulepe, mille sisuks on tagatise andmisest tulenevate õiguste ja kohustuste määramine. Enamasti on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes, mille alusel kohustub kolmas isik pantima oma vara võlgniku võla tagamiseks. See leping võib VÕS §-de 619 ja 627 järgi olla nii tasuline kui ka tasuta, kuid mõlemal juhul peab käsundiandja (võlgnik) VÕS § 628 lg 2 esimese lause järgi hüvitamata käsundisaajale (pantijale) mõistlikud kulud käsundi täitmiseks. Selline nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete puudumisel mõistliku aja möödumisel kulutuste tegemisest (vt VÕS § 82 lg 3, lg 7 kolmas lause) ja sellest ajast tuleb arvestada TsÜS § 147 lg 1 järgi ka nõude aegumist. Kulutusteks saab lugeda käsundisaaja kulutusi, mida ta kandis võlausaldaja nõude rahuldamiseks, sh kui seda tehti tema vara arvel täitemenetluse vahendusel. Tähendust ei ole seejuures VÕS § 70 lg-l 4, mis piirab võimalike VÕS § 69 lg 5 järgsete ja lepinguväliste nõuete aegumist.
15.Ringkonnakohus on leidnud, et poolte vahel oli käsundussuhe, sisustades selle sarnaselt käesoleva otsuse p-s 14 kirjeldatuga, kuigi ta nägi hageja võimalikku nõuet kahju hüvitamises, mitte kulutuste hüvitamises. Ringkonnakohus sisustas poolte suhte erinevalt, kui seda tegid pooled maakohtus. Nimelt väitis hageja maakohtus vähemalt primaarselt, et tema nõude näol on tegemist tagasinõudega, st et ta nõuab BIG-ilt talle üleläinud nõude täitmist. Käsundussuhte olemasolule poolte vahel tugines maakohtus seevastu kostja, kes sisustas selle aga erinevalt ringkonnakohtust, nimelt selliselt, et hoopis tema oli käsundisaajaks, hageja aga käsundiandjaks ja et käsundi sisu oli hagejale tema võlgade tasumise korraldamise teenuse osutamine. Sellise sisuga käsundi olemasolu hageja eitas. Ringkonnakohus poolte suhet sellest aspektist ei käsitlenud ning andis suhtele kvalifikatsiooni, mille kohta ei ole pooled ka seisukohta avaldanud. Ringkonnakohtu väidetud sisuga käsundi olemasolu eitas kassatsioonkaebuses kostja, kes varem nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus (sh hagivastuses ja apellatsioonivastuses) oli ise käsundi olemasolule tuginenud, olgugi et ta sisustas käsundit teisiti (vt nt I kd, tl 40-41, 206).
16.Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (selle kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad, võib kohus hageja nõude lahendada ka käsunduslepingu sätete alusel. Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul selgitada teha, kas hageja esitatud taotlusest ja asjaoludest lähtudes on võimalik hagi rahuldada käsunduslepingu sätete alusel.
17.Kohtud ei ole pööranud tähelepanu hageja 74 329 krooni 68 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude õiguslikule kvalifikatsioonile. Selle nõude õiguslik alus ei ole selge, võimalik võiks olla kahju hüvitamise nõudmine selle tõttu, et kostja on käsunduslepingut rikkunud (VÕS § 628 lg 5). Asja uuel läbivaatamisel tuleb kahju hüvitamise nõue kvalifitseerida ja lahendada, samuti tuleb lahendada hageja viivisenõue.
18.Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
19.Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt arvata riigituludesse. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.