Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) hagi A.A. ja B.B. vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. aprilli 2021 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. ja B.B. määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Määruskaebuse esitajad (kostjad): I. A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX) II. B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX) Vastustaja (hageja): Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu)
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata A.A. ja B.B. taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
2.Jätta rahuldamata A.A. ja B.B. taotlus peatada käesoleva tsiviilasja menetlus.
3.Jätta A.A. ja B.B. määruskaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 20. aprilli 2021 määrus muutmata.
Edasikaebamise kord Määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule.
Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu; hageja) esitas 11. oktoobril 2019 Tartu Maakohtule hagi A.A. (kostja I) ja B.B. (kostja II) vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks. Tartu Maakohus jättis 31. märtsi 2021 määrusega kostjate 1. veebruari 2020 menetlusdokumendis esitatud taotlused nr 1-25 rahuldamata, andis kostjatele tähtaja riigi õigusabi taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks; jättis vastu võtmata ning kõrvaldas tsiviilasja toimikust kostjate
1.veebruari 2020 vastuse lisad täies ulatuses; määras asjas kohtuistungi. Kostja I esitas 14. aprillil 2020 määruskaebuse maakohtu 31. märtsi 2021 määruse peale.
MAAKOHTU LAHEND
2.Tartu Maakohus keeldus 20. aprilli 2021 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest. Kostja I ei ole määruskaebuselt riigilõivu tasunud. Maakohus ei pidanud otstarbekaks määruskaebuse esitajale puuduse kõrvaldamiseks (riigilõivu tasumiseks) tähtaja andmist, kuna maakohtu hinnangul puudub kostjal I 31. märtsi 2021 kohtumäärusele määruskaebuse esitamise õigus. Tulenevalt TsMS § 660 lg-st 1 võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Tartu Maakohus jättis 31. märtsi 2021 määrusega rahuldamata kostjate: taotluse hagi menetlusse mittevõtmiseks (taotlus 1); taotluse jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 1 ja p 9 alusel või asjas menetlus lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 1 alusel (taotlus 2); taotluse linnasekretär J. Mölderi esindusõiguse kontrolliks (taotlus 3); kostjate taotluse tõendite kogumiseks (taotlused 4, 5, 6, 10, 11); taotluse hageja esitatud tõendite osaliselt tõendite hulgast väljaarvamiseks (taotlused 7,8,12); taotluse kohtu poolt hagihinna ja riigilõivu kindlaksmääramiseks (taotlus 12); taotluse erinevate asjaolude tuvastamiseks (taotlused 7, 9, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 22, 23, 24, 25); taotluse keelata Tartu Linnavalitsuse ametnikel ja haldusorganitel ilma Tartu Linnavolikogu või Tartu Linnavalitsuse vastava otsuseta üürilepingute lõpetamine munitsipaalüürnikega, kelle üürilepingud on muutnud tähtajatuks (taotlus 19); taotluse Tartu linnale ettekirjutuse tegemiseks (taotlus 20); taotluse tsiviilasjas nr 2-18-582 toimunud menetluse tühisuse ja kehtetuse tuvastamiseks (taotlus 21). Maakohus andis kostjatele tähtaja riigi õigusabi taotluses puuduste kõrvaldamiseks; keeldus vastu võtmast kostjate esitatud tõendid ja määras nende kõrvaldamise tsiviilasja toimikust; määras asjas kohtuistungi.
Maakohus selgitas, et kohus on teinud määruses rea menetluslikke otsustusi, mille osas ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud määruskaebuse esitamise õigust. Kostjatel puudub TsMS § 660 lg-st 1 tulenevalt määruskaebuse esitamise õigus. Hageja taotleb eluruumi tagastamist olukorras, kus kostjate üürileping nimetatud eluruumi kasutamiseks on lõppenud. Vastava üürilepingu ülesütlemise kehtivus on tuvastatud Tartu Maakohtu 25. septembri 2018 ning Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2019 kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-18-582. Tartu Maakohtu 25. septembri 2018 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustus 19. juunil 2019. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja I ja Tartu linna vahel 16. detsembril 1998 sõlmitud üürileping eluruumi X kasutamiseks on lõppenud korralise ülesütlemisega. Ülesütlemine on kehtiv. Üürileping lõppes 28. märtsil 2018. Tsiviilasjas nr 2-18-582 on kohus lahendanud kostja I hagi ning muuhulgas jätnud hagi rahuldamata Tartu linna (Tartu Linnavalitsuse kaudu) vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks. Kuivõrd kohtuotsus on jõustunud, on kohtuotsus menetlusosalistele haginõude lahendamise osas kohustuslik. Arvestades asjaoluga, et jõustunud kohtuotsusega on juba tuvastatud üürilepingu ülesütlemise kehtivus, puudub käesolevas tsiviilasjas vajadus asuda esitama uuesti tõendeid, vastuväiteid ja taotlusi, mis otseselt käsitlevad tsiviilasjas nr 2-18-582 juba lahendatud hagi ning tuvastatud asjaolusid. Maakohtu hinnangul puudub kostjate 1. veebruaril 2020 esitatud tõenditel käesoleva tsiviilasja lahendamise seisukohalt tähtsus. Kostjate tõstatatud küsimuste osas puudub vajadus esitada tõendeid, kuivõrd need asjaolud ei ole käesolevas asjas vaidlusalused. Sama kehtib taotluste osas tõendite kogumiseks. Maakohus ei kogu taotletud tõendeid olukorras, kus nendega soovitakse taas alustada vaidlust 16. detsembril 1998 sõlmitud üürilepingu ülesütlemise ning selle asjaolude osas.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Kostjad esitasid määruskaebuse, milles taotlevad maakohtu 31. märtsi 2021 ja 20. aprilli 2021 määruste tühistamist. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt puudub hageja nimel avalduse esitanud Jüri Mölderil volitus Tartu linna käesolevas asjas esindada, mistõttu maakohus on õigusvastaselt hagiavalduse menetlusse võtnud. Linnasekretär Jüri Mölderil puudus eluasemekomisjoni ettepanek ja volitus Tartu linna nimel hagiavalduse esitamiseks. Tartu Maakohus edastas 3. veebruaril 2020 kostjate vastuse hagejale. Hageja ei vastanud kohtule rohkem kui ühe aasta jooksul. Kostjad leiavad, et Tartu linnal puudus kostjaga I üürilepingu lõpetamiseks õiguslik alus. Määruskaebuse esitajad paluvad rahuldada kostjate taotlused nende esitatud dokumentide lisamiseks käesoleva tsiviilasja toimikusse, samuti paluvad kostjad rahuldada nende taotlused täiendavate tõendite väljanõudmiseks hagejalt. Ilma tõenditeta ei ole võimalik tsiviilasjas teha õiglast otsust. Kostjad leiavad, et neil on määruskaebuse esitamise õigus. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi peaks saama esitada määruskaebust ka selle peale, kui hagi on õigusvastaselt menetlusse võetud ning kostja nõuab hagi läbi vaatamata jätmist. Kuna sellist olukorda ei ole TsMS-s üldse käsitletud, siis paluvad kostjad tunnistada TsMS-i selles osas põhiseaduse §-ga 12 ja §-ga 13 vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.
4.Kostjad esitasid 17. mail 2021 Tartu Ringkonnakohtule taotluse peatada menetlus tsiviilasjas nr 2-19-15949 kuni haldusasjas nr 3-21-772 menetluse lõppemiseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
20.aprilli 2021 määrus muutmata. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks. Nõustudes maakohtu määruse põhjendustega ei korda ringkonnakohus neid kõiki oma määruses (TsMS § 654 lg 6 ja TsMS § 659).
6.Seoses kostjate määruskaebuses esitatud taotlusega tühistada lisaks 20. aprilli 2021 määrusele ka 31. märtsi 2021 määrus, märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus saab kontrollida maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes 20. aprilli 2021 määruse osas, millega keelduti menetlusse võtmast kostjate määruskaebust 31. märtsi 2021 määruse peale.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus keeldus põhjendatult kostjate määruskaebuse 31. märtsi 2021 määruse peale menetlusse võtmisest, kuna kostjatel puudub määruskaebuse esitamise õigus. Maakohus lahendas 31. märtsi 2021 määrusega kostjate menetluslikud taotlused. TsMS § 660 lg 1 kohaselt võib maakohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Maakohus on õigesti leidnud, et seadusest ei tulene kaebeõigust maakohtu 31. märtsi 2021 määruse peale, millega maakohus jättis rahuldamata kostja menetluslikud taotlused. Seega on maakohus õigesti keeldunud määruskaebuse menetlusse võtmisest. Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.
8.Kostjad esitasid määruskaebuses taotluse tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustik osas, mis ei anna võimalust vaidlustada hagi menetlusse võtmist, põhiseadusega vastuolus olevaks. PS § 15 lg 1 ja § 152 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu
22.detsembri 2000. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 660 lg 1 koosmõjus §-ga 372 on praegusel juhul asjassepuutuvad sätted. Nende sätete põhiseaduspärasuse korral on maakohus põhjendatult keeldunud määruskaebust menetlusse võtmast, sätete vastuolu korral põhiseadusega tuleks maakohtu vaidlustatud määrus tühistada osas, millega kohus keeldus menetlusse võtmast määruskaebust 31. märtsi 2021 määruse peale osas, millega kohus jättis kostjate taotluse hagi menetlusse mittevõtmiseks rahuldamata (taotlus 1) . Ringkonnakohus leiab, et viidatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. TsMS § 660 lg-st 1 ja §-st 372 tulenev piirang ei riiva ebaproportsionaalselt PS §-des 12 ja 13 toodud põhimõtteid. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlustes korduvalt leidnud, et PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt nt Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015 määrus asjas
nr 3-2-1- 75-14, p 63; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. juuli 2008 määrus asjas nr 3-4-1-10-08, p 10). TsMS § 660 lg-st 1 ja §-st 327 tuleneva edasikaebeõiguse piirangu eesmärgiks on vähendada kohtute töökoormust, tagades sel moel kohtusüsteemi efektiivsuse. Ringkonnakohus rõhutab, et määruskaebuse esitamise õiguse puudumine ei tähenda, et maakohtu määruse ebaõigsusele ei saaks menetlusosaline üldse tugineda. TsMS § 660 lg 2 järgi võib sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata määruse kohta esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 631 lg-te 1 ja 2 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda mh menetlusõiguse normi ebaõigele kohaldamisele. Eeltoodud põhjendustel tuleb kostjate taotlus jätta rahuldamata.
9.Kostjate taotlus peatada käesoleva tsiviilasja menetlus haldusasja nr 3-21-772 menetluse lõppemiseni tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 356 lg 1 sätestab, et kohus võib peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni, kui asjas tehtav otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses. Riigikohus on leidnud, et eeltoodust tuleneb, et menetluse peatamiseks on alust, kui teises asjas tehtavast lahendist oleneb arutatava asja tulemus. Õigussuhte olemasolu või puudumine peab selleks, et oleks alus menetlus peatada, olema teise menetluse ese, st selline küsimus, mis lahendatakse teises menetluses otsuse resolutsiooniga, mitte aga küsimus, mille kohta kohus teeb järeldusi üksnes lahendi põhjendavas osas. Üksnes nõuete näiline sarnasus, mis võib mh tuleneda sellest, et menetluses osalevad samad pooled või nõuete aluseks on samad või sarnased asjaolud, ei ole menetluse peatamiseks piisav (vt nt Riigikohtu 23. mai 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-11216. Hageja on praeguses asjas esitanud nõude kohustada kostjaid vabastama eluruum ning kui kostjad keelduvad vabatahtlikult eluruumi vabastamast, siis tõsta nad eluruumist välja täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Hageja nõude aluseks on tsiviilasjas nr 2-19-3720 tehtud jõustunud kohtulahend, milles leiti, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud eluruumi tähtajatu üürileping on kehtivalt üles öeldud. Haldusasjas nr 3-21-772 on kostja I esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub:
tuvastada asjaolu, et Tartu linnasekretäril ja Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil puudus Tartu linna volitus esindada linna tsiviilasja nr 2-18-582 menetluses ning tunnistada nende tegevus õigusvastaseks; tuvastada asjaolu, et Tartu linnasekretäril, Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil ja õigusteenistuse juhatajal linnasekretäri ülesannetes puudub Tartu linna volitus esindada linna tsiviilasja nr 2-19-15949 menetluses ning tunnistada nende tegevus õigusvastaseks; keelata Tartu linnasekretäril, Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil ja õigusteenistuse juhatajal linnasekretäri ülesannetes osaleda tsiviilasja nr 2-19-15949 menetluses; keelata Tartu linnasekretäril, Tartu Linnavalitsuse vanemjuristil ja õigusteenistuse juhatajal linnasekretäri ülesannetes munitsipaalüürnikust kaebaja ebavõrdne kohtlemine üürilepingu küsimustes võrreldes teiste Tartu linna munitsipaalüürnikega.
Tartu Halduskohus tagastas 13. aprilli 2021 määrusega kostja I kaebuse. Tartu Ringkonnakohus tagastas 27. aprilli 2021 määrusega kostja I määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2021 määruse peale halduskohtumenetluse seadustiku § 207 lõike 2 ja lõike 3 punkti 2 alusel. Menetlus on pooleli Riigikohtus.
Ringkonnakohus leiab, et haldusasjas nr 3-21-772 esitatud nõuded ei oma tähendust käesoleva tsiviilasja lahendamisel. Hageja nõude aluseks on tsiviilasjas nr 2-19-3720 tehtud kohtulahend, mis on jõustunud ja täitmiseks kohustuslik. Sealhulgas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et nii maa- kui ka ringkonnakohus on hageja kaebuse haldusasjas tagastanud. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul puudub alus menetluse peatamiseks, kuna haldusasjas tehtavast lahendist ei olene praeguse tsiviilasja tulemus.
10.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 360 lg 2 kohaselt võib maakohtu või ringkonnakohtu menetluse peatamise määruse peale võib esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus jätab taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata, siis pole ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 2 edasikaevatav. TsMS § 663 lg 2 kohaselt võib määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse. Sama paragrahvi lg 2 teise lause kohaselt ei saa määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata. Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3 ei ole edasikaevatav.
/digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.