Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Teet Veer
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 16. oktoobri 2020. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 7. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948 osas, millega mõisteti YY-lt XX kasuks välja 16 657,93 eurot ületav osa, jaotati menetluskulud ning määrati need kindlaks. Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis XX hagi YY vastu 8186,95 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
4.3.Jätta kõikide kohtuastmete XX menetluskuludest 27 % YY kanda ja YY menetluskuludest 73 % XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 22. mail 2018 hagi YY (kostja) vastu, paludes hagi ja selle täpsustuse kohaselt mõista kostjalt välja 62 513,95 eurot, sest kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja tegi kostja kinnisasjale kulutusi, sest kostja pidi kinnisasja pärast maja valmimist hagejale kinkima. Kostja kinkis aga kinnisasja hoopis enda uuele elukaaslasele, seega tegi hageja kulutusi alusetult. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja, kes on hageja poeg, suulise kokkuleppe, mille kohaselt annab hageja kostjale raha, et kostja saaks ehitada väikese maja Saare maakonnas Nasva alevikus XXX asuvale kinnisasjale (kinnisasi), ning kostja kingib vastutasuks kinnisasja pärast maja valmimist hagejale. Kokkuleppe täitmiseks müüs hageja 2008. aasta märtsis endale kuuluva korteri Kuressaares 850 000 krooni eest ning andis enda pangakaardi ja koodikaardid sama aasta septembris-oktoobris kostja kasutusse. Hageja enda kontolt ise väljamakseid ei teinud, sest ta ei oska internetipanka kasutada ning tal ei ole autot. 2009. aastal (hiljem väitis hageja, et 2008. aasta novembris) algasid kinnisasjal ehitustööd. Lisaks kostjale ehitasid maja ka OO ja LL, kelle tasu oli 5000 krooni nädalas. Neile töötasu maksmiseks kanti raha NN (praeguse nimega NN) arvelduskontole. Hageja arvel tasuti töötasuna ajavahemikul 18. septembrist 2008 kuni 1. septembrini 2010 159 210 krooni ning lisaks kasutati hageja raha, et kinnisasja pinnasega täita, Eesti Energia võrguühendusega liituda, rajada juurdepääsutee, kanda ehitusloaga seostuvate tasudena 1500 krooni ning maksta ehitusmaterjalide eest. Dokumentaalsete tõendite järgi kulus elamu ehitamiseks kokku 978 130,70 krooni ehk 62 513,95 eurot. Kostja ei rahastanud elamu ehitamist ise, sest tal puudusid selleks rahalised vahendid. Ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kasutamise leping sõlmiti hageja nimele. 2013. aasta kevadel avaldas hageja kostjale soovi võtta kinnisasi vastu, käis vallavalitsuses ning tõi kostjale allkirjastamiseks vajalikud dokumendid. Kostja vastas, et see läheb hagejale palju maksma, ning väitis, et dokumentide korda ajamisega pole vaja kiirustada. Kostja kolis kinnisasjal paiknevasse elamusse enda uue elukaaslasega, kes leidis, et hageja peaks sealt välja kolima. Kostja kinkis kinnisasja 1. veebruaril 2017 enda uuele elukaaslasele, kes kanti omanikuna kinnistusraamatusse, ning kostja kasuks seati kinnisasjale isiklik kasutusõigus. Hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 mõttes, sest hageja andis kostjale raha üle, kuid kostja vastutasuna hagejale kinnisasja omandit ei andnud. Kui hageja oleks teadnud, et ta ei saa pärast maja valmimist kinnistu omanikuks, ei oleks ta kulutusi teinud. Kinnisasja võõrandamise kohustust sisaldav pooltevaheline kokkulepe ei olnud sõlmitud notariaalses vormis ning oli seetõttu tühine. Isegi kui leida, et suuline kokkulepe oli kehtiv, on hageja sellest konkludentselt taganenud. Hageja nõue ei ole aegunud, sest ta sai alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teada 6. veebruaril 2017, kui selgus, et kostja on kinkinud kinnisasja enda uuele elukaaslasele. Enne seda eeldas hageja, et kinnisasi kingitakse talle. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata, sest hagi on alusetu ning hageja nõue on aegunud. Kostja ei kasutanud kinnisasjale elamu ehitamiseks hageja vahendeid, vaid enda sääste (ligikaudu 240 000 krooni), mille ta kogus Iirimaal töötades. Kostja ehitas kinnisasjale maja kolme kuuga 2009. aasta oktoobrist kuni detsembrini ning ehituseks kulus 240 000 krooni. 2 (10)
Kostja ehitas juurdepääsutee 16 800 krooni eest, tõi juurde pinnast, rajas kanalisatsiooni ja veetorustiku, tee rajamise eest sai ta sealjuures kompensatsiooni naabritelt. Hageja väide, et ta müüs korteri, et anda kostjale raha, on väär, sest kui ta korteri müüs, ei teadnudki kostja veel, et ta kinnisasja endale saab. Hageja kasutas enda korteri müügist saadud raha ilmselt enda tarbeks, arvestades, et ta elas pool aastat Iirimaal. Hageja pangakaart ei olnud kostja käes ja kostja ei tea, miks hageja NN-le raha kandis. Hageja panustas maja ehitusse, kuid mitte väidetud ulatuses ning mitte väidetava kokkuleppe alusel, vaid kingitusena vabast tahtest. Kostja lubas vastutasuna hagejale mitte kinnisasja omandit üle anda, vaid elamus elu lõpuni elada. See lubadus kehtib seni, sõltumata sellest, et kostja kinkis kinnisasja vahepeal enda uuele elukaaslasele. Kuivõrd poolte vahel oli kokkulepe, ei ole kulutused kostja kinnisasjale tehtud õigusliku aluseta. Seega ei saa hagi rahuldada ka VÕS § 1042 lg 1 alusel. Hageja tegi kostjale ettepaneku kinnisasi maha müüa, kuid kostja ei olnud sellega nõus. Veevärgi leping oli ainult hageja nimel, sest 2015. aastal elas kinnisasjal asuvas majas vaid hageja. Kostja kolis elukaaslasega elamusse 2016. aastal, olles enne elukaaslasele kuulunud 25 000 euro eest välja ehitanud teise korruse. Kostja kinkis kinnisasja enda elukaaslasele, sest elukaaslase raha eest ehitati välja maja teine korrus ning arvestades, et hageja hakkas elukaaslase ja tema lapsega ründavalt käituma 2016. a suvel, ka seetõttu, et vältida elukaaslase ja lapse väljaviskamist. Hageja kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt on nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja sai teada rikastumisest ja isikust, kes väidetavalt rikastus, hiljemalt 2010. aasta lõpus, kuid esitas hagi alles 2018. aastal. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 54 327 eurot. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt osaliselt kostja kanda ning kostja kulud tema enda kanda. Maakohus mõistis menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja 3818,05 eurot ning sellelt seadusjärgse viivise. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas kinnisasjale maja ehitusse rahaliselt. Kostja on korduvalt kinnitanud, et maja ehitamise eest maksis osaliselt hageja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja maksis kinni kogu majaehituse või üksnes osa sellest ning kas hageja pidi vastutasuks saama endale kinnisasja omandi või üksnes õiguse elu lõpuni majas elada. Maakohus leidis tunnistajate ütlusi kogumis hinnates, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt ehitati hageja korteri müügist saadud raha eest hagejale maja kostja kinnisasjale, mille hageja pidi hiljem saama endale. Kostja ei ole tõendanud, et kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama üksnes elamu kasutusõiguse. Ainus tõend, mis sellele viitab, on kostja enda vande all antud seletus, sealjuures ei ole kostja hageja kasuks isiklikku kasutusõigust majale seadnud. Tunnistajate VV, NN ja RR ütlused kinnitavad, et maja ehitati hagejale. Asjaolule, et poolte kokkuleppe järgi pidi hageja endale saama kinnisasja omandi, viitab ka poolte käitumine kokkuleppe sõlmimise ajal. Hageja andis kostjale maja ehitamiseks raha, andes pangakaardi kostja ja tema elukaaslase kätte, ning võimaldas neile juurdepääsu internetipangas. Hageja palus pärast maja valmimist, et kostja teeks dokumendid korda, kostja aga andis selle asemel kinnisasja omandi üle elukaaslasele ning ei seadnud isiklikku kasutusõigust mitte hageja, vaid enda kasuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas maja ehitusse rahaliselt. Tunnistajate ütluste kohaselt oli hageja pangakaart kostja ja NN käes. Kostja väide, et 89 m2 maja saab ehitada kõigest 240 000 krooniga (15 339 eurot), ei ole eluliselt usutav ning kostja ei toonud täpsemalt välja, palju ta majaehitusse panustas. Kostja enda väidete kohaselt pidanuks ainuüksi töölistele palkade maksmiseks kuluma 88 000 krooni nelja kuu jooksul ning elektriliitumisele 21 840 3 (10)
krooni, ehitusmaterjalide kulu pidanuks olema seega väiksem kui 140 000 krooni. Ei ole tõendatud, et majaehitust oleks lisaks hagejale rahastanud ka kostja. Hageja tugines nõude õigusliku alusena alternatiivselt nii alusetule rikastumisele VÕS § 1028 lg 1 mõttes kui ka käsundita asjaajamisele VÕS § 1018 mõttes (hagiavalduses lisaks ka VÕS §le 1042). Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1. Pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja saama endale kinnisasja omandi vastutasuna majaehitusse panustatud raha eest. Kuna kokkulepe oli suulises vormis, ei olnud kokkulepe TsÜS § 87 kohaselt kehtiv, sest kinnisasja omandamisele suunatud kokkulepe pidanuks olema asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kuna hagejal puudus kostjale raha üleandmiseks õiguslik alus, on tal õigus raha tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 kohaselt. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et hageja korteri müügist saadud 850 000 krooni oleks kulunud mujale kui kostja kinnisasjale maja ehitamiseks, peab kostja hagejale hüvitamata 54 327 eurot (850 000 : 15,646). Hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue ei olnud TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Nõude aegumistähtaja algus on seotud nõudest teadasaamise ajaga. Hageja nõuet ei välista TsÜS § 151 lg-s 2 sätestatud kümneaastane tähtaeg, sest kümme aastat ei olnud möödunud hagi esitamise ajaks. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada. Hageja väitis, et ta nõudis kostja käest kinnistu üleandmist („Rääkisin, et tahan maja dokumente korda ajada, aga Y ütles, et ei ole vaja kiirustada“), kuid kostja viivitas sellega, väites et see võtab aega. Maakohus leidis, et hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada 6. veebruaril 2017, mil kostja kinkis kinnisasja elukaaslasele. Enne seda eeldas hageja, et kostja kingib kinnisasja talle. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, mis annaks alust arvata, et hageja oleks nõude olemasolust saanud teada mingil varasemal kuupäeval. Kohtupraktikas on leitud, et aegumisele tuginemine on hea usu põhimõttega vastuolus, kui õigustatud isikule jäetakse mulje soovist kohustust täita, samas aga viivitatakse kohustuse täitmisega kuni nõude aegumiseni (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palus kostja tühistada kohtu määratud menetluskulude jaotuse ja jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Tunnistajate ütlustest ja teistest tõenditest ei saanud teha järeldust hageja väidetud kokkuleppe (kostja kinnistu omandi üleandmine hagejale pärast maja valmimist) eksisteerimise kohta poolte vahel. Nendest ei ilmnenud üleüldse, missugune tehing ja missugustel tingimustel poolte vahel sõlmiti. Tunnistaja NN ütlustest võis teha järeldusi ka kostja versiooni paikapidavuse kohta. VV ei viibinud kokkuleppe sõlmimise juures. RR ütlused põhinesid kolmandatelt isikutelt pärinevatel kuuldustel. Arusaamatud olid maakohtu põhjendused ka osas, milles kohus leidis, et pooled olid hageja väidetud kokkuleppe sõlminud konkludentselt. Meelevaldne oli kohtu seisukoht, et kostja ei teinud midagi sellist, mis vastanuks kostja versioonile poolte vahel eksisteerinud leppest. Keegi ei ole takistanud hagejal kinnisasja kasutamast. Kuivõrd poolte vahel ei eksisteerinud ka tühisel kujul kokkulepet kinnistu üleandmiseks hagejale pärast maja valmimist, kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 1028 lg-t 1. Maakohus rikkus menetlusõigusnorme ka osas, milles leidis, et hageja finantseeris kostja kinnisasjale maja ehitamist ja määratles summa ulatuse. Maakohtu järeldused ei põhinenud tõenditel. Ükski tunnistaja ei suutnud öelda ligilähedast ja tõendatud suurusjärku, kui palju raha kostjale anti või kui palju maja ehitus maksma võis minna. Ühestki tõendist ei nähtunud, et hageja andis kostjale mingi summa või tegi seda NN vahendusel, mis läks maja ehitusse. Kostja ei pidanud tõendama, kui palju kulus temal maja ehitamiseks. Tõendatud oli, et hageja pangakaarti kasutati ka hageja enda isiklike ja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks 4 (10)
(meditsiinitarbed, toit jm). Kostja vande all antud seletuse kohaselt oli hageja pangakaart tema käes ajavahemikul 2008. aasta septembrist kuni 2009. aasta kevadeni. Kõik tunnistajad kinnitasid, et maja ehitati valmis kiiresti, s.o 3–6 kuu jooksul. Seega on arusaamatu, miks peeti kõiki ajavahemikul 29. märtsist 2008 kuni 28. detsembrini 2010 arvelduskontol nähtuvaid toiminguid maja ehitusega seonduvateks. Maakohus ei tohtinud LL ja OO kirjalikke vastuseid dokumentaalsete tõenditena vastu võtta ja neile tõendusjõudu anda. Neid isikuid ei olnud võimalik kohtuistungil tunnistajatena üle kuulata ja veenduda kirjalike vastuste tõelevastavuses. Maakohus jättis valesti arvestamata VI taseme ehitusinseneri UM koostatud üksikelamu ehitushinna ekspertiisiga põhjusel, et ainuüksi maja ehitajate palgaks kulus 88 000 krooni ja hageja Kuressaare linnas asuva kolmetoalise korteri müügihind oli 850 000 krooni. Maja ehitusmaksumuse hindamisel ei saanud aluseks võtta teises piirkonnas paikneva hageja kolmetoalise korteri müügihinda, sest need ei ole olemuslikult võrreldavad objektid. Tõendi arvestamata jätmine selle ebausaldusväärsuse tõttu oli ka üllatuslik, sest maakohus ei juhtinud sellele kordagi tähelepanu. Kostja ütluste usaldusväärsust ei kahandanud asjaolu, et ta mäletas 10–11 aastat tagasi toimunud sündmuste aega ebaõigesti. Kostja oli veendunud, et maja ehitus toimus 2009. aasta lõpus, mitte 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta alguses. Elektrivõrguga liitumine toimus krundil alles 2009. aasta suvel ja ehitamine ei olnud elektrita võimalik. Kõik dokumentaalsed tõendid kinnitasid, et ehitusega sai algust teha 2009. aasta lõpus. Maakohus leidis ebaõigesti, et nõue ei olnud aegunud. Konkreetselt „teada saamise“ mõttes on oluline üksnes see, millal oma nõudest – teise isiku alusetust rikastamisest – teada saadi. Subjektiivse aegumistähtaja alguspunkti kindlaks tegemine ei ole seotud üksnes alusetu rikastumise nõudest „teadasaamisega“, vaid ka sellisest nõudest „teada saama pidamisega“. Hageja pidi oma väidetava alusetu rikastumise nõude olemasolust teada saama kostjale väidetavate alusetute maksete tegemise ajal, e alates 2008. aasta märtsis. Isegi kui eelnev kõrvale jätta, on TsÜS § 151 lg 2 kohaselt nõue aegunud. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. veebruari 2020. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 kohaselt jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude 8186,95 euro ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda ning märkis, et kuna kostja avaldas istungil, et ta ei taotle menetluskulude hagejalt väljamõistmist, kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, sest ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud.
8.Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles ringkonnakohus jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata. Kostja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus 10 820 eurot.
9.Riigikohus tühistas 17. juuni 2020. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioon ja vastukassatsioon rahuldati. 5 (10)
Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kõrvaldama menetlusnormide rikkumised, pooltevahelise suhte õiguslikult kvalifitseerima ning tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt analüüsides andma hinnangu, kas pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama vastutasuks kinnisasja omandi või kinnisasja eluaegse kasutusõiguse. Kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostja taotles menetluskulude kindlaksmääramist, kuid tema taotlus jäi ekslikult lahendamata, tuleb ringkonnakohtul asja uuel lahendamisel lisaks menetluskulude jaotusele ka menetluskulud kõigis kohtuastmetes kindlaks määrata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi 16 657,93 eurot ületavas osas rahuldamata, samuti muudab menetluskulude jaotuse ja tühistab menetluskulude kindlaksmääramise. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi (62 513,95 - 54 327 =) 8186,95 euro ulatuses rahuldamata (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
11.Selguse huvides märgib kolleegium, et 19. juuli 2018. a hagi täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt 62 513,95 euro väljamõistmist (kd I, tl 49). Maakohus on ekslikult märkinud hagi menetlusse võtmisel, et hagihind on 62 769,60 eurot, sest viimases hagiavalduse täpsustuses ja enne hagi menetlusse võtmist on hageja märkinud väljamõistetava summa suuruseks 62 513,95 eurot.
12.Asja läbivaatamisel tuleb TsMS § 693 lg 2 järgi õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel arvestada Riigikohtu 12. veebruari 2020. a otsusega (kd II, tl 154-159).
13.Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, milline oli nendevaheline kokkuleppe sisu ning palju hageja kostja kinnisasjale maja ehitusse panustas. Hageja väitel oli tal kostjaga kokkulepe, et vastutasuks majaehitusse panustatud raha eest, kingib kostja pärast maja valmimist kinnisasja talle. Kostja väitis, et pooltel oli kokkulepe, et hageja annab kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning vastutasuks lubab kostja hagejal majas elu lõpuni elada. Eeltoodud asjaoludest tuleb asja lahendamisel TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi lähtuda. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja esindaja nõude õigusliku kvalifikatsiooni osas arvamust, et vaidlusele võivad muu hulgas olla kohaldatavad ka seltsingulepingu sätted (VÕS § 580). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esitanud seltsingulepingu kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid ning nimetatud menetlusetapis ei ole see enam võimalik. Seega lähtub ringkonnakohus Riigikohtu antud juhistest ja annab hinnangu, kas pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama vastutasuks kinnisasja omandi või kinnisasja eluaegse kasutusõiguse.
14.Maakohus tuvastas kolme tunnistaja ütlustele, hageja vande all antud seletusele ja dokumentaalsetele tõenditele tuginedes, et pooltel oli suuline kokkulepe selle kohta, et hageja annab kostjale kuuluvale kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning hageja saab hiljem kinnisasja endale. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
14.1.Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, hinnates kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustanud oma siseveendumuse kohaselt, et hageja 6 (10)
väide on tõendatud. Maakohus on ka põhjendanud, miks kostja vande all antud seletus ja tunnistaja BB ütlused ei tõenda vastupidist (maakohtu otsuse p 8).
14.2.Maakohus on otsuse põhjenduse p-s 8 rõhutanud, et kõige olulisemad on tunnistaja VV ütlused, kuna tema oli juures, kui pooled kokkuleppest rääkisid. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et tunnistaja VV ütlustest ei selgu, kas ta viibis hageja väidetud kokkuleppe sõlmimise juures. Tunnistaja VV, nii nagu märkis ka maakohus oma otsuse põhjenduses, on avaldanud, et ta kuulis kokkulepet, mille kohaselt pärast hageja korteri müüki ehitatakse kostja kinnisasjale hagejale maja ja hageja pidi selle omanikuks saama (kd II, tl 9 pöördel; 11. septembri 2019. a kohtuistungi helisalvestis 1:38:33 – 1:40:23). Asjaolu, et isik ei viibinud kokkuleppe sõlmimise juures ei tähenda, et ta ei saaks tõendada, et poolte vahel selline kokkulepe oli. Seega tõendavad tunnistaja VV ütlused, et leping, mille kohaselt pidi hageja saama vastutasuks raha eest kinnisasja omandi, on sõlmitud.
14.3.Maakohus on kokkuleppe tuvastamisel hinnanud muu hulgas LL ja OO kirjalikult antud seletusi (kd I, tl 224-227). Tegemist on TsMS § 272 lg 1 järgi dokumentaalse tõendiga, mis on TsMS § 229 lg 2 alusel lubatavas vormis. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus oleks pidanud jätma dokumentaalsed tõendid arvestamata, viidates kohtupraktikale, mille kohaselt võib sellise tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isiku tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (vt Riigikohtu
12.oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Praeguses asjas esitas hageja LL ja OO tunnistajatena ülekuulamise taotluse. Maakohus rahuldas 8. mai 2019. a eelistungil hageja taotluse nimetatud tunnistajate ülekuulamiseks (vt 8. mai 2019. a eelistungi protokoll; kd I, tl 168). 11. septembri 2019. a kohtuistungil hageja loobus nimetatud tunnistajate ülekuulamise taotlusest, mille peale esitas kostja esindaja kohtu tegevusele vastuväite põhistusega, et tegemist ei ole kirjalike tunnistajate ütlustega (vt 11. septembri 2019. a kohtuistungi protokoll; kd II, tl 7 pöördel). Seega esitas kostja esindaja vastuväite, et tõendid ei ole nõutavas vormis. TsMS § 242 järgi tõendi esitanud või tõendite kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja esindaja ei olnud vastu ega vaidlustanud hageja tõendi kogumise taotlusest loobumist.
14.4.Õige on kostja viide kohtupraktikale, mille kohaselt on tunnistaja kirjaliku seletuse usaldusväärsus ja seega ka tõendusjõud isiku tunnistajana ülekuulamisest madalam. Praeguses asjas aga ei muuda nende kahe tõendiga arvestamine maakohtu järeldust ebaõigeks, sest maakohus ei tuginenud pooltevahelise kokkuleppe tuvastamisel üksnes LL ja OO kirjalikele seletustele. Nimetatud kirjalikud seletused haakusid kolme tunnistaja ütlustega ja hageja vande all antud seletusega, mistõttu puudus maakohtul alus kahelda tõendite usaldusväärsuses. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas saaks nende kahe dokumentaalse tõendiga arvestamata jätmine mõjutada asja lõppjäreldust.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et hageja pidi vastutasuks saama kinnisasja omandi. Selline pooltevaheline võlaõiguslik kokkulepe on TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude alus saab olla VÕS § 1028 lg 1, sest võlaõigusliku kokkuleppe tühisuse tõttu puudus hagejal kostjale raha maksmiseks õiguslik alus.
15.1.VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks peab hageja tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja nõuab kostjalt tagasi raha, mida ta maksis kostjale selleks, et saada kinnisasja omanikuks. Selleks peab olema selge, millises ulatuses hageja kostja kinnisasjale maja ehitusse panustas. 7 (10)
16.Maakohus leidis, et hageja korteri müügist saadud raha (850 000 krooni) on kasutatud maja ehitamiseks. Maakohus jõudis sellisele järeldusele, sest ei ole tõendatud, et 850 000 krooni oleks kulunud mujale, kui maja ehitamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on asjaolu tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõige järelduseni.
16.1.VÕS § 1028 alusel esitatud nõude rahuldamise eelduseks on nõutava summa määratletus ehk konkretiseeritus. Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt kindlaks teha, kui palju maja ehitus maksis, sest hageja tugineb sellele, et ta tegi makseid maja ehitamiseks, et saada vastutasuks kinnisasja omanikuks. Seejärel tuleb tuvastada, kas maja ehitati üksnes hageja rahalistest vahenditest.
16.2.Maakohus ei ole tuvastanud, kui palju läks majaehitus maksma. Ringkonnakohtu hinnangul omab nimetatud asjaolu asja lahendamisel tähtsust, sest selles seisnes hageja sooritus kostjale tühise lepingu alusel. Tulenevalt TsMS § 652 lg 3 p-st 1 saab ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata tõendeid, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja rahalist panustamist tuvastada tunnistajate ütluste ega hageja vande all antud seletuse alusel, sest tunnistajad ja hageja ei tea maja ehitamise maksumust. Seda ei saa tuvastada tunnistaja NN ütluste alusel, kellel oli juurdepääs hageja arvelduskontole, ja kes avaldas, et kõik mis käis tema arvelduskontolt läbi, läks kõik maja ehitusse ja raha, mille hageja kandis tema arvele, võttis ta rahaautomaadist välja ja andis hageja ja kostja kätte või kasutas hageja ostude eest internetis tasumiseks (kd II, tl 8 pöördel ja 9). Samas ei tulene tunnistaja ütlustest ühtegi summat („Ei oska öelda, millises summas Janekile ja millises Aimele“) ning tunnistaja on avaldanud, et kogu tema arvele kantud raha läks tema teada maja ehitamiseks ning samuti avaldanud, et kui ta andis hageja kätte raha, siis ta ei tea, mida hageja täpselt ostis. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ta eeldab, et raha läks maja ehituseks, „sest kuhu nad mujale said minna“, kuid ta ei tea, palju majaehitus on maksma läinud (kd II, tl 10 pöördel ja 11). Tunnistaja NN ütlustest ja hageja vande all antud seletusest tulenevalt kasutati tunnistaja arvelduskontole kantud raha ka muude kulutuste eest tasumiseks ning ka hageja ise võttis rahaautomaadist sularaha välja. Seega ei ole tunnistaja NN ütlused selle kohta, et kõik tema arvelduskontole kantud raha läks maja ehitusse, päris täpsed. NN arvelduskontolt on näiteks pärast hageja arvelduskontolt tehtud kandeid makstud krediitkaardi makseid ja tehtud teisi pigem isiklike kulutuste kandmisele viitavaid kandeid (vt nt 1. ja 2. detsembri 2008. a ülekanded; kd I, tl 213).
16.3.Hageja nõuab soorituste tagastamist, mis on tehtud 29. märtsist 2008 kuni 28. detsembrini 2010 (I kd, tl 25-28 pöördel). Hageja on vande all antud seletuses avaldanud, et andis pangakaardi kostja kätte 2008. a kevadel ja sai selle tagasi 2009. a kevadel (kd II, tl 10 pöördel). Hageja vande all antud seletuse kohaselt kestis ehitamine 2009. a märtsi lõpuni. Hageja ei ole selgitanud, miks ta loeb kõiki vaidlusalusel perioodil tehtud makseid alusetuteks makseteks. Sellele asjaolule ei ole tähelepanu pööranud ka maakohus.
16.4.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus valesti jaganud poolte tõendamiskoormuse. Maakohus leidis, et kuna ei ole tõendatud, et hageja korteri müügist saadud raha 850 000 krooni oleks kulunud mujale, kui maja ehitamiseks kostja kinnisasjale, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 54 327 eurot. Kohtupraktikas on leitud, et kui hageja tugineb sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud rahasumma VÕS § 1032 lg 1 esimese lause alusel, on tema tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel kostja arvelduskontole rahasumma (vt Riigikohtu
2.detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või esitada rikastumise äralangemise vastuväide VÕS § 1033 lg 1 järgi. 8 (10)
16.5.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tõendanud, et maja ehitamine maksis ca 240 000 krooni. Tegemist on 89,7 m2 ehitusaluse pinnaga majaga, mille suletud netopind on 68,8 m2 (kd I, tl 135). Majaehituse maksumust tõendab üksikelamu ehitushinna ekspertiis, mida kohus hindab asjatundja arvamusena TsMS § 272 lg 2 järgi (kd I, tl 189-200). Maakohus on menetlusõiguse norme rikkudes jätnud nimetatud tõendi arvestamata, viidates selle ebausaldusväärsusele. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse põhjendusega, miks ei saa nimetatud dokumentaalset tõendit asja lahendamisel arvestada. Samuti ei lükka hageja väited asjatundja arvamuses esitatud järeldust ümber. Hageja on nimetatud tõendi ebausaldusväärsust põhistanud elulise usutavusega. Kolleegiumi hinnangul pidi hageja kõrgema ehitusmaksumuse väidet tõendama, sest ilmselgelt pole tegemist üldtuntud asjaoluga TsMS § 231 lg 1 tähenduses. Nimetatud asjatundja arvamusest tulenevalt on majaehituse maksumus 2009. aastal 222 000 krooni. Kuna see ei sisalda juurdepääsu tee ehitamist 16 800 krooni ja liitumistasu 21 840 krooni (kd I, tl 16), siis tuleb need kulutused asjatundja arvamuses toodud maksumusele juurde arvestada. Hageja väitis, et ta on tasunud ehitusloaga seotud tasu 1500 krooni, kuid ei ole selle kulu kandmist tõendanud ja kostja ei ole seda asjaolu omaks võtnud. Seega on tõendatud, et maja ehitamiseks kulus 260 640 krooni, s.o 16 657,93 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et maja ehitamiseks kulus rohkem kui 16 657,93 eurot.
17.Järgnevalt tuleb tuvastada, kui palju kostja sellest summast majaehitusse panustas. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis kostjale raha maja ehitamiseks. Maakohus tuvastas, et kostja majaehitusse rahaliselt ei panustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kuigi kostja on enda panustamist kinnitanud vande all antud seletusega, siis see ei ole vaidlusaluse asjaolu tõendamiseks piisav, sest see ei haaku ühegi teise esitatud ja kogutud tõendiga. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli maja ehitamise ajal suuremaid sääste, millega ehitusse panustada.
18.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb majaehituse maksumust ületavas summas jätta hagi rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise nõude eeldusi, s.t pole selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale. Hageja ei ole tõendanud, millist kohustust ta tahtis kostja rikastamiseks täita või millist kohustust ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kui maksed väljusid kokkuleppe piiridest, siis ei saa tegemist olla ka kulutuste hüvitamise nõudega VÕS § 1042 lg 1 järgi, sest ringkonnakohus on tuvastanud, et maja ehitamine kostja kinnisasjale maksis 16 657,93 eurot. Hageja väitel võisid NN ja kostja tema arvelduskontolt raha välja võtta, kuid hageja pole tõendanud, kui palju arvelduskontolt üle kantud või välja võetud rahast sai kostja enda kasutusse. Majaehituse maksumust ületavat nõuet ei saa rahuldada ka mõnel muul õiguslikul alusel (nt VÕS § 1018), sest materiaalõiguse normi kohaldamise eelduseks olevad asjaolud on välja toomata ja tõendamata. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud (Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972, p 13).
19.Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite TsÜS § 151 lg-te 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohus hindab, kas nõue 16 657,93 euro ulatuses on aegunud. Hageja esitatud asjaoludel on vaidlusalused maksed tehtud 29. märtsist 2008 kuni 28. detsembrini 2010.
19.1.Maakohus leidis ühelt poolt, et arvestada tuleb aega, mil hageja sai teda, et kinnisasja talle ei kingita, s.o 6. veebruar 2017. Teisalt leidis maakohus kohtupraktikale viidates, et kostja hea usu põhimõtte vastane käitumine välistab aegumise vastuväitele tuginemise lubatavuse (vt Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11).
19.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et aegumine ei välista majaehitusse panustatud raha tagasinõudmist, kuid maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et aegumistähtaeg algas 6. veebruarist 2017. Kohtupraktikas on selgitatud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja 9 (10)
isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu
21.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). Seega sai hageja rikastumisest teada iga makse tegemisel ning kõigi vaidluse all olevate maksete osas on möödunud kolm aastat.
19.3.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja aegumisele tuginemine välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et hageja panustas rahaliselt maja ehitusse, et saada vastutasuks kinnisasja omanikuks. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsMS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. Maakohus märkis otsuse põhjenduse p-s 9, et hageja on kogu menetluse kestel selgitanud, et ta nõudis kostja käest kinnistu üleandmist. Hageja on vande all antud seletuses avaldanud, et: „Rääkisin, et tahan maja dokumente korda ajada, aga Y ütles, et ei ole vaja kiirustada“ (kd II, tl 10 pöördel). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja on käitunud vastuoluliselt, võttes vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et ta siiski tagab hagejale kinnisasja omandi üleandmise. Menetluskulude jaotus
20.Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta menetluskulude jaotust ja tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses TsMS § 163 lg 1 järgi kostja menetluskuludest 73 % hageja kanda ja hageja menetluskuludest 27 % kostja kanda.
21.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning muudab menetluskulude jaotust, määrab poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus, sest kostja menetluskulusid ei ole maakohus kindlaks määranud. Riigikohus on leidnud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 28. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
22.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.