1.Aime Kuusk (hageja) esitas 22. mail 2018 hagi Janek Kirsi (kostja) vastu, paludes hagi ja selle täpsustuse kohaselt mõista kostjalt välja 62 513 eurot 95 senti, sest kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja tegi kostja kinnisasjale kulutusi, sest kostja pidi kinnisasja pärast maja valmimist hagejale kinkima. Kostja kinkis aga kinnisasja hoopis enda uuele elukaaslasele, seega tegi hageja kulutusi alusetult.
2-18-7948 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja, kes on hageja poeg, suulise kokkuleppe, mille kohaselt annab hageja kostjale raha, et kostja saaks ehitada väikese maja Saare maakonnas Nasva alevikus Tiigi põik 6 asuvale kinnisasjale (kinnisasi), ning kostja kingib vastutasuks kinnisasja pärast maja valmimist hagejale. Kokkuleppe täitmiseks müüs hageja 2008. aasta märtsis endale kuuluva korteri Kuressaares 850 000 krooni eest ning andis enda pangakaardi ja koodikaardid sama aasta septembris-oktoobris kostja kasutusse. Hageja enda kontolt ise väljamakseid ei teinud, sest ta ei oska internetipanka kasutada ning tal ei ole autot. 2009. aastal (hiljem väitis hageja, et 2008. aasta novembris) algasid kinnisasjal ehitustööd. Lisaks kostjale ehitasid maja ka Meelis Mäeots ja Vitali Jelissejev, kelle tasu oli 5000 krooni nädalas. Neile töötasu maksmiseks kanti raha Riina Ristaini (praeguse nimega Riina Uibo) arvelduskontole. Hageja arvel tasuti töötasuna 18.09.2008‒01.09.2010 159 210 krooni ning lisaks kasutati hageja raha, et kinnisasja pinnasega täita, Eesti Energia võrguühendusega liituda, rajada juurdepääsutee, kanda ehitusloaga seostuvate tasudena 1500 krooni ning maksta ehitusmaterjalide eest. Dokumentaalsete tõendite järgi kulus elamu ehitamiseks kokku 978 130 krooni 70 senti ehk 62 513 eurot 95 senti. Kostja ei rahastanud elamu ehitamist ise, sest tal puudusid selleks rahalised vahendid. Ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse kasutamise leping sõlmiti hageja nimele. 2013. aasta kevadel avaldas hageja kostjale soovi võtta kinnisasi vastu, käis vallavalitsuses ning tõi kostjale allkirjastamiseks vajalikud dokumendid. Kostja vastas, et see läheb hagejale palju maksma, ning väitis, et dokumentide korda ajamisega pole vaja kiirustada. Kostja kolis kinnisasjal paiknevasse elamusse enda uue elukaaslasega, kes leidis, et hageja peaks sealt välja kolima. Kostja kinkis kinnisasja 1. veebruaril 2017 enda uuele elukaaslasele, kes kanti omanikuna kinnistusraamatusse, ning kostja kasuks seati kinnisasjale isiklik kasutusõigus. Hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 mõttes, sest hageja andis kostjale raha üle, kuid kostja vastutasuna hagejale kinnisasja omandit ei andnud. Kui hageja oleks teadnud, et ta ei saa pärast maja valmimist kinnistu omanikuks, ei oleks ta kulutusi teinud. Kinnisasja võõrandamise kohustust sisaldav pooltevaheline kokkulepe ei olnud sõlmitud notariaalses vormis ning oli seetõttu tühine. Isegi kui leida, et suuline kokkulepe oli kehtiv, on hageja sellest konkludentselt taganenud. Hageja nõue ei ole aegunud, sest ta sai alusetust rikastumisest tulenevast nõudest teada 6. veebruaril 2017, kui selgus, et kostja on kinkinud kinnisasja enda uuele elukaaslasele. Enne seda eeldas hageja, et kinnisasi kingitakse talle.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata, sest hagi on alusetu ning hageja nõue on aegunud. Kostja ei kasutanud kinnisasjale elamu ehitamiseks hageja vahendeid, vaid enda sääste (ligikaudu 240 000 krooni), mille ta kogus Iirimaal töötades. Kostja ehitas kinnisasjale maja kolme kuuga 2009. aasta oktoobrist kuni detsembrini ning ehituseks kulus 240 000 krooni. Kostja ehitas juurdepääsutee 16 800 krooni eest, tõi juurde pinnast, rajas kanalisatsiooni ja veetorustiku, tee rajamise eest sai ta sealjuures kompensatsiooni naabritelt. Hageja väide, et ta müüs korteri, et anda kostjale raha, on väär, sest kui ta korteri müüs, ei teadnudki kostja veel, et ta kinnisasja endale saab. Hageja kasutas enda korteri müügist saadud raha ilmselt enda tarbeks, arvestades, et ta elas pool aastat Iirimaal. Hageja pangakaart ei olnud kostja käes ja kostja ei tea, miks hageja Riina Uibole raha kandis. Hageja panustas maja ehitamisse, kuid mitte väidetud ulatuses ning mitte väidetava kokkuleppe alusel, vaid kingitusena vabast tahtest. Kostja lubas vastutasuna hagejale mitte kinnisasja omandit üle anda, vaid elamus elu lõpuni elada. See lubadus kehtib seni, sõltumata sellest, et kostja kinkis kinnisasja vahepeal enda uuele elukaaslasele. Kuivõrd poolte vahel oli kokkulepe, ei ole kulutused kostja kinnisasjale tehtud õigusliku aluseta. Seega ei saa hagi rahuldada ka VÕS § 1042 lg 1 alusel. 2(11)
2-18-7948 Hageja tegi kostjale ettepaneku kinnisasi maha müüa, kuid kostja ei olnud sellega nõus. Veevärgi leping oli ainult hageja nimel, sest 2015. aastal elas kinnisasjal asuvas elamus alguses vaid hageja. Kostja kolis enda praeguse elukaaslasega elamusse 2016. aastal, olles enne elukaaslasele kuulunud 25 000 euro eest välja ehitanud teise korruse. Kostja kinkis kinnisasja enda elukaaslasele, sest elukaaslase raha eest ehitati välja maja teine korrus ning arvestades, et hageja hakkas elukaaslase ja tema lapsega ründavalt käituma 2016. a suvel, ka seetõttu, et vältida elukaaslase ja lapse väljaviskamist. Hageja kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 kohaselt on nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja sai teada rikastumisest ja isikust, kes väidetavalt rikastus, hiljemalt 2010. aasta lõpus, kuid esitas hagi alles 2018. aastal.
3.Pärnu Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2019. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 54 327 eurot. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt osaliselt kostja kanda ning kostja kulud tema enda kanda. Maakohus mõistis menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja 3818 eurot 5 senti ning seadusjärgse viivise sellelt. Maakohus tõi välja, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas kinnisasjale maja ehitamisse rahaliselt. Kostja on korduvalt kinnitanud, et maja ehitamise eest maksis osaliselt hageja. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas hageja maksis kinni kogu majaehituse või üksnes osa sellest ning kas hageja pidi vastutasuks saama endale kinnisasja omandi või üksnes õiguse elu lõpuni majas elada. Hageja väitis, et tema maksis kinni kogu majaehituse ning ta pidi suulise kokkuleppe kohaselt vastutasuks saama kinnisasja omandi. Kostja leidis aga, et hageja tasus kinnisasjale maja ehitamise eest vaid osaliselt. Kokkuleppe järgi pidi kostja võimaldama hagejal vastutasuks kinnisasjal asuvas majas elu lõpuni elada. Maja on valmis ning hageja elab seal, seega pole kostja kokkulepet rikkunud. Maakohus leidis tunnistajate ütlusi kogumis hinnates, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt ehitati hageja korteri müügist saadud raha eest hagejale maja kostja kinnisasjale, mille ta pidi hiljem saama endale. Kostja ei ole tõendanud, et kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama üksnes elamu kasutusõiguse. Ainus tõend, mis sellele viitab, on kostja enda selgitus, sealjuures ei ole kostja seni hageja kasuks isiklikku kasutusõigust elamule seadnud. V. Kaasiku, R. Uibo ja R. Kirsi ütlused kinnitavad, et maja ehitati hagejale. Asjaolule, et poolte kokkuleppe järgi pidi hageja endale saama kinnisasja omandi, viitab ka poolte käitumine kokkuleppe sõlmimise ajal. Hageja andis kostjale maja ehitamiseks raha, andes pangakaardi kostja ja tema elukaaslase kätte, ning võimaldas neile juurdepääsu internetipangas. Hageja palus pärast maja valmimist, et kostja teeks dokumendid korda, kostja aga andis selle asemel kinnisasja omandi enda elukaaslasele üle ning ei seadnud isiklikku kasutusõigust mitte hageja, vaid enda kasuks. Selliselt muutis kostja hageja võimaluse kinnisasja kasutada sõltuvaks ainuüksi kostja elukaaslase tahtest, kelle suhted hagejaga on halvad. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas maja ehitusse rahaliselt. Tunnistajate ütluste kohaselt oli hageja pangakaart kostja ja R. Uibo käes. Kostja väide, et 89 m2 maja saab ehitada kõigest 240 000 krooniga (15 339 eurot), ei ole eluliselt usutav ning kostja ei toonud täpsemalt välja, palju ta majaehitusse panustas. Kostja enda väidete kohaselt pidanuks ainuüksi töölistele palkade maksmiseks kuluma 88 000 krooni nelja kuu jooksul ning elektriliitumisele 21 840 krooni, ehitusmaterjalide kulu pidanuks olema seega väiksem kui 140 000 krooni. Ei ole tõendatud, et majaehitust oleks lisaks hageja rahale rahastatud ka kostja kulul.
3(11)
2-18-7948 Hageja tugines nõude õigusliku alusena alternatiivselt nii alusetule rikastumisele VÕS § 1028 lg 1 mõttes kui ka käsundita asjaajamisele VÕS § 1018 mõttes (hagiavalduses lisaks ka VÕS §-le 1042). Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1. Pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja saama endale kinnisasja omandi vastutasuna majaehitusse panustatud raha eest. Kuna kokkulepe oli suulises vormis, ei olnud kokkulepe TsÜS § 87 kohaselt kehtiv, sest kinnisasja omandamisele suunatud kokkulepe pidanuks olema asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kuna hagejal puudus kostjale raha üleandmiseks õiguslik alus, on tal õigus raha tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 kohaselt. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et hageja korteri müügist saadud 850 000 krooni oleks kulunud mujale kui kostja kinnisasjale maja ehitamiseks, peab kostja hagejale hüvitamata 54 327 eurot (850 000 : 15,646). Hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue ei olnud aegunud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Nõude aegumistähtaja algus ei ole seega seotud mitte alusetu rikastumise ajaga, vaid nõudest teadasaamise ajaga. Hageja on väitnud, et ta nõudis kostjalt kinnisasja omandit, kuid kostja vastas, et sellega pole vaja kiirustada, hiljem kinkis aga ise kinnisasja hoopis enda elukaaslasele. Hageja nõuet ei välista TsÜS § 151 lg-s 2 sätestatud kümneaastane tähtaeg. Pooled ei vaidle, et kümme aastat ei olnud möödunud 22. maiks 2018, mil hagi esitati. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada. Hageja on kogu menetluse vältel selgitanud, et ta nõudis kostja käest kinnistu üleandmist („Rääkisin, et tahan maja dokumente korda ajada, aga Janek ütles, et ei ole vaja kiirustada“), kuid kostja viivitas sellega, väites et see võtab aega. Maakohus leidis, et hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada 6. veebruaril 2017, mil kostja kinkis kinnisasja enda elukaaslasele. Enne seda eeldas hageja, et kostja kingib kinnisasja talle, nagu lubatud. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, mis annaks alust arvata, et hageja oleks nõude olemasolust saanud teada mingil varasemal kuupäeval. Kohtupraktikas on leitud, et aegumisele tuginemine on hea usu põhimõttega vastuolus, kui õigustatud isikule jäetakse mulje soovist kohustust täita, samas aga viivitatakse kohustuse täitmisega kuni nõude aegumiseni (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11).
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palus kostja tühistada kohtu määratud menetluskulude jaotus ja jätta uue lahendiga menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. veebruari 2020. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 kohaselt jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude 8186 euro 95 sendi ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda ning märkis, et kuna kostja avaldas istungil, et ta ei taotle menetluskulude hagejalt väljamõistmist, kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
4(11)
2-18-7948 Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: kostja omandas 1. juunil 2009 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kinnisasja, millele ehitas 2009. aastal elamu; kinnistusraamatusse on 1. veebruari 2017. a kinnistamisavalduse alusel omanikuna sisse kantud kostja elukaaslane ning kostja kasuks on seatud isiklik kasutusõigus; kinnisasjal asuvas elamus elab hageja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel 54 327 eurot ning kas hageja nõue on aegunud. Kuna kostja esitas aegumise vastuväite, siis pidi ta välja tooma aegumisega seotud asjaolud ja neid tõendama. Arvestades, et pooled on eri meelt selles, millal hageja sai või pidi teada saama, et tal on kostja vastu kulutuste hüvitamise nõue, pidid mõlemad pooled enda väiteid tõendama. Hageja väitis, et tal oli kostjaga kokkulepe, et ta annab kostjale raha maja ehitamiseks ning kui maja on valmis, kingib kostja kinnisasja talle. Kostja eitab, et pooltel oli selline kokkulepe. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja ei suutnud esile tuua ega tõendada, et tal oli kostjaga kokkulepe, mille sisuks oli, et hageja saab pärast maja valmimist kinnisasja omandi endale. Pakkumuse ja nõustumusena ei saa käsitada asjaolu, et hageja andis kostjale raha ning et kostja seda maja ehitamiseks kasutas. Kostja nõustumus on tõendamata. Hageja esile toodud asjaolude alusel ei saa poolte tahet väidetava kinkelepingu oluliste tingimuste kohta välja selgitada ning isegi kui pooled oleksid sellise sisuga kokkuleppe sõlmind, olnuks see TsÜS § 83 ja AÕS § 119 lg 1 kohaselt notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Seega ei ole pooltevaheline lepinguline suhe tõendatud. Maakohus rikkus V. Kaasiku, R. Uibo ja R. Kirsi ütlustele hinnangut andes TsMS § 232 lg 1 nõuet hinnata tõendeid seadusest juhindudes igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et pooltel oleks olnud kokkulepe, mille järgi pidi hageja saama kinnisasja omandi endale. Kohtu järeldused ei ole kooskõlas tunnistajate ütlustega. Tunnistaja R. Uibo avaldas ülekuulamisel, et mõeldud oli nii, et ema saab elu lõpuni majas elada. Tunnistaja R. Kirsi ütlustest ilmnes, et tema teadmised põhinesid sellel, mida ta oli kuulnud kolmandatelt isikutelt. Kuna hageja ei tõendanud, et ta oleks andnud kostjale raha lepingulisel alusel, võib hagejal olla kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, st kostja võib olla hageja arvel alusetult rikastunud. Kostja väitel on hageja nõue aga aegunud. TsÜS § 151 lg 1 alusel on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. TsÜS § 151 lg 1 alusel nõude aegumise kulgemine algab hetkest, mil õigustatud isik oli teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest, esmajoones rikastumise toimumisest tema arvel ja rikastuja isikust. Oluline on teadmine nõude aluseks olevatest asjaoludest, mitte neile antav võimalik ekslik õiguslik hinnang. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul saab nõude aegumise algusajaks TsÜS § 151 lg 1 esimese lause mõttes lugeda aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustanud isikust. Ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust. Asjaolu, et hageja arvas, et tal on kostjaga lepinguline suhe, ei mõjutanud seega aegumistähtaja arvestust. Kuna hageja tahe oli sõlmida kostjaga kinkeleping, oli hageja raha ülekandmise ajal teadlik, et ta soovib kinkelepinguga saada kinnisasja omanikuks. Aegumise seisukohalt ei ole tähtsust sellel, 5(11)
2-18-7948 et poolte suhted muutusid konfliktseks, kui kostja elukaaslane asus elama majja, mida hageja pidas enda omaks, ning kui kostja kinnisasja enda elukaaslasele võõrandas. Seega algas hageja raha hüvitamise nõude aegumine iga makse jaoks alates makse tegemise ajast. Kuna hageja väitel oli tema pangakaart kostja ja kostja toonase elukaaslase käes 2008.‒2010. aastal, on hageja nõuded aegunud. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu, ei vastanud ta väidetele, mis seostusid hageja nõude olemasolu ja põhjendatusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, sest ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
7.1.Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleks hageja nõude aegumistähtaega TsÜS § 151 lg 1 mõttes arvestada igal juhul alates ajast, mil hageja kulutusi tegi, ning seda ei mõjutaks ka asjaolu, kui hageja oleks teinud kulutusi lepingulisel alusel. Ringkonnakohus jättis hindamata ka selle, kas kostja tuginemine aegumisele on kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette tunnistajate ütluste väära hindamist, kuid käsitles vaid kahe tunnistaja ütlusi kolmest. Ringkonnakohus ei leidnud, et kolmanda tunnistaja ütlused oleksid olnud ebasobivad. Kolmanda tunnistaja, V. Kaasiku ütlused jäeti põhjendusteta tähelepanuta, ta viibis aga kokkuleppe sõlmimise juures ning kinnitas, et kokkuleppe kohaselt pidi kinnisasja omanikuks saama hageja. V. Kaasiku ütluste tähelepanuta jätmine mõjutas asja lahendust, sest kui tuvastada, et pooltel oli kokkulepe, mille järgi pidi kostja andma kinnisasja omandi hagejale, ei hakkaks aegumine kulgema enne 6. veebruarit 2017, mil kostja kinkis kinnisasja enda elukaaslasele. Kostja jättis pikema aja jooksul hagejale mulje, et kavatseb kinnisasja omandi üle anda. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole viivitamine nii kaua, kuni aegumistähtaeg on möödunud. Kostja on teadlikult hoidnud kõrvale hagejaga sõlmitud kokkuleppe täitmisest. Hageja uskus heas usu, et poeg annab omandi talle, selle asemel kinkis poeg kinnisasja enda elukaaslasele. Hageja esitas kohtule hagi aasta pärast seda, kui ta sai teada, et poeg kinkis kinnisasja enda elukaaslasele, seega õigel ajal. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta asus selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Algusest peale ei vaielda selle üle, et maja on vähemalt osaliselt ehitatud hageja raha eest, kostja võttis selle asjaolu istungil ka omaks. Kostja on vaidlustanud hageja panuse ulatuse, samas ei ole ise esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks samuti maja ehitusse panustanud. Hageja taotles maakohtult, et kohus kohustaks kostjat esitama tõendeid selle kohta, palju tal maja ehitamiseks raha kulus, kuid kohus ei rahuldanud tõendi kogumise taotlust. Lisaks oli hageja nõude aegumine katkenud, sest juba hagile vastates tunnustas kostja osaliselt hageja nõuet TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Alternatiivselt saab öelda ka seda, et kuni kostja kinnisasja enda uuele elukaaslasele kinkis, pidasid pooled omandi üleandmise üle läbirääkimisi, mille ajaks oli aegumine peatunud TsÜS § 167 lg 1 alusel.
7.2.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse selles osas muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
6(11)
2-18-7948
8.Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles ringkonnakohus jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus 10 820 eurot.
8.1.Kostja leiab vastukassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus arvas ekslikult, et kostja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kostja taotles menetluskulude hüvitamist kohtuistungil ning esitas ka menetluskulude nimekirja 21. jaanuariks 2020, seega kohtu määratud tähtajal. Kostja tõi
16.jaanuaril 2020 toimunud kohtuistungil üksnes kompromissi saavutamise kontekstis välja, et ta ei nõua vastaspoolelt menetluskulude tasumist, kui otsus tuleb tema kasuks (16. jaanuari 2020 istungi salvestis 00.53.26). Hiljem arutati istungil ka menetluskulude nõudest loobumist õigusrahu huvides (00.53.35‒00.53.50), kostja väljendas n-ö käigult seisukohta, et ta maksab ise enda kulud. Kostja esindaja märkis aga kostja nimel kostjaga nõupidamise järel kohtu selgitavatele küsimustele vastates, et võtab sellise tahteavalduse tagasi. Kostja ei oleks saanud ka menetluskulude hüvitamisest loobuda. Erinevalt hagist loobumisest TsMS menetluskulude hüvitamisest loobumise instituuti ei tunne. Ainus võimalus menetluskulude hüvitamisest loobuda oleks olnud jätta menetluskulude nimekiri esitamata. Kostja esindaja aga avaldas soovi esitada menetluskulude nimekiri ja esitas selle kohtu määratud tähtajaks. Ringkonnakohus oleks pidanud sellest järeldama, et kostja siiski soovib menetluskulude hüvitamist, ning taotluse lahendama.
8.2.Hageja vaidleb kostja vastukassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse selles osas muutmata, leides, et kostja loobus menetluskulude hüvitamise nõudest.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 2 kohaselt uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus ja kostja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenevalt 54 327 euro suurune nõue ning kas hageja nõue on aegunud. Vastukassatsioonkaebuses vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagejalt jäeti kostja kasuks menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus välja mõistmata 10 820 eurot. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude õigusliku aluse ja aegumisega seostuvat (I) ning seejärel kostja vastukassatsioonkaebust ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
11.Ringkonnakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tuleneva nõudena ning jättis selle aegumise tõttu rahuldamata. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus sellisele järeldusele jõudmisel menetlusõigust ning kohaldas vääralt materiaalõigust. Ringkonnakohtu abstraktne viide, et hagejal võib olla alusetust rikastumisest tulenev nõue, on ebatäpne, sest alusetu rikastumise sätted hõlmavad mitmeid aluseid. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et aegumise kohta otsuse tegemisel peab kohus 7(11)
2-18-7948 aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õiguslikult kvalifitseerima (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13). Kolleegium lisab, et nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav.
12.Ringkonnakohus leidis, et hagejal võib olla alusetust rikastumisest tulenev nõue, sest hageja ei tõendanud, et ta oleks raha kostjale üle andnud lepingulisel alusel. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus sellisele järeldusele jõudes oluliselt menetlusõigust. Kuigi pooled vaidlevad selle üle, palju hageja kostja maja ehitusse panustas, ei ole kumbki pool väitnud, et hageja ei oleks üldse kostjale raha üle kandnud. Samuti ei ole kumbki pool väitnud, et neil ei olnud kokkulepet raha üleandmise kohta ning hageja oleks kostjale raha üle kandnud ekslikult.
13.Maakohtu tuvastatud asjaolusid arvestades ei vaielnud pooled selle üle, et hageja andis kostjale raha maja ehitamiseks nendevahelise kokkuleppe alusel. Pooled vaidlesid vaid selle üle, milline oli nendevahelise kokkuleppe sisu ning palju hageja kostja kinnisasjale maja ehitamisse panustas. Hageja väitel oli tal kostjaga kokkulepe, et vastutasuks majaehitusse panustatud raha eest, kingib kostja pärast maja valmimist kinnisasja talle. Kostja väitis, et pooltel oli kokkulepe, et hageja annab kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning vastutasuks lubab kostja hagejal majas elu lõpuni elada.
14.TsMS § 5 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja ei tuginenud asjaolule, et ta andis kostjale raha üle ekslikult. Hageja väitis, et ta andis kostjale raha maja ehitamiseks lepingulisel alusel. Seega oli TsMS § 230 lg 1 kohaselt hageja tõendada, et raha üleandmise alus oli leping. TsMS § 231 lg 2 esimese lause kohaselt ei pidanud hageja aga tõendama asjaolusid, mille vastaspool on omaks võtnud.
15.Maakohus tuvastas otsuse p-des 6‒8, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis kostjale maja ehitamiseks raha, ning tõi muu hulgas kostja vande all antud selgituste alusel välja, et kostja väitel oli pooltel kokkulepe, et kui hageja finantseerib kostja maale maja ehitamist, saab ta ka seal elada. Seega tuginesid mõlemad pooled asjaolule, et hageja andis kostjale maja ehitamiseks raha nendevahelise kokkuleppe alusel. Poolte väited erinesid vaid selle poolest, et hageja väitel pidi ta vastutasuks saama kinnisasja omandi, kostja väitel aga üksnes kinnisasja kasutusõiguse.
16.Ringkonnakohus rajas otsuse asjaoludele, millele kumbki pool ei olnud tuginenud, rikkudes hagimenetluse dispositiivsuse ja võistlevuse põhimõtteid (TsMS § 4 lg-d 1‒3, § 5 lg-d 1 ja 2). TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 6. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317/38, p 13.2).
17.Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus pooltevahelisele õigussuhtele hinnangut andes menetlusõigust ka sellega, et jättis täitmata TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud kohustuse hinnata tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
8(11)
2-18-7948 Maakohus tuvastas muu hulgas kolme tunnistaja ütlustele tuginedes, et pooltel oli suuline kokkulepe selle kohta, et hageja annab kostjale kuuluvale kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning hageja saab hiljem kinnisasja endale. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, sest ta jättis kõrvale kolme tunnistaja ütlused, kuid põhjendas tunnistajate ütluste sobimatust üksnes kahe tunnistaja osas. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et maakohus tõi välja, et kostja seletus on ainus tõend selle kohta, et poolte vahel oli teistsugune kokkulepe kui see, mida väitis hageja.
18.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus eeltoodud selgitusi arvestades kõrvaldama menetlusnormide rikkumised, pooltevahelise suhte õiguslikult kvalifitseerima ning tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt analüüsides andma hinnangu, kas pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama vastutasuks kinnisasja omandi või kinnisasja eluaegse kasutusõiguse. Eelnevat välja selgitamata ei ole võimalik anda hinnangut hageja nõude aegumisele.
19.Kui ringkonnakohus leiab asja uuel arutamisel, et hageja pidi vastutasuks saama kinnisasja omandi, on pooltevaheline võlaõiguslik kokkulepe TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine, sest AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Sellisel juhul võib hageja nõude alus olla VÕS § 1028 lg 1, sest võlaõigusliku kokkuleppe tühisuse tõttu puudus hagejal kostjale raha maksmiseks õiguslik alus. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel arutamisel, et hageja pidi saama vastutasuks kinnisasja eluaegse kasutusõiguse, võib raha maksmise õiguslikuks aluseks olla hoopis mõni kasutusleping ning pooltevahelised nõuded saaksid sel juhul tuleneda lepingust või selle lõppemise tagajärgedest.
20.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega peab hageja nõude lahendamiseks olema selge pooltevaheliste õigussuhete kvalifikatsioon ning see, millises ulatuses hageja kostja kinnisasjale maja ehitamisse panustas.
21.Vastusena kassatsioonkaebuse väidetele nõude aegumise ja sellele tuginemise hea usu põhimõttega vastuolu kohta märgib kolleegium järgmist. Maakohus leidis, et hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt 54 327 euro suurune nõue kostja vastu, mis ei ole TsÜS § 151 lg-te 1 ega 2 kohaselt aegunud, sest hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada 6. veebruaril 2017, mil kostja kinkis kinnisasja enda elukaaslasele. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on aegunud, arvestades, et kuni hageja tahe oli sõlmida kostjaga kinkeleping, oli hageja raha ülekandmise ajal teadlik, et ta soovib kinkelepinguga saada kinnisasja omanikuks. Hageja nõustus maakohtu tõlgendusega.
22.Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega, kui hageja tegi
9(11)
2-18-7948 alusetult makseid, soovides saada kinnisasja omanikuks, sai ta rikastumisest teada iga makse tegemisel.
23.Ringkonnakohus ei analüüsinud aga hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata jätmisel seda, kas kostja tuginemine aegumisele võib olla välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). II
24.Vastukassatsioonkaebuses vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles ringkonnakohus jättis hagejalt kostja kasuks menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus välja mõistmata 10 820 eurot, arvates, et kostja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
25.Kolleegium märgib, et iseenesest on õige kostja seisukoht, et TsMS ei näe ette regulatsiooni, mis võimaldaks menetlusosalisel loobuda menetluskulude kindlaksmääramise nõudest erinevalt näiteks hagist loobumisest TsMS § 429 mõttes. Teisalt on pooltel hagimenetluses üldjuhul lai õigus enda menetlusõigusi käsutada ning vastukassatsioonkaebuses toodud väiteid ja kohtuistungi katkeid arvestades on arusaadav, miks ringkonnakohus võis eeldada, et kostja taotles, et tema menetluskulusid kindlaks ei määrataks, ning soovis, et menetluskulud jääksid tema enda kanda.
26.Vastukassatsioonkaebuses käsitletakse 16. jaanuaril 2020 toimunud ringkonnakohtu istungi protokolli. Selle protokolli kohaselt arutati kostja menetluskuludega seostuvat esmalt võimaliku kompromissi aspektist. Ringkonnakohus küsis kostjalt, kas viimane on nõus vastaspoolele midagi kompromissi korras maksma. Kostja vastas ringkonnakohtule, et ta ei nõua vastaspoolelt oma menetluskulude tasumist, kui otsus tuleb tema kasuks. Kolleegium nõustub kostjaga, et eelnevast ei saa järeldada, et kostja oleks soovinud, et tema menetluskulud jääksid tema enda kanda ka juhul, kui kompromissi ei sõlmita.
27.Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Kolleegiumi hinnangul ei ole mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist või õigeksvõttu (Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega ei saa ka käesolevas asjas võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut käsitada kostja taotlusena jätta tema menetluskulud tema enda kanda.
28.Kostja menetluskuludega seostuvat arutati veel ka kohtuistungi lõpus poolte menetluskulude nimekirjade aspektist. Kohus küsis: „Kas pooltel on menetluskulud?“ (01.01.05.) Kostja esindaja vastas: „Me soovime esitada 3 päeva jooksul kõik apellatsiooniastme kulud. Sissenõudmine jääb apellandi otsustada.“ (01.01.14.) Kohus andis pooltele aega menetluskulude esitamiseks kuni
21.jaanuarini 2020 ning kostja esitas menetluskulude nimekirja ettenähtud ajaks.
10(11)
2-18-7948
29.Kolleegium leiab, et kuigi kohtuistungil väljendati erinevaid seisukohti, ei nähtu protokollist, et kostja oleks taotlenud, et menetluskulud jääksid tema enda kanda ning et ta ei oleks soovinud menetluskulude kindlaksmääramist. Kostja esitas kohtu määratud tähtpäevaks menetluskulude nimekirja. Protokolli kohaselt pidi menetluskulude sissenõudmine jääma kostja otsustada.
30.Eelnevat arvestades märkis ringkonnakohus otsuse resolutsiooni p 4 ekslikult, et kostja ei soovinud menetluskulude hüvitamist. TsMS § 442 lg 5 kohaselt peab kohus lahendama otsuse resolutsiooniga kõik veel lahendamata taotlused. Kuna kostja taotles menetluskulude kindlaksmääramist, kuid tema taotlus jäi ekslikult lahendamata, tuleb ringkonnakohtul asja uuel lahendamisel lisaks menetluskulude jaotusele ka menetluskulud kõigis kohtuastmetes kindlaks määrata.
31.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 järgi ringkonnakohtu otsustada.
32.Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Kalev Saare, Ants Kull, Tambet Tampuu
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.