Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma hagi ALANDIA KV OÜ vastu 216 800 euro tagasivõitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
216 800 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson Kostja ALANDIA KV OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob
Asja läbivaatamise kuupäev
31. august 2020. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-16-18957 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2020. a otsus. Jätta jõusse samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 26. jaanuari 2018. a otsus, täiendades kohtuotsust Riigikohtu otsuses esitatud õiguslike põhjendustega.
1.AS Süda Maja (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Toomas Saarma (hageja) esitas 16. detsembril 2016. a Harju Maakohtule hagi ALANDIA KV OÜ (kostja) vastu. Hageja palus tunnistada võlgniku rahaliste kohustuste täitmine kostjale kokku 216 800 euro ulatuses tagasivõitmise korras kehtetuks ja kohustada kostjat tagastama saadu võlgniku pankrotivarasse.
2-16-18957 Võlgniku juhatuse liige oli alates 29. juunist 1999. a kuni 17. juunini 2013. a Veiko Murruste. Alates
20.aprillist 2007. a oli ta võlgniku ainus juhatuse liige. Samuti on V. Murruste 15% võlgniku aktsiate omanik. Ühtlasi on ta kostja ainus juhatuse liige ja ainuosanik alates 2004. aastast.
2.jaanuarist 2007. a kuni 29. maini 2008. a sõlmisid võlgnik ja kostja neli laenulepingut: 2. jaanuari 2007. a laenulepingu, mille alusel andis kostja võlgnikule laenu 2 474 000 krooni tähtajaga 2. jaanuar 2012. a ja intressiga 10% aastas; 20. jaanuari 2008. a laenulepingu, mille alusel andis kostja võlgnikule laenu 1 045 000 krooni tähtajaga 31. detsember 2010. a ja intressiga 13% aastas; 1. aprilli 2008. a laenulepingu, mille alusel andis kostja võlgnikule laenu 770 000 krooni tähtajaga 31. detsember 2010. a ja intressiga 18% aastas; 28. mai 2008. a laenulepingu, mille alusel andis kostja võlgnikule laenu 590 000 krooni tähtajaga 31. detsember 2010. a ja intressiga 24% aastas. Harju Maakohus kuulutas 17. detsembril 2013. a tsiviilasjas nr 2-13-49776 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma. Võlgniku püsiv maksejõuetus tekkis 2010. a lõpus, hiljemalt 2011. a esimestel kuudel. V. Murruste pidi esitama kohtule AS Süda Maja pankrotiavalduse hiljemalt 2011. a alguses. Selle asemel tagastas võlgnik alates 31. oktoobrist 2011. a kuni 14. juunini 2013. a kostjale laenu 216 800 eurot. Ajutine pankrotihaldur nimetati 30. oktoobril 2013. a. Seega tegi võlgnik maksed pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud kahe aasta jooksul. Võlgnikul oli 2011. a novembri seisuga võlausaldajate vastu sissenõutavaks muutunud kohustusi, mida ta ei täitnud ajal, kui täitis kohustusi kostjale. OSAÜHINGU Batiment (OÜ Batiment) nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ligi 2 miljoni euro ulatuses, osaühing Probus (OÜ Probus) esitas hagi 12 592 219 euro ja 65 sendi suuruse nõude tunnustamiseks. Võlgnik oli kostja lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 5 ja ka lg 3 mõttes. Kostja ainuosanik ja juhatuse liige V. Murruste oli maksete tegemise ajal võlgniku ainus juhatuse liige ning ka aktsionär. Võlgnik ja kostja olid mitmete laenulepingute kaudu omavahel majanduslikult seotud. Äriühingu, mille ainuosanik ja juhatuse liige on ühtlasi võlgniku juhatuse liige, lähikondsust võlgnikuga tuleb PankrS § 117 lg 3 alusel eeldada. Ajal, mil kostjale tehti tagasivõidetavaid makseid, ületasid võlgniku kohustused tema varasid ja selline olukord oli püsiv. Võlgniku omakapital oli olnud pikemat aega negatiivne – 31. detsembri 2010. a seisuga oli omakapital negatiivne 14 215 971 eurot ja 31. detsembri 2011. a seisuga 16 528 157 eurot. Võlgniku omakapital oli negatiivne juba alates 2010. aastast. Negatiivset omakapitali varjati võlgniku kinnisvara bilansiliselt kunstliku üleshindamisega.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vaatamata võlgniku pankroti väljakuulutamisele ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu. Varade ja kohustuste vahe tulenes sellest, et ajutine pankrotihaldur hindas valesti Tallinna Pargi kinnistute väärtuseks vaid 1 934 500 eurot. Ajutise halduri hinnang põhineb Pindi Kinnisvara OÜ eksperdiarvamusel, mis ei ole õige. Herkki Suurmani eksperdihinnangu kohaselt oli Tallinna Pargi arenduse väärtuseks 40 000 000 eurot. EK Investeeringud OÜ töögrupi juhi Enrico Laksi ja vandeaudiitor Liis Laanesaare aruande kohaselt oli võlgnik alates 2007. aastast kuni 31. juulini 2013 maksejõuline. Võlgniku 2011.–2013. a majandusaasta aruannetest nähtuvalt ületas käibevara kohustusi ning omakapital oli positiivne. Seetõttu ei pidanud võlgniku juhatus esitama pankrotiavaldust. 2(8)
2-16-18957 Võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole tõendatud. Võlgnik ei jätnud 31. oktoobrist 2011. a kuni
14.juunini 2014. a OÜ-le Batiment ja OÜ-le Probus laenulepingute kohaseid maksed tegemata. OÜ Probus keeldus võlgnikult laenumakseid vastu võtmast. Kostja eelistamise väide on arusaamatu, sest võlgnik täitis oma teiste aktsionäridega sõlmitud laenulepinguid märksa suuremas ulatuses. Võrreldud ei ole kostjale ning OÜ-le Probus ja OÜ-le Batiment väljamaksete tegemise olulisust. Pankrotihaldur ei ole selgitanud ega tõendanud, millised laenulepingud olid väidetavalt täitmata, millisteks kuupäevadeks, millistes summades ja kas OÜ Probus ja OÜ Batiment nõudsid laenulepingute täitmist. Pankrotihaldur on vaid üldsõnaliselt märkinud, et väljamaksete tegemine kostjale oli põhjendamatu, kuid see väide ei ole põhjendatud. Pankrotihaldur ei ole suutnud tõendada kostjale maksete tegemise majanduslikku ebaotstarbekust. Riigikohtu praktika kohaselt on vajalik võrrelda just konkreetseid kohustusi ja hageja peab tõendama, et kohustused OÜ Probus ja OÜ Batiment vastu olid märgatavalt olulisemad. Võlgnik ei saanud isegi teoreetiliselt muutuda maksejõuetuks kostjale laenu tagasimaksete tõttu. Pankrotihaldur luges ajutise halduri aruandes võlgniku kohustuste koguväärtuseks 29 396 700 eurot ja 7 senti. Kostjale tehtud laenu tagasimaksed, mida pankrotihaldur soovib tagasi võita, on 216 800 eurot. Seega moodustasid need võlgniku kohustustest kõigest 0,74%. Kostja ei ole võlgniku lähikondne. Juriidilise isiku lähikondseteks on PankrS § 117 lg 2 p-des 1–4 nimetatud isikud – juhatuse liikmed jms esindajad, osanikud või aktsionärid üle 10% häältega, isiklikult vastutavad osanikud või liikmed ja tütarettevõtjad ning nende juhtorganite liikmed. Võlgniku ja kostja vahel ei ole sellist seost. Lähikondsuse tõendamiseks ei ole piisav väide, et kahe äriühingu juhtorganite liikmed kattuvad. Juhtorganite liikmete kattuvus on vaid üks indikaator, et lähikondsus võib esineda. Lähikondsust ei tõenda väide, et võlgniku ja kostja vahel kehtisid laenulepingud. Lepingute olemasolu kahe äriühingu vahel ei tõenda lähikondsust. Lähikondsust ei kinnita väide, et võlgnik oli kostjale maksete tegemise ajal püsivalt maksejõuetu ning samal ajal OÜ-le Probus ja OÜ-le Batiment makseid ei tehtud. Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud, et võlgnik ja kostja tegutsesid ühise eesmärgi nimel. Ebaõige on hageja väide, et lähikondsust eeldatakse. Pankrotiseadusest sellist põhimõtet ei tulene. Samuti ei ole see kooskõlas Riigikohtu praktikaga.
3.Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2018. a otsusega hagi. Maakohtu põhjenduste kohaselt oli võlgnik püsivalt maksejõuetu hiljemalt alates 2011. a veebruarist. Kuna hääletuspiirangute kontekstis on Riigikohus samastanud isiku ja tema kontrolli all oleva äriühingu, on põhjendatud sama teha tehingupiirangute kontekstis. Kuivõrd V. Murruste on AS Süda Maja lähikondne nii PankrS § 117 lg 2 p 1 kui ka p 2 mõttes, on kostja kui V. Murruste kontrolli ja juhtimise all olev äriühing samuti võlgniku lähikondne. Ei vaielda selle üle, et laenud tagastati kostjale kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et võlgnik oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Sellega on täidetud kõik PankrS § 113 lg 1 p 3 eeldused.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
3(8)
2-16-18957 Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus lõppjärelduses õigesti, et kohustus täideti võlgniku lähikondsele, kuid muutis selles osas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel, kuna tegemist on juriidilise isikuga, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. V. Murruste oli kostjale raha ülekandmise ajal võlgniku ainus juhatuse liige ja aktsionär ning kostja ainus juhatuse liige ja ainuosanik ning ta pidi olema teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Vaidlusaluste ülekannete tegemise eesmärgiks saab pidada raha väljaviimist maksejõuetust äriühingust teise, toimivasse äriühingusse. Võlgnik ja kostja tegutsesid selgelt ühise eesmärgiga teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks.
6.Riigikohus tühistas 13. novembri 2019. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 4 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust, sest ei ole selgitanud, milles seisneb võlgniku ja kostja ühine majanduslik huvi, mille tõttu saab nad PankrS § 117 lg 2 p 5 alusel lähikondseteks lugeda. Samuti tuleb ringkonnakohtul kaaluda võlgniku ja kostja lähikondsuse tuvastamist PankrS § 117 lg 3 alusel. Ringkonnakohtul tuleb hinnata seda, kas vaidlusalused maksed kostjale kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 mõttes, ja seda nõuetekohaselt põhjendada. Eelkõige peab ringkonnakohus tuvastama, kas võlgnikul oli maksete tegemise ajal lisaks kostjale teisi võlausaldajaid ning kas neil oli võlgniku vastu nõudeid, mis võisid jääda rahuldamata kostjale tehtud maksete tõttu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. veebruari 2020. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud tagasivõitmise hagi rahuldamise üldise eeldusena võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 109 lg 1 mõttes. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks on oluline, kas laenu tagasimaksed olid vajalikud võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. On tõendamata, et kostjale maksete tegemise ajal ei olnud vaja teha võlausaldajate huvides makseid kostjale, vaid aktsionäridele ja kolmandatele isikutele. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostjale maksete tegemise ajal oli vaja täita nõudeid, mis olid võlgniku huvides olulisemad kui maksed kostjale. Lisaks ei ole tõendatud, et võlausaldajad oleksid enne võlgniku pankroti väljakuulutamist pöördunud võlgniku poole võla sissenõudmiseks. Hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige V. Murruste rikkus tagasivõidetavate maksete tegemise ajal pankrotiavalduse esitamise kohustust. See asjaolu ei ole maksete tegemise otstarbekuse hindamisel asjakohane ning puudub vajadus sellekohaseid poolte väiteid hinnata. Ainuüksi sellest, et juhatuse liige jättis õigel ajal pankrotiavalduse esitamata, et saa tuvastada, et võlausaldajate huvisid oleks kahjustatud. Kostja väitel oli tema antud laenudel erinev kasutusotstarve – laenudega finantseeriti peamiselt võlgniku jooksvaid kulusid ning nende sissenõutavaks muutumise aega ei olnud kokkuleppel pikendatud. Kostjal oli tähtaja saabudes õigus nõuda laenude tagastamist ning sellega saab põhjendada ka maksmise otstarbekust. Kuna kostja vaidles hageja väidetele vastu, pidi hageja oma väiteid ebaotstarbekuse osas tõendama. Vaidlusalused maksed, mida hageja soovib tagasi võita, moodustavad võlgniku kohustustest kõigest 0,74%. Kui kostjale ei oleks makseid tehtud, oleks ta tagastamata laenusumma ulatuses samuti üks pankrotivõlausaldajatest, sh võimalusega nõuda ka laenulepingutest tulenevaid viiviseid. Ei saa 4(8)
2-16-18957 automaatselt järeldada, et kui kostjale poleks makseid tehtud, siis oleks võlgniku pankrotivara hulgas 216 800 eurot rohkem, mida saaks jagada võlausaldajate vahel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et maksete majandusliku otstarbekuse hindamisel ei ole tähtsust asjaolul, et võlgniku juhatuse liige rikkus pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kui võlgnik on püsivalt maksejõuetu, tuleb jaatada teiste võlausaldajate huvide kahjustamist olukorras, kus võlgnik teeb makseid vaid ühele võlausaldajale. Ringkonnakohus on pannud hagejale ebaõige tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale maksete tegemine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldus ei ole võlausaldajate nõuete rahuldamine olulises ulatuses. Seetõttu ei ole tähtsust, et tagasivõidetavad maksed moodustavad võlgniku kohustustest 0,74%. Ringkonnakohus on valesti sisustanud Riigikohtu antud juhist, mille kohaselt tuleb tagasivõitmise aja olukorda võrrelda hüpoteetilise olukorraga, kui võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. See tähendab, et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa pelgalt tõdemusest, et ilma vaidlusaluste makseteta saaksid võlausaldajate nõuded rahuldatud suuremas ulatuses, vaid tuvastama peab konkreetse(d) võlausaldaja(d), kelle huvisid on kahjustatud. Sellised võlausaldajad on praeguses menetluses tuvastatud. Lisaks on võlgnik ja kostja lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p-de 1–3, 5 ja 6 tähenduses.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jätta jõusse Harju Maakohtu 26. jaanuari 2018. a otsus, täiendades kohtuotsust käesolevas otsuses toodud õiguslike põhjendustega. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Hageja on esitanud kostja vastu hagi, milles palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku rahaliste kohustuste täitmine kostjale. Hageja nõude alus on PankrS § 113 lg 1 p 3. Selle sätte kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
13.Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldustele peavad olema tagasivõitmise hagi rahuldamiseks täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Ka rahalise kohustuse tagasivõitmise eelduseks on võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt Riigikohtu 13. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957/51, p 12; 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 10). Seda, et tagasivõidetavad maksed kahjustavad võlausaldajate huve, peab tõendama hageja.
14.PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et: • rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve; • kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist; 5(8)
2-16-18957 •
kohustus täideti võlgniku lähikondsele.
Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
15.Ringkonnakohus alustas analüüsi võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisest. Sealjuures leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et pankrotivõlausaldajate nõuded jäävad olulises ulatuses rahuldamata kostjale tehtud maksete tõttu ja automaatselt ei saa järeldada, et kui kostjale ei oleks makseid tehtud, siis oleks võlgniku pankrotivara hulgas 216 800 eurot rohkem, mida saaks jagada võlausaldajate vahel. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et võlausaldajate huvide kahjustamise jaatamiseks peab hageja tõendama, et võlausaldajate huvid oleksid kahjustatud olulises ulatuses. Kolleegium märkis samas asjas varem tehtud otsuse p-s 12.2, et selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui kostjale ei oleks vaidlusalusel ajavahemikul tasu makstud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. On ekslik järeldada, justkui peaks hageja rahalise soorituse tagasivõitmiseks tõendama täpselt, kui suures ulatuses oleks ilma tagasivõidetavate tehingute või makseteta saanud võlausaldajate nõuded rahuldada. Hageja ei pea tõendama, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava makseta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaks iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses (vt Riigikohtu 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 11). Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb eeldada juhul, kui hageja tõendab, et vaidlusaluste makseteta oleks rahasumma, mis võlausaldajate vahel pankrotimenetluse tulemusena jaotatakse suurem summast, mis võlausaldajate vahel tagasivõitmise aja seisuga jaotatakse. Teisisõnu saab võlausaldajate huvid lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Ringkonnakohus leidis, et kui kostjale ei oleks laenu tagastatud, oleks ta samuti üks võlausaldajatest. See on iseenesest õige, kuid juhul, kui kostja nõue kuuluks teiste võlausaldajate nõuetega samasse rahuldamisjärku, ja eeldusel, et pankrotivarast ei piisa kõigi selles järgus olevate nõuete rahuldamiseks, ei rahuldataks pankrotimenetluse tagajärjel kostja nõuet täielikult. Sellisel juhul rahuldataks kostja nõue ja teised samas järgus olevad nõuded võrdeliselt nõude suurusega (PankrS § 153 lg 6). Seega ei oleks ilma kostjale tehtud makseteta sama summat pankrotimenetluse tulemusena kostjale välja makstud, vaid see raha oleks jaotunud kõigi pankrotivõlausaldajate vahel. Kostja ei ole vastupidist väitnud.
16.Maakohus leidis, et püsiva maksejõuetuse seisundis tehtud maksed kahjustavad alati võlausaldajate huve. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud ning leidis Riigikohtu juhiseid järgides, et igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Ringkonnakohus eksis tõendamiskoormise jaotamisel, kui leidis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale tehtud maksed olid majanduslikult ebaotstarbekad. Kui hageja tõendab, et vaidlusaluste maksetega on üht võlausaldajat (kostjat) teistele eelistatud seeläbi, et temale tagastati laenu samal ajal, kui olid olemas teised võlausaldajad, kelle nõudeid ei täidetud, ei pea hageja täiendavalt tõendama, et 6(8)
2-16-18957 kostjale maksmine oli majanduslikult ebaotstarbekas. Sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et temale maksmine oli majanduslikult otstarbekam võlgniku teiste kohustuste täitmisest. Näiteks võib kostja tõendada, et ta täitis kohustuse, mis tõi kaasa vara suurenemise. Ringkonnakohus leidis, et kostja antud laenud ei olnud omanikulaenud ja nende laenude sissenõutavaks muutumise aega ei olnud kokkuleppel pikendatud ning sellega saab põhjendada ka maksmise otstarbekust. Samuti on kostjale laenu tagastamine põhjendatud, sest laenude intress oli 10–24% aastas ja viivis 0,1% tagastamata summast päevas ning laenude sissenõutavaks muutumise aega ei olnud kokkuleppel võlgnikuga pikendatud. Kolleegium nende põhjendustega ei nõustu. Maakohus tuvastas, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt 2011. a veebruaris ja vaidlusalused maksed kostjale tehti pärast seda. PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Kui võlgniku juhatuse liige oleks täitnud äriseadustiku § 306 lg 31 esimesest lausest tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust, oleks laenulepingutes kokku lepitud intressi ja viivise arvestus peatunud. Seega ei saa püsiva maksejõuetuse olukorras ühe võlausaldaja eelistamist põhjendada ainuüksi sellega, et tema nõuetelt jookseb intress ja viivis ning nende nõuete vältimiseks on sellele võlausaldajale kohustuse täitmine majanduslikult põhjendatud. PankrS § 42 kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks. Seega ei ole tähtsust ka sellel, et mõne võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumise aega võis olla kokkuleppel pikendatud. Kuna kostja ei ole esile toonud muid asjaolusid, millest saaks järeldada, et temale maksete tegemine oli majanduslikult otstarbekas, esineb rahalise kohustuse tagasivõitmise PankrS § 109 lg-st 1 tulenev esimene eeldus. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et võlgnik tegi vaidlusalused maksed kostjale
31.oktoobrist 2011. a kuni 14. juunini 2013. a ning ajutine haldur nimetati võlgnikule 30. oktoobril 2013. a, siis on täidetud ka PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamise teine eeldus – kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.
17.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on võlgniku lähikondne. Maakohus on tuvastanud, et V. Murruste oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal võlgniku juhatuse liige ja 15% võlgniku aktsiate omanik. Ühtlasi oli ta kostja ainus juhatuse liige ning ainuosanik. PankrS § 117 lg 2 p 1 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondne mh juriidilise isiku juhtorgani liige. PankrS § 117 lg 2 p 2 kohaselt on juriidilise isiku lähikondne ka juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest. Seega on V. Murruste võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka viidatud paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegiumi hinnangul on mõnel juhul võimalik lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud isiku kontrollitav äriühing, s.o äriühing, mille enamusosanik on võlgniku juhatuse liige või võlgniku osanik või aktsionär. Kui makse tegelikku majanduslikku sisu hinnates on võimalik järeldada, et sellisele äriühingule tasumine oli võlgniku juhatuse liikmele või osanikule majanduslikult kasulik, saab lähikondsuse hindamisel samastada PankrS § 117 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud isiku ja tema kontrollitava äriühingu. Kolleegiumi hinnangul saab kostja lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 3 alusel.
18.Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Maakohus on kostja sellekohaseid väiteid kontrollinud ning kolleegium nõustub maakohtu järeldustega. Seega on täidetud kõik PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud hagi rahuldamise eeldused. Kuna alama astme kohtud on tõendeid hinnates kõik asjas tähtsad 7(8)
2-16-18957 faktilised asjaolud tuvastanud, kuid ringkonnakohus on tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu, peab kolleegium võimalikuks teha asjas lõpplahend. Kolleegium jätab jõusse maakohtu otsuse, millega hagi rahuldati.
19.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta kostja kanda. Kuna maaega ringkonnakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, määrab selle TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
20.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tema kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Tambet Tampuu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.