1.Raino Halop (hageja) esitas 15. augustil 2016 Harju Maakohtusse hagi Svetlana Ivanova (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 101 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 23 940 eurot 30 senti ja edasiulatuva viivise. Hagiavalduses esitas hageja ka taotluse seada kostjale kuuluvale kinnistule kohtulik hüpoteek. Maakohus rahuldas hageja taotluse 5. oktoobri 2016. a määrusega.
2-16-12328
1.1.Hagiavalduse kohaselt elasid hageja ja kostja alates 2005. a-st koos ühise perekonnana ning nende kooselust sündisid kaks last. 2006. a lõpus otsustasid nad rajada ühiselt oma perele kodu. Kostjale kuulub kinnistu Laulasmaal, millele otsustati ühiste jõududega ehitada elamu. Elamu ehitati aastatel 2006–2008. Ehitusprojekti elamu ehituseks koostas hageja ema, kes on arhitekt. Elamu ehitustööd tegi valdavalt hageja koos oma isa E. Halopiga. Üksikute oskustööde tegemiseks (nt elektrivarustus ja turvaseadmete paigaldus) kasutati spetsialiseeritud tööjõudu. Elamu ehituseks vajalikud materjalid soetasid pooled osaliselt Swedbank AS-ilt võetud laenu eest. Kokku finantseerisid pooled elamu ehitust laenu abil hinnanguliselt u 630 000 krooni (40 000 euro) ulatuses. Ülejäänud osas finantseeriti ehitustegevuse kulusid poolte säästudest ja jooksvatest sissetulekutest ning hageja vanematelt saadud vahenditest. Elamu valmis 2008 ning hageja ja kostja asusid ühiselt sinna elama, kasutades seda ühiselt enda ja oma laste elukohana kuni 2013. a sügiseni. 2013. a augusti lõpus kolis kostja elamust välja uue elukaaslase juurde ja hageja jäi koos lastega elamusse. 18. septembril 2013 hõivas kostja elamu oma valdusesse. Sellest saadik ei ole kostja hagejat elamusse lubanud.
1.2.Poolte vahel tekkinud erimeelsuste lahendamiseks tegi hageja juba 12. septembril 2013 kostjale ettepaneku leppida kokku elamu ehituse käigus kantud kulutuste jagamises. 17. septembril 2013 kostja nõustus ettepanekuga, kuid nõudis, et hageja esitaks kulude aluseks olevad dokumendid. Selliseid dokumente aga hageja valduses ei ole, kuna kõik ehitusega seotud dokumendid jäid koos muu varaga elamusse.
1.3.Poolte kokkulepe, mille alusel asuti kostjale kuuluvale kinnistule ühise elukohana kasutatavat elamut rajama, on käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 mõistes seltsingulepinguna, mille esemeks oli elamu rajamine kinnistule ning selle kasutamine poolte ja nende laste ühise elukohana. Poolte panuseid on võimalik hinnata ehituse kuludokumentideta. Kuivõrd seltsingu eesmärgiks oli kostjale kuuluvale kinnistule elamu rajamine, on kummagi poole seltsingusse tehtud panuste koguväärtus võrdne samaväärse elamu keskmise ehituskuluga, mis 2006 –2008 oli 1000 eurot/m2. Kuivõrd poolte rajatud eramu kogupind on 242 m2, on selle ehitamisel tehtud kulutuste ja seega poolte panuste koguväärtuseks 242 000 eurot. Hageja hinnangul on elamu rajamisel tehtud panustest ca 40 000 eurot kaetud kostja võetud pangalaenuga. Ülejäänud osas, st 202 000 eurot on poolte panuste vahekorda sisuliselt võimatu lõplikult hinnata, mistõttu tuleb tehtud panuseid hinnata võrdseks. Selle tulemusena tuleb hageja panuseks seltsingusse lugeda 101 000 eurot, mille tagastamist hageja kostjalt nõuab. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates sellest, kui kostja seltsingu ühepoolselt lõpetas, st alates
18.septembrist 2013. Hageja arvestas kostja 101 000 euro suuruselt võlgnevuselt ka viivist.
1.4.Hagiavalduse täpsustustes märkis hageja seda, et kostja tõendatud rahalisest panusest (maksimaalselt 72 800 eurot) 240 000 euro suuruse ehitusmaksumusega elamu ehitamiseks ilmselt ei piisanud. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et lisaks hageja tehtud üldehitustööle on hageja ka ülejäänud osas rahaliselt (sularahas) ehitusse panustanud ning seega ei ole kostja väited, et kõik kulud kandis tema, eluliselt usutavad. Ekspertiisiakti kohaselt oli maja ehitamiseks kuluvate materjalide maksumus hinnanguliselt 126 000 eurot. Samas ei olnud kostjal võimalik kasutada selleks otstarbeks enam kui 72 800 eurot. Puuduvad tõendid, et kostjal oleks õnnestunud saada ehitusmaterjale tasuta või turuväärtusest oluliselt madalama hinnaga. Tunnistaja M. Breibergi ütlustega on tõendatud, et hageja teenis elamu ehitamise ajal selle tegevuse kõrvalt mitteametlikult palgalise ehitustööga iga kuu 30 000 – 50 000 krooni (1900–3200 eurot), mille ta kulutas enda rahalise panusena elamu ehituseks. Kuivõrd kummagi seltsinglase konkreetset rahalist panust elamu ehitusse ei ole vastavate kuludokumentide puudumise tõttu võimalik tuvastada, tuleb need tulenevalt VÕS § 581 lg-st 2 lugeda eelduslikult võrdseks. Hageja siiski leidis, et tema tõendatud panus elamu ehitamisse on hoone ehitustööde ja projekti osas kokku 106 140 eurot ja poolte tõendamata panus elamu ehitamisel on 2(12)
2-16-12328 94 400 eurot, millest 1⁄2 ehk hageja osa on 47 200 eurot. Seega tuleks kostjal hagejale hüvitada 153 340 eurot, kuid hageja nõuab sellest vaid 101 000 eurot. Alternatiivselt palus hageja rahuldada tema nõue alusetu rikastumise sätete alusel.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates ei sõlminud pooled seltsingulepingut. Samuti ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Hageja ei ole elamu ehitamiseks mitte mingis osas rahaliselt panustanud. Hageja osales vahel koos isaga elamu ehitamisel, kuid ei teinud märkimisväärseid töid, ning tehtud tööde eest on kostja hagejale ja tema isale tasunud (täpsemalt hageja vanaisa kontole 8847 eurot 42 senti). Kokku on kostja hagejale otseselt või kaudselt maksnud 23 715 eurot ja andnud üle vara (ATV, maastur) väärtuses 9124 eurot 23 senti. Hageja asus pärast kostjaga tutvumist elama kostja juurde viimasele kuuluvasse korterisse Keilas. Seejärel otsustas kostja omandada kinnistu Laulasmaal ja ehitada sellele kodu. Sel eesmärgil müüs kostja 2006. a oma korteri 1 140 000 krooni (72 859 euro 28 sendi) eest ning võttis lisaks AS-ist Swedbank laenu 62 503 eurot, mille eesmärgiks oli omandatud kinnistule elamu ehitamine. Seega on kostja kinnistu ostmiseks ja sellele elamu ehituseks panustanud kokku 135 362 eurot 28 senti.
3.Harju Maakohus jättis 27. aprilli 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, menetluskulud määratakse otsuse kohaselt kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Maakohus tühistas määratud hagi tagamise abinõu.
3.1.Otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud järgmised asjaolud: 1) kostja sai AS-ist Swedbank aastatel 2006–2009 laenu 62 503 eurot; 2) kostja omandas 22. juunil 2006 Laulasmaal 1645 m2 suuruse kinnistu; 3) 13. detsembril 2006 müüs kostja talle kuuluva korteriomandi Keilas hinnaga 1 140 000 krooni (72 859 eurot 28 senti); 4) kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on ajavahemikul 1.06.2006–31.12.2009 kontole laekunud 1 968 558 krooni 21 senti (125 813 eurot 80 senti) ja sellest on tehtud väljamakseid 1 968 558 krooni 21 senti (125 813 eurot 80 senti), sh on tehtud ajavahemikul 11.08.2006–09.04.2008 ülekandeid Kuno-Bernhard Halopi kontole 138 432 krooni (8847 eurot 42 senti), sularahas (pangaautomaadi kaudu) on kontolt välja võetud 989 250 krooni (63 224 eurot 60 senti), Reili Aulingi kontole on kantud selgitusega „martini palk“ 10 000 krooni (639 eurot 12 senti); 5) kostja teise pangakonto väljavõttest nähtuvalt on ta võtnud 01.05.2006–31.07.2007 ja 02.05.2008-31.05.2009 kontolt sularahas välja 397 250 krooni (25 388 eurot 90 senti) ja tasunud K-B. Halopi kontole 29 897 krooni (1910 eurot 70 senti); 6) poolte kooselu oli 2013. a septembriks lõppenud ja 18. septembril 2013 võttis kostja elamu enda ainuvaldusesse.
3.2.Pooled vaidlevad selle üle, kas nad olid sõlminud seltsingulepingu, ja selle üle, kas hageja tegi kostja kinnistule rajatud elamu ehitamiseks rahaliselt hinnatavaid panuseid või sooritusi. Maakohtu hinnangul ei vaielnud pooled mh selle üle, et nad olid kokku leppinud kostja omandatud krundile ühise koduna elamu ehitamise, et kostja kulutas kinnistu omandamiseks ja elamu ehitamiseks pangalaenust ja korteri müügist saadud raha ja et elamu ehitati põhiliselt valmis hageja ja tema 3(12)
2-16-12328 sõprade/lähikondlaste tehtud tööga (v.a eritööd). Samas on vaieldav, kas elamut oli võimalik ehitada ainult kostja käsutuses olnud rahaliste vahendite abil ja kas kostja tasus hagejale ja teistele hageja kaasatud isikutele ehitustööde eest või tuleb lugeda tõendatuks ka hageja rahaline panus/sooritus elamu ehitusse talle hüvitamata ehitustöö ja materjalide kujul.
3.3.Hageja taotlusel määras kohus kostja kinnistul asuva elamu ehitusmaksumuse väljaselgitamiseks ehitise hindamise ekspertiisi, mille teinud riiklikult tunnustatud eksperdi Lembit Sõmera arvamuse kohaselt on kinnistul asuva elamukompleksi hinnanguline ehitusmaksumus koos krundi ehituslike tööde ja grilli rajatisega (v.a puurkaev) 2006–2008 keskmistes ehitushindades, arvestades ehitustööde head kvaliteeti, viimistluses kasutatud materjale ja tehnoloogilisi lahendusi, 240 000 eurot, millest projekteerimise ja sellega seostuva maksumus on 2400 eurot (1%), tööjõukulu maksumus 103 200 eurot (43%) ja ehitusmaterjalide maksumus + mehhanismid + transpordikulu 134 400 eurot (56%). Poolte esitatud andmeid ehitusmaksumuse kohta ekspert arvesse ei võtnud.
3.4.Maakohus pidas võimalikuks ka sellist poolte kokkulepet elamu ehitamiseks poolte ühise koduna abieluvälise kooselu puhul, mil kinnistu/elamu kuulub ja jääb kuuluma ainult ühele poolele, kes kannab täielikult ka elamu ehitamisega seotud kulud. Poolte abieluväline kooselu (ja ka abielu) ei eelda tingimata poolte ühise elukohana ühisomandisse kuuluva eluaseme soetamist, vaid võimalik on ka poolte kooselu ühe või teise elukaaslase ainuomandisse kuuluval elamispinnal ning vastupidine eeldab vajaduse korral vastavate asjaolude tõendamist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi. Seetõttu leidis kohus ka praeguses asjas, et asjaolu, et pooled ehitasid ühiselt kodu kostjale kuuluvale kinnistule, ei tähenda, et sellisel juhul tuleks eeldada elamu ehitamist seltsinguvarana poolte ühisomandisse. Kuivõrd poolte osavõtul ehitatud elamu on rajatud kostja ainuomandisse asuvale kinnistule, on elamu kostja kinnisasja oluline osa (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1), mis eelduslikult kuulub samuti kostjale. Seega isegi kui ekspert L. Sõmer on hinnanud elamu harilikuks ehitusmaksumuseks 2006–2008 keskmistes ehitushindades 240 000 eurot (TsÜS § 65), mis võib ületada elamu ehituseks kostja käsutuses olnud rahalisi vahendeid, ei tulene sellest vältimatult, et hagi rahuldamise vältimiseks peaks kostja tõendama, et ta on kulutanud elamu ehitamiseks vähemalt 240 000 eurot, kuna vastasel juhul tuleks summat, mis jääb 240 000 euro ja kostja kulutuste vahele, lugeda eelduslikult kas hageja panuseks (VÕS § 581 lg 1) või alternatiivselt hageja õigusliku aluseta tehtud soorituseks (VÕS § 1028 lg 1) elamu ehitusse. Kohus leidis sarnaselt kostjaga, et teise isiku vara suhtes tehtud kulutuste hüvitamise nõude puhul peab hageja oma rahaliselt hinnatava panuse või õigusliku aluseta tehtud soorituse rahalist suurust konkreetselt tõendama. Hagejal tuleb tõendada, kui palju ta on talle hüvitamata jäänud töö või materjalidega kostja elamu ehitamisse panustanud või alternatiivselt kostjat alusetult rikastanud. Seega ainult juhul, kui selline rahaliselt hinnatav panus või sooritus on tõendatud, on põhjust rääkida kas elamu ehitamiseks kaudsete tahteavalduste teel asutatud seltsingust (VÕS § 580) või alternatiivselt kostja alusetust rikastamisest hageja õigusliku aluseta tehtud soorituse arvel.
3.5.Vaatamata eksperdi arvamusele elamu ehitusmaksumuse kohta, tunnistaja M. Breibergi (kes osales hageja sõbrana maja ehitamisel) ütlustele ja telekanali Kanal 2 telesaate „Eesti toredaim kodu“ videosalvestisest nähtuvale ei ole hageja seda siiski suutnud teha, s.o hageja ei ole suutnud tõendada oma väidetavat panust või õigusliku aluseta tehtud sooritust kinnistul asuva elamu ehitusse.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuses puudub loogiline seos kohtu lõppjärelduse ja kirjeldatud faktiliste asjaolude vahel. Kohus ei lähtunud poolte seisukohtadest ning on vääralt hinnanud tõendeid ja jaganud tõendamiskoormise. Enamik otsuse põhjendavast osast ei ole analüütiline ja põhjendav. Kohus tsiteerib üksnes valikulisi õigusnorme ja seejärel kirjeldab poolte seisukohti ja tõendeid. Mõningad hinnangud on esitatud otsuse punktides 16–18, kuid ka need on üldjuhul loogilises vastuolus lõppjäreldusega. 4(12)
2-16-12328 Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. novembri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas hagi uue otsusega osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 51 944 eurot 46 senti ja otsuse kuulutamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise 21 598 eurot 47 senti, samuti seadusjärgse viivise põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus 51% kostja kanda ja 49% hageja kanda. Ringkonnakohus jättis otsuse täitmist tagava abinõuna jõusse maakohtu 5. oktoobri 2016. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
5.1.Ringkonnakohus nõustus kaebajaga, et maakohus hindas valesti tõendeid ja jättis selle tulemusena ekslikult pooltevahelise õigussuhte seltsinguna tuvastamata. Sellega rikkus maakohus oluliselt TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Samuti rikkus maakohus TsMS § 232 lg-t 1, kui jättis asjas tähtsate asjaolude tuvastamisel hindamata osa kogutud tõenditest.
5.2.Hageja esitas rahalise nõude, toetudes esmalt sellele, et tema ja kostja vahel oli kostjale kuuluvale kinnistule elamu ehitamiseks kokkulepe, mida tuleb käsitada seltsinguna VÕS-i kohaselt. Selleks, et tuvastada pooltevaheline õigussuhe kostja kinnistule elamu ehitamisel seltsinguna VÕS § 580 lg 1 mõttes, peab lisaks ühisele tahtele ühise asja loomiseks olema tõendatud mõlema poole olulised ja võrreldavad rahaliselt hinnatavad panused. VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sh seltsingule teenuse osutamine. Poolte esile toodud elulised asjaolud annavad aluse tuvastada, et nende kokkulepe kostja omandatud kinnistule aastatel 2006–2008 elamu ehitamiseks oli seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt kohustuvad kaks või enam isikut seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Pooled ei vaidle selle üle, et elades koos aastast 2005, otsustasid nad 2006. a ehitada kostja omandatud kinnistule ühiseks koduks elamu, majja sisse kolisid nad 2008 ja elasid seal kuni 2013. a augustini ühise perena koos 2009 ja 2011 sündinud tütardega. Poolte majanduslik ja emotsionaalne kooselu on tõendatud Kanal 2 2010. a telesaate salvestisega, kus mõlemad selgelt väljendasid mh, et ehitatud elamu on nende pere ühine kodu ja et kõik ehitustööd on teinud hageja oma sõprade ja isa abiga. Samuti kinnitab hageja käsitlust poolte ühistest majanduslikest eesmärkidest kooselu ajal kostja menetluses esiletoodu, et ajal, mil hageja tegeles maja ehitamisega, kandis kostja pere igapäevased kulutused. Maja ehituseks avatud pangakontot kasutas ka hageja, kes teadis pangakaardi PIN-koodi. Eeltooduga on tõendatud, et pooltel oli eset soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse loomiseks.
5.3.Järgnevalt tuvastas ringkonnakohus, kas ja kui, siis millises ulatuses tegid mõlemad pooled elamu omandamiseks (ehitamiseks) rahaliselt hinnatavaid panuseid. Hageja tõi esile, et tema panuseks oli ehitustöö tegemine nii ise kui ka sõbra ja isa abiga, v.a üksikud oskustööd (elektrivarustus, turvaseadmete paigaldus), samuti projekti muretsemine ning ehitustegevuse finantseerimine säästudest, jooksvatest sissetulekutest (mitteametlikult teenitud töötasu, alates septembrist 2008 Planserk AS-is) ja vanematelt saadud vahenditest. Samuti tõi hageja esile, et pooled finantseerisid ehitust u 40 000 euro suuruse pangalaenuga. Kokku loeb hageja endale tagastamisele kuuluva panuse rahaliseks suuruseks 101 000 eurot. Kostja on esitanud kohtule oma panustena pangalaenudena saadud 72 859 eurot 28 senti ja 62 503 eurot, töötasu (AS-ist AVST) ja vanematelt saadud vahendid.
5(12)
2-16-12328
5.3.1.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid. Järgnevalt analüüsis ringkonnakohus, millised kummagi poole esiletoodud panused on milliste tõendite alusel tuvastatavad. Hageja panustest on tõendatud tema ema tehtud projekt, mille väärtuseks panuse tegemise aja seisuga on arhitekt I. Halopi kirjaliku selgitusega tõendatud 2940 eurot (46 000 krooni). Kuigi ekspert hindas projekteerimiskuluks 1% ehitushinnast, on teise riiklikult tunnustatud eksperdi M. Sarmeti arvamuse kohaselt projekti maksumuseks tavaliselt 3–5%, väikeelamutel ka kuni 7% ehituse maksumusest. I. Halopi seletuses toodud projekti väärtus jääb viidatud vahemikku. Samuti nõustus ringkonnakohus hagejaga, et tõendatud on tema tegevus ehitusel ehitustöölisena. Nimetatud asjaolu üle pooled sisuliselt ei vaidle. Lisaks on see asjaolu tõendatud Kanal 2 telesaate salvestisega, tunnistaja M. Breibergi ütlustega ja kohalikule omavalitsusele esitatud ehitamise alustamise teatisega, millel on märgitud ehitajana hageja. Kostja ei esitanud tõendeid, et elamut oleks ehitanud (kasvõi osaliselt) keegi teine kui hageja koos oma sugulaste või sõpradega. Ekspert on hinnanud vajalikuks tööjõukuluks 5160 töötundi. Kuigi kostja vaidlustab eksperdi arvamuse tõendina tervikuna, ei ole kostja seda väidet muude tõenditega ümber lükanud. Ka ei toonud M. Sarmet selle järelduse osas esile mistahes etteheiteid kohtu määratud eksperdile. Seega lähtub kohus hageja ehitustöö panuse arvestamisel 5160 töötunnist. Samas selleks, et tuvastada töötundide arvu järgi hageja panust, tuleb arvestada, et hageja ei tegutsenud ehitusel litsentseeritud töövõtjast äriühingu kaudu, ka ei olnud ehitusel peatöövõtjat/arendajat, mistõttu ei olnud konkreetselt hageja töö puhul kulusid tööjõumaksudele jmt, mida võttis ekspert arvesse, kui arvestas ehitustöölise tunnitasuks 2007. a 310 krooni (bruto koos kasumiga). Hageja tõendatud panuse arvestuse aluseks tuleb võtta kostja esitatud Statistikaameti andmed keskmise brutokuupalga kohta aastatel 2006–2008. Sellest nähtuvalt oli keskmiseks kuupalgaks ehituses 789 eurot, mis arvestatuna 176 töötunnile kuus tähendab tunnitasuks 4 eurot 48 senti. Seega saab lugeda tuvastatuks hageja tööpanusena 5160 × 4,48 = 23 116 eurot 80 senti. Kokku on hageja tõendatud rahaline panus seega 2940 + 23 116,80 = 26 056 eurot 80 senti.
5.3.2.Kostja panustest on tõendatud mais 2006 saadud laenurahast 33 724 – 24 158,60 = 9565 euro 40 sendi panustamine vundamendi ehitusse. Saadud laenust 378 000 krooni (24 158 eurot 60 senti) eest kinnistu soetamine on tõendatud pangakonto väljavõttega (II kd, tl 44) ja hageja ei ole lükanud ümber kostja väiteid, et ülejäänud laenuraha kasutati elamule vundamendi tegemiseks. Samuti on tõendatud kostja väide, et ta võõrandas detsembris 2006 talle kuulunud korteriomandi Keilas (leping (I kd, tl 109–120)) kokku 72 859 euro 28 sendi (1 140 000 krooni) eest. Selle summa laekumine kostja kontole on tõendatud konto väljavõttega (II kd, tl 48, 49). Asjaõiguslepingust nähtub kokkulepe hüpoteegi ülekandmiseks, kuid ei nähtu, et ostuhinnast oleks kostja tagastanud pangale laenu. Väidet, et eelmise laenu tasus kostja, hageja ei tõendanud. Seega saab kogu saadud rahasumma tuvastada kui kostja panuse elamu ehitamisse. Kokku on tõendatud kostja panustena 9565,40 + 72 859,28 = 82 424 eurot 68 senti.
5.3.3.Eelnevalt on tõendatud poolte panused elamu ehitamisse kokku 26 056,80 + 82 424,68 = 108 481 eurot 48 senti. Samas on ekspert tuvastanud, et ainult materjale kulus sellisele elamule 127 200 euro väärtuses, lisaks kulutused töövahenditele ja transpordile 7200 eurot. Muid arvandmeid materjalide ja töövahendite kulu kohta pooled kohtule ei esitanud. Arvestades, et tõendatud on tööjõukulu 23 116 eurot 80 senti ja projekteerimiskulu 2940 eurot, saab elamu ehitusväärtuseks tuvastada 127 200 + 7200 + 23 116,80 + 2940 = 160 256 eurot 80 senti, millest tulenevalt on poolte tõendamata ühiseks panuseks 160 256,80 – 108 481,48 = 51 775 eurot 32 senti. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et poolte kogupanuse arvestamisel tuleks lähtuda eksperdi tuvastatud ehitusmaksumusest. Eksperdi arvamusest nähtub, et sellest moodustab 43% tööjõukulu 103 200 eurot, mille puhul ta arvestas olukorda, kus ehitajaks on litsentseeritud äriühing (arvestas töövõtja kasumit, kõiki tööjõumakse jms). Käesolevas asjas sellist olukorda ei olnud ja tegelikku olukorda mitte arvestades oleks tulemuseks hageja tegeliku panuse ülehindamine. 6(12)
2-16-12328
5.3.4.Ringkonnakohus on seisukohal, et ülejäänud poolte elamu ehitusse tehtud panused rahalises väärtuses 51 775 eurot 32 senti tuleb lugeda VÕS § 581 lg 2 alusel võrdseteks, kuna ei ole võimalik tuvastada, kelle sissetuleku arvel need on tehtud. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et tunnistaja M. Breibergi ütlustega on tõendatud hageja väited, et tal oli ehitamise ajal sissetulek, töötades ehitajana ja saades tellijatelt tasu mitteametlikult. Kostja seda ei eitanud, kuid on seisukohal, et kogu saadud raha kulutas hageja enda peale. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et ka kostja sai ehitamise ajal töötasu. Pooled ei vaidle, et ehitamise investeerimiseks loodud kontot kasutasid mõlemad. Konto väljavõttest nähtub, et sinna tehti ka sularaha sissemakseid.
5.3.5.Eeltoodust tulenevalt tuvastas ringkonnakohus hageja kogupanuseks 26 056,80 + (51 775,32 : 2 = 25 887,66) = 51 944 eurot 46 senti ja kostja kogupanuseks 82 424,68 + (51 775,32 : 2 = 25 887,66) = 108 312 eurot 34 senti. Seega on tõendatud, et mõlemad pooled tegid elamu ehitamisse rahaliselt hinnatavaid võrreldavaid panuseid ning pooltevahelisele õigussuhtele saab kohaldada tähtajatu seltsingulepingu, mille ütles üles 2013. a kostja, regulatsiooni. Pooled ei vaidle käesolevas asjas lepingu lõppemise üle. Seega saab asuda seisukohale, et pooltevaheline seltsinguleping on lõppenud ja kohaldada saab seltsingu likvideerimise sätteid. VÕS § 600 lg 1 teise lause alusel kohaldatakse seltsingu likvideerimisele kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 asja jagamise viiside kohta). AÕS § 77 lg 2 kohaselt on üheks kaasomandi lõpetamise viisiks asja jätmine ühele kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta teisele välja tema osa rahas. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et elamu jääb kinnistu olulise osana kostja omandisse, ja seega tuleb kostjal hagejale hüvitada 51 944 eurot 46 senti.
5.4.Vastuseks kostja vastuväidetele selgitas ringkonnakohus järgmist. VÕS § 603 lg 3 teise lause mõte ei ole välistada panusena selliste teenuste hüvitamist, mis on rahaliselt mõõdetavad või mille tulemusel on seltsinguvara väärtus suurenenud. Käesolevas asjas on hageja töö nimelt selline panus. Ei ole õige, et maakohtu tellitud riiklikult tunnustatud eksperdi arvamus oleks kõlbmatu tõend. Arvamus sisaldab tõepoolest mh eksperdi seisukohti asjaolude kohta, mille tuvastamine ei ole ekspertiisi eesmärgiks, aga seda vaid sissejuhatavas osas (alapealkiri „Asjaolud“). Samas sisaldab arvamus eksperdi jälgitavat arutluskäiku ja vastuseid talle esitatud küsimustele. Oma järeldusi selgitas ekspert ka maakohtu istungil, mh põhjendas, miks ta ei võtnud arvamuse andmisel aluseks majandusja taristuministri 11. juuni 2015. a määrust nr 63 „Hoone keskmise ehitusmaksumuse hindamise kord“. Ka M. Sarmet ei ole väitnud, et eksperdi keeruline metoodika oleks olnud põhimõtteliselt vale. M. Sarmet ei nõustunud vaid järeldustega projekteerimistööde mahu ja ehitustööde tunnihinna kohta. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et pooled oleksid elamu ehitamisel sõlminud muu sisuga kokkulepe, kui see, mis tuvastati eespool. Kostja esiletoodud kooselu jooksul üksikute väiksema väärtusega asjade (sõiduauto väärtusega 3500 eurot, ATV) soetamiseks tehtud kulutusi ei ole abieluvälise kooselu puhul alust käsitada seltsingu(ühis)varana. Kostja ei toonud ka esile, millised muud kokkulepped nende asjade kohta poolte vahel olid, mistõttu ei ole võimalik tuvastada õiguslikku alust kooselu lõppemisel nende asjade hagejale jäämise alusel asjade väärtuse osas tasaarvestuse tegemiseks.
5.5.Hageja on esitanud ka viivisenõude, leides, et tema nõue muutus sissenõutavaks 18. septembril 2013. Nõude hüvitise saamiseks oli ta kohtueelselt esitanud kostjale 12. septembril 2013. Kostja (alternatiivseid) vastuväiteid hageja nõude sissenõutavaks muutumise aja kohta ei esitanud. Hageja viivisenõue vastab VÕS § 113 lg 1 teisele lausele ja lg-le 2. Seega on ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga muutunud hageja viivisenõuedest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras sissenõutavaks 21 598 eurot 47 senti (viivitus 1879 päeva). TsMS § 367 alusel tuleb rahuldada ka hageja nõue sissenõutavaks mittemuutunud viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
7(12)
2-16-12328
5.6.Kuna hageja nõue rahuldatakse 51% ulatuses, jääb menetluskuludest (lepinguliste esindajate tasu, eksperdi tasu (sh osaliselt riigi arvel tasutu), riigile tasumata riigilõivud (sh ringkonnakohtus)) maaja apellatsioonikohtus TsMS § 163 lg 1 ja § 190 lg-te 2–4 alusel 51% kostja ja 49% hageja kanda. TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 2 ja § 179 lg 2 alusel määrab pooltele ja riigile hüvitamisele kuuluvad menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kassatsiooniastme menetluskuluna märkis kostja 1250 eurot. Ringkonnakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud ning arvutuskäigud makstava hüvitise kohta on ebaõiged ja arusaamatud. Ringkonnakohus jättis kostja panusena tähelepanuta olulise summa ja arvestas väärast baassummast lähtudes poolte panused. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles kohus leidis, et tegemist oli pooltevahelise seltsingulepinguga (kuigi tegelikult maksis kostja hagejale tööde eest tasu), kuid kohus on tuvastanud poolte panused valesti. Kostja nõustub ringkonnakohtu otsuse arvutuskäiguga töötundide arvu ja nende maksumuse osas, s.o 23 116 eurot 80 senti, kuid ei nõustu sellega, et kõik töötunnid omistatakse hagejale. Hageja ei ole oma töötundide arvu tõendanud. Ringkonnakohus ei arvestanud kostja väiteid, et ka tema osales ehitusel ja et kostja maksis ehitajatele, sh hagejale töö eest tasu. Kohus ei analüüsinud töid, mida üks või teine pool panusena ehitisse tegi, ega arvestanud tõendeid, mis kinnitavad ehitusel osalenud töölistele tasu maksmist. Ringkonnakohus jõudis ehitusprojekti maksumuse (2940 eurot) osas valele järeldusele. Kostja sõlmis I. Halopiga lepingu, mille kohaselt oli projekti maksumus 1 kroon ehk 6 eurosenti. Otsuses ei arvestatud kohtu poolt usaldusväärseks loetud ekspertiisi järeldust, mille kohaselt projekteerimishind oli 2400 eurot. Kohtuotsuses kaob järgitav põhjendus ära alates otsuse p-st 47. On arusaamatu, kuidas saadi kostja tõendatud panuseks ehitisse kokku 82 424 eurot 68 senti, miks arvestati 2006. a saadud laenust vaid esimest osa, 33 724 eurot. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta tõendatud ja vaidluse all mitte oleva fakti, et kostja sai ehituseks pangast laenu kokku 62 503 eurot, laenu sai kostja mitmes osas mitme aasta vältel. Seetõttu on vigane kogu hüvitise arvestuskäik. Kostja üheselt tõendatud panus ehitusse on 135 362 eurot 28 senti (72 859,28 + 62 503), lisanduvad töötasu ja abi vanematelt. Ringkonnakohtu eksitus on suurusjärgus ca 52 937 eurot 60 senti, mida ringkonnakohus otsuse p-s 48 käsitlebki kui poolte tõendamata ühist panust 51 775 eurot 32 senti. Kokkuvõttes on kostja tõendatud panus 135 362 eurot 28 senti ja panus poolte ühise töö näol on 23 116 eurot 80 senti (see sisaldab ka kostja tööd). Liites need summad projekteerimistasuga 2400 eurot, on tulemiks 160 879 eurot 8 senti, mis kattub ringkonnakohtu hinnanguga ehitise maksumuse kohta, ja seda kostja ei vaidlusta. Ebaõige on ka ringkonnakohtu järeldus otsuse p-s 49, et poolte ülejäänud panused tuleb lugeda võrdseks. Poolte võrdseks tuvastamata panuseks on kohus ekslikult lugenud ainult kostja tõendatult panustatud raha. Õiglane ei ole ringkonnakohtu otsus ka kostjalt hagejale antud asjade osas. Lahkuminekul jagati vara selliselt, et hageja tööpanuse ehitusse maksis kostja kinni asjade ja rahaga. Seda tõendab kostja 8(12)
2-16-12328 pangakonto väljavõte, millest nähtub, et hageja sai kostjalt 32 839 eurot 23 senti, ja sellega on tasunõue 23 116 eurot 80 senti töö eest ning 2400 või 2940 eurot projekti eest rahuldatud. Lisaks puudub alus rahuldada viivisenõue, kuna hageja on saanud talle kuuluva hüvitise kätte juba enne hagi esitamist.
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et sõlmitud oli seltsinguleping. Hageja nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohus on ekslikult ja osaliselt ka asjas kogutud tõendeid eirates või meelevaldselt selekteerides hinnanud poolte panuseid seltsingulepingus. Samas ei nõustu hageja sellega, nagu ei oleks ringkonnakohus loogiliselt selgitanud ja põhjendanud poolte panuste arvestamise põhimõtteid. Kostja väited selle kohta, et ta on ka ise teinud ehitustöid, on maksnud hagejale ja teistele ehitajatele töö eest tasu või kasutanud pangast saadud laenusummasid enam kui 40 000 euro ulatuses ehitustegevuseks, on väärad ja nende kinnitamiseks puuduvad ka tõendid.
8.Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti osaliselt (49 055 euro 54 sendi ulatuses) rahuldamata. Kassatsiooniastme menetluskuluna märkis hageja 1294 eurot 80 senti. Hageja palub uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Ekspertiisi kohaselt on seltsingulepingu raames tehtud panuste koguväärtus 240 000 eurot. Meelevaldne ja põhjendamata on ringkonnakohtu otsuse p-st 48 nähtuv järeldus, et elamu ehitusväärtus on 160 256 eurot 80 senti. Ringkonnakohus pidi seltsinglaste panuste hindamisel lähtuma eksperdiarvamuse lõppjäreldustest, mitte sekundaarsetest kontrollimata nõuetest (otsuse p 46). Väär on lähtuda Statistikaameti avaldatud keskmisest töötasust aastatel 2006–2008, see ei arvesta mh töö valdkonnapõhist spetsiifikat ning kajastab vaid brutotöötasu. Hageja panus on ekspertiisiakti kohaselt 103 200 eurot, mitte kohtu leitud 23 116 eurot 80 senti. Kostja esitatud tõendid pangalaenu saamise ning korteri müügist saadud raha kohta üksnes viitavad võimalusele panuseid teha, kuid ei tõenda panuste tegemist (hageja on nõustunud, et pangalaenude arvel tehti panuseid 40 000 euro ulatuses). Kostja pole esitanud tõendeid panuste kohta, mis ületavad 40 000 eurot. Kostja pole tõendanud ka oma väidet, et ehitusprojekti kohta sõlmiti leping väärtusega 6 eurosenti. Kostjal tuleks hagejale hüvitada 153 070 eurot, hageja nõuab vaid 101 000 euro hüvitamist. Ringkonnakohus pidanuks TsMS § 163 lg 2 alusel jätma menetluskulud kostja kanda, sest mõistis kostjalt välja ligilähedaselt sama summa, mille hageja pakkus ringkonnakohtu istungil kompromissina.
9.Kostja palub jätta hageja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja ei ole suutnud tõendada mitte ühegi euro panustamist väidetavasse seltsingusse. Kostja jäi kassatsioonkaebuse väidete juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida pooled ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: 9(12)
2-16-12328
pooled otsustasid 2006 ehitada kostja samal aastal ostetud ja 26. juunil 2006 kinnistusraamatus tema nimele kantud kinnistule ühiseks koduks elamu; elamu ehitati aastatel 2006–2008, misjärel elasid pooled elamus ühise perena koos lastega kuni 2013. a augustini, 18. septembrist 2013 on kinnistu ja elamu kostja ainuvalduses; hageja osales elamu ehitamisel isa ja sõprade abiga; kostja sai AS-ist Swedbank 2006–2009 laenu 62 503 eurot, hageja möönab, et võetud laenust 40 000 eurot kulutati elamu ehitamiseks; kostja müüs 13. detsembril 2006 talle kuuluva korteriomandi 72 859 euro 28 sendi eest.
12.Ringkonnakohus on mh eespool kirjeldatud asjaolusid hinnanud ja lugenud nende põhjal VÕS § 580 lg 1 alusel tõendatuks pooltevahelise seltsingulepingu elamu ehitamisel ning tuvastanud ka selle lepingu lõppemise. Hageja on menetluse algusest saadik tuginenud seltsingulepingu olemasolule. Kostja ei vaidlusta kassatsioonkaebuses seda ringkonnakohtu järeldust, kolleegium lähtub ringkonnakohtu tuvastatust. Seltsingulepingu lõppemisel toimub VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi seltsingu likvideerimismenetlus ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel. Ringkonnakohus on selleks kohaldanud VÕS § 600 lg 1 teist lauset koostoimes AÕS §-ga 77. VÕS § 600 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse likvideerimisele kaasomandi jaotamise sätteid, kui VÕS 33. peatükist ei tulene teisiti. Riigikohus on varem leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:
mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22).
13.Mõlemad pooled on kassatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsuse vaidlustanud. Kostja arvates ei ole hagi rahuldamiseks alust, kuna hageja ei ole oma nõuet tõendanud ja ringkonnakohus on oluliselt eksinud panuste arvestamisel. Hageja arvates on ringkonnakohus mõistnud tema kasuks välja liiga väikese summa, kuna on hageja tööpanuse ekslikult liiga madalaks hinnanud, samuti ei ole kostja tõendanud panuste tegemist saadud laenu (v.a 40 000 euro ulatuses) ja korteri müügist saadud summa arvel.
14.Kolleegium käsitleb kõigepealt kostja kassatsioonkaebuse olulisemaid väiteid.
14.1.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole otsuses (eelkõige p 47) selgitanud, miks on kostja panusena arvestatud vaid osa kostja võetud laenust. Kostja on menetluse käigus tuginenud mh asjaolule, et ta on võtnud laenu 62 503 eurot, maakohus on selles summas laenuvõtmise tuvastanud. Ka ringkonnakohus on otsuse p-s 45 viidanud, et kostja väidetud laenusumma on 62 503 eurot. TsMS § 654 lg 5 esimese lause kohaselt peab kohus mh seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma lahendamisel tähtsust. TsMS § 654 lg 5 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus ei ole neid sätteid järginud ja see eksimus võis mõjutada asja lahendamise tulemust. Kolleegium asjaolusid ei tuvasta ega vasta seetõttu kostja kassatsioonkaebuses toodud väidetavate panuste arvutuskäigule. 10(12)
2-16-12328
14.2.Kolleegium nõustub ka kostja kassatsioonkaebuse väidetega, et ringkonnakohtu käsitlus hageja töötundide arvu leidmise kohta on vaieldav. Kostja on menetluses väitnud, et hageja ei ole tõendanud oma töise panuse suurust (sh milliseid töid ta täpselt tegi, kui palju aega konkreetsele tööle kulus) ja et seda ei saa tõendada kohtu määratud ekspertiisi aktiga (vt nt kostja kohtukõne teesid maakohtus, III kd, tl 159 pöördel). Maakohtu määratud ekspertiisis on leitud elamu ehitamiseks vajalikuks tööjõukuluks 5160 inimtundi tööd (III kd, tl 22). See on aga üksnes arvestuslik suurus, eksperdilt ei küsitud ega saanukski ta vastata hüpoteetilisele ja tõendamist vajavale küsimusele, mitu töötundi on keegi konkreetne inimene elamu ehitamiseks kulutanud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes, miks on kõik eksperdi määratud töötunnid omistatud hagejale. Ka hageja ise on menetluses väitnud, et ta tegi ehitustöid koos isa ja sõbraga ning eritöid ei teinud. See rikkumine võis kaasa tuua hageja panuse suuruse ebaõige määramise. Kolleegium märgib siiski, et kui on tuvastatud, et hageja osales elamu ehitamisel, kuid hageja ei suuda (ebamõistlike raskuste tõttu) tõendada oma töötundide täpset arvu, on võimalik hageja tööpanus otsustada kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, TsMS § 233 lg 2 viitega lg-le 1. Samuti ei ole ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5 rikkudes vastanud kostja esitatud väidetele ja tõenditele, et ta on hagejale ja/või hageja lähedastele nende töö eest juba tasunud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb nimetatud rikkumised kõrvaldada.
14.3.Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui tuvastas tõendeid hinnates hageja panusena elamu ehitusprojekti hinnaga 2940 eurot. Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3–5 kohaselt tõendeid ei hinda.
15.1.Hageja väidab, et kostja ei ole suutnud tõendada panuste tegemist korteri müügist saadud raha arvel ning võetud laenust 40 000 eurot ületavas osas. Kolleegium märgib, et hageja ja kostja peavad seltsingu likvideerimisel oma panuste suurust tõendama (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Hageja on lisaks väidetele tööpanuse ja ehitusprojekti kohta hagiavalduses väitnud, et tema finantseeris ehitustegevust ka säästudest ja jooksvatest sissetulekutest ning oma vanematelt saadud vahenditest. Hageja soovib kokku 101 000 euro väljamõistmist ning esitas maakohtu hagi rahuldamata jätnud otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebusest ei selgu täpsemalt, millises ulatuses on ta teinud kulutusi lisaks projektile ja oma tööle. Hageja väidab üksnes seda, et hageja panustas ehitusmaterjalide soetamisse rahaga, mida ta oma tööga teenis (III kd, tl 177 jj). Ringkonnakohus on kõiki eespool nimetatud kõiki väiteid korranud otsuse p-s 45 ja edasises leidnud, et hageja panustest on tõendatud töine panus ja ehitusprojekt. Hagejal on nende väidete tõendamise koormis. Kui hageja oma väiteid tõendada ei suuda, peab kostja siiski tõendama oma panuse suuruse. Kostja on ringkonnakohtu hinnangul tõendanud oma panustena laenu võtmise selle kasutamiseks mh elamu ehitamiseks ja korteri müümisest saadud raha kasutamise. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus tuvastanud kostja panuse menetlusõiguse norme rikkumata (vt siiski kolleegiumi hinnangut ringkonnakohtu otsuse põhjenduste puudulikkuse kohta laenu suuruse osas, otsuse p 14.1).
15.2.Kolleegiumi hinnangul on õige ringkonnakohtu seisukoht lähtuda hageja töötunni tasu suuruse määramisel sellekohasel ajavahemikul asjakohases valdkonnas kehtinud statistilisest töötasu 11(12)
2-16-12328 suurusest. Siiski on ringkonnakohus leidnud esmalt seda, et hageja töö puhul ei olnud kulusid tööjõumaksudele, kuid võtnud seejärel vastuoluliselt aluseks brutotöötasu. Samuti on ringkonnakohus kolleegiumi arvates elamu ehitusväärtuse leidmisel tuvastatud asjaoludel õigesti jätnud kõrvale tööjõumaksud ja kasumiosa.
16.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
17.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.