Tagastada Osaühingu EUROPARK ESTONIA eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo NOVE OÜ-le.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 14. augustil 2017 Harju Maakohtule RAAM Arhitektid AI OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 330 eurot. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostja sõiduki numbrimärgiga 679 MLL (sõiduk) vastutav kasutaja vähemalt alates 2. juulist 2008. Sõidukit pargiti korduvalt hageja opereeritavatele
2-17-117146 parkimisaladele ja sõiduki parkimise eest jäeti tasumata 11 korral ajavahemikul 19. august 2014 kuni 26. märts 2016. Iga korra eest nõuab hageja leppetrahvi 30 eurot.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Hageja peab oma nõude esitama parkimislepingu sõlminud isiku, mitte sõiduki omanikuks või vastutavaks kasutajaks oleva juriidilise isiku vastu. Vaidlusalusel ajavahemikul kasutas sõidukit mitmel korral kostja osanik. Hageja on võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 kohaselt kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuivõrd esitas leppetrahvinõude alles
5.juunil 2017. Hageja teadis sõiduki omanikku juba alates 13. novembrist 2014. Hageja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ja nendest ei selgu, et fotodel oleks kujutatud just vaidlusalune, kostja ja tema osaniku kasutatud sõiduk. Hageja tüüptingimused, sh leppetrahvi kokkulepe, on tühised.
3.Harju Maakohus rahuldas 29. juuni 2018. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 330 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud kostja, et hageja loetletud aegadel kasutas sõidukit kostja osanik. Hageja on aga tõendanud, et sõiduki vastutav kasutaja on kostja. Samuti nähtub hageja esitatud mobiilse parkimise väljavõttest, et sõidukit on vaidlusalusel ajavahemikul peamiselt pandud parkima kostja telefoninumbrilt. Sõiduki vastutaval kasutajal lasub vastutus ja kohustus teada, kes ja millal autot kasutab. Samuti peab sõiduki vastutav kasutaja olema valmis neid asjaolusid tõendama. Kostja ei tõendanud, et vaidlusalusel ajal kasutas sõidukit kostja osanik. Seega on üürileping sõiduki parkimiseks sõlmitud hageja ja kostja vahel. Kuivõrd leppetrahvinõuded on pandud kostja kasutuses olnud sõiduki esiklaasile kojamehe vahele kohe peale rikkumise tuvastamist, ei saa väita, et hageja ei ole mõistliku aja jooksul nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist. Lisaks saatis hageja kostjale e-kirja teel 5. juunil 2017 nõudekirja. Hageja esitatud dokumentidest nähtub, et hagiavalduses loetletud aegadel pargiti just kostja kasutuses olev sõiduk. Samuti on esitatud fotodelt võimalik aru saada, millistes parklates sõiduk pargiti. Hageja tõendas, millistel tingimustel vaidlusalustel aegadel parkimislepingud sõlmiti ja kus parkimistingimused ning liiklus- ja teavitusmärgid asetsesid. Parkimistingimused, liiklus- ja teavitusmärgid viitavad piisavalt sellele, et isik siseneb tasulisele eraparkla alale. 30 euro suuruse leppetrahvi nõue iga rikkumise eest ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja tüüptingimused ei ole tühised.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. novembri 2018. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei eksinud maakohus kostja kui parkimislepingu poole tuvastamisel. Sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat saab lugeda parkimislepingu pooleks. 2(5)
2-17-117146 Maakohus jaotas tõendamiskoormise õigesti ja kostja ei tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Hageja saab nõuda parkimislepingust tulenevate kohustuste täitmist sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt. Põhjendatud ei ole ka kostja kaebuse väide, mis käsitleb pargitud sõiduki tuvastamist. 30 euro suurune leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur. Hageja ei ole leppetrahvinõudest teatanud mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 järgi tuleb leppetrahvi teade esitada mõistliku aja jooksul. Parkimislepingu puhul peab mõistlik aeg andma parkimise korraldajale piisava võimaluse selgitada, kes oli parkimislepingu teine pool. Teisest küljest tuleb arvestada sõiduki omaniku või vastutava kasutaja huviga säilitada sõiduki tegeliku kasutamise andmeid piiratud aja jooksul. Selles osas näeb liiklusseadus (LS) § 72 lg 2 ette andmete säilitamise kuue kuu pikkuse tähtaja, mida tuleb ühtlasi pidada mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõudest iga kord, pannes vastava teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Kostja väidab, et ta ei ole teateid kätte saanud ja hageja ei ole ka vastupidist tõendanud. Kostjale ei teatatud rikkumistest ka 12. veebruari 2015 või 2. aprilli 2015 leppetrahviteadete menetlemise käigus. Kostja sai kätte 5. juuni 2017 nõudekirja kõigi 11 parkimise kohta. Nõudekirja saamise ajaks oli viimasest parkimislepingu rikkumisest möödunud enam kui aasta, st kauem kui mõistlik aeg. Kõigist varasematest rikkumistest oli möödunud veelgi pikem aeg. Hageja ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes tõendanud, et ta valis leppetrahvist teatamiseks mõistliku viisi. Hagejale olid hiljemalt 13. novembril 2014 teada nii kostja kui ka sõiduki vastutava kasutaja isik ja kontaktandmed. Alates 2014. aasta augustist kasutati sõiduki parkimiseks mitmeid telefoninumbreid, mis olid hagejale teada. Sellises olukorras ei ole piisav ega TsÜS § 70 tähenduses mõistlik, kui parkimise korraldaja jätab ainult teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele ega üritagi leppetrahvist teatada sidevahendeid või postiteenust kasutades. Kohaliku omavalitsuse nõutava viivistasu otsuse kohta näeb LS § 188 lg 3 ette kindlad edastamisviisid, mis peavad tagama lisaks sõidukile paigutatud teatele veel ka omaniku või vastutava kasutaja teavitamise. Hageja ei ole ka tõendanud iga rikkumise puhul leppetrahvi saamise soovi kajastava tahteavalduse jätmist sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Sõidukist tehtud fotodelt nähtub, et esiklaasile on osal juhtudest paigutatud punane ja kollane lipik, aga neist viimase sisu ei ole võimalik tuvastada. Punane lipik on vähemalt osal juhtudest piisavalt sarnane hageja esitatud hoiatuskaardiga, aga sellelt ei nähtu leppetrahvi saamise soovi. Hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda VÕS § 159 lg 2 järgi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti kohaldanud TsÜS § 70 ja VÕS § 159 ning lugenud ebamõistlikuks leppetrahvinõude edastamise viisiks üldlevinud praktika, mille kohaselt asetatakse eraparkla leppetrahvi teatised sõiduki tuuleklaasile kojamehe alla. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks kohus ei ole võtnud arvesse varasemaid kohtupraktikas kasutatud tõlgendusi. Ringkonnakohtu etteheide, et ebamõistlik on see, kui parkla operaator ei üritagi leppetrahvist teatada sidevahendeid või postiteenust kasutades, on alusetu ja seda ei olegi praktilistel põhjustel võimalik täita. Eraparkla operaator ei tea seda, kes on sõiduki omanik või vastutav kasutaja, sest Maanteeamet liiklusregistri andmeid talle ei väljasta. Operaator saaks küll ühendust võtta numbri vahendusel, millelt sõiduki parkimise eest on tasutud, kuid sageli ei ole parkimisleping sõlmitud üldse isikuga, kelle mobiilinumbrilt on parkimise eest tasutud. Kus konkreetse sõiduki parkimise eest on pikema aja jooksul tasutud mitmetelt erinevatelt mobiilinumbritelt, jääb ebaselgeks, millistel mobiiltelefoninumbritel peaks hageja ühendust võtma. Seega ei saa ka see viis olla mõistlik TsÜS § 70 tähenduses. 3(5)
2-17-117146 Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et hageja on jätnud kasutamata LS § 188 lg-s 3 nimetatud kättetoimetamisviisid. Võrdlus kohaliku omavalitsuse viivistasu otsuste edastamisega LS § 188 lg 3 järgi on alusetu, kuna erinevalt kohaliku omavalitsuse üksusest ei ole eraparkla operaatoril võimalik saada liiklusregistrist, liikluskindlustuse registrist ega rahvastikuregistrist andmeid selle kohta, kes on parkimistingimusi rikkunud sõiduki omanik või vastutav kasutaja. LS § 188 lg-s 3 nimetatud edastamisviisidest saab hageja täita ainult leppetrahvinõude paigutamise parkimistingimuste rikkumisega seotud sõiduki tuuleklaasi kojamehe vahele. Kui ka viimast pidada lubamatuks, ei jää eraparkla operaatoril oma nõuete maksmapanekuks ühtegi muud mõistlikku viisi peale sõiduki rataste lukustamise või sõiduki teisaldamise. See ei ole aga parkimisteenuse kasutajate huvides. Hageja on toimetanud leppetrahvinõuded kostjale kätte mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses ega ole kaotanud leppetrahvi nõudmise õigust VÕS § 159 lg 2 alusel. Eluliselt ebausutav on kostja väide, et ta ei ole ühtegi leppetrahviteatist kätte saanud, kuigi talle on korduvalt neid tuuleklaasile kojamehe alla jäetud. Kostjale kuuluv sõiduk teisaldati kahel korral, mistõttu ei saanud leppetrahvi võlgnevus olla kostjale teadmata.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
8.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 1. aprillil 2019 asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2 ja TsÜS § 70. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata VÕS § 159 lg 2 alusel seetõttu, et hageja parkimisteenuse osutajana ei teatanud kostjale kui parkimisteenuse kasutajale mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist leppetrahvi nõudmisest.
11.VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka fotod. Pooled ei vaidle selle üle, et muul viisil ei üritanud hageja kostjale leppetrahvinõudeid kätte toimetada enne 5. juunit 2017, kui kostja sai kätte hageja nõudekirja. Kuivõrd väidetavad rikkumised toimusid ajavahemikul 19. august 2014 kuni 26. märts 2016, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul 5. juunit 2017 pidada mõistlikuks leppetrahvinõuetest teatamise ajaks VÕS § 159 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus hindas leppetrahvinõuete kättesaamist TsÜS § 70 alusel. Selle sätte kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Pooled vaidlevad selle üle, kas praegusel juhul valis hageja tahteavalduse (leppetrahvinõuete) edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi. Kolleegium leiab, 4(5)
2-17-117146 et ringkonnakohus leidis õigesti, et hinnata tuleb, kas esinevad TsÜS §-s 70 nimetatud tahteavalduse edastamise eeldused ning kas hageja teatas kostjale leppetrahvinõuetest mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 järgi.
12.Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega pidi hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Kolleegiumi arvates võib parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks. Praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud.
13.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa lugeda leppetrahvinõuete jätmist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 tähenduses, kuivõrd hagejale oli teada nii sõiduki vastutava kasutaja isik kui ka kontaktandmed. Kolleegiumi hinnangul ei muuda tahteavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks iseenesest asjaolu, et hagejale oli teada sõiduki vastutava kasutaja isik ja tema kontaktandmed.
14.Eelnevast lähtudes tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuivõrd kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka maakohtu tõendite hindamist, siis ei ole võimalik jätta jõusse maakohtu otsust. Riigikohus tõendeid ei uuri ega hinda (vt TsMS § 688 lg 5). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata kõiki kostja apellatsioonkaebuse väiteid ning esitada vastavalt oma seisukohad.
15.Kolleegium selgitab, et kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe võib lisaks olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi (vt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 36).
16.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
17.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev (allkirjastatud digitaalselt)
Henn Jõks (allkirjastatud digitaalselt)
Ants Kull (allkirjastatud digitaalselt)
Villu Kõve (allkirjastatud digitaalselt)
Jaak Luik (allkirjastatud digitaalselt)
Malle Seppik (allkirjastatud digitaalselt)
Tambet Tampuu (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.