Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Meeli Kaur ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Vaidlustatud kohtulahend
Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi RAAM Arhitektid AI OÜ vastu 330 euro saamiseks Harju Maakohtu 29. juuni 2018 otsus RAAM Arhitektid AI OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonkaebuse hind
330 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Kädi Sacik-Korn Kostja RAAM Arhitektid AI OÜ (registrikood 11470542), lepinguline esindaja Juhan Raudsepp
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Keelduda hageja poolt 30. augusti 2019 menetlusdokumendile lisatud tõendite koopiad kolmest kollasele ilmastikukindlale paberile trükitud leppetrahvinõudest – vastuvõtmisest.
2.Jätta Harju Maakohtu 29. juuni 2018 otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.
4.Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja, RAAM Arhitektid AI OÜ kanda. 1(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146
5.Rahuldada hageja Osaühingu
EUROPARK
ESTONIA
taotlused apellatsioonimenetluses ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
6.Määrata RAAM Arhitektid AI OÜ poolt Osaühingule EUROPARK ESTONIA hüvitatavate kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ja mõista RAAM Arhitektid AI OÜ-lt Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks välja 1200 eurot. Apellatsioonimenetluses Osaühingul EUROPARK ESTONIA hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
7.Välja mõistetud menetluskulude summalt (otsuse resolutsiooni p 6) tuleb RAAM Arhitektid AI OÜ-l tasuda Osaühingule EUROPARK ESTONIA viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas Pärnu Maakohtule
14.augustil 2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse RAAM Arhitektid AI OÜ (kostja) vastu 330 euro väljamõistmiseks. Kostja esitas makseettepanekule 6. septembril 2017 vastuväite. Pärnu Maakohtu 15. septembri 2017 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 2. oktoobril 2017 Harju maakohtule hagi kostja vastu 330 euro saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on kostja sõiduki numbrimärgiga XXXXXX (sõiduk) vastutav kasutaja vähemalt alates 2. juulist 2008. Sõidukit pargiti korduvalt hageja opereeritavatele parkimisaladele ja sõiduki parkimise eest jäeti ajavahemikul 19. august 2014–26. märts 2016 tasumata 11 korral. Iga korra eest nõuab hageja leppetrahvi 30 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised:
2(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 hagi ei esitatud õige kostja vastu. Perioodil alates augustist kuni detsembrini 2014 kasutas tööalaselt sõidukit YY (kostja osanik), samuti kasutas ta sõidukit ka perioodil alates aprillist kuni augustini 2015. Ka märtsis 2016 oli sõiduki kasutajaks kostja osanik. Hageja peab oma nõude esitama parkimislepingu sõlminud isiku, mitte aga sõiduki omanikuks või vastutavaks kasutajaks oleva juriidilise isiku vastu; hageja esitas leppetrahvinõude alles 5. juunil 2017 ja seega on ta VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Hagejal oli sõiduki omanik teada juba alates 13. novembrist 2014, seega puudusid tal igasugused põhjused leppetrahvi nõude esitamisega viivitada; hageja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ja neilt ei selgu, et fotodel oleks kujutatud just vaidlusalune kostja ja tema osaniku kasutatud sõiduk;
hageja
tüüptingimused, sh leppetrahvi kokkulepe, on tühised.
MAAKOHTU OTSUS
4.Harju Maakohus rahuldas 29. juuni 2018. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 330 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud kostja, et hageja loetletud aegadel kasutas sõidukit kostja osanik. Hageja on aga tõendanud, et sõiduki vastutav kasutaja on kostja. Samuti nähtub hageja esitatud mobiilse parkimise väljavõttest, et sõidukit on vaidlusalusel ajavahemikul peamiselt pandud parkima kostja telefoninumbrilt. Sõiduki vastutaval kasutajal lasub vastutus ja kohustus teada, kes ja millal autot kasutab. Samuti peab sõiduki vastutav kasutaja olema valmis neid asjaolusid tõendama. Kostja ei tõendanud, et vaidlusalusel ajal kasutas sõidukit kostja osanik. Seega on üürileping sõiduki parkimiseks sõlmitud hageja ja kostja vahel. Kuivõrd leppetrahvinõuded on pandud kostja kasutuses olnud sõiduki esiklaasile kojamehe vahele kohe pärast rikkumise tuvastamist, ei saa väita, et hageja ei ole mõistliku aja jooksul nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist. Lisaks saatis hageja kostjale e-kirja teel 5. juunil 2017 nõudekirja. Hageja esitatud dokumentidest nähtub, et hagiavalduses loetletud aegadel pargiti just kostja kasutuses olev sõiduk. Samuti on esitatud fotodelt võimalik aru saada, millistes parklates sõiduk pargiti. Hageja tõendas, millistel tingimustel vaidlusalustel aegadel parkimislepingud sõlmiti ja kus parkimistingimused ning liiklus- ja teavitusmärgid asetsesid. Parkimistingimused, liiklus- ja teavitusmärgid viitavad piisavalt sellele, et isik siseneb tasulisele eraparkla alale. 30 euro suuruse leppetrahvi nõue iga rikkumise eest ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hageja tüüptingimused ei ole tühised.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja panna hageja kanda. 3(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
5.1.Esiteks on maakohus ebaõigesti tõendeid hinnates jõudnud seisukohale, et tegemist on õige kostjaga, kuigi sõidukit kasutas kostja osanik. Maakohus tugines vääralt Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16 ja 26. jaanuari 2017 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, sest praegusel juhul on teada, et sõidukit kasutas kostja osanik ning hageja oli 13. novembrist 2014 teadlik asjaolust, et sõiduki omanikuks (või vastutavaks kasutajaks) on kostja. Telefoninumber XXXXXXXX kuulub kostja teisele osanikule ja selle numbri kasutamine tasulise parkimise eest maksmiseks tõendabki vaid seda, et tema tasub korrektselt tasulise parkimise eest.
5.2.Teiseks ei ole leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Tõendatud ei ole, et leppetrahvi nõuded paigutatud sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Ja kui seda tehti, ei ole ikkagi tõendatud, et kostja oli nõuetest teadlik. Hageja ei saatnud kostjale e-kirja teel meeldetuletust. Mõistlikuks ei saa pidada olukorda, kus sõiduki omanikult nõutakse aastaid hiljem detailselt kuupäeva ja kellaaja täpsusega andmeid sõiduki kasutajate kohta juhul, kui ta ei suuda seda täpselt meenutada, loetakse ta vastutavaks väidetava parkimislepingu rikkumise eest.
5.3.Kolmandaks hindas maakohus valesti tõendeid, mis väidetavalt tõendavad kostjale kuuluva sõiduki parkimist. Fotodelt ei ilmne, et pildistatud on kostjale kuuluvat sõidukit.
5.4.Neljandaks on hageja tüüptingimused tühised. Maakohus jättis andmata hinnangu asjaolule, et tasulise parkimisteenuse osutaja määrab parkimise eest hinna ise ja see on puhtalt tema äririsk. Kohus ei võtnud arvesse, et hageja kehtestatud parkimistasud on oluliselt odavamad kui tasuline parkimine linna tänavatel ja et õige ei ole arvesse võtta mitte ainult tunnitasu vaid ka päevatasu ja asjaolu, et teatud tundide lõppemisel rakendubki automaatselt päevatasu, st parkida võib sama tasu eest 24 t. Seega on meelevaldne kohtu võrdlus Tallinna avaliku tasulise parkimisalade tasudega ja seal kehtestatud sanktsioonidega.
Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
MENETLUSE EDASINIE KÄIK
Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. novembri 2018 otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
Ringkonnakohus leidis, et hageja on VÕS § 159 lg 2 järgi kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja sai kätte 5. juuni 2017 nõudekirja kõigi 11 parkimise kohta. Nõudekirja saamise ajaks oli viimasest parkimislepingu rikkumisest möödunud enam kui aasta, st kauem kui mõistlik aeg. Kõigist varasematest rikkumistest oli möödunud veelgi pikem aeg. Hageja ei olnud ringkonnakohtu hinnangul tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes tõendanud, et ta valis leppetrahvist teatamiseks mõistliku viisi. Hagejale olid hiljemalt 13. novembril 2014 teada nii kostja kui ka sõiduki vastutava kasutaja isik ja kontaktandmed. Alates 2014. aasta augustist kasutati sõiduki parkimiseks mitmeid telefoninumbreid, mis olid hagejale teada. Sellises olukorras ei ole piisav ega TsÜS § 70 4(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 tähenduses mõistlik, kui parkimise korraldaja jätab ainult teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele ega üritagi leppetrahvist teatada sidevahendeid või postiteenust kasutades.
Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus selle otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta jõusse maakohtu otsus.
Riigikohus rahuldas 5. juuni 2019 otsusega kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu 9. novembri 2018 otsuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Riigikohus asus otsuses seisukohale, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks. Praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud. Kolleegiumi hinnangul ei muutnud tahteavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks iseenesest asjaolu, et hagejale oli teada sõiduki vastutava kasutaja isik ja tema kontaktandmed. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu otsuse kohaselt hinnata kõiki kostja apellatsioonkaebuse väiteid ning esitada vastavalt oma seisukohad.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
Esmalt lahendab kolleegium kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega poolte menetluslikud taotlused.
11.1.Hageja on 30. augusti 2019 menetlusdokumendis palunud vastu võtta täiendavad tõendid – koopiad kolmest kollasele ilmastikukindlale paberile trükitud leppetrahvinõudest. Kostja on vaielnud 12. septembril 2019 esitatud seisukohas nimetatud tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et hageja kõnealune taotlus tuleb jätta rahuldamata ning tõendite vastuvõtmisest keelduda.
11.2.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud alustel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS § 652 lg 5). TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei 5(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.
11.3.Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul TsMS §-s 652 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul hageja poolt esitatud tõendid vastu võtta ja nendega asja lahendamisel arvestada. Lisaks ei ole hageja esitanud ringkonnakohtule TsMS § 652 lg 4 järgi nõutavaid põhjendusi uute tõendite esitamise lubatavuse kohta. Vajadust tõendada väiteid, et hageja on leppetrahvide nõudmisest kostjale teatanud ka enne 5. juunit 2017 ning jätnud leppetrahviteated sõiduki kojamehe alla, pidi hageja ringkonnakohtu hinnangul mõistma juba maakohtu menetluses. Kostja on neid asjaolusid vaidlustanud juba 2. novembril 2017 esitatud hagivastuses (I kd, tl-d 111–118). Kostja ei ole menetluses hiljem nendest vastuväidetest loobunud. Kuna kõnealused tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist hagejale ei toimu.
11.4.Apellatsioonimenetluses varem esitatud taotlused on ringkonnakohus lahendanud 9. novembri 2018. a otsusega. Pooled ei ole taotlenud, et ringkonnakohtu uus koosseis asja uuel läbivaatamisel eelmise koosseisu poolt tehtud ettevalmistavaid toiminguid kordaks. Kohus ei pea kõnealuste toimingute kordamist ka ise vajalikuks (TsMS § 20 lg 1 teine lause).
Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et poolte vahel on vaidlus eelkõige järgmistes küsimuses: kas parkimislepingud sõlmis sõiduki kasutajana kostja või tema juhatuse liige ning kas sellest lähtuvalt on hagi esitatud õige kostja vastu; kas hageja on mõistliku aja jooksul nõudnud kostjalt leppetrahvi tasumist; kas kostjale kuulunud sõiduk parkis hageja väidetud aegadel ja kohtades ning kas parkimislepingu tingimused on tüüptingimustena tühised.
Kõigis nendes küsimustes vaidlevad pooled ka apellatsioonimenetluses. Nagu eelnevalt märgitud, on Riigikohus saatnud 5. juuni 2019 otsusega käesoleva tsiviilasja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg 2 järgi sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Kaebuse esimese väite kohaselt eksis maakohus kostja kui parkimislepingu poole tuvastamisel. Kolleegiumi hinnangul ei ole see etteheide põhjendatud.
13.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku käsitlusega, et sõiduki paigutamisega tasulise parkimise alale sõlmitakse selle ala sissesõidu juures nähtaval olevatel (tüüp)tingimustel üürileping, mille ese on sõiduki ajutiseks hoidmiseks vajaliku ruumi (maa-ala) kasutusse andmine (parkimisleping). Neid maakohtu järeldusi ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Hageja heidab kostjale ette parkimislepingute alusel tasu (üüri) maksmata jätmist, st lepingute rikkumist ja nõuab sellel alusel leppetrahvi. Kolleegium märgib, et parkimislepingute tingimused on Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a 6(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 parkimisalade puhul suures osas sarnased (vastavalt I kd, tl 82 ja tl 69), aga Mere pst 6/8 parkimisala puhul mõneti erinevad (I kd, tl 74).
13.2.VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 2 ei või tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid mh eksimuse tõttu. Tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 5 p 4 kohaselt arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning p 5 kohaselt ka vastaval tegevusalal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust.
13.3.Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a parkimisalade tingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse leping hageja ja sõiduki juhi vahel. Mere pst 6/8 parkimisala tingimuste p 1 näeb ette, et lepingu teine pool on sõiduki omanik või kasutaja, kes p 2 järgi vastutavad solidaarselt. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 19 järgi on juht eelkõige isik, kes juhib sõidukit. Liiklusseaduse normidest tervikuna nähtub, et kasutaja on nii isik, kes sõidukit tegelikult kasutab, kui ka see, kes on kantud kasutajana liiklusregistrisse. Parkimislepingu olemusest tuleneb, et kasutajana Mere pst 6/8 parkimisala tingimuste p 1 tähenduses tuleb samuti käsitleda sõiduki tegelikku kasutajat ehk juhti.
13.4.Seadusest ega parkimistingimuste sõnastusest ei tulene otseselt, et juht saaks olla juriidiline isik. Maakohtu järgitud Riigikohtu praktikast järeldub siiski, et sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat saab lugeda parkimislepingu pooleks. Ringkonnakohus järgib sama käsitlust ja leiab, et hageja parkimistingimusi tuleb tõlgendada viisil, mille järgi mõisteid "sõiduki juht" või "kasutaja" ei tohi tõlgendada liiga kitsalt, vaid nendega on hõlmatud ka sõiduki parkimisest (sõidukile ajutise hoiukoha üürimisest) huvitatud isikuna sõiduki omanik või vastutav kasutaja. Niisuguse tõlgenduse kasuks kõnelevad nii LS § 188 lg 2 kui ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1. Sellisel juhul saab ka eeldada, et parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik või vastutav kasutaja (nii nagu see sõnaselgelt nähtub Mere pst 6/8 parkimisala tingimustest) ning selle eelduse peab ümber lükkama kostja, tegeliku juhi või kasutaja isikut esile tuues ja vaidluse korral ka tõendades.
13.5.Maakohus jaotas tõendamiskoormise kokkuvõtvalt õigesti ja kostja ei tõendanud, et hagiavalduses loetletud aegadel kasutas sõidukit keegi konkreetne füüsiline isik. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kirjeldatud olukorras saab hageja nõuda parkimislepingust tulenevate kohustuste täitmist sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt.
Kostja leiab jätkuvalt, et hageja ei ole esitanud leppetrahvi nõudeid mõistliku aja jooksul. Kostja hinnangul ei ole mh tõendatud, et leppetrahvi nõuded paigutati sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Igal juhul ei ole kostja arvates tõendatud, et kostja oli nõuetest teadlik. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et kõigist leppetrahvinõuetest on hageja
7(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 kostjale teatanud mõistliku aja jooksul. Maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi tuleb kolleegiumi hinnangul kostja vastuväidetest lähtuvalt siiski täiendada.
14.1.VÕS § 159 lg-s 2 sisalduva terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ja seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16; kokkuvõtvalt 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik). Kolleegium möönab, et teatud lepingurikkumiste puhul ei ole lepingu sisu, täitmist ja poolte huve silmas pidades alati otstarbekas ja põhjendatud, et kahjustatud pool peaks leppetrahvi nõudest enne selle esitamist eraldi teatama. See võib olla nii eelkõige juhul, kui lepptrahvi eesmärk ei ole kohustuse täitmisele sundimine, vaid täitmise asendamine (VÕS § 159 lg 1 teine lause), aga ka siis, kui rikkumine toimub vahetult pärast lepingu sõlmimist või sellega sisuliselt samaaegselt. Siiski ei saa ka sel juhul eitada, et leppetrahvi saama õigustatud pool võib kaotada nõudeõiguse hea usu põhimõtte tõttu. Nimelt ei erista VÕS § 159 lg 2 sama paragrahvi esimese lõike kahes lauses märgitud leppetrahvide liike. Seega võib lepingut rikkunud poolel iga lepingu puhul tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi ei nõuta, kui rikkumisest ja sellest teadasaamisest on möödunud mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses.
14.2.Praeguses asjas tuleb hinnata, milline on mõistlik aeg leppetrahvi nõudmisest teatamiseks parkimislepingu puhul. Ühest küljest peab parkimise korraldajal olema piisav võimalus selgitada, kes oli parkimislepingu teine pool, teisest küljest tuleb arvestada sõiduki omaniku või vastutava kasutaja huviga säilitada sõiduki tegeliku kasutamise andmeid piiratud aja jooksul. Selles osas näeb LS § 72 lg 2 ette andmete säilitamise kuue kuu pikkuse tähtaja, mida ringkonnakohtu hinnangul tuleb ühtlasi pidada mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 tähenduses. See järgib parkimislepingu mõlema poole huve piisavalt tasakaalustatult.
14.3.Hageja väitel teatas ta leppetrahvinõuetest, pannes vastava teatise sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka fotod. Kostja väidab, et ta pole nimetatud teateid kätte saanud. Hageja ei ole menetluses vastupidist tõendanud. Pooled ei ole vaielnud selle üle, et muul viisil ei üritanud hageja kostjale leppetrahvinõudeid kätte toimetada enne 5. juunit 2017, kui kostja sai kätte hageja nõudekirja. TsÜS §-st 70 tuleneb, et kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.
8(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146
14.4.Eelmärgitut arvestades tuleb käesoleva asja lahendamisel hinnata, kas leppetrahvinõuete jätmine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele oli mõistlik tahteavalduse edastamise viis TsÜS § 70 tähenduses. Selleks, et lepingut rikkunud isik kannaks TsÜS § 70 järgi tahteavalduse kättesaamisega seotud riski, peab tahteavalduse tegija tõendama, et ta on tahteavalduse väljendanud ning valinud selle edastamiseks mõistliku viisi (vt Riigikohtu 14. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-17, p 13). Seega peab hageja tõendama, et ta on valinud tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses leidnud, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Riigikohus on täiendavalt märkinud, et kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks, kuid praegusel juhul ei ole kohtud selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastanud. Tahteavalduse edastamise viisi ei muuda ebamõistlikuks iseenesest asjaolu, et hagejale oli teada sõiduki vastutava kasutaja isik ja tema kontaktandmed.
14.5.Kostja hinnangul ei ole tõendatud ka see, et iga hagis märgitud rikkumise puhul on hageja jätnud leppetrahvi saamise soovi kajastava tahteavalduse sõiduki esiklaasile kojamehe alla. Kolleegiumi hinnangul on sõidukist tehtud fotode põhjal tuvastatav, et sõiduki esiklaasile on kõigil juhtudel paigutatud kollast värvi teatis, osadel juhtudel lisaks ka punast värvi teatis (I kd, tl 32 pöördel, tl 35 pöördel, tl 38 pöördel, tl 41 pöördel, tl 45 pöördel, tl 48 pöördel, tl 52 pöördel, tl 55 pöördel, tl 58 pöördel, tl 62 pöördel ja tl 66 pöördel). Esiklaasile kojamehe alla jäetud teatistel märgitu täpset sisu ei ole võimalik toimikus olevate fotode põhjal küll tuvastada. Samas olid hageja väidete kohaselt kollastel teatistel sama sisuga leppetrahvinõuded, mis on lisatud hagiavaldusele, punane teatis oli võlgnevuse teatis, mille näidise on kostja esitanud samuti hagiavalduse lisana (I kd, tl 92). Hagiavalduse lisadena esitatud leppetrahvinõuded on hageja väitel samad leppetrahvinõuded, mis esitati kostjale (st jäeti sõiduki esiklaasile kohamehe alla). Erinevuseks on vaid paberi materjal, millele nõue on taasesitamiseks prinditud – kojamehe alla jäetud leppetrahvinõue oli prinditud kollasele ilmastikukindlale paberile, asja materjalide juurde esitatud leppetrahvinõue on prinditud aga tavalisele paberile. Ringkonnakohtul ei ole hagile lisatud fotodelt nähtuvaid sõiduki detaile ning kellaaegasid arvestades käesoleval juhul mõistlikku põhjust kahelda hageja väites, et kollastel teatistel sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõenditena lisatud hagile (I kd, tl-d 32, 35, 38, 41, 45, 48, 52, 55, 58, 62 ja 66). Hagejal oleks ka objektiivselt rakse sarnastes olukordades oma väiteid teatiste sisu osas paremini tõendada. Vähemalt nõuaks see ilmselt ebamõistlikke ja senises kohtupraktikas ebavajalikuks peetud kulutusi. Isegi kui hageja esitaks menetluses teatise (leppetrahvinõude) sõidukile paigutatuga identsel kujul (st samast materjalist paberil ja samas formaadis), ei annaks see teatisele kui tõendile eelduslikult paremat kvaliteeti või suuremat kaalu. Lisaks ei ole kostjal praegusel juhul ka tõsikindlat alust väita, et hagile lisatud leppetrahvinõuded erinevad kojamehe alla jäetud teatiste sisust, kuna kostja kinnitusel ei ole ta ühtegi sõidukile jäetud teatist kätte saanud. 9(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 Kolleegium ei nõustu ka kostja väidetega, nagu ei oleks hagile lisatud fotodelt nähtav kostja sõiduk (vt täpsemalt otsuse p 15 teine lõik).
14.6.Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et hageja valis leppetrahvinõudest teatamisel tahteavalduse edastamiseks TsÜS § 70 mõttes mõistliku viisi ning on teatanud kostjale leppetrahvinõuetest VÕS § 159 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul. Hageja on kõikidel juhtudel teatanud kostjale leppetrahvinõudest vahetult pärast rikkumiste avastamist.
14.7.Maakohus on kolleegiumi hinnangul poolte esitatu põhjal õigesti leidnud, et hageja nõuded ei ole TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud üldist 3-aastast aegumistähtaega arvestades aegunud. Apellatsioonimenetluses kostja aegumise vastuväitele sisuliselt enam ka ei tugine ning maakohtu viidatud järeldusi ei vaidlusta (vt I kd, tl 174). Ringkonnakohus rõhutab, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11; 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 36). Kolleegiumi arvates käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
15.Kostja leiab samuti, et maakohus hindas valesti tõendeid, mis väidetavalt tõendavad kostjale kuuluva sõiduki parkimist. Kostja leiab, et asja materjalide hulgas olevatelt fotodelt ei ilmne, et pildistatud on kostjale kuuluvat sõidukit. Kolleegium kostja etteheidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas kõiki hageja esitatud fotosid kogumis ning tegi neist õigesti järelduse, et need kajastavad sõiduki parkimist hageja esile toodud aegadel ja kohtades. Ringkonnakohus järgib ka selles osas vaidlustatud otsuse põhjendusi, aga tuvastab täiendavalt, et sõiduk oli pargitud Sadama parkimisalale 19. augustil, 10. septembril, 22. oktoobril, 12. novembril 2014, 10. aprillil, 21. aprillil ja 22. mail 2015; Estonia ps 7a parkimisalale 20. oktoobril 2014 ja 26. märtsil 2016 ning Mere pst 6/8 parkimisalale 2. aprillil ja 30. juunil 2015. Kuigi kõikidel juhtudel ei ole hageja esitanud pilte, millelt oleks näha sõiduki esiosale kinnitatud registrimärk, siiski on piltidel kujutatud sõiduki detailide, ümbruse ja kellaaegade järgi kogumis selgelt tuvastatav, et pildistatud on vaidlusalust sõidukit vastaval parkimisalal.
16.Samuti on kolleegiumi hinnangul põhjendamatu kostja väide, et parkimislepingu tingimused on leppetrahvi määrade osas tüüptingimustena tühised.
16.1.VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selline kokkulepe võib VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi olla tüüptingimusena ebamõistlikult kahjustav ja sama paragrahvi esimese lõike alusel ka tühine, kui ette nähtud leppetrahvi summa on ebamõistlikult suur (vt ka Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-21-68-16, p 36). Seega tuleb uuritavale väitele vastamiseks selgitada, kas kostja parkimisala tingimustes märgitud leppetrahvid kuni 30 eurot iga rikkumise kohta ning Mere pst 6/8 parkimisala puhul kuni 50 eurot rikkumise kohta on ebamõistlikult suured.
16.2.Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega, et leppetrahv võib olla kokku lepitud kohustuse täitmisele sundimiseks (VÕS § 159 lg 1 esimene lause) või täitmise asendamiseks (VÕS § 159 lg 1 teine lause). Maakohus jättis 10(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 ringkonnakohtu arvates siiski andmata hinnangu, kumba eesmärki leppetrahv käesoleval juhul teenib. Selles osas tuleb sarnaselt eespool p-s 13.1 märgituga rakendada VÕS § 29 sätteid ja parkimislepingute sisuks olevaid parkimistingimusi tõlgendada.
16.3.Sadama parkimisala ja Estonia pst 7a parkimisala tingimuste punkte 2, 9 ja 11 nende koostoimes tõlgendades ning hageja käitumist arvesse võttes (VÕS § 29 lg 5 p 3), ei ole põhjust arvata, et hageja nõuaks samal ajal leppetrahviga neil aladel parkimistasu maksmist. Seega on vastavalt eespool p 15 teises lõigus kuupäevade ja parkimiskohtade osas tuvastatule 11-st juhul 9-l leppetrahv suunatud kohustuse täitmise asendamisele. Mere pst 6/8 tingimuste p 6 viimase lause kohaselt ei asenda leppetrahvi tasumine parkimistasu maksmist. Seega sisaldub 2. aprilli ja 30. juuni 2015 parkimislepingutes kokkulepe leppetrahvi tasumiseks eesmärgiga sundida parkijat lepingut täitma.
16.4.Põhimõtteliselt on õige kostja arusaam, et leppetrahvi suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb ühe asjaoluna arvestada, millise kohustuse täitmise asendamiseks või ka täitmisele sundimiseks on leppetrahv kokku lepitud. Parkimise korraldamist ja parkija poolset parkimislepingu täitmise kontrollimist arvestades on kohane lähtuda ühe ööpäeva parkimistasust, sellele viitab vähemalt kaudselt Mere pst 6/8 tingimuste p 6. Ühe ööpäeva pikkuse parkimise eest tuleb tingimuste juures esitatud hinnakirjade järgi Mere pst 6/8 parkimisalal tasuda 6 eurot 40 senti, Sadama parkimisalal 2 eurot ja Estonia pst 7 parkimisalal 32 eurot 25 senti (27*1 + 21*0,25).
16.5.Kolleegium leiab samas, et parkimislepingu eripära arvestades on nii täitmise asendamiseks kui ka täitmisele sundimiseks kokku lepitud leppetrahvi summa mõistlikkuse hindamisel siiski vaja lisaks parkimistasu suurusele arvesse võtta muid asjaolusid.
16.6.VÕS § 158 lg 1 ja § 161 lg 1 mõtte kohaselt peaks leppetrahv katma mõistlikult ettenähtava kahju, aga vastav kokkulepe vabastab kahjustatud lepingupoole kohustusest tuua esile ja vaidluse korral tõendada kahju täpset koosseisu ning suurust. Sel viisil lihtsustab leppetrahvi kokkulepe vastaspoole lepingurikkumisele tugineva poole tegevust hüvitise nõudmisel. Kirjeldatud eesmärki ei saavutata, kui leppetrahvi võrrelda üksnes tuluga, mis lepingupoolel jäi vastaspoole rikkumise tõttu saamata. Sadama parkimisala tingimuste p-de 2 ja 3 ning Mere pst 6/8 tingimuste p-de 3 ja 4 järgi toimub parkimise eest tasumine automatiseeritult ja tasumist tõendav või muud parkimist õigustav dokument tuleb paigaldada viisil, mis võimaldab hagejal parkimislepingu täitmist kontrollida regulaarselt parklat üle vaadates. Seega nähtub lepingutest, et kohase täitmise korral ei kaasne hagejale iga sõiduki parkimise lubamise ja selle korraldamisega märkimisväärseid kulusid. Küll aga on selge, et parkimistasu maksmata jätmise korral peab hageja astuma samme pargitud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja väljaselgitamiseks, tema kontaktandmete leidmiseks ja temalt kas parkimistasu või leppetrahvi sissenõudmiseks.
11(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 Täitmise asendamiseks kokku lepitud leppetrahvi puhul katab mõistlik leppetrahv parkimislepingu puhul ringkonnakohtu hinnangul seega lisaks võlgnetavale parkimistasule veel ka parklat haldava ettevõtte tavapärased kulutused sõiduki parkinud isiku, sõiduki omaniku või vastutava kasutaja leidmiseks. Täitmisele sundimise eesmärgiga kokku lepitud leppetrahv peab suuruse poolest olema selline, et see motiveeriks rikkujat oma kohustust täitma. Samuti on kolleegiumi hinnangul asjakohane võtta arvesse, millise sanktsiooniga peab parkimiskorra rikkuja arvestama juhul, kui ta pargib sõiduki kohaliku omavalitsuse üksuse hallatavale parkimisalale. Maakohus viitas mõneti ebatäpselt Tallinna Linnavolikogu 20. detsembri 2012. a määruse nr 30 § 13 lg-le 7, mis ei reguleeri leppetrahvi. Korrektsem olnuks viidata LS § 188 lg-s 8 kehtestatud viivistasu ülemmäärale, mis on samuti 31 eurot ööpäevas. See siiski ei toonud kaasa ebaõiget järeldust käesolevas asjas nõutava leppetrahvi määra kohasusele.
16.7.Kokkuvõtvalt ei ole kuni 50 euro suurune leppetrahv Mere pst 6/8 parkimisala puhul ega kuni 30 euro suurune leppetrahv muude kõnealuste parkimisalade puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses ebamõistlikult suur.
16.8.Juhul kui nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib võlgnik VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Praegusel juhul on kostja viidanud leppetrahvide vähendamise võimalusele küll ringkonnakohtule 10. oktoobril 2018 esitatud seisukohas (I kd, tl 201 pöördel), kuid asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks leppetrahvide vähendamist taotlenud maakohtu menetluses. Seetõttu saaks ringkonnakohus leppetrahvide suuruse vähendamist kaaluda juhul, kui esineks TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolu ja kui kostja oleks uute vastuväidete lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt põhjendanud (vt nt Riigikohtu 4. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17 ja selles viidatud 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2111-11, p 13). Kostja ei ole käesolevas asjas nõutavaid põhjendusi esitanud. Lisaks ei oleks kolleegiumi hinnangul ka alust kostja esitatud põhjendustel hageja poolt nõutavaid leppetrahve (30 eurot iga rikkumise kohta) vähendada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Maakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse on maakohus kindlaks määranud vaidlustatud 29. juuni 2018 otsuses. Sama otsusega on maakohus kindlaks määranud ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Käesoleva otsusega jaotab ringkonnakohus seni jaotamata menetluskulud, s.o apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.
18.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
19.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse 12(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
19.1.Hageja esindajate poolt 18. märtsil 2019 Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja (II kd, tl 19) ning 16. oktoobril 2019 ringkonnakohtule esitatud nimekirja ja selle 23. oktoobri 2019 täpsustuse kohaselt (II kd, tl-d 61–62; 71) on hageja kandnud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 4053 eurot 50 senti (summa käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Lepingulised esindajad vandeadvokaadid U. Volens ja A.Pavelts on nimekirjadest nähtuvalt osutanud õigusabi 24,3 tunni ulatuses tunnitasuga 170 eurot (lisandub käibemaks) järgmiselt: töö ajavahemikul alates 30. novembrist kuni 10. detsembrini 2018: tsiviilasja toimiku läbitöötamine, maa- ja ringkonnakohtu otsuse analüüs, Riigikohtu praktika analüüs ning kassatsioonkaebuse koostamine – kokku 11 tundi; töö ajavahemikul alates 13. kuni 18. märtsini 2019: kostja kassatsioonkaebuse vastuse analüüs, kohtupraktika analüüs (maa-, ringkonna- ja Riigikohtu praktika analüüs), õiguskirjanduse ja Saksa õiguse analüüs ning seisukohtade koostamine Riigikohtule – kokku 8,5 tundi; 6. mai 2019: analüüs ja seisukohtade koostamine Riigikohtule – kokku 2,8 tundi; 28. august 2019: materjalide analüüs ja õiguslik analüüs, Riigikohtu otsuse analüüs ning ettepanekud kliendile – kokku 2 tundi. Hageja kinnituse kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
19.2.Kostja peab 22. oktoobril 2019 ringkonnakohtule esitatud seisukohas hageja menetluskulu põhjendamatult suureks ning leiab, et isegi hagi rahuldamise korral ei saaks mõista kostjalt menetluskulusid välja hagihinda (330 eurot) ületavas ulatuses (II kd, tl-d 69–70).
19.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotstus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kohtule esitatud avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise 13(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146 nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (vt Riigikohtu 6. mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14).
19.4.Eelmärgitut arvestades on põhjendatud kostja seisukoht, et hageja lepingulise esindaja kulud ei tohiks ületada tsiviilasja hinda (mis praegusel juhul on 330 eurot). Käesolev tsiviilasi on vähemahukas ning õiguslikult üldiselt keskmise keerukusega. Kassatsiooniastmes oli vaidlus üksnes selle üle, kas ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2 ja TsÜS § 70. Samas tuleb arvestada, et hageja sai kassatsiooni korras oma õiguste kaitseks Riigikohtu poole pöörduda üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Kolleegium peab Eestis keskmisi vandeadvokaadi teenuse eest makstavaid tasusid arvestades ebatõenäoliseks, et kassatsioonkaebuse koostamise teenust olnuks kostjal võimalik saada 330 euro või veelgi väiksema summa eest. Tuleb arvestada, et vandeadvokaatidest esindajad ei olnud hagejat eelnevas menetluses esindanud, mistõttu kulus neil teatav mõistlik ja põhjendatud aeg ka tsiviilasja materjalide läbitöötamisele. Kolleegiumi hinnangul võib tsiviilasja mahtu ja keerukust ning kassatsioonkaebuse sisu arvestades pidada kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks (koos tsiviilasja toimiku läbitöötamise, maa- ja ringkonnakohtu otsuste analüüsiga jms) 8 tundi. Muud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ei ole juba tsiviilasja hinda (st hagiga taotletu väärtust) arvestades mõistlikud ja põhjendatud. Hageja esindajad on asja materjalidest nähtuvalt esitanud 18. märtsil ja 6. mail 2019 Riigikohtule küll kirjalikud seisukohad, kuid see ei olnud praegusel juhul asjatundliku õigusteenuse osutamiseks tingimata vajalik. Kõik põhilised väited oli hageja esitanud juba kassatsioonkaebuses. 28. august 2019 toimingute (s.o materjalide analüüs ja õiguslik analüüs, Riigikohtu otsuse analüüs ning ettepanekud kliendile) seos käesoleva asja menetlusega jääb selgusetuks. Nende toimingute ajakulu ei oleks ka eelmärgitut arvestamata TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. Käesoleva asja keerukus ei tingi kolleegiumi hinnangul ka mitme lepingulise esindaja osavõttu kassatsioonimenetluses (TsMS § 175 lg 3). Samas ei ole alust arvata, et esindajad oleks teinud kassatsioonkaebuse koostamisel dubleerivaid toiminguid.
19.5.Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esindajate tunnitasud 170 eurot (käibemaksuta) TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalikud ja põhjendatud. Selline tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtupraktika järgi ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Asja mahtu ja keerukust arvestades on TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu ringkonnakohtu hinnangul 150 eurot (käibemaksuta). Kolleegium lisab, et kohtupraktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot ületavat tunnitasu, kuid tunnitasu tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest lähtudes. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul asjaolusid, mis võimaldaksid pidada 150 eurot ületavat tunnitasu põhjendatuks. Nagu eelnevalt märgitud, on käesolev vaidlus vähemahukas ning õiguslikult keskmise keerukusega. 14(15)
Tsiviilasi nr: 2-17-117146
19.6.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja poolt kassatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 1200 eurot (8*150) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust ei ole hageja esitanud. Seetõttu ei kuulu menetluskuludelt arvestatud käibemaks hüvitamisele. Apellatsioonkaebuse menetlemisest tingitud hüvitamisele kuuluvaid kulusid ei ole hagejal menetluskulude nimekirjadest ega tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tekkinud.
19.7.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
20.TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest, Meeli Kaur, Ele Liiv
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.