Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Inessa Kovaljova kaebus Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse
5.novembri 2015. a otsuse peale täiteasjas nr 022/2015/3237
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 21517249
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Inessa Kovaljova määruskaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
9.novembri
2016. a
määrus
nende Avaldaja (võlgnik) Inessa Kovaljova, esindaja vandeadvokaat Indrek Västrik Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus Puudutatud isik (sissenõudja) AS SEB Pank Riigikogu Õiguskantsler Justiitsminister Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda
1.Tunnistada kohtutäituri seaduse § 35 lgd 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse resolutsiooni käesoleva punkti jõustumisest.
2.Lükata resolutsiooni esimese punkti jõustumine edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest.
2-15-17249
3.Jätkata I. Kovaljova määruskaebuse lahendamist pärast käesoleva otsuse resolutsiooni esimese punkti jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Inessa Kovaljova (võlgnik, avaldaja) esitas 16. novembril 2015 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (kohtutäitur) 5. novembri 2015. a otsuse peale täiteasjas nr 022/2015/3237 (vaidlustatud otsus). Otsusega oli kohtutäitur jätnud rahuldamata võlgniku kaebuse selle peale, et kohtutäitur ei nõustunud vähendama täitemenetluses tasuda tulevat kohtutäituri põhitasu võlgniku soovitud ulatuses.
2.Toimikust nähtuvalt alustas kohtutäitur 1. juunil 2015 I. Kovaljova vastu täitemenetlust, milles sissenõudja oli AS SEB Pank (sissenõudja). Täitedokument oli ühishüpoteegileping ja sissenõude suurus täitmisavalduse kohaselt 162 890 eurot 1 senti. Ühishüpoteegiga oli koormatud kinnistu, mis kuulus võlgniku ja M. Annuki kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. 15. veebruaril 2013 oli välja kuulutatud M. Annuki pankrot.
3.Võlgnikule edastatud täitmisteate kohaselt oli vabatahtliku täitmise tähtajaks kümme päeva. Tähtaeg hakkas kulgema 22. juunist 2015. Hiljem pikendas kohtutäitur tähtaega võlgniku taotluse alusel ja sissenõudja nõusolekul 12. juulini 2015.
4.Pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist leppisid kohtutäitur ja M. Annuki pankrotihaldur
13.augustil 2015 kokku, et võõrandavad võlgniku ja M. Annuki kaasomandis oleva kinnistu enampakkumisel ja jaotavad tulemi võrdselt kohtutäituri ja pankrotihalduri vahel. Septembri alguses kuulutas kohtutäitur välja enampakkumise. Võlgnik aga taotles 11. septembril 2015 nõusolekut kinnistu müügiks kohtutäituri kontrolli all täitemenetluse seadustiku (TMS) § 102 kohaselt, kuna ta oli kinnisvaramaakleri vahendusel leidnud huvilise, kes oli nõus maksma kinnistu eest 260 000 eurot. Sissenõudja, pankrotihaldur ja kohtutäitur nõustusid sellise müügiviisiga.
5.Enne 6. oktoobriks 2015 kokku lepitud tehingu toimumist taotles võlgnik 2. oktoobril 2015 kohtutäiturilt võimalust tasuda talle pool põhitasust, kuna ostja kinnistule oli leidnud võlgnik. Kohtutäitur oma 5. oktoobri 2015. a e-kirjas sellega ei nõustunud, märkides mh, et vastavalt tegelikult sissenõutavale summale saab proportsionaalselt vähendatud kohtutäituri põhitasu olema 10 563 eurot 10 senti.
6.Notar tõestas 6. oktoobril 2015 tehingu, millega võõrandati sissenõudja kasuks ühishüpoteegiga koormatud kinnistu hinnaga 260 900 eurot. Tehing tehti kohtutäituri kontrolli all. Tehingust laekus kohtutäiturile kohtutäituri tasu katteks ja sissenõudjale edasiandmiseks 127 950 eurot. Kuna sissenõudja nõue rahuldati osaliselt, vähenes ka proportsionaalselt esialgu suuremana määratud kohtutäituri põhitasu, milleks jäi 10 562 eurot 60 senti. Lisaks tasus võlgnik kinnisvaramaaklerile 2500 eurot ning osa notaritasust ja riigilõivust 412 eurot 16 senti.
7.Toimikust nähtub, et lisaks eespool mainitud täitetoimingutele tegi kohtutäitur pärast seda, kui täitmisteade oli kätte toimetatud ja möödunud oli nõude vabatahtliku täitmise tähtaeg, muu hulgas järgimisi toiminguid: käis kinnisasjaga tutvumas, tellis kinnisasja väärtuse väljaselgitamiseks eksperdihinnangu, arestis kinnisasja mõttelise osa, tühistas juba välja kuulutatud avaliku enampakkumise ja kustutas keelumärke, et võimaldada notariaalset müügitehingut.
2(16)
2-15-17249
8.Avaldaja esitas 12. oktoobril 2015 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale põhitasu määramisel. Ta palus kinnisasja müügi asjaoludest lähtuvalt vähendada sissenõutud kohtutäituri tasu proportsionaalse suuruseni, kuid seejuures mitte vähem kui 50% sissenõutud tasust.
9.Kohtutäitur jättis 5. novembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Oma otsust põhjendas ta kokkuvõtlikult sellega, et kuigi võlgnik leidis varale ostja, sai nõude rahuldamine teoks tänu täitemenetluse korraldamisele, vara arestimisele ja enampakkumise väljakuulutamisele. Vara müüdi pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist ja müük toimus kohtutäituri kontrolli all ehk tema vahendusel. Kohtutäituri põhitasu suurus on määratud seadusega ja kohtutäituril on seadusega keelatud seda muuta. Tasu ei sõltu müügiviisist ega täitemenetluses tehtud toimingute hulgast ja sisust. Võlgniku väite kohta, et seaduse alusel oleks saanud maksta poole võrra vähendatud tasu, kui sissenõudja oleks esitanud täitemenetluse lõpetamise avalduse, märkis kohtutäitur, et niisugust avaldust ei olnud esitatud ja et müügitehingu käigus ei oleks saanud avaldust enam esitada, kuna see oleks olnud olemuselt näilik tehing.
10.Maakohtule esitatud kaebuses palus avaldaja kohtutäituri otsuse tühistada ja saata asi kohtutäiturile uueks arutamiseks. Avaldaja palus vähendada kohtutäituri põhitasu vähemalt 50% (võimalusel rohkem) ja kohustada kohtutäiturit enam makstud tasu tagastama. Võlgniku arvates sarnanes olukord vabatahtlikule täitmisele täitemenetluse ajal. Varale leidis ostja võlgniku maakler, kellele võlgnik tasus ka maakleritasu. Kohtutäituri panus vara müümiseks ja nõude rahuldamiseks ei olnud tulemuslik. Ta andis tehinguks üksnes nõusoleku. Kui vara müüakse kohtutäituri kontrolli all, kuid ostja varale leiab võlgnik, siis on põhjendatud vähendada põhitasu kohtutäituri seaduse ja täitemenetluse seaduse alusel ning Riigikohtu praktikast juhindudes. Kui aga neid seaduseid ei saa tõlgendada nõnda, et tasu on võimalik vähendada, siis tuleb need tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.
11.Kohtutäitur vaidles kohtule esitatud kaebusele vastu. Ta selgitas, et õigusaktides ei ole sätestatud võimalust jätta täitekulusid (sh kohtutäituri tasu) maksmata ega võimalust täitekulusid poole võrra vähendada, kui võlgniku vara müüakse kohtutäituri kontrolli all. Sissenõudja palus jätta avaldaja kaebuse rahuldamata.
12.Harju Maakohus jättis 8. juuli 2016. a määrusega kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
13.Maakohus asus seisukohale, et TMS § 102 kohaselt kohtutäituri kontrolli all vara võõrandamine ja saadu arvel nõude rahuldamine on nõude täitmine täitemenetluses kohtutäituri vahendusel. Seadusandja ei ole näinud ette kohtutäituri tasustamise eriregulatsiooni sõltuvalt sellest, millist vara võõrandamise viisi täitemenetluses kasutatakse. Seadus kohtutäituri tasu vähendamist TMS § 102 kohaselt toimunud vara võõrandamise korral ette ei näe. Samuti ei sätesta seadus kohtutäiturile kohustust määrata sellises olukorras põhitasu suurus kindlaks diskretsiooniotsusega, arvestades kohtutäituri töömahtu ja panust nõude rahuldamisse. Seetõttu ei olnud kohtutäituril võimalust põhitasu vähendada. Nõuet tunnistada kohtutäituri seadus põhiseadusvastaseks maakohus ei käsitlenud.
14.Avaldaja esitas 25. juulil 2016 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri otsus ja saata asi kohtutäiturile uueks arutamiseks.
3(16)
2-15-17249
15.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ka sissenõudja ei toetanud määruskaebust.
16.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
17.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. novembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Määruskaebuse esitamisest tulenevad menetluskulud jäid avaldaja kanda. Puudutatud isikutel ei olnud ringkonnakohtus menetluskulusid, mida rahaliselt kindlaks määrata.
18.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et vara võõrandamine TMS § 102 kohaselt on üks täitemenetluses toimuvatest vara müümise viisidest. Vara müümine sellisel viisil ei sarnane aga nõude täitmisele vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seda ka põhjusel, et konkreetses asjas tegi kohtutäitur pärast täitmisteate kättetoimetamist ja nõude vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist mitmeid menetlustoiminguid. Ka ei esitanud sissenõudja menetluses avaldust täitemenetluse lõpetamiseks. Seaduses ei ole sätestatud kohtutäituri tasu suuruse määramisel erisusi tulenevalt sellest, millisel viisil täitemenetluses vara võõrandati. Seetõttu ei olnud alust kohtutäituri tasu vähendada ja täituril oli õigus saada põhitasu seaduses sätestatud määras. Avaldaja väite kohta kohtutäituri seaduse põhiseadusvastasusest märkis ringkonnakohus, et kehtestatud määras tasu eesmärk on katta täitemenetluse peamised kulud, milleks on nii kohtutäituri büroo majandamise kulud kui ka täituri enda ja tema töötajate töötasu. Samas vara müümine kohtutäituri kontrolli all ei tähenda alati, et kohtutäituril tuleb teha oluliselt vähem täitetoiminguid, kui vara müügi korral enampakkumisel. Arvestades tasu eesmärki ja konkreetses täitemenetluses tehtud toimingute hulka, oli tasu võtmine täismääras põhiseaduspärane, kuigi müük toimus kohtutäituri kontrolli all ja varale leidis ostja võlgnik.
19.Avaldaja esitas 25. novembril 2016 ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu ja maakohtu määruse tühistada ning uue määrusega tühistada kohtutäituri otsus ja saata asi kohtutäiturile uueks arutamiseks. Kui kohus peab võimalikuks otsuse tegemist tasu suuruse kohta, palub avaldaja vähendada põhitasu vähemalt 50% ja kohustada kohtutäiturit vastavas ulatuses tasu tagastama. Kui kohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, siis saata asi tagasi ringkonnakohtusse või maakohtusse. Avaldaja kordas oma varasemaid väiteid ja argumente.
20.Kohtutäitur ei pidanud avaldaja määruskaebust põhjendatuks.
21.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 29. märtsi 2017. a määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS
22.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis leidis 14. juuni 2017. a määruses praeguses asjas (varasema numbriga 3212017), et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.
23.Kohtutäituri põhitasu lõplik suurus kujunes kohtutäituri seaduse (KTS) § 35 lg 2 p 12 alusel koostoimes KTS § 32 lgga 5. Määruskaebuses viidatud kohtutäituri seaduse sätteid ei saa tõlgendada põhitasu vähendamist võimaldaval viisil. Sissenõudja nõuet ei rahuldatud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ega täitemenetluse väliselt, mis võimaldaks kohaldada KTS § 41 lgt 2. 4(16)
2-15-17249
24.Selle taustal tekkis kolleegiumi enamusel asja lahendades kahtlus, et põhiseaduse (PS) §dega 11 ja 32 võib olla vastuolus KTS § 35 lg 2 p 12 koostoimes KTS § 32 lgga 5. Võlgnikult sissenõutav kohtutäituri põhitasu kujutab endast talle PS § 32 lgga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kohtutäituri tasu ja eespool nimetatud omandipõhiõiguse riive eesmärk on finantseerida vabakutseliste kohtutäiturite tegevust, kelle pädevusse on antud täitemenetluse korraldamine täitemenetluse seadustiku alusel. Täitemenetlus aitab tagada sissenõudjate õigustatud huvide kaitset ning teisalt vältida võlgnike huvide rikkumist täitedokumentide „eraviisilise sundtäitmise“ (st ilma riikliku süsteemita) kaudu.
25.Sekkumine täitemenetluse võlgniku omandiõigusesse ei pruugi olla mõõdukas, arvestades tasuda tulnud summa suurust. Kolleegium viitas siinkohal oma varasemale praktikale (vt Riigikohtu
16.detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 32110815, pd 27 ja 28), mille kohaselt sarnaneb kohtutäituri põhitasu olemuselt lõivule, mis on mõeldud konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulude hüvitamiseks, ja lisas, et avalik-õigusliku soorituse kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate töötasu, mis tuleb kanda eelkõige kohtutäituri põhitasu arvel. Kolleegium kordas samast lahendist veel, et kohtutäiturite tasusüsteem ei tohi viia selleni, et sellega riivatakse ebaproportsionaalselt mh vara omanike, võlgnike ja võlausaldajate omandiõigust. Kui kohtutäituri tasu on ebaproportsionaalselt suur, väheneb vastavalt vara müügist võla kustutamiseks saadu, mis omakorda tähendab võlgniku jaoks suurema võla säilimist vaatamata vara sundmüügile. Kolleegium taunis ka olukorda, mil hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müümise menetluses saadavate tasude arvel subsideeritakse neid täitemenetlusi, milles seadusandja on kehtestanud oluliselt madalamad tasumäärad. Kuigi niisugune ristsubsideerimine on võimalik, ei ole see vabadus siiski põhiseaduslikult piiramatu.
26.Ka vaidlusaluses asjas on tegemist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müümisega. Müük toimus täitemenetluses, kuid tehingu vormistas lõplikult notar ning sellisele asja müümise viisile andis nõusoleku kohtutäitur TMS § 102 alusel. Kõnealuses summas tasu maksmine vähendab oluliselt võlgniku vara ja takistab selle vaba kasutamist, arvestades n-ö vastutasuks saadud avalik-õigusliku soorituse ulatust ja mahtu.
MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED
27.Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kohtutäituri tasu maksmine vähendab võlgniku vara ja takistab selle vaba kasutamist, mistõttu riivab tasu maksmise kohustus võlgniku PS § 32 lgga 2 tagatud omandipõhiõigust.
28.Kohtutäituri tasu eesmärk on motiveerida võlgnikku täitma oma kohustusi tähtaegselt ning vältida täitemenetlust. Täitemenetluse reeglid on loodud eelkõige sissenõudja omandipõhiõiguse kaitseks. Kohtutäituri tasud on kehtestatud kohtutäiturite tegevuse piisavaks rahastamiseks. Tasusüsteem on rajatud selliselt, et osa tasusid töömahukate täitetoimingute eest on nii madalad, et need ei pruugi katta täitetoimingutega seotud kulusid, kuid osa tasusid võivad olla täitetoimingutega seotud kuludest suuremad. Kuna riik täiturile tasu ei maksa, hoiab tasude süsteem kokku riigieelarvelisi vahendeid ja aitab sellisena kaasa riigi tõhusale toimimisele. Kohtutäituri tasud on sobivad ja vajalikud eesmärkide saavutamiseks.
29.Tegemist on mõõduka piiranguga. Pole põhjust pidada meedet võlgniku suhtes ülemäära intensiivseks, võttes arvesse, et põhivõla suurenedes väheneb kohtutäituri põhitasu protsentuaalne määr võrreldes põhinõude suurusega. Võlgnikul on piisava hoolsuse korral võimalik astuda 5(16)
2-15-17249 ennetavaid samme, et täitemenetlusest hoiduda ning sellest tulenevat omandipõhiõiguse riivet vältida. Võlgniku põhiõiguste riive intensiivsust võimaldab menetluse käigus täiendavalt vähendada TMS § 45, mille kohaselt võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane.
30.Võlgniku põhiõigustesse sekkumist õigustab riigi põhiseaduslik kohustus kaitsta eelkõige sissenõudja omandiõigust. Efektiivne täitemenetlus kaitseb sissenõudja omandiõigust kõige tõhusamalt. Täitemenetluse efektiivsuse üheks eelduseks on aga asjaolu, et kohtutäituri tasud on piisavalt suured, et motiveerida kohtutäitureid täitemenetluse toiminguid tulemuslikult tegema. Arvestades täitemenetluse välditavusega, on põhjendatud, et seadusest tulenevad tasude ülemmäärad võimaldavad täitemenetluse toiminguid majanduslikult otstarbekalt teha ka juhul, kui menetluste koguarv ei ole alati väga suur. Kohtutäituri vajadus piisava suurusega tasude järele on põhjendatud ka kohtutäiturile seatud ametialaste kitsenduste tõttu.
31.Konkreetsest kohtuasjast tulenevad asjaolud ei anna samuti põhjust jõuda järeldusele, et vaidlusalused sätted riivavad võlgniku omandipõhiõigust ebaproportsionaalselt. Müük toimus pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist ja kohtutäituri kontrolli all ehk kohtutäitur osales tehingu tegemisel, andis selleks loa ja tagas raha laekumise oma ametialase konto kaudu sissenõudjale.
32.Õiguskantsleri hinnangul on KTS § 35 lg 2 p 12 koostoimes KTS § 32 lgga 5 vastuolus PS §ga 32, kuna see ei võimalda vähendada tasumisele kuuluvat märkimisväärset summat ka juhul, kui kohtutäituri töö mahukus ja keerukus on minimaalsed.
33.Kõrge kohtutäituri põhitasuga riivatakse eeskätt võlgniku omandiõigust PS § 32 mõttes. Tasu maksmise kohustuse eesmärk on kaitsta erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. Nendeks on õigusemõistmise toimimine ja kohtulahendite täitmine, nagu ka eesmärk kasutada otstarbekalt maksumaksja raha, pidades üleval väikeriigi jaoks mõistlikku kohtutäiturisüsteemi, mida rahastatakse täielikult täitetasudest ja mis põhineb erinevate täitetoimingute ristsubsideerimisel. Kehtestatud tasumäärad on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad ja vajalikud.
34.Samas ei kaalu taotletav eesmärk kõigil vaadeldavate normide kohaldamisalasse jäävatel juhtudel üles põhiõiguste võrdlemisi intensiivset riivet. Riive intensiivsuse juures tuleb arvestada, et vaidlusaluste sätete puhul läheneb finantsiline mõju ka alammäära korral 10 000 eurole. Oluliselt ei vähenda riive intensiivsust ka asjaolu, et tulenevalt täitemenetluse eripärast on menetluse kulukus kohe võlgnikule teada ning mistahes kulu on üldjuhul ärahoitav. Vaidlusaluste sätete mõjualasse võivad sattuda ühtviisi sotsiaalabist elav inimene või äriühing, aga ka täiesti erinevad juhtumid – nii elatisnõue kui ka maksuvõlg. Need sätted kohalduvad ka juhtumeile, mil nõude rahuldamiseni viis võlgniku, mitte täituri aktiivne tegevus ning täituri põhitasu on tema tegelike kulutustega võrreldes selgesti proportsioonist väljas, koormates võlgnikku ülemäära. Samas on kohtutäiturile täitemenetluse alustamisel tekkivate esmaste vajalike kulutuste hüvitamiseks, mida ei muuda täituri hilisem aktiivsus menetluses, juba ette nähtud kindel täitemenetluse alustamise tasu. Kas ka vaidlusaluses täitemenetluses oli tegemist olukorraga, kus täituri reaalne tegevus ja kulud olid selges ebaproportsioonis määratud põhitasuga, ei ole tähtis. Oluline on, et kõigil normi kohaldamisjuhtudel peab olema võimalik tagada üksikjuhtumil õiglane ja põhiseaduspärane tasu. Seadus seda praegu ei võimalda.
35.Kokkuvõttes ei ole piirang mõõdupärane, kuna kohtutäituri põhitasu regulatsiooni vaidlusalused sätted ei luba ka märkimisväärsete summade puhul ühelgi juhul arvestada kohtutäituri tegelike tegevuste ning kulutustega ning samal ajal võlgniku PS § 32 põhiõiguse riivet puudutavate muude 6(16)
2-15-17249 asjaoludega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud konkreetse kohtutäituri tasu maksma kohustatud isiku omandiõiguse piirangu mõõdukus.
36.Õiguskantsler lisas, et olukordi, kus abinõu on üldjuhul mõõdukas, kuid üksnes osal juhtudel mitte, on normitehniliselt võimalik lahendada näiteks kaalutlusõiguse andmisega.
37.Justiitsminister leidis, et KTS § 32 lg 5 ja § 35 lg 2 p 12 on põhiseadusega kooskõlas. KTS § 35 eesmärk on tagada täitemenetluse kättesaadavus ja efektiivsus, motiveerides kohtutäitureid rahaliselt kandma suurte nõuete puhul tekkivat vastutust ning võlgnikke täitma kohustust enne täitemenetlust. KTS § 32 lg 5 eesmärk on motiveerida kohtutäitureid tegema pingutusi võlasumma sissenõudmiseks ja kindlustada põhinõude rahuldamine võimalikult suures ulatuses. Need eesmärgid on legitiimsed ja vaidlustatud sätetega kehtestatud meetmed nende saavutamiseks sobivad ja vajalikud.
38.Tegu on võlgniku jaoks intensiivse omandipõhiõiguse riivega. KTS § 35 lgte 1 ja 2 järgi tuleb võlgnikul tasuda kohtutäituri põhitasu suhteliselt suures ulatuses võrreldes põhivõla suurusega. Tasu maksmise kohustus suurendab võlgniku võlakoormust märkimisväärselt. See omakorda võib vähendada võlgniku suutlikkust tasuda võlgnevused täies ulatuses.
39.Võlgnikul on aga võimalik võla õigeaegse tasumisega ennetada oma põhiõiguse intensiivset riivet. Nimelt KTS § 32 lg 4 järgi pole võlgnik kohustatud maksma kohtutäituri põhitasu (varem vabanes võlgnik poolest põhitasust), kui ta täidab täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Lisaks kaitseb võlgnikku TMS § 45.
40.Täitemenetluse üleriigiline kättesaadavus ja efektiivsus on samas äärmiselt olulised eesmärgid tagamaks võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitset. Täitemenetluse puudumise korral oleks tegemist põhiseadusvastase olukorraga võlausaldajate vaatepunktist. Kehtiv täituritasude süsteem on just selliselt üles ehitatud, et tagada nende eesmärkide saavutamine. Kõnesolevate eesmärkide saavutamiseks on vaja praegune tasusüsteem säilitada. Täituritasude süsteemis on osa toimingute eest kehtestatud kindlad põhitasu määrad (vt KTS §d 36 ja 37), mis on seotud miinimumpalga suurusega. Nende toimingute tegemine on eelduslikult kulukam kui selle eest ette nähtud tasu. Sama kehtib ka väiksemate võlgade menetlemise kohta. Vaidlusaluste sätetega on aga kehtestatud suuremate nõuete jaoks nõude suurusest sõltuvad tasud. Nendega on tagatud võimalus katta fikseeritud tasumääradega toimingute tegemisest ja väikevõlgade menetlemisest tekkinud kulu. Kui see poleks nõnda, siis poleks täiturid motiveeritud tegelema pigem kulusid põhjustavate täiteasjadega. Samuti on vaidlusaluste tasumäärade puhul oluline motiveerida täitureid tegelema suurte ja potentsiaalselt suurt isiklikku varalist vastutust kaasa toovate täiteasjadega, mille puhul võimalik kahju ületab täituri ametikindlustuse summat. Täituritasude (sh KTS § 35 lgs 2 sätestatud tasude) vähendamise korral ei pruugi olla tagatud piisav täiteteenuse kättesaadavus väiksemates maakondades kohtutäiturite arvu vähenemise ja kohtutäiturite koondumise tõttu. Täitesüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks on vajalik kohtutäituritele eelkõige kindlustada tasu, mis tagaks neile konkurentsivõimelise sissetuleku ka väikestes maakondades, kus täitemenetlusi on vähe ja täituri tulu seetõttu väiksem.
41.Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja hinnangul on vaidlusalused sätted põhiseadusega kooskõlas.
42.Sundtäitemenetlus riivab võlgniku omandipõhiõigust. Vaidlusaluste sätete eesmärk on rahastada isemajandavat täitemenetlussüsteemi, mis hoiaks tööjõukulude ja süsteemi ülalpidamiskulude arvel 7(16)
2-15-17249 kokku riigi raha ning motiveeriks võlgnikke nõudeid kiiremini täitma ja täitureid nõudeid menetlema. Sellega tagatakse ka võlausaldajate õigusi ja vabadusi.
43.Omandiõiguse riive on mõõdukas. Riive intensiivsust hinnates tuleb tähele panna, et seadus sisaldab võlgnikku kaitsvaid meetmeid, mis võimaldavad riive intensiivsust vähendada. Esiteks, KTS § 32 lgst 4 järeldub, et võlgnik saab võla õigeaegse tasumisega vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ennetada oma põhiõiguse intensiivset riivet. Teiseks kaitseb võlgnikku TMS § 45.
44.Sätete eesmärgi juures tuleb meeles pidada, et tõhusa täitemenetlussüsteemi jätkusuutlikkus on riigi toimimiseks ülioluline. Seetõttu ei tuleks vaadelda mitte kitsalt üht tasumäära, vaid tasusüsteemi tervikuna, sh asjaolu, et kohtutäituritele on KTS § 5 lgs 1 kehtestatud muu tulu teenimise piirangud. Koja esindaja märgib sisuliselt, et täitemenetlussüsteemi jätkuvaks toimimiseks on tasumäärade hoidmine kehtestatud tasemel koos ristsubsideerimisega vältimatu. Seda kinnitab ka kohtutäiturite tegevuse majanduslik kontekst. Nõudeid esitatakse täitmisele järjest vähem (2016. a 20,2% vähem kui 2011. a) ja valdav osa nõudeid on väikesed. Kohtutäiturite igakuised arvukad kulud on jäänud aga samaks või suurenenud. Justiitsministeeriumis koostatud analüüsi põhjal on kulude osakaal kohtutäituri tasust 75%. Suur osa nõuetest rahuldatakse pika aja jooksul või möödudes, kuid tegevuskulud tuleb kohe kanda. Seejuures võib tekkida vajadus algselt suuremana määratud tasu vähendada ja ka tasu enda kättesaamisega võib esineda probleeme. Muudatused kohtutäituri tasustamise alustes, mis jõustusid 1. jaanuarist 2017, on vähendanud täiturite sissetulekuid. Samas on kohtutäiturite tasude koormus ühiskonnale viimastel aastatel sissetulekute tõusu arvestades niigi langenud. Justiitsministeeriumis koostatud analüüsi järgi oli maksustamisele minev tulem kohtutäituri kohta 2015. aastal 6340 eurot 58 senti, mis annab kohtutäituri keskmiseks netosissetulekuks 3685 eurot 40 senti. Samas näitavad Maksu- ja Tolliameti andmed, et veerandi kohtutäiturite puhul tehti 2016. aastal maksuvõla ajatamise otsuseid ja et maksuvõla summa on nelja aasta jooksul kasvanud. Lisaks ei tohi sissetulekut hinnates unustada kohtutäiturite ametiga kaasnevaid majanduslikke riske ja isiklikku varalist vastutust kogu varaga.
45.Piisava suurusega tasu motiveerib paremini nõudeid täitma. Kui kohtutäituri tasumäär võrreldes võlasummaga on väga väike ja märkimisväärseid kulusid võlgnikule ei kaasne, vaatamata kohtutäituri tehtavate toimingute mahule, siis puudub ka võlgnikul motivatsioon nõuet tasuda. Seejuures tuleb arvestada, et täitemenetluse ajal ei ole võimalik nõuda maksmata summalt intressi, mille tõttu on võlgniku jaoks tegemist sisuliselt soodsa intressita laenuga.
46.Kui aga anda kohtutäituritele tasude suuruse määramisel kaalutlusõigus, siis tekib oht, et võlgnike vaidlustused tasu suuruse kohta tõstavad nii kohtutäiturite kui ka kohtute koormust. Seetõttu on mõistlik jääda kindlate seaduses kehtestatud tasumäärade juurde.
47.Avaldaja Inessa Kovaljova leiab, et KTS § 35 lg 2 p 12 koostoimes KTS § 32 lgga 5 on vastuolus PS §dega 11 ja 32. Sekkumine tema omandipõhiõigusesse ei olnud mõõdukas.
48.Kohtutäitur Elin Vilippuse hinnangul on KTS § 32 lg 5 ning KTS § 35 lg 2 p 12 põhiseadusega kooskõlas. KTS § 35 eesmärk on tagada kohtutäiturile tasu tehtud töö eest ja tagada täitemenetluse efektiivsus, motiveerides võlgnikke täitma nõuet vabatahtlikult enne täitemenetluse alustamist või vahetult pärast selle alustamist ja motiveerides kohtutäitureid piisava tasustamisega. Samuti on tasude eesmärk säilitada täitemenetluse kättesaadavus.
49.Vaidlustatud sätted on ka sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Riigi jaoks on oluline tagada täitemenetluse kättesaadavus kõigile, tagades ühtlasi kohtutäituri võimalus kohustuslikke 8(16)
2-15-17249 ametitoiminguid tehes majanduslikult toime tulla igas piirkonnas. Täitemenetluse üleriigilise kättesaadavuse kindlustamine on aga oluline eesmärk, tagamaks võlausaldajate omandipõhiõiguste kaitset. Täitemenetluse kättesaadavuseks, sealhulgas väikese sissetulekuga elanikele, on osa ametitoimingute tasud madalad (KTS §d 36–37) ja ei kata kohtutäituri tegelikke bürookulusid. Samas on kohtutäitur kohustatud täitemenetluse algatama ehk kohtutäituril sisuliselt puudub võimalus nõude täitmisest keelduda. Selliste menetlustega seotud kulud kaetakse osaliselt suuremate nõuete kõrgemate tasudega, kuna kohtutäiturile piisavate sissetulekute kindlustamiseks on kohtutäiturite põhitasu seatud vastavusse võlasumma suurusega. Suurema võlgnevuse korral on ka kohtutäituri põhitasu suurem. Ühest küljest on see põhjendatud sellega, et suurema nõude täitmisega kaasneb kohtutäiturile üldjuhul suurem töömaht ja suureneb kohtutäituri võimalik vastutus. Teisest küljest tagab see kohtutäiturile võimaluse tegeleda ka nõuetega, mis ei ole majanduslikult tasuvad. See annab kohtutäiturile muu hulgas võimaluse subsideerida kahjumlike ametitoimingute tegemist ja jätkata vajalike teenuste pakkumist vajalikul määral.
50.Täitemenetluse toimetamisega kaasneb kohtutäituri isiklik vastutus täitemenetlusest tekkida võiva kahju eest. See õigustab tasu sõltumist tehinguväärtusest. Praktikas on suuremate nõuete puhul kaebuste esitamise võimalus oluliselt suurem ning samuti on suurem võimalus ka võlgniku pankrotiks vahetult enne tulemi jaotamist. Ka kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste lahendamist peab kohtutäitur finantseerima ise. Halvimal juhul peab täitur lisaks võimalikule hüvitisele tasuma ka võlgniku või sissenõudja menetluskulud.
51.Liialt madalad täitekulud võivad viia selleni, et täitemenetluse algatamine ja venitamine muutub võlgniku jaoks odavamaks, kui nõude rahuldamine. See omakorda rikuks aga sissenõudjate põhiõigusi.
52.Tasude puhul on oluline tähele panna, et neid ei saa pidada automaatselt kohtutäituri sissetulekuks. Sellest peab kohtutäitur tasuma käibemaksu ja muud maksud, tagama büroo lahtioleku, maksma palka endale ja büroo töötajatele, tasuma menetluse toimetamise ja büroo pidamisega seotud kulud, kindlustusmaksed (nii kahju kui ka tervise kaitseks) ja liikmemaksud, ennast koolitama ning investeerima IT-süsteemide arendamisesse, et tagada tõhus täitemenetlus. Samuti peab täitur pidevalt arvestama võimaliku isikliku vastutusega.
53.1. jaanuaril 2017 kehtima hakanud muudatuste tõttu tasumäärades ja vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise tõttu on tasude vähenemine kohtutäituri büroos olnud 23,03% võrreldes eelneva regulatsiooni tasudega. Seejuures menetlusse antavate toimikute arv samuti väheneb, kuid kulud suurenevad.
VAIDLUSALUSED SÄTTED
54.Kohtutäituri seaduse (RT I 2009, 68, 463; RT I, 26.06.2017, 17) § 32 lg 5 sätestab: „§ 32. Kohtutäituri tasu sissenõudmine [---] (5) Kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga.“
55.Kohtutäituri seaduse (RT I 2009, 68, 463; RT I, 26.06.2017, 17) § 35 lgd 2 ja 3 sätestavad: „§ 35. Sissenõude summast sõltuvad põhitasu määrad 9(16)
2-15-17249 [---] (2) Kui täitmiseks esitatakse täitedokument, millega võlgnik kohustub sissenõudjale tasuma rahasumma, mis ületab 3 200 eurot, arvutatakse kohtutäituri põhitasu järgmiselt: 1) nõude summalt 3201–3900 eurot on kohtutäituri põhitasu 14,75% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 527 eurot; 2) nõude summalt 3901–4500 eurot on kohtutäituri põhitasu 13,75% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 548 eurot; 3) nõude summalt 4501–5100 eurot on kohtutäituri põhitasu 12,25% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 575 eurot; 4) nõude summalt 5101–5800 eurot on kohtutäituri põhitasu 11,25% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 603 eurot; 5) nõude summalt 5801–6400 eurot on kohtutäituri põhitasu 10,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 607 eurot; 6) nõude summalt 6401–13 000 eurot on kohtutäituri põhitasu 9,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 1182 eurot; 7) nõude summalt 13 001–25 500 eurot on kohtutäituri põhitasu 9,25% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 2300 eurot; 8) nõude summalt 25 501–38 400 eurot on kohtutäituri põhitasu 9% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 3355 eurot; 9) nõude summalt 38 401–51 200 eurot on kohtutäituri põhitasu 8,75% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 4345 eurot; 10) nõude summalt 51 201–63 900 eurot on kohtutäituri põhitasu 8,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 5112 eurot; 11) nõude summalt 63 901–127 800 eurot on kohtutäituri põhitasu 8% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 9586 eurot; 12) nõude summalt 127 801–191 800 eurot on kohtutäituri põhitasu 7,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 13 900 eurot; 13) nõude summalt 191 801–255 700 eurot on kohtutäituri põhitasu 7,25% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 16 617 eurot; 14) nõude summalt 255 701–319 600 eurot on kohtutäituri põhitasu 6,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 17 575 eurot; 15) nõude summalt 319 601–383 500 eurot on kohtutäituri põhitasu 5,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 18 214 eurot; 16) nõude summalt 383 501–447 400 eurot on kohtutäituri põhitasu 4,75% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 20 132 eurot; 17) nõude summalt 447 401–511 300 eurot on kohtutäituri põhitasu 4,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 20 451 eurot; 18) nõude summalt 511 301–575 000 eurot on kohtutäituri põhitasu 4% nõude summast. (3) Kohtutäituri põhitasu üle 575 000-euroselt nõudesummalt on 23 008 eurot + 0,5% summalt, mis ületab 575 000 eurot.“
ÜLDKOGU SEISUKOHT
56.Riigikohtu üldkogul tuleb lahendada vaidlus selle üle, kas avaldaja pidi võlgnikuna tasuma kohtutäituri põhitasu 10 562 eurot 60 senti. Kui pidi, siis kerkib küsimus teda selleks kohustanud regulatsiooni põhiseaduspärasusest. 10(16)
2-15-17249
57.Vaidlusaluse põhitasu summa leidis kohtutäitur KTS § 35 lg 2 pst 12 lähtudes arvutatud põhitasu KTS § 32 lg 5 alusel vähendades (vt arvutuskäigu kohta täpsemalt eespool ps 22 viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruse p 14.1).
58.Riigikohtu üldkogu nõustub kohtutega, et kohustus maksta põhitasu vaidlusaluses summas tulenes viidatud sätetest ja et kohtutäituri seaduses ei ole alust selle tasu vähendamiseks. Avaldaja ei rahuldanud nõuet vabatahtliku täitmise tähtajal ega täitemenetluse väliselt. Kohtutäituri seadust pole võimalik tõlgendada nõnda, et põhitasu saaks vähendada mõnel muul põhjusel (vt eespool pd 13, 18 ja 23). Avaldaja oli seega kohustatud maksma kohtutäituri põhitasu 10 562 eurot 60 senti.
59.Avaldajat vaidlusaluses summas kohtutäituri põhitasu maksma kohustanud regulatsiooni põhiseaduspärasuse on kahtluse alla seadnud nii avaldaja ise kõigis kohtuastmetes kui ka Riigikohtu tsiviilkolleegium. Järgnevalt selgitab üldkogu, milliste sätete põhiseadusele vastavust praeguses asjas tuleb kontrollida (I), milles seisneb nendest sätetest tingitud põhiõiguste riive ja kas riivel on põhiseaduspärased eesmärgid (II) ning edasi hindab riive proportsionaalsust (III). Seejärel lahendab üldkogu otsuse jõustumist (IV) ja määruskaebuse menetlemist puudutavad küsimused (V). I
60.Eespool punktides 57 ja 58 sedastatut arvestades on KTS § 35 lg 2 p 12 asjassepuutuv säte ehk säte, mille põhiseadusele vastavust Riigikohus on õigustatud kontrollima (vt asjassepuutuvuse kriteeriumi kohta Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3411000, p 10;
28.oktoobri 2002. a otsus asjas nr 341502, p 15). Just see säte oli aluseks vaidlustatud põhitasu arvutamisele. Selle põhiseaduspärasuse korral tuleks jätta kaebus rahuldamata ja kohtutäituri otsus tasu kohta muutmata. Sätte põhiseadusvastasuse korral oleks aga võimalik kaebus rahuldada ja tasu vähendada.
61.Praeguses asjas ei saa üldkogu hinnangul siiski piirduda kitsalt KTS § 35 lg 2 ps 12 sisalduva tasumäära põhiseaduspärasuse kontrollimisega. Selles sättes sisaldub vaid üks paljudest põhitasu määradest, mis on kehtestatud KTS § 35 lgga 1 võrreldes suuremate rahaliste nõuete kohta. Ülejäänud tasumäärad sisalduvad KTS § 35 lg 2 pdes 1–11 ja 13–18 ning lgs 3. Tegemist on tervikliku regulatsiooniga, mille kehtestamisel on lähtutud samast põhimõttest, et põhitasu suuremate nõuete sissenõudmise eest kataks ka kulusid, mis kaasnevad väiksemate nõuete sissenõudmise ja fikseeritud tasumääraga täitetoimingutega. Üldkogu hinnangul on alust kahelda kõigi KTS § 35 lgtes 2 ja 3 sätestatud tasumäärade põhiseaduspärasuses samadel põhjustel, mis tekitasid kahtlusi Riigikohtu tsiviilkolleegiumis (vt eespool pd 25 ja 26).
62.Kui üldkogu hindaks sellises õiguslikus olustikus kitsalt ühe põhitasu määra põhiseadusele vastavust, jääks kohtutäituritel, võlgnikel, võlausaldajatel ja kohtutäituri tasu puudutavaid vaidlusi lahendavatel kohtutel püsima kahtlused ülejäänud tasumäärade põhiseaduspärasuses. Nõnda võiks kujuneda õigusselgusetu olukord, kus normi adressaatidel puuduks kindlus kehtiva õiguse sisus ja lõppastmes ka selle õiguse kohaldatavuses. Niisuguses olukorras oleks vältimatud vaidlused küsimuses, kas erinevatele nõude summadele vastavad tasumäärad on põhiseaduspärased. Sellised vaidlused koormaksid nii võlgnikke ja võlausaldajaid kui ka kohtutäitureid ja kohtuid.
63.KTS § 35 lgte 2 ja 3 kui terviku põhiseaduspärasuse kontroll võimaldab vältida õigusselgusetu olukorra kujunemist, ennetada samasisulisi vaidlusi ja tagada seeläbi isikute põhiõiguste parema kaitse, hoides ühtlasi kokku kohtute ja menetlusosaliste aega ja kulusid. Neil põhjustel peab üldkogu 11(16)
2-15-17249 põhjendatuks lugeda asjassepuutuvateks ka KTS § 35 lg 2 pd 1–11 ja 13–18 ning lg 3 (vt ka Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3214015, pd 36–38; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3412013, pd 43–46). Lisaks on ka menetlusosalised oma arvamustes käsitlenud tasumäärasid laiemalt kui määr, mida konkreetses asjas tuli kohaldada.
64.Üldkogu ei jaga kahtlusi KTS § 32 lg 5 põhiseadusvastasuse kohta. Säte ei sisalda iseseisvat tasumäära. See üksnes kohustas kohtutäiturit KTS § 35 lg 2 ps 12 sisalduva tasumäära alusel arvutatud põhitasu vähendama, kuna tegelikult sisse nõutud summa osutus väiksemaks algselt täitmiseks esitatud nõude summast. Sätet tuli seega küll kohaldada lõplikult tasuda tuleva summa arvutamiseks, kuid avaldajale soodsas suunas ja alles pärast seda, kui põhitasu suurus oli juba KTS § 35 lg 2 p 12 alusel paika pandud.
65.Üldkogu hindab seega järgmisena KTS § 35 lgte 2 ja 3 vastavust põhiseadusele. II
66.Kohtutäituri tasu maksmise kohustus riivab ehk mõjutab ebasoodsalt tasu maksma kohustatud isiku PS §ga 32 tagatud omandipõhiõigust. PS § 32 on üldine varalisi õigusi kaitsev norm, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Sealhulgas hõlmab terminiga „omand“ tähistatav mõiste ka raha (vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 32114303, p 18). Seega kujutab KTS § 35 lgte 2 ja 3 alusel võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu endast võlgnikule PS § 32 lgga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka kohtutäituri lisatasu maksmise kohustuse kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 341907, p 22).
67.Kuigi praegune kohtuasi on võrsunud võlgniku kaebusest kohtutäituri põhitasu suuruse peale ja puudutab tema põhiõiguste kaitset, märgib üldkogu täiendavalt, et tasumäärad võivad riivata ka sissenõudjate omandiõigust. Täituri põhitasu koos muude täitekuludega arvatakse täitemenetluse tulemusena saadud summast maha eelisjärjekorras (vt TMS § 106 lg 2 teine lause ja § 174 lg 2). Kuigi eelisjärjekorras maha arvatava põhitasu ulatuses jääb sissenõudjale alles nõue võlgniku vastu, võib nimetatud nõude sissenõudmine lõplikult ebaõnnestuda võlgnikul vara puudumise tõttu.
68.Kuna vaidlusalused sätted riivavad eelkõige võlgniku omandipõhiõigust, siis tuleb PS § 11 kohaselt hinnata, kas piirang on kooskõlas põhiseadusega ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta omandipõhiõiguse olemust. Kooskõla põhiseadusega PS § 11 mõttes tähendab ka formaalset põhiseaduspärasust ehk seda, et sätte on vastu võtnud pädev organ kohases menetluses, järgides vorminõudeid ja seadusereservatsiooni põhimõtet, ning säte on õigusselge (vt nt eespool viidatud otsus asjas nr 3214015, p 40). Üldkogu hinnangul on vaidlusalused sätted nende nõuete osas põhiseadusega kooskõlas. Demokraatlikus ühiskonnas vajalik PS § 11 mõttes on piirang siis, kui see on kehtestatud põhiseadusega lubatava ehk legitiimse eesmärgi saavutamiseks ja on selleks proportsionaalne abinõu (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus asjas nr 32113416, p 43).
69.Vaidlusaluste tasumäärade kehtestamise ja seeläbi ka riive eesmärkidena on menetlusosalised näinud vajadust tagada täitemenetluse kättesaadavus ja rahastada selleks isemajandavat kohtutäiturite süsteemi riigieelarvelisi vahendeid kasutamata. Kitsamalt on konkreetsete tasumäärade taga nähtud eesmärki motiveerida võlgnikke vabatahtlikult täitma oma kohustusi ja täitureid pingutama selle nimel, et sissenõudjate nõuded saaksid täidetud võimalikult suures ulatuses. 12(16)
2-15-17249
70.Kõik need eesmärgid on üldkogu hinnangul lõppastmes taandatavad PS §dest 14, 15 ja 32 tuletatavale riigi kohustusele luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem. Toimiv täitesüsteem kaitseb ka võlgnikke nõuete n-ö eraviisilise sundtäitmise eest. Esitatud eesmärke saab seetõttu pidada põhiseadusega kooskõlas olevateks. III
71.Kuigi seadusandja on kehtestanud KTS § 35 lgd 2 ja 3 legitiimseid eesmärke silmas pidades, saab nendest tingitud omandipõhiõiguse riivet pidada põhiseaduspäraseks vaid siis, kui see on proportsionaalne ehk eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas (vt selle kohta nt eespool viidatud otsus asjas nr 32113416, pd 43–47).
72.Ükski menetlusosalistest pole kahtluse alla seadnud vaidlusaluste sätete sobilikkust või vajalikkust eesmärkide saavutamiseks. Üldkogu peab neid sätteid samuti eesmärkide saavutamiseks sobivateks ja vajalikeks ning hindab järgmisena riive mõõdukust. Täpsemalt on küsimus selles, kas vaidlusalused tasumäärad on nende kehtestamise eesmärke arvesse võttes liiga kõrged.
73.Vaidlusalused tasumäärad ulatuvad 566 eurost 40 sendist koos käibemaksuga (vt KTS § 32 lg 3) 3201eurose nõudesumma korral 27 609 euro 60 sendi ja suuremate summadeni 575 000 eurose ja suurema nõudesumma puhul. Vaidlusalused tasumäärad on üldkogu hinnangul kõrged, arvestades üldist majanduslikku konteksti ja eelkõige sissetulekuid iseloomustavaid näitajaid. Keskmine brutokuupalk ja mediaanväljamakse 2015. aastal olid vastavalt 1065 ja 807 eurot (vt Maksu- ja Tolliameti andmed mediaanväljamakse kohta: https://www.emta.ee/et/kontaktid-jaametist/maksulaekumine-statistika/mediaanvaljamakse; Statistikaameti statistika keskmise brutokuupalga kohta: https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk). 2017. aasta kolmandas kvartalis olid samad näitajad vastavalt 1201 eurot ja 909 eurot. Kuutasu alammäär 2015. aastal oli 390 eurot ja 2018. aastal on 500 eurot (vt ka Riigikohtu lahendeid, kus riigilõivude suuruse põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuti samadest näitajatest lisaks tsiviilasja keskmisele arvestuslikule kulule kohtus: Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3216711, pd 26.2 ja 27.2; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3411512, pd 32 ja 35; 15. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3412509, p 27). Tasumääradega sätestatud ulatuses tasude maksmine vähendab oluliselt võlgnike vara ja kujutab endast seetõttu intensiivset omandiõiguse riivet.
74.Mis puudutab võrdlust konkreetse nõude täitmise kuluga, siis Riigikogu ja justiitsminister on oma arvamustes kinnitanud, et vaidlusalused tasumäärad on kehtestatud nii, et need ületavad sissenõudmise tegelikke kulusid. Üldkogul pole põhjust selles kahelda. Seda tõdemust ei kõiguta ka menetlusosaliste viidatud asjaolu, et üksikul juhul võib mõne täiteasja lahendamise kulu ületada saadava täitetasu. Sellisel puhul võib kohtutäituril olla võimalik KTS §de 43–47 alusel saada lisatasu (tasu saamise tingimuste kohta vt eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, pd 22–26).
75.Avaldaja puhul tuleb lisaks tähele panna, et tema vastu esitatud nõue rahuldati kinnisasja müügi teel TMS §s 102 sätestatud korras kohtutäituri kontrolli all. Lisaks kohtutäituri tasule pidi ta seetõttu maksma notaritasu ja riigilõivu. Samuti tasus ta maakleritasu kinnisasjale ostja leidnud maaklerile (vt eespool p 6).
76.Menetlusosalised on leidnud, et tasumäärade suurusest põhjustatud riive mõju vähendab asjaolu, et täitemenetluse kulu on üldjuhul ette teada ja ennetatav. Kuigi täitemenetluse kulu võib olla 13(16)
2-15-17249 ennetatav ja ka konkreetse võlgniku jaoks ette teada, ei tohi tasumäärad siiski olla niivõrd kõrged, et need võiksid võlgniku õigusi ebaproportsionaalselt kahjustada (vt ka eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, p 28).
77.Ka võimalus vabaneda nõude vabatahtliku täitmise korral KTS § 32 lg 4 alusel suurest osast täitekuludest ei vähenda üldkogu hinnangul oluliselt vaidlusaluse riive intensiivsust. Kuigi vabatahtliku täitmise tähtaega on võrreldes 2015. aastal kehtinud 10–30-päevase tähtajaga pikendatud alates 1. jaanuarist 2017 vähemalt 30 päevale (TMS § 25 lg 1), võib see üldkogu hinnangul siiski osutuda liiga lühikeseks. Tähtaja pikendamine sõltub aga sissenõudjast, kes ei pruugi olla huvitatud oma nõude rahuldamise venimisest.
78.Riive intensiivsusele ei ole mingit mõju TMS §s 45 sätestatud võimalusel peatada või ajatada sissenõutava kohtutäituri tasu maksmist. See ei võimalda sissenõutavat põhitasu summat vähendada ega selle tasumisest vabastada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2012. a määrus asjas nr 3217912, p 11, milles tsiviilkolleegium rõhutas TMS §le 45 tuginemise erandlikkust ja seda, et ajataminegi on võimalik vaid mõneks kuuks, mitte aastateks).
79.Tasumäärade kehtestamise eesmärgid (vt eespool pd 69 ja 70) on üldkogu hinnangul kahtlemata olulised. Riigi kohustus on luua täitesüsteem, pidada seda ülal vahetult riigieelarvest või muul viisil ja tagada, et konkreetses asjas oleks võimalik täitemenetlust korraldada. Täitemenetluse delegeerimine vabakutselistele kohtutäituritele ei vabasta riiki vastutusest süsteemi toimimise eest. Praegune täitesüsteem, milles on täitemenetluse korraldamise ülesanne pandud enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena avalik-õiguslikku ametit pidavatele kohtutäituritele, kes saavad oma töö eest seadusega kehtestatud tasu ja kelle tegevust riik ei rahasta, on end põhijoontes õigustanud ning võrreldes varasema riiklikel kohtutäituritel põhineva süsteemiga täitemenetluse tõhusust suurendanud. Seda on soodustanud ka kohtutäitureid motiveeriv tasusüsteem. Siiski pole kõnesolevate eesmärkide toel üldkogu hinnangul võimalik õigustada vaidlusaluste tasumäärade suurust.
80.Isemajandava täitesüsteemi rahastamise juures on oluline tähele panna, et kohtutäituri põhitasu on lõivule sarnanev avalikõiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse avalikõigusliku soorituse kulud (vt kohtutäituri lisatasu kohta eespool viidatud otsus asjas nr 341907, p 24 ja põhitasu kohta eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, p 27). Nende kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka kohtutäituri ja tema büroo töötajate mõistlik töötasu ning muud mõistlikud ja vajalikud kulutused, millele on viidanud ka kohtutäitur oma arvamuses (vt eespool p 52).
81.Täitemenetluste ristsubsideerimine ehk täitemenetluse või -toiminguga kaasneva kulu katmine muu täitemenetluse või -toimingu eest saadavast tulust on siiski lubatav (vt selle kohta notari tasude kontekstis Riigikohtu üldkogu 18. juuni 2013. a määrus asjas nr 32116912, p 56). Seadusandjal on võimalik kehtestada tema arvates sobiv tasusüsteem. Üldkogu on samas ühte meelt Riigikohtu tsiviilkolleegiumiga selles, et võimalus rakendada ristsubsideerimise põhimõtet ei ole põhiseaduslikult piiramatu (vt eespool p 25). See tähendab, et põhitasu määrad ei tohi olla ülemäära kõrged võrreldes vastavate nõuete täitmise eeldatavate kuludega. Vaidlusalused tasumäärad aga on üldkogu hinnangul selgelt kõrgemad võrreldes menetluse eeldatavate kuludega.
82.Vaidlusaluste tasumäärade eesmärgina on menetlusosalised näinud ka täiturite motiveerimist. Praegu kehtivate tasumäärade ja üldisemalt tasustamise süsteemi puhul on aga tasu saamine tagatud
14(16)
2-15-17249 isegi siis, kui täiteasi ei olnud keerukas või kohtutäituri tegevus polnud hoolas ja põhjalik. Üldkogu ei sea siinkohal kahtluse alla täituri tegevust ja põhjalikkust praeguse asja aluseks olevas täiteasjas.
83.Lisaks on väidetud, et vaidlusaluseid tasumäärasid õigustab asjaolu, et suurema nõude puhul on suurem ka töömaht, kulu ja risk, mistõttu peab ka tasu olema vastavalt suurem. Üldkogu märgib, et selline üldistus ei pruugi olla õige ja seda iseäranis hüpoteegiga tagatud nõuete puhul. Ei saa luua ühest seost sellega, et mida suurem on sissenõude summa, seda suuremad on sellise nõude menetlemise kulud. Kuid mis on praegusel juhul peamine, menetlusosalised on ühel meelel selles, et kehtivad tasumäärad ületavad vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete menetlemise eeldatavad kulud.
84.Tasumäärade eesmärgina on käsitletud ka võlgnike motiveerimist täitma nõudeid vabatahtlikult. Sellegi iseenesest kaaluka eesmärgi puhul on oluline, et tasumäärad ei muutuks sanktsiooniks selle eest, et võlgnik nõuet vabatahtlikult ei täitnud. Seda eriti olukorras, kus vabatahtliku täitmise võimalused alustatud täitemenetluses ei pruugi olla avarad. Väärib kordamist, et sõltumata sellest, kas tasusüsteemiga soovitakse mõjutada võlgnike või täiturite käitumist, ei tohi see süsteem viia võlgnike nagu ka vara omanike ja võlausaldajate omandiõiguse ebaproportsionaalse riivamiseni (eespool viidatud määrus asjas nr 32110815, p 28).
85.Kokkuvõttes ei saa üldkogu hinnangul kohustust maksta kohtutäituri põhitasu vaidlusalustes määrades pidada mõõdukaks abinõuks eesmärkide saavutamiseks. Omandi kaitse kaalub üles taotletavad eesmärgid, kui neid üritatakse saavutada vaatluse all oleva hinnaga.
86.Eelnevat arvestades tunnistab üldkogu KTS § 35 lgd 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks edasiulatuvalt arvates otsuse jõustumisest. Edasiulatuv kehtetuks tunnistamine on põhjendatud PS §st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega ja eelkõige vajadusega kaitsta kohtutäitureid juba täidetud tasuotsuste tagasitäitmise eest. Seda toetab ka vajadus vältida kohtutäiturite ja kohtute koormamist vaidlustega täituritasude tagastamise üle. IV
87.KTS § 35 lgte 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkab üldkogu PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest. Kui otsus jõustuks selle kuulutamisest, ei oleks enam vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete puhul võimalik kohtutäituri põhitasu määrata ega sisse nõuda. Niisuguses olukorras võib praktikas osutuda keeruliseks uute täitemenetluste korraldamine. Kahjustada saaks kohtutäiturite õigus tasule ja sissenõudjate huvi nõuete täitmise vastu. Vältimaks selle olukorra kujunemist ajavahemikul, mis kulub Riigikogul põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks, tuleb otsuse jõustumine edasi lükata.
88.Kuni otsuse jõustumiseni kehtivad KTS § 35 lgd 2 ja 3 endisel kujul ja neid tuleb kohaldada kohtutäituri põhitasu määramisel ning tasu puudutavate vaidluste lahendamisel. Vajadus hoida ära sätete kohese kehtetuks tunnistamisega tekkida võiv olukord kaalub praegusel juhul üles ebaõigluse, mida võlgnikud võivad tajuda, kui nende juhtumil kohaldatakse sätteid, mida Riigikohus on pidanud põhiseadusega vastuolus olevateks. Seadusandjal on aga võimalik kehtestada uus regulatsioon ka tagasiulatuvalt isikutele, kes olid praeguse otsuse kuulutamise ajaks vaidlustanud kohtutäituri tasu suuruse ja kelle suhtes vaidlus oli pooleli ehk kohtulahendid olid jõustumata, ja isikutele, kelle suhtes tehakse kohtutäituri tasu määramise otsus pärast üldkogu otsuse kuulutamist.
15(16)
2-15-17249
89.Kuue kuu möödumisel arvates otsuse kuulutamisest kaotavad põhiseadusvastaseks tunnistatud sätted kehtivuse ja nende alusel ei saa jätkata kohtutäituri põhitasu määramist.
90.Üldkogu lisab, et kohtutäituri tasude süsteem peab olema tasakaalustatud ja arvestama kõigi erinevate täitemenetluste osaliste huve, tagades samuti kohtutäituritele piisava sissetuleku ja menetluse korraldamise võimekuse. Kui riik hoiab sotsiaalsetel või poliitilistel põhjustel osa täitetoimingutega seotud tasusid kunstlikult madalal, peab ta leidma muud võimalused nendega seotud kulude hüvitamiseks kui nende rahastamine täies ulatuses võlgnike kulul, kelle vastu on esitatud suuremad nõuded. Näiteks on seadusandjal võimalus kaaluda, kas tõsta täitemenetluse alustamise tasu või fikseeritud tasumääraga täitetoimingute tasusid, näha osa sissenõudjate ja võlgnike jaoks ette menetlusabi andmisega sarnane võimalus, jätta osa täituritasust sissenõudja kanda või ka rahastada osa täitetoimingute tegemist osaliselt riigieelarvest. Kehtiva täitesüsteemi jätkusuutlikkust tuleks hinnata laiemalt, otsides võimalusi kulude vähendamiseks muu hulgas vajadusel ka täiturite arvu ja ülesannete optimeerimise teel. V
91.I. Kovaljova määruskaebuse lahendamist peab üldkogu võimalikuks siis, kui on selge, milline on Riigikogu muudetava KTS § 35 lg 2 p 12 või seda asendava normi uus sisu koostoimes KTS § 32 lgga 5. Praeguse otsuse tegemise hetkel sellist selgust pole. Seepärast teeb üldkogu analoogia alusel TsMS §st 450 juhindudes osaotsuse KTS § 35 lgte 2 ja 3 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamise küsimuses. Määruskaebuse lahendamist jätkab üldkogu pärast selles küsimuses otsuse jõustumist kuue kuu möödumisel otsuse kuulutamisest. Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.