Tagastada OÜ-le Metropoli Ehitus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Metropoli Ehitus (hageja) esitas 5. septembril 2016 Harju Maakohtule hagi Swedbank AS-i (kostja) vastu garantiikirjadest tuleneva võlgnevuse 2168 eurot 87 senti ja kahjuhüvitise 300 eurot saamiseks. Hagiavalduse kohaselt: 1) 17. märtsil ja 21. aprillil 2014 sõlmis Tallinnas Tartu mnt 67/2 asuva korterelamu arendaja OÜ Villad (tellija, garantii saaja) ehitustööde tegemiseks töövõtulepingud CR Service OÜ-ga (töövõtja) ning viimane andis tehtud ehitustöödele garantii ning garantiiaegse tagatise (maksegarantii) ehitusgarantiist tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks; 2) 2014. a juulis andis kostja (pank, garant) kaks garantiikirja kehtivusega vastavalt 11. juuni 2016 (garantiikiri nr 14-051922-GF) ja 30. juuli 2016 (garantiikiri nr 14-053924-
2-16-13381 GF). Garantiikirjad tagasid töövõtja töövõtulepingutest tulenevaid garantiiaegseid kohustusi. Garantiikirjade kohaselt oli garantii saajaks tellija, kellele garantiikirjadele vastava nõude saamisel pidi garant välja maksma garantiikirjade järgi kokku kuni 2168 eurot 87 senti; 3) 13. novembril 2015 sõlmisid likvideerimisel olev tellija (garantii saaja) ja hageja kokkuleppe garantiikohustuste üleandmise kohta tasu eest (loovutuskokkulepe) ja samal kuupäeval väljastas tellija likvideerija teated kostja antud garantiikirjadest tulenevate nõuete loovutamise kohta hagejale; 4) 3. märtsil 2016 kustutati tellija registrist; 5) garantiiaja jooksul ilmnesid korteris Tartu mnt 67/2–12 puudused. Tellija palus korduvalt töövõtjal puudused kõrvaldada, kuid töövõtja seda ei teinud; 6) 9. juunil 2016 edastas hageja kostjale kaks tellija likvideerija ja hageja juhatuse liikme allkirjastatud nõudekirja garantiikirjadest tulenevate garantiisummade väljamaksmiseks. Kostja teatas, et tellija nimel ei ole võimalik õigusi teostada; 7) 20. juunil 2016 esitas hageja korduvad nõudekirjad garantiisummade väljamaksmiseks. Kostja keeldus väljamaksete tegemisest. Hageja leidis, et loovutuskokkulepe on kehtiv ning kostjal tuleb garantiikirjadest tulenevalt tasuda hagejale kokku 2168 eurot 87 senti. Kostja võlgneb hagejale ka kahjuhüvitise 300 eurot, sest kostja ei ole tasunud garantiikirjadest tulenevaid summasid vabatahtlikult ning hageja on pidanud kostjaga läbirääkimisteks tegema kulutusi õigusabile.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole loovutuskokkulepe kehtiv. Loovutuskokkulepe on garantiilepingu ülevõtmine ning see vajas garandi nõusolekut. Garandi nõusolek on vajalik ka juhul, kui pidada loovutamistehingut nõude loovutamiseks, sest garantiikirjade ps 9 sisaldus nõude loovutamist välistav kokkulepe. Loovutamisdokumendis ei ole loovutatav nõue piisavalt määratletud (hagejale anti üle kohustused kolmest ehitusaegsest garantiist; ei nähtu, et üle oleks antud tulevikus tekkivaid nõudeid). Garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on ka lõppenud (garantiist tulenevate nõuete esitamise tähtaeg lõppes enne, kui hageja esitas garantiikirjale vastava nõude). Hageja ei ole garantiikirjades sisalduva rikkumise aluseks oleva lepingu pooleks. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega (garantiikirjades oli märgitud, et nõudeid ei või ilma eelneva nõusolekuta loovutada; loovutuskokkulepe võib olla sõlmitud pärast selles märgitud kuupäeva, sest loovutamisteated esitati kostjale 15. juunil 2016, st ligikaudu pool aastat pärast nende koostamise aega). On võimalik, et loovutuskokkulepe on heade kommete vastane ja tühine. Hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt õigusabikulusid. Hageja viidatud kirjavahetus ei ole käsitatav lepingueelse läbirääkimisena.
3.Harju Maakohus rahuldas 7. novembri 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja antud garantiikirjadest tulenevad garantiisummad kokku 2168 eurot 87 senti ja kahjuhüvitise 300 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludelt välja seaduses sätestatud määras viivise. Maakohtu otsuse põhjendustel on kostja antud garantiikirjadest tulenevad garantii saaja (tellija) nõuded kostja vastu loovutatud hagejale. See on kooskõlas seadusega ja selle kehtivuseks ei ole vaja võlgniku nõusolekut (võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1). Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ning seega ei sõltu
2( 9)
2-16-13381 garantiist tuleneva nõude maksmapanek tagatava kohustuse olemasolust. Loovutuskokkuleppe järgi on hagejale üle antud üksnes garantiidest tulenevad kohustused ning nõude loovutamise teates on märgitud, et garantiidest tulenevad nõuded on loovutatud VÕS § 164 alusel hagejale. Nõude loovutamise sisu on võlausaldaja vahetus ning nõude loovutamise eeldus on üksnes kehtiva loovutamislepingu sõlmimine võlausaldaja ja nõude omandaja vahel. Nõude loovutamiseks ei ole ette nähtud vorminõuet, vaid nõude loovutamise tõendamiseks on piisav, et algne võlausaldaja kinnitab, et nõue on loovutatud. Lepingu ülevõtmine eeldab lepinguobjekti ja selle aluseks olevate lepingute (sh töövõtulepingud) tervikuna üleminekut. Ei ole tõendatud, et töövõtulepingutest tulenevad nõuded oleks hagejale üle läinud. Garantiikirjade p 9 järgi kohustub garantii saaja mitte andma oma garantiikirjast tulenevaid õigusi üle kolmandatele isikutele ilma garandi eelneva kirjaliku nõusolekuta. VÕS §st 166 tulenevalt hageja suhtes nimetatud nõude loovutamist välistav kokkulepe ei kehti. Loovutatud nõue on piisavalt määratletud. Tellija (nõude loovutaja) on kokkuleppe sõlmimisega samal päeval väljastanud teated garantiikirjade loovutamise kohta VÕS § 164 kohaselt. Kostja ei ole vaidlustanud, et tellija likvideerijal Robert Laual oli pädevus loovutuskokkuleppe sõlmimiseks. Tellija on kinnitanud, et nõuded on loovutatud. Samuti on tellija nõude loovutamise teadetes täpsustanud, millises ulatuses ja mis nõuded on hagejale loovutatud. VÕS §st 165 ei tulene, et nõude loovutaja ei või lisaks loovutamise lepingule väljastada nõude loovutamise teadet, kus on nõude loovutamise ese märgitud täpsemalt kui nõude loovutamise lepingus. Kuna nõude loovutamisele ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet, võib nõude saaja olla selle sõlminud suuliselt ja nõude loovutaja kirjalikult. Garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on esitatud kostjale tähtaegselt. Selle garantiikirja kohaselt kehtis garantii kuni 11. juunini 2016. Hageja esitas kostjale tellija likvideerija allkirjastatud nõudekirja 9. juunil 2016 ja nähtuvalt 10. juuni 2016 e-kirjast on kostja esindaja selle kätte saanud. Olenemata sellest, et kostjale ei olnud nõudekirja esitamise ajal teada, et tellija on loovutanud nõude hagejale, on nõudekirja allkirjastanud ka tellija esindaja. Seega on kõnealusest garantiikirjast tulenev nõue esitatud kostjale tähtaegselt. Hageja ei pea olema garantiikirjades sisalduva rikkumise aluseks oleva lepingu pooleks, kuna garantiist tulenevad kohustused ei ole õiguslikult seotud tagatud kohustusega. Garantiist tuleneva nõude maksmapandavus ja suurus sõltub üksnes garantii enda tingimustest. Garantiikirjades ei ole kokku lepitud, et hageja peab olema garantiikirjas sisalduva rikkumise aluseks oleva lepingu pool. Hageja ei ole rikkunud hea usu põhimõtet ning kuritarvitanud enda õigusi. Loovutuskokkulepe ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine. Garantiikirjades märgitud loovutamise välistamise kokkulepe VÕS § 166 lg 2 alusel hageja suhtes ei kehti. Asjaolul, kas hageja teadis või ei teadnud loovutamist välistavast kokkuleppest, ei ole tähtsust ning tegemist ei saa olla hageja õiguste kuritarvitamisega. Loovutuskokkulepe ei ole sõlmitud pärast 13. novembrit 2015. Hageja on tasunud tellijale loovutuskokkuleppes nimetatud summa lepingu sõlmimise kuupäeval ning tellija on esitanud töövõtjale 6. mail 2016 pretensioonid, paludes puudused kõrvaldada hiljemalt 11. maiks 2016. Hageja on
3( 9)
2-16-13381 kostjale nõudekirja esitanud mõistliku aja jooksul, arvestades töövõtjale pretensioonide esitamise tähtaega. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale tasuda garantiikirjade järgi kokku 2168 eurot 87 senti (kummagi garantiikirja kohaselt vastavalt 1097 eurot 89 senti ja 1070 eurot 98 senti). Kostja ei ole garantiidest tulenevaid vastuväiteid VÕS § 155 lg 3 alusel esitanud. Kostjalt tuleb kahjuhüvitisena välja mõista ka kohtuväline õigusabikulu 300 eurot. Hageja on kostjaga pidanud garantiikirjadest tulenevate nõuete väljamaksmise üle läbirääkimisi, mida tõendab pooltevaheline e-kirjavahetus.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. aprilli 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja garantiikirjades märgitud garantii saajaks, ei vahetult ega ka nõude loovutamise kaudu, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja on esitanud garantiist tulenevad vastuväited (VÕS § 155 lg 3). Need põhinevad asjaolul, et garantiikirjade tingimuste kohaselt on nõude esitamise õigus üksnes garantii saajal (hageja ei ole garantii saaja), samuti asjaolul, et garantii saaja ei saa vahetuda ilma garandi nõusolekuta ning kostja ei ole sellist nõusolekut andnud. Maakohus leidis põhjendamatult, et garantiikirjast nr 14-051922-GF tulenev nõue on esitatud tähtaegselt, kuna hageja on nõudekirja kostjale esitanud 9. juunil 2016 ja selle on allkirjastanud ka tellija likvideerija (tegelikult allkirjastas nõudekirjad tellija juhatuse liige Robert Laud). Nõuded on esitanud õigusvõimetu isik, sest tellija õigusvõime oli nõude esitamise ajaks lõppenud. Nõudekirja esitajaks ei saa lugeda hagejat, nõudekirja on esitanud sõnaselgelt tellija. Nõudekirjadest ei nähtu, miks neile on allkirja andnud ka hageja juhatuse liige. Kostja ei saanud teha väljamakseid nõude alusel, mille on allkirjastanud isik, kes pole õigussuhte pooleks. Ringkonnakohus käsitles järgnevalt hageja 20. juunil 2016 esitatud korduvat nõudekirja garantiikirjast nr 14-053924-GF tuleneva summa väljamaksmiseks. Selle nõudekirja esitas hageja kui tellija õigusjärglane, tuginedes sellele, et 13. novembril 2015 loovutas garantii saaja eelnimetatud garantiikirjast tulenevad nõuded hagejale. Maakohus leidis valesti, et loovutuskokkulepe on nõude loovutamine (VÕS § 164) ning see vastab seaduse nõuetele ja on kehtiv. Loovutuskokkuleppe esemeks oli ehitusgarantiidest tulenevate kohustuste ülevõtmine ning selles ei käsitleta kostja sõlmitud garantiilepingutest tulenevate nõuete üleminekut. Maakohus andis ebaõige tähenduse hageja arvelduskonto väljavõttele, kui leidis, et hagejale läksid üle garantiid 15 277 euro 91 sendi eest. Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et ülekande on teinud tellija hagejale, mitte vastupidi, ning seda eelkõige ehitusgarantiist tulenevate kohustuste üleandmise eest. Hageja on loovutuskokkuleppega võtnud endale kohustuse teha garantiijärgseid ehitustöid ning selle eest on tellija talle tasunud. Seega ei ole tegu garantiikirjade saamise eest makstud rahaga.
4( 9)
2-16-13381
Nõue ei olnud loovutatav. Garantiikirjade pst 9 nähtub, et kõikide garantiikirjast tulenevate nõudeõiguste üleandmine vajab garandi nõusolekut. See viitab õiguste üleminekul kokkuleppe vajalikkusele garandi ja võlausaldaja vahel. Garantii sisuks on kohustuse täitmine garantiis märgitud isikule. Seejuures ei ole garantiis märgitud, et soorituse saab garantiikirja igakordne valdaja. Kindlale isikule antud garantiijuhtumi esilekutsumise nõue on kujundusõigus. Riigikohus on asjas nr 3215509 tehtud lahendis märkinud, et lepinguga seotud kujundusõigusi ei saa VÕS § 164 järgi loovutada. Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi. Kui kindlale isikule väljastatud garantiis ei ole märgitud, et nõudeid saab esitada igakordne valdaja, siis tuleb eeldada, et garantiist tulenevate õiguste üleandmine kolmandale isikule vajab garantii andja nõusolekut. Garantiilepingu ülevõtmise tuvastamiseks tuleb hinnata, kas hagejale läksid terviklikult ja täies ulatuses üle garantiilepingu poole õigused ja kohustused. Õigus nõuda garantiist tulenevat rahasummat on lepingupoole ainus õigus. Tegemist on lepingu ülevõtmisega, mis vajas kostja nõusolekut. Maakohus leidis ekslikult, et garantii mitteaktsessoorsus välistab lepingu ülevõtmise sätete kohaldamise. Garantii mitteaktsessoorsusest ei saa järeldada, et garantiinõuded on igas olukorras loovutatavad. Kindlale isikule antud pangagarantii ei ole oma olemuselt abstraktne ja vabalt üleantav õigus. Garantiikirjast nähtuvalt on õigused ainult tellijal (garantii saajal). Garant ei ole kohustatud tegema väljamakset uuele määratud isikule, kui sellega ei ole enne nõustunud garantii saaja ja garant. Esialgne garantiisaaja ei ole praegusel juhul nõudeid esitanud. Kuna kostja keeldus põhjendatult hagejale väljamaksete tegemisest, ei vastuta ta ka kohtueelses menetluses hagejale õigusabi kasutamise eest tekkinud kulutuste eest ja hageja kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata VÕS § 164, § 165, § 166 lg 2 ja § 171 lg 2 ning kohaldas valesti VÕS § 179, kui asus maakohtust vastupidisele seisukohale, et nõude loovutamine ei olnud kooskõlas seadusega ega kehtiv. Ringkonnakohus leidis valesti, et garantiist tulenevaid õigusi sai kolmandale isikule üle anda üksnes kostja kui garandi nõusolekul lepingu ülevõtmise korras. Seadus ei keela garantiist tulenevate nõuete loovutamist. Tegemist on nõudeõigusega, mida on võimalik loovutada ilma lepingu ülevõtmiseta. Asjaolu, et garantiikirjades ei olnud märgitud, et soorituse saab üksnes garantiikirja igakordne valdaja, nõude loovutamist ei välista. Ka ei kehtinud hageja suhtes garantiikirjade p 9, sest VÕS § 171 lg 2 välistab, et kostja saaks esitada hageja nõudele selle vastuväite. Kindlale isikule antud pangagarantii on abstraktne ja vabalt võõrandatav õigus. Garantiikirjast nr 14-051922-GF tuleneva nõude kohta leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et sellest garantiist tulenev nõue ei ole esitatud tähtaegselt. Pooled ei vaidle selle üle, et väljamaksmise nõude selle garantiikirja alusel allkirjastas digitaalselt ka hageja seaduslik esindaja. Seega oli nõude esitanud hageja kui õigusvõimeline isik.
5( 9)
2-16-13381
7.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Maakohus rahuldas hageja garantiikirjadest tuleneva nõude kostja vastu, tuginedes sellele, et tellija (garantii saaja) on loovutanud garantiikirjadest tulenevad nõuded kehtivalt hagejale ja selleks ei olnud nõutav kostja (garandi) nõusolek. Lisaks võlgneb kostja hagejale kahjuhüvitisena kohtuvälise õigusabikulu. Ringkonnakohus asus maakohtust vastupidisele seisukohale ja jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et 9. juuni 2016. a nõudekirjade alusel ei saanud garantiikirjadest tulenevaid garantiisummasid välja maksta, sest nõudekirjad ei vastanud garantiikirjade tingimustele. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud kostja garantiikirjadest tulenevaid garantiisummasid välja maksma ka 20. juuni 2016. a korduva nõuekirja alusel, sest kindlale isikule antud garantiikirjadest tulenev nõue ei olnud loovutatav, tegemist on garantiilepingute ülevõtmisega ning selleks oli nõutav kostja (garandi) nõusolek.
10.Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas tellija (garantii saaja) on kehtivalt loovutanud garantiikirjadest tulenevad nõuded hagejale ning kas sellest tulenevalt on hagejal garantiikirjadest tulenev nõue kostja (garandi) vastu.
11.VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 164 lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 165 kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletud. VÕS § 166 lgs 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud. Kolleegium on selgitanud, et nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 321215, p 18). Samuti on kolleegium osutanud sellele, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32114913, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3216207, p 12). VÕS § 170 järgi, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 171 lgd 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3213505, p 17). VÕS § 172 kohaselt võib
6( 9)
2-16-13381 võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud.
12.Erandi üldpõhimõttest, et kõik eraõiguslikud nõuded on loovutatavad, sätestab VÕS § 166 lg 1. Selles paragrahvis sätestatud piirangutega peetakse silmas nõudeid, mille esemeks on mitteloovutatavad isiklikud õigused. Selliste õiguste puhul ei ole nõudele vastava kohustuse täitmine mõnele teisele isikule kohustuse sisu või olemust muutmata võimalik. Ringkonnakohus asus asja lahendamisel seisukohale, et kindlale isikule antud garantiijuhtumi esilekutsumise nõue on lepinguga seotud kujundusõigus, mida ei saa VÕS § 164 järgi loovutada, mistõttu ei olnud praeguses asjas nõude loovutamine lubatav. Selle järelduse tegemisel tugines ringkonnakohus Riigikohtu 10. juuni 2009. a otsusele tsiviilasjas nr 3215509. Eelviidatud Riigikohtu lahendi põhjal aga kõnealust järeldust teha ei saa. Selles lahendis asus kolleegium seisukohale, et hinna alandamist kui lepinguga kaasnevat kujundusõigust ei saa loovutada VÕS § 164 alusel, vaid seda saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3215509, p 10). Kolleegium märgib lisaks, et isikliku kujundusõigusena on kolleegium oma praktikas käsitlenud ka lepingupoole õigust leping üles öelda (vt Riigikohtu 21. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3213509, p 15). Kuivõrd nimetatud õigused on lahutamatult seotud võlasuhtega, millest nad tekkisid, siis ei saa neid õigusi ka võlasuhtest lahutatuna kasutada, sest vastava kujundusõiguse kasutamine mõjub kogu võlasuhtele tervikuna. Sellised kujundusõigused ei ole eeltoodu tõttu eraldi loovutatavad ning neid on võimalik üle anda üksnes koos kogu võlasuhtega tervikuna, st lepingu ülevõtmisega. Apellatsioonikohus asus ekslikule seisukohale, et isiklikuks kujundusõiguseks ja seega ka mitteloovutatavaks saab lugeda ka kindlale isikule antud garantiijuhtumi esilekutsumise nõude. Kõnealusel nõudel garantii mitteaktsessoorsusest järelduvalt sellist isiklikku iseloomu ei ole. Kolleegium on selgitanud, et garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3213413, p 16). Kolleegiumi praktika kohaselt on üldjuhul rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded oma olemuse poolest üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 32113204, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3213105, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule. Asudes seisukohale, et garantiijuhtumi esilekutsumise nõue ei olnud loovutatav, leidis ringkonnakohus järgnevalt, et sellist õigust sai üle anda üksnes lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 alusel. Eespool on kolleegium selgitanud ringkonnakohtu järelduse ekslikkust, nagu saaks garantiinõuet üle anda vaid lepingu ülevõtmisega. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsus kolleegiumi hinnangul kooskõlas TsMS § 436 lgga 1, § 442 lgga 8 ning § 654 lgtega 1 ja 4, samuti §ga 653, sest rikutud on maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. VÕS §st 170 tulenevalt, kui võlausaldaja on võlgnikule nõude loovutamisest teatanud või kui ta on nõude loovutamise kohta välja
7( 9)
2-16-13381 andnud loovutamisdokumendi, loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks isegi juhul, kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui tehing, mille alusel loovutamine toimus, ei ole kehtiv. Maakohus tuvastas, et tellija kui algne võlausaldaja on kinnitanud, et nõuete loovutamine on garantiikirjadest tulenevalt toimunud, kostjale on esitatud loovutuskokkulepe ja nõude loovutamise teated. Nõude loovutamise teadete kohaselt on tellija loovutanud VÕS § 164 järgi hagejale nõuded, mis tulenevad vaidlusalustest garantiikirjadest. Otsuse põhjendustest ei selgu, miks asus ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale, leides, et asjas esiletoodud asjaolude ja tõendite kohaselt on garantiinõue üleantav üksnes VÕS § 179 järgi. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades hinnata, kas hagejale on garantiikirjadest tulenevad nõuded kehtivalt loovutatud. Kolleegium märgib, et hageja nõude lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et garantiikirjades lepiti kokku garantiikirjadest tulenevate õiguste üleandmise keelus ilma garandi eelneva kirjaliku nõusolekuta. VÕS § 166 lgst 2 tulenevalt garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes ei kehti, nagu õigesti leidis ka maakohus (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3219506, p 13).
13.Kolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, et 9. juunil 2016 esitatud nõudeid garantiide maksmapanekuks ei saa koos hiljem lisatud dokumentidega käsitada garantiikirjades toodud tingimustel esitatud nõuetena, mille alusel on kostja (garant) kohustatud garantiisummad hagejale välja maksma. VÕS § 155 lg 1 järgi võib isik (garantii andja) majandus- või kutsetegevuses võtta lepinguga võlausaldaja vastu kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Vaidlusalustes garantiikirjades on tellija, töövõtja ja kostja (garant) kokku leppinud, et garantiikirjade alusel väljamakse saamiseks peab garantii saaja (s.o tellija) esitama garandile kirjaliku või digitaalselt allkirjastatud nõude, mis sisaldab garantii saaja kinnitust garantii tellija (töövõtja) lepingust tuleneva garantiiaja kohustuse rikkumise kohta ning rikutud kohustuse kirjeldust (garantiikirjade p 3). Garantiikirjad kehtivad vastavalt kuni 11. juunini ja 30. juulini 2016 (garantiikirjade p 6). Maakohus tuvastas, et hageja esitas 9. juunil 2016 nõudekirjad garantiide maksmapanekuks garantiikirjades sätestatud korras ning enne garantiikirjades märgitud tähtaja möödumist. Samuti on maakohus tuvastanud, et nõudekirjade esitamise ajal kostja tellija nõude loovutamisest hagejale ei teadnud, kostja selgituse kohaselt sai ta nõude loovutamise teated 15. juunil 2016. Toimiku materjalide kohaselt on nõudekirjad allkirjastanud tellija ja hageja juhatuse liikmed. Kuivõrd kostja nõude loovutamisest ei teadnud, oli kostjal õigus kõnealuste nõudekirjade alusel väljamaksete tegemisest nende saamise ajal keelduda, sest nõuekirjad oli allkirjastanud tellija, kes oli sellel ajal õigusvõimetu, ja hageja, kellega kostjal õigussuhet ei olnud. Kolleegiumi hinnangul jättis ringkonnakohus oma järelduse tegemisel tähelepanuta VÕS § 172, millest tulenevalt võis kostja olukorras, kus tellija ei olnud talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud, keelduda kohustuse täitmisest hagejale kui uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja (tellija) dokumenti nõude loovutamise kohta. Ringkonnakohus on tuvastanud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja saatis
15.juunil 2016 kostjale täiendavad dokumendid (loovutuskokkulepe ja 13. novembri 2015. a teatised nõuete loovutamise kohta). Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul
8( 9)
2-16-13381 asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas olukorras, kus hageja oli allkirjastanud 9. juuni 2016. a nõudekirjad ning esitanud kostjale teatised garantiikirjadest tulenevate nõuete loovutamise kohta, oli kostjal alust hagejale kohustuse täitmisest keelduda. Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul tähtsust sellel, et dokumentide esitamise ajaks oli esimesena antud, s.o garantiikirja nr 14-051922-GF kehtivus lõppenud.
14.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
15.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Villu Kõve
9( 9)
Ants Kull
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.