KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu auto väljanõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.10.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu EUROPARK ESTONIA apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: KV (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Leino Biin Kostja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Kädi Sacik-Korn
Kohtuistungi toimumise aeg
10.04.2017, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 16.10.2015 otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu auto väljanõudmiseks rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Tühistada Harju Maakohtu 05.03.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega kohustati Osaühingut EUROPARK ESTONIA koheselt üle andma sõiduk Volvo XC70 (registreerimismärk
4.Kohustada KV andma sõiduk Volvo XC70 (registreerimismärk XXXXXX, VINkood XXXXXXXXXXXXXXXXX) Osaühingu EUROPARK ESTONIA otsesesse valdusse.
5.Jätta poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes KV kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2).
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.KV (hageja) esitas 04.03.2015 Harju Maakohtule hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hagejale üle sõiduauto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, auto) valduse.
2.Harju Maakohus tagas 05.03.2015 määrusega hageja taotlusel hagi ja kohustas kostjat andma auto hagejale üle.
3.Harju Maakohus rahuldas hagi esmalt 31.03.2015 tagaseljaotsusega, kuna kostja ei vastanud hagile kohtu määratud tähtaja jooksul. Kostja kaja jättis maakohus 13.05.2015 määrusega rahuldamata. Kostja määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 26.06.2015 määrusega maakohtu määruse ja taastas tsiviilasja menetluse.
4.Hagiavalduse kohaselt on vaidlusaluse auto omanik Aktsiaselts SEB Liising ja vastutav kasutaja hageja. 02.03.2015 teisaldas kostja sõiduauto tema hallatavast, Tallinnas Tuukri 56 asuvast, eraparklast ja on keeldunud auto valdust hagejale üle andmast. Hagejal on õigus nõuda valduse taastamist kostjalt kui omavoliliselt valdajalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 45 alusel. Hageja ei ole kostjaga sõlminud parkimislepingut, sest leping sõlmitakse autojuhiga ja sellest ei tulene kolmandatele isikutele kohustusi. Hageja ei olnud autojuht ja ta ei ole jätnud tasumata parkimistasu ega leppetrahvi. Kostja ei võinud autot võlgnevuse korral teisaldada ega kinni pidada ja selleks õiguse andvad parkimistingimused on tühised tüüptingimused. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja arvates on auto teisaldatud õiguspäraselt. Auto parkimisega kostja hallatavates parklates (sh seitsmel korral Tuukri 56 parklas) sõlmiti 03.12.2013 kuni 02.03.2015 kümnel korral parkla sissesõidu
juures avaldatud parkimistingimustel parkimislepingud, kuid parkimistasu ega leppetrahvi ei makstud. Parkimislepingu tingimuste järgi tuleb lepingu rikkumisel tasuda leppetrahvi 30 eurot. Auto vastutav kasutaja on hageja, seega tuleb eeldada, et tema oli parkimislepingu pool kõigil kümnel parkimiskorral, kui kostja nõudis leppetrahvi parkimise eest tasumata jätmise tõttu. Lisaks saab hagejat kui kohtutäiturit lepingu pooleks pidada ka seetõttu, et auto teine kasutaja on kohtutäituri büroo töötaja, kes eelduslikult kasutas autot hageja kutsetegevuses. Auto teisaldamiseks oli õiguslik alus, kuna parkimistingimustes on kokku lepitud, et kostja võib auto parkimistasu või leppetrahvi maksmata jätmisel õiguskaitsevahendina teisaldada ja panna sellega seotud kulud auto kasutaja kanda. Autole oli jäetud meeldetuletus, mis viitas mh teisaldamise võimalusele. Õigus autot teisaldada ja kinni pidada tuleneb ka üürileandja pandiõigusest. Kostjal ei ole muud tõhusat õiguskaitsevahendit oma õiguste kaitseks. Rataste lukustamine ei oleks olnud piisavalt tõhus, sõiduki kasutajad on korduvalt rattalukud omastanud. Kostja ei ole keeldunud autot valdajale üle andmast ja on nõus valduse taastama, kui tasutakse leppetrahv ja teisaldamisega seotud kulud 105 eurot. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 16.10.2015 otsusega hagi ja kohustas kostjat andma auto valduse hagejale üle. Otsuse resolutsiooni järgi loetakse hagi tagamise korras auto üleandmine selles osas otsuse täitmiseks ja hagi tagamine jääb kehtima otsuse jõustumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis temalt hageja kasuks välja riigilõivu 350 eurot ja esindajakulud 1000,50 eurot (kokku 1350,50 eurot).
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude õiguslik alus AÕS § 44 lg 1. Pooled ei vaidle, et hageja on auto vastutav kasutaja liiklusseaduse (LS) § 2 p 93 tähenduses ja et 02.03.2015 lukustas kostja auto ja seejärel teisaldas selle tema hallatavast parklast nii, et hagejal ega teistel kaasvaldajatel ei olnud enam võimalik teostada selle üle tegelikku võimu. Sõiduki parkimisega tasulisel parkimisalal sõlmib selle juht parkla operaatoriga lepingu tingimustel, mis on piisava selgusega määratud ja mõistlikul viisil nähtavad parkla sissesõidu juures. Parkimisleping vastab üürilepingu tunnustele. Ekslik on kostja väide, et parkimislepingu pooleks tuleb lugeda auto vastutav kasutaja. See ei tulene LS § 72 lg-st 1. Samuti ei saa hageja kui kohtutäituri kasutusse antud sõiduki puhul eeldada, et seda kasutatakse just majandus- ja kutsetegevuses. Siiski saab lugeda tuvastatuks, et üks auto valdajatest sõlmis kostjaga 02.03.2015 parkimislepingu parklasse sissesõidu juures nähtavatel parkimistingimustel. Ei ole tuvastatud, et lepingu oleks parkijana sõlminud hageja. Tulenevalt AÕS § 50 lg-st 1 võib iga kaasvaldaja kaitsta valdust AÕS §-des 40-48 sätestatud korras.
8.Tehingu tegemist majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel saab eeldada vaid nende isikute puhul, kes tegutsevad tehingu teisele poolele äratuntavalt teise isiku majandus- ja kutsetegevuses. Sõiduauto parkimine ei ole selline tehing. Seega tuleb eeldada, et parkimistingimustel sõlmitud leping on tarbijaleping. Kostja ei tõendanud, et auto teisaldamist ja kinnipidamist võimaldavad parkimistingimused ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Seega on tegu tühiste tüüptingimustega, mis võimaldavad VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Seetõttu ei olnud kostjal õiguslikku alust autot teisaldada ega kinni pidada. Samuti ei või kostja autot teisaldada üürileandjana, sest VÕS § 307 lg 1 võimaldab asja üksnes kinni pidada, mitte aga üüritud kinnisasjalt ära viia. Lisaks on kaheldav, kas kolmandale isikule kuuluva eseme kinnipidamine rahalise nõude täitmise tagatisena vastab VÕS § 305 lg-te 1 ja 2 mõttele, sest kinnipidamise tulemusel ei
saa kostja oma rahalist nõuet sõiduki kasutaja vastu maksma panna. Nõuet omaniku vastu ei ole kostja tema enda väitel esitanud. Kostja saab nõuda tasu sõiduki tegelikult parkinud isikult. Kostja rikkus seega hageja valdust õigusliku aluseta ja hagi tuleb rahuldada. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
9.Kostja esitas 18.11.2015 Harju Maakohtu 16.10.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.
10.Maakohus kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõigusnormi, kui leidis, et vastutava kasutaja parkijana lepingupoolena käsitlemiseks puudub nii materiaal- kui ka menetlusõiguslik alus. Maakohtu seisukohad on vastuolulised. Maakohus leidis ebaõigesti, et kohtutäituri kasutusse antud sõiduki puhul ei saa eeldada sõiduki kasutamist majandusja kutsetegevuses. Hageja on Tallinna kohtutäitur, äriregistri andmetel füüsilisest isikust ettevõtja ja käibemaksukohustuslane. Vaidlusaluse sõiduki kasutaja on ON, kes on kohtutäituri asendaja ja büroo töötaja. Seega on tegemist ametisõidukiga. Kui sõiduki kasutaja on olnud keegi teine, on leping sõlmitud hageja nimel TsÜS § 116 lg 2 alusel. Hageja ei esitanud ühtegi vastuväidet ega tõendit tõendamaks, et sõiduk oli hageja kui eraisiku kasutuses. Otsusest ei nähtu, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et kohtutäituri kasutusse antud sõiduki puhul ei saa eeldada sõiduki kasutamist majandus- ja kutsetegevuses.
11.Ebaõige on maakohtu väide, et materiaal- ja menetlusõiguslikult puudub alus eeldada, et hageja oli parkimislepingu pool. Maakohus on samas otsuses pidanud võimalikuks nõuda parkimistasu ja leppetrahvi maksmist sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt. Parkimislepingu teise poole tuvastamise seisukohalt ei oma tähtsust, kuidas on üles ehitatud teenuse osutaja ärimudel parkimistingimuste täitmiseks, sest ka tõkkepuu ega valvuri olemasolu ei anna parkimisoperaatorile teadmist, kes konkreetsel juhul sõidukit juhtis ja kellega leping sõlmiti. Täiendavalt võib vaidlusaluses küsimuses analoogia korras vaadelda liiklusseaduses sätestatut. Kuna LS-is on kehtestatud omaniku/vastutava kasutaja vastutusega seonduv, ei oma mingit tähtsust, kas omanik/vastutav kasutaja ka tegelikult vaidlusalusel ajal parkis sõiduki kohaliku omavalitsuse tasulisel parkimisalal. LS-is tuleb omaniku/vastutava kasutaja poolset sõiduki kasutamist/juhtimist eeldada. Kostja leiab, et selles, kes on parkimislepingu pool, tuleks lähtuda vastavat tava ja praktikat parkimisvaldkonnas arvesse võttes eeldusest, et parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik/vastutav kasutaja, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Ka Riigikohus on leidnud, et kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks (RKTKo 3-2-1-161-12, p 14). Ka juhul, kui maakohus leidis, et hageja ei olnud parkimislepingu pool, on hageja siiski vastutav otsese valdaja tegevuse eest. Ka AÕS § 90 lg 1 järgi võib eeldada, et sõiduki kasutaja/juht on sõiduki omanik, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
12.Maakohus kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõigusnormi, kui leidis, et teisaldamist ja kinnipidamist ette nägevad parkimistingimused on VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi tühised. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 307, kui leidis, et käesolevas asjas esitatud asjaolusid arvesse võttes ei võinud kostja pandiõigust teostada. Maakohtu seisukoht oli üllatuslik, kuna menetluses ei juhtinud maakohus kordagi menetlusosaliste tähelepanu sellele, et kohtu hinnangul ei saa hageja kasutada õiguskaitsevahendina teisaldamist, kuna VÕS § 307 lg 1 võimaldab üksnes asja kinnipidamist, mitte aga üüritud kinnisasjalt äraviimist. Võttes
arvesse, et praktikas ei täitnud rataste lukustamine õiguskaitsevahendina oma rolli, oli põhjendatud sõiduki teisaldamine tõkkepuuga varustatud parkimismajja, sest sellega vähendati riski, et sõiduki kasutaja/juht lahkub sõidukiga üüritud pinnalt ilma kohustust täitmata. Teisaldamine on põhjendatud ka asja valvamise ja säilitamise seisukohalt. Teisaldamisel on sõiduk valvega parklas. Sõiduki teisaldamine kinnipidamise eesmärgil on põhjendatud ja VÕS § 307 seda ei keela. Pandiõiguse kohaldamise ulatuse osas nõustus kostja, et VÕS kohaselt tuleb pandiõigust teostada võlgnetava ulatuses. Samas ei saa seadusandja eesmärk olla, et kui nt üüripinnal on üksnes üks asi, mille väärtus on võlgnevusest oluliselt suurem, puudub üürileandjal õigus üldse pandiõigust teostada. Sellisel juhul satuksid teatud üürileandjad võrreldes teiste üürileandjatega ebavõrdsesse olukorda. Kostja tõendas, et ta on püüdnud kohaldada vähem koormavat õiguskaitsevahendit (rataste lukustamine), kuid see ei täitnud eesmärki, vastupidiselt teisaldamisele. Ka vaidlusaluse sõiduki kasutajale ei ole pärast 02.03.2015 teisaldamist enam leppetrahvinõudeid esitatud. Ka tõkkepuu paigaldamine ei taga kohustuste täitmist. Nimetatud asjaolude ja tõendite osas ei ole maakohus üldse seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks ta neid arvesse ei võtnud. Kostjal ei olnud võimalik pandiõigust teostada muu kui sõiduki kinnipidamise näol, sest nn üüritud parkimiskohal ei olnud muud asja, mille suhtes pandiõigust teostada. Hagejal oli võimalik kasutada teiste parkimisoperaatorite teenust ning hageja ei olnud sundolukorras parkimisteenuse kasutamisel. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 307 lg 1 ja § 42 lg 3 p 22 ning jättis kohaldamata VÕS § 42 lg 2. Kuivõrd maakohus on jätnud kohaldamata TsÜS § 116 lg 2, on jäetud arvesse võtmata VÕS §-s 44 sätestatu.
13.Maakohus ei ole menetluskulude osas põhjendanud, miks on kohtu hinnangul toimingute tegemiseks kulunud aeg põhjendatud just kohtu määratud ulatuses. Lisaks on kohus mõistnud kostjalt välja õigusabikulud koos käibemaksuga. Kuivõrd maakohus on ise väitnud, et sõidukit kasutas kohtutäitur, oleks tulnud õigusabikuludelt käibemaks maha arvata.
Vastus apellatsioonkaebusele
14.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
15.Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.02.2016 otsusega Harju Maakohtu 16.10.2015 otsuse muutmata ning jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu summas 552 eurot.
16.Riigikohus tühistas 25.01.2017 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
18.Vaidlus puudub, et 02.03.2015 teisaldas kostja Tallinnas, Tuukri 56 asuvast parklast sõiduki Volvo XC70 (reg nr XXX XXX). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on Tuukri 56 asuva
parkla pidaja. Sõiduki tehnilisest passist nähtuvalt on sõiduki omanik Aktsiaselts SEB Liising ning vastutav kasutaja hageja (I kd tl 7). Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele VÕS § 271 mõttes. Hageja on väitnud, et tema sõidukit Tuukri 56 asuvasse parklasse ei parkinud. Samas ei ole hageja selle kohta tõendeid esitanud. Liiklusseaduse § 72 lg-te 2 ja 3 järgi peab mootorsõiduki teisele isikule kasutada andnud vastutav kasutaja mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama mh andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta. Kuna hageja ei ole tõendanud, et sõiduki parkis parklasse keegi teine, siis tuleb parkimislepingu pooleks lugeda hageja, kui sõiduki vastutav kasutaja. Sellest tulenevalt võib asuda seisukohale, et parkimisleping vaidlusaluse sõiduki parkimiseks Tuukri 56 asuvasse parklasse sõlmiti hageja ja kostja vahel. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja kasutas sõidukit oma majandus- ja kutsetegevuses. Kohus nõustub maakohtuga, et sõiduauto parkimine ei ole tehing, mille puhul tuleks eeldada, et see on seotud kohtutäituri kutsetegevusega. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et hageja sõlmis lepingu tarbijana.
19.Hageja ei ole tõendanud, et ta tasus kostjale 02.03.2015 sõiduki parkimise eest Tuukri 56 asuvas parklas. Tuukri 56 asuva parkla parkimistingimuste punkti 7 kohaselt kuulub parkimistingimuste rikkumise korral rikkuja poolt maksmisele leppetrahv summas kuni 30 eurot (I kd tl 45). Selline kokkulepe vastab leppetrahvi kokkuleppele VÕS § 158 lg 1 mõttes. VÕS § 37 lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kolleegium leiab, et parkimistahvlil märgitud parkimistingimused said parkimislepingu osaks. Kostja oli paigaldanud parkimistingimused nähtavale kohale ning hagejal oli nende sisuga võimalik suuremate pingutusteta tutvuda. Kokkulepet leppetrahvi kohta ei saa pidada ka tühiseks tüüptingimuseks. Kokkuleppe, mille kohaselt peab hageja tasuma kostjale parkimistingimuste rikkumise tõttu leppetrahvi kuni 30 eurot, ei ole tühine tüüptingimus, kuna leppetrahvi summat ei saa pidada ebamõistlikult suureks (VÕS § 42 lg 3 p 5).
20.Kostja on selgitanud, et ta on sõiduki teisaldanud muuhulgas üürileandja pandiõiguse alusel. VÕS § 305 lg 1 sätestab, et kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. VÕS § 305 lg 3 kohaselt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud. VÕS § 307 lg 1 järgi, kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Üürileandja võib oma pandiõiguse teostamiseks kasutada omaabi.
21.Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses muuhulgas selgitanud, et eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks põhimõtteliselt üürileandja pandiõigus parklasse pargitud autodele (p 40); üürileandja pandiõigus võib ulatuda pargitud autole vaatamata sellele, et auto ei kuulu parkijale (p 40.2); pandiõigus võib põhimõtteliselt
tagada parkimistasu, leppetrahvi ja teisaldamistasu maksmise nõudeid (p 41); üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi (p 41.1); käesoleval juhul saab pandiõigus autole tagada üksnes 2. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenevaid nõudeid (p 41.2).
22.Kostja on märkinud, et seoses vaidlusaluse sõiduki parkimise eest tasumata jätmisega on kostjal hageja vastu 10 leppetrahvi nõuet kogusummas 300 eurot, sealhulgas leppetrahvi nõue 30 eurot parkimistasu maksmata jätmise eest 02.03.2015. Lisaks on kostja selgituste kohaselt tal hageja vastu nõue 105 eurot seoses sõiduki teisaldamisega (sealhulgas sõiduki teisaldamiskulu 44,40 eurot ja kostja parkimiskorraldajate palgakulu 55,20 eurot). Kostja täpsustas, et pandiõigusega on tagatud viimane leppetrahvi nõue ja sõiduki teisaldamisega seotud kulude hüvitamise nõue. Lisaks selgitas kostja ringkonnakohtu 10.04.2017 istungil, et tal puudub hageja vastu eraldiseisev üüri nõue. Kolleegium leiab, et kuna hageja rikkus 02.03.2015 sõlmitud parkimislepingut (ei tasunud parkimise eest), siis on kostjal õigus nõuda leppetrahvi summas 30 eurot. Hageja kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 160). Hageja sai kostja leppetrahvi nõude kätte hiljemalt 26.03.2015, kui ta sai kostja vastuse hagile, mille lisaks oli ka leppetrahvi nõue. Seega teatas kostja hagejat leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja vastu pandiga tagatud leppetrahvi nõue summas 30 eurot.
23.Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses samuti selgitanud, et põhimõtteliselt on üürileandjal omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega (p 42.3); auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks tuleb pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (p 42.2); auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (p 42.5).
24.Ringkonnakohus leiab, et need tingimused sõiduki teisaldamiseks pandiõiguse teostamiseks olid käesoleval juhul täidetud. Sõiduki valvamine ja säilitamine avatud parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Lisaks on kostja märkinud, et auto rataste lukustamine sageli ei takista sõiduki äraviimist kasutaja poolt, kuna iga neljas lukk omastati sõiduki kasutaja poolt.
25.Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses ka märkinud, et üürileandja võib VÕS § 307 lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.2). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei olnud leppetrahvi nõue 2. märtsiks 2015 sissenõutavaks muutunud. Parkimistingimuste p-i 7 kohaselt tuleb leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul nõude esitamise kuupäevast arvates. Kuna kostja teisaldas sõiduki samal päeval, kui see pargiti (s.o 02.03.2015), ei olnud 14-päevane tähtaeg möödunud, mistõttu ei olnud leppetrahv muutunud sissenõutavaks. Seega, kuigi kostja leppetrahvi nõue oli tagatud pandiga, ei olnud pandiõiguse teostamine 02.03.2015 VÕS § 307 lg 1 alusel lubatud.
26.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saanud 02.03.2015 sõidukit kinni pidada ka VÕS § 110 lg 1 alusel. VÕS § 110 lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja
vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus on tuvastanud, et sõiduki teisaldamise ajaks ei olnud kostja leppetrahvi nõue, mis tulenes 02.03.2015 sõlmitud parkimislepingust, muutunud sissenõutavaks. Kostja on selgitanud, et hageja on ka eelnevalt parkinud kostja parklatesse parkimise eest maksmata, mistõttu on hagejal tasumata veel üheksa leppetrahvi summas 270 eurot. Hageja on sellele vastu vaielnud, väites, et see on tõendamata (I kd tl 199). Asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud leppetrahvi nõuded (I kd 105-113). Leppetrahvi nõuetel olevatelt fotodelt ei ole aga võimalik aru saada, millal ja millises parklas on vaidlusalust sõidukit pargitud. Ainuüksi kostja poolt leppetrahvi nõuetel märgitud parkimisaeg, koht ja sõiduki number ei ole piisav selle tõendamiseks. Seega ei ole hageja poolt parkimislepingu rikkumine eelneval üheksal korral tõendatud. Kuna üheksal eelneval korral parkimislepingu rikkumine ei ole tõendatud ning 02.03.2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev leppetrahvi nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, siis ei olnud kostjal VÕS § 110 lg 1 alusel õigust 02.03.2015 sõidukit kinni pidada.
27.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saanud sõidukit 02.03.2015 kinni pidada ja teisaldada ka parkimislepingu tingimuste alusel. Parkimistingimuste p 8 sätestab, et parkimise korraldajal on õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi, kui sõiduk on pargitud selliselt, et tekib või võib tekkida oluline kahju, sõiduk takistab teisi parkla kasutajaid või liiklust, õigusaktidest sätestatud juhtudel või kui selleks esineb avalik huvi. Parkimislepingu p 9 sätestab, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas).
28.Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendi p-s 53.1 märkinud, et parkimistingimuste pd 8 ja 9 ei erine oluliselt seadusest tulenevatest üürileandja õigustest. Küsimus on vaid selles, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Riigikohtu arvates on kõrvalekalded seadusest lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised.
29.VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on parkimislepingu p-des 8 ja 9 kinnipidamisõigust võrreldes seadusega ebamõistlikult laiendatud, kuna parkimislepingu p-de 8 ja 9 järgi võib sõidukit kinni pidada ka juhul, kui parkimislepingust tulenev nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. VÕS § 307 lg 1 järgi saab pandiõigust rakendada ja VÕS § 110 lg 1 järgi saab kohustuse täitmisest keelduda, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. Seega on parkimislepingu p-d 8 ja 9 tühised ning kostja ei saanud 02.03.2015 kinnipidamisõigust rakendada ka parkimislepingu alusel.
30.Eeltoodu ei anna siiski alust hagi rahuldamiseks. Hageja on esitanud kostja vastu AÕS § 45 lg 1 alusel valduse taastamise nõude. Samas sätestab AÕS § 48 lg 2, et käesoleva seaduse §-des 44 ja 45 nimetatud nõue lõpeb ka siis, kui pärast omavoli toimepanemist tuvastatakse jõustunud kohtulahendiga, et omavoli toimepanijal on asja suhtes selline õigus, mille alusel ta võib nõuda valdust asjale. Kuna hageja ei ole kostjale leppetrahvi 30 eurot tasunud, siis on kostjal hageja vastu jätkuvalt pandiga tagatud nõue ning see on maakohtu menetluse ajal muutunud ka sissenõutavaks. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 21 selgitanud, et hageja nõude lahendamist ei mõjuta asjaolu, et maakohus on hagi tagamise korras kohustanud kostjat auto hagejale üle andma, ega see, et poolte väitel on auto hagejale ka tagastatud. Otsuse p-s 22 on Riigikohus märkinud, et praeguses olukorras saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Samuti osundas Riigikohus, et hagi tagamise korras auto hagejale üleandmine ei lõpetanud kostja võimalikku pandiõigust autole. Otsuse p-s 39 selgitas Riigikohus, et seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjal on hageja vastu pandiga tagatud nõue, siis on tal sõiduki valdamiseks õiguslik alus ning hagejal puudub õigus nõuda sõiduki valduse taastamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole tähtsust asjaolul, et kostja AÕS § 48 lg 2 sätestatud õigus ei ole tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Nimetatud norm on kohaldatav ka juhul, kui AÕS § 48 lg 2 sätestatud õigus tuvastatakse selles kohtuasjas, milles hageja nõuab valduse väljaandmist.
31.Ülaltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus lisab, et kolleegiumi hinnangul ei ole kostjal hageja vastu käesoleval juhul sõiduki teisaldamiskulude hüvitamise nõuet, kuna sõiduki teisaldamiseks 02.03.2015 puudus õiguslik alus.
32.10.03.2017 esitatud menetlusdokumendis on kostja palunud maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi leppetrahvi nõude tasumise vastu. Kostja on 10.03.2017 menetlusdokumendis märkinud, et tal on hageja vastu leppetrahvi nõue summas 300 eurot. Kostja avaldas, et ta soovib esitada hagi kohtusse eelneva üheksa leppetrahvi sissenõudmiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleneb kostja 10.03.2017 menetlusdokumendist, et ta nõustub hagi rahuldamisega leppetrahvi nõude summas 300 eurot tasumise vastu. Kuna käesolevas asjas ei leidnud sellises summas leppetrahvi nõue tõendamist (ringkonnakohus luges tõendatuks leppetrahvi nõude summas 30 eurot), siis on kolleegium seisukohal, et kostja sooviks on hagi rahuldamata jätmine ning kolleegiumil puudub vajadus analüüsida, millise, 10.03.2017 esitatud alternatiivsetest taotlustest, rahuldamine on põhjendatum.
33.Harju Maakohtu 05.03.2015 hagi tagamise määrusega kohustati kostjat koheselt üle andma vaidlusalune sõiduk hagejale. TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 22 osundanud, et hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesse valdusesse. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine tühistada ning kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusesse. Menetluskulude jaotus
34.Arvestades, et hagi jääb rahuldamata, siis tuleb poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
35.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.12.2017 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430 osas, millega Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 16. oktoobri 2015. a otsuse samas tsiviilasjas ja tegi uue otsuse, millega jättis KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu auto väljanõudmiseks rahuldamata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu tingimusel, et KV tasub Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks.
3.Osas, millega ringkonnakohus tühistas hagi tagamise abinõu, osas, millega ringkonnakohus kohustas KV andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) Osaühingu EUROPARK ESTONIA otsesesse valdusse, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud KV kanda, jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430 muutmata.
4.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 1) Rahuldada KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu tingimusel, et KV tasub Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks. 2) Tühistada Harju Maakohtu 5. märtsi 2015. a määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega kohustati Osaühingut EUROPARK ESTONIA andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) üle KV-le. 3) Kohustada KV andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) Osaühingu EUROPARK ESTONIA otsesesse valdusse. 4) Kohustada Osaühingut EUROPARK ESTONIA pärast auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) valduse saamist andma see KV otsesesse valdusesse tingimusel, et KV on tasunud Osaühingule
EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustanud nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks. 5) Resolutsiooni p-des 3 ja 4 märgitut ei pöörata täitmisele, kui KV tasub enne täitmist Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks. 6) Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud KV kanda.
5.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Menetluskulud kassatsiooniastmes jätta KV kanda.