Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-147-05 Otsuse kuupäev Tartu, 23. jaanuar 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik Kohtuasi R. H hagi H. L vastu 533 040 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2253/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. L kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Kassaator H L (isikukood xxxxxxxxxxx) ja vastustaja R H esindajad Riigikohtus (isikukood xxxxxxxxxxx). Kassatori H L esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat Paul Varul ja vastustaja R H esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat Ann Saar. Asja läbivaatamise kuupäev 5. detsember 2005. a Istungil osalenud isikud Hageja R. H ning tema esindaja vandeadvokaat Ann Saar ja kostja H. L ning tema esindaja vandeadvokaat Paul Varul. Resolutsioon
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2005. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamisks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada H. L kassatsioonkaebuselt 27. juulil 2005. a tasutud kautsjon, 5 330 (viis tuhat kolmsada kolmkümmend) krooni 25 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. H esitas Tartu Maakohtule hagi H. L vastu pooltevahelisest laenulepingust tuleneva võla, intressi ja viivise nõudes kogusummas 533 040 krooni. Hagiavalduse kohaselt leppisid pooled 26. juulil 1996. a sõlmitud laenulepingus kokku, et hageja annab kostjale 300 000 krooni laenu intressiga 5% aastas ja kostja maksab laenu koos intressidega tagasi 26. juuliks 1999. a. Lepingu järgi kohustus kostja tasuma viivist 0,1% iga tagasimaksmisega viivitatud päeva eest. Kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Hageja palus kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva põhivõla 300 000 krooni ning intressi ja viivise kuni hagi esitamise ajani, vastavalt summas 45 000 krooni ja 52 785 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja oma nõuet intressi osas 2000. a eest 15 000 krooni ja viivise osas perioodi eest 28. detsember 1999. a - 23. jaanuar 2001. a 135 240 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei ole ta hagejaga laenulepingut sõlminud ega hagejalt raha saanud. Kostja sai laenulepingust teada alles 2000. aasta jaanuaris, mil Tartu Maakohus edastas talle hageja hagiavalduse. Kostja esitas avalduse kriminaalasja algatamiseks kelmuses selle kohta, et 26. juuli 1996. a laenuleping on võltsitud. Kriminaalasja raames tehtud käekirjaekspertiisiga tuvastati, et pooltevahelisel laenulepingul on kostja allkiri. Hageja on pahatahtlikult ära kasutanud kostja poolt talle 1997. a novembris Postimehe kuulutuse vormistamiseks valgele lehele antud allkirja ning trükkinud sellele hiljem laenulepingu teksti. Vaatamata sellele, et võltsitud lepingul on kostja allkiri, ei ole seda lepingut tegelikult sõlmitud. Hagejal ei olnud ega saanudki olla 1996. aastal 300 000 krooni. Kostja on saanud hagejalt
5.veebruaril 1999. a kirja, millest nähtub, et hageja soovis 1999. aastal kostjalt raha välja pressida,
ähvardades kostjat, et võtab midagi ette. Kirjas ei ole viidet pooltevahelisele laenusuhtele. See "millegi ettevõtmine" tähendas, et hageja kasutas ära asjaolu, et tema käes oli kostja allkirjastatud paber, mille kostja vormistas laenulepinguks.
3.Maakohus kaasas menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu). Kolmas isik leidis, et kriminaalasjas tehtud käekirjaekspertiisiga on tuvastatud, et 26. juuli 1996. a laenulepingul olevad allkirjad on kirjutatud vastavalt hageja ja kostja poolt. Kriminaalasjas menetlus lõpetati. Prokurör tühistas kriminaalasja lõpetamise määruse ning saatis selle täiendavale eeluurimisele. Uurija tegi Riigiprokuratuuri kaudu Vene Föderatsiooni Peaprokurörile õigusabitaotluse ekspertiisi tegemiseks vaidlusaluse lepingu ehtsuse tuvastamiseks. 16. juuni 2003. a kirjaga teatas Riigiprokuratuur Tartu Maakohtule, et lepingu originaal on kadunud ja selle ülesotsimise võimalused on ammendatud. Kuivõrd lepingu originaal on kadunud, ei saa kostja tõendada oma väidet lepingu võltsituse kohta. Ekspertiisiga oleks olnud võimalik kindlaks teha, kas dokumendile on trükitud tekst hiljem, kui märgitud allkiri. Riigi vastutus ja kahju hüvitamise kohustus nimetatud dokumendi kadumise eest tuleb teha kindlaks eraldi menetlusega.
4.Tartu Maakohus jättis 22. aprilli 2005. a otsusega hagi kostjalt 533 040 krooni saamiseks rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust. Kuivõrd ekspertiise tegemise käigus välismaal on laenulepingu originaal kadunud, ei saa kostja end kaitsta väitega, et leping on tagantjärele võltsitud. Kostja on otsustanud tõendada laenulepingu rahatust. ENSV Tsiviilkoodeksi (TsK) § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus täheldatud. Seega lasub laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus eelkõige kostjal. Laenulepingut või selle täitmist ei saa vaidlustada tunnistajate ütlustega (TsK § 276 lg 2). Kohtule esitatud tõenditest järeldub, et hagejal ei olnud ega saanud olla 1996. a juulis laenulepingu väidetava sõlmimise ajal 300 000 krooni ning seega ei olnud tal võimalik seda kostjale laenata. Nimetatud perioodil oli Vabariigi Valituse poolt kehtestatud miinimumpalgaks 680 krooni ning kuigi hageja 1994-1995. aastatel deklareeritud sissetulek oli sellest summast tunduvalt suurem, ei ole võimalik järeldada, et hageja sai kõige muu kõrvalt niipalju sularaha kokku hoida. Hageja netopalk oli 1994. aasta juulist kuni 1996. aasta juulini kokku 73 275 krooni, s.o keskmiselt netopalgana 2 931 krooni kuus. Paljasõnalised ja ebatõenäolised on tunnistajana ütlusi andnud hageja abikaasa A. H seletused, et ta andis hagejale keskmiselt 10 000 krooni kuus ning ise kulutas 1 000 krooni kuus. Esitatud tõendite kohaselt oli tunnistaja keskmine töötasu koos lähetustasuga ajavahemikus juuli 1992. a - juuni 1996. a 1 662 krooni. Tunnistaja sai enda sõnul täiendavalt välislähetuselt 500 DEM (s.o 4 000 krooni) kuus. Arvestades tegelikult töötatud kuid, sai välislähetuste keskmine kuu sissetulek olla 3 500 krooni. Väidetavalt kulutas tunnistaja ise umbes 1 000 krooni kuus. Seega sai tema kuusissetulek olla 4 162 krooni. Järelikult ei olnud tunnistajal võimalik anda hagejale 10 000 krooni kuus ning hageja ja tunnistaja sellekohased väited ei vasta tõele. Paljasõnalised on hageja
väited ümbrikupalga saamise kohta. Paljasõnaline on ka hageja väide, et ta säästis mehe käest saadud raha. Taotledes hagiavalduses enda riigilõivust vabastamist ja tunnistades oma maksejõuetust, tunnistas hageja ühtlasi, et ta ei saa abikaasa käest raha säästudeks. Samuti on hageja väited raha allikate kohta ilmselt vastuolulised. Usutav ei ole hageja väide, et ta kogus laenatava summa oma töötasu ja abikaasa käest saadud raha arvel. Arvestades abikaasalt saadud raha ja sellele lisatud hageja netopalka, ei saanud perekonna keskmine sissetulek ajavahemikus juuli 1992. a - juuni 1996. a ületada 7 100 krooni kuus. Selleks, et koguda 300 000 krooni, kui isegi eeldada, et hageja asus raha koguma alates 1992. a juunist, oleks tulnud säästa kuus 6 250 krooni. Hagejal on neljaliikmeline perekond, seega oleks saanud elamiseks ja perekonna ülalpidamiseks kulutada vaid 850 krooni kuus. Selline eelarve ei ole usutav. Kaudseks tõendiks saab pidada ka 5. veebruari 1999. a hageja kirja kostjale. See kiri viitab asjaoludele, millest oli tingitud pooltevaheliste suhete jahenemine. Samas on vähetõenäoline, et ajal, mil kostja oli hagejale võlgu, ei küsi hageja mitte võlga tagasi, vaid nõuab mingit muud tulu. Küll aga on hageja püüdnud kohut eksitada, esitades 18. oktoobri 1999. a kriminaalasja algatamisest keeldumise määruse ning väites, et kirjas esitatud ähvardus seondub nimetatud kriminaalasjaga. Kiri on kirjutatud 5. veebruaril 1999. a. Nimetatud kriminaalasjas on aga kuriteo teade esitatud 26. oktoobril 1998. a ning selle esitajaks ei olnud hageja, vaid T. H. Oma
9.veebruari 1999. a kirjas nõuab hageja kostjalt raha, kuid ei maini sõnagagi hagis märgitud laenulepingut. Selgusetu on, miks nõuab hageja täiendavat raha, kui tal on nõue tulenevalt laenulepingust. Hageja seletuste detailides esinevad vastuolud. Eeltoodust järeldub, et hageja sissetulekud koos tunnistaja A. H sissetulekutega ei võimaldanud tal säästa 300 000 krooni. Seega oli tehing rahatu ja seda ei pidanudki täitma.
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. juuni 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 533 025 krooni. Hageja on esitanud nõude 533 040 krooni väljamõistmiseks, kuid arvestades põhivõla suurust, 26. juulini 1999. a arvestatavat intressi ning perioodi eest 26. juuli 1999. a - 23. jaanuar 2001. a nõutud viivist (vastavalt 300 000 + 45 000 + 188 025), on nõude suuruseks 533 025 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti hindamata tõenditena asja juurde võetud kriminaalasjast tulenevad dokumendid. Uurimisasutuste ja kohtute koostatud menetlusdokumendid saavad olla tõendiks selle toimingu suhtes, mille kohta on need koostatud. Neis sisalduv teise menetleja kirjalik seisukoht või arvamus tsiviilõigusliku asjaolu kohta ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 90 lg 1 kohaselt tõendiks. Tsiviilkohtumenetluses võib dokumentaalse tõendina kasutada faktiliste asjaolude tõendamiseks kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalasjas tehtud kohtuotsust, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega, kuid käesoleval juhul ei ole tegemist nimetatud tõenditega. Maakohus hindas asjas tõendeid ebaõigesti, kui jõudis järeldusele, et vaidlusalune laenuleping on
rahatu. Laenuleping kui reaalne leping loetakse TsK § 272 lg 2 alusel sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Tulenevalt TsK § 276 lg-st 1 lasub laenulepingu rahatuse tõendamise kohustus kostjal. Vaadeldaval juhul tuli laenuleping sõlmida kirjalikus vormis ning tulenevalt TsK § 276 lg-st 2 ei olnud selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod. Seega võis kostja tugineda laenulepingu rahatuse tõendamisel kõikidele lubatud tõenditele, v.a tunnistajate ütlustele. Kostja on esitanud laenulepingu rahatuse tõendamiseks väite, et hageja ei saanud tulenevalt oma majanduslikust olukorrast 26. juulil 1996. a laenulepingus märgitud summat laenata. Laenulepingu rahatust ei saa sel viisil tõendada. Kostja on püüdnud oma väitega asetada temal lasuvat tõendamiskoormust hagejale ning hageja peaks nüüd sisuliselt hakkama uuesti tõendama seda, et ta andis laenulepingus märgitud summa kostjale üle. Samas on selle asjaolu tõendamiseks juba olemas poolte vahel kirjalik laenuleping. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Hageja nõue põhineb laenulepingul ning selle tõendamiseks ongi ta esitanud 26. juuli 1996. a lepingu. Lepingu p 6 kohaselt oli laenusumma lepingu allakirjutamise hetkeks laenuandja poolt laenusaajale üle antud. Kui kostja soovib tõendada laenulepingu rahatust, siis oleks ta pidanud esitama omapoolsed tõendid, mitte aga nõudma, et hageja tõendaks kokkulepitud rahasumma kostjale laenuks andmist. Laenuandja ei pea tõendama seda, et tal oli raha laenamiseks, vaid see on tõendatud juba poolte poolt allkirjastatud lepinguga. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja ei ole suutnud laenulepingu rahatust tõendada. Ainuüksi tunnistaja A. H ütluste ja tema töötasutõendite ning hageja palgatõendi ja tuludeklaratsioonide alusel arvutatud hageja oletatava kuusissetulekuga ei ole võimalik tõendada laenulepingu rahatust. Nimetatud tõendid on üksnes kaudsed tõendid. Asjas olevad tõendid ei anna alust tõsikindlalt väita, et hageja sissetulek kuus oli nii suur, nagu on leidnud maakohus, ja et seetõttu ei olnud hagejal vahendeid laenu andmiseks. Hageja on väitnud, et tema sissetulekuks oli ka nn ümbrikupalk, ja et tema abikaasa sissetulek oli välislähetuses viibimise eest saadud summade arvel tunduvalt suurem. Neid väiteid pole tõsikindlalt ümber lükatud. Laenulepingu rahatust ei tõenda asjaolu, et hageja ei deklareerinud väidetavalt maksuametile kõiki oma sissetulekuid, ning et tal ei olnud raha riigilõivu maksmiseks hagiavalduse esitamisel. Samuti ei tõenda laenulepingu rahatust hageja 5. veebruari 1999. a kiri. See, et nimetatud kirjas nõuab hageja kostjalt teatud tulu jagamist, kuid ei küsi tagasi laenu, ei välista laenusuhte olemasolu poolte vahel. Kirjast ei saa järeldada ka seda, et laenuleping oli rahatu, või et see oli võltsitud. Tõendamata on kostja vastuväide, et ta andis 1997. aasta novembris allkirja puhtale lehele selleks, et hageja vormistaks kuulutuse ajalehes Postimees avaldamiseks, kuid hageja on selle pahatahtlikult ära kasutanud ning vormistanud laenulepingu. Hageja vaidleb sellele kostja väitele vastu ja muud tõendid asjaolu tõendamiseks puuduvad. Hagi tuleb rahuldada, sest kostja ei ole suutnud tõendada laenulepingu rahatust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Ringkonnakohus tõlgendas vääralt TsK § 276 lg-t 1, kui leidis, et laenulepingu rahatuse tõendamisel ei saa laenaja tugineda asjaolule, et laenuandjal ei olnud laenu andmiseks rahalisi vahendeid. Samuti tõlgendas ringkonnakohus vääralt TsMS § 91 lg-t 1, kui leidis, et hageja nõue on tõendatud laenulepinguga ning hageja ei peagi tõendama, kas tal sai olla lepingu sõlmimisel laenuks antavat rahasummat. Ringkonnakohus pidas ekslikult lubamatuks olukorda, kus hageja peaks tõendama laenuks antava raha olemasolu. Kuna kostja esitas väite ja tõendid, et hagejal laenuks antud raha ei olnud, pidi hageja omakorda tõendama kostja väite alusetust ja esitama sellekohased tõendid. Seejuures ei saa laenuleping olla hageja nõudele ainsaks ja piisavaks tõendiks. Ringkonnakohus, tõlgendades ebaõigesti eeltoodud sätteid, jättis kostja väited laenuks antava raha puudumise kohta TsMS § 95 lg-t 1 rikkudes sisuliselt hindamata. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid kogumis, vaid tõstis esile vaid ühe tõendi, s.o vaidlustatud laenulepingu teksti. Tühistades maakohtu otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud põhjendama, miks ta hindab tõendeid laenulepingu rahatuse kohta teistmoodi, kui seda tegi maakohus. Seega ei vasta ringkonnakohtu otsus ka TsMS § 231 lg 4 ja § 330 lg 4 nõuetele.
8.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohus kohaldas õigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.
9.Riigikohtu istungil jäid kostja ja tema esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja ja tema esindaja kirjalikus vastuses esitatud vastuväidete juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
11.Kohtud on tuvastanud, et on olemas laenuleping, mis kannab 26. juuli 1996. a kuupäeva. Lepingul on poolte allkirjad ja need on ehtsad. Tuvastatud pole, et nimetatud laenuleping ei kehtiks või oleks võltsitud. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda kõnealusest laenulepingust.
12.Hageja nõuab hagiavalduse kohaselt 26. juuli 1996. a laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kostja on esitanud vastuväite, et tal pole hageja ees kohustusi, kuivõrd leping on rahatu. Enne
1.jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Tsiviilkoodeksi § 276 lg 1 sätestas, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendati. Seega on kohtud õigesti leidnud, et laenulepingu rahatuse tõendamiskohustus lasub kostjal, kes peaks tõendama, et ta lepinguga ettenähtud raha ei saanud. Taolist tõendamiskoormise jagunemist on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud ka oma 10. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 (RT III, 2002, 25, 291) ja
26.septembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05 (RT III 2005, 30, 302).
13.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et laenulepingu rahatuse tõendamisel ei saa laenaja tugineda asjaolule, et laenuandjal ei olnud laenu andmiseks rahalisi vahendeid. Tsiviilkoodeksi § 276 lg-st 1 sellist järeldust ei tulenenud. Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui
laenuks antavat raha ei olnud, ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Arvestades enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 91 lg-st 1 tulenevat üldise tõendamiskoormise reeglit tuli kostjal esitada oma väite kinnituseks sellekohased tõendid. Tõendamaks laenulepingu rahatust, esitas kostja tõendid hageja sissetulekute kohta. Hagejal tuli aga oma nõude kaitseks esitada sellekohased vastuväited ja neid kinnitavad tõendid. Ringkonnakohus leidis, et laenuandja ei pea tõendama, et tal oli raha laenamiseks, vaid see on tõendatud juba poolte allkirjastatud lepinguga. Eeltoodust tuleneb, et ringkonnakohtu seisukoha järgi järeldub TsK § 276 lg-st 1 ja TsMS § 91 lgst 1, et asjas saab ainsaks võimalikuks ja piisavaks tõendiks olla vaid laenuleping. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Viidatud käsitlus läheks vastuollu TsK § 276 lg 1 mõttega võimaldada laenajal tõendada dokumentaalsete tõenditega laenulepingu rahatust (laenulepingu vaidlustamine). Kolleegium möönab, et seaduse kohaselt on laenaja võimalused laenulepingu rahatuse tõendamisel piiratud. Tulenevalt TsK § 276 lg-st 1 tuli laenajal tõendada negatiivse asjaoluna seda, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult ei saanud. Laenulepingu vaidlustamisele selle rahatuse pärast on kehtestatud tõendamispiirang ka TsK § 276 lg-s 2, mis sätestas, et neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütlustele tuginedes lubatud, välja arvatud kriminaalkorras karistatavad teod. Viidatud sätete üldiseks eesmärgiks on kaitsta laenulepingu või väidetava laenulepingu poolt teise poole võimalike kuritarvituste eest laenulepingu vaidlustamisel.
14.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa laenaja laenulepingu rahatuse tõendamisel tugineda asjaolule, et laenuandjal ei olnud laenu andmiseks raha. Samas on ringkonnakohus hinnanud tõendeid, mida kostja esitas oma sellekohase väite tõendamiseks. Seega on ringkonnakohtu otsus hageja nõude lahendamisel keskset tähendust omavas küsimuses vastuoluline ning ei vasta enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 227 lg 1 nõuetele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt selgitanud, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline (vt nt 7. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05 (RT III 2005, 39, 382), 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-180-05 (RT III 2005, 29, 300). Lisaks eeltoodule nõustub kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lg-s 4 ja § 330 lg-s 4 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Juhul, kui ringkonnakohus teeb uue otsuse või muudab esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, pidi ta juhinduma lisaks TsMS § 330 lg-le 4 ka TsMS § 231 lg 4 lausetest 24, mille kohaselt kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega, analüüsima otsuses kõiki kogutud tõendeid ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
15.Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning Riigikohtu menetluses ei uurita ega koguta tõendeid. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõrvaldama kohtuotsuses olevad vastuolud ning otsust seadusele vastavalt ka põhjendama. T. Tampuu, P. Jerofejev, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.