Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-149-05 Otsuse kuupäev Tartu, 07. detsember 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa Kohtuasi OÜ Slops hagi Aivar Viiarti vastu tekitatud kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 22/675/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Slops kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 14. november 2005. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2005. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Advokaadibüroo Aavik, Arvisto & Partnerid OÜle kassatsioonkaebuselt 13. juulil 2005. a tasutud kautsjon 1198 (üks tuhat ükssada üheksakümmend kaheksa) krooni 8 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Slops esitas 8. novembril 2004. a kohtule hagi, milles palus Aivar Viiartilt välja mõista tekitatud kahju 119 808 krooni. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures tootmisjuhi ametikohal ja tal oli õigus kasutada hageja renditud sõiduautot Honda CR-V (reg nr 675 MDJ). 12. oktoobril 2003. a toimus Kohilas nimetatud sõidukiga liiklusõnnetus, millega tekitati hagejale varaline kahju 119 808 krooni.
31.märtsil 2004. a Urmo Möldri kriminaalasjas nr 1-209/03 tehtud Rapla Maakohtu otsuse kohaselt tekitati hagejale materiaalset kahju, kuid tsiviilhagi tuleb tsiviilkorras läbi vaadata pärast AS-ilt If Eesti Kindlustus seisukoha saamist kahju hüvitamise võimaluste kohta. 8. oktoobri 2004. a kirjas teatas AS If Eesti Kindlustus hagejale, et ei hüvita tekitatud kahju, viidates asjaolule, et kostja andis sõiduki valduse vabatahtlikult üle U. Möldrile, kes oli alkoholijoobes.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et tekitatud kahju peab hüvitama avarii põhjustanud U. Mölder. U. Mölder tekitas hagejale otsese kahju ja tunnistas seda ka kriminaalasja arutamisel.
3.Rapla Maakohus jättis 15. veebruari 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus juhindus otsuse tegemisel töökoodeksi (TööK) § 125 lg-st 1, § 128 lg 1 p-dest 1-7 ja § 128 lg-st 2.
1.septembril 2001. a sõlmitud töölepinguga luges kohus tuvastatuks, et kostja töötas liiklusõnnetuse toimumise ajal hageja juures. Sõiduki registreerimise tunnistusega luges kohus tuvastatuks, et sõiduauto kasutajaks oli rentnikuna hageja. Kostja seletuse ja hageja esindajate A. Mumme ja I. Rihkrandi seletustega luges kohus tõendatuks, et sõiduauto oli antud kostja kasutusse tööülesannete täitmiseks. Rapla Maakohtu 31. märtsi 2004. a otsusega tuvastati, et 12. oktoobril 2003. a sõitis alkoholijoobes U. Mölder sõiduautoga Kohilas teelt välja, purustades lippidest aia, kivist laotud aiaposti ja kamina. Sõidukil olid muljutud parempoolsed uksed, esikapott ja parempoolne post ning parema esiukse klaas
ja iluvõre olid katki. U. Möldrit karistati karistusseadustiku (Kars) §-de 424 ja 329 järgi vangistusega. Samuti tuvastati, et U. Mölder kasutas kostja kasutuses olnud sõiduautot kostja nõusolekul. Kostja oleks kohustatud hüvitama organisatsioonile tekitatud kahju, kui otsene tegelik kahju oleks tekkinud kostja poolt liiklusõnnetuse toimepanemisega. Tõendatud ei ole kostja väärteo- ja kriminaalkorras süüdimõistmine liikluseeskirja rikkumise eest. Kostja ei juhtinud õnnetuse toimumise ajal sõiduautot alkoholijoobes ega tekitanud avariid. Kostja küll lubas töövälisel ajal kasutada sõiduautot U. Möldril, kuid kostja käitumise ja hagejale tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Sõiduautole tekitas vigastused U. Mölder, kes rikkus liikluseeskirja nõudeid ja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai vigastusi hageja kasutuses olev sõiduauto. Töökoodeksi § 128 lg 2 kohaselt on lubatud sõlmida kirjalikke lepinguid täieliku varalise vastutuse kohta ainult nende töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad tööd, mis on vahetult seotud neile üleantud materiaalsete väärtuste hoidmise, töötlemise, müügi, väljastamise, veo või kasutamisega tootmisprotsessis. Pooled ei sõlminud täieliku materiaalse vastutuse lepingut.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes kohtuotsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2005. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kordamata selle põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt töötas kostja hageja juures töölepingu alusel. Töökoodeksi 9. peatüki sätete kohaselt vastutab töötaja, kes on süüdi kahju tekitamises tööandjale, üldjuhul piiratult, kuni ühe kuu keskmise palga ulatuses. Töökoodeksi § 125 sätestab töötaja materiaalse vastutuse üldised alused ja nende tingimused. Vastutuse ulatuse sätestavad TööK §-d 126-128. Töötajate täieliku varalise vastutuse alused on sätestatud TööK §-s 128, mida maakohus on põhjalikult analüüsinud. Kostja ei ole sõlminud täieliku materiaalse vastutuse lepingut, mis tuleb seaduse mõtte kohaselt sõlmida üldjuhul eraldi kokkuleppena. Töölepingu p 6.3 ei ole käsitatav täieliku varalise vastutuse kokkuleppena TööK § 128 mõttes. Sõiduauto ei olnud üle antud ka ühekordse dokumendi alusel, mis oleks varaliseks vastutuseks vajalik. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja oleks kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju 119 808 krooni täies ulatuses, kui otsene tegelik kahju oleks tekkinud tema poolt liiklusõnnetuse toimepanemisega. Hagejale tekitas kahju U. Mölder, kes rikkus liikluseeskirja nõudeid ja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai vigastusi hageja kasutuses olev sõiduauto. U. Mölder on KarS §-de 424 ja 329 järgi süüdi tunnistatud. Kohus märkis õigesti, et kostja ei sõitnud
12.oktoobril 2003. a hagejale kuuluva sõiduautoga ega teinud avariid. Kostja küll lubas töövälisel ajal sõiduautot kasutada U. Möldril, kuid sellest iseenesest ei tulene alus kohaldada kostja suhtes täielikku materiaalset vastutust.
Kohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud kaebuses väidetud protsessiõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Kohus ei rikkunud protsessiõiguse norme, jättes kaasamata kolmanda isiku.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta lepingu p 6.3 ja TLS § 48 lg 1 p 3, mille kohaselt oli töötaja kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad tööandja vara, samuti liiklusseaduse § 20 lg 2, mille kohaselt oli kostjal keelatud lubada alkoholijoobes isikut mootorsõidukit juhtima. Lubades rooli alkoholijoobes isiku, on töötaja seda kohustust rikkunud, s.t käitunud õigusvastaselt. Kui kostja ei oleks lubanud alkoholijoobes isikut autot juhtima, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Rapla Maakohus on 31. märtsi 2004. a otsuses tuvastanud, et U. Mölder kaotas alkoholijoobe tõttu sõiduauto üle valitsemise ning sõitis teelt välja. Seega on kahju tekkimise ja kostja teo vahel olemas põhjuslik seos. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hagejale on tekkinud otsene varaline kahju ja et kostja on kahju tekitamises süüdi. Joobes isiku rooli lubamine on vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine VÕS § 104 mõttes. Kohtud on vääralt leidnud, et käesolevas asjas puuduvad alused töötaja täieliku varalise vastutuse kohaldamiseks. Kuigi töölepingu p 6.3 ei ole käsitatav täieliku varalise vastutuse kokkuleppena, vastutab kostja piiramatult TööK § 128 järgi, kuna kahju tekitati joobes ja kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Rapla Maakohtu 31. märtsi 2004. a otsusega on tuvastatud, et töötaja andis sõiduki joobeseisundis üle U. Möldrile alkoholi toomiseks ja külaliste sõidutamiseks, seega ei täitnud kostja sel ajal ka tööülesandeid.
8.Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Asjas on tuvastatud, et pooltel oli kahju tekitamise ajal töösuhe ning hageja andis tööülesannete täitmiseks kostja kasutusse sõiduauto Honda CR-V. Samuti on tuvastatud, et nimetatud sõidukiga tekitas töövälisel ajal liiklusõnnetuse kostja tuttav U. Mölder, kes oli joobes ja kellel kostja lubas töövälisel ajal sõiduautot kasutada. Kohtud jätsid hagi rahuldamata, märkides, et kostja oleks kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju vaid siis, kui kostja ise oleks tekitanud kahju liiklusõnnetuse toimepanemisega. Seega leidsid kohtud, et puudub põhjuslik seos kostja tegevuse (sõiduauto U. Möldrile lubamise) ja tekkinud kahju vahel. Kolleegium seda arusaama ei jaga.
11.Kuna pooled olid kahju tekitamise ajal töösuhtes ja sõiduk, millega kahju tekitati, oli kostja kasutusse antud tööülesannete täitmiseks, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kas kostja rikkus mõnd töösuhtest tulenevat kohustust ning kas kostja vastav tegevus on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse ja hagejale tekkinud kahjuga. Töölepingu seadus kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei sätesta. Seetõttu tuleb VÕS § 1 lg 1 järgi nimetatud küsimuse lahendamiseks kohaldada võlaõigusseaduse lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades töökoodeksis sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega. VÕS § -de 101 lg 1 p 3 ja 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumiseks ka võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Töölepingu seaduse § 48 lg 1 p 3 järgi on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sõltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara. Samuti kohustus kostja töölepingu p 6.3 järgi hoidma heaperemehelikult temale üleantud vara ja töövahendeid ning täitma nimetatud vara hoidmiseks ning kasutamiseks ettenähtud tingimusi. Seega lasus kostjal kohustus hoida sõidukit heaperemehelikult, täita sõiduki hoidmiseks ja kasutamiseks ettenähtud tingimusi ning hoiduda tegudest, mis võiksid kahjustada tööandja vara. Asja materjalide põhjal võiks kostjale eelkõige ette heita nii sõiduauto võtmete lohakat hoidmist kui ka sõiduauto kasutada andmist U. Möldrile või viimasele sõiduauto kasutamise lubamist ja tema takistamata jätmist. Hageja tugines oma nõudes sellele, et kostja andis sõiduauto valduse vabatahtlikult üle alkoholijoobes U. Möldrile. Kohtud lähtusid oma põhjendustes sellest, et kostja lubas sõiduautot kasutada U. Möldril.
12.Kui töötaja rikkus töölepingust või töölepingu seadusest tulenevat kohustust, mille eesmärgiks oli vastava kahju ärahoidmine, tuleb selgitada, kas töötaja vastutab tekkinud kahju eest. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Seega peab kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel esinema põhjuslik seos ja töötaja peab hüvitama vaid sellise kahju, mis tekkis töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tulemusena. Ringkonnakohus põhjendas põhjusliku seose puudumist kostja käitumise ja kahju tekkimise vahel sellega, et kahju tekitas U. Mölder. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kui U. Mölder rikkus liikluseeskirja nõudeid ja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai vigastusi hageja kasutuses olev sõiduauto, võib U. Mölder vastutada hagejale õigusvastaselt tekitatud kahju eest. Nimetatu ei välista aga kostja kui töötaja varalist vastutust tööandja ees. Tegemist saab olla kahju hüvitamise kohustusega mitme isiku poolt, mida reguleerib VÕS § 137. Kui hagejale tekitatud kahju eest vastutab lisaks U. Möldrile ka kostja, vastutavad nad VÕS § 137
lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt ning VÕS § 137 lg 2 järgi jaguneb vastutus nende omavahelises suhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.
13.Ringkonnakohus jättis sisuliselt kostja käitumise ja kahju tekkimise vahelise põhjusliku seose hindamata. Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud õigusnormidele, mille alusel ta järelduse põhjusliku seose puudumise kohta tegi. Põhjuslik seos ei pea VÕS § 127 lg 4 järgi olema alati vahetu, st tekkinud kahju ei pea igal juhul olema kohustuse rikkumise vahetu tagajärg. Põhjuslik seos on olemas juhul, kui ilma kostjale etteheidetava teota ei oleks kahju tekkinud (conditio sine qua non reegel). Seega kohtu poolt tuvastatu põhjal tuleks vastata küsimusele, kas kahju oleks tekkinud ka siis, kui kostja ei oleks lubanud U. Möldrile sõiduautot teistkordseks Raplasse sõiduks, et seltskonnast ära viia võõras inimene. Jaatava vastuse korral sellele küsimusele vajalik põhjuslik seos puudub. Eitava vastuse korral sellele küsimusele peab hageja põhjusliku seose puudumise tõttu vastutusest vabanemiseks tõendama, et kahju oleks tekkinud ka ilma temapoolse kohustuse rikkumiseta. Seega peaks kostja tõendama, et hagejale oleks kahju tekkinud ka siis, kui kostja ei oleks rikkunud töölepingu p 6.3 või TLS § 48 lg 1 p 3, st ei oleks lubanud U. Möldrile sõidukit teistkordseks Raplasse sõiduks.
14.Kui kostja vastutab töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu hagejale tekkinud kahju eest, tuleb selgitada kostja vastutuse ulatus. Kuna tegemist on töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega, tuleb kahju hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada töökoodeksis töötaja materiaalse vastutuse kohta sätestatuga. Töökohustuste täitmisel tekitatud kahju eest vastutavad töötajad TööK § 126 järgi reeglina süüliselt tekitatud otsese tegeliku kahju ulatuses, kuid mitte üle nende keskmise kuupalga (ametipalga). TööK § 127 sätestab juhtumid, mil töötaja vastutust on võrreldes TööK §-ga 126 veelgi piiratud ning TööK § 128 sätestab juhud, mil töötaja vastutab kahju eest täies ulatuses. Muuhulgas vastutab töötaja TööK § 128 lg 1 p-de 4 ja 7 järgi tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju on tekitanud ebakaine töötaja või kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Tulenevalt hagi aluseks olevatest asjaoludest peab kohus hindama, kas on täidetud TööK § 128 lg 1 p-des 4 või 7 sätestatud töötaja piiramatu varalise vastutuse alused. A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.