Kohtuasja number 3-2-1-53-05 Määruse kuupäev Tartu, 24. mai 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja V. Kõve Kohtuasi AS Alexela Oil (pankrotis) pankrotihalduri taotlus kompromissi kinnitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2005. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/158/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 25. aprill 2005. a Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti, AS Alexela Oil (pankrotis) esindajad juhatuse liige Heiti Hääl ja vandeadvokaat Marti Hääl, AS Alexela Oil (pankrotis) pankrotihalduri Uno Feldschmidti esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo ning OÜ Alexela Trade esindaja vandeadvokaat Sanjay Jaanus Mody. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2005. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/158/05 ja Tallinna Linnakohtu
13.oktoobri 2004. a määrus tsiviilasjas nr 2/254-5366/03 ning saata asi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
2.Erikaebus rahuldada.
3.Tagastada Maksu- ja Tolliametile erikaebuselt 24. jaanuaril 2005. a tasutud kautsjon, 1345 (üks tuhat kolmsada nelikümmend viis) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS Alexela Oil (pankrotivõlgnik) esitas Tallinna Linnakohtule 20. juunil 2003. a avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. Kohus algatas pankrotimenetluse 25. juunil 2003. a. 25. mail 2004. a kuulutas kohus AS Alexela Oil pankroti välja ja nimetas pankrotihalduriks Uno Feldschmidti.
2.
2. septembril 2004. a esitas pankrotivõlgnik võlausaldajate üldkoosolekule kompromissettepaneku koos majandustegevuse jätkamise ja juriidilise isiku tervendamiskavaga. Ettepaneku kohaselt rahuldab võlgnik kõik pandiga tagamata võlausaldajate nõuded 2% ulatuses 15 päeva jooksul kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest. Pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate üldkoosoleku 24. septembri 2004. a otsusega otsustasid võlausaldajad kompromissettepaneku vastu võtta. Hääletamisprotokolli kohaselt viibisid üldkoosolekul või olid esindatud kõik 131 pandiga tagamata nõuetega võlausaldajat, nõuetega kokku 153 379 129 krooni 14 senti. Hääli määrati võlausaldajatele kokku 153 379 142. Kompromissotsuse poolt oli 130 võlausaldajat 123 415 887 häälega. Vastu oli ainsana Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (MTA) 29 963 255 häälega, kes esitas kompromissile ka kirjaliku eriarvamuse. Tema arvates ei võinud kompromissettepanekut esitada üldkoosolekule ega kinnitada ajal, kui halduri tegevuse suhtes on algatatud järelevalvemenetlus. Lisaks rikuti kompromissettepaneku esitamisel MTA arvates seaduse sätteid, kuna võlausaldajate nõuete rahuldamine vaid 2% ulatuses ei ole mõistlik ning selline kompromiss on vastuolus pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga. Samuti on kompromiss MTA arvates tehtud pettuse mõjul, milleks on pankrotivõlgniku majanduslikust seisundist väära ettekujutuse loomine.
27.septembril 2004. a esitas pankrotihaldur kompromissotsuse kinnitamiseks Tallinna Linnakohtule.
13.oktoobril 2004. a esitasid pankrotivõlgnik ja võlausaldaja OÜ Alexela Trade oma seisukohad MTA eriarvamuse kohta, milles palusid jätta eriarvamuse tähelepanuta ja kompromiss kinnitada.
3.Tallinna Linnakohtu 13. oktoobri 2004. a määrusega kinnitati kompromiss ja lõpetati AS Alexela Oil pankrotimenetlus, anti tema juhatusele tagasi vara valitsemise õigus ning lõpetati pankrotihaldurile kohtumäärusega määratud esialgse tasu maksmine. Kompromissi kohaselt rahuldab võlgnik kõik pandiga tagamata võlausaldajate nõuded 2% ulatuses 15 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt ei ole kohtul pankrotiseaduse (PankrS) § 183 lg-s 2 nimetatud alust kompromissi kinnitamata jätmiseks. Kohus järgib nimetatud sätte kohaselt kompromissi kinnitamisel formaalsete nõuete täitmist ning seda, et kompromissi tegemisel ei ole võlausaldajaid viidud pettuse mõjul eksimusse. Kohtul ei ole õigust tungida kompromissi sisusse. Seadusega ei ole kehtestatud kompromissi korral võlausaldajate nõuete rahuldamise alampiiri ja kohtul ei ole õigust hinnata, kas nõuete rahuldamine 2% ulatuses on mõistlik või mitte. Kompromissettepanek on tehtud PankrS § 179 lg-s 1 sätestatud nõudeid järgides ja on selge. Võlgnik on põhjendanud oma suutlikkust võlad tasuda ning seda dokumentaalselt kinnitanud. Võlausaldajate üldkoosolekust on teavitatud kõiki võlausaldajaid 17. septembril 2004. a väljaande "Ametlikud Teadaanded" kaudu. Võlausaldajate kompromissotsus vastab PankrS § 180 nõuetele hääletusprotseduuri osas. Seega on formaalsed nõuded kompromissi tegemiseks täidetud. Samuti ei tuvastanud linnakohus kompromissotsuse tegemist pettuse mõjul. MTA pretensioonid pankrotihalduri suhtes ei anna alust kompromissi kinnitamata jätmiseks. Väited võlgniku majandusliku olukorra ebaõigsuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata.
4.MTA esitas Tallinna Linnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palus linnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta pankrotihalduri taotlus rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. jaanuari 2005. a määrusega linnakohtu määruse muutmata ja erikaebuse rahuldamata. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 330 lg-st 5, ei korranud ringkonnakohus määruses linnakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et erikaebuse väited ei kinnita veenvalt, et linnakohtul oli alus kompromissi kinnitamata jätmiseks. Linnakohus järeldas õigesti, et kompromissi esitamisel järgiti pankrotiseaduse nõudeid. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kohus pidanuks asja menetluse peatama kuni pankrotihalduri tegevuse üle toimuva erikontrolli lõppemiseni. Pankrotiseaduse § 27 lg 3 sätestab, et pankrotimenetlust ei või peatada. Erikontroll on käesolevaks ajaks lõpetatud ning selle aruandes leitakse, et kompromissi esitamisel ja hääletamisel ei ole rikutud pankrotiseaduse nõudeid. Erikaebuse väide kompromissi tegemisest pettuse mõjul on üldsõnaline, tõendamata ja alusetu. Pettus on ühe isiku poolt teise isiku teadlik eksitusse viimine või eksituses hoidmine. Kaebaja ei tõendanud, kes oli kompromissotsuse vastuvõtmisel eksituses ja milles see seisnes. Ringkonnakohtu arvates ei saa nõuetekohaselt tehtud kompromiss olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna seaduses ei ole sätestatud kompromissi alampiiri, on välistatud ka selle vastuolu
mõistlikkuse põhimõttega. Kaebaja viited nimetatud tsiviilõiguse põhimõtete rikkumisele ei ole ka PankrS § 183 lg-s 2 sätestatud nõudeid arvestades asjakohased. Samuti märkis ringkonnakohus, et nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid MTA esindajad vastu üksnes ühele OÜ Alexela Trade nõudele, s.o lepingujärgsete intresside ja viiviste nõudele. Ülejäänud võlausaldajate nõuded, v.a MTA oma, loeti kaitstuks. Pankrotiseaduse § 105 kohaselt ei saa tunnustatud nõuet hiljem vaidlustada ja PankrS § 106 lg 2 järgset vaidlust ei ole algatatud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Erikaebuses palub MTA ringkonnakohtu määruse ja linnakohtu määruse kompromissi kinnitamiseks tühistada täies ulatuses ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud kompromissi kinnitamise peatama kuni pankrotihalduri suhtes läbiviidava erikontrolli tulemuste selgumiseni. Kohtud ei ole oma määrustes erikontrollimenetluses ilmnenud faktilistele asjaoludele tähelepanu pööranud. Arvestades halduri rolli kompromissettepaneku tegemisel, on kompromissettepaneku esitamine üldkoosolekule ja selle kinnitamine ajal, mil halduri suhtes oli algatatud järelevalvemenetlus, vastuolus pankrotiseaduse mõttega. Seadus (ka PankrS § 27 lg 3) ei keela pankrotimenetluses üksikute toimingute peatamist. Kaebaja arvates pidi kohus andma kompromissettepanekule sisulise hinnangu, mitte kontrollima üksnes selle formaalset vastavust PankrS §-dele 179 ja 180. Pankrotimenetluses kehtib nn uurimisprintsiip, mille kohaselt on asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise kohustus eelkõige kohtul. Tõendamiskoormise jagunemise osas viitas kaebaja ka Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 p-le 36. Kaebaja on juhtinud kohtu tähelepanu võlgniku esitatud andmete ebaõigsusele, kuid kohus sellele ei reageerinud. Pankrotihaldur ei ole välja selgitanud võlgniku vara tegelikku väärtust ega realiseerinud kõiki vara tagasivõitmise võimalusi. Kompromissettepanek ei ole motiveeritud ega sisuliselt kontrollitav. Majandustegevuse jätkamise ja tervendamiskava peab sisaldama mh andmeid oodatava majandustegevuse kasumi prognoosi kohta ja näitama, millises ulatuses saaksid võlausaldajate nõuded rahuldatud võlgniku likvideerimise korral. Arusaamatuks jääb, kuidas suudetakse pärast kompromissi täitmist edukat majandustegevust alustada, kuna varasematest majandusaasta aruannetest ilmneb pankrotivõlgniku jätkuvalt kahjumlik tegevus. Ringkonnakohus jättis kaebaja esitatud väidetele TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4 rikkudes vastamata. Kohtu kinnitatud kompromissotsus, mille kohaselt võlgnik pakub võlausaldajatele nõuete rahuldamist 2% ulatuses, ei ole kooskõlas kompromissi olemusega. Vähemalt kompromissi kinnitamisel eriarvamusele jäänud võlausaldajatele väljamakstav summa ei või olla väiksem, kui likvideerimismenetluse tulemusena võlausaldajatele makstav summa. Kaebaja arvates oleks nõuded võimalik pankrotivara arvel rahuldada ca 25% ulatuses. Ka oleks kompromissi täitmise tähtaeg võinud olla pikem kui 15 päeva, mis võimaldaks võlausaldajate nõudeid rahuldada tulevikus teenitava võimaliku kasumi arvel. Praegusel juhul ei ole kompromiss suunatud tulevikku ja tulevasi nõuete rahuldamise võimalusi ei ole selle puhul hinnatud. Ringkonnakohus asus väärale seisukohale, et kompromissi ei tehtud pettuse mõjul ning et selle
asjaolu tuvastamise tõendamiskoormis lasub võlausaldajal. Kaebaja näeb pettust selles, et pankrotivõlgniku kompromissettepanekus on tema vara väärtus märgitud teadlikult võimalikult väiksena, et õigustada võlausaldajatele madalate väljamaksete tegemist. Usaldusväärset tõendit vara väärtuse kohta ei ole. Pettus võis olla ka kohtu suhtes. Pettust tuleb kompromissi tegemisel tõlgendada laiemalt, kui seda on defineeritud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 94. Kompromiss on oma olemuselt tsiviilõiguslik leping. Võlgniku käitumise hindamisel tuli kohtul arvestada ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid ning kontrollida kompromissi vastavust headele kommetele. Kaebaja arvates on pankrotihaldur käitunud pankrotimenetluses võlgnikku ja võlgnikuga seotud võlausaldajate huve soosivalt. Pankrotimenetluses on enamusvõlausaldajaks pankrotivõlgniku emaettevõtja ja teised võlgnikuga ühte kontserni kuuluvad äriühingud, kes on kompromissi hääletamisel vajaliku häälteenamuse saamiseks koondanud vähemalt 2/3 nõuetest. Kaebaja arvates peaksid aga pankrotivõlgnikuga seotud võlausaldajate õigused olema kompromissi hääletamisel piiratud, kuna tema majanduslik kasu kompromissist on teiste võlausaldajatega võrreldes suurem.
7.Pankrotivõlgnik, pankrotihaldur Uno Feldschmidt ja OÜ Alexela Trade palusid jätta erikaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu määruse muutmata.
8.Pankrotihaldur leidis, et kohus ei oleks pidanud pankrotimenetlust peatama. Ka ei ole erikontrolli tegemisel järeldatud, et haldur oleks oma kohustusi oluliselt rikkunud, millega oleks kahjustatud võlausaldajate huve. Erikontrolli teostaja ei teinud ettepanekut halduri vabastamiseks ega trahvimiseks. MTA-l oli piisavalt aega asjaolude ja tõendite kohtule esitamiseks. Kaebuses ei ole põhjendatud, mille alusel pidanuks haldur kompromissi kinnitanud võlausaldajate koosoleku ära jätma või kompromissettepaneku koosolekule esitamata jätma. Nõuete kaitsmise tulemust ei ole vaidlustatud nagu ka protseduurireeglite rikkumisi kompromissi kinnitanud võlausaldajate koosolekul. MTA ei ole esitanud põhjendusi ega tõendeid pankrotivõlgniku vara suuruse ebaõige hindamise kohta. Võlausaldajate nõuete rahuldamine 2% ulatuses on põhjendatud. Pankrotiseadus ei sätesta nõuete rahuldamise alammäära kompromissi puhul. Reeglina ei saa kompromissi korral makstavad summad olla suuremad likvideerimisel saadavatest summadest, kuna võlgnik peab tagama ka oma edasise tegevuse. Pankrotivõlgniku likvideerimise korral ei oleks MTA ega teised pandiga tagamata nõuetega võlausaldajad saanud oma nõudeid mingiski osas rahuldatud. Halduril ei ole andmeid tagasivõidetavate tehingute kohta. MTA-l oli ligipääs pankrotivõlgniku dokumentidele seoses läbiviidud revisjoniga. Kompromissi tegemisel ei esinenud pettust. Pankrotiseaduse sätted kompromissi kohta on erisätted võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse abstraktsetele üldnormidele. MTA käitumine on olnud pahatahtlik ning tema eesmärk on olnud kahjustada pankrotivõlgniku majandustegevust või viia ta pankrotti. Haldur lisas vastusele oma kirjaliku selgituse erikontrolli aruandele.
9.Pankrotivõlgnik ja OÜ Alexela Trade leidsid, et erikaebuses ei ole põhjendatud, mil viisil rikkus
ringkonnakohus kaebuses viidatud protsessiõiguse norme. Samuti on erikaebuses ringkonnakohtule ette heidetud tõendite ebaõiget hindamist, mida Riigikohus ei saa aga kontrollida. Vastustajate arvates ei saanud kohus tulenevalt PankrS § 27 lg-st 3 kompromissi kinnitamist peatada ega edasi lükata. Pankrotimenetlus on kiireloomuline ja menetluse peatamine tooks kaasa selle seiskumise. Vastustajad viitasid seejuures ka Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-2-96. Samuti olid erikontrolli tulemused ringkonnakohtu istungi ajaks selgunud. Erikontrolli käigus leiti kokkuvõttes, et olulisi puudusi halduri tegevuses ei esinenud. Kompromissi poolt hääletanud võlausaldajad kinnitasid oma tahet täiendavalt ka 5. novembril 2004. a. Kohus uuris kõiki kompromissi kinnitamisel tähtsust omavaid asjaolusid ja seaduse järgimist. MTA ei viidanud ühelegi seadusest tulenevalt kompromissi puutuvale asjaolule, mida kohus ei ole uurinud. Võlausaldajate lähikondsus ei oma kompromissi kinnitamisel tähendust. Seadus ei nõua MTA viidatud andmete olemasolu kompromissettepanekus ja sellele lisatud tervendamiskavas. Pankrotivõlgniku vara hindamine ekspertide poolt olnuks põhjendamatult kulukas ja vara objektiivse turuhinna määramine sisuliselt võimatu. Seadusest ei tulene, et kompromissi saaks teha vaid siis, kui võlausaldajad saavad kompromissi teel oma nõuetest rohkem rahuldatud, kui pankrotivõlgniku likvideerimise korral. Seadus ei nõua, et kompromissi saab teha alles pärast vara tagasivõitmise hagide esitamist. Kohus lähtus õigesti võlausaldajate tahtest ega saanud sekkuda sisuliselt võlausaldajate pädevuses oleva otsuse tegemisse. Võlgnik on pärast kompromissi täitmist piisavalt jätkusuutlik. Kompromissi tegemisel ei olnud pettust. MTA väited ei võimalda pettuse mõju isegi teoreetiliselt kahtlustada, kuna selle esinemist väidab üksnes võlausaldaja, kes ainsana hääletas kompromissi vastu. Pettus ei ole MTA ühepoolne arvamus, et kompromiss ei vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Kohut ei saa kompromissiga petta, kuna kohus ei tee kompromissi kinnitamisel tehingut, vaid kontrollib järelevalve teostajana kompromissi seaduslikkust. Riigikohtul ei ole võimalik tühistada linnakohtu määrust, kuna ei esine TsMS § 333 lg 1 rikkumisi ja MTA ei ole neile ka viidanud.
10.Riigikohtu istungil jäid menetlusosaliste esindajad kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Pankrotivõlgniku esindajad lisasid täiendavalt, et käesoleval ajal on vaidlus MTA nõude tunnustamise üle halduskohtus jätkuvalt pooleli. Samuti kinnitas H. Hääl pankrotivõlgniku esindajana, et kompromissi suuruse 2% võlausaldajate nõuetest tingis seaduse nõue tagada minimaalse netovara olemasolu võlgniku tegevuse jätkamiseks, mis kompromissis ette nähtud ulatuses nõuete rahuldamisega napilt täidetakse.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et erikaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohtu ja linnakohtu määrused tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Kolleegium käsitleb esmalt menetluses kohaldatava seaduse ja menetlusosaliste ringiga seonduvat (I), samuti kompromissi õiguslikku olemust ja kohtu kohustusi kompromissi kinnitamisel (II) ning
kompromissi õiguslikku tähendust vaidlustatud nõuete suhtes (III). Seejärel käsitleb kolleegium erikaebuse väiteid kompromissi kinnitamise keelu kohta pankrotihalduri tegevuse üle toimuva järelevalvemenetluse ajal (IV). Lõpetuseks põhjendab kolleegium kokkuvõtvalt erikaebuse rahuldamist (V). I
13.Esmalt märgib kolleegium, et kuigi AS Alexela Oil (pankrotis) pankrotimenetlus algatati
25.juunil 2003. a, tuleb käesoleva asja lahendamisel lähtuda 1. jaanuaril 2004. a jõustunud pankrotiseadusest, mis kehtis nii pankroti väljakuulutamise kui kompromissi sõlmimise ja kinnitamise ajal (PankrS § 193 lg 1).
14.Linnakohtu määrusest ilmneb, et kompromissi kinnitamise taotluse esitas pankrotihaldur ning et kompromiss kinnitati kirjalikus menetluses. Määruses on käsitletud MTA kui võlausaldaja vastuväiteid kompromissile ning pankrotivõlgniku ja võlausaldaja OÜ Alexela Trade seisukohti. Ringkonnakohus menetles asja MTA erikaebuse alusel. Ringkonnakohtu menetluses küsiti seisukohta erikaebuse kohta pankrotivõlgnikult, pankrotihaldurilt ja OÜ-lt Alexela Trade (ringkonnakohtu toimiku lk-d 14 ja 70). Samad isikud osalesid asja läbivaatamisel kohtuistungil ringkonnakohtus (ringkonnakohtu toimiku lk 90). Analoogne oli menetlusosaliste ring ka Riigikohtus.
15.Pankrotiseadus ei määratle selgelt isikute ringi, kelle seisukohta kompromissi kinnitamise kohta tuleb küsida, st kes on selle menetluse osalised. Kompromiss kinnitatakse PankrS § 3 lg-test 2 ja 3 ning §-st 183 tulenevalt hagita menetluses. Hagita menetluses on protsessiosalisteks TsMS § 66 lg 1 p 2 järgi avaldaja ja muud asjast huvitatud isikud. Kohus peab TsMS § 249 lg 2 järgi menetlusse kaasama kõik asjast huvitatud isikud ka juhul, kui avaldaja ei ole nende kaasamist taotlenud. Lähtekoha menetlusosaliste ringi kindlaksmääramisel annab PankrS § 183 lg 4, mille kohaselt võib määruse peale, millega kohus kompromissi kinnitas või kinnitamata jättis, esitada erikaebuse võlausaldaja, võlgnik või haldur. Sellest võib järeldada, et just nimetatud isikud on ka menetlusest puudutatud ja peaksid olema kompromissi kinnitamise menetlusse kaasatud. Nii linnakohtu menetluses kui ka linnakohtu määruse peale edasi kaevates on kõik nimetatud isikud saanud võimaluse kompromissi kohta oma seisukoha avaldada. Ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluses olid lisaks pankrotivõlgnikule ja haldurile võlausaldajatena kaasatud MTA ja OÜ Alexela Trade. Kuna MTA esitas võlausaldajana linnakohtu ja ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, ei saanud kohus asja lahendada tema osavõtuta. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu aga põhjendust, miks kaasati menetlusse 130-st kompromissi poolt olnud võlausaldajast vaid üks � OÜ Alexela Trade. Kohtumäärustest nähtuvalt oli kompromissi kinnitamise ajal pankrotivõlgnikul 131 pandiga tagamata nõuetega võlausaldajat, kellest 130 hääletas kompromissi poolt. Siiski ei ole OÜ Alexela Trade kaasamine kolleegiumi arvates protsessiõiguse normi rikkumine. Kolleegium ei leia, et kompromissi kinnitamise üle peetavas vaidluses tuleks kaasata kõik võlausaldajad. Kompromissi kinnitamise poolt olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks eeldatavasti esindama kohtumenetluses haldur. Teiste võlausaldajate või pankrotitoimkonna liikmete menetlusse kaasamine ei ole aga välistatud, kui kohus peab seda asja õigeks lahendamiseks vajalikuks.
16.Kompromissi kinnitamise menetluses osalevad pankrotihaldur ja võlgnik tulenevalt PankrS § 183 lg-st 4 eraldi menetlusosalistena. Seega ei saa selles menetluses olla pankrotivõlgniku esindajaks pankrotihaldur PankrS § 54 alusel. Sama nähtub ka PankrS § 178 lg-st 1, mille järgi kompromiss on võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta. Eelnevast järeldub omakorda, et juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks on õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla võlgniku esindajaks, ka pärast pankroti väljakuulutamist juhatus. Tulenevalt sellest on ebaõige äriregistri kanne pankrotivõlgniku juhatuse liikme kannete kehtetuks lugemise kohta alates pankrotihalduri andmete sissekandmisest. Seetõttu loeb kolleegium pankrotivõlgniku seaduslikuks esindajaks käesolevas menetluse juhatuse liikme H. Hääle. II
17.Kolleegiumi arvates on keskne küsimus asja lahendamisel PankrS § 183 lg 2 sisustamine. Nimetatud sätte järgi ei kinnita kohus kompromissi, kui selle tegemisel ei ole järgitud pankrotiseaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse mõjul. Sätestatust ei tulene aga selgelt kohtu kontrolli ulatus kompromissi hindamisel. Alama astme kohtud on viidatud sätet tõlgendanud selliselt, et kohtu kontrolli ulatus on kompromissi seadusele vastavuse osas piiratud vaid formaalsete nõuete täitmisega. Kohtud on ka leidnud, et neil ei ole õigust tungida kompromissi sisusse ega hinnata näiteks võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. Pettust on kohtud käsitlenud ühe isiku poolt teise isiku teadliku eksitusse viimisena või eksituses hoidmisena kompromissi kinnitamisel. Ringkonnakohus on samuti märkinud, et nõuetekohaselt tehtud kompromiss ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega ning kuna seaduses ei ole sätestatud kompromissi alampiiri, on välistatud ka kompromissi vastuolu mõistlikkuse põhimõttega.
18.Kolleegium ei nõustu PankrS § 183 lg 2 sisustamisel alama astme kohtutega. Kompromiss on PankrS § 178 lg 1 järgi võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissi eesmärk on pankrotivõlgniku tegevuse jätkamise võimaldamine võlausaldajate järeleandmiste teel. Tsiviilõiguslikult vastab kompromiss tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-s 1 antud tehingu mõistele ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 8 antud lepingu mõistele, millele VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldub ka võlaõigusseadus. Sellest tulenevalt kohalduvad kompromissile ka lepingutele esitatavad üldised nõuded võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi. Olemuslikult sarnaneb kompromiss pankrotiseaduse tähenduses VÕS § 578 lg-s 1 toodud kompromissilepingu mõistele, mille järgi muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe poolte vastastikuste järeleandmiste teel vaieldamatuks. Sama sätte järgi loetakse ebaselguseks ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissi tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissi alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2). Riigikohus on oma
22.detsembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04 (RT III 2005, 3, 29) leidnud, et kohtulikku kokkulepet tsiviilkohtumenetluses tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna ning puudub mõistlik põhjendus, miks ei ole see nii ka pankrotimenetluses sõlmitava kompromissi puhul.
19.Kompromissi kui lepingu kehtivuseks on mh vajalik poolte teovõime ja otsusevõime olemasolu
(TsÜS § 11 lg 1 ja § 13 lg 1), samuti esindusõiguse olemasolu kompromissi sõlmimisel (TsÜS § 129 lg 1). Kompromiss ei tohi olla vastuolus heade kommete ega seadusega (TsÜS §-d 86 ja 87). Nagu muu lepingu, peab ka kompromissi saama tühistada olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul tegemise tõttu või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu (TsÜS § 90 lg 1). Ka kompromissist tulenevate õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus (TsÜS § 138 lg 1, VÕS § 6 lg 1), keelatud on õiguste kuritarvitamine (TsÜS § 138 lg 2). Kompromissi rikkumisel saab põhimõtteliselt rakendada seadusest ja lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS § 101). Erisusena teistest lepingutest saab kompromissi pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate suhtes (PankrS § 180 lg 1) kinnitada ka võlausaldajate häälteenamusega (PankrS § 180 lg 3). Samuti on kompromiss täitedokumendiks PankrS § 184 lg 6 järgi.
20.Kuna kompromiss peab nii kehtivuse, kohustuste sisu kui täitmise osas vastama lepingutele esitatavatele nõuetele, peab seda olema võimalik ka menetluses kontrollida. Seega peab kompromissi sõlminud ja sellega hõlmatud isikutel (esmajoones võlausaldajatel) olema võimalik oma õigusi kaitsta. Kohtud on leidnud, et kohtu ülesanne kompromissi kinnitamisel on pigem formaalne. Seejuures on kohtud jätnud tähelepanuta, et pärast kompromissi kinnitamist kohtus on kompromissi vaidlustamine lepingust puudutatud isikute poolt korraliselt võimalik üksnes kompromissi tühistamisega (PankrS § 190). Kui kohus ei saa kompromissi kinnitamisel hinnata kompromissi tühisust või tühistatust, võib tekkida olukord, kus isikutel, kelle õigusi kompromissiga rikutakse, puudub võimalus oma õigusi kaitsta. Kompromissi kinnitamisel eriarvamusele jäänud võlausaldaja õiguste kaitse võimalusena võiks iseenesest tulla kõne alla näiteks kompromissi kinnitanud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamine põhjusel, et otsus rikub võlausaldajate ühiseid huve (PankrS § 83 lg 1). See on aga välistatud PankrS § 83 lg 3 tõttu, mille järgi ei saa vaidlustada üldkoosoleku otsust, mille kinnitamine on antud kohtu pädevusse. Ka Riigikohtu 14. märtsi 2001. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-45-01 (RT III 2001, 9, 107) järeldub, et kompromissi kinnitanud võlausaldajate üldkoosoleku otsust ei saa vaidlustada, kuna selle kinnitab kohus. Kui järgida kohtute tõlgendust kohtu piiratud kontrolliulatusele kompromissi kinnitamisel, jõuaks paratamatult järeldusele, et kompromissi kui lepingu kehtivuse eelduste kontrollimine ei olegi kohtumenetluses võimalik.
21.Tulenevalt eelnevast asub kolleegium seisukohale, et kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi kinnitamata ka siis, kui näiteks esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel (mitte üksnes pettuse tõttu). Kolleegiumi arvates hõlmavad pankrotiseaduses sätestatud nõuded ka kompromissile kui lepingule üldiselt kehtivaid nõudeid. Lisaks saab kohus kontrollida kompromissi ka sisuliselt, kuna vastasel juhul oleks kohus kompromissi kinnitamisel vaid tehnilises rollis. Kohus peab hindama mh seda, kas kompromissiga ei kahjustata ebaproportsionaalselt mõnda võlausaldajat. See tuleneb ka PankrS § 83 lg-st 1, mis lubab võlausaldajate üldkoosoleku otsust vaidlustada ka põhjusel, et otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve, ja § 83 lg-st 3, mille järgi ei saa võlausaldaja kohtu kinnitatud üldkoosoleku otsust
vaidlustada, otsusele võib aga esitada vastuväiteid, mis edastatakse otsuse kinnitamist lahendavale kohtule. Seega peab kohus kontrollima, kas kompromissiga on erinevate võlausaldajate ühiste huvidega maksimaalselt arvestatud ning ega mõnda võlausaldajat ei ole näiteks häälteenamusele tuginedes põhjendamatult eelistatud. Ka pankrotiseaduse eelnõu (1085 SE) seletuskirja kohaselt tuleneb kompromissi kohtu poolt kinnitamise nõue vajadusest erapooletu ja pädeva kontrollorgani järele, kes tagaks, et kompromissettepanek võeti vastu protseduurireegleid ning võlausaldajate huve järgides.
22.Kolleegiumi arvates ei saa kohus jätta kompromissi kinnitamata aga üksnes seetõttu, et pankrotivõlgniku majanduslik olukord võimaldaks rahuldada võlausaldajate nõudeid kompromissiga ettenähtust suuremas ulatuses. Kompromissi kinnitamata jätmist võib sellega põhjendada üksnes juhul, kui sellega kahjustataks või eelistataks mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Kompromissi kinnitamata jätmise ainsaks põhjenduseks ei saa olla ka see, et võlausaldajate nõudeid oleks võlgniku likvideerimise korral võimalik rahuldada suuremas ulatuses, kui kompromissi järgi. Pankrotivõlgniku tegevuse jätkamiseks võivad olla näiteks kaalukad töötajate või avalikkuse huvid. Samuti peab äriühing ennast kapitaliseerima, et tagada jätkusuutlik tegevus. Kui kompromissiga tuleks võlausaldajate vahel koheselt jagada kogu olemasolev vara, tagamata tegevuse jätkamist tulevikus, ei saa rääkida ühingu tervendamisest, vaid lähemal ajal kaasneks sellega tõenäoliselt taas pankrotimenetlus. Seaduses ei ole sätestatud alammäära, mille ulatuses võlausaldajate nõuded tuleks kompromissiga rahuldada. Siiski peab kohus kompromissi kinnitamisel arvestama võimalusi võlgniku tegevuse jätkamisel saavutatava kasumi arvel rahuldada kompromissi alusel võlausaldajatele nõuded suuremas ulatuses, kuid pikema aja jooksul. Samuti peab arvestama, kas on ilmselgeid võimalusi pankrotivara suurendamiseks näiteks tagasivõitmise arvel. Kompromissettepaneku kinnitamisel võib võlausaldajate ühiste huvide järgimise kontrollimiseks olla vajalik pankrotivõlgniku ettevõtte väärtuse hindamine. Seejuures saab lähtuda Riigikohtu
21.detsembri 2004. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III 2005, 3, 27). Ainuüksi raskused vara hindamisel ei õigusta vara hindamata jätmist, kui sellest sõltub suurel määral võlausaldajate nõuete rahuldamine ja seega kompromissi sisu.
23.Kuigi kohtul on õigus käsitleda kompromissi kinnitamisel seda sisuliselt, ei tähenda see, et kohus peaks tegema seda täies ulatuses omal algatusel. Kohtul on PankrS § 3 lg 3 järgi pankrotimenetluses küll kohustus ise asjaolude väljaselgitamist ja tõendite kogumist korraldada. Sellest ei tulene kolleegiumi arvates aga kohtule kohustust kontrollida kompromissi kinnitamisel omal algatusel võimalike kompromissi tühisuse aluseks olevate asjaolude esinemist ja kompromissi majanduslikku sisu, s.t kõiki otsuse p-des 21 ja 22 toodud asjaolusid. Kuna kompromiss on kokkulepe, võib kohus eeldada, et see vastab kompromissis osalevate isikute tegelikule tahtele ega pea seda vastuväidete puudumisel eraldi kontrollima. Kolleegiumi arvates peab kohus kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme, s.t kas kompromiss vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei saavutatud hääletusega mõnda võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt
kahjustades või eelistades, näiteks vaidlustatud nõuetest tuleneva häälteenamusega. Muul alusel kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks on vastava vastuväite esitamine kohtule ja selle põhjendamine. Esmajoones puudutab see väiteid kompromissi tühisuse või tühistamise kohta mõne lepinguosalise poolt näiteks pettuse või olulise eksimuse tõttu.
24.Vastuväiteid selle kohta, et kompromiss ei arvesta piisavalt võlausaldajate ühiseid huve, s.t et kompromissiga on mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt kahjustatud või eelistatud, peab kohus kolleegiumi arvates kontrollima üksnes kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja taotlusel. Kohus võib jätta kompromissi võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu kinnitamata, kui kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule asjaolud, mis võimaldavad arvata, et tema nõue rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt väiksemas osas võrreldes sellega, kui pankrotivõlgnik likvideeritaks kompromissi kinnitamise ajal, ja seda ei saa õigustada ka võlausaldajate ühiste huvidega ega pankrotivõlgniku ega kolmandate isikute huviga võlgniku tegevuse jätkamiseks. Kohus kinnitab siiski kompromissi, kui pankrotivõlgnik või pankrotihaldur tõendab kohtule, et just kompromissis ette nähtud ulatuses ja tingimustel võlausaldajate nõuete rahuldamine on võlausaldajate ühistes huvides. Tõendamiskoormise jagamisel võlgniku ja halduri ning võlausaldaja vahel saab tugineda Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04. Arvestades vastuväitest tulenevat pankrotimenetluse viivitust ja sellega seonduvat võimalikku kahju pankrotivõlgnikule ja teistele võlausaldajatele, peab kompromissile vastuväiteid esitanud võlausaldaja ka ise käituma heas usus ja oma vastuväite esitamise õigust võlausaldajate ühiste huvide vastaselt mitte kuritarvitama. Selle kohustuse rikkumise tagajärjeks võib olla kahju hüvitamise kohustuse tekkimine võlausaldajal.
25.Kolleegium nõustub erikaebuse esitajaga ka selles, et PankrS § 179 järgi võlausaldajatele esitatavad kompromissettepanek, majandustegevuse jätkamise kava ja tervendamiskava peavad tagama võlausaldajatele piisava informatsiooni, otsustamaks teadlikult kompromissi kinnitamise üle. Vastasel juhul puuduks neil dokumentidel mõte. Kolleegiumi arvates tuleb võlausaldajatele esitada andmed mh olemasoleva pankrotivara ja selle suurendamise võimaluste kohta, majandustegevuse edasiste perspektiivide ning prognoositava kasumi kohta, ja ka selle kohta, millises ulatuses tuleks võlausaldajate nõuded rahuldada, kui pankrot lõpeks pankrotivõlgniku likvideerimisega. Samuti tuleb neid andmeid põhjendada. Ringkonnakohus ei ole MTA erikaebuse vastavatele väidetele vastanud.
26.Kolleegiumi arvates ei võimalda erikaebuses toodud asjaolud pidada kompromissi sõlmituks pettuse mõjul. MTA ei ole kompromissi poolt hääletanud ega saa sellest tulenevalt seda ka pettuse tõttu tühistada. Kui kompromiss sõlmiti võlgniku vara tegelikust väärtusest oluliselt väiksemale väärtusele tuginedes, võib see olla aluseks kompromissi kinnitamata jätmisele võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu.
27.Erikaebuse esitaja väited, et pankrotihaldur on käitunud pankrotimenetluses võlgnikku ja võlgnikuga seotud võlausaldajate huve soosivalt, võivad olla halduri vastutuse aluseks, kuid ei mõjuta iseenesest kompromissi kinnitamist. Haldur ei ole PankrS § 178 lg 1 järgi kompromissi pooleks. Samuti esitas kompromissettepaneku võlausaldajatele mitte haldur, vaid võlgnik ise. Ka ei olnud halduril kohustust esitada OÜ Alexela Trade nõudele MTA taotlusel vastuväiteid, kui ta leidis,
et vastuväite esitamine ei ole põhjendatud. Nõuete kaitsmise koosolekul viibinud MTA esindajal oli PankrS § 103 lg 3 järgi endal võimalik OÜ Alexela Trade nõuded vaidlustada, kuid seda tehti vaid osaliselt.
28.Kolleegium ei nõustu erikaebuse esitajaga, et pankrotivõlgnikuga seotud võlausaldajate häälte arv peaks olema kompromissi kinnitamisel piiratud. Kui MTA arvates olid seotud võlausaldajate nõuded alusetud, võinuks ta neile nõuete kaitsmisel vastu vaielda. Teisi võlausaldajaid kahjustava või võlausaldajate ühistele huvidele mittevastava kompromissi otsustamine seotud võlausaldajate poolt hea usu põhimõtte vastaselt võib aga anda kohtule aluse kompromiss kinnitamata jätta. III
29.Järgnevalt käsitleb kolleegium kompromissi õiguslikku tähendust vaidlustatud nõuete suhtes. Linnakohtu otsuse kohaselt jäi nõuete tunnustamise koosolekul tunnustamata MTA nõue summas 29 963 255 krooni ja OÜ Alexela Trade nõue summas 18 503 938 krooni 36 senti. Kompromissi otsustamise üldkoosolekul olid esindatud kõik 131 pandiga tagamata nõuetega võlausaldajat nõuetega kokku 153 379 129 krooni 14 senti. Hääli määrati neile 153 379 142, kusjuures hääled määrati kompromissi kinnitamisel ka tunnustamata nõuete eest. Kompromissotsuse poolt oli 130 võlausaldajat 123 415 887 häälega. Vastu oli ainsana MTA 29 963 255 häälega. Riigikohtu istungil avaldasid pankrotivõlgniku esindajad, et jätkuvalt ei ole lahendatud MTA nõude tunnustamise vaidlust. Kolleegiumil ei ole andmeid OÜ Alexela Trade tunnustamata jäänud nõude võimaliku tunnustamise vaidluse tulemuste kohta.
30.Pankrotiseadus ei nõua, et kompromissi kinnitamiseks peavad kõik kompromissiga hõlmatud nõuded olema tunnustatud. Küll näeb PankrS § 180 lg 2 ette, et kompromissotsuse saab teha alles pärast nõuete kaitsmist. Kompromissi tegemise otsustamisel on PankrS § 180 lg 3 järgi hääleõigus ka võlausaldajal, kelle nõudele esitati kaitsmisel vastuväide, s.t kelle nõue jäi tunnustamata ja kelle nõude tunnustamise üle peetav kohtumenetlus ei ole kompromissotsuse tegemise hetkeks lõppenud. Kompromiss on PankrS § 180 lg 3 järgi tehtud, kui selle poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Kompromiss tehakse PankrS § 180 lg 1 järgi võlausaldajate üldkoosolekul kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta, mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks. Kohtu kinnitatud kompromiss on PankrS § 184 lg 6 järgi täitedokument pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes.
31.Pankrotiseaduse sätetest ei ole võimalik teha ühest järeldust, kas vaidlustatud nõuded on kompromissiga hõlmatud, milline on nõude vaidlustamise tähendus kompromissi kinnitamisel ja milline tähendus on nõude hilisemal tunnustamata jäämisel kinnitatud kompromissile. On selge, et kompromissi otsustamine ega kinnitamine ei ole lubatud enne nõuete kaitsmise koosolekut. Samas võivad kompromissi otsustamisel hääletada ja seega kompromissi vastuvõtmist mõjutada ka võlausaldajad, kelle nõuded jäid nõuete kaitsmisel tunnustamata. Ka ei keela seadus kohtul kompromissi kinnitada, kui vaidlused nõuete tunnustamise üle ei ole lõppenud. Küll võib nõuete tunnustamata jäämine olla kolleegiumi arvates põhjuseks kompromissi kinnitamata jätmiseks või selle edasilükkamiseks, kui kompromissi heakskiitmine võlausaldajate poolt põhineb vaidlustatud
nõuetel, s.t kui kompromissi ei saaks vaidlustatud nõueteta lugeda heaks kiidetuks. Hinnates PankrS § 180 lg-t 1 ja § 184 lg-t 6 koosmõjus, on kolleegium arvamusel, et kinnitatud kompromiss hõlmab ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga tunnustamist.
32.Kui käesoleval juhul arvata MTA ja OÜ Alexela Trade vaidlustatud nõuded kompromissi kinnitamisel arvestatud häältest välja, ei oleks see mõjutanud kompromissi kinnitamist, kuna kõik teised võlausaldajad peale MTA hääletasid kompromissi poolt. Isegi kui jätta arvestusest välja üksnes OÜ Alexela Trade vaidlustatud nõue, oleks, sõltumata MTA vastuhääletamisest, ka ülejäänud häältega saavutatud PankrS § 180 lg 3 järgi kompromissi otsustamiseks vajalik häälteenamus. Seega ei olnud kohtul põhjust jätta kompromissi kinnitamata ainuüksi põhjusel, et vaidlustatud hääled mõjutasid kompromissi kinnitamist. Kui vaidlustatud nõuded jäävad kohtumenetluses tunnustamata, suureneb vastavalt pankrotivara. Lisaks märgib kolleegium, et kui kompromissi kinnitamine venib vaidlustatud nõude alusel kompromissi kinnitamisele esitatud vastuväite tõttu ja sellest tekib pankrotivõlgnikule või teistele võlausaldajatele kahju ja nõue jääb hiljem tunnustamata, võib see vastuväite esitanud võlausaldaja õigusvastase käitumise korral olla aluseks võlausaldaja vastutusele. IV
33.Erikaebuse esitaja arvates pidanuks kohus kompromissi kinnitamise peatama kuni pankrotihalduri suhtes läbiviidava erikontrolli tulemuste selgumiseni. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium ei nõustu aga ka vastustajatega, et kompromissi kinnitamise peatamine ei ole üldse võimalik. Vastustajad on viidanud PankrS § 27 lg-le 3, mille järgi ei või pankrotimenetlust peatada. Kolleegiumi arvates ei tulene viidatud sättest, et kompromissi kinnitamist kui iseseisvat hagita menetlust pankrotimenetluse raames ei oleks üldse võimalik peatada. Nimelt reguleeritakse PankrS §s 27 pankrotiavalduse läbivaatamisega seonduvat ja PankrS § 27 lg 3 mõte on esmajoones tagada, et kohus ei peataks menetlust enne pankroti väljakuulutamise otsustamist. Pankrotimenetlusele kohaldatakse PankrS § 3 lg 2 järgi ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kolleegium ei näe takistusi, miks TsMS §-s 213 sätestatut ei saa vähemalt osaliselt kohaldada ka pankrotimenetluses. Kui näiteks füüsilisest isikust pankrotivõlausaldaja sureb nõude tunnustamise vaidluse ajal, tuleb paratamatult lahendada küsimus, mis saab nõude tunnustamise menetlusest. Loomulikult tuleb menetluse peatamisel arvestada pankrotimenetluse erisustega ja võtta tarvitusele abinõud, et tagada vajalik pankrotivara käsutusõigus ja rakendada muid abinõusid menetluse jätkumise tagamiseks. Sama peaks kehtima ka pankrotimenetluse raames toimuvate üksikute kohtumenetluste puhul, näiteks kaebuste või kohtule kinnitamiseks esitatud dokumentide läbivaatamisel. Selline lähenemine ei ole vastuolus ka vastustajate viidatud Riigikohtu 18. jaanuari 1996. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-2-96 (RT III 1996, 7, 104), kus on leitud, et pankrotimenetlust ei pea peatama teise menetluse tõttu. Lisaks on nimetatud lahend tehtud kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse ja 1. septembrini 1998. a kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku sätete alusel.
34.Kohus otsustab kompromissi kinnitamise PankrS § 183 lg 1 järgi 15 päeva jooksul
kompromissotsuse kohtule esitamise päevast arvates. See teenib pankrotimenetluse kui kiire menetluse tagamise põhimõtet, võimaldamaks pankrotivõlgnikul võimalikult kiiresti kompromissi täitma asuda ja majandustegevust jätkata. Kolleegiumi arvates ei saa seda tähtaega järgida, kui kompromissi kinnitamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamine vajab rohkem aega. Nagu eelnevalt märgitud, on kompromissi kinnitamise menetlus sisuliselt ainus tõhus menetlus, mille käigus tuleb lahendada kõik kompromissi kehtivusega ja sisuga seotud vaidlused ja läbi vaadata näiteks võlausaldajate vastuväited. Tähtaja järgimise ja PankrS § 183 lg 2 järgse kontrolli kohustuse vahelise kollisiooni korral tuleb kolleegiumi arvates eelistada viimast, kuna vastasel juhul jääksid menetlusosaliste õigused piisava kaitseta. See ei tähenda aga, et kohtul oleks õigus kompromissi kinnitamisega venitada. Kohus peab järgima seaduses sätestatud tähtaega, kui kompromissiga seotud asjaolud on selged ja vastuväiteid kompromissile ei ole esitatud. Muul juhul peab kohus tegema kõik, et kompromissi kinnitamine lahendada võimalikult kiiresti. Kontrollimaks kompromissi kinnitamiseks vajalikke asjaolusid, ei pea kohus aga kompromissi läbivaatamist peatama, vaid võib PankrS § 3 lg-st 3 lähtudes kohustada haldurit, pankrotivõlgnikku või vastuväite esitanud võlausaldajat esitama täiendavaid tõendeid või andma kompromissiga seotud asjaolude kohta selgitusi.
35.Kolleegium ei arva, et kohus oleks pidanud kompromissi kinnitamise peatama TsMS § 213 lg 1 p 3 alusel kuni haldusmenetluses halduri üle teostatava järelevalvemenetluse lõppemiseni. Kompromissi sõlmivad PankrS § 178 lg 1 järgi pankrotivõlgnik ja võlausaldajad. Ka kompromissettepaneku esitas võlgnik. Asja materjalidest nähtuvalt toetasid kompromissettepanekut pankrotitoimkond (linnakohtu toimiku II kd, lk 192) ja pankrotivõlgniku nõukogu (linnakohtu toimiku II kd, lk 193). Ainuüksi halduri võimalikud minetused pankrotimenetluses ei takista seetõttu kompromissi kinnitamist. Kui halduri tegevuse tõttu aga rikuti kompromissi kinnitamisel seadust või kompromiss kinnitati pettuse mõjul, võib kohus jätta kompromissi kinnitamata. Kolleegium ei välista, et selliste asjaolude esitamine kohtule võib tingida kompromissi kinnitamise edasilükkamise, kuid selle otsustamine on kompromissi kinnitava kohtu pädevuses. Justiitsministeeriumi järelevalvemenetluse tulemuseks võib olla küll kohtule ettepaneku tegemine halduri vabastamiseks, kuid halduri vabastamine ise on PankrS § 68 lg 2 järgi kohtu pädevuses. Ka on järelevalvemenetluse esemeks PankrS § 70 järgi halduri tegevuse seaduslikkuse kontrollimine, mitte aga hinnangute andmine näiteks kompromissi majanduslikule sisule. Kohtul on võimalik vabastada haldur talle teatavaks saanud asjaoludele tuginedes ka omal algatusel. Kui kohtul on andmeid halduri seaduserikkumise või pettuse kohta kompromissi kinnitamisel, võib kohus jätta kompromissi kinnitamata või nõuda täiendavate andmete esitamist, kuid see ei tähenda, et kompromissi kinnitamine on võimatu enne haldusmenetluse läbiviimist, nagu näeb ette TsMS § 213 lg 1 p 3.
36.Isegi kui eeldada, et kohus oleks pidanud ootama Justiitsministeeriumi järelevalvemenetluse lõppemist, ei oleks ainuüksi see erikaebuse rahuldamise põhjuseks. Järelevalvemenetluse aruanne oli olemas ringkonnakohtu menetluse ajaks (ringkonnakohtu toimiku lk-d 77�85) ja ringkonnakohus on seda ka hinnanud. Ka ei ole aruandes tehtud ettepanekut halduri vabastamiseks ega trahvimiseks. Kui
haldur on seadust rikkunud, võib see olla tema vastutuse aluseks näiteks PankrS § 63 järgi. V
37.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud on lähenenud kompromissi kinnitamisele liiga formaalselt ega ole käsitlenud sisuliselt MTA esitatud vastuväiteid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada kolleegiumi tõlgendustega seadusele kohtu kontrollikohustuse ulatuse kohta kompromissi kinnitamisel ja kontrollida esmajoones MTA kui kompromissile vastu hääletanud võlausaldaja väiteid sisuliselt.
38.Arvestades vajadust, et kompromissi kontrollimisel on vajalik välja selgitada mitmeid olulisi asjaolusid, milleks ringkonnakohtu menetlus ei pruugi tagada piisavaid võimalusi, tagada menetlusosalistele edasikaebeõigus faktiliste asjaolude kontrollimiseks ja pankrotimenetluse kiire läbiviimine ning juhindudes TsMS §-st 3 ja § 362 p-st 5, tuleb nii Tallinna Ringkonnakohtu kui Tallinna Linnakohtu määrused tühistada ja saata asi uueks arutamiseks linnakohtule. Sarnaselt on asja esimese astme kohtule saatmise võimalust tsiviilkohtumenetluses kassatsiooniastmes hinnanud Riigikohtu üldkogu oma 22. veebruari 2005. a otsuses asjas nr 3-2-1-73-04 (RT III 2005, 8, 73).
39.Kolleegium juhib MTA tähelepanu ka TsMS § 57 lg-le 4, mille järgi on riik ja kohalik omavalitsusüksus vabastatud kautsjoni tasumisest, mistõttu tagastatakse kautsjon, sõltumata erikaebuse rahuldamisest. J. Luik, H. Jõks, V. Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.