Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-58-03 Otsuse kuupäev Tartu, 3. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi AS Matsi Ehitus (pankrotis) hagi Argo Reinboomi vastu tasutud võla tagasisaamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/110 2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Matsi Ehitus (pankrotis) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 5. mai 2003. a Istungil osalenud isikud AS Matsi Ehitus (pankrotis) pankrotihaldur K. Kampus ja kostja esindaja vandeadvokaat R. Markus Resolutsioon
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
28.jaanuari 2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rapla Maakohus algatas 2. jaanuaril 2002. a AS Vennad-Dahl pankrotiavalduse alusel AS Matsi Ehitus pankrotimenetluse. 31. jaanuaril 2002. a kuulutas Rapla Maakohus välja AS Matsi Ehitus pankroti. AS Matsi Ehitus (pankrotis) palus füüsilisest isikust ettevõtjalt Argo Reinboomilt (ärinimega Argo Reinboom Turu talu) pankrotivarasse välja mõista 233 891 krooni 21 senti. PankrS § 45 p-de 1 ja 2 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega kahjustas võlgnik teadlikult teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni väljakuulutamiseni või viimase 3 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. 3. oktoobrist 2001. a kuni 3. jaanuarini 2002. a maksis AS Matsi Ehitus füüsilisest isikust ettevõtjale Argo Reinboomile killustiku eest kokku 233 891 krooni 21 senti. Hageja väitel tasuti võlg üht võlausaldajat teistele eelistades. AS Matsi Ehitus (pankrotis) 24. mai 2002. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati 126 võlausaldaja erinevaid nõudeid kokku summas 6 271 170 krooni 46 senti. Kostjale võla tasumisega jäeti teised võlausaldajad pankrotimenetluses oluliselt halvemasse olukorda ning kahjustati teadlikult nende huve, kuna üht võlausaldajat eelistati teistele. Kostja nõudeavaldust pankrotimenetluses ei esitanud. Kostjale tasuti võlg enne kui teistele võlausaldajatele (nt AS Teede REV 2, AS Vennad-Dahl), kellele võlgnevused olid varem tekkinud. Hageja tasus osa võlast (222 374 krooni) kostjale enne maksetähtaega.
2.Rapla Maakohtu 24. oktoobri 2002. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti pankrotivarasse välja 233 891 krooni 21 senti. Kostja seletusega luges kohus tõendatuks, et suulise kokkuleppe alusel on kostja aastaid teinud AS-le Matsi Ehitus teenustöid (killustiku ja tuha hankimine, metsa ülestöötamine). Hagis märgitud killustiku hankimise ja veo eest on kostja vastavalt kokkuleppele raha kätte saanud. Nõuete kaitsmise
koosolekul kaitsti erinevate võlausaldajate nõudeid kokku 6 271 170 krooni 46 sendi ulatuses, sh V järgu nõudeid summas 3 678 670 krooni. Kostja pankrotimenetluses nõuet ei esitanud. AS Vennad-Dahl pankrotihoiatusest nähtub, et 23. juuli 2001. a seisuga oli hageja talle võlgu 575 456 krooni. AS Vennad-Dahl nõuet tunnustati pankrotimenetluses viiendas järgus. AS Teede REV 2 teatisest nähtub, et hageja ei olnud 13. veebruari 2002. a seisuga tasunud osutatud teenuste eest 121 851 krooni 54 senti. Seega eelistati kostjale võlga tasudes üht võlausaldajat teadlikult teistele. Võlgniku tasutud võla tagasinõudmiseks tuleb PankrS § 45 p-de 1 ja 2 kohaselt kohtus tuvastada, et võlgnik tasus võla pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni või viimase 3 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, ning võla tasumisega kahjustati võlausaldajate huve, sest võlg tasuti enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Kohus tuvastas, et hageja tasus kostjale osutatud teenuse eest teda teistele võlausaldajatele eelistades ja osa summast (222 374 krooni) tasuti ettemaksuna enne maksetähtaega. 223 891 krooni 21 sendi suuruse võla tasus hageja viimase 3 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja 10 000 krooni ajavahemikus pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Seega eelistas hageja üht võlausaldajat teistele ja kahjustas nii teiste võlausaldajate huve. Pankrotivarasse laekunud summa pole kõikide võlausaldajate nõuete rahuldamiseks piisav. Põhjendamata on kostja seisukoht, et arvete maksmisel ei ole ettemaksu tehtud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3.Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega jäeti nõue rahuldamata ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja kohtukuluna 13 000 krooni suurune riigilõiv. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole õige PankrS § 45 p 2 tõlgendus, mille kohaselt tuleb kõik (sh ka igapäevases majandustegevuses tehtud) maksed, mis pankrotivõlgnik on viimase 3 kuu jooksul teinud, tagasi nõuda, kui maksete tegemisel on eelistatud kas või üht võlausaldajat. PankrS § 45 p 2 kohaselt saab kohus nõuda sisse võlgniku viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võla, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Kõik kolm alust on käsitletavad võrdsete iseseisvate alustena. Nii ebatavaline makseviis kui ka enne maksetähtaja saabumist võla tasumine viitavad võlgniku tegudele, mis ei ole tehtud igapäevase majandustegevuse raames, st võlgniku tegevus erineb tuntavalt tavapärasest. Sellest lähtudes tuleb tõlgendada ka PankrS § 45 p-s 2 sätestatud kolmandat alust, s.o ühe võlausaldaja eelistamist teisele. Selle tuvastamiseks on vaja võrrelda võlausaldajate nõuete tekkimise aega ja asjaolusid, samuti võlgade tasumise ulatust. Kui kohus rahuldaks hagi nimetud alusel, peab ta hindama, millal ja mis alusel tekkisid AS Vennad-Dahl ja AS Teede REV 2 nõuded pankrotivõlgniku vastu ning millal ja mis alusel tekkis kostjal nõue võlgniku vastu. Kostjal tekkisid pankrotivõlgniku vastu nõuded ajavahemikus 3. oktoobrist 2001. a 3. jaanuarini 2002. a ja ka tasumine toimus nimetatud perioodil ehk tavalise majandustegevuse raames. Võlgniku majandustegevus jätkus osaliselt kuni pankroti väljakuulutamiseni. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole
ostetud kaupa saanud. Pankrotiseadusega ei ole kooskõlas tõlgendus, mille hageja andis pankrotiseadusele. Tema tõlgenduse kohaselt võib äriühing pärast pankrotihoiatuse saamist küll majandustegevuseks sõlmida kauba või teenuse ostu-müügilepinguid ja nende alusel kaupa või teenust vastu võtta, kuid tasuda nende eest ei tohi. Majandusetegevuse jätkamiseks ja ehitusteenuse osutamiseks pidi AS Matsi Ehitus ehitusmaterjali ostma. Hageja ei ole esile toonud asjaolu, mis tõendaks, et AS Matsi Ehitus ei vajanud pinnaseveo teenust ega ostetud killustikku, kiviliiva jms. Hagejal olid kostjaga pikaajalised majandussuhted. PankrS § 45 p 2 tõlgendamine hageja poolt esitatud viisil viiks olukorrani, kus makseraskustesse sattunud võlgniku majandustegevus katkeks, sest pärast pankrotihoiatuse saamist kaoks võlgniku võlausaldajatel huvi tarnida kaupu või osutada teenuseid, kui selle eest tasutu nõutakse vastuvaidlematus korras tagasi pärast pankroti väljakuulutamist. Hageja väide, et kostjale võla tasumisega jäeti teised võlausaldajad halvemasse seisu, on paljasõnaline. Hagiavalduses esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et võlgnik kahjustas kostjale võla tasumisega hagiavalduses nimetatud võlausaldajate huve. Võlad AS Vennad-Dahl ees olid tekkinud oluliselt varem kui kostja ees. Rapla Maakohtu 31. jaanuari 2002. a otsusest nähtub, et pärast pankrotihoiatuse saamist tagastas AS Matsi Ehitus AS-le Vennad-Dahl osa kaupa ja vähendas tasaarvestustega võlga 79 110 krooni 20 sendi võrra. Seega vähendas hageja oma võlga vaidlusalusel perioodil ka nimetatud äriühingu ees. Võlad AS-le Teede REV 2 olid osaliselt tekkinud samal perioodil kui kostjale, kuid esitatud teatisest ei nähtu, millal arved AS-le Matsi Ehitus esitati ja millal oli maksetähtpäev. Tõendamata on hagiavalduse väide, et 222 374 krooni suurune võlg tasuti kostjale ettemaksuna. Hageja tugineb oma väidetes Ühispanga väljastatud AS Matsi Ehitus konto väljavõttele, millel makse selgitusena on märgitud "ettemaks". Asjas esitatud arved-saatelehed tõendavad, et kostja võlg oli maksete tegemise ajal sissenõutav ning maksekorraldusel olev märge "ettemaks" ei anna alust käsitada seda ettemaksuna PankrS § 45 p 2 mõttes. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega tõendanud, et vaidlustatud maksete tegemisega oleks võlgnik üht võlausaldajat teistele põhjendamatult eelistanud. Maksed kostjale ei ole tavapärasest sagedasemad ega suuremad võrrelduna kogu käibega ning seega on tegu tavapärase majandustegevusega. Võlgnik ei ole kostjale põhjendamatuid eelistusi teinud. Hageja esitas kostja vastu nõude ka PankrS § 45 p 1 alusel. Hagiavalduse kohaselt tegi hageja kostjale 10 000 krooni suuruse väljamakse 3. jaanuaril 2002. a, st pärast pankrotimenetluse algatamist. PankrS § 45 p 1 alusel nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega kahjustati teadlikult teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. PankrS § 12 lg 3 sätestab, et kohus võib keelata võlgnikul pankrotimenetluse algatamisel halduri nõusolekuta tehinguid teha. Rapla Maakohus keelas 2. jaanuari 2002. a määrusega võlgnikul halduri nõusolekuta teha tehinguid ja toiminguid, mis on suunatud olemasoleva vara võõrandamisele. Pankrotihaldur ei ole hagiavalduses esile toonud asjaolu, et ta ei
andnud nimetatud väljamaksete tegemiseks nõusolekut. Vaidlust ei ole selle üle, et võlgniku majandustegevus jätkus ka pärast pankrotimenetluse algatamist. Kostja esitas hagejale pärast pankrotimenetluse algatamist kolm arvet, mille alusel tuli tasuda kokku 52 951 krooni 41 senti. Võlgnik tasus vaid 10 000 krooni. Kostja esindaja seletas apellatsioonikohtu istungil, et ka temal jäi saamata oluline osa võlast, mille pärast tasus Merko Ehitus otse kostjale. Tegemist oli ostumüügitehinguga, kus hageja vara ei vähenenud. Seega ei saanud nimetatud tehing kahjustada teiste võlausaldajate huve, seda enam, et võlgnik sai kaupa rohkem, kui selle eest tasus. Hageja väide, et võla tasumisega jäeti teised võlausaldajad halvemasse seisu, on paljasõnaline ja tõendamata.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4.Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud PankrS § 45 p 2 ning leidnud, et selle alusel on võimalik tagasi nõuda vaid võlgu, mis on tasutud tavapärasest erineval viisil. Selline tõlgendus ei tulene seadusest. PankrS § 45 p 2 sätestab tagasivõitmise alustena, et võlg peab olema tasutud kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja et võla tasumisega peab olema kahjustatud võlausaldajate huve, eelistades üht võlausaldajat teisele. Pankrotiseaduse üks eesmärke on võlausaldajate võrdne kohtlemine olukorras, kus kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks raha ei jätku. Tagasivõitmise üks eesmärkidest on tagada, et võlausaldajaid ei koheldaks võrdselt mitte üksnes pankrotimenetluses, vaid ka enne pankrotimenetlust. Kui seda pole tehtud ja üht võlausaldajat on teistele eelistatud sellega, et talle on võlg tasutud, annab PankrS § 45 aluse võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks. Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt pole tähtsust, kas võlg tekkis tavapärase majandustegevuse käigus või mitte. Seadusest ei tulene ringkonnakohtu põhjendus täiendavate kriteeriumide rakendamise vajadusest seetõttu, et muidu ei saaks võlgnik enne pankrotimenetluse algust üldse võlgu tasuda. Võlgnik võib oma võlgu ka kolm kuud enne pankrotimenetlust tasuda, kuid seda ei või teha üht võlausaldajat teisele eelistades ja teiste võlausaldajate huve kahjustades. Käesoleval juhul ei ole võlausaldajaid võrdselt koheldud. Ringkonnakohus on alusetult sidunud PankrS § 45 p 2 kohaldamise põhjendamatu eelistamise kategooriaga, sest PankrS § 45 p 2 räägib vaid võlausaldajate kahjustamisest. Võla tasumisega ühe võlausaldaja eelistamine teisele ei kahjusta teiste võlausaldajate huve ainult siis, kui õigustus selleks tuleneb seadusest. Ühe võlausaldaja eelistamine on kahjusta teisi vaid siis, kui eelistatuks osutub teistele nõuetele eelneva järgu võlausaldaja nõue (PankrS § 86 lg 2). Samasse järku kuuluvate nõuete eelistamine üksteisele on lubamatu, kuna sama järgu võlausaldajate nõuded kuuluvad rahuldamisele proportsionaalselt (PankrS § 86 lg 3). Nn tavapärase majandustegevuse raames tekkinud võla tasumist ei saa lugeda võlausaldaja põhjendatud eelistamiseks. Hageja võlad võlausaldajate ees tekkisid kõik igapäevase majandustegevuse käigus, ometi tasuti võlg vaid ühele võlausaldajale. Seadusest ei tulene ringkonnakohtu seisukoht, et kuna tasutud võlg tekkis tehingust, kus hageja vara
suurenes, mitte ei vähenenud, ei ole võla tasumisega võlausaldajate huve kahjustatud. PankrS § 45 kohaldamisel ei ole oluline, kas tehing oli võlgnikule kasulik või mitte, ja haldur ei pea tõendama tehingu kahjulikkust. Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et kauba eest ei tasutud ettemaksuna. Esitatud arvete ja teiste tõenditega on tõendatud, et pooled käsitasid tehtud makseid ettemaksuna. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta osa esitatud faktilistest asjaoludest ja samas rajanud otsuse asjaoludele, millele kumbki pool ei tuginenud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele. Ebaõige on kohtu väide, et hageja vähendas vaidlusalusel perioodil võlga ka AS VennadDahl ees. Pankrotiotsusega on tuvastatud, et see toimus palju varem. Eksitav on järeldus, et kostjale tasuti võlg ajutise halduri nõusolekul. Järeldus põhineb kohtu enda väitel, et pankrotihaldur ei ole hagiavalduses esile toonud asjaolu, millest nähtuks, et ta ei andnud nimetatud makse tegemiseks nõusolekut. Kuna poolte vahel ei olnud selle üle vaidlust ja alles kohtuotsuses esitas kohus eeltoodud järelduse, ei saanud hageja sellele varem vastuväiteid esitada.
5.Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus lähtus PankrS § 45 tõlgendamisel seisukohast, et mitte kõik võlgniku tasutud võlad ei ole tagasinõutavad. Samuti on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud, miks ta ei loe kauba eest tasumist ettemaksuks.
6.Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud seisukohtade juurde.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse resolutsioon tuleb muutmata jätta, kuid kooskõlas TsMS §-ga 362 p 5 tuleb muuta otsuse põhjendusi.
8.Esmalt vaeb kolleegium, millistel tingimustel saab tagasi võita võla PankrS § 45 p-de 1 ja 2 alusel. Nende normide kohaselt nõuab kohus võlgniku tasutud võla sisse, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik kahjustas teadlikult teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni või viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. PankrS § 45 tekst lubab üheselt järeldada, et selles paragrahvis sätestatud alustel tasutud võla tagasinõudmise kohustuslikuks tingimuseks on teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Seega tuleb hagi rahuldamiseks hagejal tõendada, et PankrS § 45 p-des 1-2 sätestatud viisil kahjustati teiste võlausaldajate huve. Hagis seoti teiste võlausaldajate kahjustamine sellega et: 1) kostja nõue oleks olnud 5. järgu nõue ning temale maksmisega kahjustati võlausaldajaid, kelle nõuded kuuluvad varasematesse järkudesse; 2) kostjale tasuti võlg enne kui kahele teisele võlausaldajale, kellele võlg oli tekkinud varem. Kolleegium leiab, et ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks.
9.Kolleegium leiab, et kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole tegemist teiste võlausaldajate kahjustamisega järgmistel põhjustel. Vaidlust pole apellatsioonikohtu poolt tuvastatu üle, mille kohaselt hageja majandustegevus jätkus osaliselt kuni pankroti väljakuulutamiseni, hageja tasus kostjale võlga, mis oli tekkinud ehitusmaterjalide müügilepingust. Vaidlust pole ka selle üle, et kostja nõuded ehitusmaterjalide eest tekkisid hageja vastu ajavahemikus 3. oktoobrist 2001. a kuni
3.jaanuarini 2002. a ja ka tasumine toimus selles ajavahemikus. Müügilepingut ennast tagasivõitmise korras ei vaidlustatud. Isegi siis, kui hageja pole ostetud ehitusmaterjale ära kasutanud ja talle pole selle eest tasutud või tal pole nõuet oma võlgniku vastu, sai ta raha vastu muud vara. Kuna tagasivõitmise korras pole vaidlustatud tehinguid, millest tekkinud võlga hageja tasus, siis tuleb eeldada, et võlga tasuti tehingust, mille kostja poolt täitmise tulemusel asus makstud võla asemele muu vara vähemalt tasutud võla väärtuses. Ajavahemik, mil nii müüja kui ka ostja täitsid oma kohustuse, pole pikk. Lisaks eelnimetatule tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist. Kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud. Hirmust kaotada tasutud võlg tagasivõitmise tõttu ei sõlmiks ega täidaks mõistlik isik pankrotiohus isikuga tehinguid. Seega pole tuvastatud asjaolude kohaselt kolleegiumi arvates asjas toimunud teiste võlausaldajate kahjustamist. Kuna kostjale võla tasumisega pole kahjustatud teiste võlausaldajate huve, siis puudub alus tasutud võla tagasinõudmiseks ka PankrS § 45 p 1 järgi sel alusel, et see tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Eelnevast järeldub, et PankrS § 45 alusel pole üldjuhul tagasivõidetav sellisest tehingust tekkinud võla tasumine, mis mõlemapoolselt täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kui mõlemapoolne täitmine toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Küll on aga võimalik seaduses nimetatud asjaoludel tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada tehing ise.
10.Kuna hagi pole esitatud sel alusel, et müügilepingust tekkinud osa võlga tasuti kostjale ilma ajutise halduri nõusolekuta pärast pankrotimenetluse algatamist, kuigi kohtumäärus nõudis vara võõrandamiseks ajutise halduri nõusolekut, siis ei pidanud apellatsioonikohus andma hagejale võimalust tõendada nõusoleku puudumist. Kohus pole ka tuvastanud nõusoleku olemasolu. Seega on hagejal põhimõtteliselt võimalik esitada PankrS § 12 lg 3 alusel hagi.
11.Teiste võlausaldajate kahjustamine võib kolleegiumi meelest toimuda siiski ka korrapärase majandustegevuse raames. PankrS § 45 alusel on tagasivõidetavad väga erinevatest alustest tekkinud võlad: näiteks võlad eri liiki lepingutest ja lepinguvälistest kohustistest (võlasuhetest). Ka seda, millisest alusest tekkinud võlga tasuti, tuleb PankrS § 45 kohaldamisel arvestada.
12.Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga PankrS § 45 p-s 2 sätestatud enne maksetähtaega tasumise kui tagasivõitmise aluse käsitluse osas. Enne maksetähtaega tasumine tähendab tasumist enne maksetähtpäeva, mitte pelgalt enne kauba saamist. Tasutud võla tagasinõudmiseks sel alusel
peab hageja tõendama maksetähtpäeva ja tasumise enne selle saabumist. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.