Kohtulahend

Kassatsioonkaebuses palus R. Grib ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide väära tõlgendamise tõttu. Apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, kui arvestas TsK §-de 448, 458 ja 463 sätteid ainult osaliselt. TsK § 448 kohaselt kodaniku isikule või varale tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. TsK § 458 kohaselt organisatsioonid, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju. TsK § 463 kohaselt vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Ringkonnakohus, viitega TsKS §-le 88 lg. 1, pidas toiduainete ostmiseks tehtud kulutustest (4455 krooni) ekslikult põhjendatuks 363 krooni väljamõistmist, kuna selle summaga nõustus kostja. Hageja esitas nende nõuete tõendamiseks kassat"ekid, tõendamaks toiduainete keskmist hinda ja tarbimise tendentsi. Pensionärina oli ta võimeline sellise pika perioodi kestel tegema sisseoste vaid turult. Põhiseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja kriminaalmenetluse koodeksiga on sätestatud, et kuriteo läbi kannatada saanud isikul on õigus moraalse kahju hüvitamisele. Põhiseaduse §-de 25 ja 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele ja ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. KrKM § 40 järgi on kannatanuks isik, kellele kuriteoga on tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju. Kui kuriteoga on isikule tekitatud moraalset, füüsilist või varalist kahju, teeb uurija sama seaduse § 114 kohaselt määruse tema kannatanuks tunnistamise kohta. TsÜS § 26 sätestab, et seadusega sätestatud juhtudel võib isik nõuda ka §-des 23-25 nimetamata isiklike õiguste rikkumise lõpetamist, samuti sellega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist. Vastustaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et hageja nõue materiaalse kahju 6872 krooni ja moraalse kahju 3000 krooni hüvitamiseks on alusetud. Täiesti põhjendamatu on moraalse kahju nõue, kuna transpordivahendite kokkupõrke tulemusena tekitatud tervisekahjustustest tingitud moraalse kahju suurust pole võimalik määratleda, kuna antud juhtumi subjektiivse külje määrab ära kostja ettevaatamatu suhtumine võimalusse tekitada ühiskonnaohtlikke tagajärgi, ning järelikult puuduvad kriteeriumid transpordivahendite kokkupõrkest põhjustatud moraalse kahju suuruse määramiseks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada moraalse kahju nõude rahuldamata jätmise osas. Apellatsioonikohus märkis õigesti, et TsKS § 88 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna puudusid tõendid tugevdatud toitlustamisega seoses tehtud kulutuste 4555 krooni kohta, siis rahuldas apellatsioonikohus põhjendatult selle nõude osas, millega nõustus kostja. TsK § 463 ja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määrusega nr. 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra p. 8 kohaselt kompenseeritakse kannatanule tervisekahjustusest tingitud lisakulutused, kui nende kulutuste vajadus on kinnitatud vaegurluse ekspertiiskomisjoni (VEK) või kohtumeditsiini ekspertiisikomisjoni arvamusega. Kannatanule mõistab kohus välja tervisekahjustusest tingitud lisakulutused, sealhulgas tugevdatud toidu ostmiseks tehtud kulutused, kui need lisakulutused on tunnistatud vajalikuks pädeva komisjoni arvamusega ning hageja esitab kohtule tõendid tegelikult kantud kulutuste suuruse kohta. Sellisteks tõenditeks ei ole apellatsioonikohus põhjendatult lugenud hageja esitatud toiduainete keskmist hinda ja tarbimise tendentsi kajastavaid kassat"ekke. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et lisaks TsÜS §-s 23-25 sätestatule on isikul õigus nõuda moraalse kahju hüvitamist TsÜS § 26 kohaselt ainult seadusega sätestatud juhtudel ning kuna kehavigastuse tekitamisega ei ole moraalse kahju hüvitamine seadusega ette nähtud, siis tuleb see nõue rahuldamata jätta. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseadus ei anna moraalse kahju mõiste tunnuseid ega määra selle mõiste mahtu, kehtestades üksnes põhimõtte, et õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju tuleb hüvitada. Kuna hageja esitas nõude kehavigastusest tingitud moraalse kahju - trauma tagajärjel valude püsimine, sunnitult kõrvalejäämine koorilaulust ning lapselapse kasvatamisest - hüvitamiseks, siis kolleegium piirdub seisukoha esitamisega ainult nimetatud juhtumi kohta. Iga kehavigastus on isiku kehalise või vaimse tervise puutumatuse rikkumine, millega võivad kaasneda muutused tema elu kvaliteedis, väljendudes nii materiaalse ja sotsiaalse kui ka psüühilise heaolu languses. Kehavigastuse õigusvastase tekitamisega põhjustatud varaline kahju - nii lauskahju kui ka saamata jäänud tulu - hüvitatakse kannatanule õigusaktides sätestatud alustel, tingimustel ja korras. Kehavigastus võib aga kaasa tuua teisi isikule kahjulikke tagajärgi, mis ei ole temale korvatavad varalise kahju täieliku hüvitamisega. Selliseks tagajärjeks võib olla: püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutumine või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Kehavigastus võib põhjustada muidki kannatusi, füüsilist ja hingelist valu. Kolleegium asus seisukohale, et püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele PS § 25 alusel. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Kas kehavigastusega kaasnes moraalne kahju, tuvastab kohus iga juhtumi puhul eraldi. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju kirjeldatud tähenduses ning ei ole viidav PS §-s 25 nimetatud moraalse kahju alla. Asja uuel arutamisel tuleb apellatsioonikohtul tuvastada, kas kannatanu väidetav elukvaliteedi langus kujutab endast moraalset kahju ning kas see on tõendatud. Kui moraalne kahju on tõendatud juhindub

kohus hüvitise suuruse määramisel TsÜS §-s 172 lg. 4 sätestatust. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 1996. a. otsus moraalse kahju nõude rahuldamata jätmise osas ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Roza Gribile 5. juulil 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.