Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-2004 5. detsember 2022 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque, Viive Ligi, Heiki Loot ja Nele Parrest Politseija Piirivalveameti taotlus Ilia Lutiuci kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotleja Politseija Piirivalveamet, esindaja Julia Novodevitšenski von Jung Puudutatud isik Ilia Lutiuc, esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2020. a määrus Ilia Lutiuci määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Halduskohtu 15. oktoobri 2020. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
2.detsembri 2020. a määruste resolutsioon muutmata, kuid muuta määruste põhjendusi käesoleva määruse põhjendustest lähtudes.
3.Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus ja määrata Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ kaudu tema osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 583 eurot 20 senti (koos käibemaksuga).
1.Ilia Lutiuc (puudutatud isik) on Moldova Vabariigi kodanik, kes sündis 1993. a-l Venemaal. Ta viibis Eesti Vabariigis viisavabaduse alusel.
2.Puudutatud isik peeti 12. oktoobril 2020 kell 05.03 kahtlustatavana kinni, sest ta põhjustas füüsilist valu ja tervisekahjustusi elukaaslasele ja veel ühele naiskannatanule. Harju Maakohus mõistis 13. oktoobri 2020. a otsusega kriminaalasjas lühimenetluses kiirmenetluse korras puudutatud isiku süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (kehaline väärkohtlemine). KarS § 120 lg 1 järgi (ähvardamine) mõisteti puudutatud isik õigeks. Puudutatud isiku lõplikuks karistuseks jäi maakohtu otsuse järgi üks aasta üks kuu kakskümmend kaheksa päeva vangistust kahe aasta pikkuse katseajaga. Ühtlasi vabastas kohus puudutatud isiku kohtumajas kinnipidamiselt.
3-20-2004
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas 13. oktoobri 2020. a teatisega välismaalaste seaduse § 52 lg 1 p 7 ja § 52 lg 4 p 1 alusel ennetähtaegselt isiku viisavaba lubatud viibimisaja. Teatises selgitati, et isiku viimane lubatud viibimispäev Eestis on 13. oktoober 2020 ning viibimisaja ennetähtaegsel lõpetamisel on välismaalane kohustatud viivitamata Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumilt lahkuma. Lahkumiskohustus võidakse viivituseta täita väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses (VSS vana redaktsioon (v.r); siin ja edaspidi kasutatakse redaktsiooni kehtivusega kuni 17. juuni 2022 (k.a)) sätestatud korras. PPA pidas puudutatud isiku samal päeval, 13. oktoobril 2020 kell 16.21 Harju Maakohtu kohtumajas VSS v.r § 15 lg 2 p 1 alusel kinni. Kinnipidamise protokollis märgitakse, et kinnipidamisel on arvestatud isiku suhtumist toime pandud kuriteosse ja karistusjärgset käitumist. Nende põhjal on alust arvata, et puudutatud isik võib väljasaatmisest kõrvale hoida ning seda vaatamata tema lubadusele lahkuda riigist vabatahtlikult ja palvele, et talle tehtaks vabatahtliku lahkumise ettekirjutus. PPA tegi 13. oktoobril 2020 puudutatud isikule ka VSS v.r § 7 lg 1 alusel ettekirjutuse Eestist lahkuda, kuna ta viibis Eestis seadusliku aluseta. Sama otsusega kohaldas PPA puudutatud isikule VSS v.r § 74 lg 3 alusel sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates. Ettekirjutuses märgitakse: „Teha ILIA LUTIUC ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 13.10.2020, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 13.10.2020, pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 Eesti Vabariigist välja Moldova.“
4.PPA esitas 14. oktoobril 2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta kuni kaheks kuuks kinnipidamiskeskusesse VSS v.r § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel. PPA märkis kokkuvõtlikult järgmist. 1) Puudutatud isikule tehtud lahkumisettekirjutus on täitmata ning sundtäidetav. 2) Puudutatud isik selgitas küsitlusel, et konflikt elukaaslasega on kestnud kolm kuud. Tema närvid ei pidanud vastu ja tekkis konflikt. Ta ei soovi oma elukaaslasest lahku minna, vaid tahab minna tema juurde tagasi, et kõik tehtu heastada. 3) Kuigi isik on lubanud vabatahtlikult riigist lahkuda, võib ta väljasaatmisest kõrvale hoiduda. Isik kasutas lähisuhtes vägivalda. Esineb suur avalik huvi selliseid kuritegusid ennetada. Sundtäidetava lahkumisettekirjutuse peamine eesmärk on ära hoida tulevasi kuritegusid. Isik selgitas, et soovib enne lahkumist elukaaslasega probleemid lahendada. Vestluse käigus selgus ka, et isik ei teadvusta, et ta pani toime mitteaktsepteeritava teo, kui ta kasutas oma elukaaslase ja veel teise isiku vastu vägivalda. PPA pole veendunud, et sarnane käitumine stressiolukorras ei kordu. Isiku elukaaslane pole konflikti lahendamiseks valmis. Pole tõenäoline, et kannatanu hakkaks isikuga koos elama. Haldusmenetluses tehakse prognoosotsus. Seega, kuigi isik mõisteti õigeks KarS § 120 järgi (ähvardamine), saab PPA arvestada sellega, et isik ähvardas deporteerimise korral elukaaslase kallal vägivalda kasutada. 4) Isikul ei ole riigis viibimiseks seaduslikku alust, mistõttu ta ei saa seaduslikult töötada ega tulu teenida. Tal puudub raha majutuse eest tasumiseks. 5) Isikust lähtuvat ohtu kirjeldab eelnev kuritegu. Arvestades eeltoodut ja puudutatud isiku emotsionaalset seisu, on PPA seisukohal, et isik ei lahku Eestist vabatahtlikult ja asub lahendama lähisuhte konflikti. Seetõttu tuleb isik kuni tema väljasaatmiseni paigutada kinnipidamiskeskusesse. 6) Isik pole oma varasema käitumisega tekitanud usaldust, mistõttu ei ole leebemaid järelevalvemeetmeid võimalik kohaldada.
5.Tallinna Halduskohus lubas 15. oktoobri 2020. a määrusega paigutada puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui
15.detsembrini 2020. Kohus põhjendas määrust kokkuvõtlikult järgmiselt. 2(8)
3-20-2004 1) PPA taotles kohtuistungil puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist üksnes VSS v.r § 15 lg 2 p 1 alusel (põgenemise oht). PPA täpsustas, et isik on täitnud kaasaaitamiskohustust ja tal on Moldova Vabariiki tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid olemas. 2) Täidetud on VSS v.r § 68 p-des 1 ja 4 nimetatud põgenemise ohule viitavad alused. Isikul ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks ning PPA on teinud lahkumisettekirjutuse, mis on täitmata. Harju Maakohus tunnistas isiku süüdi lähisuhtes toime pandud korduvas kehalises väärkohtlemises. PPA küsitluse protokollist nähtub, et isik ei pea väljasaatmist õigeks ning soovib kõike heastada. Puudutatud isik kinnitas kohtuistungil, et vabanemisel läheks ta oma elukohta üksnes oma asjadele järele ning väldiks kokkupuudet endise elukaaslasega. Seejärel lahkuks isik Eestist vabatahtlikult. Arvestades isiku eelnevat käitumist, on alus arvata, et tema Eestist lahkumine ei pruugi toimuda kirjeldatud viisil. Ei ole võimalik tagada, et ta oma asjadele järele minnes endise elukaaslasega kokku ei puutu. Kui isik peaks endise elukaaslasega vaid mõned päevad pärast kuriteo toimepanemist kokku puutuma, on suur tõenäosus, et olukord eskaleerub ja isik võib uue kuriteo toime panna. Uue kuriteo toimepanemisel on lahkumisettekirjutuse vabatahtlik täitmine ilmselt välistatud, sest kui algatatakse kriminaalmenetlus, on isikul õigus olla oma asja arutamise juures ja kriminaalmenetluses saab kohaldada ka vahistamist. Seega on alust kahelda isiku istungil väljendatud kavatsuse usaldusväärsuses. Riigil on soov hoida ära võimalikke uusi süütegusid. Risk, et isik paneb toime uue kuriteo, on praeguse seisuga suur. 3) VSS v.r § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. PPA selgitas taotluses, et Moldova Vabariiki naasmiseks tuleb isikul teha COVID-19 test, sest ilma selleta Moldova Vabariik isikut vastu ei võta. Kui isik tahetakse Moldova Vabariiki saata lennukiga, on lennuliikluse praegune korraldus täiendav ajaline takistus. Otselende Moldova Vabariiki ei ole ja väljasaatmine toimub praegu Saksamaa kaudu. Seega ei ole väljasaatmist võimalik 48 tunni jooksul lõpule viia. 4) Leebemad järelevalvemeetmed ei pruugi tagada väljasaatmismenetluse lõpuleviimist ning puudub ka muude järelevalvemeetmete kohaldamise eelduseks olev usaldus puudutatud isiku vastu. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ega tervisekaalutlustega. Kinnipidamine on proportsionaalne.
6.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada ja ta vabastada. Samuti esitas ta taotluse, et kohus kohustaks PPA-d puudutatud isiku vara (hoiustatud töötasu ja asjad) kokku koguma ja kaebajale toimetama.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Kohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Puudutatud isikul tuleb pöörduda esmalt taotlusega PPA poole, et PPA tagaks vara säilimise ja toimetaks selle puudutatud isiku valdusse. PPA ei ole tema taotlust lahendanud ega ole keeldunud seda täitmast. 2) Puudutatud isiku puhul esineb VSS v.r § 68 p-s 1 nimetatud põgenemisohu alus, s.o välismaalane ei ole Eestist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Puudutatud isikut kohustati Eestist lahkuma samal päeval, kui anti lahkumisettekirjutus. Isik väitis PPA-le ja halduskohtule, et enne, kui ta riigist lahkub, soovib ta oma endise elukaaslasega probleemid lahendada ning tuua endisest elukohast asjad ära. Teisisõnu, enne probleemi lahendamist ja asjade saamist ta Eestist ei lahku. Olukorras, kus isik on riigist lahkumiseks seadnud eeltingimused, mis peavad olema lahkumiseks täidetud, on tõenäoline, et isik ei pruugi riigist lahkuda pärast seda, kui eeltingimused ei peaks osutuma täidetuks. Isik võib hakata otsima uusi võimalusi, et jääda riiki ja keelduda lahkumast. Tõenäosus selleks on seda suurem, mida lühem on isikule antud tähtaeg riigist lahkuda. Arvestades puudutatud isiku toime pandud kuriteo iseloomu ja
3(8)
3-20-2004 raskust, ei saa pidada ka tõenäoliseks seda, et tal õnnestuks enda seatud eeltingimused täita ja seejärel lahkuda Eestist vabatahtlikult talle määratud tähtaja jooksul. 3) VSS v.r § 15 lg 2 p-des 1-3 sätestatud kinnipidamisalused ei anna õigust pidada isikut kinni võimaliku uue kuriteo ärahoidmiseks. VSS normide alusel isiku kinnipidamise eesmärk on tagada, et isik lahkuks Eestist. 4) VSS v.r § 68 p 4 on kohaldatav vaid juhul, kui süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. Harju Maakohtu otsus puudutatud isiku süüdimõistmise kohta jõustus 21. oktoobril 2020, PPA oli taotluse esitanud ja halduskohus selle rahuldanud aga juba varem. Kuna isiku põgenemise ohtu saab jaatada VSS v.r § 68 p 1 alusel, puudub vajadus analüüsida isiku põgenemise ohtu VSS v.r § 68 p 4 järgi. 5) Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine pole põhjendatud.
8.Puudutatud isik saadeti Eesti Vabariigist välja Moldovasse 23. novembril 2020.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ning teha uus määrus, millega tuvastada PPA taotluse ja puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise õigusvastasus. Puudutatud isiku seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) Esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisel tulnuks arvestada puudutatud isiku olukorraga. Tal ei olnud varem esindajat, mistõttu ta ei teadnud, milliseid taotlusi tuleb tal esitada. 2) Puudutatud isik on enda teost järeldused teinud ja hoidub edaspidi rikkumistest. Ta on menetlusele igati kaasa aidanud. Seetõttu on väär kartus, et ta paneb asjadele järele minnes toime uue kuriteo. 3) Puudutatud isiku vara maksumus on tema jaoks suur. Isiku soov enne lahkumist enda asjad kokku koguda ja kaasa võtta on loogiline ning seda ei või pidada lubamatuks eeltingimuseks. Kui puudutatud isik on välismaal, ei ole tal tõenäoliselt võimalik saada enda kätte elukaaslase (kellega tal oli konflikt) valduses olevaid asju ega tööandjalt saamata jäänud töötasu (mida makstakse sularahas). 4) Puudutatud isiku põgenemise ohtu ei ole ning kohaldada tulnuks leebemaid järelevalvemeetmeid. 5) Puudutatud isik on Eestist välja saadetud. Seetõttu on põhjendatud üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Kui Riigikohus tuvastab PPA taotluse ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise õigusvastasuse, annab see puudutatud isikule aluse esitada kahju hüvitamise nõue PPA vastu (isik ei saanud tööd teha ega palka, temalt võeti ebaseaduslikult vabadus).
10.PPA palus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuseks Riigikohtu küsimustele selgitas PPA järgmist. 1) Pärast maakohtu istungit teavitati puudutatud isikut, et samal päeval lõpetas PPA ennetähtaegselt puudutatud isiku viisavaba lubatud viibimisaja, lubatud viimane viibimispäev on 13. oktoober 2020 ja tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, ning küsiti, kas ta on nõus Eestist vabatahtlikult lahkuma. Puudutatud isik vastas, et tal on vaja lahendada konflikt elukaaslasega ja et tal on probleeme tööandjaga. Seega ei olnud puudutatud isik nõus Eestist lahkuma. PPA ei saanud lubada, et isik suunduks tagasi kannatanu juurde. Kannatanu kartis puudutatud isiku ähvarduste tõttu enda elu pärast ning puudutatud isik oli kannatanule öelnud, et kui ta Eestist deporteeritakse, tuleb ta Eestisse tagasi ja tapab kannatu ära. 2) Puudutatud isik peeti kohe pärast kriminaalasjas peetud maakohtu istungit kinni ja toimetati illegaalimenetluseks Põhja prefektuuri. Põhja prefektuuris anti puudutatud isikule allkirja vastu teatis tema viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta, millest teda oli teavitatud pärast maakohtu istungit. Isikule selgitati, et ta peab Eestist lahkuma, ja küsiti, kas ta on nõus seda vabatahtlikult tegema. Puudutatud isik oli nõus, aga seadis oma tingimused: ta ei ole nõus lahkuma enne, kui on kannatanuga konflikti lahendanud. Isikule anti võimalus esitada vastuväited nii lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu kohta. Need fikseeriti küsitluse protokollis. Pärast isiku vastuväidete ärakuulamist 4(8)
3-20-2004 kaalus PPA nii vabatahtlikult täidetava kui ka sundtäidetava ettekirjutuse võimalusi. Lahkumisettekirjutuse tegemisel hindas PPA tõendeid ja kaalus faktilisi asjaolusid, samuti arvestas PPA isiku vastuväidetega, isiku suhtumisega toime pandud kuriteosse ning tema karistusjärgse käitumisega. PPA asus seisukohale, et isik võib väljasaatmisest kõrvale hoida ning on avalikule korrale ohtlik. Puudutatud isik oli kasutanud lähisuhtes vägivalda. Eesti Vabariigi prioriteet on lähisuhtevägivalla kuritegude ennetamine. Kui kriminaalkorras karistamine on reaktsioon juba tehtud teole ning see teenib ka eesmärki eraldada potentsiaalselt ohtlik isik õiguskuulekast ühiskonnast, siis sundtäidetava lahkumisettekirjutuse peamiseks eesmärgiks oli riigi soov hoida ära võimalikke uusi süütegusid. 3) PPA ei kohaldanud puudutatud isiku suhtes VSS v.r § 68 p-s 1 sätestatud alust põgenemisohu hindamiseks. Isikule koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus VSS v.r § 72 lg 2 p-de 1 ja 4 alusel. 4) PPA pidas vajalikuks paigutada puudutatud isik väljasaatmise täideviimiseks kinnipidamiskeskusesse. Tema suhtes ei olnud võimalik kohaldada VSS v.r §-s 10 nimetatud järelevalvemeetmeid. Isikul puudus seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks ja töötamiseks ning olemasolevatest rahalistest vahenditest ei piisanud majutuskulude katteks. Isik võinuks hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma ning see raskendanuks oluliselt isiku väljasaatmist riigist. Tuginedes puudutatud isiku toime pandud süüteo asjaoludele ja arvestades puudutatud isiku emotsionaalset seisu, oli PPA seisukohal, et isik ei lahku Eestist vabatahtlikult ning asub lahendama lähisuhtes tekkinud konflikti. 5) Kriminaalasja menetleja tagastas 2021. a alguses kannatanule asitõendeid. Viimane teatas, et puudutatud isik helistab ja kirjutab talle ning ähvardab, et leiab võimaluse tulla Eestisse, et temale kätte maksta.
11.Riigikohus peatas asja menetluse 30. märtsi 2021. a määrusega, millega taotles Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses: „Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 15 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid võivad kinni pidada kolmanda riigi kodaniku, kelle puhul esineb reaalne oht, et ta paneb vabaduses viibides enne väljasaatmist toime kuriteo, mille uurimine ja mille eest karistamine võib oluliselt raskendada väljasaatmise läbiviimist?“ Kolleegium selgitas määruses mh ka, et ringkonnakohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse õigesti läbi vaatamata ning et kuna tegu on haldustoiminguks loa andmise menetlusega, siis ei kohaldu tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku põhimõtted. Asjaolu, et puudutatud isik on kohtumenetluse ajal Eestist välja saadetud, ei väära kõrgema astme kohtu võimalust kontrollida kinnipidamist lubava määruse õiguspärasust ning seda vajaduse korral tühistada, s.o kaotada luba andva määruse kehtivus tagasiulatuvalt.
12.Euroopa Kohus vastas eelotsusetaotlusele 6. oktoobri 2022. a otsusega kohtuasjas C-241/21 Politsei- ja Piirivalveamet (Placement en rétention – Risque de commettre une infraction pénale).
13.Puudutatud isik leiab pärast Euroopa Kohtu otsust esitatud seisukohas, et tema kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise aluseks ei saanud olla PPA taotluses viidatud VSS v.r § 15 lg 2 p-d 1-3. PPA ei võinud tugineda argumendile, et isikust lähtub eelnevast kuriteost tingitud oht. Halduskohus ei oleks pidanud vastustaja taotlust rahuldama.
14.PPA leiab pärast Euroopa Kohtu otsust esitatud seisukohas, et määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. Puudutatud isiku kinnipidamine oli õiguspärane VSS v.r § 15 lg 2 p 1 ja § 68 p 6 alusel. PPA ei nõustu Riigikohtu 30. märtsi 2021. a määruses võetud seisukohaga, et ei esine asjaolusid, mis viitasid puudutatud isiku põgenemisohule VSS v.r § 68 mõttes. Kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotlemine ja otsustamine on prognoosotsus. Puudutatud isiku suhtes tehtud prognoosotsus oli õige. Põgenemisoht nähtus tema hoiakutest ja käitumisest VSS v.r 5(8)
3-20-2004 § 68 p 6 mõttes. Asjaolul, et PPA sellele sättele taotluses halduskohtule ei viidanud, ei ole tähtsust. PPA nõustub Riigikohtu 30. märtsi 2021. a määruses võetud seisukohaga, et põgenemisoht ei nähtu puudutatud isiku halduskohtu istungil väljendatud soovist saada tagasi elukaaslase juurde jäänud asjad ja tööandjalt saadav töötasu. Tuleb siiski täpsustada, et kaebaja seadis tingimuseks, et läheb asjadele isiklikult järele, s.o ilma vastustaja esindajate osaluseta. Põgenemisohtu ilmestab ka puudutatud isiku väljasaatmisel toimunu, kui isik osutas nii verbaalset kui ka füüsilist vastupanu, takistades tema väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Halduskohtu ja ringkonnakohtu määruste resolutsioon tuleb jätta jõusse, kuid muuta tuleb määruste põhjendusi (halduskohtumenetluse seadustiku § 230 lg 5 p 6, § 234). Puudutatud isiku kinnipidamine oli õiguspärane.
16.Euroopa Kohus selgitas 6. oktoobri 2022. a otsuses asjas C-241/21, et direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et see ei luba liikmesriigil määrata riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine üksnes üldalusel (s.o oht väljasaatmise tulemuslikkusele), ilma et oleks täidetud mõni riigisiseses õiguses selle sätte ülevõtmiseks ette nähtud ja selgelt määratletud kinnipidamise alustest (p 55). Iseenesest ei ole direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kinnipidamisaluste loetelu ammendav ja liikmesriigid võivad ette näha muid konkreetseid kinnipidamise aluseid lisaks kahele art 15 lg-s 1 sõnaselgelt ette nähtud alusele (p 36). Vältimaks omavoli, peab liikmesriigi täiendavalt loodav kinnipidamise alus vastama aga teatud nõuetele: õiguslik alus peab olema selge, täpne, ettenähtav ja piisavalt kättesaadav (p-d 48-50).
17.Arvestades Euroopa Kohtu eeltoodud selgitusi, tuleb VSS v.r § 15 lg-t 2 selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 15 silmas pidades tõlgendada ja kohaldada viisil, et selle p-des 1-3 toodud loetelu kinnipidamise õiguslikest alustest on ammendav. VSS v.r § 15 lg 2 sissejuhatavat osa (oht väljasaatmise tulemuslikkusele) tuleb eelotsuse valguses käsitada eesmärginormina, mis ei ole iseseisev kinnipidamise alus. Seda vaatamata VSS v.r § 15 lg-s 2 kasutatud loetelu näitlikkusele osutavatele sõnadele „eelkõige juhul, kui“ (kehtiva, s.o 18. juunil 2022 jõustunud VSS § 23 lg 1 sisaldab samasisulist ebaselgust).
18.Lähtudes Eestil lasuvast tõhusa väljasaatmise tagamise põhimõttest koos Euroopa Kohtu
6.oktoobri 2022. a otsuse selgitustega direktiivi tõlgendamisest, muudab kolleegium oma
30.märtsi 2021. a määruses antud esialgset hinnangut, et puudus oht, et puudutatud isik oleks läinud pakku või oleks hakanud hoidma kõrvale väljasaatmisest. Puudutatud isiku kinnipidamine oli õiguspärane VSS v.r § 15 lg 2 p 1 (põgenemise oht) alusel koostoimes VSS v.r § 68 p-ga 6 (välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita).
18.1.Direktiivi 2008/115/EÜ eesmärk on tagada liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tulemuslik väljasaatmine, mis toimuks ühtlasi inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust (põhjendus 2, art 1).
18.2.Puudutatud isik väljendas PPA-s ärakuulamisel vastumeelsust elukaaslasest lahkumineku kohta. Halduskohtu istungi protokollist nähtuvalt seadis ta lahkumise eeltingimuseks elukaaslase juurde jäänud asjade ja tööandjalt saadava töötasu tagasisaamise. Puudutatud isik selgitas istungil, et ta on valmis piirduma asjade kättesaamisega elukaaslase elukohas ega pruugi kohtuda selleks elukaaslase endaga. Arvestades sündmuste (süüteo toimepanemine, karistamine, väljasaatmismenetlus) ajalist lähedust ja isiku toime pandud süüteo olemust (elukaaslase korduv löömine rusika ja jalgadega, tugeva 6(8)
3-20-2004 füüsilise valu ja tervisekahjustuste tekitamine, teise kannatanu pikali tõukamine ja löömine), oli piisav alus arvata, et isik ei pruugi Eestist ilma väljasaatmiseta lahkuda ning võib selle asemel asuda elukaaslasega tekkinud konflikti lahendama ja sellega panna toime uue süüteo.
18.3.Kolleegiumil pole põhjust ümber hinnata isiku vahetult ära kuulanud halduskohtu seisukohti, et eelnevat arvestades ei ole puudutatud isiku ütlused usaldusväärsed, et olukord võib suure tõenäosusega eskaleeruda ning et tema lahkumine ei pruugi seetõttu toimuda loodetud viisil (halduskohtu määruse p 8). Teisisõnu, puudutatud isiku öeldust, hoiakutest ja käitumisest nähtus nii soovimatus lahkuda kui ka oht, et isik võib hoida kõrvale väljasaatmisest. Selline hoiak võib sõltumata pakku mineku kavatsusest näidata isiku soovimatust lahkumiskohustust täita (Riigikohtu
30.märtsi 2021. a määruse p 23). Samas pole uue kuriteo toimepanemise korral vähetõenäoline ka pakku mineku oht.
18.4.Isiku soovimatus lahkumiskohustust täita ei pruugi tähendada põgenemise ehk pakku mineku ohtu tavatähenduses. VSS v.r § 68 p 6 tõttu tuleb VSS v.r § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu mõista tavatähendusest laiemalt. VSS v.r § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht mh juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. See hõlmab ka kavatsuse täita lahkumiskohustus üksnes tingimustel, mis seavad ohtu lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse.
18.5.VSS v.r § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud loetleb Eesti õiguses VSS v.r § 68. Sättes nimetatud asjaolud peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks olema tõendatud. Kolleegium on selgitanud, et põgenemisohu jäik sidumine VSS v.r §-s 68 nimetatud asjaoludega ei ole siiski proportsionaalne ning põgenemisohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ja hinnata ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13).
18.6.Arvestades puudutatud isiku väljendatud seisukohti lahkumiskohustuse täitmise kohta koostoimes toimepandud kuriteost lähtuva ohuga uue süüteo toimepanemiseks ja seeläbi lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkusele, esines puudutatud isiku põgenemise oht VSS v.r § 68 p 6 ja § 15 lg 2 p 1 mõttes. Kaebaja isikut (vanus, terviseseisund), käitumist ja olukorda (seosed Eestiga, püsiva elukoha puudumine) iseloomustavaid asjaolusid arvestades ei olnud muude järelevalvemeetmetega (VSS v.r § 10 lg 2) võimalik sama tõhusalt tagada väljasaatmise tulemuslikkust. Kinnipidamine oli kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sh arvestades potentsiaalset kinnipidamise kestust. Seega oli puudutatud isiku kinnipidamine õiguspärane.
18.7.Kolleegiumi hinnangul ei ole formuleeringu „põgenemise oht“ määratlus VSS v.r § 68 p-s 6 ega selle sisustamine eeltoodud viisil vastuolus direktiiviga 2008/115/EÜ. Nagu öeldud, kohustab direktiiv liikmesriike tagama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tõhusa väljasaatmise. Direktiiv ei keela selle ülevõtmisel samale terminile erineva tähenduse andmist (vt ja vrd direktiivi art 3 p 7, art 15 lg 1 p a ning VSS v.r § 68, § 15 lg 2 p 1) ega teistsuguse normitehnilise konstruktsiooni kasutamist, kui tagatud on direktiivi eesmärgi saavutamine piisava selguse ja täpsusega (Euroopa Kohtu otsused asjades C-281/11 komisjon vs. Poola, p 65; C-363/85 komisjon vs. Itaalia, p 15). Direktiivi ülevõtmise vormi ja vahendite valiku vabadus hõlmab õiguse valida erinevate reguleerimistehnikate vahel, mis viivad sama lõpptulemuseni (vt Euroopa Kohtu otsus liidetud asjades C-231/87 ja C-129/88: Ufficio distrettuale, p 18). Riigikohus märkis juba 30. märtsi 2021. a määruses, et puudutatud isiku kinnipidamine oleks olnud lubatav art 15 lg 1 p b alusel, kuid selle otsekohaldamine puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik (vt määruse p 29). Omavoli ohtu ei ole, kuna VSS v.r § 68 p 6 ja § 15 lg 2 p 1 on koostoimes ka piisavalt selged, täpsed, ettenähtavad ja kättesaadavad isikutele, kelle suhtes võidakse neid kinnipidamise alusena kohaldada (vt käesoleva 7(8)
3-20-2004 määruse p 16). Mõistlikul isikul on nende normide põhjal võimalik järeldada, et ta võidakse kinni pidada, kui ta ei soovi Eestist lahkuda viisil, mis ei tekita lahkumisele täiendavaid takistusi.
18.8.Kolleegium möönab siiski, et seadusandja võiks kaaluda kehtiva VSS § 23 lg 1 kinnipidamisaluste korrigeerimist, määratledes põgenemisohu sarnaselt direktiivi 2008/115/EÜ art 3 p-ga 7 ning sätestades sellest väljapoole jäävad olukorrad väljasaatmisest kõrvalehoidmise ja väljasaatmise takistamise koosseisudena.
19.Puudutatud isikule määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat Aleksei Ratnikov esitas koos vastustega Riigikohtule taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu, millele lisandub käibemaks, kokku 583 eurot 20 senti. Mitmed taotluses nimetatud toimingud on tehtud varem kui kolm kuud taotluse esitamisest (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 3), kuid taotlus tuleb tervikuna lugeda tähtaegseks, arvestades kohtumenetluse peatumist Euroopa Kohtu menetluse ajaks. RÕS § 22 lg-s 7 sätestatut arvestades tuleb vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus rahuldada ja määrata Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners OÜ kaudu tema osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 583 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.