Tartu Ringkonnakohus Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik ja Maili Lokk 30. juuni 2022, Tartu 3-14-52261 OÜ Purvi Kinnisvara kaebus ehitisregistri 10. septembri 2014. a muudatuste kustutamiseks ja eelneva registrikande taastamiseks Tartu linna määruskaebus Tartu Halduskohtu
28.veebruari 2022. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja OÜ Purvi Kinnisavara Esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Vastustaja Tartu linn Kolmas isik Imbi-Elle Juksaar Esindajad vandeadvokaadid Andres Kalm ja Siret Saks
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a määruse resolutsiooni punkt 3.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Purvi Kinnisvara esitas 30. septembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu linna toimingu tagajärgede kõrvaldamiseks – ehitisregistris tehtud muudatuste kustutamiseks ja eelneva registrikande taastamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja Tartus Vanemuise 43-1 korteri omanik ning teised korteriomanikud on ehitanud Vanemuise 43 maja katusealused ruumid korteritega kokku ebaseaduslikult. Ehitisregistri andmete muutmisega on Tartu linn seadustanud hoone teise korruse omanike ebaseadusliku ruumikasutuse. Ehitise teatise esitas linnale selleks õigustamata isik ning ehitisregister kajastab ebaseaduslikku tegevust.
2.Tartu Halduskohus lõpetas 28. veebruari 2022. a määrusega haldusasja nr 3-14-52261 menetluse (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata OÜ Purvi Kinnisvara taotluse haldusasjas
nr 3-14-52261 menetluse jätkamiseks 10. septembri 2014. a ehitisregistri kande õigusvastasuse tuvastamiseks (resolutsiooni p 2), mõistis Tartu linnalt OÜ Purvi Kinnisvara kasuks välja menetluskulu 3 773,80 eurot (resolutsiooni p 3), jättis ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (resolutsiooni p 4) ja võttis tõendina asja juurde Tartu Maakohtu
9.jaanuari 2020. a kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-17-15298 (resolutsiooni p 5). Halduskohus märkis, et puudub vaidlus, et käesolevas kohtuasjas vaidluse põhjustanud ehitisregistri 10. septembri 2014. a muudatused on asendatud uue kandega, mistõttu puudub halduskohtul tehtava kohtulahendiga vajadus vastustaja nende kustutamiseks kohustamiseks ja võimalus eelneva registrikande taastamiseks kohustamiseks. Menetlusosalised on jaatanud, et kujunenud olukorras esineb menetluse lõpetamise alus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 tähenduses. Jätkutuvastuskaebusele üleminekut põhjendavad asjaolud puuduvad. Õiguslikku vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal on kaebeõigus ning et vastustaja vastutab registrisse kantud andmete õigsuse eest. Menetlus käesolevas haldusasjas on kestnud pikka aega, läbinud kolm kohtuastet ning kõik menetlusosalised on sellele kulutanud märkimisväärselt aega ja raha. Menetlusökonoomia argument ei õigusta ülekaalukalt üleminekut tuvastamisnõudele ja menetluse sisulist jätkamist, kuna põhimõttelisi erimeelsusi menetlusosaliste vahel asja menetluse lõpetamise osas ei esine. Ilmnenud ei ole õiguslikku kasu, mida võiks vaidlustatud ja praeguseks muudetud registrikandeni viinud vastustaja toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale tuua. Vastustaja tunnistas 2014. a toimingu ebaõigsust kohtule ja ebaõige registrikanne on asendatud. Tuginedes HKMS § 108 lg-le 6, § 108 lg-le 11 ja § 109 lg-le 6 peab asjas menetluskulud kandma vastustaja, kuna vastustaja vastutab registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest andmete registrisse kandjana; andmete parandamise kohustust ei saa panna kaebajale kui isikule, kelle õigusi andmed rikuvad; 2014. a toimingu tagajärjed kõrvaldanud vastustaja 2021. a toimingu tegemine oli tingitud kaebuse esitamisest ja kaebaja on kaebusega saavutanud ebaõige registrikande asendamise. 2014. ja 2021. a ehitisregistri kanded tehti kolmanda isiku initsiatiivil esitatud teatiste alusel. Riigikohus aktsepteeris 2014. a kaebaja esitatud kaebuse põhjendatust. Tsiviilasja nr 2-17-15298 osaotsus tõendab, et vastustaja ebaõnnestus 2014. a oma ülesande täitmisel, mistõttu on registrisse kantud ebaõigete andmete parandamine tema vastutusalas. Kuna vastustaja on 2014. a kande asendanud õiguspärase kandega, ei saa tõsikindlalt asuda seisukohale, et kaebuses nõutud kaebaja õigusi rikkunud registrikande muutmisele viinud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja menetluskulude nimekirja kohaselt palus ta halduskohus kantud menetluskuluna välja mõista 2045 (1649 + 396) eurot, apellatsioonimenetluses kantud menetluskuluna välja mõista 756,40 eurot, kassatsiooniastmes kandis kaebaja menetluskulusid kokku 1078,80 eurot. Kuna Riigikohtu praktika kohaselt ei ole lubatud kassatsiooniastmes suuremate menetluskulude väljamõistmist kui apellatsiooniastmes, on põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 3557,80 (2045+2x756,40) eurot. Kaebaja taotleb halduskohtus asja uuel läbivaatamisel tekkinud menetluskulude hüvitamist summas 754,80 eurot ja 72 eurose kulu väljamõistmist seoses 3. isiku menetluskuludele vastuväite esitamisega. Halduskohtu menetluse peatamise määruse vaidlustamisega seonduvaid menetluskulusid ei saa panna HKMS § 108 lg 1 põhimõtte kohaselt vastustajale, sest otsustus menetluse peatamise põhjendatuse kohta tehti kaebaja kahjuks. Vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks ei saa lugeda ka valdavat osa halduskohtus asja uuel läbivaatamisel kaebaja menetluskuludest. Märkimist vääriv osa õigusabist kaebajale anti advokaadi ja kliendi telefoninõupidamiste raames. Tartu Maakohtu 15. septembri 2020. a osaotsuse jõustumise järgselt oli faktiline ja õiguslik olukord võrreldes kaebuse esitamise ajaga Riigikohtu 26. märtsi 2019. a otsuse valguses
halduskohtus asja uuel arutamisel selge, mis annab aluse lugeda kaebaja menetluskulud ülepaisutatuteks ja osaliselt mittevajalikeks ning põhjendamatuteks. Halduskohus loeb kaebaja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks asja uuel läbivaatamisel halduskohtus 216 eurot ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 3773,80 (3557,80+216) eurot.
3.Tartu linn esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
28.veebruari 2022. a määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamist, määruskaebuse rahuldamist ja uue määruse tegemist, millega jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaebuse eesmärgiks oli saavutada olukord, et kolmanda isiku omandis olevate ruumide suuruseks jääks 75,5 m2. Kaebust ei esitatud seetõttu, et vaidlusalune registrikanne oleks ebaõige või et kaebaja soovis, et kolmanda isiku ruumide suurus oleks 124,3 m2. Vastustaja teeb kande ehitisregistrisse andmete esitaja taotluse alusel ega käi eraisiku omandis olevaid ruume üle mõõtmas. Asjaolu, et kolmas isik on tsiviilvaidluses märkinud, et tema esitatud andmed olid valed, ei saa olla vastustajale omistatav etteheide. Vastustaja ei olnud 2014. a ega ka 2021. a andmete esitajaks/muutjaks, vaid andmete esitamise teatise alusel esitatud andmete sisse kandjaks ehitisregistrisse. Vastustaja pädevuses ei ole muuta eriomandi osade suurust või kahelda esitatavate andmete õigsuses. 2021. a ehitisregistrikanne ei olnud tingitud asjaolust, et kaebaja esitas 2014. a kaebuse ehitisregistrikande tühistamiseks ja endise olukorra ennistamiseks. Kaebuse aluseks olnud 2014. a ehitisregistrikannet vastustaja kehtetuks ei tunnistanud (millele viitab HKMS § 152 lg 1 p 4), vaid see muutus kehtetuks seoses kolmanda isiku esitatud uue teatisega. Kaebaja ei saavutanud kaebusega ebaõige registrikande asendamist. Kolmas isik saavutas registrikande asendamise ja võimaluse esitada uus teatis tänu kohtuvõidule tsiviilasjas nr 2-17-15298. Kaebaja eesmärgiks erinevates kohtutes oli läbivalt takistada kolmanda isiku ruumide suuruse muutmist, s.h õigete andmete kandmist ehitisregistrisse. Tuginedes HKMS § 108 lg 6 lausele 2 ning § 108 lg-le 11, tuleks kaebaja menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.
4.Kaebaja leidis vastuses määruskaebusele, et määruskaebuse rahuldamiseks puuduvad alused järgmistel põhjustel. Küsimusele vastustaja vastutamise kohta talle esitatud andmete õigsuse eest andis vastuse Riigikohus 26. märtsi 2019. a otsuses, leides, et teatise esitaja vastutus andmete õigsuse eest ei vabastanud vastustajat andmete kontrollimise kohustusest. Kolmas isik esitas 2014 Tartu linnale teatise, mille kohaselt oli Vanemuse 43 II korruse eluruumide pindala 95,1 m2 senise 75,5 m2 asemel. Tartu Maakohus tuvastas tsiviilasja nr 2-17-15298 osaotsusega, et Vanemuise 43 II korruse eluruumide pindala on 124,3 m2. Seega olid 2014. a andmed valed ning ebaõige on Tartu linna väide, nagu ei oleks selle üle vaidlust olnud. Kaebaja ei takistanud õigete andmete ehitisregistrisse kandmist. Kaebaja poolt haldustoimingu vaidlustamine ei takistanud ehitisregistri kande muutmist. Vastustaja kandis valed andmed ehitisregistrisse 2014 ja need olid seal üleval seitse aastat. Läbi tsiviilasja nr 2-17-15298 selgus üheselt, et kolmanda isiku poolt 2014. a esitatud andmed ei olnud õiged. Ainult vastustaja arvab, et need andmed olid õiged. Halduskohus vähendas põhjendamatult kaebaja menetluskulusid, kuna kassatsioonimenetlus oli mahukam kui apellatsioonimenetlus. See oli tingitud asjaolust, et Riigikohus kaasas menetlusse kolmanda isiku ning kaebaja pidas vaidlust mitte ainult vastustajaga, vaid ka kolmanda isikuga. Sellest olid tingitud mõnevõrra suuremad menetluskulud kui apellatsiooniastmes ja need tuleb jätta vastustaja kanda. Kaebaja kandis asja uuel läbivaatamisel halduskohtus menetluskulusid 776,80 eurot, millest halduskohus pidas põhjendatuks 216 eurot, arvestades maha menetluse peatamise määrusele esitatud kaebuse ja advokaadi ning kliendi nõupidamised. Kliendiga nõupidamised on oluline ja elementaarne osa õigusteenuse osutamisest, mistõttu on need põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Ekslik on halduskohtu väide, et tsiviilasja osaotsuse jõustumise järgselt oli faktiline ja õiguslik olukord selge. Pärast osaotsuse jõustumist esitas kolmas isik ehitisregistrile
uued andmed ja vastustaja tegi uued kanded, mistõttu muutusid nii faktiline kui õiguslik olukord olulisel määral. Seetõttu oli halduskohtu poolt põhjendamatu vähendada asja uue läbivaatamise esimese kohtuastme menetluskulusid ning kohus oleks pidanud need täies ulatuses vastustajalt välja mõistma. Kaebaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a määruse osas, milles kohus jättis kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõistmata ja teha uus määrus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja täiendavad menetluskulud summas 933,20 eurot.
5.Kolmas isik nõustus vastuses määruskaebusele Tartu linna määruskaebusega ja seal esitatud taotlustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada.
7.Vaidlustatud määrusega halduskohus lõpetas haldusasja menetluse tühistamisnõudes (resolutsiooni punkt 1), keeldus menetluse jätkamisest tuvastamisnõudes (resolutsiooni punkt 2) ning jagas menetluskulud (resolutsiooni punktid 3 ja 4) ja võttis tõendina asja juurde kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-17-15298 (resolutsiooni punkt 5).
8.Vastustaja vaidlustas määruskaebuse esitamisel halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 3, s.o määruse osas, millega halduskohus mõistis kaebaja menetluskulud osaliselt (3773,80 euro ulatuses) välja vastustajalt. Kaebaja ega kolmas isik halduskohtu 28. veebruari 2022. a määrust ei vaidlustanud. Tulenevalt HKMS § 179 lg-st 3 ja § 203 lg 1 ls-st 1 on halduskohtu määruse resolutsiooni punktid 1, 2, 4 ja 5 seega jõustunud. Halduskohtu määrus selle jõustunud osas ei ole määruskaebuse lahendamisel vaidluse esemeks ning vastavalt ei saa ringkonnakohus muuta ka halduskohtu määrusest tulenevaid õiguslikke järelmeid ega menetlusosaliste õiguste ja kohustuste koosseisu ja mahtu. Samuti ei saa ringkonnakohus väljuda vastustaja esitatud määruskaebuse piiridest ega teha määrust, millega halvendada määruskaebuse esitaja olukorda ja suurendada temalt välja mõistetavate menetluskulude summat. Seetõttu on asjakohatud vastuses määruskaebusele esitatud kaebaja väited selle kohta, et halduskohus jättis osa kaebaja menetluskulusid põhjendamatult vastustajalt välja mõistmata. Ringkonnakohus jätab need väited seetõttu tähelepanuta.
9.Teisalt on ringkonnakohus seotud ka halduskohtu otsustusega lõpetada haldusasja menetlus ning mitte võimaldada kaebajal üle minna tuvastamisnõudele. Halduskohus lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 järgi põhjusel, et kaebusega taotletav toiming on tehtud. Menetluskulude jaotuse selles olukorras sätestab HKMS § 108 lg-st 6, mille järgi kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses nõutud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.
10.Halduskohus leidis, et menetluskulud peab asjas kandma vastustaja, kuna (1) vastustaja vastutab registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest andmete registrisse kandjana; (2) andmete parandamise kohustust ei saa panna kaebajale kui isikule, kelle õigusi andmed rikuvad; (3) 2014. a toimingu tagajärjed kõrvaldanud vastustaja 2021. a toimingu tegemine oli tingitud kaebuse esitamisest ja (4) kaebaja on kaebusega saavutanud ebaõige registrikande asendamise. Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 108 lg 6 kohaldamisel ei ole määrav, et vastustaja, mitte kaebaja vastutab registrisse kantud andmete õigsuse eest. Küll omab tähendust see, kas kaebaja saavutas kaebuse eesmärgi ning kas see toimus kaebuse esitamise tõttu. Mõlemale küsimusele tuleb praegusel juhul vastata eitavalt.
11.Vaidlust ei ole selles, et kaebusega vaidlustatud registriandmete muutmine kohtumenetluse ajal toimus 27. detsembril 2021 kolmanda isiku esitatud teatiste alusel. Registriandmete muutmiseks teatise esitamine on tsiviilasjas nr 2-17-15298 tehtud Tartu Maakohtu 15. septembri 2020. a otsuse jõustumise tagajärg. Maakohtu otsus jõustus, kui Riigikohus 6. detsembri 2021. a
määrusega jättis menetlusse võtmata kaebaja kassatsioonkaebuse. Tsiviilasjas, mille poolteks olid kolmas isik ja kaebaja, jõustunud otsusega tuvastati, et Vanemuise 43, Tartu asuva hoone II korruse ruumid kuuluvad tervikuna kolmanda isiku omandisse. Sellest tulenevalt muudeti
27.detsembri 2021. a teatise alusel registriandmeid selliselt, et kolmanda isiku korteri eriomandiga hõlmatud ruumide pindala suurendati kaebaja poolt vaidlustatud 10. septembri 2014. a kandes märgitud 95,1m2-lt, 124,4 m2-ni, mitte ei vähendatud kaebaja soovitud suuruseni (75,5 m2) nagu see oli enne 10. septembri 2014. a kande tegemist.
12.Ringkonnakohtu hinnangul järeldub eelnevast, et kaebaja tegelikkuses ei saavutanud esitatud kaebuse eesmärki. Kuigi kaebusega vaidlustatud kandest tulenevad andmed ehitisregistris enam ei kajastu, siis 27. detsembri 2021. a teatise alusel muudetud ehitisregistri andmetel on sarnaselt
10.septembri 2014. a kandega registrisse kantud andmetele kaebaja õigusi piirav toime ning see mõju on pigem intensiivsem kui leebem võrreldes 10. septembri 2014. a kandega. Seetõttu ei ole ringkonnakohus veendunud, et täidetud on HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud eeldus menetluse lõpetamiseks, s.o et kaebuses nõutav toiming on tehtud. Kuigi formaalselt on
10.septembri 2014. a kandega ehitisregistrisse kantud andmed kustutatud, siis ei taastunud kande tegemisele eelnenud olukord. Menetluse lõpetamine ei ole aga praegusel juhul vaidluse all. Seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel ei peatu.
13.Teisalt ei ole registriandmete muutmine toimunud vastustaja initsiatiivil reaktsioonina kaebuse esitamisele või halduskohtumenetluses väljendatud kaebaja väidetele ja seisukohtadele. Ka kaebaja ise ei ole võtnud samme registriandmete muutmiseks. Registriandmete muutmine toimus küll kohtumenetluse ajal, kuid ainuüksi see fakt ei vii järelduseni, et andmete muutmine on tingitud kaebuse esitamisest. Kui see nii oleks, siis puuduks vajadus HKMS § 108 lg 6 teises lauseosas sätestatud erandiks üldreeglist, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud vastustaja, sest kohtumenetluse ajal kaebuses taotletud toimingu tegemine viiks alati üldreeglina sätestatud tulemuseni. Praegusel juhul tingis registriandmete muutmise kolmanda isiku tegevus, mis omakorda tõukus tsiviilasjas tema kasuks tehtud kohtuotsusest. Seetõttu tuleb eitada registriandmete muutmise seost kaebuse esitamisega käesolevas asjas. Tsiviilasjas tehtud otsus oleks viinud registriandmete muutmiseni sõltumata sellest, kas kaebaja vaidlustas 10. septembri 2014. a kande halduskohtus või mitte. Kolmanda isiku poolt kaebaja vastu hagi esitamine võib olla seotud kaebuse esitamisega käesolevas asjas. Kuid ka juhul, kui esineb selline seos, ei loo see põhjuslikku seost halduskohtule esitatud kaebusega nõutud toimingu ja 27. detsembri 2021. a teatise alusel registriandmete muutmise vahel.
14.Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et täidetud on HKMS § 108 lg-s 6 sätestatud tingimus (kaebuses nõutud toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest), mistõttu ei ole alust kaebaja menetluskulude vastustaja kanda jätmiseks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Seetõttu vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
15.Kuna kolmas isik ei vaidlustanud määruskaebusega halduskohtu määrust osas, milles tema menetluskulud jäid kolmanda isiku enda kanda (otsuse resolutsiooni punkt 4), siis ka kolmanda isiku kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.
16.Eeltoodud asjaoludel rahuldab ringkonnakohus Tartu linna määruskaebuse ja tühistab halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 3 ning teeb selles osas uue määruse, millega jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.