US Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits 16.12.2024, Tartu 3-21-2230 Z.Z., X.X.-i ja Y.Y. taotlus Elva vallale kohtuotsuse täitmata jätmise eest trahvi määramiseks Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määrus Z.Z., X.X.-i ja Y.Y. määruskaebus Kirjalik menetlus Taotlejad/määruskaebuse esitajad – Z.Z., X.X., Y.Y. Esindaja vandeadvokaat Triin Kaurov Vastustaja – Elva Vallavalitsus
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 248 lg 4).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Taotlejad osalesid 2021. a oktoobris kohalike omavalitsuse volikogude valimistel Elva vallas erakonna Isamaa kandidaatidena. Elva valla valimiskomisjon registreeris 10.09.2021. a otsusega volikogu valimistel kandidaatideks teiste seas ka kaebuses nimetatud neli isikut – U. Kruuse, K. Vuks, M. Saar ja M. Koemets.
2.Taotlejad esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid kohustada XXXa muutma U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja M. Koemetsa elukoha aadressi kandeid, mille kohaselt on nende elukoht Elva vallas, ning kandma rahvastikuregistrisse isikute elukohaks nende tegelikud elukohad. Kaebuse kohaselt ei ela need isikud Elva vallas, mistõttu ei ole neil õigust Elva valla volikogu valimistel kandideerida.
Tartu Halduskohus jättis 14.12.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.
4.Tartu Ringkonnakohus tühistas 29.02.2024. a otsusega Tartu Halduskohtu 14.12.2022. a otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja kohustas XXXa kontrollima kaebuses nimetatud isikute elukoha aadressi kannete õigsust rahvastikuregistris ning tegema kannete ebaõigsuse korral vajalikud muudatused.
5.Taotlejad esitasid 02.09.2024 Tartu Halduskohtule taotluse vastustaja trahvimiseks 32 000 euro ulatuses, kuna vastustaja ei ole täitnud jõustunud lahendit haldusasjas nr 3-21-2230.
6.Taotlejad on seisukohal, et vastustaja ei ole kohtuotsust sisuliselt täitnud. Taotlejad on menetluse vältel esitanud arvukalt tõendeid selle kohta, et U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja M. Koemetsa alaline ja püsiv elukoht ei pruugi asuda Elva vallas.
7.Valla ülesanne on kontrollida rahvastikuregistris olevate kannete õigsust ja ebaõigsuse tuvastamisel teha vastavad muudatused. Vastustaja vastuse kohaselt küsis vastustaja isikute elukohtade omanike käest, kas nimetatud isikud kasutavad omanikule kuuluvat eluruumi, aga ei küsitud selle kohta, kas nad kasutavad omanikule kuuluvat eluruumi püsiva ja alalise elukohana. Ainuüksi kasutamine (või kunagi kasutamine) ei tähenda, et tegemist oleks isikute püsiva ja alalise elukohaga. M. Koemetsa puhul on aga eriti kurioosne see, et ta on ise meedias (väljavõtteid on esitanud kaebajad ka kohtule) öelnud, et ta elab (alaliselt) Peipsiääre vallas ja see peaks olema teada ka vallasekretärile ja vallavalitsusele. Elva vallas oleva kinnistu omamine ei näita mingil kombel, et samal aadressil on omaniku püsiv ja alaline elukoht. Pealegi on nimetatud isikul Elva vallas kinnistu kaasomandis ja talle kuulub vaid 1/3 kinnistust. Kohalikud elanikud teavad, et sellel kinnistul oleva maja juures käiakse suviti, korjatakse marju ja niidetakse, kuid majas ei ole keegi juba aastaid elanud.
8.Vald suudab teistes olukordades hästi kontrollida rahvastikuregistri kannete õigsust. Näiteks hajaasustuse programmis tehakse taotlejate alalisi elukohti kindlaks suisa komisjoniga paikvaatluste teel, st minnakse kohale ja veendutakse, kas taotleja tõesti elab seal alaliselt aastaringselt või on see suvekodu vms, mitte püsielukoht. Sama meetodiga saab ju kontrollida ka volinike tegelikke elukohti.
9.XXX leidis vastuses taotlusele, et trahvi määramine ei ole põhjendatud. Tartu Halduskohtu määrus
10.Tartu Halduskohus jättis 23.10.2024 a. määrusega rahuldamata taotluse vastustajale trahvi määramiseks kohtuotsuse täitmata jätmise eest.
11.Halduskohus märkis, et kohtupraktika kohaselt tähendab jõustunud kohtulahendi täitmata jätmine kohtulahendi resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist (RKHKm 21.05.2014, 3-3-1-11-14, p 9). Kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmise eest kohaldatav rahatrahv on sunnivahend, mis täidab nii kohustuse täitmisele stimuleerivat kui ka karistuslikku funktsiooni. Sellise sunnivahendi kohaldamine võimaldab ühel menetlusosalisel mõjutada teist menetlusosalist kohtuotsust täitma (RKHKm 08.08.2013, 3-3-1-21-13, p 18).
12.Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsus jõustus 21.06.2024, mil Riigikohus jättis selle peale esitatud Elva valla kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuna selle otsuse resolutsiooni punktiga 1 kohustati XXXa kontrollima kaebuses nimetatud isikute elukoha aadressi kannete õigsust rahvastikuregistris ning tegema kannete ebaõigsuse korral vajalikud muudatused, tuli vastustajal alates 21.06.2024 seda kohustust täitma asuda.
13.Vastustaja tegi pärast Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist U. Kruuse, K. Vuksi ja M. Saare rahvastikuregistri elukoha aadressi kannete õigsuse kontrollimiseks rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 88 lg 3 alusel isikute eluruumide omanikele järelepärimise ning küsis, kas nad kasutavad eluruumi oma elukohana. Kuivõrd eluruumide omanike sõnul elavad nimetatud isikud rahvastikuregistrijärgses eluruumis, puudus vastustajal alus rahvastikuregistris elukoha
aadressi kannete muutmiseks. M. Koemetsa puhul veendus vastustaja kinnistusraamatu kande järgi, et talle kuulub eluruum, mis on ka rahvastikuregistri järgi tema elukohaks. Seega ka tema osas puudus vastustajal alus rahvastikuregistris elukoha aadressi kande muutmiseks. Halduskohus leidis, et eelnevaga on XXX Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse täitnud.
14.Halduskohus lisas, et kohalikul omavalitsusel puuduvad õiguslikud alused rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse sisuliseks kontrollimiseks. Taoliste aluste esinemisele ei ole viidanud ka Tartu Ringkonnakohus oma otsuses. Ringkonnakohus viitas otsuse punktis 11 rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse võimaliku kontrollimise alusena üksnes RRS § 83 lg-le 3, millele tuginedes asuski vastustaja kohtuotsust täitma. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2022. a määruse osas antud eriarvamuses on kaks riigikohtunikku seoses praeguse asjaga samuti nentinud, et seadusandja ei ole näinud rahvastikuregistri seaduses ette kohaliku omavalitsuse võimalust elukoha kande õigsuse sisuliseks kontrollimiseks, mistõttu kontrollitakse elukohateate esitamise korral peamiselt seda, kas isikul on ruumi omaniku nõusolek eluruumi asumiseks ning kas tegemist on eluruumiga. Kui rahvastikuregistri elukoha kanne ei taga piisavalt seda, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osaleksid ainult kohalikud elanikud, on seadusandjal võimalik töötada välja muud kriteeriumid, kuidas kandidaadi puhul kindlaks teha, kas ta on kohalik elanik. Eelnevat arvestades ei saa vastustaja Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse täitmiseks astuda mingeid muid samme kõnealuste isikute elukoha kannete õigsuse väljaselgitamiseks ja rahvastikuregistri kannete muutmiseks. Seega ei ole ka vajadust mõjutada vastustajat kohtuotsust täitma. Taotlejate määruskaebus
15.Taotlejad esitasid 07.11.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse ja 14.11.2024 täiendava seisukoha, milles taotlevad Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega taotlus rahuldada.
16.Ringkonnakohus selgitas 29.02.2024. a otsuse p-des 8 ja 9.2, et ehkki kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadresside kannete õigsust omal algatusel (RKHKm 3-2-1-2230, p 15.2), lasub tal siiski kohustus juhul, kui ta on saanud teada, et isik ei kasuta ruumi oma elukohana, asuda RRS § 88 lg 3 alusel tegutsema. Seega ei saanud vastustaja piirduda vaid formaalselt RRS § 88 lg 3 alusel päringutega eluruumi omanikele, vaid tuli ka hinnata, kas need vastused kõrvaldasid esitatud põhjendatud kahtlused ning kas oleks olnud vajalik koguda ka täiendavaid tõendeid. Vastustaja ei ole formaalse kontrolli tulemusena ümber lükanud põhjendatud kahtlust U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja M. Koemetsa elukoha andmete õigsuse kohta.
17.Taotlejad peavad põhjendamatuks, et halduskohus omistas Riigikohtu määruse eriarvamusele nii suure tähenduse, kuid jättis samas kõrvale samas asjas tehtud Riigikohtu määruse ja ringkonnakohtu otsuse.
18.Taotlejate arvates on vastustaja kontrolli läbiviimisel esitanud küsimuse elukoha kontrollimise osas eksitavalt. Nimelt küsis vastustaja U. Kruuse, K. Vuksi ja M. Saare elukohtade omanike käest, kas nimetatud isikud kasutavad omanikule kuuluvat eluruumi. Ainuüksi kasutamine ei tähenda, et tegemist oleks isikute püsiva ja alalise elukohaga.
19.Halduskohus ei pööranud tähelepanu sellele, et M. Koemetsa osas pole tehtud isegi päringut RRS § 88 lg 3 alusel, vaid piirdutud on vaid kinnistusraamatu kande kontrolliga.
Taotlejad on ka trahvitaotluses selgitanud, et nimetatud isik on ise meedias öelnud, et ta elab (alaliselt) Peipsiääre vallas ja see peaks olema teada ka vallasekretärile ja vastustajale. Elva vallas oleva kinnistu omamine ei näita mingil kombel, et samal aadressil on omaniku püsiv ja alaline elukoht. Pealegi on mainitud isikul Elva vallas kinnistu kaasomandis ja talle kuulub vaid 1/3 kinnistust. Kohalikud elanikud teavad, et sellel kinnistul oleva maja juures suviti käiakse, korjatakse marju ja niidetakse, kuid majas ei ole keegi juba aastaid elanud.
20.Kui põhjendatud kahtluse korral ei kontrollita elukoha andmete õigsust, ei ole tagatud nõue, et riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, asjakohased ja selged (RKHKo 3-14-52261, p 12). Kohtupraktika kohaselt ei ole volikokku kandideerijate rahvastikuregistrijärgse ja tegeliku püsiva elukoha lahknevus õiguslikult lubatav (RKPJKo 5 21 12, p 25; RKHKo 3-21-2230, p 11.2).
21.Taotlejate arvates on vallal võimalus igal juhul tuvastada, kas isiku poolt esitatud elukohateade on esitatud tema püsiva ja alalise elukoha kohta. Vastustaja vastus määruskaebusele
22.Vastustaja leiab vastuses määruskaebusele, et määruskaebus tuleb rahuldamata jätta.
23.Vastuses määruskaebusele kordas vastustaja Tartu Halduskohtu 23.10.2023. a määruse põhjendusi. Ühtlasi nõustus vastustaja halduskohtuga ka selles, et kohalikul omavalitsusel puuduvad õiguslikud alused rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse sisuliseks kontrollimiseks. Taoliste aluste esinemisele ei ole viidanud ka Tartu Ringkonnakohus oma 29.02.2024. a otsuses. Ringkonnakohus viitas otsuse p-s 11 rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse võimaliku kontrollimise alusena üksnes RRS § 88 lg-le 3, millele tuginedes asuski vastustaja kohtuotsust täitma. Seega ei saa vastustaja ringkonnakohtu otsuse täitmiseks astuda mingeid muid samme kõnealuste isikute elukoha kannete õigsuse väljaselgitamiseks ja rahvastikuregistri kannete muutmiseks. Järelikult ei ole ka vajadust mõjutada vastustajat kohtuotsust täitma.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24.Ringkonnakohtu menetluses on taotlejate määruskaebus Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määruse peale, millega halduskohus jättis rahuldamata taotlejate taotluse trahvida vastustajat Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse täitmata jätmise eest. Taotlejate hinnangul on vastustaja vaid formaalselt kontrollinud U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja M. Koemetsa rahvastikuregistrijärgset elukohta, kuigi oleks pidanud erinevate taotlejate poolt esitatud tõendite alusel kohaldama uurimisprintsiipi ja viima läbi ulatuslikuma kontrolli.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 248 lg 1 sätestab, et kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot.
26.Ettekirjutus, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua sunnivahendi kohaldamise, peab sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. Seejuures peab resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka ilma otsuse muude osadeta (vt HKMS § 162 lg 4, samuti RKHKm 28.03.2006, 33-1-27-06, p 12; 29.05.2014, 3-3-1-11-14, p 9).
27.Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse resolutsiooni p-s 1 on XXXa kohustatud kontrollima taotlejate esitatud kaebuses nimetatud isikute elukoha aadressi kannete õigsust rahvastikuregistris ning tegema kannete ebaõigsuse korral vajalikud muudatused.
28.Ringkonnakohus on otsuse põhjenduste p-s 9.2. viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28.09.2021. a otsuse p-le 29 märkinud, et kohaliku omavalitsuse üksusel on RRS § 88 lg-de 3 ja 4 järgi juhul, kui talle teadaolevalt ei kasuta isik omanikule kuuluvat ruumi oma elukohana, õigus teha järelepärimine selle ruumi omanikule, kellele kuuluva ruumi aadress on kantud isiku elukoha andmetena rahvastikuregistrisse. Kui ruumi omanik teatab, et isik ei kasuta omanikule kuuluvat ruumi elukohana, on kohalikul omavalitsusel, kui isik ei tõesta 30 päeva jooksul oma õigust kasutada ruumi oma elukohana, õigus lõpetada isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivus.
29.Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja eelnevale tuginedes ka toiminud ning teinud eluruumi omanikele järelepärimised, milles küsis eluruumi omanikult, kas konkreetne isik kasutab eluruumi, mis asub Elva vallas. Kõikidele päringutele vastati, et isikud elavad rahvastikuregistrijärgses eluruumis (dtl 413–424). Vastustaja selgitas (dtl 381) ka seda, et kuna üks kontrollitavatest isikutest on kinnistusraamatu andmetel eluruumi omanik, ei rakendu tema suhtes rahvastikuregistri seaduses sätestatud kontrollimehhanism (RKPJKo 28.09.2021, 5-21-12, p 29).
30.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tulenevalt ülal esitatust on vastustaja täitnud kohtuotsusest tuleneva kohustuse. Halduskohtus ei saa kohaliku omavalitsuse üksust enamaks kohustada kui seaduslik alus seda võimaldab. Vastustaja on teinud lähtudes RRS § 88 lg-dest 3 ja 4 eluruumi omanikele päringud ja saanud nendele vastused. Siinjuures on väär taotlejate arusaam, et päringus esitatud küsimus on valesti püstitatud ning see on mõjutanud päringutele saadud vastuseid. Ringkonnakohus märgib, et „kasutab eluruumi“ tuleneb selgesõnaliselt RRS § 88 lg-te 3 ja 4 enda sõnastusest ning seega puudus igasugune vajadus sõnastada seda küsimust teisiti. Ühtlasi on alusetu taotlejate etteheide, et vastustaja on jätnud kohaldamata haldusmenetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõtte. Asjaolu, et vastustaja lähtus talle seadusega antud volitusest ja pöördus vajaliku info saamiseks eluruumi omanike poole, ongi uurimispõhimõttest juhinduv käitumine. Kuigi Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse põhjenduste p-st 11 tuleneb justkui peaks kohaliku omavalitsuse üksus astuma ulatuslikumaid samme uurimispõhimõtte täitmisel, märgib ringkonnakohus, et nagu juba ülal viidatud sai, saab kohtulahendi täitmata jätmise eest tuua trahvi kaasa vaid see, kui ei täideta resolutsiooni. Seega ei ole ringkonnakohtu otsuse põhjendustel eraldiseisvat tähendust kohtuotsuse resolutsiooni täidetavuse seisukohast vaadatuna. Seda enam, et viidatud otsuse punktis ei ole ka välja toodud mitte ühtegi muud õiguslikku alust, mis kohustaks kohalikku omavalitsuse üksust täiendavaid meetmeid võtma. Sellest tulenevalt jääb ringkonnakohtule arusaamatuks taotlejate väide, et vastustajal oli igal juhul võimalus tuvastada, kas isiku poolt esitatud elukohateade on esitatud tema püsiva ja alalise elukoha kohta.
31.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb taotlejate määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.