Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.01.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1946
Haldusasi
Menetlusosalised ja esindajad
AS-i SAMAT kaebus MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus tegevuse peale Harjumaa lõunasuuna liinide avaliku teenindamise halduslepingu ülesütlemisel ning garantii täitmisele pööramisel Kaebaja – Aktsiaselts SAMAT (rg-kood 10282637), esindaja v.adv Jaana Nõgisto Vastustaja – MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (rg-kood 80213342), esindaja v.adv Kristina Laarmaa
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 02.10.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS-i SAMAT apellatsioonkaebus ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 13.01.2021
RESOLUTSIOON
1.Lubada AS-il SAMAT muuta kaebust, täiendades seda leppetrahvi tühistamise nõudega. Jätta see nõue rahuldamata.
2.Jätta AS-i SAMAT apellatsioonkaebus ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Tallinna Halduskohtu 02.10.2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Mõista MTÜ-lt Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus välja AS-i SAMAT kasuks 200 eurot vastuapellatsioonkaebuse menetlemise kulude katteks. Muus osas jätta apellatsiooniastme menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.02.2021.
3-18-1946 Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS SAMAT (kaebaja) ja MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus (vastustaja) sõlmisid riigihanke tulemusel 18.12.2012 Harju maakonna lõunasuuna bussiliinide teenindamiseks avaliku teenindamise lepingu (ATL) tähtajaga kuni 21.01.2021. ATL-i p 5.1 kohaselt oli lepingu täitmistagatise suuruseks 605 000 eurot. ATL-i p 9.6 sätestas, et lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kaebajast tingitud asjaolude tõttu on vastustajal õigus lisaks ATL-i p-s 8 ette nähtud leppetrahvidele realiseerida lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks.
2.Kaebaja tegi 23.07.2018 vastustajale ettepaneku ATL-i lõpetamiseks kokkuleppel ja garantii tagastamiseks. Ettepaneku kohaselt hakkas alates 01.07.2018 kaebaja korraldavatel avalikel maakonnaliinidel kehtima piletihind 0 eurot sõitjatele vanusegruppides kuni 19 (k.a) ja üle 63 (k.a). See kahandab kaebaja kommertsliiniveo piletitulu ja nende liinide sulgemine toob kaasa ATL-i alusel osutatava teenuse katkemise ohu, sest kaob teenuste terviklik sünergia. Vastustaja ei olnud 20.09.2018 kirjas nõus lepingut lõpetama ega garantiid tagastama. Kaebaja esitas 26.09.2018 vastustajale ATL-i ennetähtaegse ülesütlemise teate, milles teatas kavatsusest lõpetada ATL-i alusel teenuse osutamine alates 08.10.2018.
3.Vastustaja ütles 01.10.2018 ATL-i võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg 4 ning § 196 lg-te 1 ja 2 alusel ennetähtaegselt ise üles alates 08.10.2018, leides, et kaebajal puudus õiguslik alus ATL-i ennetähtaegseks ülesütlemiseks. Vastustaja märkis, et 26.09.2018 ülesütlemisavaldus on materiaalselt õigusvastane, kaebajal ei ole ei ATL-st ega seadusest tulenevat õigust lepingut ennetähtaegselt üles öelda. ATL-s sätestatud vedaja tasu indekseerimise skeem oli kõikidele pakkujatele teada juba ATL-i sõlmimisele eelnenud riigihanke käigus ning ATL-i tingimuste ärilise tasuvuse hindamine oli kaebaja risk ja vastutus. Samuti ei saa kommertsliinide tasuvuse muutumine (mis on tõendamata väide) tasuta ühistranspordi tõttu või mistahes muul põhjusel mõjutada ATL-i tasuvust, kuna ühistranspordiseadusest (ÜTS) tuleneb ristsubsideerimise keeld ning ATL-i sõlmimisele eelnenud hankemenetluses pakkumust tehes ei saanud kaebaja eeldada, et kommertsliinide tasuvus püsib tingimata muutumatuna terve ATL-i kehtivusaja jooksul (seda enam, et kommertsliinide marsruutide, piletihindade ja muude tasuvust vahetult mõjutavate aspektide määratlemine on vedaja ainupädevuses). Vedaja on vastustajale korduvalt avaldanud, et kavatseb alates 08.10.2018 teenuse osutamise õigusvastaselt lõpetada. Vastustaja on sunnitud erakorraliselt leidma alternatiivse vedaja alates 08.10.2018 selleks, et teenuse osutamine Harju maakonna lõunaliinidel ei katkeks. Kaebaja õigusvastane tegevus asetab vastustaja erakordselt raskesse olukorda – 11 päeva jooksul peab ta leidma suuremahulise veoteenuse osutamiseks vedaja, et kaitsta avalikku huvi ühistransporditeenuse katkematu osutamise vastu. Eelnev on käsitatav vastustaja poolt ATL-i ülesütlemist õigustava olulise lepingurikkumisena VÕS § 116 lg 2 p-de 4 ja 5 tähenduses. Ühtlasi teavitas vastustaja, et kavatseb kaebaja suhtes rakendada kõiki ATL-st ja seadusest tulenevaid sanktsioone, sh ATL-i p-s 9.6 sätestatud võimalust nõuda ATL-i täitmistagatise ulatuses leppetrahvi juhul, kui ATL-i ennetähtaegse lõpetamise on 2(14)
3-18-1946 tinginud kaebajast tingitud asjaolud. Seda arvestades ei tagastanud vastustaja kaebajale täitmistagatist. Lisaks kavatseb vastustaja esitada kaebajale kahju hüvitamise nõude.
4.Vastustaja esitas 08.10.2018 Luminor Bank AS-ile nõudeavalduse maksta garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma 605 000 eurot täies mahus välja. Kirjas märgiti, et ATL-i p 9.6 kohaselt on vastustajal õigus realiseerida ATL-i täitmistagatis täies mahus, mis loetakse leppetrahviks ning seega esineb piisav alus garantiisumma tervikuna väljamaksmiseks juba ATL p 9.6 alusel. Lisaks on garantii saajal õigus nõuda kaebajalt kahjuhüvitist ATL-is märgitud ja ATL-i p 4.6 alusel korrigeeritud liinikilomeetri maksumuse 0,739 euro ja konkursi tulemusena leitud uue vedaja AS GoBus poolt pakutud liinikilomeetri maksumuse 1,09 euro hinnavahe ehk 0,351 euro/lkm hinnavahe kompenseerimiseks.
5.AS SAMAT esitas 12.10.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 01.10.2018 ülesütlemisavalduse ja garantii täitmise pööramise peale. Tallinna Halduskohus kohustas 15.10.2018 esialgse õiguskaitse määrusega vastustajat tagasi võtma garantiikirja täitmisele pööramise nõude. 09.11.2018 määrusega muutis halduskohus esialgse õiguskaitse ulatust, võimaldades vastustajal esitada garantiikirja täitmisele pööramise nõue enne garantiikirja kehtivusaja lõppu, ent keelates vastustajale garantiikirja alusel väljamakse tegemise.
6.Vastustaja esitas 19.11.2018 (kirjas ekslikult märgitud 19.10.2018) Luminor Bank AS-ile uuesti nõude garantiisumma 605 000 euro täies mahus väljamaksmiseks.
7.AS SAMAT esitas 12.10.2018 kaebuses ja 07.02.2020 kaebuse täienduses alljärgnevad nõuded: - vastustaja 01.10.2018 kirjaga nr 2-1/160-4 esitatud ülesütlemisavalduse tühistamiseks; - vastustaja 01.10.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamiseks; - vastustaja 19.11.2018 kirja „Garantiikirja nr 09T2028592800 alusel garantiisumma EUR 605 000 täies mahus väljamaksmise nõudeavaldus“ õigusvastasuse tuvastamiseks; - vastustaja kohustamiseks tagastada kaebajale garantiikiri nr 09T2028592800. Kaebajal oli õigus ATL VÕS § 196 lg 1 ja § 97 lg 5 alusel üles öelda, kuna tasuta ühistranspordi kehtestamisega oli lepinguliste kohustuste vahekord oluliselt muutunud. Asjaolud, mis tingisid lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise, ei kuulunud kaebaja mõjusfääri. ATL-i täitmise kahjum ei tulenenud väidetavast alapakkumusest, vaid asjaolust, et ATL-i täitmise tulupool on ATL-i ülesütlemise seisuga ühistranspordiindeksi alusel kasvanud 10%, kuid kulupool 38%. Kaebaja ei saanud riigihankel pakkumust esitades ette näha 2015. a kütuseaktsiisi tõusu. Kuna kaebaja tugineb VÕS § 196 lg-le 1, mitte haldusmenetluse seadusele (HMS), ei pidanud ta pöörduma ATL-i ennetähtaegseks lõpetamiseks kohtu poole. Lepingu lõpetamiseks kohtu poole pöördumise kohustuse panemine oleks ka vastuolus põhiseadusega. Vastustaja poolt pangale esitatud garantiinõue on õigusvastane. ATL p 9.6 ei anna vastustajale piisavat alust, et üleüldse esitada garantiinõue, sest puudub leppetrahvikokkulepe, mille alusel esitada leppetrahvinõue, mille katteks saaks garantiid maksma panna. Isegi kui kohus peaks leidma, et ATL p 9.6 sisaldab leppetrahvi kokkulepet, ei ole täidetud n-ö täiendava leppetrahvi kohaldamise eeldused, sest vastustaja ei ole teatanud ATL p-s 8 sätestatud lepptrahvi või leppetrahvide kohaldamisest, millele saaks „täiendavalt“ kohaldada lepingu p-s 9.6 sätestatud ebaselget ja määratlemata suurusega väidetavat leppetrahvi. Vastustaja ei ole kaebajale esitanud 605 000 euro suurust leppetrahvinõuet, mille katteks saaks realiseerida täitmistagatist. Oma kavatsusest on vastustaja kaebajat teavitanud 01.10.2018 kirjaga, kuid vastustaja pole kaebajani 3(14)
3-18-1946 toimetanud oma tahteavaldust kohaldada leppetrahvi. Leppetrahvinõuet ei saa pidada kehtivalt esitatuks, kui see ei ole adresseeritud ega esitatud lepingut väidetavalt rikkunud poolele. ATL ei võimalda garantiinõude esitamist väidetava kahjunõude katteks, lisaks ei ole vastustaja kahju hüvitamise nõuet esitanud tähtaegselt.
8.MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
9.Tallinna Halduskohus jättis 02.10.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei saanud lepingut ühepoolselt üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel. HMS § 102 lg-st 4 tuleneb erisus halduslepingu muutmiseks ja lõpetamiseks olukorras, kus pool on halduslepingu täitmisel raskustesse sattunud. Kaebajal tulnuks esmalt pöörduda ATL-i muutmise taotlusega vastustaja poole ning viimase keeldumise korral halduskohtusse. Vastustaja juhtis kaebaja tähelepanu HMS § 102 lg-s 4 sätestatud korrale juba 20.09.2018 kirjas, milles keeldus ATL-i lõpetamisest kokkuleppel. Kuna kaebaja pole järginud ATL-i lõpetamise korda ja ühepoolne ülesütlemine on õigusvastane juba sellest tulenevalt, pole vaja analüüsida asjaolusid, millega kaebaja põhjendas lepingu ülesütlemist. Kaebaja taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus HMS § 102 lg 4 teise lause suhtes jääb rahuldamata. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi on sätte eesmärk välistada avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine. Halduslepingu alusel avaliku ülesande täpseks, usaldusväärseks ja järjepidevaks täitmiseks esineb kõrgendatud avalik huvi. Seetõttu tuleb pidada mõistlikuks, et HMS § 102 lg 4 võimaldab asjaolude muutumise korral taotleda halduslepingu muutmist, mitte ei anna õigust halduslepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Võttes endale täita avaliku ülesande, pidi kaebaja arvestama HMS § 102 lg 4 teisest lausest tuleneva erisusega. Halduskohtusse pöördumise korral saaks kohus tühistada haldusorgani keelduva otsuse ja kohustada asja uuesti läbi vaatama. Ajutist leevendust kohtumenetluse ajaks saab taotleda esialgse õiguskaitse korras. Ehkki kaebaja tugineb vastustaja 01.10.2018 ülesütlemisteate õigusvastasust põhistades üksnes sellele, et kaebaja oli eelnevalt ise esitanud lepingu ülesütlemise avalduse, analüüsis kohus ka vastustaja 01.10.2018 kirjaga esitatud ülesütlemisavalduse sisulist õiguspärasust, leides, et see on õiguspärane, piisavalt põhjendatud ega sisalda kaalutlusvigu. HMS § 102 lg-s 2 ning VÕS § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused on täidetud. ATL p 9.6 näeb sõnaselgelt ette lisaks p-s 8 viidatud rikkumiste eest sätestatud leppetrahvile täiendava leppetrahvi, kui leping lõpetatakse vedajast tingitud asjaoludel. Garantiikirja mitteaktsessoorsuse tõttu ei sõltu garantiikirja täitmisele pööramise õiguspärasus tagatavast kohustusest. Seega ei oma asjas määravat tähendust kaebaja väide, et vastustaja ei ole kaebajale esitanud leppetrahvinõuet, mille katteks saaks grantiid maksma panna. Riigikohtu praktika kohaselt ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära. Üksnes garantiilepingule tuginemine ei ole lubatud vaid juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Siinsel juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid vastustaja pahausksele käitumisele ja garantii saaja õiguse kuritarvitamisele. VÕS § 158 lg 2 järgi võib leppetrahv seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. ATL p 9.6 kohaselt saab leppetrahvinõudena käsitada ka garantiikirja tingimustele vastava väljamakseavalduse tegemist pangale. Täitmistagatise realiseerimise korra ning tingimused määratles ammendavalt garantiikirja p 2.1 – vastustaja pidi esitama kirjaliku nõude garantiikirjaga garanteeritava raha väljamaksmiseks ja kirjaliku kinnituse selle kohta, et garantii tellija ehk kaebaja ei ole ATL-i nõuetekohaselt täitnud, näidates ära mittekohaselt täidetud kohustused. Vastustaja 08.10.2018 garantiinõue ja 19.11.2018 4(14)
3-18-1946 garantiinõue vastasid nendele tingimustele. Seega on vastustaja täitmistagatise õiguspäraselt täitmisele pööranud. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda. Vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest, sest vastustajale on pandud avalik ülesanne korraldada ühistransporti (ÜTS § 15 lg 3). Avaliku teenindamise lepingute täitmisega seotud vaidlused on valdkond, millega vastustaja põhitegevusega seonduvalt sagedasti kokku puutub, mistõttu ei ole põhjendatud kaebajalt välja mõista vastustaja menetluskulusid välisele õigusabile. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.AS SAMAT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 02.10.2020 otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb kõigi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus ei analüüsinud kaebaja väidet, et HMS § 102 lg 4 moonutab kaebaja põhiõigusi, jättes kaebaja sisuliselt ilma võimalusest leping üles öelda. Poolte õiguste ning kohustuste vahekorra olulisel muutumisel võib halduslepingu üles öelda VÕS § 196 lg 1 alusel. Tõlgendus, mille kohaselt pole kaebajal ilma eeldatavasti aastaid kestvat kohtumenetlust läbimata võimalik ennast niivõrd koormavast olukorrast vabastada, vaid tal tuleb ATL-i täitmisele peale maksta 1 323 386 eurot ning välja kuulutada pankrot, on vastuolus ettevõtlusvabadusega ning kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piirav. Kaebaja järgis HMS § 102 lg-t 4, tehes ettepaneku ATL-i muutmiseks (s.o lepingu kehtivusaja lühendamiseks). Vastustaja kirjast järeldus, et mistahes kokkulepe on võimatu. Kohtusse pöördumine poleks aidanud saavutada kaebaja eesmärki lõpetada koheselt teda koormanud ATL-i täitmine. Kohus poleks esialgset õiguskaitset suure tõenäosusega kohaldanud. Halduskohtu argumendid on selles küsimuses pealiskaudsed ja ebaveenvad, tegemata jäi proportsionaalsuse test. Senisest kohtupraktikast pole ühtegi näidet, et HMS § 102 lg 4 alusel halduslepingu ülesütlemise taotlusega kohtusse pöördumine oleks taganud kohtusse pöördunud isiku õiguste tõhusa realiseerimise. HMS § 102 lg 4 piirab halduslepingu eraõigusliku poole võimalust lepingut üles öelda niivõrd põhimõtteliselt, et reaalses elus see ei olegi mõeldav ja seetõttu pole ükski eraõiguslik halduslepingu pool kunagi nimetatud võimalust ka kasutanud. Selline olukord on põhiseadusevastane. HKMS ei nimeta HMS § 102 lg-le 4 vastavat taotlust, millega kaebajal oleks võimalik saada halduskohtult luba hankelepingu ülesütlemiseks. Parim, mis kaebajal oleks võimalik saavutada, oleks vastustaja otsuse tühistamine ja vastustaja poolt uue otsuse tegemine, nagu ka halduskohus märkis. ATL ei sätestanud leppetrahvikokkulepet 605 000 euro suuruse leppetrahvi kohaldamise kohta. Kui see siiski oli nii, siis selline tüüptingimus, mis annab vastustajale ühepoolse õiguse määrata leppetrahvi summa, kahjustab kaebajat ebamõistlikult ja on tühine. Vastustaja ei ole esitanud kaebajale leppetrahvinõuet. Halduskohus jättis ekslikult kaebaja sellekohase väite analüüsimata viitega sellele, et garantii on mitteaktsessoorne. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, et ka garantii mitteaktsessoorsuse juures on garantiinõude esitamise hea usu põhimõttega kooskõla tuvastamiseks oluline esmajärgus kindlaks teha, kas ei esine selgeid asjaolusid garanteeritava põhinõude puudumise kohta (p 11). Kuna vastustaja ilmselgelt ei ole kohaldanud kaebaja suhtes leppetrahvi, siis põhikohustus puudub. Kohus on põhjendamatult nõustunud vastustaja väitega, justkui VÕS § 158 lg 2 järgi võib kokku lepitud leppetrahviklausel seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. Seadus nimetab selgelt teo tegemist lepingut rikkunud lepingupoole, mitte kolmanda isiku (s.o panga) poolt. Vastustaja esitas VÕS § 158 lg-le 2 tugineva väite halduskohtule hilinenult ja jättis käsitlemata kaebaja vastuväited sellele. Vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et leppetrahvi on võimalik kohaldada ilma selleks kohustatud isikule tahteavaldust tegemata, on vastuolus ka Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 2-17-117146, kus selgitati, et leppetrahvinõuete kättesaamist tuleb hinnata tahteavalduse 5(14)
3-18-1946 kättetoimetamist reguleerivate sätete alusel. Kui leppetrahvi oleks kohaldatud, peaks vastustaja sellekohane otsus vastama haldusaktile esitatavatele nõuetele (Riigikohtu otsus asjas nr 3-171329, p-d 14–18). Halduskohus ei juhtinud kaebaja tähelepanu leppetrahvinõude vaidlustamise vajadusele. Vastustaja 19.11.2018 garantiinõude käsitamine leppetrahvinõudena on selges vastuolus halduskohtu 26.03.2020 määrusega, milles asuti seisukohale, et 19.11.2018 pangale suunatud garantiinõue ei saaks olla vastustaja poolt kaebajale kohaldatud leppetrahv. Veelgi enam, halduskohus leidis 26.03.2020 määruses, et ATL ei näe ette sätet, mis võimaldas haldusorganil leppetrahvi määrata ühepoolselt aktiga. Seetõttu on kohtuotsus üllatuslik, vastuoluline ja kaebajale arusaamatu. Kohus võib enda seisukohti muuta, kuid sellisel juhul pidanuks ta kaebajale selgitama, et kaebajal on võimalik esitada 19.11.2018 garantiinõude tühistamise taotlus, võimaldada kaebajal sellekohane taotlus esitada ning seda taotlust ka menetleda. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et vastustaja 19.11.2018 pangale saadetud nõudeavaldus on garantiist tulenev pangale suunatud raha maksmise nõue, mitte vastustaja põhinõue kaebaja vastu.
11.MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja ütles ATL-i üles õigusvastaselt. ATL-s olid vedaja poolt erakorralise ülesütlemise alused ammendavalt loetletud, mistõttu ei saanud kaebaja tugineda VÕS §-le 196. Täidetud polnud selle sätte eeldusena asjaolude ettenägematu ja oluline muutumine vedaja kahjuks. Vedaja tasu indekseerimise skeem oli kaebajale teada riigihankes pakkumust tehes ja hinna pakkumine oli kaebaja enda risk. Tasuta ühistranspordi rakendamine ei mõjutanud kaebaja kommertsliine 177, 206 ja 209 õigusvastaselt ning kahjulikud tagajärjed on tõendamata. Apellandil puudus õigustatud ootus majanduskeskkonna muutumatuna püsimisele kogu ATL-i täitmise perioodil, mistõttu ei saa ta tuua riiklike maksude muutumist ATL-i ülesütlemise õigustuseks. Isegi kui ATL-i täitmisega jätkamine oleks põhjustanud kaebajale kahjumi (mis on täiesti tõendamata), siis jäid kõik tema väidetud kahjumit põhjustavad asjaolud tema enda vastutusalasse. Halduslepingute puhul välistab HMS § 102 lg 4 asjaolude olulise muutumise tõttu halduslepingu ülesütlemise eraõigusliku osapoole poolt. ATL on ühtlasi hankeleping, mille muutmise võimalused on riigihangete seaduse (RHS) § 123 kohaselt piiratud ning hankelepingu majanduslikku tasakaalu pakkuja kasuks kallutavad muudatused on RHS § 123 lg 2 p 2 järgi keelatud. Isegi kui ATL-i muutmine oleks olnud võimalik RHS §-s 123 lubatud piirides, siis lasus lepingulise tasakaalu taastamiseks lepingumuudatuste ettepaneku tegemise kohustus HMS § 102 lg 4 järgi apellandil. Isegi kui HMS § 102 lg 4 alusel kohtule ATL-i muutmise või lõpetamise taotlus ei oleks kaebaja huvide aspektist kõige kiirem viis ATL-st viivitamatult vabanemiseks, ei muuda sätte võimalik ebamugavus kaebaja jaoks seda seetõttu mittekehtivaks. Arutelu küsimuses, mis oleks võinud juhtuda, kui kaebaja oleks sääraste taotlustega kohtusse pöördunud, on pelgalt õigusteoreetiline ega oma siinse asja lahendamisel tähtsust. HMS § 102 lg 4 pole vastuolus põhiseadusega, halduskohus on selle proportsionaalsust hinnanud. Lepingu muutmise nõudeõigus on pacta sunt servanda põhimõtte tõttu äärmiselt piiratud ja praktikas rakendatav nii tsiviilõiguslike kui ka halduslepingute korral. Vastustaja on garantiikirja õiguspäraselt täitmisele pööranud. ATL p 9.6 sisaldab kehtivat leppetrahvikokkulepet, garantiikiri tagab ka kahjude hüvitamist. Halduskohus leidis õigesti, et garantii on mitteaktsessoorne. Riigikohtu praktika kohaselt pole garantii täitmisele pööramise õiguspärasusele hinnangu andmisel asjakohased viited garantiiga tagatud õigussuhtele. Halduskohus on õigesti sedastanud, et vastustaja tegevuses ei esine ilmseid kuritarvitusi. ATL p 9.6 tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest – mõistlik isik mõistab ATL p-s 9.6 sätestatut nii, et vedaja tõttu ATL ülesütlemise korral rakendub leppetrahv ATL-i täitmistagatise ulatuses, mis pannakse maksma täitmistagatise realiseerimise kaudu. Isegi kui lugeda ATL-i tüüptingimustel sõlmitud lepinguks (millega vastustaja ei nõustu), ei saa 6(14)
3-18-1946 leppetrahviklausel olla tühine seetõttu, et see võimaldab kahjustatud poolele ühepoolse tahteavaldusega leppetrahvi nõuda – see ongi leppetrahvinõude õiguslik olemus. Kaebaja ei vaidlustanud seda lepingutingimust, sh leppetrahvi suurust hankemenetluses. Halduskohus on apelleeritavas otsuses üksikasjalikult analüüsinud, et vastustaja tegevuses garantii täitmisele pööramisel ei esine ilmseid kuritarvitusi, sh ei esine minetusi leppetrahvinõude esitamisel, samuti ei olnud ATL-i täitmistagatise ulatusest välistatud vedaja rikkumisest tekkinud kahjud. Apellant väidab ebaõigesti, et täitmistagatise täitmisele pööramine toimub leppetrahvi katteks. ATL p 9.6 sõnastuse järgi loetakse täitmistagatis ise leppetrahviks. Riigikohus on asjas nr 3-21-24-16 kinnitanud, et leppetrahvikokkulepe ei pea seisnema rikkunud poole kohustuses maksta teisele poolele raha, vaid võib seisneda ka muus kokku lepitud rahalise väärtusega tagajärjes rikkumise puhuks. Samuti on VÕS-i kommentaarides kinnitatud, et VÕS § 158 lg 2 järgi kokku lepitud leppetrahviklausel võib seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt. Isegi kui kohus peaks leidma, et ATL p 9.6 kohaselt leppetrahvinõude esitamine eeldab lisaks täitmistagatise täitmisele pööramise avaldusele vastavalt garantiikirjas esitatud tingimustele veel eraldi leppetrahvinõude esitamist ka kaebajale kui vedajale, siis on vastustaja ka selle tingimuse täitnud ja esitanud kaebajale leppetrahvinõude oma 01.10.2018 kirjas, mille kaebaja on kätte saanud. Pidades silmas, et 01.10.2018 kirja pealkiri on „teade leppetrahvi rakendamise kohta“ ja kirja tekstis viitab vastustaja üheselt, et rakendab ATL p 9.6 võimalust nõuda täitmistagatise ulatuses leppetrahvi ega tagasta seetõttu täitmistagatist, ei saanud 01.10.2018 kirjast jääda kaebaja jaoks arusaamatuks, et vastustaja nõuab temalt ATL p 9.6 alusel leppetrahvi täitmistagatise ulatuses ja realiseerib sel eesmärgil täitmistagatise. Samuti vastab 01.10.2018 kiri kõikidele haldusakti nõuetele. VÕS § 159 lg 2 eristab teadet leppetrahvi rakendamise kohta ja leppetrahvinõuet ennast – mõistliku aja jooksul teavitamise kohustus puudutab vaid teadet leppetrahvi kohta, mitte leppetrahvinõuet. Halduskohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust ega jätnud kaebust rahuldamata seetõttu, et kaebaja oleks jätnud leppetrahvinõude vaidlustamata. Garantiikiri tagas kõikide ATL-st tulenevate kohustuste täitmist ega olnud piiratud kuidagi vaid ATL p-ga 9.6 ega välistanud garantiikirja ulatusest vedaja rikkumisest tekkinud kahjusid. Kahju tekkimist ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud. Arvestades tema rikkumisest tekkinud kahju suurust, puuduvad ka mistahes alused leppetrahvi vähendamiseks. Kaebaja pole menetluses esitanud ka taotlust leppetrahvi vähendamiseks.
12.MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega vastustaja menetluskulud jäeti tema enda kanda. Pelgalt asjaolu, et vastustaja täidab halduslepingu alusel ÜTS-st tulenevaid Maanteeameti ülesandeid maakondliku avaliku liiniveo korraldamisel, ei vii veel järelduseni, et vastustaja põhitegevuse hulka kuulub ka mistahes juriidiliste vaidluste pidamine seoses avaliku liiniveoga. Kohtuasjas olid vaidluse all keerukad juriidilised küsimused, mh kas vaidlusalune avaliku teenindamise leping on oma olemuselt üldse haldusleping, kas ja millised avaliku teenindamise lepingu alusel rakendatud sanktsioonid on haldusaktid jne. Haldusorganilt saab oodata, et ta suudaks põhjendada kohtumenetluses oma põhitegevusega seotud asjaolusid ja haldusakte, kuid temalt ei saa oodata pädevust süvajuriidiliste vaidluste pidamiseks. Puuduvad loogilised põhjused, miks riigihangetega seotud vaidluste korral on haldusorganile võimaldatud välise õigusabi kulude väljamõistmine, kuid välise õigusabi kasutamine ei ole põhjendatud märksa keerukamas õigusvaidluses, mis peetakse riigihanke tulemusel sõlmitud ATL-i ülesütlemise üle. ATL-de kohta on Riigikohus haldusasjas nr 3-17-1329 möönnud, et olemuslikult võib olla tegemist nii tsiviilõigusliku kui ka halduslepinguga ning praeguses kohtuasjas vaidluse all olevat ATL-i pidas kohus halduslepinguks vaid halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg-s 4 sätestatud eelduse tõttu. Ei ole mõistlik ega loogiline, et haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamise kulude vajalikkus sõltub sellest, kas ATL-i on lisatud säte, et pooled loevad selle tsiviilõiguslikuks lepinguks. 7(14)
3-18-1946
13.AS SAMAT palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja teeb lepingujärgset järelevalvet tema sõlmitud ATL-de täitmise üle. Maanteeamet on vastustajale üle andnud praeguse vaidluse esemeks oleva ATL-i koos lepinguga kaasnevate õiguste ja kohustustega. Garantiid realiseerides kasutas vastustaja ATL-st tulenevaid õigusi lepingu täitmise üle järelevalvet tehes. Nõudes pangalt sisse ATL-i alusel pangagarantii, on vastustaja järelikult tegutsenud oma põhikohustuste, mitte kõrvalkohustuste raames. Vastustaja peab välist õigusabi kaasamata ise tagama oma tegevuse õiguspärasuse ning vajadusel kaitsma oma positsiooni kohtus. Tähtsust ei oma see, et esiti vaidlesid pooled, kas ATL-i kvalifitseerida tsiviilõiguslikuks või halduslepinguks. ATL-i täitmine on vastustaja tuumikülesanne sellest sõltumata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada otsuse põhjendusi. Ülejäänud halduskohtu põhjendustega ringkonnakohus nõustub ega korda neid vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuapellatsioonkaebus jääb samuti rahuldamata. Lepingu ülesütlemine
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja poolt lepingu ühepoolne ülesütlemine ei olnud õiguspärane. HMS § 102 lg 4 on erinorm VÕS § 97 suhtes, vastupidise tõlgenduse korral muutuks HMS § 102 lg 4 sisutühjaks. Õiguskirjanduses on HMS § 102 lg-t 4 nimetatud VÕS § 97 „peegelpildiks haldusõiguses”1. Väär on apellandi väide, et halduskohus ei ole üldse käsitlenud kaebaja väiteid HMS § 102 lg 4 põhiseadusevastasuse kohta. Halduskohus jättis põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse kohtuotsuse resolutsioonis rahuldamata ja esitas otsuse põhjendavas osas selgitused HMS § 102 lg 4 eesmärgi kohta ja kaebaja ettevõtlusvabaduse riive põhjendatuse kohta, selgitades õigesti, et halduslepingu täitmisel raskustesse sattunud eraisikust lepingupool saaks HMS § 102 lg 4 järgi halduskohtusse pöördumisel vajaduse korral taotleda esialgset õiguskaitset. See tagab paindliku võimaluse vastavalt asjaoludele leida tasakaalustatud lahendus eraisiku majanduslike huvide ja avalike huvide vahel. Kuna praegusel juhul on haldusleping sõlmitud riigihanke tulemusena, kohalduvad selle muutmisele (lepingu muutmisega on tegemist ka juhul, kui muudetakse lepingu kehtivusaega) ka RHS §-s 123 sätestatud eeldused, mille täidetust saaks halduskohus asjaomase kaebuse lahendamisel samuti kontrollida. Põhjendamatu on apellandi arvamus, et halduskohus poleks suutnud HMS § 102 lg 4 alusel esitatud kaebuse menetlemisel tagada kaebajale tõhusat õiguskaitset. Asjaolu, et apellant ei oska tuua kohtupraktikast näiteid selle sätte kohaldamise kohta, võib pigem olla seletatav sellega, et halduslepinguvaidlused jõuavad ka üldiselt harva kohtusse. Halduslepingu muutmise taotlemine HMS § 102 lg 4 alusel on erandlik ja võib eeldada, et isegi kui säärane taotlus esitatakse, siis leitakse lahendus kohtueelselt. Kui tegemist on hankemenetluse tulemusena sõlmitud lepinguga, on selle muutmise taotlemine RHS § 123 tõttu veel piiratum ja vaidluste jõudmine kohtusse seda vähetõenäolisem.
A. Aedmaa, N. Parrest. Haldusleping. 2004, lk 22. Kättesaadav: https://www.digar.ee/arhiiv/en/nlib-digar:8010
8(14)
3-18-1946 Halduskohus menetleb HMS § 102 lg 4 alusel esitatud kaebust vastavalt asjaoludele tühistamisja/või kohustamiskaebusena HKMS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 6 lg 1 järgi, käsitades halduslepingu lõpetamise taotlust halduslepingu edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise nõudena. Nagu eespool märgitud, saaks halduskohus kohaldada vajalikke esialgse õiguskaitse abinõusid, samuti saaks ta suunata pooli seaduslikule kompromissile (HKMS § 154). HMS § 102 lg 4 on erand reeglist, et halduskohus teeb halduse tegevuse üle järelkontrolli, kuid seaduses sätestatud juhtudel on võimalik sekkuda haldusõigussuhetesse ka eelkontrolli vormis (nt HKMS § 45 lg 1, § 264). Ehkki osundatud sätted ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele, kinnitavad need siiski, et seadusandjal on võimalik otsustada, et kui kaalul on kaalukad isiku huvid ja/või avalikud huvid, võib halduskohus sekkuda haldusorgani tegevusse ennetavalt, tagamaks, et teatud tegevuseks on olemas seaduslikud alused. Halduskohus on asjakohaselt selgitanud avalikku huvi, mis õigustab säärast erandit ning sellele on viidatud ka Riigikohtu 14.06.2019 otsuses asjas nr 3-13-481, p 21. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on proportsionaalse ja põhiseaduspärase erandiga lepingupoole VÕS §-s 97 sätestatud õigusest asjaolude muutumise tõttu raskustesse sattumise korral leping ühepoolselt ühes öelda. Tuleb rõhutada, et raskustesse sattunud eraisikust poolel pole sellises olukorras materiaalõiguslikult vähem õigusi, erandlik on üksnes nõude esitamise ja maksmapanemise menetluslik kord, et ülesütlemisel ei saaks kahjustada avalik huvi halduslepingu korrakohaseks täitmiseks ja et see toimuks kohtu kontrolli all. Säärase nõude lahendamiseks ette nähtud halduskohtumenetluse tõhususe üldsõnaline ja ebamäärane kahtluse alla seadmine ei too kaasa normi põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist siinse vaidluse asjaoludel. Nagu halduskohus õigesti märkis, kahjustas kaebaja ühepoolne käitumine haldusorganit ja avalikke huvisid olulisel määral ning just sääraste olukordade ärahoidmiseks ongi HMS § 102 lg 4 mõeldud.
16.Kuna kaebaja ülesütlemisavaldus oli õigusvastane ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise taotlus tulnuks lahendada HMS § 102 lg 4 alusel kohtumenetluses, ei analüüsi ringkonnakohus, kas lepingu muutmise ja lõpetamise eeldused HMS-i ja RHS-i järgi olid täidetud.
17.Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja ütles lepingu õiguspäraselt üles. Selles osas pole vaja halduskohtu põhjendustele midagi lisada. Leppetrahv
18.Ringkonnakohus leiab, et pooled olid ATL-is kokku leppinud täiendavas leppetrahvis ning vastustaja kohaldas seda kaebaja suhtes oma 01.10.2018 kirjas. Lepingu täitmistagatise täies ulatuses realiseerimine oli proportsionaalne ja õiguspärane.
19.Väärad on kaebuse p-s 3.1 esitatud väited, et ATL p 9.6 on sõnastuselt ja mõttelt ebaselge. ATL p 9.6 esimene lause sätestas: „Lepingu lõpetamisel ennetähtaegselt Tellija poolt Vedajast tingitud asjaolude tõttu on Tellijal lisaks ATL p-s 8 sätestatud leppetrahvidele õigus realiseerida Lepingu täitmistagatis, mis loetakse täiendavaks leppetrahviks.“ Leppetrahvikokkulepe on selge. Selles on kokku lepitud, millisel juhul saab leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi summa on üheselt selge tulenevalt ATL-i p-st 5.1, mis ütles, et täitmistagatise suurus on 605 000 eurot. Lepingu p 5.2 kohaselt sai vastustajale täitmistagatise anda rahasumma deponeerimisega või panga garantiiga (praegusel juhul esitas kaebaja panga garantii). Lepingu sisu kindlakstegemisel pole mingit tähtsust sellel, kuivõrd täpselt on vastustaja oma hilisemates kirjades lepingu sätet tsiteerinud. Kaebajal oli lepingu järgi mitmeid kohustusi, põhikohustuseks oli teenindada liine kuni lepingus sätestatud tähtpäevani. On ilmselge, et hankija on ATL-i p-s 9.6 soovinud kehtestada sanktsiooni juhuks, kui vedaja rikub oma kohustusi oluliselt ja see toob 9(14)
3-18-1946 vastustajale kaasa raske tagajärje. Vastustaja poolt lepingu ennetähtaegse ülesütlemise alused pole ATL-i p-des 9.3 ja 9.4 ammendavalt loetletud. Need alused on õigusselguse huvides välja toodud selleks, et mõlemal poolel oleks selgus, milliste vedaja kõige tavalisemate ja mõistlikult ettenähtavamate n-ö jooksvate rikkumiste korral saaks vastustaja lepingu ennetähtaegselt üles öelda. Ebaharilikumaid ja palju raskemaid rikkumisi, kus näiteks vedaja lõpetab päevapealt ja selgitusi esitamata lepingu täitmise, pole ATL-i p-des 9.3 ja 9.4 kirjeldatud. Vastustajal on õigus leping üles öelda ka teistel seaduses (HMS ja VÕS) sätestatud alustel, vt Riigikohtu 14.06.2019 otsus asjas nr 3-13-481, p 22. Pole mingit mõistlikku põhjust arvata, et leppetrahvikokkulepe ATL-i p-s 9.6 laieneb üksnes lepingu p-des 9.3 ja 9.4 ettenähtud ülesütlemistele, mitte muudele ja märksa raskemate rikkumiste korral ülesütlemistele.
20.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et leppetrahvikokkulepe on teda ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. VÕS § 29 lg 1 kohaselt on lepingutingimuse tüüptingimuseks kvalifitseerimisel oluline see, kas lepingu pool sai selle sisu enne lepingu sõlmimist mõjutada. Praegusel juhul oli see nii. Riigihanke tulemusel sõlmitud lepingu tingimuste ebamõistlikkust või õigusvastasust (vastuolu RHS-st tuleneva proportsionaalsuse, läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise nõudega) saab pakkuja väita riigihanke alusdokumente kui eelhaldusakte õigel ajal RHS-s sätestatud korras vaidlustades. Leppetrahvi kohaldamise aluste ja suuruse vaidlustamine on senises riigihangete alases vaidlustus- ja halduskohtupraktikas tavapärane. Hankelepingu tingimuste sisu ja kehtivus peab võrdse kohtlemise ja konkurentsi efektiivseks ärakasutamiseks olema pakkumise tegemist kaaluvate isikute jaoks üheselt selge. Ringkonnakohus märgib siiski, et isegi kui pidada vaidlusalust sätet tüüptingimuseks, siis tuleb asuda seisukohale, et säärane avalike huvide kaitseks ette nähtud leppetrahv pole iseenesest ka ebaproportsionaalne, iseäranis kui seda kohaldatakse olulise rikkumise korral, mis asetab hankija ja avalikud huvid raskesse olukorda, nagu juhtus praegu. Asjaolu, et leppetrahvi saab vastustaja kohaldada ühepoolselt ilma kaebaja nõusolekuta, ongi leppetrahvi olemuslik tunnus. Eelhaldusaktiga kindlaks määratud tingimus oli siduv nii hankijale kui pakkujale, mistõttu on tegemist ka VÕS § 42 lg-s 2 sätestatud olukorraga.
21.Eeltoodu alusel ei anna kaebaja väited alust asuda seisukohale, et ATL p 9.6 ei sisalda kehtivat leppetrahvikokkulepet.
22.Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on kohaldanud kaebaja suhtes leppetrahvi 01.10.2018 kirjas. Selle kirja pealkiri on „Harju maakonna lõunasuuna avaliku teenindamise lepingu erakorralise ülesütlemise teade ja teade leppetrahvi rakendamise kohta“. Ehkki tahteavalduse sisu kindlakstegemisel pole kirja pealkiri tõepoolest ainumäärav, on tegemist siiski ühe asjaoluga muude hulgas, mis tuleb isiku tahte kindlakstegemisel arvesse võtta. Kirjas on märgitud: „Ühtlasi teavitab keskus, et kavatseb Vedaja suhtes rakendada kõiki ATL alusel ja seadusest tulenevaid sanktsioone, sh ATL p 9.6 sätestatud võimalust nõuda ATL täitmistagatise ulatuses leppetrahvi juhul, kui ATL ennetähtaegse lõpetamise on tinginud Vedajast tingitud asjaolud. Eelnevat arvestades ei tagasta keskus Vedajale ATL täitmistagatist.“ Kaebaja on suurt tähtsust omistanud esimeses lauses kasutatud sõnale „kavatseb“, justkui väljendas vastustaja selles kirjas alles kavatsust kohaldada leppetrahvi ja jättis selle tegeliku kohaldamise seega kusagile tulevikku. Selline arusaam on asjade käiku ja vastustaja tahteavaldusi arvestades täiesti ebamõistlik. Praeguses asjas on leppetrahvi kohaldamisel see eripära, et ATL-i p 9.6 sõnastuse kohaselt „loetakse“ täitmistagatise realiseerimine täiendavaks leppetrahviks. Seetõttu on ka mõistetav, miks vastustaja ei kasutanud 01.10.2018 kirjas sõnastust (mida kaebaja näib õigeks pidavat), et ta teeb oma kirjaga kaebajale vahetult teatavaks oma tahteavalduse kohaldada leppetrahvi. Leppetrahvi rakendamine praegusel juhul koosneski kahest tahust – vastustaja tahe 10(14)
3-18-1946 kohaldada leppetrahvi (mis oli kaebajale väljendatud 01.10.2018 kirjas) ja tahteavalduse tegemine pangale garantii täitmisele pööramiseks. Et viia leppetrahvi nõudmine lõpule, pidigi vastustaja pöörduma veel täiendavalt panga poole ja teavitas sellisest kavatsusest õigesti ka kaebajat. 08.10.2018 kirjas pangale selgitas vastustaja, et soovib garantii realiseerimist mh põhjusel, et tal on seda õigus nõuda ATL p 9.6 alusel. Eelnevast kokku piisab, et lugeda vastustaja tahe leppetrahvi kohaldada kahtlusteta kindlaks tehtuks. Vastustaja märkis kaebajale 19.10.2018 kahju hüvitamise nõudes selgesõnaliselt, et vastustaja ütles ATL-i üles 01.10.2018 ülesütlemisavaldusega, milles esitas kaebaja suhtes ka ATL p-st 9.6 tuleneva leppetrahvinõude. Ka see kiri kinnitab vastustaja tahet leppetrahvi nõue kohe esitada ja sisse nõuda, mitte jätta selle esitamist tulevikku.
23.Leppetrahvi kohaldamine on haldusakt (vt Riigikohtu 19.12.2019 otsus asjas nr 3-17-1329, p 18). Tähtsust pole sellel, et erinevalt Riigikohtu lahendatud vaidlusest pole siinses ATL-s kirjas, et summa nõudmine toimub aktiga. Riigikohtu arutluskäik ei lähtunud ainult või peaasjalikult sellest, et tolles asjas nähti summade nõudmine ette aktiga. Oluline on see, et tegemist on avaliku võimu kandja poolt halduslepingu alusel tehtava tahteavaldusega, millega määratakse üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. ATL sellise haldusakti vormi- ja menetlusnõudeid ei sätesta. ATL-i p-s 8 on sätestatud mitte täiendava leppetrahvi, vaid lepingu täitmise käigus n-ö jooksvate leppetrahvide nõudmise üksikasjad, sh nende nõudmise aktidega. Arvestades nende leppetrahvide sisu ja lepingu lisades 4–6 sätestatud aktide vorminõudeid, on selge, et need pole mõeldud kasutamiseks pangagarantii täitmisele pööramise korral. Seetõttu tuleb haldusakti vorminõuetele kohaldada HMS-i sätteid. Asjaolu, et leppetrahvi pole vormistatud n-ö klassikalisel kujul, ei tähenda, et haldusakti pole olemas või see tuleb vorminõuete rikkumise tõttu tühistada. Haldusakt on avaliku võimu kandja tahte avaldus, mille olemasolu ja sisu võib olla piisavalt kindlaks tehtav ka muul tahteavalduste tõlgendamiseks ettenähtud viisil, sh konkludentselt (näiteks võib haldusakt olla HMS § 55 lg 2 kohaselt isegi suulises vormis). Praegusel juhul nähtub vastustaja 01.10.2018, 08.10.2018 ja 19.10.2018 kirjadest, et vastustaja on andnud ATL-i p 9.6 alusel haldusakti, mille sisuks on kaebajalt täiendava leppetrahvi nõudmine, garantii täitmisele pööramise teel.
24.Lahendada tuleb küsimus, kas halduskohus rikkus menetlusnorme, kui jättis kaebajale tegemata ettepaneku taotleda leppetrahvi tühistamist. Kaebaja menetluslik positsioon oli algusest peale selline, et pooled pole leppetrahvikokkulepet üldse sõlminud ning kui see oligi sõlmitud, siis pole vastustaja kaebaja suhtes leppetrahvi kohaldanud. Vastustaja seevastu selgitas oma menetlusdokumentides kohtule algusest peale, et leppetrahvikokkulepe oli olemas ning vastustaja on kohaldanud kaebaja suhtes leppetrahvi. Sellises olukorras oli leppetrahvi vaidlustamiseks eraldi sõnaselge nõude esitamata jätmine kaebaja, keda esindas professionaalne õigusnõustaja, teadlik valik ja menetluslik risk. Kohtul on samas HKMS § 120 lg 1 p 3 järgi kohustus selgitada kaebajale, milliste nõuete esitamine on vajalik kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Praegusel juhul on oluline see, et küsimus, milline on lepingu täpne sisu ja milliseid tahteavaldusi on vastustaja kaebaja suhtes teinud, tuli lahendada asja sisulise läbivaatamise käigus tulenevalt tõenditele antud hinnangust. Seda küsimust ei saanud kohus lõplikult otsustada eelmenetluses. Lisaks tuleb arvestada, et halduslepingust tulenevate leppetrahvide vaidlustamise korra osas polnud kehtiv õigus kuni Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2019 otsuseni asjas nr 3-17-1329 sugugi üheselt mõistetavalt selge. Sellises olukorras võinuks halduskohus soovitada kaebajal esitada HKMS § 37 lg 3 alusel alternatiivne nõue leppetrahvi tühistamiseks juhtumiks, kui kohus jõuab kohtuotsuses järeldusele, et vastustaja on ATL-i p-s 9.6 sätestatud täiendavat leppetrahvi kaebaja suhtes kohaldanud. Nõue olnuks kooskõlas kaebaja eesmärgiga, et vastustaja ei saaks ATL-i lõppemisega seonduvalt kaebajalt ega pangalt mitte midagi. 11(14)
3-18-1946
25.HKMS § 49 lg 2 alusel lubab ringkonnakohus kaebajal täiendada kaebust nõudega tühistada vastustaja kohaldatud leppetrahv. Hindamisel, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse muutmiseks apellatsioonimenetluses, on kohtul lai otsustusruum, kusjuures muu hulgas saab arvestada sellega, et kaevatava tegevuse õiguslik olemus oli ebaselge (Riigikohtu 12.11.2019 asjas nr 316-1573, p-d 24 ja 32). Nõue on tähtaegne, kuna see tuleb lugeda esitatuks algse kaebuse esitamise ajal, s.o 12.10.2018, vaatamata sellele, et tegemist on täiendava nõude esitamisega, mitte senise nõude uuega asendamisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2018 määrus asjas nr 3-16-2290, p 12).
26.Kaebaja üritas oma eesmärki, et vastustaja ei saaks kaebajalt ega pangalt mingeid summasid, saavutada garantii täitmisele pööramise vaidlustamisega. Seetõttu on vaatamata asjaolule, et eraldiseisvat nõuet leppetrahvi tühistamiseks polnud esitatud, leppetrahvi küsimust menetluses siiski arutatud. Ringkonnakohus leiab, et asi on allpool toodud põhjustel menetluslikult piisavalt küps, et teha leppetrahvi tühistamise nõude kohta otsus, ilma et peaks andma menetlusosalistele veelkord võimalusi oma seisukohtade esitamiseks.
27.Leppetrahvinõude esitamine kogu täitmistagatise ulatuses ja selle realiseerimine vastustaja 01.10.2108 kirjaga ja garantii täitmisele pööramisega oli vormivigadega, kuid sisuldasa õiguspärane. Ringkonnakohus peab eeskätt tähtsaks kahte asjaolu. Esiteks, ATL-s oli täiendav leppetrahv kokku lepitud konkreetses summas ning kasutatud ei olnud formuleeringut, et leppetrahvi saab nõuda kuni teatud summani vastavalt rikkumise asjaoludele vms, nagu oli näiteks Riigikohtu lahendatud asjas nr 3-17-1329. ATL-i sätetest nende koosmõjus tuleneb, et vedaja osade rikkumiste puhuks on ette nähtud leppetrahvid lepingu p-s 8, kuid kui vedaja rikkumine on nii oluline ja raske, et see toob kaasa lepingu ennetähtaegse lõpetamise, peab vedaja lisaks p-s 8 sätestatud leppetrahvidele maksma täiendavat leppetrahvi fikseeritud summas. Vedajale oli teada, et see summa kuulub kohesele sissenõudmisele garantii täitmisele pööramise teel. ATL-i p-s 9.6 kasutatakse täitmistagatise kohta lepingutes tavapärast sõnastust, et vastustajal on see õigus realiseerida, mis mõistlikule kõrvaltvaatajale jätab mulje vääramatust, paratamatust tagajärjest, mida vedaja peab taluma, kui vastustaja seda vajalikuks peab. Seega on ATL-i p 9.6 majanduslik eesmärk heidutada vedajat, et ta hoiduks sääraste rikkumiste toimepanemisest, mis annaks aluse leping ennetähtaegselt lõpetada.
28.Kui asudagi lepingu p-i 9.6 tõlgendamisel seisukohale, et sellest tuleneb hankijale kaalutlusõigus, kas haldusakt üldse anda ja kui suure leppetrahvisumma kohta, siis on ringkonnakohtu arvates praeguse vaidluse asjaoludel ilmne, et 605 000 euro suuruse leppetrahvi nõudmine jääb vastustaja kaalutlusõiguse piiridesse ega ole ebaproportsionaalne. Kaebaja pani oma ebaseadusliku teatega, mis oli lisaks esitatud ebamõistlikult lühikese etteteatamise ajaga, vastustaja raskesse olukorda. Õiguspäraselt ja heauskselt käitudes pidanuks kaebaja esitama halduslepingu tingimuste muutmise ja vajadusel lepingu lõpetamise taotlused ning asjaomases halduskohtumenetluses saanuks poolte ja avalikku huve kaaludes leida õiglase lahenduse, vajadusel mh esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise teel. Vastustaja pidi selle asemel leidma väga lühikese ajaga uue vedaja, kusjuures kaebaja pidi mõistlikult ette nägema, et sundolukorda sattunud hankijale tehakse uue lepingu sõlmimiseks senisest kõrgema hinnaga pakkumised. Just seda laadi asjaolude, mis kahjustavad tugevalt avalikku huvi, ärahoidmiseks oligi täiendav leppetrahv hankelepingusse kirjutatud. Vastustaja on selgitanud, et talle on uue vedaja leidmisega seoses tekkinud kahju eelduslikult 1 124 126 eurot. Maanteeamet saatis vastustajale taolises olukorras õigusega juhise, et AS-i SAMAT garantii on tarvis täitmisele pöörata, et tagada uue lepingu täitmiseks vajalikud vahendid. Isegi kui vastustaja kahjunõue kaebaja vastu oli põhjendatud mõnevõrra väiksemas ulatuses kui 1 124 126 eurot, pidi see suure tõenäosusega siiski tuntavalt ületama garantiisummat ning seega oli leppetrahvi kohaldamine ja garantii täitmisele pööramine proportsionaalne. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et edasistes 12(14)
3-18-1946 menetlustes vastustaja hilines kahjunõude esitamisega ja kahju täpne summa jääb seetõttu välja selgitamata – praeguses asjas tuleb anda hinnang vastustaja tegevuse õiguspärasusele 2018. a oktoobri- ja novembrikuus garantii täitmisele pööramisel. Kahjunõude menetluse lõpetamine kaebetähtaja rikkumise tõttu ei tähenda, et vastustajal ei olnud kaebaja vastu kahju hüvitamise nõuet, mille olemasolu sai leppetrahvi nõudmisel silmas pidada. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja pole pahauskselt käitunud ega garantii saaja õigusi kuritarvitanud. Asjakohased ei ole poolte ja halduskohtu arutlused selle üle, kas VÕS § 158 lg 2 järgi võib leppetrahviklausel seisneda ka teo tegemises kolmanda isiku poolt, ning sellekohaseid seisukohti ringkonnakohus ei analüüsi.
29.Kuigi vaidlusalusel leppetrahvi nõudmise haldusaktil on vormi- ja menetluslikud puudused, ei too see praegusel juhul kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). Haldusakti põhjendused on järeldatavad vastustaja kirjavahetusest kaebaja ja pangaga ja need tahteavaldused on kaebaja kätte saanud. Kaebaja ära kuulamine enne leppetrahvi kohaldamist poleks ilmselgelt viinud teistsuguse tulemuseni. Esiteks tuleb arvesse võtta vastustajale tekkinud kahju suurust ja vajadust leida vahendid AS-ga GoBus sõlmitud lepingu täitmiseks, mis õigustab täitmistagatise kogu ulatuses sissenõudmist (seda kinnitab Maanteeameti 17.10.2018 kiri vastustajale). Teiseks, arvestades kaebaja seisukohta, et täiendavat leppetrahvi pole pooled ATL-s üldse kokku leppinud, pole põhjust eeldada, et kaebaja oleks tol ajal esitanud vastustaja kaalutlustele leppetrahvi sissenõudmisel ja selle ulatuse määramisel sisulisi vastuväiteid, mida vastustaja saanuks kaalutlusotsuse tegemisel analüüsida.
30.Eelneva põhjal tuleb kaebaja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vastustaja esindajakulu
31.Vastuapellatsioonkaebus tuleb samuti jätta rahuldamata. Maakonnas ühistranspordi korraldamiseks ATL-de sõlmimine, muutmine ja nende alusel sanktsioonide rakendamine on tulenevalt riigiga 23.12.2004 sõlmitud halduslepingust vastustaja põhitegevuseks, mitte tema tugiülesandeks ehk kõrvalfunktsiooniks. Seetõttu lähtus halduskohus õigesti kohtupraktikas kinnistunud seisukohast, et haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise esindajakulude väljamõistmine kaebajalt (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 21.06.2012 otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). Praeguse kohtuasja asjaolud ei ole sedavõrd erilised, et esineks alus vastustaja kantud esindajakulude väljamõistmiseks kaebajalt. Asjaolu, et halduslepingu ja tsiviilõigusliku lepingu vaheline piir võib olla õhkõrn, ei tähenda, et esindajakulude väljamõistmisele ei tohiks kohalduda teistsugused reeglid kui tsiviilkohtumenetluses. Kui leping kvalifitseerub halduslepinguks ja asi lahendatakse seetõttu halduskohtus, siis kohalduvad kõik halduskohtumenetluse põhimõtted tervikuna. Vastustaja peab avaliku võimu kandjana oma põhitegevuse raames olema võimeline oma jõududega hindama, kas tema sõlmitud lepingud on halduslepingud ja leppetrahvi nõuded haldusaktid. Vaidluse võrdlemine tavalise hankevaidlusega pole õige, kuna halduslepingu puhul on tegemist avalik-õigusliku menetluse ja otsustega, riigihanke korral aga ostetakse kaupu ja teenuseid reeglina haldusorgani tugiteenustena tsiviilõiguslike lepingute alusel.
32.Kuna nii apellatsioon- kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad nende esitajate menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja esindajakulu apellatsioonkaebuse menetlemisel jääb tema kanda samadel põhjustel, mille tõttu jääb rahuldamata vastuapellatsioonkaebus. 13(14)
3-18-1946 Vastustajalt tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel välja mõista kaebaja kasuks vastuapellatsioonkaebusele vastamise kulu. Ringkonnakohus peab küsimuse vähest keerukust ja mahtu silmas pidades vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks selles osas 2 tundi. Seega tuleb välja mõista 2 × 100 eurot (tunnihind arve nr 2020/029 järgi) ehk 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 11.11.2021 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt. Jätta vastukassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2020. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2021. a otsus täitmistagatise sissenõudmist, garantiikirja ja menetluskulu puudutavas osas. Muus osas jätta kohtuotsuste resolutiivosad muutmata. Muuta otsuste põhjendusi vastavalt käesolevale otsusele.
3.Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskus 1. oktoobri 2018. a teade nr 2-1/160-4 täitmistagatise sissenõudmist puudutavas osas. Tunnistada vastustaja tegevus garantiikirja täitmisele pööramisel õigusvastaseks. Kohustada vastustajat garantiikirja tagastamise küsimust uuesti otsustama.
4.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 7500 eurot.
5.Tagastada AS-i Samat tasutud kautsjon. MTÜ Ühistranspordikeskus tasutud kautsjon kanda riigituludesse.
Põhja-Eesti
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.