Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits 27.05.2021, Tartu 3-17-1503 A kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 30.04.2020. a otsus Ai apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – A Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja 10.11.2020. a ja 15.11.2020. a taotlused tõendite kogumiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebaja taotlus psühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks ja Tallinna Vangla meditsiiniosakonnast kaebaja haigusloo väljavõtte ajavahemiku 14.07.–26.08.2020 kohta väljanõudmiseks rahuldamata.
3.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse 06.07.2020. a täienduse lisad 13 lehel.
4.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.04.2020. a otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.
5.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (250 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
6.Asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga A.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 28.06.2021 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tartu Vangla kohaldas 02.12.2016. a käskkirjaga nr 6-1/1283 (I kd, tl 15–16) kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: piiras tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelas kehakultuuriga tegelemise ja paigutas ta eraldatud lukustatud
kambrisse. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseks oli kahe kinnipeetava vahel toimunud sõnavahetus, mille tulemusena lõi kaebaja kaaskinnipeetavat rusikaga alalõua pihta.
2.Kaebaja esitas 15.05.2017 Tartu Vanglale taotluse (I kd, tl 9), milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 86 euro ulatuses. Taotluse kohaselt pidi kaebaja viibima ajavahemikus 02.12.2016–28.02.2017 üksinda kambris, mille aken oli kinni keevitatud, ei olnud piisaval hulgal venekeelseid ajalehti, ilma veekeedukannu ja telerita, ilma eesti keele kursuseta (lõppes 12.12.2016), ilma taasühiskonnastava tegevuseta (kursused).
3.Tartu Vangla jättis taotluse 17.07.2017. a vastusega nr 1-13/112-2 (I kd, tl 7–8p) rahuldamata, esitades järgmised põhjendused. Aknad on kambrites kinni keevitatud julgeolekukaalutlustel. Avatavate akende puudumist ei saa pidada õigusvastaseks, kuna ööpäevaringselt toimiva sundventilatsiooniga tagatakse kõikides kambrites elutegevuseks vajalik õhuhulk. Vangla võimaldab E-hoone 1. osakonnas lugeda venekeelset ajalehte ning on sellega täitnud ka vangistusseaduse (VangS) § 30 lg-st 1 tuleneva kohustuse. Lisaks on kinnipeetaval päevakajaliste sündmustega kursis olemiseks võimalik kuulata igasse kambrisse paigaldatud terminali vahendusel venekeelset raadiojaama Raadio 4. Kaebaja isiklike asjade ühtse nimekirja kohaselt puuduvad tal isiklik teler ja veekeeduseade. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-st 1 ega ka lg-st 4 ei tulene nõuet, et kinnipeetava kamber peab olema varustatud teleri või veekeeduseadmega. Kuna Tartu Vangla 02.12.2016. a käskkirjaga nr 6-1/1283 oli kaebaja vanglasisene liikumine piiratud, siis teda riigikeele õppimiseks tundidesse ei viidud, kuid tal võimaldati iseseisvalt õppida, ning ta sooritas riigikeele B2 taseme eksami edukalt. Asjaolu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei ole ühtegi programmi ega hõivetegevust toimunud, ei tähenda, et taasühiskonnastavaid tegevusi poleks kaebajale üldse võimaldatud.
4.Kaebaja esitas 19.07.2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (I kd, tl 1–3, tl 50, 59, 63 ja 81), milles taotles Tartu Vanglalt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kaebaja hinnangul ei oleks tal diagnoositud psüühika-, sõltuvus- ja isiksusehäirete tõttu tohtinud tema suhtes kohaldada üksikvangistust rohkem kui 14 päeva. Kaebajale tekkis mittevaraline kahju 86 päeva jooksul üksikvangistuses viibimisel, kuna kambris puudus värske õhu juurdepääs, teler ja veekeedukann ning kaebajale ei võimaldatud taasühiskonnastavaid tegevusi, eesti keele kursust ning venekeelseid ajalehti. Kaebaja hinnangul peab vangla tagama võimaluse lugeda ajalehti eesti ja vene keeles ning soodustama kinnipeetava õppimist. Kaebaja tõstatas ka küsimuse VangS § 69 lg 2 p 1 põhiseaduspärasusest.
5.Tartu Vangla ei pidanud hiljem täiendatud vastuses kaebusele kaebust põhjendatuks ja vaidles sellele vastu (I kd, tl 67–68, 74–74p).
6.Tartu Halduskohus jättis 11.10.2017. a otsusega kaebuse tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 1) ning kaebuse ülejäänud osas rahuldamata (resolutsiooni p 2).
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 12.12.2018. a otsusega (I kd, tl 116–117p) kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 muutmata.
8.Riigikohus rahuldas 28.02.2020. a otsusega (I kd, tl 131–133p) kaebaja kassatsioonkaebuse (resolutsiooni p 1), tühistas Tartu Halduskohtu 11.10.2017. a resolutsiooni p 2 ja Tartu
Ringkonnakohtu 12.12.2018. a otsuse ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule (resolutsiooni p 2). Riigikohus leidis, et vangla ja kohtud on jätnud käsitlemata küsimuse, kas kaebajale tekitati kahju võimaliku õigusvastase üksikvangistusega, ning piirdusid üksikute kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisega. Riigikohus märkis, et kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks, ning kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuli halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega. Kaebuse täiendused
9.Kaebaja esitas haldusasja uuel läbivaatamisel kaebuse täiendused (I kd, tl 139-139p, tõlge 141, 146-147p, 160, tõlge 162). Kaebaja soovis kahju hüvitise nõudeks 1000 eurot senise kohtu äranägemisel määratava summa asemel. Kaebaja palus arvesse võtta tema psüühilised haigused kuni 02.12.2016: F60.2 – dissotsiaalne isiksuse häire ja maania (F31.XX) ning sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest F19.XX. Samuti seda, et teda ei lubatud ajavahemikul 02.12.2016–07.03.2017 arsti (psühhiaatri) vastuvõtule, selle asemel kohtus temaga meditsiiniõde. Ebaõige ravi tulemusena ründas kaebaja teist kinnipeetavat, mille tõttu viibis VangS § 69 alusel üksikvangistuses ning pani 17.02.2017 toime ka distsiplinaarrikkumise. Vastustaja täiendavad seisukohad
10.Vastustaja jäi täiendavates seisukohtades (I kd, tl 170-171p) oma 17.07.2017. a otsuses nr 1-13/112-2 esitatud seisukohtade juurde ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja esitas täiendavad seisukohad seoses üksikvangistuse ja kaebaja terviseseisundiga.
11.Tartu Vangla oli teadlik kaebaja tervislikust seisundist, kaasa arvatud erinevatel aegadel diagnoositud erinevatest psühhiaatrilistest haigustest ning vangla arvestas sellega ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Üksnes psüühikahäire diagnoosimine ei tingi erikohtlemise vajadust ega muuda isikust tuleneva ohu vältimiseks eraldihoidmist lubamatuks. Julgeolekuabinõude puhul on tegemist vangla üldist julgeolekut, teiste vanglas viibivate isikute julgeolekut või isikut ennast kaitsvate meetmetega ja ohuolukorra tekkimisel tuleb vanglal paratamatult kaaluda erinevaid hüvesid. Sõltumata isikul diagnoositud tervisehäiretest, tuleb vanglal kaitsta ka teisi isikuid.
12.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal eraldiseisvate toimingutena kaebaja vaimset tervist ei hinnatud, kuid talle oli tagatud psüühikahäire ravi ja piisav järelevalve. Tervisekaardist nähtuvad vaimse tervise õe vastuvõtud, 08.12.2016. a tervisekontroll, meditsiiniõe plaaniline vastuvõtt 30.12.2016, ortopeedi ja hambaarsti vastuvõtt, üldarsti vastuvõtud ja kohtumine meditsiiniõega. Kokkupuudetel tervishoiutöötajatega ei kurtnud kaebaja üksinda eraldatud lukustatud kambris paiknemisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Vaimse tervise õe 14.12.2016. a sissekandest nähtuvalt oli kaebaja üksinda kambris viibimisega rahul, sest kuna tal on raske oma emotsioone kontrollida, sobibki üksiolek kõige paremini. Ka peale täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamist ei esitanud kaebaja psühhiaatrile kaebusi üksinda kambris viibimisest tekkinud tervisehäirete kohta (03.04.2017. a ravilugu nr 323, 26.04.2017. a ravilugu nr 324, 24.05.2017. a ravilugu nr 326).
13.Üheski vanglale esitatud pöördumises ei kurtnud kaebaja üksinda kambris viibimisega kaasnevat negatiivset mõju oma tervisele. Kaebaja avaldas soovi enda ümberpaigutamiseks psühhiaatriaosakonda, kuna ei saanud viibida E1 osakonnas, kus teised kinnipeetavad teda häirivad. Kaebaja paigutamist vangla psühhiaatriaosakonda kaaluti 30.12.2016, meditsiiniosakonna juhataja hinnangul sellist ravivajadust kaebajal ei olnud.
14.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust hinnati 09.01. ja 09.02.2017. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti hinnangust nähtuvalt oli kaebaja 02.01.2017 ähvardanud rünnata ametnikku ja 03.01.2017. a vestlusest ilmnes, et vaatamata oma tervisehäiretele eksperimenteeris kaebaja ravimite tarvitamisega, lubades edaspidi kõik ravimid ära võtta. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust 09.02.2017 taas hinnates küsiti arvamust vaimse tervise õelt, kes selgitas, et kaebajal võivad tema diagnoosist tulenevalt esineda viha- ja ärrituvushood. Kuigi kaebajale oli psühhiaatri poolt määratud vajalik ravi, oli kaebaja vahepeal omal algatusel lõpetanud psühhiaatrilise toetusravi. Alates 02.02.2017 nõustus kaebaja toetusraviga jätkama, kuid otsustamise hetkeks oli ravi kestnud seisundi hindamiseks liiga lühikest aega.
15.Paigutamine üksikkambrisse ei tähenda kinnipeetava sotsiaalset isolatsiooni. Kaebajal oli võimalik suhelda igapäevaselt vanglaametnikega ja vähemalt kord nädalas inspektorkontaktisikuga, tervishoiutöötajatega, vaimulikuga, sotsiaaltöötajaga ning advokaadiga. Halduskohtu otsus
16.Tartu Halduskohus jättis 30.04.2020. a otsusega (II kd, tl 2–10p) kaebuse rahuldamata ja kuulutas haldusasja menetluse tervikuna kinniseks.
17.Halduskohus märkis, et vaidluse lahendamisel on esmalt määrav, kas kaebaja üksikvangistuses hoidmine oli tema väidetavate psüühikahäirete tõttu üldse või selle kestust arvestades õigusvastane ja väärikust alandav. Ning teiseks, kas kinnipidamistingimused kogumis võisid mõjuda kaebaja väärikust alandavalt ja seeläbi põhjustada hüvitamisele kuuluvat kahju. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tema enda käitumine – kaaskinnipeetava ründamine. VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt on alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks muuhulgas, kui kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise sätted ei täpsusta, milliseid asjaolusid või kriteeriume tuleb vanglal otsustamisel veel kaaluda. Seega tuleb lähtuda HMS § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusotsuse õiguspärasuse nõuetest ning VangS §-st 41 tulenevast inimväärikuse tagamise kohustusest konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades.
18.Kohtupraktika on jõudnud järeldusele, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad kinnipeetava isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta tema isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (nt RKHKo 28.02.2020, 3-17-1503, p 17 ja seal viidatud EIKo 04.07.2013, 4242/07 – Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63-64, 67 ja 69).
19.Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ei ole üksikvangistus iseenesest vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 3, kuid selle määratlemisel tuleb lähtuda konkreetsest eesmärgist ja asjaoludest, sh mõjust puudutatud isikule (nt EIKo 13.11.2018,
70465/14 – A.T. vs. Eesti,1 p 71-72 ja seal viidatud lahendid). EIK on ka arvamusel, et teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus, kuid täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega (vt samas p 72 ja viidatud praktika). Üksikvangistust ei või kohaldada igavesti ning isikul peavad olema selle vastu menetluslikud tagatised (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28.04.2020. a otsus nr 3-18-1895, p 16). Isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäired, võib pidada üksikvangistuse suhtes vaieldamatult tavapärasest enam haavatavaks.
20.Kaebaja puhul ei ole tegemist karistuse täieliku kandmisega üksikvangistuses, vaid talle on tema vägivaldse käitumise tõttu kohaldatud kindlaksmääratud ajavahemikel eraldatud lukustatud kambris viibimist kui täiendavat julgeolekuabinõud.
21.Nn Mandela reeglite2 art 45 näeb ette, et üksikvangistust ei tohi kohaldada mh psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes. Reeglite art-d 43-44 keelavad kasutada üksikvangistust sh distsiplinaarkaristusena (Eesti kontekstis kartserikaristusena) määramata ajaks või pikaajaliselt (järjestikku üle 15 ööpäeva). Üksikvangistuse negatiivset mõju on täheldatud nii kinnipeetavate tervisele kui ka sotsiaalsetele võimetele ning seda peetakse erandlikuks abinõuks3.
22.Erinevates teadusartiklites on märgitud, et üksikvangistust, kui see on möödapääsmatu, tuleb kohaldada nõuetekohases menetluses, võimaldades regulaarset, sõltumatut ja asjatundlikku järelevalvet. Kinnipeetavat tuleb hoida kohastes füüsilistes tingimustes, võimaldades viibimist värskes õhus ja füüsilist aktiivsust. Rõhutatud on inimväärikust austavat kohtlemist ja tähendusrikast sisulist tegevust. Kättesaadavad peavad olema hariduslikud, oskusi andvad ja lõõgastavad programmid, raamatud, ajakirjandusväljaanded, võimaldada tuleb suhtlust pere ja lähedastega nii kohtumistel, kirjade kui telefoni teel. Samuti on uurimustes välja toodud, et üksikvangistusel on erinev mõju üksikjuhtudel, näiteks arvestades isiku tervislikku olukorda.4
23.Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 näeb p-s 60.5 ette, et üksikvangistust määratakse karistusena üksnes erandjuhul ja kindlaks ajavahemikuks, mis on võimalikult lühike.5 Samas on ette nähtud, et arst või arsti alluvuses töötav meditsiiniõde pöörab erilist tähelepanu üksikvangistuses viibivate vangide tervisele, külastab neid iga päev, osutab neile kohest arstiabi ja ravib neid vangi enda või vangla personali nõudel (p 43.2) ning kannab direktorile ette juhtudest, mil vangistuse jätkumine või vangistuse tingimused, sealhulgas üksikvangistus, ohustavad tõsiselt vangi füüsilist või vaimset tervist (p 43.3). Soovitustes on tähelepanu pööratud nende isikute kinnipidamise erisustele, kes põevad vaimuhaigust või kelle vaimne tervis ei võimalda nende kinnipidamist vanglas (p-d 12 ja 47).
24.Eesti õiguskorras on rõhutatud vanglareeglistiku soovituslikku iseloomu ja käsitatud seal sätestatut eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (RKHKo 07.04.2010, 3-3-1-5-10, p 19).
25.Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT)6 ja EIK praktika (nt EIKo 06.03.2014, 31535/09 – Gorbulya vs. Venemaa, p 75) käsitab sisuliselt üksikvangistusena lisaks kartserikaristusele ka eraldatud lukustatud kambris hoidmist. Komitee leidis 2017. a Eesti külastuse tulemusena, et üksikkambritesse paigutatud vangide puhul oli režiim võrreldav üksikvangistusega (viidatud raport lk 33). Riigisisese õiguse seisukohast on Riigikohus pidanud siiski oluliseks kartserikaristuse täitmisele pööramist selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest (RKHKo 04.06.2018, 3-15-2943, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (sh oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud.
26.Kehtivast riigisisesest õigusest ei tulene otsesõnu kohustust arvestada eraldi lukustatud kambrisse paigutamisel isiku terviseseisundit, sh vaimset tervist. Eelpool viidatud reeglid on olemuselt soovituslikud. Erinevalt näiteks kartserikaristuse täitmisele pööramisest (VangS § 65 lg-d 1 ja 6) võib täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse ilmnemine nõuda edasilükkamatut reageerimist (vt VangS § 69 lg 4). Kui isikute või vangla julgeoleku kaitse on ajakriitiliselt vältimatu, ei pruugi ametnikul olla otsustamiseks vajalikku teavet ega aega selle töötlemiseks. Olukorrast olenevalt võib olla eraldatud kambrisse paigutamine vähemalt kiiret otsustamist vajaval juhul ning lühiajaliselt üks vähestest või ainus tõhus abinõu kas isiku enda või teise isiku elu ja tervise või vangla julgeoleku kaitseks.
27.Ka praegusel juhul on tõendamist leidnud kaebaja käitumine, mis küllaldase tõsidusega ohustas kaaskinnipeetava tervist. Vastustaja on küll lisaks eraldatud lukustatud kambri režiimile piiranud ka kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelanud kehakultuuriga tegelemise, kuid ei ole kasutanud ohjeldusmeetmeid (VangS § 69 lg 2 p 5), mis võivad agressiivsete kinnipeetavate puhul samuti vajalikuks osutuda. Kaebaja paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse on vastustaja pidanud vajalikuks, kuna see võimaldab eraldada ta suuremast hulgast kinnipeetavatest ning vastasel korral oleks raskendatud tema kui vanglas viibivatele isikutele võimalikku ohtu kujutava kinnipeetava üle tõhusa järelevalve tagamine. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramist põhjendas vangla samuti vajadusega vältida kokkupuuteid kinnipeetavatega ning kehakultuuriga tegelemine oli keelatud, kuna see näeb ette kinnipeetavate osakondade kaupa spordisaali või -väljakutele viimist. Vastustaja on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades esitanud käskkirjas oma kaalutlused abinõude kohaldamise põhjendatuse kohta (I kd, tl 15-16).
28.Halduskohus nõustus vastustajaga, et olukorras, kus oht on tuvastatud ja selle realiseerumine tõenäoline, ei saa isegi teadaolevate diagnooside korral jääda äraootavale seisukohale ning vanglal tuleb kaitsta ka teisi vanglas viibivaid isikuid.
29.Kehtiv vangistusõigus ei näe psüühikahäirega isikute jaoks kas nende enda kaitseks või neist lähtuva ohu tõrjumiseks ette vastavat erirežiimi ega muid kohaseid abinõusid, mis Raport Eesti valitsusele piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) Eesti külastuse kohta, mis toimus 27. september kuni 5. oktoober 2017 (https://rm.coe.int/168098db94).
võimaldaks vältida VangS §-s 69 sätestatud abinõude kohaldamist, kuid saavutada need eesmärgid sama tõhusalt, arvestades samas isiku vaimse tervise olukorda.
30.Halduskohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtetest ilmneb, et enne praeguse vaidluse tinginud vahejuhtumit oli kaebajale pandud psühhiaatrilisteks diagnoosideks „F 19.71 Mm-resid. või hil.ps.h- isiksus- või käitumish“ ning „F60 spetsiifilised isiksushäired“ (I kd, tl 150-151p). Sama ilmneb ka meditsiiniõe ülevaatest (I kd, tl 199-200).
31.Kaebaja palus (I kd, tl 139, tõlge tl 141) asja uuel läbivaatamisel arvestada ka tema diagnoosidega F60.2 – dissotsiaalne isiksuse häire ja maania (F31.XX) ning sõltuvusega psühhoaktiivsetest ainetest (F19.XX). Kaebaja tervisekaardi andmetel ei olnud kaebajal selliseid diagnoose praeguse vaidlusega hõlmatud üksikvangistuse kohaldamise eel ega selle kestel. Seega ei saanud ka vastustaja selliste diagnoosidega üksikvangistuse kohaldamist ega selle jätkamist otsustades arvestada, vaid sai lähtuda üksnes otsustamise ajal teada olnud terviseseisundist.
32.Meditsiiniõe ülevaates on viidatud ka psühhiaatri hinnangule, et kinnipeetava tervislik seisund ei ole muutunud sel viisil, et ta ei tohiks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu viibida eraldatud lukustatud kambris. Kaebaja puhul ei ole ka ilmnenud, et ta ei võiks pandud diagnooside tõttu talle määratud karistust kanda vanglas ega ole peetud vajalikuks asendada vangistust karistusseadustiku §-s 86 ette nähtud psühhiaatrilise sundraviga.
33.Vastustaja kontrollis vaidlusalusel ajavahemikul kahel korral (09.01. ja 09.02.2017, st umbes kord kuus; protokollid I kd, tl 175 ja 176) täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise põhjendatust. Vastustaja otsustas abinõude kohaldamist jätkata, olles küsinud kaebajaga lähemalt kokku puutunud vanglaametnike arvamust ning 09.02.2017. a otsuse tegemisel ka tervishoiutöötaja seisukohta.
34.Kaebaja tervisekaardist (I kd, tl 150 jj) nähtuvalt viibis kaebaja sageli arsti või meditsiiniõe vastuvõtul: 14.12.2016, 02.01. ja 02.02.2017 vaimse tervise õe vastuvõtul; 08.12.2016 arsti poolt läbi viidud tervisekontrollis (meditsiiniline üldläbivaatus) ning 30.12.2016 plaanilisel valvemeediku vastuvõtul; 04.01.2017 ortopeedi ja 24.01.2017 hambaarsti vastuvõtul; 20., 24. ja 25.01.2017 oli kaebaja vastuvõtul seoses kõhuvalu ja maovaevustega ning suhtles üldarstiga. Seejuures on 25.01.2017 üldarsti vastuvõtul dokumenteeritud kaebaja enda soov lõpetada ketipinori (vaimse tervise häirete korral kasutatav ravim7) kuur. Seega on kaebaja vaimse tervise küsimus olnud tähelepanu all ka üldarsti, mitte üksnes vaimse tervise õe vastuvõttudel.
35.Tervishoiutöötajad märkisid, et patsient oli vastuvõttudel rahulikus meeleolus ja hindas psühhiaatri määratud toetusravi piisavaks; enesetunde osas kaebusi ei esitanud ning oli enda initsiatiivil lõpetanud psühhiaatri märatud ravimite võtmise, arvates, et need pole talle enam vajalikud. Kohtumistel tervishoiutöötajatega ei ole kaebaja tervisekaardil kunagi märgitud, et ta kurdaks üksinda eraldatud lukustatud kambris paiknemisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Hoopis vastupidiselt nähtus vaimse tervise õe 14.12.2016. a sissekandest (ravilugu nr 306; I kd, tl 151), et kaebaja oli üksinda kambris viibimisega hoopis rahul, sest siis teised ei ärrita teda, ning kuna tal on raske oma emotsioone kontrollida, siis sobibki üksiolek kõige paremini. Kaebaja soovis psühhiaatriga nõu pidada statsionaari (psühhiaatriaosakonda) paigutamise suhtes, kuid tervisekaardi sissekande kohaselt selleks näidustust ei olnud. Kaebaja on soovinud psühhiaatriaosakonda paigutamist, et vältida ärritavaid ja konfliktideni viivaid
kontakte kaaskinnipeetavatega (I kd, tl 183). Enne 02.12.2016. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist on kaebaja arsti vastuvõtul märkinud, et ei soovi töötada, kuna ärritub kergesti ja võib kedagi rünnata. Pärast täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamist ei esitanud kaebaja psühhiaatrile kaebusi üksinda kambris viibimisest tekkinud tervisehäirete kohta (nt 03.04.2017. a ravilugu nr 323; 26.04.2017. a ravilugu nr 324; 24.05.2017. a ravilugu nr 326).
36.Psühhiaater dr S. Kail avaldas arvamust, et kaebaja diagnoosid F19.71 ja F19.75 (isiksusvõi käitumishäire ning hilise tekkega psühhoos) iseenesest ei määra erikohtlemise vajadust: isiksushäire ei vabasta kindlasti vastutusest, hilise tekkega psühhoosi korral sõltub selle raskusest. Karistamist ei pidanud psühhiaater põhjendatuks juhul, kui isik on „reaalsusest irdunud“. Kaebaja puhul ta seda aga ei tähelda. Psühhiaater oli seisukohal, et kui lukustatud kambris on tagatud psüühikahäire ravi ja järelevalve, võib seda kohaldada (dr Kaili e-kiri; I kd, tl 205).
37.Eelnevalt viidatud soovitustest ja kohtupraktikast tulenevalt peab üksikvangistuses viibiv kinnipeetav olema pideva meditsiinilise järelevalve all. Tervisekaardi väljavõtetest ja meditsiiniõe ülevaatest nähtuvalt ei külastanud tervishoiutöötajad kaebajat küll igapäevaselt, nagu seda soovitatakse (vanglareeglistiku p 43.2), kuid tema terviseseisund oli järjekindlalt meedikute tähelepanu all ning ta viibis erinevate spetsialistide vastuvõtul. Lisaks vaimse tervise õe vastuvõttudele on sai vaimse tervise küsimustes konsulteerida üldarstiga ning sai erinevat eriarstiabi.
38.Miski kaebaja raviloo kannetest ei viita sellele, et üksinda kambris viibimine põhjustanuks talle üleelamisi. Kaebaja tunnistas konflikte teiste inimestega ning ärrituvust ja möönis üksinda olemise eeliseid. Praegune vaidlus hõlmab üksnes väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise. See, kas inimene tunneb ennast kohelduna väärikust alandaval moel, on suuresti subjektiivne. Praeguse vaidluse kaebaja teadvustas endale probleeme vaimse tervisega üksikvangistuse kohaldamise ajal, kuid suhtlusest tervishoiutöötajatega ega vaietest või pöördumistest vastustajale ei ilmnenud, et ta tunnetanuks tema suhtes üksikvangistuse mõju väärikust alandavalt.
39.Kaebaja vastavad väited on vastuolulised. Ühelt poolt ta rõhutas kohtule kaebust esitades tema üksikvangistusse paigutamise lubamatust ning et see tekitas temas solvumistunnet, hirmu, ärevust, ärritust, nördimustunnet jne (kaebus, I kd, tl 2). Kahju hüvitamise taotluses vanglale märkis kaebaja küll üksikvangistuse lubamatust, kuid ei rõhutanud sellest tulenevaid emotsionaalseid üleelamisi, vaid viitas erinevate hüvede puudumisele või ebapiisavusele (vt käesoleva otsuse p 7). Üksinda kambris viibides ei nimetanud kaebaja kordagi ei tervishoiutöötajatele ega pöördumistes vanglale (vaided, taotlused), et olukord põhjustanuks väärikuse alandamist või emotsionaalseid probleeme, mida ta loetles kaebuses kohtule.
40.Eelnevat arvestades leidis halduskohus, et vastustaja kontrollis regulaarselt (kord kuus) üksikkambris viibimise ja teiste piirangute jätkamise aluste olemasolu ning esitas vastavad põhjendused ja kaalutlused vaide- ja kohtumenetluses kontrollitavates protokollides. Kaebaja oli jätkuvalt üksikkambris viibimise ajal tõhusa meditsiinilise järelevalve all ning muuhulgas kontrolliti tema vaimset tervist. Kaebaja diagnoosid ei olnud psühhiaatri hinnangul sellised, mis välistanuks kaebaja üksikvangistuse.
41.Halduskohtu hinnangul ei saanud jätkuv üksikkambri režiimi kohaldamine, arvestades ka kaebaja enda väljendatud seisukohti üksinda olemise eeliste kohta, muutuda õigusvastaseks
üksnes selles kestuse tõttu. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises, kui selle jätkuvuse põhjendatust on kontrollitud, ei saa ajutiselt teha vaheaegu ja isikut leebemale režiimile viia, kuna see poleks kooskõlas abinõude eesmärgiga (kaitsta teisi kinnipeetavaid ja vangla julgeolekut).
42.Kambrite, kus kaebaja viibis, füüsiliste tingimuste osas oli kaebajal etteheide, et ta pidi üksikvangistuses viibima ilma värske õhu juurdepääsuta kambrites, kus aknad on kinni keevitatud. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kui vangla on piisava õhuringluse taganud sundventilatsiooniga ning VangS § 45 lg 1 ei nõua kambris avatavate akende olemasolu, siis ei muuda avatava akna puudumine kinnipidamistingimuste kvaliteeti oluliselt. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale oli tagatud igapäevane võimalus viibida vähemalt üks tund värskes õhus.
43.Olmetingimuste osas väitis kaebaja veekeedukannu puudumist, kuid ei täpsustanud, miks ta pidas seda väärikust alandavaks. Veekeedukann ei kuulu VSkE § 7 lg 1 järgi kambri kohustuslike sisustuselementide hulka ning vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda kambris sooja vee olemasolu (RKHKm 15.12.2011, 3-3-1-57-11, p 13). Praegusel juhul viibis kaebaja tingimustes, kus kambris puudus soe vesi nõude pesemiseks, kuid soovijatele väljastati nõude pesemiseks lappe ning nõudepesuvahendit oleks olnud võimalik osta vangla kauplusest. Veekeedukannu mittevõimaldamine ei olnud õigusvastane ega halvendanud kinnipidamistingimuste kvaliteeti oluliselt.
44.Kuigi kaebaja kandis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ka kartserikaristust, ei ilmnenud, et kaebaja suhtes oleks kohaldatud täiendavalt kartserikaristuse kandmisest tulenevaid piiranguid. Vastustaja selgituste kohaselt voodivarustust päevaseks ajaks kambrist ära ei võetud ja kinnipeetaval oli võimalik kasutada neid ka päevasel ajal. Vastustaja rõhutas ka kaebaja võimalust teha sisseoste (I kd, tl 171).
45.Viidatud kohtupraktika pidas üksikvangistuse õiguspärasuse hindamisel oluliseks sotsiaalsete kontaktide võimaldamist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes kohaldatud režiimi iseärasuse tõttu oli tema igapäevane suhtlus piiratud. Viibimine eraldatud lukustatud kambris ja ka kartseris ei tähendanud täielikku isolatsiooni ja igasuguste sotsiaalsete kontaktide puudumist, kuid need olid režiimi olemusest tulenevalt piiratud. Seejuures oli lukustatud kambri režiim vähem piiravam võrreldes kartserirežiimiga. Näiteks VangS § 24 lg-s 4 ja § 25 lg-s 5 ette nähtud lühi- ja pikaajalised kokkusaamised olid kartseris viibimise ajal keelatud, kuid neid lubati eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal. Erinevused olid kambris lubatud esemete (sh kirjandus) ning tegevuste osas ning eraldatud lukustatud kambri režiim võimaldas rohkem võimalusi aega sisustada.
46.Vastustaja selgitustest (I kd, tl 171-171p) ja tervisekaardi sissekannetest nähtus, et kaebajal olid üksikvangistuses viibides igapäevased kokkupuuted ametnikega, vähemalt kord nädalas inspektor-kontaktisikuga, korduvad kohtumised erinevate tervishoiutöötajatega, s.h vaimse tervise õega (I kd, tl 150p-152). Soovi korral oli kaebajal võimalik kohtuda vaimulikuga vestlusteks (10.01. ja 15.02.2017) ning saada temalt religioosset kirjandust. Kaebajal oli 12.12.2016 vestlus sotsiaaltöötajaga, 30.12.2016 ja 03.01.2017 teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga, 28.02.2017 inspektor-kontaktisikuga ning 09.02.2017 kokkusaamine advokaadiga. Halduskohus möönis, et kohtumised olid valdavalt ametlikud ning vaid vestlusi vaimulikuga sai pidada isiku jaoks ametlikest vestlustest tähendusrikkamaks. Samas oli kaebaja suhtlus tervishoiutöötajatega märkimisväärselt tihe ning oma iseloomult kindlasti vähem ametlik. Kaebaja ei väitnud ka, et ta oleks soovinud vaidlusaluse ajavahemiku jooksul
kohtumisi lähedastega. Samuti ei väitnud kaebaja, et tal olnuks takistusi vanglaväliseks suhtluseks telefoni või kirja teel.
47.Vastustaja selgitustest ilmnes, et eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal oli kinnipeetaval võimalik lugeda vangla poolt pakutavaid ajalehti, ajakirju ning laenutada raamatukogust raamatuid. Kaebaja ise märkis samasisulises kahju hüvitamise taotluses Justiitsministeeriumile (I kd, tl 10-11), et kättesaadavad olid eestikeelsed ajalehed, raadio, arvutiaeg ja vahepeal raamatud (I kd, tl 10p). Kaebaja väitel ei tagatud talle eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal piisavalt võimalust lugeda venekeelseid ajalehti.
48.VangS § 30 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Vastustaja selgitas (17.07.2017. a vastuse p 2; I kd, tl 7p), et ajalehte „Novoje Vremja“ jagati suletud osakonnas paiknevatele kinnipeetavatele, kes selleks soovi avaldasid, sooviavalduste järjekorras. Asjaolu, et vangla on korraldanud ajalehtede lugemise järjekorra alusel, ei välista võimalust ajalehte lugeda ega kujuta endast vastustaja õigusvastast käitumist. Kuna kaebaja on läbinud ka juba arvestatavas mahus riigikeele õpinguid, oli tal võimalus lugeda ka eestikeelseid ajalehti. Informatsiooni kättesaadavus oli lisaks ajalehtede lugemise võimalusele tagatud ka võimalusega kuulata venekeelset raadioprogrammi (Raadio 4).
49.Kaebaja sõnul ei võimaldatud tal täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise tõttu vaadata telerit. VangS § 31 lg 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Siiski ei kuulu teler kambri kohustuslike elementide hulka ning vanglal puudub kohustus tagada teleri olemasolu igas kambris. Vaidlus puudub selles, et kaebajal isiklikku telerit ei olnud. Eraldi lukustatud kambri režiim ja kaebaja suhtes kohaldatud liikumisning suhtlemispiirangud olid olemuselt sellised, mis ei võimaldanud tal vaadata üldkasutatavat telerit. Arvestades VangS § 41 lg-s 2 sätestatut on õigustatud ka ajutine piirang telesaadete jälgimisel. Selline piirang ei riivanud ülemääraselt kaebaja õigust saada informatsiooni (VangS § 31) ja veeta aega, kui tal oli võimalus lugeda ajalehti ja raamatuid ja kuulata raadiot ning seejuures ka tema eelistatud (vene) keeles.
50.Kaebaja väitel ei saanud ta täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise tõttu osa võtta riigikeele kursusest ega taasühiskonnastavatest tegevustest. Vastusest kahju hüvitamise nõudele ilmnes, et riigikeele kursus kestis 30.08.–20.12.2016. Kursuse ajalist kestust arvestades jäi kaebajal liikumispiirangute kohaldamise tõttu läbimata vähem kui 1⁄4 kursuse kestusest. Samas oli kaebajal võimalus iseseisvalt edasi õppida ning ta sooritas riigikeele B2 taseme eksami, seejuures tulemusega 80% võimalikust punktisummast.
51.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal polnud võimalik osaleda vaidlusalusel ajavahemikul väljaspool kambrit toimuvates taasühiskonnastavates tegevustes (sh rühmas toimuvates tegvustes) ega tööhõives. Töötamise kohta on kaebaja enne julgeolekuabinõude kohaldamist tervishoiutöötajale märkinud, et ei soovi töötada, kuna see tähendab kokkupuudet teiste kinnipeetavatega ja seetõttu võimalikke konflikte (17.11.2016. a ravilugu nr 302; I kd, tl 150p). Seega ei olnud alust eeldada, et kaebaja jaoks olnuks töötamine suhtluse tähendusrikkuse seisukohast oluline. Vastustaja selgitas 03.02.2017. a vaideotsuses, et ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal saab kohtuda psühholoogiga, kui kinnipeetav seda taotleb. Samuti seda, et üksuse juht viis kaebajaga läbi programmijärgseid vestlusi (I kd, tl 194p).
52.Kaebaja igapäevane suhtlus vaidlusega hõlmatud ajavahemikus oli pigem ametlikku laadi, kuid siiski küllalt sage. Pole ilmnenud, et suhtlemine lähedastega olnuks takistatud kirja või telefoni teel või et kaebaja oleks soovinud kasutada võimalust lähedastega kokku saada. Tähendusrikka ajaveetmise võimalused (raadio, ajakirjandus, raamatud) olid tagatud. Taasühiskonnastavaid tegevusi, mis eeldanuks viibimist koos kaaskinnipeetavatega, kaebaja julgeolekuabinõude olemuse tõttu küll jätkata ei saanud. Samas võimaldati tal iseseisvalt õppides läbida viimane osa riigikeele kursusest ja eksam sooritada ning toimusid programmijärgsed vestlused. Halduskohtu hinnangul ei viibinud kaebaja sellises isolatsioonis ega ilma mõtestatud tegevuse võimaluseta, et tema kinnipidamist kui tervikut saaks pidada väärikust alandavaks kohtlemiseks.
53.Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus, et kaebaja üksikvangistuses hoidmine 86 päeva vältel ei olnud kinnipidamise asjaolusid (kestus, põhjendatuse kontroll, meditsiiniline järelevalve, füüsilised kinnipidamistingimused ning sotsiaalne suhtlus ja vaimselt stimuleerivad tegevused) tervikuna hinnates väärikust alandav. Vastustaja ei tekitanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Kaebaja apellatsioonkaebus
54.Kaebaja esitas 07.05.2020 Tartu Ringkonnakohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 tühistamiseks (I kd, tl 12-13p, 19-20p, 29-30p, 32-32p).
55.Kaebaja leidis, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, hindas ebaõigesti tõendeid HKMS § 180 lg 1 järgi, rikkus proportsionaalsust.
56.Kaebaja kordas varem esitatud asjaolusid ning viitas lisaks sellele, et lugemisvara oli ebapiisavalt (7 raamatut kuus), sugulased (õde ja tema tütar) elavad Tallinnas ega saanud kokkusaamisele tulla, õigusalast infot oli võimalik vaadata 1 tund päevas ning vaidlusalusel perioodil viibis ta kahel korral kartserirežiimil, kus kõik voodivarustus võeti ära. Kaebaja arvates oleks teda tulnud toimetada arst-psühhiaatri juurde kohe detsembrikuu algul ning arst oleks teinud vestluse ja määranud talle ravi. Sellisel juhul oleks psühhiaater saanud öelda, et kaebaja käitumine oli tingitud rohu mõjust ning karistus oleks võinud olla ainult 30 või 45 päeva. Halduskohus jättis analüüsimata tervisekahjustuse seoses kaebaja kõhuvaludega.
57.Kaebaja esitas 27.08.2020 taotluse küsida Tallinna vangla meditsiiniosakonnast kaebaja haigusloo väljavõtet ajavahemiku 14.07.–26.08.2020 kohta ja taotluse määrata kaebajale psühhiaatriline ekspertiis seoses uue asjaolu ilmnemisega, milleks oli Tallinna Vangla psühhiaatri poolt 14. ja 21.08.2020 kaebajale pandud diagnoos F.7.2 – peaaju trauma. Kaebaja esitas 10.11.2020 taotluse võtta tõendiks kaebaja 20.12.2016 esitatud esialgse õiguskaitse taotlus haldusasjas nr 3-16-2660. Tartu Vangla vastus apellatsioonkaebusele
58.Tartu Vangla märkis vastuses apellatsioonkaebusele, et jääb varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja kaebaja eraldihoidmine ei olnud õigusvastane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
59.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
60.Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, hindas ebaõigesti tõendeid HKMS § 180 lg 1 järgi ja rikkus proportsionaalsuse põhimõtet. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ning ka apellatsioonkaebuses toodud kaebaja väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
61.Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja juba varem esitatud väidetele lisaks, et raamatuid oli ebapiisavalt; sugulased (õde ja tema tütar) elavad Tallinnas ega saanud kokkusaamisele tulla; õigusalast infot oli võimalik vaadata vaid 1 tund päevas ning vaidlusalusel perioodil viibis ta kahel korral kartserirežiimil, kus võeti ära kogu voodivarustus. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et tegemist on uute asjaoludega, millele kaebaja ei ole viidanud kohtueelses menetluses ega halduskohtule esitatud menetlusdokumentides. Apellatsioonimenetluses selliste asjaolude väljatoomine, millele varasemas menetluses ei ole viidatud, ei ole lubatav ning seetõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta.
62.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt peab kaebaja üksikvangistust kahjulikuks. Siiski ei ole kaebaja selgelt välja toonud, milles kahjulikkus konkreetselt tema puhul avaldus. Ringkonnakohus nõustub, et üksikvangistus võib mõjuda isikule negatiivselt, kuid käesoleval juhul ei ole menetluse käigus ilmnenud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kahjulik mõju avaldus konkreetselt kaebaja suhtes. Asja materjalidest nähtub, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal oli kaebaja arstide pideva järelevalve all ning ka tervisekaardi andmetest ei nähtu, et üksinda kambris paiknemine oleks kaebajale mõjunud tervist või väärikust kahjustavalt. Vastupidi, kaebaja avaldas menetluse käigus korduvalt (nähtub ka tervisekaardi väljavõttest), et üksinda kambris paiknemine iseenesest ei häirinud teda, probleemiks olid muud asjaolud. Halduskohus analüüsis asja teistkordsel läbivaatamisel põhjalikult kaebaja kui psüühikahäiretega isiku eraldatud kambrisse paigutamise õiguspärasust ning selgitas välja, et julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes ei olnud kaebaja väärikust alandav ega ebaproportsionaalne ei eraldi võetult ega kogumis muude vaidlusaluste tingimustega.
63.Kaebaja arvates oleks teda tulnud toimetada arst-psühhiaatri juurde kohe detsembrikuu algul ning arst oleks teinud vestluse ja määranud talle ravi. Sellisel juhul oleks psühhiaater saanud öelda, et kaebaja käitumine oli tingitud rohu mõjust ning karistus oleks võinud olla ainult 30 või 45 päeva. Ringkonnakohus märgib, et kaebajat ei viidud küll kohe psühhiaatri juurde, kuid tema tervislik seisund oli teada ja ta oli meditsiinilise jälgimise all. See nähtub ka kaebaja terviskaardi väljavõtetest. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et julgeolekuabinõude näol ei ole tegemist karistusega ning et julgeolekumeetmete kohaldamise põhjendatust kontrolliti kahel korral, 09.01. ja 09.02.2017.
64.Kaebaja esitas 27.08.2020. a taotluse küsida Tallinna vangla meditsiiniosakonnast kaebaja haigusloo väljavõtet ajavahemiku 14.07.–26.08.2020 kohta ja taotluse määrata kaebajale psühhiaatriline ekspertiis seoses uue asjaolu ilmnemisega, milleks oli Tallinna Vangla psühhiaatri poolt 14.08., 21.08.2020 kaebajale pandud diagnoos F.7.2 – peaaju trauma. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks küsida kaebaja haiguslugu perioodi 14.07.–26.08.2020 kohta
ega määrata kaebajale psühhiaatrilist ekspertiisi seoses asjaoluga, et psühhiaater pani kaebajale 2020. aasta augustis diagnoosiks peaaju trauma. Ringkonnakohus ei näe, kuidas nimetatud 2020. aasta terviseandmed võiksid mõjutada 2016. aasta lõpus ja 2017. aasta alguses kaebaja suhtes kohaldatud julgeolekuabinõude kohaldamisele hinnangu andmist ning jätab seetõttu nimetatud taotlused rahuldamata.
65.Kaebaja esitas 10.11.2020 taotluse võtta tõendiks kaebaja 20.12.2016. a esialgse õiguskaitse taotlus haldusasjas nr 3-16-2660 ja 15.11.2020 taotluse tõendina haldusasi nr 3-16-2660. HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel või uute tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja taotlustest ega ka kohtuasja materjalidest ei nähtu, mida kaebaja nende tõenditega soovib tõendada ning miks ei saanud neid esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Tartu Halduskohus tegi otsuse 30.04.2020. Haldusasi nr 3-16-2660 lõppes 03.01.2017. a lahendiga, mis jõustus 20.01.2017. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus nimetatud taotlused rahuldamata.
66.Kaebaja esitas 06.07.2020 apellatsioonkaebuse täiendusega koos järgnevad lisad 13 lehel: Tartu Vangla 02.12.2016. a käskkiri nr 6-1/1283, 09.01.2017. a protokoll, 09.02.2017. a protokoll, Sotsiaalministeeriumi 18.01.2020. a vastus nr 1.5-1.1/103-4, Eesti Puuetega Inimeste Koja vastuskiri, tervisekaardi väljavõte 4 lehel, ravimi infolehe väljatrükk kliinik.ee veebilehelt 4 lehel. Tartu Vangla 02.12.2016. a käskkiri nr 6-1/1283, 09.01.2017. a protokoll, 09.02.2017. a protokoll, tervisekaardi väljavõtted sisalduvad juba haldusasja toimikus ning seetõttu puudus vajadus nende uuesti esitamiseks. Sotsiaalministeeriumi 18.01.2020. a vastus nr 1.5-1.1/103-4, Eesti Puuetega Inimeste Koja vastuskiri ning veebilehelt kliinik.ee saadud ravimi infolehe väljatrükk ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul käesolevas menetlusstaadiumis olulist infot, mistõttu puudus vajadus nende esitamiseks. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et nimetatud lisad 13 lehel tuleb märgitud põhjustel tagastada.
67.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tartu Ringkonnakohus jätkas 07.05.2019. a määrusega kaebajale Tartu Halduskohtu poolt antud menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks vabastamiseks. Seetõttu kehtis Tartu Halduskohtu 21.06.2018. a määrusega antud menetlusabi ka apellatsioonimenetluses ja kaebaja oli vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 euro tasumisest. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis lähtuvalt HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 250 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
68.Kuna otsus sisaldab ka kaebaja terviseandmeid, siis tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja eraelu kaitseks kaebaja nimi otsuses tähemärgiga A.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.