4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. juunil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla kohaldas 2. detsembri 2016. a käskkirjaga nr 6-1/1283 kinnipeetav Xi (kaebaja) suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid: piiras tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelas kehakultuuriga tegelemise ja paigutas ta eraldatud lukustatud kambrisse. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja hiljem seitsme päeva pikkuse kartserikaristuse määramise põhjuseks oli kahe kinnipeetava vahel toimunud sõnavahetus, mille tulemusena lõi kaebaja kaaskinnipeetavat rusikaga alalõua pihta.
3-17-1503
2.X esitas 15. mail 2017 Tartu Vanglale taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 86 euro ulatuses. Taotluse kohaselt pidi taotleja viibima ajavahemikus 02.12.201628.02.2017 üksinda vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel kambris, kus aken oli kinni keevitatud, polnud piisavalt venekeelseid ajalehti, ilma veekannuta ja telerita, ilma eesti keele kursuseta ja taasühiskonnastava tegevuseta. Tartu Vangla jättis taotluse 17. juuli 2017. a vastusega nr 1-13/112-2 rahuldamata, esitades järgmised põhjendused. Aknad kambrites on kinni keevitatud julgeolekukaalutlustel. Siiski ei saa avatavate akende puudumist pidada õigusvastaseks, kuna ööpäevaringselt toimiva sundventilatsiooniga tagatakse kõikides kambrites elutegevuseks vajalik õhuhulk. X ei ole kahju hüvitamise taotluses tuginenud asjaolule, et tal venekeelse ajalehe lugemise võimalus üldse puudus, vaid viitas venekeelsete ajalehtede ebapiisavusele. Vangla võimaldab E-hoone 1. osakonnas lugeda venekeelset ajalehte ning on sellega täitnud ka VangS § 30 lg-st 1 tuleneva kohustuse. Lisaks on kinnipeetaval päevakajaliste sündmustega kursis olemiseks võimalik kuulata igasse kambrisse paigaldatud terminali vahendusel venekeelset raadiojaama Raadio 4. Xi isiklike asjade ühtse nimekirja kohaselt puuduvad tal isiklik teler ja veekeeduseade. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 1g-st 1 ega ka lg-st 4 (kartseri sisustus) ei tulene nõuet, et kinnipeetava kamber peab olema varustatud teleri või veekeeduseadmega. Täiendava julgeolekuabinõu olemusest tuleneb kinnipeetava vanglasisese liikumisvabaduse täiendav piiramine, mis on sarnane kartserikaristuse määramisega kaasnevate täiendavate piirangutega (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-41-11). VSkE § 8 lg-s 1 ette nähtud liikumisõigust ei ole kinnipeetaval, kes viibib eraldatud lukustatud kambris (VSkE § 8 lg 4). Kuna Tartu Vangla 02.12.2016 käskkirjaga nr 6-1/1283 oli Xi vanglasisene liikumine piiratud, siis teda riigikeele õppimiseks tundidesse ei viidud, kuid võimaldati iseseisvalt õppida, ning ta sooritas riigikeele B2 taseme eksami tulemusega 80% võimalikust punktisummast. Asjaolu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei ole ühtegi programmi ega hõivetegevust toimunud, ei tähenda, et taasühiskonnastavaid tegevusi poleks Xile üldse võimaldatud.
3.X esitas 19. juulil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vanglalt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt on mittevaraline kahju tekkinud talle 86 päeva jooksul üksikvangistuses (täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine VangS § 69 lg 2 p 1 alusel) viibimisel. Kaebaja väidab ka kahju tekitamist järgmistel põhjustel: kambris puudus värske õhu juurdepääs, teler ja veekeedukann ning ei võimaldatud taasühiskonnastavaid tegevusi, eesti keele kursust ning venekeelseid ajalehti. Kaebaja on tõstatanud ka küsimuse VangS § 69 lg 2 p 1 põhiseaduspärasusest. Vastustaja on esitanud vastuse kaebusele 31. augustil 2017 ning täiendavad seisukohad ja tõendid kirjalikus menetluses 21. septembril 2017. Kaebaja esitas täiendavad tõendid ja seisukohad 14., 17. ja 21. augustil ning 25. septembril 2017 (I kd, tl 50, 59, 63 ja 81).
4.Tartu Halduskohus jättis 11. oktoobri 2017. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse tervisekahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata ning otsuse resolutsiooni p-ga 2 kaebuse ülejäänud osas rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2018. a otsuse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 muutmata. Ringkonnakohus muutis otsuse resolutsiooni p-ga 2 halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 menetluskulude osas.
2(18)
3-17-1503
Riigikohus tühistas 28. veebruari 2020. a otsusega Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2017. a otsuse resolutsiooni punkti 2 ja Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2018. a otsuse ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohus määras 28. veebruari 2020. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Haldusasja uuel läbivaatamisel on kaebaja esitanud 2. märtsil 2020. a täiendavalt avalduse, milles muuhulgas soovib suurendada kahju hüvitise nõuet, märkides hüvitise summaks 1000 eurot (tl 139, tõlge tl 141), ning täiendavad taotlused ja seisukohad 10., 12. ja
20.märtsil 2020. Vastustaja on esitanud täiendavad kirjalikud seisukohad 24. märtsil 2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja taotleb kohtumenetluses väärikuse alandamise ja ajutise tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, väites järgmist.
5.1.Kaebajal diagnoositud psüühika-, sõltuvus- ja isiksusehäirete tõttu ei tohiks tema puhul kohaldada üksikvangistust (mitte rohkem kui 14 päeva).
5.2.Kaebaja on 86 päeva vältel viibinud kinni keevitatud akendega kambrites ilma värske õhu juurdepääsuta, ilma piisava võimaluseta lugeda venekeelseid ajalehti, ilma veekeedukannu ja telerita ning ilma võimaluseta osaleda eesti keele kursustel ja taasühiskonnastavas tegevuses. Vangla peab tagama võimaluse lugeda ajalehti eesti ja vene keeles ning soodustama kinnipeetava õppimist. Olukord tekitas kaebajas solvumist, hirmu, ärevust, ärritust ja nördimust.
5.3.Kaebaja on asja uuel läbivaatamisel palunud arvestada tema psüühilisi haigusi kuni 2. detsembrini 2016: F60.2 – dissotsiaalne isiksuse häire ja maania (F31.XX) vt RVL 21.05.15 nr 215/226 ning sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest F19.XX. Samuti sellega, et teda ei lubatud alates 2. detsembrist 2016 kuni 7. märtsini 2017 arsti (psühhiaatri) vastuvõtule vaid selle asemel kohtus temaga meditsiiniõde Anneli Int. Ebaõige ravi tulemusena kaebaja mitte ainult ei rünnanud kinnipeetavat, mille tõttu ta viibis VangS § 69 alusel üksikvangistuses, vaid pani ka
17.veebruaril 2017 toime distsiplinaarrikkumise.
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb oma 17. juuli 2017. a otsuses nr 1-13/112-2 esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning märgib täiendavalt vastuseks kaebusele järgmist.
6.1.Vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt ning kaebaja ei ole kaebuses toonud välja ühtegi sellist asjaolu, mis võimaldaks asuda vastupidisele seisukohale. Kaebaja viited Tartu Vangla kodukorra p-le 18.3.12 ja VangS § 34 lõikele 6 ei ole asjakohased – neist sätetest ei tulene vanglale kohustust viia kinnipeetav täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal eesti keele kursusele või võimaldada talle meelepärases koguses venekeelseid ajalehti. Kaebaja viidatud õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a vastus pöördumisele nr 6-1/161019/1604041 käsitleb kartserikaristuse maksimaalset pikkust, mitte praeguses kaebuses esitatud väiteid.
6.2.VangS § 45 lg 1 on erinormiks Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 5 suhtes, mille kohaselt peab eluruumi igal elu, töö-, ja magamistoal olema lahtikäiv aken. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistik“ p-st 18.2.a ei tulene, et kambris peaks konditsioneerisüsteemi olemasolul olema lahtikäiv aken.
6.3.Kaebaja ei esita sisulisi põhjendusi VangS § 69 lg 2 p 1 põhiseaduspärasuse osas. Kinnipeetava vanglasisese liikumis-ja suhtlemisvabaduse piiramine täiendava julgeolekuabinõuna ei ole põhiseadusvastane ega riku kinnipeetava õigusi 3(18)
3-17-1503
ebaproportsionaalselt. Kui edaspidiste õigusrikkumiste vältimiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks on vajalik ja põhjendatud teatud ajaks isiku vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust piirata, siis ei saa nende abinõude kohaldamist pidada põhiseadusvastaseks. Vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist hinnatakse igal konkreetsel juhul ning vastav otsus tehakse konkreetsest isikust ja asjaoludest lähtuvalt.
6.4.Vanglale 15. mail 2017 esitatud kahju hüvitamise taotluses ei nõudnud kaebaja hüvitist tervise kahjustamise eest. Seega ei ole kaebaja tervise kahjustamise osas järginud VangS §11 lõikes 8 ette nähtud menetluskorda. Isegi juhul, kui pidada kohtueelset menetlust seoses tervise kahjustamisega läbituks, jääb arusaamatuks, milles kaebaja tervise kahjustamine väljendus, ning kuidas on see seotud käesolevas kaebuses väidetavalt kahju tekitanud vangla tegevusega. Selgusetuks jääb kaebaja terviseseisundi (maohaav ja maovaevused) seos nende etteheidetega. Kaebaja poolt tõendina esitatud Tartu Vangla 7. augusti 2017. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 1-13/133-2 kohaselt tekitati kaebajale väidetav tervisekahju aga hoopis arstiabist ilmajäämise tõttu.
6.5.Asja uuel läbivaatamisel on vastustaja esitanud täiendavalt järgmised seisukohad seoses üksikvangistusega ja kaebaja terviseseisundiga.
6.5.1.Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja kaebaja eraldihoidmine ei olnud õigusvastane. Vanglale teadaolevalt ei ole kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kohtus vaidlustanud.
6.5.2.Tartu Vanglale teadaolevalt on kaebajal diagnoositud erinevatel aegadel erinevaid psühhiaatrilisi haigusi. Tartu Vangla on teadlik kaebaja tervislikust seisundist ja sellega arvestatakse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Üksnes psüühikahäire diagnoosimine ei tingi erikohtlemise vajadust ega muuda isikust tuleneva ohu vältimiseks eraldihoidmist lubamatuks. See sõltub terviserikke raskusest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ja konkreetsete meetmete valikul arvestatakse, milliseid abinõusid on konkreetse kinnipeetava suhtes võimalik kasutada. Vanglal tuleb arvestada, et tegemist on vangla üldist julgeolekut, teiste vanglas viibivate isikute julgeolekut või isikut ennast kaitsvate meetmetega ja ohuolukorra tekkimisel tuleb vanglal paratamatult kaaluda erinevaid hüvesid. Sõltumata isikul diagnoositud tervisehäiretest, tuleb vanglal kaitsta ka teisi isikuid.
6.5.3.Kaebajale anti võimalus esitada vastuväiteid Tartu Vangla 2. detsembri 2016. a käskkirjale nr 6-1/1283, tagades sellega võimaluse olla ära kuulatud. Kaebaja kirjutas omakäeliselt vastuväidete esitamiseks antud blanketile, et tal ei ole vastuväiteid, lisades ees- ja perekonnanime, allkirja ja kuupäeva. Tagantjärele ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas kaebajale selgitati võimalust esitada vastuväiteid ka tervisest tulenevast aspektist, kuid soovi korral oleks kaebaja saanud seda teha sõltumata vangla selgitusest.
6.5.4.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal eraldiseisvate toimingutena kaebaja vaimset tervist ei hinnatud, kuid talle oli tagatud psüühikahäire ravi ja piisav järelevalve. Tervisekaardist nähtuvad vaimse tervise õe vastuvõtud, 8. detsembri 2016. a tervisekontroll, meditsiiniõe plaaniline vastuvõtt 30. detsembril 2016, ortopeedi ja hambaarsti vastuvõtt, üldarsti vastuvõtud ja kohtumine meditsiiniõega. Kokkupuudetel tervishoiutöötajatega ei kurtnud kaebaja üksinda eraldatud lukustatud kambris paiknemisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Vaimse tervise õe 14. detsembri 2016. a sissekandest nähtuvalt oli kaebaja üksinda kambris viibimisega rahul, sest kuna tal on raske oma emotsioone kontrollida, sobibki üksiolek kõige paremini. Ka peale täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamist ei esitanud kaebaja psühhiaatrile kaebusi seoses üksinda kambris viibimisest tekkinud tervisehäirete kohta (03.04.2017. a ravilugu nr 323, 26.04.2017. a ravilugu nr 324, 24.05.2017. a ravilugu nr 326).
4(18)
3-17-1503
6.5.5.Kaebaja paigutamist vangla psühhiaatriaosakonda kaaluti 30. detsembril 2016. a, kuid meditsiiniosakonna juhataja hinnangul sellist ravivajadust kaebajal ei olnud.
6.5.6.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust hinnati 9. jaanuaril ja 9. veebruaril 2017. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti hinnangust nähtuvalt oli kaebaja 2. jaanuaril 2017 ähvardanud rünnata ametnikku ja 3. jaanuari 2017. a vestlusest ilmnes, et vaatamata oma tervisehäiretele eksperimenteeris kaebaja ravimite tarvitamisega, lubades edaspidi kõik ravimid ära võtta. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust 9. veebruaril 2017 taas hinnates küsiti arvamust ka vaimse tervise õelt, kes selgitas, et kaebajal võivad tema diagnoosist tulenevalt esineda viha- ja ärritusvushood. Kuigi kaebajale oli psühhiaatri poolt määratud vajalik ravi, oli kaebaja vahepeal omal algatusel lõpetanud psühhiaatrilise toetusravi. Alates 2. veebruarist 2017 nõustus ta toetusraviga jätkama, kuid otsustamise hetkeks oli saanud ravi liiga lühikest aega, et tema seisundit hinnata.
6.5.7.Vangla dokumendihaldussüsteemi andmetel ei ole kaebaja esitanud konkreetselt taotlust nn üksikvangistuse lõpetamiseks, kuid on esitanud vaided Tartu Vangla 2. detsembri 2016. a käskkirja nr 6-1/1283 ning julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise peale. Üheski vanglale esitatud pöördumises ei ole kaebaja kurtnud üksinda kambris viibimisega kaasnevat negatiivset mõju oma tervisele. Kaebaja avaldas ka soovi enda ümberpaigutamiseks psühhiaatriaosakonda, kuna ei saa viibida E1 osakonnas, kus teised kinnipeetavad teda häirivad.
6.5.8.Eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetav viibib vangla suletud eluosakonnas, kus puudub võimalus liikuda väljaspool elukambrit ja kasutada olmeruume ning teda ei viida spordiväljakule või spordisaali. Tal võimaldatakse viibida värskes õhus vähemalt 1 tund. VSkE § 101 kohaselt ei viida eraldatud lukustatud kambrist üld- või kutsekoolis õppivat kinnipeetavat tundidesse, kuid tal võimaldatakse iseseisvalt õppida ja saada õppejõududelt konsultatsioone. Kaebaja ei õppinud üld- või kutsekoolis. Kaebaja osales riigikeele B2 taseme kursustel ning lõpetas kursuse 20. detsembril 2016. Tundidesse kaebajat ei lubatud, kuid võimaldati osaleda riigikeele eksamil ja konsultatsioonil. Kamber oli varustatud ainult külma veega ning kinnipeetavatele võimaldatakse pesemist vähemalt kaks korda nädalas osakonna üldkasutatavas pesuruumis. Selle osakonna kambrites ei ole võimalik aknaluuke avada. Aknaluugid on kinni keevitatud julgeolekukaalutlustel. Voodivarustust on võimalik kasutada ka päevasel ajal. Kui kinnipeetaval ei ole keelatud isiklike esemete kasutamist, on tal võimalik neid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal kasutada. Isiklike asjade ühtse nimekirja kohaselt ei olnud kaebajal elektriseadmeid (raadiot, telerit, veekeeduseadet). Ka eraldatud lukustatud kambris viibival kinnipeetaval oli võimalik teha sisseoste.
6.5.9.Paigutamine üksikkambrisse ei tähenda kinnipeetava sotsiaalset isolatsiooni. Kaebajal oli võimalik suhelda igapäevaselt vanglaametnikega ja vähemalt kord nädalas inspektorkontaktisikuga, tervishoiutöötajatega, vaimulikuga, sotsiaaltöötajaga ning advokaadiga.
6.5.10.Eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal on kinnipeetaval võimalik lugeda vangla poolt pakutavaid ajalehti, ajakirju ning laenutada raamatukogust raamatuid.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja on esitanud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis väidetavalt on tekkinud talle täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise (nn üksikvangistuse) tõttu. Kaebaja väitel on eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine olnud õigusvastane põhjusel, et seda kohaldati tema kui psüühikahäirega inimese suhtes. Samuti on ta loetlenud rea muid asjaolusid, mis tema arvates mittevaralise kahju tekkimiseni viisid. Kohtueelses menetluses esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse järgmises sõnastuses (I kd, tl 9): „Palun Teid hüvitada mulle 86 € mittevaralise kahjuna seoses sellega et mina viibisin „üksinda“ alates 02.12.16 a kuni 28.02.17 a VangS § 69 alusel ilma 5(18)
3-17-1503
- võimaluseta taasühiskonna tegevuseta (kursuseta); - aknad olid sissekeevitatud (värske õhk oli 1t/päevas) - ilma piisava venekeelse ajaleheta - ilma keedukannuta - ilma telerita - ilma Eesti keele kursuseta (lõppes 12.12.16).“ Vastustajale esitatud taotluses märkis kaebaja: „Lisad: Jumi 11-7/439-21, 11-7/439-16 - 2 lk“. Viidatud lisa oli kahju hüvitamise taotlus Justiitsministeeriumile, milles kaebaja viitas samuti eelnimetatud probleemidele, ning väitis, et psüühikahäiretega kinnipeetavat ei tohi üksikvangistusse paigutada, loetledes tal diagnoositud psüühikahäireid. Samas tõstatas kaebaja ka küsimuse üksikvangistuse põhiseaduspärasusest (I kd, tl 10-11). Halduskohtule esitatud kaebuses märkis kaebaja, et soovib mittevaralise kahju hüvitamist seoses inimväärikuse alandamise ja ajutise tervise kahjustamisega. Kaebaja on lisaks asjaolule, et tema väärikust alandas ja tekitas mittevaralist kahju tema kui psüühikahäiretega isiku kinnipidamine üksikvangistuses, loetlenud veel rea asjaolusid, mis tema kinnipidamise õigusvastaseks muutsid. Ta märgib, et viibis üksikvangistuses ilma värske õhu juurdepääsuta (aknad kinni keevitatud), taasühiskonnastava tegevuseta, piisava venekeelse ajaleheta, keedukannuta, telerita ja eesti keele kursuseta (I kd, tl 2).
8.Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2017. a otsus on jõustunud resolutsiooni p 1 osas, milles kohus jättis kaebuse tervisekahju hüvitamise nõude osas läbi vaatamata (Riigikohtu 28. veebruari 2020. a otsus asjas nr 3-17-1503, p 14). Seega ei ole enam vaidlust tervisekahju hüvitamise nõude üle, vaid üksnes väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise osas. Kohtul tuleb vaidluse lahendamiseks välja selgitada, kas kaebajale sai väärikust alandaval moel kahju tekitada nn üksikvangistuses hoidmine ajavahemikus 2. detsembrist 2016 kuni 28. veebruarini 2017 koosmõjus muude kaebaja poolt välja toodud tingimustega. Kaebaja on vastavalt 2. märtsi 2020. a avaldusele täpsustanud oma kahju hüvitamise nõuet, märkides nõude suuruseks 1000 eurot (varem soovis hüvitist kohtu äranägemisel). HKMS § 49 lg 3 p 2 kohaselt ei loeta rahalise nõude suurendamist ega vähendamist kaebuse muutmiseks. Küll on aga kohus keeldunud 23. märtsi 2020. a määrusega lubamast kaebajal täiendada kaebust nõudega Tartu Vangla vastu seoses psühhiaatrilise abi osutamisega alates 2. detsembrist 2016 kuni 7. märtsini 2017 ja ebaõige raviga, kuna nende nõuete lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses (I kd, tl 167-168). Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja seda kohtumäärust vaidlustanud.
9.Riigikohus on 28. veebruari 2020. a otsuses seda haldusasja lahendades arvamusel, et vastustaja ja kohtud on jätnud ekslikult käsitlemata küsimuse, kas kaebajale tekitati kahju võimaliku õigusvastase üksikvangistusega, ning on piirdunud üksikute kinnipidamistingimuste õiguspärasuse hindamisega. Riigikohus märgib 28. veebruari 2020. a otsuses, et kaebust uuesti lahendades tuleb halduskohtul võtta seisukoht, kas kaebajat tohtis temal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega.
10.Vaidlus puudub selles, et Tartu Vangla kohaldas 2. detsembri 2016. a käskkirjaga nr 61/1283 (I kd, tl 15-16) kaebaja suhtes järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (VangS § 69 lg 2 p-d 1, 3 ja 4).
6(18)
3-17-1503
Kaebaja paigutati vangla S-hoone 5. osakonnast ümber E-hoonesse. Tartu Vangla 7. märtsi 2017. a käskkirjaga nr 6-1/211 (I kd, tl 24) lõpetati julgeolekuabinõude kohaldamine ning kaebaja paigutati tagasi S-hoone 5. osakonna kambrisse 305. Kaebaja paiknes ajavahemikus 02.12.2016 -14.02.2017 E-hoone 1. osakonna kambris 1021 ning ajavahemikus 14.02.2017 – 07.03.2017 sama osakonna kambris 1024. Seejuures on 03.01.2017-10.01.2017 ja 22.02.201701.03.2017 kaebaja kartserikaristust kandnud (vastustaja 21.09.2017 vastuse lisa 1; I kd, tl 7576). Vastustaja selgitusest saab järeldada, et kaebajat ei viidud kartserikaristuse kandmiseks teise ruumi. Kaebaja ei ole nimetanud, et talle oleks praeguse vaidlusega hõlmatud ajavahemikus kahju tekitatud kartserirežiimile olemuslikult omaste piirangutega. Vaidlust pole selle üle, et 2. detsembrist 2016 kuni 28. veebruarini 2017 (89 päeva) paiknes kaebaja kambris üksinda.
11.VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, samuti raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kaebaja puhul tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vanglal tekkinud kahtlus kaebaja ohtlikkuses kaaskinnipeetavate suhtes. Kaebaja ei ole praegusel juhul seadnud kahtluse alla asjaolusid, millele tuginedes otsustati ta paigutada eraldatud lukustatud kambrisse ja hiljem jätkata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist (vt ka otsus asjas nr 3-17-1503, p 17). Seega ei ole vaidlust selle üle, kas kaebaja tegevus, mis tingis täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise, on tõendatud. Samuti selle üle, kas kaebaja käitumist arvestades oli nende abinõude kohaldamine põhimõtteliselt õigustatud. Kaebaja on vaidemenetluses vaidlustanud nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kui ka nende jätkamist vastavalt 9. jaanuari ja 9. veebruari 2017. a protokollidele (vaideotsused I kd, tl 14, 191 ja 197) ning pole ilmnenud julgeolekuabinõude kohaldamise õigusvastasust. Samuti pole vaide- ega kohtuvaidluse tulemusena ilmnenud, et kaebajale jaanuaris-veebruaris 2017 kohaldatud distsiplinaarkaristused olnuks õigusvastased. Küll aga peab kaebaja tema paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse (üksikvangistust) õigusvastaseks tal diagnoositud psüühikahäirete tõttu.
12.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Reeglina võib vanglas täiendavate liikumispiirangute kohaldamisega põhjustatud kahju määratleda RVastS § 9 lg 1 mõttes vabaduse võtmisega tekitatud kahjuna (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p-d 11-12). Kaebaja nõuab praegusel juhul kahju hüvitamist selle eest, et teda kui psüühikahäirega isikut hoiti eraldi, jättes ta ilma taotluses ja kaebuses loetletud hüvedest ja kohaldades taotluses märgitud piiranguid (vt eelpool otsuse p 7). Eelnev viib järeldusele, et kaebaja arvates on talle kahju põhjustatud inimväärikuse alandamisega, s.o põhjustades kannatusi, „mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks“ (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1503, p 17).
13.Kaebaja on tõstatanud küsimuse VangS § 69 alusel kohaldatavate liikumis- ja suhtlemispiirangute põhiseaduspärasusest. Kaebajale on kohaldatud VangS § 69 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel nii täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse 7(18)
3-17-1503
piiramist ja kehakultuuriga tegelemise keeldu kui ka eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4). Riigikohus on 19. mai 2017. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-17 (viidates varasemale praktikale) rõhutanud vangla ulatuslikku kaalumisruumi julgeolekuabinõude kohaldamisel (p 16-18) ning keeldu kohaldada julgeolekuabinõusid karistuslikul eesmärgil (p 18.3). Tegemist on igakordse kaalutlusotsusega, mida tuleb põhjalikult ning kaalutlusi välja tuues põhjendada (samas p 18). Riigikohus on leidnud, et olukorras kus vanglal oli alust kahtlustada, et kaebaja on toime pannud raske distsipliinirikkumise, oli vangla julgeoleku tagamise ja kaebaja poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise ärahoidmise vajadus kaalukam kui kaebaja kohustus taluda talle ajutiselt seatud lisapiiranguid, ning pidas võetud meetmeid julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohaseks ning vajalikuks. Kohtu hinnangul ei ole senist väljakujunenud kohtupraktikat arvesse võttes põhjust pidada täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisega kaasnevaid piiranguid iseenesest põhiseadusvastaseks. Iga üksikotsustuse puhul on aga kinnipeetavatel võimalus vaide- ja kohtumenetluses vaidlustada nii abinõu kohaldamise põhjendatust, proportsionaalsust kui ka põhjendamiskohustuse täitmise piisavust.
14.Praeguse vaidluse lahendamisel on eeltoodut arvestades esmalt määrav, kas kaebaja üksikvangistuses hoidmine oli tema väidetavate psüühikahäirete tõttu üldse või selle kestust arvestades õigusvastane ja väärikust alandav. Ning teiseks, kas kinnipidamistingimused kogumis võisid mõjuda kaebaja väärikust alandavalt ja seeläbi põhjustada hüvitamisele kuuluvat kahju.
15.VangS § 41 lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla või Justiitsministeerium kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vanglateenistuse kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete, sealhulgas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1, mille kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (Riigikohtu 25. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-06, p 11). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldaluseid sätestava VangS § 69 lg 1 kohaselt on nende kohaldamise eelduseks nii kinnipeetavast lähtuv oht teistele isikutele või vangla julgeolekule kui ka vajadus hoida ära raske õiguserikkumise toimepanemist. Tegemist on eelkõige ennetuslikku laadi meetmega, mille kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi isikuid või kinnipeetavat ennast (L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 167). Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse abinõu valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti tuleb silmas pidada, et VangS § 41 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
16.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tema enda käitumine –kaaskinnipeetava ründamine, mille ajendas televiisoripuldi kasutamisest lähtunud erimeelsus kinnipeetavate vahel (vaidlustatud käskkiri; I kd, tl 15; vanemvalvuri ja meditsiiniõe ettekanded tl 22 ja 23). VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt on alus 8(18)
3-17-1503
täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks muuhulgas, kui kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.
17.Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise sätted ei täpsusta, milliseid asjaolusid või kriteeriume tuleb vanglal otsustamisel veel kaaluda. Seega tuleb lähtuda HMS § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusotsuse õiguspärasuse nõuetest ning VangS §-st 41 tulenevast inimväärikuse tagamise kohustusest konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades. Kohtupraktika on jõudnud järeldusele, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad kinnipeetava isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta tema isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1503, p 17 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 4. juuli 2013. a otsus asjas nr 4242/07 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63-64, 67 ja 69). EIK praktika kohaselt ei ole üksikvangistus iseenesest vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 3, kuid selle määratlemisel tuleb lähtuda konkreetsest eesmärgist ja asjaoludest, sh mõjust puudutatud isikule (nt EIK lahend asjas A.T vs. Eesti1, p-d 71 ja 72, seal viidatud lahendid). EIK on ka arvamusel, et teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus, kuid täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega (vt samas p 72 ja viidatud praktika). Üksikvangistust ei või kohaldada igavesti ning isikul peavad olema selle vastu menetluslikud tagatised (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 16) . Isikut, kellel on diagnoositud psüühikahäired, võib pidada üksikvangistuse suhtes vaieldamatult tavapärasest enam haavatavaks.
18.Praeguse kaebaja puhul ei ole tegemist karistuse täieliku kandmisega üksikvangistuses, vaid talle on tema vägivaldse käitumise tõttu kohaldatud kindlaksmääratud ajavahemikel eraldatud lukustatud kambris viibimist kui täiendavat julgeolekuabinõud.
19.Nn Mandela reeglite2 art 45, millele viitab ka kaebaja, näeb ette, et üksikvangistust ei tohi kohaldada mh psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes. Reeglite art-d 43-44 keelavad kasutada üksikvangistust sh distsiplinaarkaristusena (Eesti kontekstis kartserikaristusena) määramata ajaks või pikaajaliselt (järjestikku üle 15 ööpäeva). Üksikvangistuse negatiivset mõju on täheldatud nii kinnipeetavate tervisele kui ka sotsiaalsetele võimetele ning seda peetakse erandlikuks abinõuks3. Erinevates teadusartiklites on märgitud, et üksikvangitust, kui see on möödapääsmatu, tuleb kohaldada nõuetekohases menetluses, võimaldades regulaarset, sõltumatut ja asjatundlikku järelevalvet. Kinnipeetavat tuleb hoida kohastes füüsilistes tingimustes, võimaldades viibimist värskes õhus ja füüsilist aktiivsust. Rõhutatud on inimväärikust austavat kohtlemist ja tähendusrikast sisulist tegevust. Kättesaadavad peavad olema hariduslikud, oskusi andvad ja lõõgastavad programmid, raamatud, ajakirjandusväljaanded, võimaldada tuleb suhtlust pere ja lähedastega nii kohtumistel, kirjade kui telefoni teel. Samuti on uurimustes välja toodud, et üksikvangistusel on erinev mõju üksikjuhtudel, näiteks arvestades isiku tervislikku olukorda4.
Nt https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kartserikaristuse_maksimaalne_pikkus.pdf ja seal viidatud allikad.
Nt http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0011/249194/Prisons-and-Health,-5-Solitary-confinementas-a-prison-health-issue.pdf
9(18)
3-17-1503
Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 näeb p-s 60.5 ette, et üksikvangistust määratakse karistusena üksnes erandjuhul ja kindlaks ajavahemikuks, mis on võimalikult lühike.5 Samas on ette nähtud, et arst või arsti alluvuses töötav meditsiiniõde pöörab erilist tähelepanu üksikvangistuses viibivate vangide tervisele, külastab neid iga päev ning osutab neile kohest arstiabi ja ravib neid vangi enda või vangla personali nõudel (p 43.2) ning kannab direktorile ette juhtudest, mil vangistuse jätkumine või vangistuse tingimused, sealhulgas üksikvangistus, ohustavad tõsiselt vangi füüsilist või vaimset tervist (p 43.3). Soovitustes on tähelepanu pööratud nende isikute kinnipidamise erisustele, kes põevad vaimuhaigust või kelle vaimne tervis ei võimalda nende kinnipidamist vanglas (p-d 12 ja 47). Eesti õiguskorras on rõhutatud vanglareeglistiku soovituslikku iseloomu ja käsitatud seal sätestatut eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 3-3-1-5-10, p 19).
20.Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT)6 ja EIK praktika (nt EIK otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75) käsitab sisuliselt üksikvangistusena lisaks kartserikaristusele ka eraldatud lukustatud kambris hoidmist. Komitee leidis 2017. a Eesti külastuse tulemusena, et üksikkambritesse paigutatud vangide puhul oli režiim võrreldav üksikvangistusega (viidatud raport lk 33). Riigisiseses õiguse seisukohast on Riigikohus pidanud siiski oluliseks kartserikaristuse täitmisele pööramist selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest (Riigikohtu otsus asjas nr 3-15-2943, p 16). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (sh oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud.
21.Kehtivast riigisisesest õigusest ei tulene otsesõnu kohustust arvestada eraldi lukustatud kambrisse paigutamisel isiku terviseseisundit, sh vaimset tervist. Eelpool viidatud reeglid on olemuselt soovituslikud. Erinevalt näiteks kartserikaristuse täitmisele pööramisest (VangS 65 lg-d 1 ja 6) võib täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise aluse ilmnemine nõuda edasilükkamatut reageerimist (vt VangS § 69 lg 4). Kui isikute või vangla julgeoleku kaitse on ajakriitiliselt vältimatu, ei pruugi ametnikul olla otsustamiseks vajalikku teavet ega aega selle töötlemiseks. Olukorrast olenevalt võib olla eraldatud kambrisse paigutamine vähemalt kiiret otsustamist vajaval juhul ning lühiajaliselt üks vähestest või ainus tõhus abinõu kas isiku enda või teise isiku elu ja tervise või vangla julgeoleku kaitseks. Ka praegusel juhul on tõendamist leidnud kaebaja käitumine, mis küllaldase tõsidusega ohustas kaaskinnipeetava tervist. Kambrikaaslasel õnnestus kaebaja löögist lõua pihta peaasjalikult kõrvale põigata ning löök tabas teda riivamisi (distsiplinaarkaristuse käskkiri I kd, tl 25). Vastustaja on küll lisaks eraldatud lukustatud kambri režiimile piiranud ka kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelanud kehakultuuriga tegelemise. Samas ei ole vastustaja kasutanud kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid (VangS § 69 lg 2p 5), mis võivad agressiivsete kinnipeetavate puhul samuti vajalikuks osutuda. Kaebaja paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse on vastustaja pidanud vajalikuks, kuna see võimaldab eraldada ta suuremast hulgast kinnipeetavatest ning vastasel korral oleks raskendatud tema kui vanglas viibivatele isikutele võimalikku ohtu kujutava kinnipeetava üle tõhusa järelevalve tagamine. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramist põhjendab vangla samuti vajadusega vältida kokkupuuteid kinnipeetavatega ning kehakultuuriga tegelemine on keelatud, kuna see näeb ette
https://search.coe.int/cm/Pages/result_details.aspx?ObjectId=090000168099de36 https://rm.coe.int/168098db94; Raport Eesti valitsusele piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) Eesti külastuse kohta, mis toimus 27. september kuni 5. oktoober 2017
10(18)
3-17-1503
kinnipeetavate osakondade kaupa spordisaali või -väljakutele viimist. Vastustaja on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades esitanud käskkirjas oma kaalutlused abinõude kohaldamise põhjendatuse kohta (I kd, tl 15-16).
22.Vastustaja on vastuseks kaebusele (24. märtsi 2020. a täiendav seisukoht; I kd, tl 170-171p) märkinud, et oli teadlik kaebaja tervislikust seisundist ja sellega arvestatakse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Samas on vastustaja rõhutanud vajadust kaaluda erinevaid õigushüvesid ning otsustada, kas eraldada ohu tekitaja või riskida ohu realiseerumisega. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus oht on tuvastatud ja selle realiseerumine tõenäoline, ei saa isegi teadaolevate diagnooside korral jääda äraootavale seisukohale ning vanglal tuleb kaitsta ka teisi vanglas viibivaid isikuid. Kehtiv vangistusõigus ei näe psüühikahäirega isikute jaoks kas nende enda kaitseks või neist lähtuva ohu tõrjumiseks ette vastavat erirežiimi ega muid kohaseid abinõusid, mis võimaldaks vältida VangS §-s 69 sätestatud abinõude kohaldamist, kuid saavutada need eesmärgid sama tõhusalt, arvestades samas isiku vaimse tervise olukorda.
23.Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtetest ilmneb, et enne praeguse vaidluse tinginud vahejuhtumit oli kaebajale pandud psühhiaatrilisteks diagnoosideks „F 19.71 Mmresid.või hil.ps.h- isiksus-või käitumish“ ning „F60 spetsiifilised isiksushäired“ (I kd, tl 150151p).. Sama ilmneb ka meditsiiniõe ülevaatest (I kd, tl 199-200). Kaebaja on täiendavates seisukohtades (I kd, tl 139, tõlge tl 141) palunud asja uuel läbivaatamisel arvestada ka tema diagnoosidega F60.2 – dissotsiaalne isiksuse häire ja maania (F31.XX) ning sõltuvus psühhoaktiivsetest ainetest F19.XX. Kaebaja tervisekaardi andmetel ei olnud kaebajal selliseid diagnoose praeguse vaidlusega hõlmatud üksikvangituse kohaldamise eel ega selle kestel. Seega ei saanud ka vastustaja selliste diagnoosidega ei üksikvangistuse kohaldamist ega selle jätkamist otsustades arvestada, vaid sai lähtuda üksnes otsustamise ajal teada olnud terviseseisundist. Meditsiiniõe ülevaates on viidatud ka psühhiaatri hinnangule, et kinnipeetava tervislik seisund ei ole muutunud sel viisil, et ta ei tohiks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu viibida eraldatud lukustatud kambris. Kaebaja puhul ei ole ka ilmnenud, et ta ei võiks pandud diagnooside tõttu talle määratud karistust kanda vanglas ega ole peetud vajalikuks asendada vangistust karistusseadustiku §-s 86 ette nähtud psühhiaatrilise sundraviga.
24.Kohtu hinnangul ei saanud eelnevat arvestades olla õigusvastaselt kaebaja väärikust alandav täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vähemalt alguses, kui vastustaja pidi kiiresti reageerima kaebajast lähtuvale ohule.
25.Vastustaja on vaidlusalusel ajavahemikul kahel korral (9. jaanuaril 2017 ja 9. veebruaril 2017, st umbes kord kuus; protokollid I kd, tl 175 ja 176) kontrollinud täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise põhjendatust. Vastustaja otsustas abinõude kohaldamist jätkata, olles küsinud kaebajaga lähemalt kokku puutunud vanglaametnike arvamust ning 9. veebruari 2017 otsuse tegemisel ka tervishoiutöötaja seisukohta. Kokkuvõtvalt leidis vastustaja, et kaebaja käitus endiselt agressiivselt ning tema avatud eluosakonda ümberpaigutamine ei ole põhjendatud (I kd, tl 175 ja 176). Inspektor-kontaktisiku tähelepanekute järgi lähtub kinnipeetavast oht kogu aeg nii lukustatud kambris kui ka avatud eluosakonnas viibides. Kaebaja on viidatud 9. jaanuari 2017. a protokolli kohaselt lõhkunud abinõude kohaldamise esimese kuu jooksul vangla vara ning ähvardanud rünnata vanglaametnikku. Kinnipeetav ise on kinnitanud, et võib halbu inimesi rünnata ning tema haiguse tõttu on normaalsest käitumisest kõrvale kaldumine tavaline. Ta tunnistab äkkvihahoogusid ja soovi asju puruks peksta. Vanglaametnikud on täheldanud, et kinnipeetav 11(18)
3-17-1503
„justkui mängib ja võimendab oma diagnoosidega“ ning on tablettidega eksperimenteerinud. Siiski on ta andnud lubaduse ravi jätkata (I kd, tl 175). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise teisel kuul on kaebaja taas kahel korral kahjustanud kambri sisustust, lubanud süüdata madratsi ning seejuures kasutanud ametnikega suhtlemisel ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid. Taolisel viisil suhtlemine ei viita küll iseenesest ohtlikkusele ei enda, teiste isikute ega vangla julgeoleku suhtes, kuid koostoimes kaebaja käitumisega võib viidata abinõude kohaldamise aluste jätkuvale olemasolule tema ähvardava ning ettearvamatu käitumise tõttu.. Vastustaja on 9. veebruari 2017. a protokollis (I kd, tl 176) jõudnud järeldusele, et kirjeldatud intsidentide toimumine ka tugevdatud järelevalve all iseloomustab kinnipeetava agressiivset ja ettearvamatut käitumist, mida ta ise peab õigustatuks oma diagnooside tõttu. Vastustaja asus seisukohale, et sellises olukorras ei ole õigustatud paigutada kinnipeetavat avatud eluosakonda, kus kitsal territooriumil viibib üle 40 kinnipeetava. Vaimse tervise õe arvamuse järgi oli vahepeal kinnipeetava algatusel katkenud toetusravi jätkamisest (alates 2. veebruarist 2020) möödunud veel liiga vähe aega, et hinnata mõju viha- ja ärrituvushoogudele. Vastustaja jõudis järeldusele, et otstarbekohase ja vajaliku toetusravi mõju ning kinnipeetava edaspidist käitumist on vaja jätkuvalt jälgida, mida on võimalik efektiivselt teostada tugevdatud järelevalve all eraldatud lukustatud kambris (I kd, tl 176-176p).
26.Viidatud soovituste p 43.2 kohaselt tuleb igapäevaselt tähelepanu pöörata üksikvangistuses viibiva kinnipeetava tervisele. Samas on rõhutatud üksikvangistuse mõju isiku vaimsele tervisele (p 43.3). Praegusel juhul on kaebaja tervisekaardist (I kd, tl 150 jj) näha, et ta on sagedasti viibinud arsti või meditsiiniõe vastuvõtul. Nii ilmneb, et 14. detsembril 2016, 2. jaanuaril 2017 ja 2. veebruaril 2017 viibis kaebaja vaimse tervise õe vastuvõtul. Kaebaja viibis 8. detsembril 2016 arsti poolt läbi viidud tervisekontrollis (meditsiiniline üldläbivaatus) ning 30. detsembril 2016 plaanilisel valvemeediku vastuvõtul. Kaebaja käis 4. jaanuaril 2017 ortopeedi ja 24. jaanuaril 2017 hambaarsti vastuvõtul. 20. jaanuaril, 24. jaanuaril ja 25. jaanuaril 2017 oli kaebaja vastuvõtul seoses kõhuvalu ja maovaevustega ning suhtles üldarstiga. Seejuures on 25. jaanuaril 2017 üldarsti vastuvõtul dokumenteeritud kaebaja enda soov lõpetada ketipinori (vaimse tervise häirete korral kasutatav ravim7) kuur. Seega on kaebaja vaimse tervise küsimus olnud tähelepanu all ka üldarsti, mitte üksnes vaimse tervise õe vastuvõttudel. Tervishoiutöötajad on märkinud, et patsient oli vastuvõttudel rahulikus meeleolus ja hindas psühhiaatri määratud toetusravi piisavaks; enesetunde osas kaebusi ei esitanud ning oli enda initsiatiivil lõpetanud psühhiaatri märatud ravimite võtmise, arvates, et need pole talle enam vajalikud. Kohtumistel tervishoiutöötajatega ei ole kaebaja tervisekaardil kunagi märgitud, et ta kurdaks üksinda eraldatud lukustatud kambris paiknemisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid. Hoopis vastupidiselt nähtub vaimse tervise õe 14. detsembri 2016. a sissekandest (ravilugu nr 306; I kd, tl 151), et kaebaja oli üksinda kambris viibimisega hoopis rahul, sest siis teised ei ärrita teda, ning kuna tal on raske oma emotsioone kontrollida, siis sobibki üksiolek kõige paremini. Kaebaja soovis psühhiaatriga nõu pidada statsionaari (psühhiaatriaosakonda) paigutamise suhtes, kuid tervisekaardi sissekande kohaselt selleks näidustust ei olnud. Kaebaja on soovinud psühhiaatriaosakonda paigutamist, et vältida ärritavaid ja konfliktideni viivaid kontakte kaaskinnipeetavatega (I kd, tl 183). Enne 2. detsembri 2016. a käskkirjaga täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist on kaebaja arsti vastuvõtul märkinud, et ei soovi töötada, kuna ärritub kergesti ja võib kedagi rünnata. Tervisekaardi 2. jaanuari 2017. a sissekande kohaselt oli kaebaja vaimse tervise õe vastuvõtul rahulik. Ka 2. veebruaril 2017 vaimse tervise õe vastuvõtul ta enesetunde osas kaebusi ei
avaldanud, viha- ja ärritushoogusid eitas. Pärast täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamist ei esitanud kaebaja psühhiaatrile samuti kaebusi üksinda kambris viibimisest tekkinud tervisehäirete kohta (nt 3.04.2017. a ravilugu nr 323, 26.04.2017. a ravilugu nr 324, 24.05.2017. a ravilugu nr 326). Psühhiaater dr Siim Kail on avaldanud arvamust, et kaebaja diagnoosid F19.71 ja F19.75 (isiksus- või käitumishäire ning hilise tekkega psühhoos) iseenesest ei määra erikohtlemise vajadust: isiksushäire ei vabasta kindlasti vastutusest, hilise tekkega psühhoosi korral sõltub selle raskusest. Karistamist ei pea psühhiaater põhjendatuks juhul, kui isik on „reaalsusest irdunud“. Kaebaja puhul ta seda aga ei tähelda. Psühhiaater on seisukohal, et kui lukustatud kambris on tagatud psüühikahäire ravi ja järelevalve, võib seda kohaldada (dr Kaili e-kiri; I kd, tl 205).
27.Eelnevalt viidatud soovitustest ja kohtupraktikast tulenevalt peab üksikvangistuses viibiv kinnipeetav olema pideva meditsiinilise järelevalve all. Eelpool välja toodud tervisekaardi väljavõttes ning meditsiiniõe ülevaate järgi ei ole kaebajat külastanud küll tervishoiutöötajad igapäevaselt, nagu seda soovitatakse (vanglareeglistiku p 43.2), kuid tema terviseseisund on olnud järjekindlalt meedikute tähelepanu all ning ta on viibinud erinevate spetsialistide vastuvõtul. Lisaks vaimse tervise õe vastuvõttudele on ta saanud vaimse tervise küsimustes konsulteerida üldarstiga ning saanud erinevat eriarstiabi.
28.Miski kaebaja raviloo kannetest ei viita sellele, et üksinda kambris viibimine põhjustanuks talle üleelamisi. Kaebaja tunnistas konflikte teiste inimestega ning ärrituvust ja möönis üksinda olemise eeliseid. Praegune vaidlus hõlmab üksnes väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. See, kas inimene tunneb ennast kohelduna väärikust alandaval moel, on suuresti subjektiivne. Praeguse vaidluse kaebaja teadvustas endale probleeme vaimse tervisega üksikvangistuse kohaldamise ajal, kuid suhtlusest tervishoiutöötajatega ega vaietest või pöördumistest vastustajale ei ilmne, et ta tunnetanuks tema suhtes üksikvangistuse mõju väärikust alandavalt. Kaebaja vastavad väited on vastuolulised. Ühelt poolt on ta rõhutanud kohtule kaebust esitades tema üksikvangistusse paigutamise lubamatust ning et see tekitas temas solvumistunnet, hirmu, ärevust, ärritust, nördimustunnet jne (kaebus, I kd, tl 2). Kahju hüvitamise taotluses vanglale märkis kaebaja küll üksikvangistuse lubamatust, kuid ei rõhutanud sellest tulenevaid emotsionaalseid üleelamisi, vaid viitas erinevate hüvede puudumisele või ebapiisavusele (vt käesoleva otsuse p 7). Üksinda kambris viibides ei ole kaebaja ka kordagi nimetanud ei tervishoiutöötajatele ega pöördumistes vanglale (vaided, taotlused), et olukord põhjustaks väärikuse alandamist või emotsionaalseid probleeme, mida ta loetleb kaebuses kohtule. Eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustaja on regulaarselt (kord kuus) kontrollinud üksikkambris viibimise ja teiste piirangute jätkamise aluste olemasolu ning esitanud vastavad põhjendused ja kaalutlused vaide- ja kohtumenetluses kontrollitavates protokollides. Kaebaja on jätkuvalt üksikkambris viibimise ajal olnud tõhusa meditsiinilise järelevalve all ning muuhulgas kontrolliti tema vaimset tervist. Kaebaja diagnoosid ei olnud psühhiaatri hinnangul sellised, mis välistanuks kaebaja üksikvangistuse. Kohtu hinnangul ei saanud jätkuv üksikkambri režiimi kohaldamine, arvestades ka kaebaja enda väljendatud seisukohti üksinda olemise eesliste kohta, muutuda õigusvastaseks üksnes selles kestuse tõttu. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises, kui selle jätkuvuse põhjendatust on kontrollitud, ei saa ajutiselt teha vaheaegu ja isikut leebemale režiimile viia, kuna see poleks kooskõlas abinõude eesmärgiga (kaitsta teisi kinnipeetavaid ja vangla julgeolekut).
13(18)
3-17-1503
29.Kambrite, kus kaebaja on viibinud, füüsiliste tingimuste osas on kaebajal etteheide, et ta pidi üksikvangistuses viibima ilma värske õhu juurdepääsuta kambrites, kus aknad on kinni keevitatud.
29.1.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Ehitusseadustiku § 11 lg 4 alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lg 3 kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse. Sarnaselt sätestab ka elamuseaduse § 7 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 5.
29.2.Riigikohus on 21.04.2010 otsuse nr 3-3-1-14-10 punktis 8 asunud seisukohale, et VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 5 (21.04.2010. a otsus nr 3-3-1-14-10, p 8). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et VangS § 45 lg 1 on erinorm eeltoodud määruse normide suhtes. Eelnevast ei tulene kehtiva õiguse kontekstis, et aken peaks olema avatav, kuid kambris peab olema elutegevuseks vajalik õhuhulk ja -ringlus. Kohtupraktikas on ka leitud, et vangla toimimise eripäraga on kooskõlas, et kambrite aknad ei pea olema avatavad. See, et kaebaja ei saa täiendavalt mingil ajal kambrit tuulutada, on ebameeldivus, mis kaasneb vangistuses viibimisega, kuid samas ei too kaasa kaebaja õiguste rikkumist (nt Tartu Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-15-193, p 4). Seega ei ole kambrites avatavate akende puudumine iseenesest õigusvastane. Kui vangla on taganud piisava õhuringluse muul moel, puudub vajadus kambrite õhutamiseks akende avamise teel.
29.3.Vastustaja on kohtueelselt kaebaja taotlust lahendades (I kd tl 7-8, otsuse p 1) selgitanud, et E-hoone 1. osakonnas on kambrite (s.h kambrite 1021 ja 1024) aknad) kinni keevitatud julgeolekukaalutlustel välistamaks kinnipeetavate omavahelist suhtlust ning keelatud esemete üleandmist. Vastustaja on otsuse p-s 1 selgitanud, et Tartu Vanglas on sundventilatsioon, mis tagab kõikides kambrites elutegevuseks vajaliku õhuhulga ning vastustajale teadaolevalt on ventilatsioonisüsteem projekteeritud vastavalt kehtivatele normidele ning töötab ööpäevaringselt. Kaebaja ei ole väitnud, et ventilatsioonisüsteem ei töötaks. Kaebaja poolt viidatud lahendites haldusasjas nr 3-17-1045 (vt kaebaja 25.09.2017 avaldus; I kd, tl 81) ei ole võetud sisulist seisukohta ventilatsioonisüsteemi osas, vaid kaebus on tagastatud kaebuse puuduste (riigilõiv) kõrvaldamata jätmise tõttu Vastustaja viitab põhjendatult ka Euroopa vanglareeglistiku p-le 18.2.a, mille kohaselt ei pea kinnipeetava kambril olema avatavat akent kohase õhukonditsioneeri olemasolul.
29.4.Kohus nõustub vastustajaga, et kui vangla on piisava õhuringluse taganud sundventilatsiooniga ning VangS § 45 lg 1 ei nõua kambris avatavate akende olemasolu, siis ei muuda avatava akna puudumine kinnipidamistingimuste kvaliteeti oluliselt. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale oli tagatud igapäevane võimalus viibida vähemalt üks tund värskes õhus.
30.Olmetingimuste osa väidab kaebaja veel kambris veekeedukannu puudumist.
30.1.Vastustajal on õigus selles, et veekeedukann ei kuulu VSkE § 7 lg 1 järgi kambri kohustuslike sisustuselementide hulka (otsuse p 3).Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda kambris sooja vee olemasolu (vt ka Riigikohtu 14(18)
3-17-1503
15.12.2011 määrus haldusasjas nr 3-3-1-57-11, p 13). Ka Tallinna Ringkonnakohus on nt 31.05.2016 otsuse punktis 19 haldusasjas nr 3-14-50980 leidnud, et vanglal puudub kohustus tagada kambris sooja vee olemasolu. Riigikohus on selle otsuse peale esitatud kassatsioonkaebust lahendades nõustunud ringkonnakohtu seisukohtadega, leides, et haldus- ja ringkonnakohus on kõiki kaebaja väiteid vanglatingimuste kohta piisavalt põhjalikult hinnanud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et tingimused ei olnud inimväärikust alandavad ega õigusvastased (vt Riigikohtu 16.03.2017 otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 17).
30.2.Kaebaja ei ole taotluses vastustajale (I kd, tl 9) täpsustanud, miks ta on ilma veekeedukannuta kambris viibimist pidanud tema väärikust alandavaks. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga 21. septembri 2017. a vastuses (p 3), et kaebaja pole ei kahju hüvitamise taotluses vastustajale ega kaebuses kohtule välja toonud, et nõude pesemine olnuks võimatu või et ta pidanuks sööma mustadelt nõudelt ja see oleks talle tekitanud kannatusi. Kaebaja on siiski kohtule esitanud 14.02.2017 vastustajale esitatud taotluse keedukannu väljastamiseks, et tagada hügieeninõuete täitmine nõude pesemisel (tl 27). Tallinna Ringkonnakohus on näiteks 19.12.2013 otsuses haldusasjas nr 3-12-1377 (p 8) pidanud ebarahuldavaks tingimusi, kus kinnipeetaval tuleb toidunõusid pesta külma vee ja majapidamisseebiga, kuid viidatud lahendis käsitatud juhul viibis kaebaja sellistes tingimustes üle kaheksa kuu. Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul viibis kaebaja tingimustes, kus nõude pesemiseks ei olnud tal kambris sooja vett, oluliselt lühemat aega. Vastustaja möönab, et nõudepesuvahendit ei ole kaebajale kõnealusel ajal antud, kuid soovijatele on väljastatud nõude pesemiseks lappe. Vastustaja viitab ka põhjendatult võimalusele osta nõudepesuvahendit vangla kauplusest. Vastustaja esitatud väljavõttest (I kd, tl 77-78) nähtub, et kaebaja on kaebusega hõlmatud ajavahemikul kolmel korral kauplusest sisseoste teinud, kasutades raha sisseostudeks vastavalt enda eelistustele. Veekeedukannu mittevõimaldamine ei olnud õigusvastane ega halvendanud kinnipidamistingimuste kvaliteeti oluliselt.
31.Kuigi kaebaja on kandnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ka kartserikaristust, ei ole ilmnenud, et kaebaja suhtes oleks kohaldatud täiendavalt kartserikaristuse kandmisest tulenevaid piiranguid. Vastustaja selgituste kohaselt voodivarustust päevaseks ajaks kambrist ära ei võetud ja kinnipeetaval oli võimalik kasutada neid ka päevasel ajal. Vastustaja on ka rõhutanud kaebaja võimalust teha sisseoste (I kd, tl 171).
32.Viidatud kohtupraktika on pidanud üksikvangistuse õiguspärasuse hindamisel oluliseks sotsiaalsete kontaktide võimaldamist. Komitee, pidades üksikvangistust erandlikuks abinõuks, soovitab, et kõikidele eraldatud vangidele võimaldataks eesmärgipäraste ja eelistatult kambriväliste tegevuste struktureeritud programmi, ning et kõikidele vangidele, keda hoitakse üksikvangistuses, võimaldataks iga päev tähendusrikast kontakti inimestega. Eesmärk peaks olema, et asjaomased vangid saaksid sellisest kontaktist kasu rohkem kui kaks tundi päevas (eelnevalt viidatud CPT raport, lk 6).
33.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes kohaldatud režiimi iseärasuse tõttu oli tema igapäevane suhtlus piiratud. Viibimine eraldatud lukustatud kambris ja ka kartseris ei tähenda täielikku isolatsiooni ja igasuguste sotsiaalsete kontaktide puudumist, kuid need on režiimi olemusest tulenevalt piiratud. Seejuures on lukustatud kambri režiim vähem piiravam võrreldes kartserirežiimiga. Näiteks VangS § 24 lg-s 4 ja § 25 lg-s 5 ette nähtud lühi- ja pikaajalised kokkusaamised on kartseris viibimise ajal on keelatud, kuid neid lubatakse eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal. Erinevused on kambris lubatud esemete (sh kirjandus) ning tegevuste osas ning eraldatud lukustatud kambri režiim võimaldab rohkem võimalusi aega sisustada.
34.Vastustaja selgitustest (I kd, tl 171-171p) nähtuvalt olid kinnipeetaval üksikvangistuses viibides igapäevased kokkupuuted ametnikega (vähemalt hommikuse ja õhtuse loenduse ajal)
15(18)
3-17-1503
ning inspektor-kontaktisikud käivad vähemalt kord nädalas (vajadusel ka sagedamini) kinnipeetavatelt pöördumisi vastu võtmas. Nagu nähtub tervisekaardi sissekannetest, oli kaebajal korduvalt kohtumisi erinevate tervishoiutöötajatega, s.h vaimse tervise õega (I kd, tl 150p-152). Soovi korral oli kinnipeetaval võimalik kohtuda vaimulikuga vestlusteks (10. jaanuaril ja 15. veebruaril 2017) ning saada temalt religioosset kirjandust. Kaebajal oli 12. detsembril 2016 vestlus sotsiaaltöötajaga ja 30. detsembril 2016 ning 3. jaanuaril teabe- ja uurimisosakonna ametnikuga, 28. veebruaril 2017 vestlus inspektor-kontaktisikuga ning 9. veebruaril 2017 kokkusaamine advokaadiga. Tuleb mööna, et eeltoodud kohtumised on valdavalt ametlikud ning vaid vestlusi vaimulikuga saab pidada isiku jaoks ametlikest vestlustest tähendusrikkamaks. Samas on kaebaja suhtlus tervishoiutöötajatega olnud märkimisväärselt tihe ning oma iseloomult kindlasti vähem ametlik. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks soovinud vaidlusaluse ajavahemiku jooksul kohtumisi lähedastega. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tal olnuks takistusi vanglaväliseks suhtluseks telefoni või kirja teel.
35.Vastustaja selgitustest ilmneb, et eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal on kinnipeetaval võimalik lugeda vangla poolt pakutavaid ajalehti, ajakirju ning laenutada raamatukogust raamatuid. Seejuures ei ole eraldatud lukustatud kambris viibiva isiku jaoks kehtestatud selliseid piiranguid kirjanduse osas nagu kartserikaristust kandva kinnipeetava jaoks (VSkE § 60). Kaebaja ise märkis samasisulises kahju hüvitamise taotluses Justiitsministeeriumile (I kd, tl 10-11; tagastati kaebajale pädevuse puudumise tõttu, tl 9p), et kättesaadavad olid eestikeelsed ajalehed, raadio, arvutiaeg ja vahepeal raamatud (I kd, tl 10p).
36.Kaebaja väitel ei tagatud talle eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal piisavalt võimalust lugeda venekeelseid ajalehti. VangS § 30 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda.
36.1.Vastustaja on selgitanud (17.07.2017 vastuse p 2; I kd, tl 7p), et ajalehte „Novoje Vremja“ jagati suletud osakonnas paiknevatele kinnipeetavatele, kes selleks soovi avaldavad, sooviavalduste järjekorras. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega et VangS § 30 kohustab küll tagama võimaluse lugeda ajalehti, kuid mitte tellima ajalehe eksemplare vastavalt kinnipeetavate arvule. Vastustaja märgib põhjendatult, et ka kaebaja ise pole väitnud ajalehtede lugemise võimatust, vaid üksnes ebapiisavust. Asjaolu, et vangla on korraldanud ajalehtede lugemise järjekorra alusel, ei välista võimalust ajalehte lugeda ega kujuta endast vastustaja õigusvastast käitumist. Kuna kaebaja on läbinud ka juba arvestatavas mahus riigikeele õpinguid (vt edaspidi otsuse p 38) oli tal ka võimalus lugeda eestikeelseid ajalehti.
36.2.Informatsiooni kättesaadavus oli lisaks ajalehtede lugemise võimalusele tagatud ka vastustaja poolt välja toodud võimalusega kuulata venekeelset raadioprogrammi (Raadio 4).
37.Kaebaja sõnul ei võimaldatud tal täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise tõttu vaadata telerit. VangS § 31 lg 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Vastustaja on selgitanud, et vanglal puudub kohustus tagada teleri olemasolu igas kambris. VangS § 31 lg-s 2 sätestatud tingimustel võib kinnipeetav saada loa isikliku teleri kasutamiseks. Vastustajal on õigus selles, et teler ei kuulu kambri kohustuslike elementide hulka ning vanglal puudub kohustus tagada igas kambris teleri olemasolu. Vaidlus puudub selles, et kaebajal isiklikku telerit ei olnud. Eraldi lukustatud kambri režiim ja kaebaja suhtes kohaldatud liikumis- ning suhtlemispiirangud on olemuselt sellised, mis ei võimaldanud tal vaadata üldkasutatavat telerit. Arvestades VangS 16(18)
3-17-1503
§ 41 lg-s 2 sätestatut on õigustatud ka ajutine piirang telesaadete jälgimisel. Selline piirang ei riivanud ülemääraselt kaebaja õigust saada informatsiooni (VangS § 31) ja veeta aega, kui tal oli võimalus lugeda ajalehti ja raamatuid ja kuulata raadiot ning seejuures ka tema eelistatud (vene) keeles.
38.Kaebaja väitel ei saanud ta täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise tõttu osa võtta riigikeele kursusest ega taasühiskonnastavatest tegevustest. Vastusest kahju hüvitamise nõudele ilmneb, et riigikeele kursus kestis 30.08.2016–20.12.2016. Vastustaja möönab, et kaebajat 2. detsembri 2016. a käskkirja kehtivuse ajal keeletundidesse ei viidud. Kursuse ajalist kestust arvestades jäi kaebajal liikumispiirangute kohaldamise tõttu läbimata vähem kui 1⁄4 kursuse kestusest. Samas oli kaebajal võimalus iseseisvalt edasi õppida ning ta sooritas riigikeele B2 taseme eksami, seejuures tulemusega 80% võimalikust punktisummast. Vaidlust ei ole selle üle et kaebajal polnud võimalik osaleda vaidlusalusel ajavahemikul väljaspool kambrit toimuvates taasühiskonnastavates tegevustes (sh rühmas toimuvates tegvustes) ega tööhõives. Töötamise kohta on kaebaja enne julgeolekuabinõude kohaldamist tervishoiutöötajale märkinud, et ei soovi töötada, kuna see tähendab kokkupuudet teiste kinnipeetavatega ja seetõttu võimalikke konflikte (17.11.2016 ravilugu nr 302; I kd, tl 150p). Seega ei ole alust eeldada, et kaebaja jaoks olnuks töötamine suhtluse tähendusrikkuse seisukohast oluline. Vastustaja on 3. veebruari 2017. a vaideotsuses selgitanud, et ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal saab kohtuda psühholoogiga, kui kinnipeetav seda taotleb. Samuti seda, et üksuse juht viis kaebajaga läbi programmijärgseid vestlusi (I kd, tl 194p).
39.Kaebaja igapäevane suhtlus vaidlusega hõlmatud ajavahemikus on olnud pigem ametlikku laadi (otsuse p 34), kuid siiski küllalt sage. Pole ilmnenud, et suhtlemine lähedastega olnuks takistatud kirja või telefoni teel või et kaebaja oleks soovinud kasutada võimalust lähedastega kokku saada. Tähendusrikka ajaveetmise võimalused (raadio, ajakirjandus, raamatud) olid tagatud. Taasühiskonnastavaid tegevusi, mis eeldanuks viibimist koos kaaskinnipeetavatega, kaebaja julgeolekuabinõude olemuse tõttu küll jätkata ei saanud. Samas võimaldati tal iseseisvalt õppides läbida viimane osa riigikeele kursusest ja eksam sooritada ning toimusid programmijärgsed vestlused. Kohtu hinnangul ei viibinud kaebaja sellises isolatsioonis ega ilma mõtestatud tegevuse võimaluseta, et tema kinnipidamist kui tervikut saaks pidada väärikust alandavaks kohtlemiseks.
40.Eelnev viib järeldusele, et väärikust alandav ei olnud kaebaja üksikvangistuses hoidmine 86 päeva vältel arvestades kinnipidamise asjaolusid (kestus, põhjendatuse kontroll, meditsiiniline järelevalve, füüsilised kinnipidamistingimused ning sotsiaalne suhtlus ja vaimselt stimuleerivad tegevused) tervikuna.
41.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei alandanud vastustaja tema väärikust ega tekitanud kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kaebus jääb seetõttu rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
42.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (250 eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus jätkas menetlusabi andmist (I kd, tl 104-105). Selles osas jääb menetluskulu
17(18)
3-17-1503
riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1, § 109 lg 1 ls 4).
43.Kuna erinevates menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja terviseseisundit ja talle pandud diagnoose, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse kaebaja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks (HKMS § 77 lg 1, TsMS § 38 lg 1 p 3). Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga. Seega on asja toimik kinniseks kuulutatud ulatuses konfidentsiaalne ning sellega saavad tutvuda üksnes menetlusosalised ning kohus.
44.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe kohtunik
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.