Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-349 13. november 2020 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13. veebruari 2020. a otsuse nr 7001910223-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaatama rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi Kaebaja X, esindaja vandeadvokaadi abi Aldo Vassar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määrus Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määruse resolutsiooni punkti 3, asendades kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu järgmiselt: keelata Politsei- ja Piirivalveameti 13. veebruari 2020. a otsuse nr 7001910223-1 resolutsiooni punkti 3 (st lahkumisettekirjutuse) sunniviisiline täitmine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni samas haldusasjas.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
Kuuba kodanik X saabus ebaseaduslikult Venemaalt Eestisse 3. septembril 2019, mil ta peeti Võrumaal Värska alevis asuvas tanklas kinni. Isik esitas samal päeval taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 13. veebruaril 2020 otsuse nr 7001910223-1, millega luges kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks, VRKS § 201 p-de 3, 6 ja 7 kohaselt selgelt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2). Sama otsusega tegi PPA kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse lahkumiseks Kuuba Vabariiki (resolutsiooni punkt 3) ja kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni punkt 4).
3.Kaebaja esitas 25. veebruaril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 13. veebruari 2020. a otsuse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi.
4.Tallinna Halduskohus jättis 1. juuni 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata.
3-20-349
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Koos apellatsioonkaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud PPA otsuse kehtivuse peatamiseks kuni asjas tehtava sisulise lahendi jõustumiseni. Kaebaja hinnangul võib esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamata jätmisel osutuda tema õiguste kaitse kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kuna ta on alates halduskohtu otsuse tegemisest väljasaadetava staatuses ning PPA tegi juba esialgses otsuses kaebajale lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu, siis saadab PPA kaebaja tõenäoliselt esimesel võimalusel välja. Esialgse õiguskaitse eesmärk on tagada kaebajale võimalus viibida kuni kohtumenetluse lõpuni Eestis ja osaleda enda asja arutamisel.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. juuli 2020. a määruse resolutsiooni punktiga 3 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 13. veebruari 2020. a otsuse kehtivuse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni samas haldusasjas. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja vajab esialgset õiguskaitset. Kui PPA-l oleks kohtumenetluse ajal võimalik alustada kaebaja väljasaatmise toimingutega ning ta saadetaks tagasi kodakondsusjärgsesse riiki Kuubasse, muutuks tema osalemine edasises kohtumenetluses oluliselt keerulisemaks kui Eestis viibimise korral. Apellatsioonkaebuse perspektiivituks pidamiseks ei anna alust üksnes see, et esimese astme kohus on jätnud kaebuse rahuldamata. Kohtuasjas, kus väidetakse Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 3 rikkumist, saab lubada isikut kohtumenetluse ajal riigist välja saata üksnes juhul, kui taotlus on asjaoludest nähtuvalt ilmselgelt esitatud varjupaigasüsteemi kuritarvitamiseks. Praeguses asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid alust pidada varjupaigataotlust esitatuks ilmselgelt ja üksnes varjupaigasüsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ning enne asjaolude ja tõendite sisulist hindamist ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada apellatsioonimenetluses täiesti perspektiivituks. Seega on põhjendatud kohaldada asjas esialgset õiguskaitset ning võimaldada kaebajal viibida Eestis kuni kohtumenetluse lõppemiseni. Kaebaja õiguste kaitseks ja tema kohtumenetluse ajal Eestist väljasaatmise vältimiseks on kohane peatada esialgse õiguskaitse korras kaebaja suhtes tehtud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse kehtivus kuni praeguses asjas kohtulahendi jõustumiseni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.PPA palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 3 osaliselt tühistada. Ringkonnakohus ei ole hinnanud esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi ning kaebuse perspektiivikust. Kuna Kuuba seaduste kohaselt võib Kuuba kodanik viibida riigist väljaspool kuni kaks aastat ilma kodanikuõigusi kaotamata, peab kaebaja Kuubale naasma enne 18. maid 2021. Vastasel juhul tuleb taotleda Kuuba võimudelt riiki naasmiseks luba, mida kaebaja ei pruugi Kuubal toime pandud väärtegude tõttu saada. Selleks, et kaebaja ei kaotaks õigeks ajaks koduriiki tagasi pöördumata jätmise tõttu oma kodanikuõigusi, on PPA-l vaja hankida väljasaatmise korraldamiseks dokumente (nt ei ole kaebajal passi). Kuna ringkonnakohus on PPA otsuse kehtivuse tervikuna peatanud, võib kohtumenetlus, vajalike dokumentide hankimine ja väljasaatmise korraldamine kesta kauem kui 18. maini 2021. Esialgne õiguskaitse on vastuolus kaebaja huvidega. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus on perspektiivitu, võib kaebajast saada illegaal ja tal ei ole võimalik Eestist legaalselt lahkuda.
8.Kaebaja palub jätta PPA määruskaebus rahuldamata. Kuna kohtumenetlus alles käib, ei saa nõustuda, et juba praeguses staadiumis saaks kaebust pidada perspektiivituks. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrust ei või tühistada lihtsalt sellepärast, et juhul, kui kaebaja peaks riigist välja saadetama, ei pruugi PPA jõuda vajalikke dokumente hankida. Sellist olukorda, kus kaebaja kaebust ei rahuldata ning ta tuleb välja saata, PPA aga ei suuda väljasaatmist õigeks ajaks organiseerida, ei 2(4)
3-20-349 pruugi tekkida. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tühistamine kahjustaks kaebaja õiguslikke huve suurema tõenäosusega ning palju tugevamalt.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1 ja § 234). Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määruse punkti 3 tuleb muuta kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu osas.
10.Vaidlusalune PPA otsus sisaldab sisuliselt kolme haldusakti: rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsust (otsuse punktid 1 ja 2), lahkumisettekirjutust (otsuse punkt 3) ja sissesõidukeeldu (otsuse punkt 4). Ringkonnakohus peatas kõigi nimetatud otsuste kehtivuse. Enne määruse tegemist ei kuulanud ringkonnakohus PPA arvamust ära. HKMS § 252 lg 1 teise ja kolmanda lause järgi võib esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel menetlusosalised ära kuulata, kuid seda ei pea tegema. Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidab PPA, et Kuuba kodanik, kes on riigist eemal viibinud kauem kui kaks aastat, võib kodumaale tagasi pöörduda vaid riigi loal, mida kaebaja ei pruugi saada (vrd PPA 13. veebruari 2020. a otsuse lk 16 p 2.2 viimane lõik). Seega võib tema tagasipöördumine Kuubale olla raskendatud, kui PPA vaidlusaluse otsuse täitmine viibib, ja muutuda lõpuks võimatuks. Eeltoodust lähtudes kaalub Riigikohus, kas asjaolu, et praegu seatud esialgse õiguskaitse tõttu võib isiku väljasaatmine osutuda PPA jaoks oluliselt keerulisemaks või võimatuks, õigustab esialgse õiguskaitse rakendamist teistsuguses ulatuses.
11.HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks, võttes seejuures arvesse avalikku huvi, puudutatud isiku õigusi, kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Otsustamisel, kas kohaldada esialgse õiguskaitse abinõud ning milline neist valida, tuleb kohtul silmas pidada, et tehtav valik oleks proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (vrd tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 378 lg 4). Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega. Kohtu ülesanne on lisaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärgede prognoosimisele hinnata ka esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärgi. Nii näiteks paneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 8 lg 1 liikmesriigile kohustuse võtta tarvitusele kõik vajalikud meetmed tagasisaatmisotsuse täitmiseks juhul, kui ei ole määratud vabatahtliku lahkumise tähtaega. Kolleegium on varem selgitanud, et haldusakti täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib teatud olukordades tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks, ning rõhutanud, et kohtu kohaldatav esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (vt otsus asjas nr 3-3-1-32-15, p 11).
12.Kaebaja taotles esialgset õiguskaitset kohtumenetluse ajal Eestis viibimiseks. Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab praeguses asjas lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt HKMS § 251 lg 1 p 2). Kõigi kolme haldusakti kehtivust ei ole vaja peatada.
3(4)
3-20-349
12.1.Kuna ringkonnakohtu seatud esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks oli kaitsta kaebajat Eestist väljasaatmise eest ja tagada tema osalemine kohtumenetluses, puudus vajadus peatada rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse kehtivus. Esialgset õiguskaitset suuremas ulatuses ei õigusta Eestis viibimise aluse äralangemine (VRKS § 10 lg 2 p 2), sest kaebaja Eestis viibimise õigusliku alusena piisab praegusel juhul ka esialgset õiguskaitset kohaldavast kohtulahendist, millega keelatakse lahkumisettekirjutuse sundtäitmine (välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5). Miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette direktiivi 2008/115/EÜ art 14. Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 8 on kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5).
12.2.Kuna sissesõidukeeld hakkab vaidlusaluse PPA otsuse resolutsiooni punkti 4 järgi kehtima alates lahkumiskohustuse täitmisest, siis ei olnud vaja peatada ka sissesõidukeelu kehtivust.
13.Usutav on PPA väide, et pärast kahte aastat riigist eemalviibimist võib kaebaja tagasipöördumine sõltuda Kuuba võimude otsusest. Seega, kui kohtumenetlus on kaebajale edutu, võib vaidlusaluses PPA 13. veebruari 2020. a otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse täitmine olla raskendatud, kui mitte võimatu. Eristada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivust ja täitmist (vrd väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-d 4, 5 ja § 7 lg 2). PPA poolt väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemine (kaebaja reisidokumentide hankimine) eeldab lahkumisettekirjutuse kehtivust. Kolleegium on varem selgitanud, et lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast (vt määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p 11). Seejuures ei välista lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole täitmise peatamise otsustamise hetkel kindel (vt määrus asjas nr 3-3-1-67-01, p 3). Lähtudes vajadusest sõnastada esialgse õiguskaitse abinõu võimalikult selgelt ja kohaldada seda minimaalses vajalikus ulatuses, piisab kolleegiumi hinnangul praegusel juhul vaidlusaluses PPA
13.veebruari 2020. a otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest. Selliselt on täidetud kaebaja eesmärk kohtumenetluse ajal Eestis viibida ning esialgse õiguskaitse kohaldamine ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keeld ei takista praegusel juhul ka kaebaja majutamist, paigutamist ega kinnipidamist, mida on PPA-l võimalik teha väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.
14.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium PPA määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määruse resolutsiooni punkti 3 tuleb muuta. Kolleegium asendab kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (HKMS § 253) ja keelab Politsei- ja Piirivalveameti 13. veebruari 2020. a otsuse nr 7001910223-1 resolutsiooni punkti 3 (st lahkumisettekirjutuse) sunniviisilise täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni samas haldusasjas. Kolleegium asendab (HKMS § 175 lg 3).
omal
algatusel
avaldatavas
määruses
kaebaja
nime
tähemärgiga
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.