Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 16. september 2020, Tallinn 3-19-1627 XXi kaebus Pärnu Linnavolikogu 26. aprilli 2018 otsuse nr 42 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: XX Esindaja: v.adv Jako Laanemägi Vastustaja: Pärnu linn Esindaja: linnasekretär Tiina Roht Kolmas isik: Lidl Eesti OÜ Esindajad: v.adv Triinu Hiob, adv. Siiri Vello
RESOLUTSIOON
1.Tuvastada, et Pärnu Linnavolikogu 26. aprilli 2018 otsuse nr 42 tühistamise nõude osas on kaebus esitatud pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist. Jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. Lõpetada menetlus.
2.Määrata, et menetlusosalistel on võimalik esitada menetluskulude välja mõistmise taotlusi ja kuludokumente 10 päeva jooksul käesoleva määruse punkti 1 jõustumisest arvates.
3.Toimetada määrus kätte menetlusosaliste esindajatele. Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võivad menetlusosalised esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest (HKMS § 124 lg 4, §-d 203-204).
ASJAOLUD
1.Tallinna Halduskohtu menetluses on XXi kaebus Pärnu Linnavolikogu 26. aprilli 2018 otsuse nr 42 „Riia mnt 106 kinnistu detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine“ (edaspidi „DP kehtetuks tunnistamise otsus“) tühistamise nõudes 1. Kaebus on esitatud 26. augustil 2019 ning selle esitas YY ehk isik, kellelt kaebaja omandas 22. oktoobril 2019 xxxxxxx asuva korteriomandi ning kes omakorda omandas selle korteri ZZ 26. juulil 2019. Käesolevas haldusasjas 16. märtsil 2020 tehtud kohtumäärusega lubasin kaebajal astuda menetlusse YY asemel. 15. juunil 2020 ning 30. juulil 2020 tehtud kohtumäärustes palusin menetlusosalistel esitada oma seisukohad DP kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise nõude tähtaegsuse ning kaebetähtaja ennistamise võimalikkuse kohta.
2.Kaebaja leiab 15. juulil 2020 esitatud menetlusdokumendis, et kaebus on esitatud tähtaegselt, esitades alternatiivselt ka kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja on seisukohal, et tema õiguseellane YY sai DP kehtetuks tunnistamise otsuse olemasolust pärast seda kui omandas xxxxx asuva korteriomandi ning seega on tühistamiskaebus esitatud seaduses sätestatud 30 päeva jooksul. Teise
Kaebus sisaldas algselt ka Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonna 6. novembri 2018 otsusega antud projekteerimistingimuste tühistamise nõuet, mille osas lõpetasin 16. märtsi 2020 määrusega menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu. Käesolevas määruses käsitletava DP kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise nõude osas tagastasin kaebuse
9.septembri 2019 määrusega kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu, ent Riigikohus tühistas 28. mail 2020 viimati nimetatud määruse ja saatis kaebuse vastavas osas halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. 30. juulil 2020 tehtud määrusega võtsin kaebuse menetlusse.
võimalusena leiab kaebaja, et isegi kui kaebetähtaja kulgemist tuleks arvestada hetkest, mil DP ehtetuks tunnistamise otsusest sai teada ZZ, kellelt YY eelimetatud korteriomandi omandas, siis ka sel juhul tuleks
26.augustil 2019 esitatud kaebus lugeda tähtaegseks, sest ZZ ei ole DP kehtetuks tunnistamise otsust kunagi kätte toimetatud. Kaebaja leiab, ZZ ei saanud DP kehtetuks tunnistamise otsusest teada ka siis, kui talle toimetati kätte Riia mnt 106 kinnistule ärihoone ehitamiseks projekteerimistingimuste andmist käsitlev korraldus, kuna viimases ei ole DP kehtetuks tunnistamise otsusele viidatud. Alternatiivselt taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist, leides et kaebetähtaja mööda laskmise mõjuvaks põhjuseks saab pidada ZZ kogenematust planeerimise-, ehitamise- ja õiguslikes küsimustes, millest tulenevalt ei saanud ta temale saadetud materjalide pinnalt mõista, et kohalik omavalitsus on Riia mnt 106 detailplaneeringu kehtetuks tunnistanud. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ja kolmanda isiku õigused ja huvid ei kaalu üles kaebaja rikutud õigusi, kuna õigusvastase konstruktsiooni tekitamisel ei saa selle püsimine rajaneda õiguskindluse põhimõttel.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
3.Vastustaja leiab, et kaebus esi ole tähtaegne ning kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Vastustaja hinnangul asus kaebaja eriõigusjärgluse alusel talle korteriomandi võõrandanud isiku asemele ning jätkab omandiõiguse teostamist ja sellega seotud õiguste kaitset sellest olukorrast, kus eelmine omanik oli omandi üleandmise hetkel. Vastustaja meelest kaalub õiguskindlus selgelt üles kaebaja õiguste väidetava riive. Vastustaja selgitab, et DP kehtetuks tunnistamise otsus on avaldatud 10. mail 2018 Pärnu Postimehes ja 8. mail 2018 Ametlikes Teadaannetes ning nõnda on järgitud detailplaneeringu kehtestamise otsuse kättetoimetamise rangemaid reegleid vastavalt planeerimisseaduse § 139 lõikele 3. Vastustaja leiab, et kaebaja pidi vaidlustatud haldusaktist teada saama teate avaldamisel, kuid eluliselt usutavalt mitte hiljem kui projekteerimistingimuste eelnõu ja otsuse saamisel. Vastustaja hinnangul puudub vähimalgi määral põhjus kahelda, et ZZ ei saanud mõista tehtud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsust ning isegi juhul, kui ta seda lõpuni ei mõistnud, tulnuks tal astuda samme selle sisu arusaamiseks.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
4.Kolmas isik leiab, et kaebus ei ole tähtaegne ning kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Viidates analoogia alusel Riigikohtu määrusele kohtuasjas 3-3-1-36-12, leiab kolmas isik, et kaebaja pidi DP kehtetuks tunnistamise otsusest teada saama juba 2018. aasta mais. Kolmas isik juhib tähelepanu sellele, et ZZ esitati DP kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu ning kui tema hinnangul DP kehtetuks tunnistamise otsus tema subjektiivseid õiguseid riivas, siis sai ja pidigi ta pärast otsuse eelnõu saamist jälgima Pärnu linna teadaandeid detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kohta. Veel märgib kolmas isik, et igal juhul pidi ZZ detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisest teada saama projekteerimistingimustest. Kaebetähtaja ennistamise osas peab kolmas isik kaebaja viiteid ZZ kogenematuse osas asjakohatuteks, kuna selline kogenematus ei saa olla mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. Kolmas isik leiab, et ZZ oli detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisest teadlik, kuid otsustas seda mitte vaidlustada ning õigusjärglaste teistsugune tahe ei muuda asjaolu, et kaebetähtaja jooksul kaebeõigusaega isikul vaidlustamise tahe puudus.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Leian, et kaebus ei ole DP kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise nõude osas tähtaegne. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 46 lg 1 kohaselt tuleb tühistamiskaebus esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Sama paragrahvi lõikes 7 on sätestatud, et kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks.
6.Antud juhul on kaebus esitatud selleks, et kaitsta kaebaja omandiõigust xxxxxx korteriomandile. Käesolevas asjas 28. mail 2020 tehtud Riigikohtu määrusest tuleneb üheselt, et muul alusel, eelkõige avalikes huvides, kaebaja DP kehtetuks tunnistamise otsust vaidlustada ei saa. Subjektiivseks õiguseks, mida kaebaja Riia mnt 106 projekteerimistingimusi vaidlustades kaitsta saab, on seega xxxxxx asuva
2(5)
korteriomaniku omandiõigus ehk kaebaja kaebeõigus tuleneb üksnes tema staatusest xxxxxxx korteriomandi omanikuna. Asja omandamisel tekib eriõigusjärglus ning toimingud, mida selle omandiõiguse kaitseks tegi (või jättis tegemata) varasem omanik, kehtivad ka uue omaniku suhtes – omandiõiguse teostamisega seotud küsimustes astus kaebaja sisuliselt talle korteriomandi võõrandanud isiku asemele ning jätkas omandiõiguse teostamist ja sellega seotud õiguste kaitset sellest olukorrast, kus eelmine omanik oli omandi üleandmise hetkel. See tähendab, et asjaolude suhtes, mis on aset leidnud enne seda, kui kaebaja talle kaebeõiguse andva staatuse omandas, asus kaebaja korteriomandi varasema omaniku asemele ehk teisisõnu ei saaks ta enne korteriomandi omandamist antud haldusakte vaidlustada, kui nende vaidlustamise võimaluse oleks selleks ajaks minetanud korteriomandi varasem omanik. Vastupidine oleks üheselt vastuolus õiguskindluse põhimõttega ning annaks teatud kinnisasja omandiõiguse üle andmise korral võimaluse vastava omandi teostamist puudutavaid haldusakte sisuliselt lõpmatuseni vaidlustada.
7.Eelnevast tulenevalt ei ole käesoleval juhul kaebetähtaja arvestamisel oluline see, millal sai vaidlustatud otsusest teada praegu kaebajana menetluses osalev XX, vaid see, millal sai sellest teada praegu kaebaja omandis oleva korteri varasem omanik. Vaidlusaluse DP kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise ajal oli eelnimetatud korteriomandi omanik ZZ, hiljem YY.
8.Vaidlust ei ole selles, et teade DP kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisest on avaldatud nii kohalikus ajalehes kui väljaandes Ametlikud Teadaanded juba 2018. aasta maikuus. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, et DP kehtetuks tunnistamise otsusest oleks ZZ isiklikult teatatud. Samas nähtub, et vastustaja pidas ZZ PlanS § 127 lõikes 2 nimetatud isikuks, edastades talle eelnevalt arvamuse avaldamiseks DP kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu vastavalt PlanS § 140 lõikele 3. Kuigi PlanS §-s 140 ei ole sõnaselgelt sätestatud, et isikutele, kellele eelnõu arvamuse andmiseks esitati, tuleks DP kehtetuks tunnistamise otsus isiklikult teatavaks teha, tuleks sellises olukorras analoogia alusel juhinduda PlanS § 139 lg 6 punktist 4, mis näeb PlanS § 127 lõikes 2 nimetatud isikutele detailplaneeringu kehtestamisest teatamise kohustuse. Seega vastupidiselt kolmanda isiku seisukohale, et olles saanud DP kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu, oleks ZZ pidanud eriti hoolikalt jälgima vastustaja veebilehel või ajalehtedes avaldatud teateid DP kehtetuks tunnistamise otsuse vastu võtmise kohta, leian et vastupidi – asjaolust, et talle saadeti otsuse eelnõu arvamuse avaldamiseks, võiks korteriomanik pigem eeldada, et talle isiklikult teatatakse sarnases vormis ka vastava otsuse vastu võtmisest.
9.Eeltoodule vaatamata on aga ilmne, et ZZ sai DP kehtetuks tunnistamise otsusest teada siis kui talle toimetati kätte Pärnu Linnavalitsuse planeerimise osakonna 6. novembri 2018 otsus nr 3-5.4/10273, millega anti projekteerimistingimused Riia mnt 106 kinnistule ärihoone püstitamiseks. Käesolevas kohtuasjas 16. märtsi 2020 tehtud ning praeguseks jõustunud kohtumääruses on tuvastatud, et ZZ tehti projekteerimistingimuste andmist käsitlev otsus teatavaks 7. novembril 2018. Nimetatud PT otsuses on märgitud, et projekteerimistingimused antakse ilma detailplaneeringut koostamata, mis viitab üheselt sellele, et sel ajal Riia mnt 106 kinnistul kehtivat detailplaneeringut ei olnud. Asjaolu, et projekteerimistingimuste andmist käsitlevas otsuses sõnaselgelt DP kehtetuks tunnistamise otsusele ei viidata, on ebaoluline, sest projekteerimistingimuste andmise otsusest sai ZZ igal juhul teada Riia mnt 106 kinnistule antava ehitusõiguse sisu ja ulatuse sellisel määral, et ta sai hinnata, kas selline ehitusmahu realiseerimine naaberkinnistul kahjustab tema huve ning sellest tulenevalt teha kindlaks – vajadusel professionaalsete nõustajate abi kasutades – kas see rikub tema õigusi ning milliste haldusaktide vaidlustamine võib nende õiguste kaitseks vajalik olla. Kuigi eelmises punktis toodud põhjustel oleks vastustaja pidanud ZZ DP kehtetuks tunnistamise otsusest teatama, siis on vastustajal ja kolmandal isikul õigus selles, et saades kätte projekteerimistingimuste andmist käsitleva otsuse, kus oli sõnaselgelt märgitud, et kehtivat detailplaneeringut ei ole, ning olles eelnevalt saanud arvamuse avaldamiseks DP kehtetuks tunnistamise otsuse eelnõu (millest selgus igal juhul detailplaneeringu varasem olemasolu) sai ZZ igal juhul teada sellest, et detailplaneering on kehtetuks tunnistatud. Seega oleks ZZ pärast
7.novembrit 2018 pidanud mõistliku aja jooksul pärima vastustajalt detailplaneeringu saatuse kohta, nõudma välja DP kehtetuks tunnistamise otsuse ning otsuse saamisest 30 päeva jooksul kohtusse
3(5)
pöörduma. Seda ZZ ei teinud, mistõttu tuleb kaebetähtaeg lugeda mööda lastuks vastavalt HkMS § 46 lõikele 7.
10.Leian samuti, et kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust. Kaebaja väited ZZ kogenematuse kohta ei ole põhjendatud. HkMS § 71 lg 1 kohaselt saab kaebetähtaja ennistada, kui see on mööda lastud mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saavad üldjuhul olla objektiivsed ja kaebaja enda tahtest ja tegevusest sõltumatud asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Samuti tuleb kaebetähtaeg ennistada, kui kaebaja jättis kaebuse esitamata, arvates ekslikult, et muud tema võetud meetmed on tema õiguste kaitseks piisavad ning kuigi see arvamus oli ekslik, ei olnud see kaebaja konkreetset olukorda silmas pidades ilmselgelt ebamõistlik. Käesoleva määruse punktis 9 osutatud asjaoludel ei ole usutav, et ZZ ei saanud aru, et linna tegevus on suunatud varasema DP-ga vastuolus oleva ehitusõiguse andmisele Riia mnt 106 kinnistule. Puuduvad mistahes andmed selle kohta, et ta oleks pidanud seda enda kui xxxxxxx omaniku õigusi või huve kahjustavaks või ei ta oleks astunud mistahes mõistlikke samme sellise ehitusõiguse andmise takistamiseks. Isegi kui ZZ ei olnud teadlik detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste täpsest õiguslikust tähendusest, sai ta projekteerimistingimuste andmist käsitlevast otsusest igal juhul teada, et naaberkinnistule planeeritakse ehitada kauplusehoone, mille üldised parameetrid olid projekteerimistingimustes selgelt ära näidatud. Seda, kas sellise kauplusehoone rajamine naaberkinnistule tema huve kahjustab, sai ZZ hinnata ilma et tal oleks selleks olnud vaja mingisuguseid eriteadmisi ükskõik kas ehituse või õiguse vallas. Haldusaktist teada saamine HkMS § 46 lg 7 tähenduses tähendab seda, et isik saab teada haldusakti reaalsetest tagajärgedest ja suudab kujundada oma seisukoha, kas ta soovib selliste tagajärgede saabumise tõkestamiseks omapoolseid samme astuda. Kaebetähtaja rikkumist saab kogenematusega õigustada erandina vaid juhul, kui teave haldusakti kohta on nii segane, et selle saanud isikule jääb ka temalt keskmist mõistlikkust eeldades selle sisu üldjoontes arusaamatuks või juhul kui isik küll astub samme otsuse vaidlustamiseks, ent kogenematusest või teadmatusest tingituna ei ole need päris korrektsed. Käesoleval juhul selliseid põhjusi ei esinenud. Kaebetähtaja ennistamist ei saa antud juhul õigustada avaliku huviga. Esiteks ei ole avaliku olemasolu iseenesest tähtaja ennistamise aluseks. Avaliku huvi hindamine tuleb kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel kõne alla eeskätt olukorras, kus kaebetähtaja mööda laskmiseks oli põhimõtteliselt mõjuvana käsitatav, ent mitte eriti kaalukas põhjus. Sellisel juhul saab kaebetähtaja ennistamise üle otsustamisel kaaluda ühelt poolt vaidlusküsimuse olulisust kaebaja jaoks ja teisalt avalikku huvi õiguskindluse säilitamise vastu. Kaebaja ei saa aga põhimõtteliselt tugineda avalikule huvile tema kaebuse läbi vaatamise vastu. Sõltumata sellest, millistele asjaoludele ja väidetele kaebaja enda subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuses tugineb, ei ole avalik huvi ei kaebeõiguse aluseks ega saa ka olla kaebetähtaja ennistamise aluseks. Niisiis ei saa kaebetähtaja ennistamise kasuks põhimõtteliselt rääkida see, et kaebaja tugineb kaebuses eeskätt väitele, et DP kehtetuks tunnistamise otsus on oaks n-ö linna sihilikult õigusvastasest halduspraktikast, mille realiseerumise vältimine on avalikes huvides. Avalikuks huviks, mille tõttu kaebetähtajad üldse kehtestatud on, on aga eelkõige õiguskindlus. Isegi kui seda avalikku huvi kaaluda kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega, siis ei saaks asuda seisukohale, et avalik huvi õiguskindluse tagamise vastu on väike. Vastupidi, käesoleval juhul saab kaebuse pinnalt järeldada, et omandiõiguse võimalik riive, mis kaebajale Riia mnt 106 kinnistule ehitamisega ja sinna ehitatava hoone kasutamisega kaasneb, on väheintensiivne. See on leidnud kinnitust ka Riia mnt 106 kinnistule ehitise püstitamist käsitleva ehitusluba puudutavas haldusasjas 3-20-182 tehtud ja käesolevaks ajaks jõustunud kohtuotsus. Viimatinimetatud kohtuotsust silmas pidades on liiati äärmiselt küsitavaks muutunud kaebaja võimalus käesoleva kaebusega oma eesmärk saavutada, sest isegi DP kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamise korral jääks ehitusluba kehtima ning ehitusloas näidatud ehitise püstitamine oleks lubatud.
11.Eeltoodud põhjustel tuleb kaebus lugeda esitatuks pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata, mis toob kaasa menetluse lõpetamise vastavalt HkMS § 124 lõikele 2.
12.HkMS § 108 lg 4 kohaselt kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja. HkMS § 109 lg 1 kohaselt peavad pooled esitama oma taotlused menetluskulude välja mõistmiseks kohtu määratud
4(5)
tähtaja jooksul. 16. märtsil 2020 määruses andsin tähtaja menetluskulude väljamõistmise taotluste esitamiseks, eeldades, et kõnealune määrus jõustub. Pärast Riigikohtu 28. mai 2020 määrust täpsustasin menetlusosalistele 2. juunil 2020 saadetud e-kirjas, et kuna 16. märtsi 2020 kohtumäärus ei jäänud selles kohtuasjas viimaseks lõpplahendiks, ent menetluskulude küsimus on otstarbekas lahendada kõige lõpus, siis võivad kõik menetlusosalised eelnimetatud määruse punktis 4 antud tähtaja tähelepanuta jätta ning lubasin anda menetluskulude taotluste esitamiseks edaspidi täiendava tähtaja, mil on võimalik esitada siis kogu menetlusega seotud kuludega seonduvaid dokumente. HkMS § 109 lõike 2 ja § 170 lg 1 punkti 3 koosmõjust tulenevalt võib menetluskulude jaotamise küsimuse lahendada eraldi määrusega pärast menetlust lõpetava kohtulahendi (kohtuotsuse, menetlust lõpetava määruse) tegemist või jõustumist. Pean käesolevas asjas otstarbekaks määrata menetlusosalistele menetluskulude välja mõistmise taotluste ja kuludokumentide esitamiseks tähtaeg, mis hakkab kulgema käesoleva määruse jõustumisest arvates. Juhul kui vastustaja või kolmas isik menetluskulude välja mõistmist taotlevad, saab kaebaja enne taotluse lahendamist võimaluse esitada kulude välja mõistmise kohta oma seisukoha.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.