Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-2247 9. juuni 2023. a Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest Kaido Krumi, Tarmo Petersoni ja Karmen Turgi kaebus Tallinna Linnavolikogu 15. oktoobri 2020. a otsuse nr 98 tühistamiseks Kaebajad Kaido Krum, Tarmo Peterson ja Karmen Turk, esindaja vandeadvokaat Villy Lopman Vastustaja Tallinna linn, esindaja Eva Vanamb Kolmandad isikud Aivar Hõim ja Lia Hõim Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2022. a otsus Tallinna linna kassatsioonkaebus ning Aivar ja Lia Hõimu kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebused rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Mõista Tallinna linnalt Tarmo Petersoni kasuks välja menetluskulud summas 1209 eurot. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Tallinna Linnavalitsuse 24. mai 2006. a korraldusega nr 1061-k kehtestatud ning Tiskre tee 23, Räime tn 19, Räime tn 19a ja Räime tn 22 kinnistuid hõlmava detailplaneeringuga määrati Vana-Umboja tn 3 kinnistule ehitusõigus kuni 2-korruselise 200 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga ja kuni 350 m2 suuruse suletud brutopinnaga eluhoone rajamiseks. Elamu maksimaalseks kõrguseks võis olla 8 m. Krundi hoonestustiheduseks on 0,28.
19.juulil 2017 väljastati Vana-Umboja tn 3 kinnistule ehitusluba 2-korruselise üksikelamu püstitamiseks ehitisealuse pinnaga 199,7 m2, suletud netopinnaga 232,2 m2, kõrgusega 7,3 m, pikkusega 21,7 m ja laiusega 12,7 m.
2.17. augustil 2017 esitasid Vana-Umboja tn 3 kinnistu omanikud Tallinna linnale avalduse, milles palusid tunnistada 24. mai 2006. a korraldusega kehtestatud detailplaneeringu kehtetuks Vana-Umboja tn 3 kinnistu osas.
3-20-2247
3.3. oktoobril 2017 tegi Tallinna linn Vana-Umboja tn 3 omanikele ettekirjutuse, millega peatas ehitusprojektile mittevastavad ehitustööd. Paikvaatlusega tuvastati, et ehitusprojektis on ehitise läänekülje garaažiosa pikkus ette nähtud 6 m, kuid ehitatava ehitise garaažiosa on pikkusega 8,59 m. Samuti on võrreldes kinnitatud ehitusprojektiga pikemaks ja kõrgemaks ehitatud väikeplokkidest tugisein.
4.Alates 14. detsembrist 2017. a esitasid Vana-Umboja tn 3 omanikud Tallinna linnale mitmeid hoone muudatusprojekte. Kaebajad tõid korduvalt välja, et muudatusprojektijärgne lahendus ei ole naaberkinnistu omanike huve arvestav, ei vasta kehtivale detailplaneeringule ega ole linnaruumiliselt sobiv lahendus.
24.oktoobri 2019. a seisukohas otsustas Tallinna linn üldjoontes aktsepteerida muudatusprojekti lahendust tingimusel, et Vana-Umboja tn 3 omanikud täidavad tehnilised märkused, on nõus lammutama ettenähtud hoone osad (lisaks omanike endi poolt projekti tehtud muudatustele (1,9 m kõrguse ja 11 m pikkuse ilmastikukaitse seina likvideerimine; 1,2 m garaažipealse katuseaia likvideerimine; 4,2 m pikkuse garaaži varikatuse tugiseina eemaldamine) põhjaküljel olevate müüride lammutamine selliselt, et säilida võib garaaži tänavapoolse seina müüri osa ja garaaži vahekatus üksnes 95 cm laiuselt, mis tähendab 2,15 m ulatuses varikatuse ja seina eemaldamist) ning esitavad muudatusprojekti uuesti läbivaatamiseks pärast kehtiva detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist. Aktsepteeritud muudatusprojekti kohaselt kavandatakse hoone ehitisealuseks pinnaks 299 m2, hoone suletud brutopinnaks 355 m2, hoone kõrgus maapinnast on 8 m.
5.Tallinna Linnavolikogu 15. oktoobri 2020. a otsusega nr 98 tunnistati 24. mail 2006 detailplaneering Vana-Umboja tn 3 kinnistu osas kehtetuks. Otsuse põhjenduste kohaselt on Tallinna Linnavolikogu 20. aprilli 2017. a otsusega nr 40 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneering, mille kohaselt jääb Vana-Umboja tn 3 pereelamute alale, kus võivad paikneda ühe või kahe korteriga elamud ning väikesed lähipiirkonda teenindavad kaubanduse, teeninduse, lastehoiu ja vabaaja harrastusega seotud ettevõtted ja asutused. Vana-Umboja tn 3 omanikud soovivad detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist, kuna soovivad suurendada Vana-Umboja tn 3 kinnistu ehitusõigust kooskõlas üldplaneeringuga. Üldplaneeringuga on määratud kinnistute hoonestustiheduseks 0,3. Detailplaneering kehtestati rohkem kui 14 aastat tagasi ning vahepeal on muutunud nii inimeste tarbimisvajadused kui linnaehituslik olukord. Sama detailplaneering on kehtetuks tunnistatud Räime tn 26 ja Vana-Umboja tn 4 osas. Detailplaneering ei võimalda püstitada kinnistu omaniku vajadusi arvestavat hoonet. Omanikud on nõus hoone osaliselt lammutama. Otsuse tulemusel on võimalik kaaluda Vana-Umboja tn 3 ehitusõiguse mahu suurendamist. Üldplaneeringu alusel on võimalik hoone suletud brutopinda suurendada alla 10% võrreldes detailplaneeringus lubatuga (kuni 375,3 m2). Kuna detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine iseseisvalt ei anna Vana-Umboja tn 3 kinnistu omanikele õigust ehitustegevuseks ega seadusta projektile mittevastavat ehitist, ei riku detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine naaberkinnistu omanike subjektiivseid õigusi. Otsuse õigusliku alusena on märgitud planeerimisseaduse (PlanS) § 140 lg 1 p 2 ning lg-d 2 ja 6.
6.Tarmo Peterson, Karmen Turk (Räime tn 25 kaasomanikud) ja Kaido Krum (Räime tn 23 omanik) esitasid halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavolikogu 15. oktoobri 2020. a otsuse nr 98 tühistamiseks. Kaebajad leidsid, et Vana-Umboja tn 3 kinnistule on väljastatud ehitusluba ja kinnistule on juba püstitatud elamu. PlanS § 140 alusel ei ole võimalik tunnistada kehtetuks juba ellu viidud detailplaneeringut. Vastustaja oleks pidanud algatama uue detailplaneeringu menetluse. Planeering ei ole vananenud, sest ümbruskonnas ei ole toimunud märkimisväärseid muutusi. Kehtetuks tunnistamine oleks lubatav üksnes siis, kui varasemate lahenduste põhimõtteline elluviimine ei ole enam võimalik. Kaalutud ei ole naabrite huve. Kaebajad on detailplaneeringut usaldades projekteerinud ja ehitanud enda elamud. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisega 2(11)
3-20-2247 väheneb kaebajate vara väärtus või peavad kaebajad asuma elamuid ümber ehitama, sh põhjusel, et insolatsioon kaebajate kinnistul väheneb. Ehitis on nii ehitusaluselt pindalalt kui ka ehitusmahult oluliselt suurenenud. Räime tn 23 kinnistu omaniku õiguseid riivab ehitise massiivsus. Kaaluda tulnuks kolmandate isikute pahatahtlikku käitumist. Kolmandad isikud eirasid ehitamise peatamise ettekirjutust. Kolmandad isikud ei ole välja pakkunud ühtegi sisulist lahendust, mis vastaks detailplaneeringule ja arvestaks naabrite huvidega.
7.Tallinna Halduskohus jättis 1. juuli 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
7.1.Vana-Umboja tn 3 hoone on ehitusloaga lubatust suurem, kuid asub 5 m kaugusel kaebajate kinnistutest, nagu detailplaneering lubas. Hoone on detailplaneeringuga lubatust madalam.
7.2.Detailplaneeringu eesmärgiks oli rajada väikeelamurajoon. Kolmandate isikute kinnistu osas detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei muuda planeeringut muus osas sisutuks või teostamatuks. Detailplaneeringu puudumisel tuleb lähtuda üldplaneeringust, mille maakasutusplaani kohaselt asub nii kaebajate kui ka kolmandate isikute kinnistu pereelamute alal. Detailplaneering oli vaidlustatud haldusakti andmise ajaks kehtinud ca 14 aastat. Detailplaneering on tunnistatud kehtetuks veel kolme kinnistu osas. See kinnitab, et detailplaneering ei ole enam ajakohane ning toimunud on muutused elukeskkonnas. Kaebajate õigustatud ootus, et ehitamine toimub detailplaneeringu järgi, on ajas vähenev (PlanS § 140 lg 1 p 1 ja ehitusseadustiku (EhS) § 28 lg 1 p 1). Kui kinnistu omanik on asunud planeeringut ellu viima, ei saa kohalik omavalitsus kinnistu omaniku õigustatud ootusi arvestades enam detailplaneeringut PlanS § 140 lg 1 p 1 alusel kehtetuks tunnistada, küll aga võib kinnistu omanik leida, et juba pooleliolev ehitis ei vasta tema soovidele ning seega planeeringu elluviimisest loobuda. Räime tn 23 osas on detailplaneering tunnistatud kehtetuks ja ka Räime tn 25 elamu ei pruugi täielikult detailplaneeringule vastata. Ei nähtu, et väikeelamurajooni tingimused, sh kaebajate ja kolmandate isikute elamute ehituslikud tingimused, oleks planeerimismenetluses sündinud planeeringu koostamise ajal avaldatud erinevate huvide tasakaalustamise eesmärgil. Detailplaneeringu kehtestamise korralduse järgi on keskkond lahendatud arhitektuurselt tervikliku ja keskkonnasäästliku hoonestuse ja heakorrastusega. Kogu hoonetekompleks moodustab ühtse silueti, mida toetab sarnaste hoonemahtude ja fassaadimaterjalide süsteem. Seega oli tegemist arendaja vaates terviklahendusega, mitte aga iga tulevase elaniku üksikhuvi kaalumisega või naabrite konfliktolukorra lahendamisega, millel võiks olla pikemaajalisem ja suurem kaal.
7.3.Kaebajate huve on kaalutud ja nad on haldusmenetluses ära kuulatud. Vastuväiteid detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisele tuleb eristada vastuväidetest ehitusprojekti muudatustele. Detailplaneering ei sea hoone seina pikkusele maksimummäära. Hoone kõrgus ei ületa detailplaneeringuga lubatut. Ehitis ei paikne kinnistute piirile lähemal kui detailplaneeringuga lubatud. Insolatsiooni riivamine ei saa ilmselgelt mõjutada Räime tn 23 kinnistu omanikku, kelle hoone jääb Räime tänava äärde. Kaebajad ei ole välja toonud seni kehtinud detailplaneeringu tingimusi, mis kaitseksid kaebajate õigust privaatsusele rohkem kui üldplaneering.
7.4.Kolmandate isikute pahausksuse väide ei ole asjakohane. Omanikul on õigus loobuda detailplaneeringu elluviimisest (PlanS § 140 lg 1 p 2). Omanikul võib olla võimalik lähtuda vahepeal kehtestatud uuest üldplaneeringust, kui see võimaldab ehitamist otse üldplaneeringu alusel. Küsimust, kas ja milliste järgnevate menetluste alusel võib olla võimalik Vana-Umboja tn 3 hoonet seadustada, ei saa lahendada praeguses kohtuasjas.
7.5.Korruselisuse osas detailplaneering ja üldplaneering ei erine. Hoone suletud brutopind võib üldplaneeringu järgi olla 350 m2 asemel 375 m2. Seejuures tuleb ehitusloa andmisel kaaluda naabrite õigustatud huve. Detailplaneeringus lubatud maksimaalne ehitusalune pindala 200 m2 küll kaob, ent suletud brutopinnale ja hoonestustihedusele esitatud nõuded ei võimalda ehitusalust pindala piiramatult suurendada. Kaebajate vastuväited seina massiivsusele ei ole hoone suletud brutopinnaga seotud. Hoone asukoha valikul on määrav, et hoone peab sobituma ümbruskonda.
8.Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule. 3(11)
3-20-2247
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. aprilli 2022. a otsusega kaebajate apellatsioonkaebuse, tühistas Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2021. a otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebajate kaebuse ning tühistas Tallinna Linnavolikogu 15. oktoobri 2020. a otsuse nr 98. Ringkonnakohus mõistis Tallinna linnalt Kaido Krumi, Tarmo Petersoni ja Karmen Turgi kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud igaühele 1530 eurot. Muus osas jäid menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
9.1.Kaebajatel on detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamisel kaebeõigus. Detailplaneeringuga seatud ehitustingimused teenivad ka naaberkinnisasjade omanike huve, sest välistavad planeeringuga lubatust suuremate ehitiste püstitamise, ehitamise väljapoole hoonestusala ning tagavad miljöö kaitse. Detailplaneeringul on Vana-Umboja tn 3 kinnistule ehitamisele seatud üldplaneeringuga võrreldes vähemalt osaliselt rangemad piirangud. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel tuleb seetõttu arvestada ka naaberkinnisasjade omanike huvidega ning tagada planeeringuala ja naaberkinnisasjade omanike huvide tasakaalustamine.
9.2.Vana-Umboja tn 3 kinnistu osas on asutud detailplaneeringut ellu viima. Elamu rajamiseks on antud ehitusluba. Kuigi ehitustööd on faktiliselt lõppenud, ei ole ehitisele väljastatud kasutusluba. PlanS § 140 lg 1 p-s 1 nimetatud alused planeeringu (osaliselt) kehtetuks tunnistamiseks peavad esinema samaaegselt. Kuna tingimus, et detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima, ei ole täidetud, ei saanud detailplaneeringut sel alusel osaliselt kehtetuks tunnistada. Tähtsust ei oma, et detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud üle viie aasta.
9.3.Kolmandad isikud ei ole soovinud detailplaneeringu elluviimisest loobuda. Soov ehitada planeeringualale planeeringuga ettenähtust suurem ehitis ei ole käsitatav detailplaneeringu elluviimisest loobumisena. Planeeringu elluviimisest loobumise all saab mõista vaid olukorda, kus kinnisasja omanik või arendaja ei soovi enam detailplaneeringuga kavandatud ehitisi püstitada ega selleks ehitusluba taotleda või ehitusteatist esitada või loobub ühtlasi ka ehitusloast või ehitusteatise alusel ehitamisest. Kui omanikul on aga soov ehitada kinnistule ehitisi teistsugustel tingimustel, kui detailplaneeringuga ette nähtud, ei ole PlanS § 140 lg 1 p 2 eeldused täidetud ning detailplaneeringut tuleb muuta.
9.4.Ekslik on vastustaja käsitlus, et kuna detailplaneeringu elluviimine on võimalik mitu korda, sest detailplaneering ei kaota realiseerimise järel oma kehtivust, siis saab detailplaneeringu elluviimisest loobuda ka pärast selle (esmast) elluviimist. Selline arusaam ei ole kooskõlas planeeringu elluviimise mõiste ega PlanS § 140 lg 1 p 2 eesmärgiga. Detailplaneeringu elluviimise järel ei saa selle elluviimisest enam loobuda, kuigi ehitamine on selle realiseerimise järel jätkuvalt võimalik. Detailplaneering määratleb ka pärast selle esmakordset elluviimist jätkuvalt naabritevaheliste huvide tasakaalukoha ja seab piirangud ümber- ja juurdeehitamisele. Detailplaneeringu elluviimisest loobumisega on tegemist vaid juhul, kui planeeringuga kavandatud ehitisi kinnisasjale enam üldse ei soovita ja kinnistut soovitakse edaspidi kasutada nii, et sellel detailplaneeringuga lubatud ehitisi ei paikne. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Vana-Umboja tn 3 kinnistule ehitamiseks väljastatud ehitusluba ei ole kehtetuks tunnistatud, samuti ei ole väljastatud ehitusluba ehitise lammutamiseks. Soov seadustada kinnistule püstitatud ehitis tingimustel, mis detailplaneeringule ei vasta, ei ole võrdsustatav detailplaneeringu elluviimisest loobumisega.
9.5.Halduskohtu tõlgendus, et detailplaneeringu elluviimisest loobumisena tuleb käsitada ka olukorda, kus kinnisasja omanik ei soovi ehitamisel lähtuda detailplaneeringu nõuetest, vaid üksnes üldplaneeringu või selle alusel antavate projekteerimistingimuste nõuetest, on ekslik. Detailplaneeringule ei ole seadusega ette nähtud kehtivusaega. Seega ei saa selle nõuetest planeeringu elluviimise järel loobuda ka juurde- või ümberehitamisel. Kui kinnistu omanik ja kohalik omavalitsus soovivad detailplaneeringu nõuete asendamist üksnes üldplaneeringust tulenevate nõuetega, on detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine võimalik haldusmenetluse seaduse (HMS) §-de 64-70 alusel. PlanS § 140 lg-d 1 ja 2 ei ole HMS-i nende sätete suhtes erinormid, vaid täiendavad alused.
9.6.Et tunnistada detailplaneering kehtetuks nii, et ehitustingimusi määratleks ainult üldplaneering, on nõutav, et detailplaneering ei tasakaalusta planeeritud ehitise omaniku ja naabrite huve enam 4(11)
3-20-2247 õigesti. Vastustaja on detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist nii ka põhjendanud, märkides, et „detailplaneering kehtestati rohkem kui 14 aastat tagasi ning vahepeal on muutunud nii inimeste tarbimisvajadused kui ka linnaehituslik olukord“; „kehtiv detailplaneering ei võimalda püstitada kinnistu omaniku vajadusi arvestavat hoonet.“ Need põhjused ei ole detailplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamiseks aga piisavad.
9.7.HMS § 66 lg 2 p 2 võimaldab haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Planeering on kolmandate isikute kinnistule ehitamisele piiranguid seades kaebajaid soodustav ja seega selle kehtetuks tunnistamine toimub kaebajate kahjuks.
9.8.Detailplaneeringu alusel püstitatud ehitis ei ole saanud kasutusluba ja seega pole tegemist olukorraga, kus detailplaneeringu realiseerimise järel oleks kolmandatel isikutel tekkinud soov ehitist laiendada. Kolmandad isikud ehitasid kohe detailplaneeringuga lubatust suurema ehitise. Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktis näidanud, milline on ülekaalukas avalik huvi lubada Vana-Umboja tn 3 kinnistul detailplaneeringuga võrreldes mahukamat elamut. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ja haldusakti andmisel on vastustajal kaalutlusruum, tuleb kaebus rahuldada ja otsus tühistada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Tallinna linn taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõusse jätmist. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsust ei saa vaidlustada avalikes huvides. Kuivõrd seadus ei sea detailplaneeringu elluviimisest loobumise mõiste sisustamisele kitsendusi, tuleb detailplaneeringu elluviimisest loobumisena käsitada ka olukorda, kus kinnistu omanik on küll taotlenud ehitusloa ja asunud ehitama või hoone valmiski ehitanud, kuid ehitamise käigus või ka ehitamise lõppjärgus/lõppedes tekib kinnistu omanikul soov realiseerida kehtivast detailplaneeringust erinevat ehitusõigust. Seega oli detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsustamisel PlanS § 140 lg 1 p 2 asjakohane. Uue detailplaneeringu koostamise kohustus puudub, kuna olemasolevat hoonet ei laiendata rohkem kui 33% selle esialgu kavandatud mahust (PlanS § 125 lg 1 p 2). Detailplaneering kehtestati (vaidlustatud otsuse seisuga) 14 a tagasi. Hoonestusala tingimusi lubab rohkem kui viis a vana detailplaneeringu korral kuni 10% ulatuses esialgsest lahendusest muuta ka EhS § 27 lg 4. Üldplaneeringust lähtumine ei mõjuta kaebajate õigusi. Planeeringu terviklahenduse elluviimine on pärast detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist endiselt tagatud (PlanS § 140 lg 2).
11.Kolmandad isikud paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja halduskohtu otsus jõusse jätta. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus senise haldus- ja kohtupraktikaga ning loob olukorra, kus detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine PlanS § 140 lg 1 alusel muutub sisuliselt võimatuks. Seadusandja ei ole PlanS §-s 140 näinud ette võimalust vaidlustada detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamise otsust avalikes huvides ehk populaarkaebuse esitamist. Nii vastustaja kui ka kolmandad isikud on korduvalt rõhutanud, et kolmandate isikute elamu ei saa kaebajate insolatsioonitingimusi mõjutada ning kaebajad ei ole esitanud selle kohta ka tõendit. Ringkonnakohus on jätnud kontrollimata, kas vaidlusalune haldusakt saab kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuda. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (PlanS § 140 lõiked 1 ja 2), asudes seisukohale, et olemasoleva hoone puhul on detailplaneeringu elluviimisest võimalik loobuda vaid ehitist lammutades.
12.Kaebajad taotlevad kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist. Kaebajate subjektiivsed õigused võrsuvad antud juhul detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest (eelkõige piirangud hoone 5(11)
3-20-2247 mahule, mida kolmandad isikud teadlikult eirasid). Kolmandad isikud on rajanud õigusvastaselt ja sihipäraselt äärmiselt massiivse hoone, mille rajamist detailplaneeringus sätestatud ehituslikud piirangud kaebajate naaberkinnistule otseselt vältisid. Otsusega nr 98 tunnistas vastustaja vastavad kaebajate õigusi kaitsevad ning naabrite omavahelisi huve tasakaalustavad piirangud kolmandate isikute huvides kehtetuks ning see on viinud asjas kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumiseni. Lubatust oluliselt suurem hoone põhjustab kaebajatele mitmeid negatiivseid mõjutusi, vähendades päikesevalguse ligipääsu, piirates vaateid ning selle tõttu väheneb kaebajatele kuuluvate kinnistute väärtus. Lisaks kehtivas detailplaneeringus sätestatud piirangute ilmselgele rikkumisele on hoone mh ca 0,8-1 m kõrgem, kui Räime 25 omanikele kooskõlastamiseks esitatud ehitusprojektis ja ehitusloaga lubatud. Kinnitatud ehitusprojektis oli ehitise läänekülje garaažiosa pikkus ette nähtud 6,0 m, kuid püstitatud ehitise garaažiosa on kokkulepitust ca 43% suurem, s.o pikkusega 8,59 m. Räime 25 omanikud kooskõlastasid kõne all oleva hoone kauguse krundipiirist 5 meetrile, lähtudes kooskõlastamiseks esitatud ehitusprojekti kõrgusest ja mahust. Kui Räime 25 omanikud oleksid teadnud, et naaberkinnistule rajatakse tegelikkuses oluliselt massiivsem hoone, ei oleks vastavat kooskõlastust 5 meetrile krundipiirist antud. Ringkonnakohus tuvastas asjas õigesti, et otsuse nr 98 tegemiseks puudus nii PlanS § 140 lg 1 p-st 1 kui PlanS § 140 lg 1 p-st 2 tulenev alus. Soov seadustada kinnistule juba püstitatud ehitis tingimustel, mis detailplaneeringule ei vasta, ei ole ega saa olla võrdsustatav detailplaneeringu elluviimisest loobumisega. PlanS § 125 lg 1 p 2 seletuskirjas selgitatakse, et kui detailplaneering on olemas, kuid sellega määratud krundi ehitusõigus on ammendunud, tuleb nii uue hoone ehitamiseks kui ka olemasoleva hoone laiendamiseks koostada uus detailplaneering. Otsuse nr 98 tegemiseks puudus õiguslik alus, kuna kolmandad isikud taotlesid detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist juba valmisehitatud õigusvastase ehitise seadustamiseks. Seega ei loobunud kolmandad isikud detailplaneeringu elluviimisest. Planeerimisseaduse regulatsiooni ja olemasoleva kohtupraktika kohaselt oleks vastustaja pidanud läbi viima nõuetekohase detailplaneeringu muutmise menetluse. Alternatiivselt oleks vastustaja pidanud tegema ettekirjutuse ebaseaduslike ehitustööde osaliseks lammutamiseks ning ehitise nõuetega vastavusse viimiseks vastavalt algul ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektile ja detailplaneeringule.
13.6. märtsil 2023 esitatud täiendavas seisukohas rõhutavad kolmandad isikud, et ei ole teadlikult ja tahtlikult ehitanud vastuolus ehitusloaga. Kaebajatel ei saa olla subjektiivset õigust nõuda päikesevalguse jõudmist terrassile, mis on ehitatud väljapoole detailplaneeringuga lubatud hoonestusala. Kolmandate isikute elamu on tervikuna detailplaneeringuga ettenähtud hoonestusalas ning kolmandate isikute elamu kõrgus vastab detailplaneeringuga lubatud kõrgusele. Kolmandate isikute elamu ei tekita kaebajate kinnistutele täiendavat varjutust võrreldes 3 meetri kõrguse elupuuhekiga. 6. märtsil 2023 esitas kaebajate väidetele täiendavad seisukohad ka Tallinna linn.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 6). I
15.Nii vastustaja kui ka kolmandad isikud on kahtluse alla seadnud kaebajate kaebeõiguse ning viitavad, et PlanS § 141 ei anna kaebeõigust detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks avalikes huvides (määrus nr 3-19-1627/28, p 11). Kolleegium nõustub kohtutega, et praegusel juhul ei ole tegemist avalikes huvides esitatud kaebusega ning kaebajatel on kaebeõigus detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks. Kaebajad on õigesti märkinud, et nende subjektiivsed õigused võrsuvad antud juhul detailplaneeringus sätestatud ehituslikest piirangutest. Ehkki kohtumenetluses enda kui naabri huve kaitsvale planeeringu sättele tuginemiseks 6(11)
3-20-2247 ei pea isik ära näitama omandiõiguse või muu põhiõiguse riivet (vt otsus nr 3-3-1-69-16, p 26, otsus nr 3-14-52416/72, p 15), on kaebajad tuginenud mh ka oma omandiõiguse kaitsele (insolatsiooni vähenemine, samuti kinnistu väärtuse vähenemine). Seega on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste, mitte avalike huvide kaitseks. Kolleegium on varem selgitanud, et „detailplaneering on topeltmõjuga haldusakt. Ühelt poolt annab see huvitatud isikule võimaluse kinnistut arendada, teisalt seab sellele piirangud. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, mistõttu võib selline otsus riivata naabrite õigusi. See ei tähenda, et detailplaneeringut ei tohiks põhjendatud juhul ja pärast asjakohaste huvide kaalumist kehtetuks tunnistada. Puudutatud isikutel on aga õigus pöörduda sellise otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks halduskohtusse“ (määrus nr 3-19-1627/28, p 13).
16.Vaidlusalune detailplaneering nägi Vana-Umboja 3 kinnistule ette ehitusõiguse kuni 2-korruselise 200 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga ja 350 m2 suuruse suletud brutopindalaga eluhoone rajamiseks. Krundi lubatav hoonestustihedus oli 0,28 ning hoone lubatud kõrguseks kuni 8 m. Kolmandate isikute esitatud ehitusprojekti järgne lahendus ja selle alusel väljastatud ehitusluba (hoone ehitusalune pindala ehitusloa kohaselt 199,7 m2 ja suletud brutopindala 281 m2) vastas detailplaneeringule. Vaidlust ei ole selles, et ehitatud hoone ei vastanud ehitusloaga kinnitatud ehitusprojektile ega detailplaneeringule. Kolmandad isikud on menetluse jooksul (sh ka pärast vaidlusaluse detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist Vana-Umboja tn 3 osas) esitanud vastustajale kooskõlastamiseks mitmeid ehitise muudatusprojekte. Vastustaja aktsepteeris enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist muudatusprojekti, mille kohaselt kavandatakse hoone ehitisealuseks pinnaks 299 m2, hoone suletud brutopinnaks 355 m2 ning hoone kõrguseks maapinnast 8 m. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse eesmärgiks oli kooskõlas kehtiva üldplaneeringuga suurendada Vana-Umboja tn 3 kinnistu ehitusõigust. Muudatusprojekti kohaselt suureneks lubatud ehitisealune pind 99 m2 võrra ning suletud brutopind 5 m2 võrra võrreldes detailplaneeringus ettenähtuga. Hoone kõrgusele kehtestatud maksimaalne piirang jääks samaks. Kolleegium märgib, et majandus- ja taristuministri 5. juuni 2015. a määrusega nr 57 kehtestatud ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise aluste §-s 19 sätestatud uus ehitisealuse pinna arvestusmetoodika on kolmandatele isikutele soodsam kui varasem, sest see jätab osa varikatuseid ja räästaid ehitisealuse pinna alt välja. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määruse nr 69 „Ehitise tehniliste andmete loetelu“ § 17 lg 1 järgi arvati ehitisealuse pinna hulka kõik ehitise väljaulatuvad osad. Kui neid tuleks ka praegusel ajal ehitisealuse pinna hulka arvestada, oleks vahe detailplaneeringus ja muudatusprojektis kajastatud ehitisealuse pinna vahel suurem kui 99 m2, mitte väiksem. Seega pole ringkonnakohus teinud kolmandate isikute kahjuks viga, jättes otsuses arvestamata metoodika muutuse. II
17.Vaidluse all on küsimus, kas praeguses asjas sai detailplaneeringu kehtetuks tunnistada PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel olukorras, kus detailplaneeringut oli asutud ellu viima, st hoone oli suures osas valmis ehitatud. Samuti vaieldakse selle üle, kas detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise võimaldamine eesmärgiga kaaluda praegustel asjaoludel ebaseadusliku ehitise seadustamist on õiguspärane.
18.PlanS § 140 lg 1 kohaselt võib detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks, kui: 1) detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima; 2) planeeringu koostamise korraldaja või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda.
7(11)
3-20-2247 Kolleegiumi hinnangul ei välista PlanS § 140 lg 1 p 2 detailplaneeringu elluviimisest loobumist ja detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist ka siis, kui hoone ehitamisega on alustatud. PlanS § 140 lg 1 p 1 tingimus, et detailplaneeringut ei tohi olla asutud ellu viima, siinkohal ei laiene, sest PlanS § 140 lg 1 p 1 ja p 2 on alternatiivsed alused. Eelnõu seletuskirjas (PlanS eelnõu 571 SE, Riigikogu XII koosseis, algatamise seletuskiri, lk 179) märgiti: „Lisaks seni kehtinud regulatsioonile, mis näeb ette, et detailplaneeringu võib tunnistada kehtetuks, kui kohalik omavalitsus või planeeritava maa-ala kinnistu omanik soovib detailplaneeringu elluviimisest loobuda, on eelnõuga lisatud, et detailplaneeringu võib tunnistada kehtetuks ka juhul, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima.“ Eeltoodud tingimusi arvestades ei ole detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel välistatud ka siis, kui ehitis on suures osas või täielikult valmis ehitatud. Õige on vastustaja seisukoht, et detailplaneeringus sätestatud ehitusõigust on võimalik realiseerida korduvalt (st vahepealne ehitis lammutada ja püstitada uus). III
19.PlanS § 140 lg 1 p 2 on kaalutlusõiguslik säte. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine ei eelda sellises olukorras ülekaalukat avalikku huvi, kuid arvestada tuleb seaduse ja üldplaneeringu nõuetega ning naabrite huviga detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes, sest hoonele detailplaneeringuga seatud ehituslikud piirangud täidavad piirkonda sobivuse kõrval ka naabrite huvide ja õiguskindluse kaitse eesmärke (PlanS § 10 lg 1, HMS § 64 lg-d 2 kuni 4, samuti HMS § 67 lg-d 1 ja 2). Kolleegium juhib tähelepanu, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta ka kehtetuks tunnistamise eesmärki (HMS § 4 lg 1). Eesmärk peab olema legitiimne ja kooskõlas kaalutlusõigust andva volitusnormi eesmärgiga (praegusel juhul PlanS § 140 lg 1 p 2, vt allpool p 22). Kui taotleja eesmärgiks on ehitusmahtu võrreldes kehtiva detailplaneeringuga suurendada, tuleb juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel hinnata, kas selleks esineb naabrite huvide valguses piisavalt kaalukas vajadus. PlanS § 140 lg 1 p 2 ei välista iseenesest detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist olukorras, kus isiku huvi on ehitamise käigus saavutada detailplaneeringu lahendusest erinev lahendus. Vastustaja peab lisaks jälgima, et ehitatav ehitis, asjakohasel juhul ka ehitamine, oleks kooskõlas ehitise asukohaga seonduvate kitsenduste ja planeeringuga (EhS § 12 lg 2 esimene lause). Detailplaneeringu puudumisel peab ehitatav ehitis olema kooskõlas üldplaneeringuga ja projekteerimistingimuste olemasolu kohustuse korral ka projekteerimistingimustega (EhS § 12 lg 2 teine lause).
20.Tallinna linn on nentinud vaidlustatud otsuse tegemisel, et pärast detailplaneeringu osalist kehtetuks tunnistamist on võimalik edaspidistes menetlustes kaaluda Vana-Umboja tn 3 kinnistul ehitusõiguse mahu suurendamist võrreldes kehtetuks tunnistatavas detailplaneeringus määratuga. Selline vastustaja järeldus on ebatäpne, sest ehitusõiguse mahu suurendamise võimalikkust tuli hinnata ja puudutatud isikute huve kaaluda juba detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisel. Samuti jääb ebaselgeks, milliseid menetlusi pidas vastustaja silmas edasiste menetluste all.
21.PlanS § 125 lg 1 p-st 2 ja EhS § 26 lg 2 p-st 2 tuleneb, et detailplaneeringu ega seda asendavate projekteerimistingimuste koostamine ei ole nõutav olemasoleva hoone laiendamiseks kuni 33 protsendi võrra selle esialgu kavandatud mahust. PlanS § 125 lg 1 p-st 2 ei tulene siiski luba ehitada või laiendada ehitist vastuolus kehtiva detailplaneeringuga. Kehtiva detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse täpsustamise ja laiendamise tingimused tulenevad EhS §-st 27. Seda sätet ei tule järgida, kui krundil seni kehtinud detailplaneering tunnistatakse enne projekteerimistingimuste andmist kehtetuks. Olukorras, kus omanik soovib ehitada suuremas ulatuses, kui seda võimaldab 8(11)
3-20-2247 kehtiv detailplaneering, ei tohi detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine samas toimuda kergekäeliselt. Vastasel korral muutuksid EhS §-s 27 toodud piirangud sisutuks.
22.Kolleegiumi hinnangul viib linna peamine motiiv detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks -senise suurel määral ebaseadusliku ehitustegevuse tagasiulatuv seadustamine - praegu ka muid aspekte arvestamata igal juhul kaalutlusveani. Detailplaneeringu ning ehitusloa ja selle aluseks olnud projekti eiramise ulatust arvestades ei ole praegusel juhul võimalik detailplaneeringut PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada, sattumata vastuollu selle sätte eesmärgiga. Sätte mõtteks on tagada paindlikkus tulevase ehitustegevuse ümberkavandamisel, mitte nii ulatuslike ehitusõiguslike minetuste ehitusprojektist kõrvalekaldumiste tagasiulatuvaks legaliseerimiseks kui praeguses asjas. Seda kinnitavad ka PlanS §-s 10 sätestatud huvide tasakaalustamise põhimõte ning § 124 lg 2, mille kohaselt on detailplaneering lähiaastate ehitustegevuse alus. Kaalutlusõiguse eesmärki projekteerimistingimuste andmisel silmas pidades ning ehitusprojekti muutmisel kehtivaid piiranguid arvestades saab praeguse olukorra lahenduseks olla vaid 1) muudatusprojekti ja seega ka ehitise viimine kooskõlla seni kehtinud detailplaneeringuga; 2) uue detailplaneeringu kehtestamine või 3) seni kehtinud detailplaneeringu muutmine.
23.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul on detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamise otsus kaalutlusvigadega muu hulgas ka kaebajate huvide kaalumata jätmise tõttu. Vastustaja on arvesse võtnud, et detailplaneering kehtestati rohkem kui 14 a tagasi, et vahepeal on muutunud inimeste tarbimisvajadused kui ka linnaehituslik olukord ning et kehtiv detailplaneering ei võimalda püstitada kinnistu omanike vajadusi arvestavat hoonet. Vastustaja on põhjendanud kaebajate seisukohtadega arvestamata jätmist sellega, et kuna detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine iseseisvalt ei anna Vana-Umboja tn 3 kinnistu omanikele õigust ehitustegevuseks ega seadusta projektile mittevastavat ehitist, ei riku detailplaneeringu osaline kehtetuks tunnistamine naaberkinnistu omanike subjektiivseid õigusi. Selline järeldus ei ole kolleegiumi hinnangul õiguspärane. Paljasõnaline viide omaniku vajadustele ei ole naabrite usaldust arvestades (HMS § 67 lg 2) detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel (naabrite kahjuks) küllaldane. Omanik ei saa planeeringulahendust kohalikule omavalitsusele dikteerida (kolleegiumi otsus nr 3-12-2486/130, p 29). Seepärast on ekslik vastustaja käsitlus, mille järgi tuli kaebajatel üksikasjalikult kirjeldada, kuidas planeeringu kehtetuks tunnistamine nende õigusi ja huve riivab, kuid kolmandate isikute huvi väljendamiseks piisas tõdemusest, et detailplaneering ei vasta nende muutunud vajadusele. Selge ja ülekaalukas huvi ei pea esinema mitte kehtiva ja vähemalt osaliselt ellu viidud planeeringulahenduse säilitamiseks, vaid selle muutmiseks. PlanS § 10 lg 1 kohaselt peab planeerimisalase tegevuse korraldaja tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu eesmärkidele. See põhimõte kehtib ka detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise korral. Kuna detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise tagajärjel planeeringus sätestatud piirangud kaovad, ei saa huvide kaalumist detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsuse etapist lükata täielikult edasistesse võimalikesse ja ebamäärastesse menetlusetappidesse. Vastustajal tuli kaebajate huve kaaluda kolmandate isikute huvidega samaväärsetena ning lähtuda detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel ka HMS §-des 64–70 sätestatust. Vaidlusalusest otsusest nähtub, et vastustaja on lähtunud ainult omaniku soovist ebaseadusliku ehitustegevuse seadustamiseks, kuid on jätnud kaalumata, kas kolmanda isiku huvi on piisavalt kaalukas, et eelistada seda kaebajate huvidele.
9(11)
3-20-2247 IV
24.Seaduse üldisemaks selgitamiseks peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.
25.Seoses vastustaja viidatud edasiste menetlustega tuleb märkida, et asjast ei nähtu, et kolmas isik oleks esitanud taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks, mis oleks aktsepteeritud muudatusprojekti aluseks. Projekteerimistingimused oleks vajalikud siis, kui kolmandate isikute elamu valmisehitamiseks muudatusprojektile vastavalt on reaalselt tarvis teha täiendavaid ehitustöid, mida 19. juuli 2017. a ehitusluba ei kata. Erinevalt detailplaneeringust ei saa täiesti uute projekteerimistingimustega legaliseerida juba toimunud ehitustegevust, ehkki HMS § 64 lg 1 teise lause kohaselt on põhimõtteliselt võimalik tagasiulatuvalt muuta varem kehtinud projekteerimistingimusi. Projekteerimistingimused on vaid eelhaldusakt konkreetse ehitusloa menetluses, mitte terviklik ruumilahendus ja menetlusülene maakasutus- ja ehitustingimuste regulatsioon (vrd PlanS § 3 lg 1). Vastustaja seisukohtadest nähtub, et ehitamise aluseks on praegusel juhul muudatusprojekt. Majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 kohaselt on võimalik ehitusloa saanud ehitusprojekti muuta ning esitada muudatusprojekt, kui muudatuse ulatusest, iseloomust või mahust tulenevalt ei pea taotlema uut ehitusluba või esitama uut ehitusteatist. EhS § 55 p 5 kohaselt ei saa kasutusluba anda, kui selle taotlemisel esitatav ehitusprojekt erineb ehitusprojekti muudatuste või ehitamise ajal tehtud muudatuste tõttu oluliselt ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektist. Kolleegiumi hinnangul on ehitisealuse pinna muutus praegusel juhul ulatuslik ja oluline. Seetõttu majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 praegusele olukorrale ei kohaldu.
26.Täielikult valmis ehitatud ehitise seadustamist saab kohalik omavalitsus kaaluda näiteks kasutusloa menetluses. Kolleegium on varem märkinud, et iga kõrvalekalle ehitusloast, detailplaneeringust või projekteerimistingimustest ei too vältimatult kaasa kasutusloa andmisest keeldumist. Selline tagajärg ei oleks mõnelgi juhul proportsionaalne (nt määrus nr 3-17-1398/36, p 15-16). Seejuures ei tohi kasutusloa andmine kaasa tuua naabrite õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (otsus nr 3-15-873/142, p 21). Näiteks saab erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks kasutusloale seada kõrvaltingimusi (HMS § 53 lg 2 p 2, vt otsus nr 3-14-52416/72, p 27). Praegusel juhul, arvestades detailplaneeringust kõrvalekaldumise ulatust, ei oleks kolmandate isikute õiguste riive ebaproportsionaalsusele tuginemine kasutusloa andmisel tõenäoliselt kohane. Ehitisele kasutusloa andmist ei ole praeguses asjas taotletud. V
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad vastustaja ja kolmandate isikute Riigikohtus kantud menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus mõistis Tallinna linnalt kaebajate kasuks võrdsetes osades välja esimese ja teise astme kohtus kantud õigusabikulud 4500 eurot ja riigilõivu. Kassatsiooniastmes taotlevad kaebajad vastustajalt õigusabikuluna 2418 euro väljamõistmist. Kassatsiooniastmes on vastustajalt välja mõistetav ainult tasu Tarmo Petersonile osutatud õigusabikulude eest summas 1209 eurot (arve nr 2302178). Ülejäänud ulatuses on arved osutatud õigusabiteenuse eest esitatud Bonas Consult OÜ-le (arve nr 2302180) ja Restepi OÜ-le (arve nr 2302179). HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik, kuid Riigikohtule ei nähtu, et kaebajatel oleks kohustus 10(11)
3-20-2247 õigusabikulud nende eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 11, vt otsus nr 3-20-1310/52, p 37.1). Seega tuleb kassatsiooniastmes kantud menetluskuludena vastustajalt kaebaja Tarmo Petersoni kasuks välja mõsta 1209 eurot (koos käibemaksuga). Ülejäänud osas jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.