Kohtulahend

kassatsiooniastme menetluskulud 474 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

supelranna ala, pargi ja haljasala. DP joonise 3 "Planeeringu koondplaan" kohaselt lõppeb Karukella tänav tupikteega rannaalal ja Kasteheina tänav viib läbi pargi supelranda. Jooniselt 4 "Tehnovõrgud" nähtuvad samuti planeeritavate teedena rajatavad Karukella ja Kasteheina teed. DP seletuskiri näeb ette rannaala korrastamise suplemiseks ja tupikteede otsade kujundamise taskutega. Kaldaalale juurde​pääs on lahendatud Karukella ja Kasteheina tänavate kaudu; 2) vastustaja ei ole taganud juurdepääsu kallasrajale ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks teinud samme kallasrajale juurdepääsu määramiseks kas maaomanikega kokkuleppe saavutamise teel või haldusmenetluse raames.

kas juurde​pääs peaks olema tagatud ka kaebajate soovitud viisil; 2) kuigi 1998. aastal kehtestatud DP võib olla aktuaalsuse kaota​nud, ei saa DP selle tõttu kaotada kehti​vust. DP-d ei ole kehtetuks tunnistatud ning see ei kaotanud kehtivust ka 2009. a üldplaneeringu kehtestamisel. Õiguslikult ei ole võimalik haldusakti tunnis​tada kehtetuks n-ö vaikivalt või tegevuse​tu​sega; 3) nii 14. veebruaril 2012 kohtule edastatud planeeringujoonistel, 30. jaanuaril 2012 edastatud plaani​materjalil kui ka algselt kaebusele lisatud plaanil on Karukella ja Kasteheina tänavast jõe suunas nähtuv tänavaosa kajastatud ühte moodi. Plaanimaterjalist ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks DP-d muutnud selliselt, et algselt kavandatud juurdepääsud oleks kadunud. Tammiste Aasa DP lähte​ülesandes on märgitud ja ka DP joonistelt nähtub, et planeeringuala piirneb lõunast Pärnu jõega; 4) vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud, et kohtumenetluses esitatud plaanimaterjali puhul on tegu 1998. a DP materjalidega; 5) kuigi 1997. a ÜP ala jõeni ei ulatu, ei muuda see asjaolu, et Tammiste Aasa DP ulatub. Vastuolu ÜP-ga ei muuda DP-d kehtetuks; 6) vastustaja käitumine kaebajate taotluste ja ettepanekute lahendamisel on käsitatav õigusvastase keeldumisena taotluste lahendamisest kaebajate soovitud moel. Vastustaja pole ebamõistlikult pika aja jooksul suutnud luua selgust, millised on kehtivad planeeringulahendused. Vastustaja kohustus ei saa aja jooksul toimunud muudatusi arvestades olla igal juhul rahuldada kaebajate taotlused üksnes nende huve arvestades, kuid kohalikul omavalitsusel on kohustus viia mõistliku aja jooksul läbi õigus​pärane menetlus ja võtta selge seisukoht taotluste kohta. Kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused on seega täidetud. Vastustaja vastav tegevus ei riku aga OÜ Tregeron õigusi, mistõttu jääb tema kohustamiskaebus rahuldamata; 7) kuna vastustajal on asja lahendamisel kaalutlusruum, ei ole võimalik teha talle ettekirjutust kaebuses taotletud sõnastuses. Kohus kohustab vastustajat kaebajate taotletud eesmärgi saavutami​seks küsimust lahendama ning taotluste kohta seisukohta võtma. Muu hulgas tuleb arvestada uue ÜP käimas​olevat menetlust, samuti looduskaitselisi piiranguid. Selge seisukoht tuleb võtta selles, millised on vastustaja õiguslikud võimalused olukorra lahendamisel ja mil määral ei pea ta avalikõiguslikku sekkumist võimalikuks; 8) rahuldada tuleb ka OÜ Tregeron tühistamiskaebus.

Kadarult, Alar Saarikult, Jaak Lepalt, Keili Kundilt, Riina Lepalt, Diana Kadarult, Margit Saarikult, Margus Kimberilt, Ly Juhken​taalilt, Aadu Juhkentaalilt, Daler Karimovilt ja Vladimir Šarubinilt solidaarselt Eda Erissaare kasuks 1774 eurot ja Margo Aasa kasuks 6250 eurot. Muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Ringkonna​kohtu otsuse põhjendused olid järgmised: 1) õiguslikult kaitstav on igaühe õigus kallasrada kasutada ning kallasraja kasutamiseks peab olema tagatud sellele juurdepääs, kuid puudub subjektiivne avalik õigus nõuda ligipääsu konkreetsest kohast. Sellist subjektiivset õigust ei saa praegusel juhul tuletada ka DP-st; 2) Tammiste Aasa DP kehtib formaalselt endiselt. Samas on ilmne, et selle realiseeri​mine pole enam võimalik. DP dokumentatsioon ei ole säilinud, seega ei ole võimalik usaldusväärselt tuvas​tada, mis kujul DP täpselt kehtestati. Planeeringu sõnalise osana on esitatud DP projekt, millel ole​va​te kooskõlastuste põhjal võib eeldada, et planeering sellisel kujul ka kehtestati. Projekti kohaselt võimal​dab jõeäärne lamm korrastada sealse võsa rannapargiks ning randa on võimalik korrastada suplemi​seks. Teede kohta on märgitud, et olemasolevat teed on täiendatud vajalike haruteede ja juurde​pääsudega, tupikteede otsad on kujundatud tagasipööramist võimaldavate taskutena. Kohtule esitatud osalise väljatrüki ja 2. oktoobri 2000. a korraldusele lisatud plaani alusel loeb kohus tuvastatuks, et Tammiste Aasa DP kohaselt oli praegune kolmandate isikute kinnistute asukoht tähistatud kui hea​korrastatav maa-ala, pargi maa-ala ja supelranna maa-ala, kuhu viisid ka teed. Faktiliselt ei ole pargi ega supelranna maa-ala välja arendatud. Seevastu on ala (Uuemetsa Ranna kinnistu) 2012. aastal jaga​tud osadeks ning määratud kõigi uute katastriüksuste sihtotstarbeks maatulundusmaa asemel elamu​maa. Korralduse alusel tekkisid kinnistud Piibelehe 1a ja Karukella 8a. Kuigi 2012. a korralduse andmisel ei arvestatud Tammiste Aasa DP-ga, on tegu kehtiva haldusaktiga. Ka 2009 kehtestatud ÜP järgi on vaidlusalune piirkond elamumaa; 3) halduskohus leidis õigesti, et kaebajate konkreetset kohustamisnõuet ei ole võimalik rahuldada. Halduskohtu resolutsioon aga on liiga ebaselge ning pole seetõttu täidetav; 4) arvestades, et vald on algatanud ÜP menetluse, mille eesmärgiks on mh määrata Pärnu jõe kallas​rajale juurdepääsud, ei ole otstarbekas, et vald tegeleks sama küsimusega ka väljaspool seda menet​lust. Haldusorgan peab vältima vastuolulist tegevust (3-3-1-87-13, p 12). Muutunud faktilise olukorra tõttu ei ole Tammiste Aasa DP realiseerimine enam võimalik, mistõttu ongi põhjendatud küsimuse uuesti lahendamine. Kohustamisnõuet ei saa rahuldada üksnes seetõttu, et haldusorgan ei ole menet​lust läbi viinud või kaebajate taotlusi lahendanud piisavalt efektiivselt. Vastustaja tegevuse​tust või viivi​tust ei ole eraldi vaidlustatud. Kaebajate pöördumistele on vastatud. Veel kord vasta​mine ei annaks tulemust. Asjaolu, et menetletavas ÜP-s ei nähta ette juurdepääsu kallas​rajale kaebajate soovitud viisil, ei anna alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Margus Kimber, Alar Saarik, Daler Karimov, Keili Kund, Ly Juhkentaal, Diana Kadaru,

Jaak Lepp, Vladimir Šarubin, Margit Saarik, Toomas Rapp, Aadu Juhkentaal, Raul Kadaru, Riina Lepp ja Mati Villsaar esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu

otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus osas, millega halduskohus rahuldas kohustamis​kaebuse, ning teha selles osas uus otsus, millega kohustamiskaebus rahuldada ning kohustada Sauga valda kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest teatama kaebajatele ja kolmandatele isikutele kaeba​jate kohustamis​nõudega tõstatatud vaidluse lahendamiseks vajalike haldusaktide andmisest ja toimin​gute tegemisest ning vastava tegevuse ajakava. Menetluskulud paluvad kaebajad jätta vastustaja kanda. Kassatsioon​kaebuse põhiväited on järgmised: 1) kohustamisnõude rahuldamise eeldused on täidetud. Vastustajal on kohustus tagada DP realiseeri​mi​ne, DP on kehtiv ja selle sisu haldusasja raames esitatud planeeringumaterjalide abil tuvastatav, vald on kohustust tagada planeeringu realiseerimine rikkunud ning kohustamiskaebuse rahuldamine on otstarbekas kaebajate õiguste kaitseks; 2) ringkonnakohus rikkus menetlusõigust, asudes teostama kaalutlusõigust vastustaja eest ja kirjuta​des ette, millises menetluses on vastustajal kõige otstarbekam kaebajate taotluste lahendamisega tegeleda. Kohtuotsust ei ole piisavalt põhjendatud.

Vastustaja esitas kassatsioonkaebusele järgmised vastuväited:

1) kassatsioonkaebuses on kassaatoriks märgitud ka Mati Villsaar, kes on kaebusest loobunud, mis​tõttu tal ei saa olla kassatsioonkaebuse esitamise õigust; 2) kaebajatel puudub kaebeõigus, kuna neil pole õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu neile meelepärasest kohast. Seadusega nõutud juurdepääs on kaebajatele tagatud; 3) Tammiste Aasa DP on vana ja faktiliselt aegunud ning ebaselge sisuga; 4) vastustaja ei ole olnud tegevusetu kaebajate taotluste lahendamisel, kuid valla ülesanne on vaadata nn suuremat pilti.

Kolmas isik Eda Erissaar esitas kassatsioonkaebusele järgmised vastuväited:

1) ühestki kohtule esitatud dokumendist ei selgu, et Tammiste Aasa DP-ga oleks lahendatud kallas​rajale juurdepääs. DP ala ei ulatu jõeni ning sellele pole märgitud ühtegi teed Karukella tänavalt jõeni või kallasrajani; 2) muutunud faktilise olukorra tõttu ei ole DP realiseerimine enam võimalik. Põhjendatud on lahen​dada juurde​pääsu küsimus uuesti ÜP-s; 3) keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg-st 7 tulenevalt piirdub kohaliku omavalitsuse kohustus tagada kallasrajale juurdepääs vastava planeeringu menetlemisega; 4) kohustamisnõude rahuldamisega sekkuks kohus kohaliku omavalitsuse kaalutlusruumi.

Kolmanda isiku Margo Aasa vastuväited kassatsioonkaebusele on järgmised:

1) kaebajate subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. Neil on juurdepääsud kallasrajale muul viisil olemas. Kaebajatel puudub õigus nõuda juurdepääsu konkreetsest kohast. Isegi kui DP sellised juurdepääsud ette näeks, ei tekita see piirkonna elanikele nõudeõigust; 2) M. Aasa kinnistu sihtotstarbeks on elamumaa. Sellegipoolest on ta seni lubanud kallasrada kasuta​da ning on sellele kehtestanud üksnes mõistlikud ja põhjendatud tingimused, mis on teatavaks tehtud Piibelehe tänava lõpus paiknevatel siltidel; 3) DP on 2009. a ÜP-ga kehtetuks tunnistatud;

4) vastustajal puudub kohustus DP-d realiseerida. Selle sisu ei ole selge, planeering on vananenud ja faktiline olukord muutunud.

Kassaatorid esitasid 20. oktoobril 2016 täiendavad seisukohad, milles selgitavad, et käimas​-

olevas ÜP menetluses on maavanem teinud ettepaneku ÜP osaliseks kehtesta​miseks, arvestades, et kallasrajale juurdepääsude üle on käimas kohtuvaidlus. Praegu ei ole planeeringu​lahenduses kaebajate soovitud juurdepääse ette nähtud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kassatsioonkaebuses on kassaatoriks märgitud teiste hulgas Mati Villsaar, kes on küll üks

halduskohtule kaebuse esitanud isikutest, kuid kelle suhtes on Tallinna Halduskohus 6. augusti 2015. a määrusega haldusasjas nr 3-11-1509 menetluse lõpetanud kaebusest loobu​mise tõttu. Haldus​kohtu​menetluse seadustiku (HKMS) § 211 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse esita​mise õigus poolel ja kolmandal isikul. Kuivõrd M. Villsaar ei ole alates 6. augustist 2015 enam menetlusosaline, puudub tal kassatsiooniõigus. HKMS § 217 lg 3 p 2 alusel tagastab Riigikohus kassatsioonkaebuse, kui selle on esitanud isik, kellel HKMS § 211 järgi ei ole selleks õigust. HKMS § 220 lg 1 sätestab, et kohus jätab kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kassatsioon​kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätes​ta​tud nõuetele. Eeltoodust lähtudes jätab kolleegium M. Villsaare kassatsioonkaebuse läbi vaatamata.

Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et Tammiste Aasa DP ei ole kehtivust kaotanud.

Planeeringut ei muuda kehtetuks see, et seda polnud nimetatud 27. märtsil 2009 kehtestatud ÜP-s esitatud kehtima jäävate detailplaneeringute loetelus. Planeerimisseaduse 30. juunini 2015 kehtinud redaktsiooni (PlanS v.r) § 24 lg 6 kohaselt muutub planeeringu kehtestamisega kehte​tuks üksnes samale maa-alale varem kehtestatud sama liigi planeering. Seega ei muuda üldplaneeringu kehtes​tamine samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks. Detailplaneeringu kehte​tuks tunnistamist reguleeris PlanS v.r § 27, mis eeldas selle kohta põhjendatud otsuse tegemist. Praegu​sel juhul ei ole sellist otsust tehtud. Ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 70 lg-st 1 tuleneb, et haldus​akti kehtetuks tunnistamiseks tuleb anda iseseisev haldusakt, millele kohaldatakse kõiki haldusakti kohta kehtivaid nõudeid. Tegevusetusega ei saa detailplaneeringut kui haldusakti kehtetuks tunnistada.

DP-d ei muuda kehtetuks ka see, et DP kaust ei ole kohalikus oma​valitsuses säilinud.

Haldusakt ei muutu sellest, kui tema originaal on kaduma läinud või hävinud, kehtetuks. Seni, kuni haldusakti sisu on võimalik tuvastada, on seda võimalik ka täita. Kaotatud haldus​aktile tuginemiseks peab selle sisu aga olema tõendatud.

Praeguses asjas on menetlusosaliste vahel vaidlus Tammiste Aasa DP sisu üle. Halduskohus

tuvastas, et planeeringuala ulatus kohtumenetluses esitatud dokumentide kohaselt jõeni ning et erine​vatel dokumentidel on Karukella ja Kasteheina tänavast jõe suunas nähtuv tänavaosa kajastatud sama​sugusena. Ringkonnakohus esitas selles osas vastuolulisi seisukohti. Ühest küljest märkis ringkonna​kohus, et kuna DP dokumentatsioon ei ole säilinud, ei ole võimalik usaldusväärselt

tuvastada, milli​sel kujul DP täpselt kehtestati. Samas leidis ringkonnakohus, et planeeringu sõnalise osana esitatud DP projektil olevate kooskõlastuste ja nende andmise aja põhjal võib eeldada, et planeeringu sõnaline osa sellisel kujul ka kehtestati. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et Tammiste Aasa DP kohaselt oli praegune kolmandate isikute kinnistute asukoht tähistatud kui heakorrastatav maa-ala, pargi maa-ala ja supelranna maa-ala, kusjuures teed viisid nii heakorrastatava maa-alani kui ka supelranna maa-alani (ringkonnakohtu otsuse p 14). Järelikult on mõlemad kohtud ühel meelel planeeringu sisu osas ning kuigi ringkonnakohus märkis esi​algu, et DP sisu ei ole võimalik usaldusväärselt tuvastada, tuvastas ta otsuse edasises tekstis siiski kaudsete tõendite põhjal üheselt planeeringu sisu. Kuigi vastustaja ja kolmandad isikud seavad DP sisu endi​selt kahtluse alla, ei ole nad väitnud, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel menetlus​norme. Kolleegium peab nendel asjaoludel võimalikuks lähtuda kohtute tuvastatud asjaoludest DP sisu kohta.

Seega ulatusid kohtute tuvastatu kohaselt Kasteheina ja Karukella tänav heakorrastatava maa-

alani ja supelranna maa-alani. Tuvastatud ei ole, et teed oleks viinud Pärnu jõe kallasrajani. Ligipääs kallasrajale oli DP-ga siiski tagatud seeläbi, et kallasraja ja tänavate vaheline maa-ala (Uuemetsa Ranna kinnistu) oli tähistatud üldkasutatava maana.

HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtu​-

otsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused seega üldjuhul olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga – kui vastustajal ei olnud kaebuse esitamise ajal kohustust taotletav toiming sooritada, ei olnud ta õigusvastaselt tegevusetu; kui aga kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on ka see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p 44; Riigikohtu haldus​kolleegiumi otsused kohtu​asjades nr 3-3-1-77-09, p 11, ja 3-3-1-13-13, p 11).

Eeltoodust tulenevalt välistavad muutunud asjaolud kohustamiskaebuse rahuldamise. Tammiste

Aasa DP-st tulenevat kohustust maa avaliku kasutuse tagamiseks enam ei eksisteeri. Ringkonnakohus on seega õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus jääb jõusse.

Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada järgmist. Nagu kaebuse esitamise ajal kehtinud

looduskaitseseaduse § 36 lg 1, nii näeb ka kehtiv KeÜS § 38 lg 7 ette, et kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. Varem looduskaitseseadusest ja

praegu keskkonnaseadustiku üldosa seadusest tulenev iga​ühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallas​rajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab kohalik omavalitsus mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama. Kolleegium on jätkuvalt asjas nr 3-3-1-23-16 (otsuse p 21) võetud seisu​kohal, et kuigi omavalitsus​üksus peab planeerimis​menetluses menetlusosalistega üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, ei saa see toimuda igavesti. Kui menetlus​osalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksus otsustama, kas vastu​väited on põhjendatud, kaaludes ja tasakaalustades seejuures erinevaid põrkuvaid huvisid. Vastustajal tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine (kehtiva planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 6).

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108

lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 108 lg 11 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastas​poole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt eba​õiglane või ebamõistlik. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nime​kiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetlus​kulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 sätes​tab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kuna kaebus jäi rahuldamata, jäävad kaebajate kassatsiooniastme menetluskulud nende endi

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka tema kassatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Kolmandatest isikutest on vaid Margo Aasa, kes oli menetluses kaebajate vastaspoolel, taotlenud kassatsiooniastme menetlus​kulude kaebajatelt väljamõistmist. HKMS § 108 lg-d 1 ja 8 annavad aluse tema taotluse rahuldamiseks. M. Aasa on Riigikohtule esitatud taotluses palunud kaebajatelt kassatsiooniastme menetlus​kulude (õigusabikulude) katteks välja mõista 1338 eurot. Taotlusele lisatud arvetelt nähtuvalt koosneb osuta​tud õigusteenus kassatsioonkaebuse analüüsist ja vastuse koostamisest Kaisa Laidvee poolt (9,7 h), telefoninõupidamisest M. Aasaga ja kassatsioonkaebusele vastuse ette​valmistamisest Martin Triipani poolt (kokku 2,2 h) ning ringkonnakohtu otsusega tutvumisest Arne Otsa poolt (0,2 h). Kulud on kantud. M. Aasa nimel on Riigikohtule menetlus​dokumente esitanud vaid vandeadvokaat Martin Triipan. K. Laidvee ega A. Ots ei ole M. Aasa nimel Riigi​kohtule menetlusdokumente esitanud. Esindus tähendab menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutse​mist ning üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja isiku õigus​nõustamine ei muuda isikut esinda​jaks (HKMS § 31 lg 2; vt ka Riigikohtu haldus​kolleegiu​mi otsus asjas nr 3-3-146-12, p 33). Samuti ei saa K. Laidveed ja A. Otsa pidada M. Aasa nõustajateks, sest HKMS § 36 ei näe ette nõustaja osale​mist kirjalikus menetluses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-46-12, p 33, ja 3-3-1-84-13, p 16). Seega ei saa nende isikute tegevuse eest makstud

tasu pidada HKMS alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. Järelikult tuleb kaebajatelt solidaarselt M. Aasa kasuks välja mõista vaid M. Triipani teenuste eest tasutud 474 eurot. See kulu on kolleegiumi hinnan​gul põhjendatud.

HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel tuleb M. Kimberi, A. Saariku, M. Saariku,

D. Karimovi, T. Rapi, K. Kundi, A. Juhkentaali, L. Juhkentaali, R. Kadaru, D. Kadaru, J. Lepa, R. Lepa ja V. Šarubini kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon (13 × 25 = 325 eurot) kanda riigi​tuludesse. HKMS § 107 lg 4 teise lause alusel tuleb M. Villsaare kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Kassatsioonkaebuselt on kautsjoni HKMS § 107 lg-s 2 ettenähtust enam tasutud 350 eurot. See tuleb HKMS § 107 lg 5 alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.