Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
OÜ PROFESSIONAL TOUCH hagi Osaühingu KARVETS-KA vastu kahjuhüvitise 20 000 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-55652
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu KARVETS-KA kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
20 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OÜ PROFESSIONAL TOUCH (registrikood 10490407), seaduslik esindaja juhatuse liige Tamara Harutskaja Kostja Osaühing KARVETS-KA (registrikood 10806477), esindaja vandeadvokaat Helina Luksepp
Asja läbivaatamise kuupäev
28. aprill 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-55652 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.OÜ PROFESSIONAL TOUCH (hageja) esitas 15. novembril 2011 Harju Maakohtule hagi Osaühingu KARVETS-KA (kostja) vastu 20 000 euro suuruse saamata jäänud tulu väljamõistmiseks. Hageja väitel sõlmisid pooled 1. aprillil 2011 äriruumi üürilepingu, millega kostja andis hagejale
1.aprillini 2016 üürile Tallinnas Sõle 64 asuva äriruumi suurusega 53,9 m2 kasutamiseks juuksurisalongina.
23.augustil 2011 edastas kostja hagejale kirjaliku teate üürilepingu erakorraliselt ülesütlemiseks, tuginedes üürilepingu p-le 9.5, ja märkis üürilepingu lõppemise tähtajaks 1. november 2011. Hageja vaidles üürilepingu ülesütlemisele vastu. 28. septembril 2011 sai hageja Tatjana Ikimilt kirjaliku meeldetuletuse, millest selgus, et kostja võõrandas 20. septembril 2011 üürilepingu eseme Tatjana Ikimile. Tatjana Ikim tunnistas kirjalikus meeldetuletuses, et on kostja sõlmitud üürilepingu suhtes seaduslik õigusjärglane ning jääb kostja tahteavalduse juurde. Tatjana Ikimi survel oli hageja sunnitud vabastama äriruumid 1. novembril 2011. Kostjal ei olnud alust üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja üürilepingu ülesütlemise avaldus on tühine. Üürilepingu ülesütlemise avaldus ei vasta võlaõigusseaduse (VÕS) § 325 lg-s 2 sätestatud nõuetele, kuna ei sisalda ülesütlemise alust, samuti vaidlustamise korda ja tähtaega. Tatjana Ikimi meeldetuletust ei saa vaadelda kui kehtivat üürilepingu ülesütlemise avaldust. Kuna kostja ja Tatjana Ikim ei ole üürilepingut kehtivalt üles öelnud, kehtib leping edasi. Kostja üüripinna kasutamise tõkestamine tõi kaasa hageja ärilise tegevuse lõpetamise, kuna hageja pidi juuksuritega töösuhte lõpetama. Hageja soovis kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 3 alusel. Hageja sai üüritud eseme kasutamisel ajavahemikul 1. aprill 2011 kuni 31. oktoober 2011 ärilist kasumit 8324 eurot 94 senti, seega oli igakuine kasum keskmiselt 1189 eurot 27 senti. Hagejal oli õigustatud ootus saada üürilepingu lõppemiseni kasumit vähemalt 63 031 eurot 31 senti. Kõrgete riigilõivude tõttu ei ole hagejal võimalik nimetatud summat kostjalt nõuda, mistõttu vähendas hageja nõuet 20 000 eurole.
24.novembri 2011. a määrusega rahuldas Harju Maakohus hagi tagamise avalduse ja seadis hagi tagamiseks hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi 24 000 eurot kostjale kuuluvale kaasomandi osale kinnistust aadressil Sõle 64–24, Tallinn. Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus selle rahuldada. Hageja hindas saamata jäänud tulu 20 000 eurole.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. VÕS § 313 lg 2 kohaselt on üürilepingu erakorraline ülesütlemine lubatud ka muudel juhtudel kui VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Hageja ja kostja leppisid üürilepingu p-s 9.5 kokku võimaluses üürileping erakorraliselt üles öelda üürileandja algatusel tingimusel, et sellest teatatakse 60 päeva ette. Vajaduse üürilepingus ette näha võimalus üürileping üles öelda 60-päevase etteteatamistähtajaga tingis kostja ainukese juhatuse liikme Julia Neskorodjanaja vanus ja tervislik seisukord. See asjaolu oli üürilepingu sõlmimisel teada ja sellega arvestasid kostjaga üürilepinguid sõlmides ka teised üürnikud. Lepingu p-s 9.5 ettenähtud tähtaeg oligi selleks, et üürniku huvid oleks piisavalt tagatud ja tal oleks võimalus oma äritegevus mujale kolida. Hageja otsis pikema aja vältel võimalust, et keegi tema üürilepingust tulenevad kohustused allüürnikuna üle võtaks või võõrandaks. Seda, et hageja aktsepteeris üürilepingu ülesütlemist, kinnitavad ka vastuvõtmisaktid. Kostjale teadaolevalt jätkas hageja oma tegevust uues asukohas. Hageja väited tekkinud kahju hüvitamise või saamata jäänud kasumi kohta on asjakohatud ja põhjendamata. Hageja kasumiaruandest nähtuvalt tegutses hageja kahjumiga nii 2009. kui ka 2010. a majandusaastal.
3.Harju Maakohus jättis 17. mai 2013. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise ja jättis
menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja vaidlustanud kostja 23. augustil 2011 hagejale tehtud üürilepingu ülesütlemise. VÕS §-s 313 ja sellele järgnevates paragrahvides on reguleeritud üürilepingu erakorralise ülesütlemise konkreetsed alused. Erakorraliselt saab üles öelda nii tähtajalist kui ka tähtajatut üürilepingut. Üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peab esinema kaks eeldust – õiguslik alus ja ülesütlemisavalduse esitamine teisele poolele. Kostja esitas hagejale 23. augustil 2011 üürilepingu ülesütlemise avalduse. Õiguslik alus võib tuleneda seadusest. Muu kui eluruumi üürilepingu puhul võib üürilepingu ülesütlemise alus tuleneda ka poolte kokkuleppest. Kohus tuvastas, et üürilepingu p-s 9.5 on pooled kokku leppinud, et üürileandja algatusel toimub lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga 60 päeva vastava kirjaliku avalduse alusel. Seega oli kostjal olemas õiguslik alus üürilepingu ülesütlemiseks. VÕS § 325 lg 2 reguleerib andmeid, mida üürileandja esitatud ülesütlemisavaldus peab sisaldama. Seaduses sätestatud juhtudel tuleb ülesütlemisest ette teatada. VÕS § 325 lg 2 kohaselt peavad üürileandja ülesütlemisavalduses sisalduma järgmised andmed: üüritud asi, lepingu lõppemise päev, ülesütlemise alus, eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. VÕS § 325 lg 5 kohaselt on § 325 lg-tes 1–4 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine tühine. Kostja 23. augusti 2011. a üürilepingu ülesütlemise avaldus ei ole tühine, kuna avaldus sisaldab ülesütlemise alust – äriruumi üürilepingu nr 01/11 punkti 9.5. Kostjal oli õiguslik alus üürilepingu ülesütlemiseks. Kuna poolte vahel oli sõlmitud äriruumi üürileping, siis ülesütlemisavaldus ei pea sisaldama üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise korda ja tähtaega ning VÕS § 325 lg 2 p 4 praegusel juhul ei kohaldu. Kostja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud, üürileping on lõppenud, seega ei ole kostja hagejale kahju tekitanud ning hagi saamata jäänud tulu nõudes tuleb jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 1. novembri 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada olulise menetlusnormi rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. VÕS § 313 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta jätkab lepingu täitmist. Sama sätte lg 2 järgi on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Kuivõrd viidatud asjaolusid lepingu erakorralise ülesütlemise alusena ei esinenud, tuleb tuvastada, kas kostjal
esines lepingu ülesütlemiseks muu mõjuv põhjus. Riigikohtu seisukoha järgi õigustab üürilepingu erakorralist ülesütlemist vaid poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Riigikohus on ka selgitanud, et VÕS § 313 lg 1 rakendamine eeldab mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkamise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral. Viidatud sätte eesmärgiks on tagada üürilepingu jätkamise võimatusel selle õiglase lõpetamise võimalus. VÕS § 313 lg 1 kohaldamine nõuab kohtult diskretsiooniotsuse tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda, kas üürilepingu ülesütlemiseks oli olemas mõjuv põhjus, ning diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Maakohus ei ole andnud sisulist hinnangut erakorralise ülesütlemise teatele, vaid pidanud ekslikult erakorralise ülesütlemise aluseks üürilepingu p 9.5. Üürilepingu p-s 9.5 leppisid pooled kokku, et üürileandja algatusel toimub lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga 60 päeva kirjaliku avalduse alusel. Kolleegiumi hinnangul ei ole nimetatu käsitatav ülesütlemise alusena, vaid sellega on pooled reguleerinud erakorralise ülesütlemise tähtaega, nagu on hageja vastuses kostjale ja ka hagiavalduses leidnud. Kostja ei ole tõendanud, et pooled soovisid üürilepingu p-ga 9.5 välistada VÕS § 313 kohaldamist. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, mille kohaselt õigustab üürilepingu erakorralist ülesütlemist vaid poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele VÕS-i sättele, kuid on oluline, et üürnik saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust. Üürnikul on õigus vaidlustada ülesütlemine vastuolu tõttu hea usu põhimõttega VÕS § 327 alusel nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu puhul. Kuna kostja 23. augustil 2011 esitatud erakorraline üürilepingu ülesütlemise teade ei sisaldanud ülesütlemise alust, siis on see tühine. Kuna kostja ei ole üürilepingut kehtivalt üles öelnud, siis on hagejal õigus esitada ka kahju hüvitamise nõue. Hagiavalduse kohaselt soovis hageja kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 3 alusel. Hageja sai üüritud eseme kasutamisel ajavahemikul 1. aprill 2011 kuni 31. oktoober 2011 ärilist kasumit 8324 eurot 94 senti, seega oli igakuine kasum keskmiselt 1189 eurot 27 senti. Hagejal oli õigustatud ootus saada üürilepingu lõppemiseni kasumit vähemalt 63 031 eurot 31 senti, kuid on vähendanud nõuet 20 000 euroni. Kahju suuruse kindlakstegemiseks tuleb asi saata maakohtule, kuna maakohus ei ole selle suurust tuvastanud. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel ei saa aluseks võtta ainult kasumit, vaid tuleb kindlasti välja selgitada ka hageja säästetud kulud VÕS § 127 lg 5 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited lepingu p-de 9.5 ja 9.4 analoogiast (üks üürniku, teine üürileandja kaitseks) ning sellega seostuvast lepinguvabaduse printsiibist. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud ka viidet VÕS § 29 lg-le 4 koosmõjus viidatud ja maakohtus esitatud tõendiga (apellatsioonkaebuse vastuse lk 3; asjaolud, mis puudutavad üürnik Eurolex Õigusbüroo OÜ lepingu ülesütlemist). Ringkonnakohus on tõendeid hinnanud valikuliselt. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Viidates VÕS §-le 313 ja sellest tulenevale lepingupoolte huvi kaalumisele, ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta on seadnud üürniku huvid kõrgemale üürileandja huvidest. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks ta ei ole arvestanud asjaoluga, et VÕS § 325 lg 2 p 4 praegusel juhul (äriruumi üürilepingu ülesütlemise korral) ei kohaldu. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-2-06 (p-s 15) sedastanud: „Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Võlaõigusseaduse § 196 lg-st 1 ja § 313 lg-st 1 ei tulene, et nendest sätetest kõrvalekalduvate kokkulepete sõlmimine on keelatud."
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas nende vahel sõlmitud üürilepingu punkti 9.5, mille kohaselt toimub üürileandja algatusel lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga 60 päeva vastava kirjaliku avalduse alusel, saab lugeda iseseisvaks ülesütlemise aluseks. Seejuures viitab kostja sellele, et ringkonnakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kui leidis, et üürilepingu punkt 9.5 ei ole käsitatav ülesütlemise alusena, vaid sellega on pooled reguleerinud erakorralise ülesütlemise tähtaega.
11.VÕS § 313 lg 1 kohaselt võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel ning sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt ei pea üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Üldjuhul (v.a seaduses sätestatud erandid) saab seega üürilepingu erakorraliselt üles öelda ilma ette teatamata. Samas ei välista VÕS § 313 lg 3, et pooled lepivad omavahel kokku üürilepingu erakorralise
ülesütlemise etteteatamise tähtaja ka nendel juhtudel, mil seadus etteteatamist ei nõua. Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud (nt VÕS § 275 eluruumi üürilepingu puhul üürniku suhtes), või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Võlaõigusseaduse § 196 lg 1 ja § 313 lg 1 võimaldavad poolte kokkuleppel äriruumide üürimisel nendest sätetest kõrvale kalduda (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 15). Seega võivad üürilepingu pooled ka kokku leppida, et erakorralise ülesütlemise aluseks ongi üksnes kindla etteteatamistähtaja järgimine.
12.Selleks, et kindlaks teha, kas pooled leppisid kokku lepingu p-s 9.5 eraldi lepingu erakorralise ülesütlemise aluses või üksnes erakorralise ülesütlemise tähtajas, peab kohus lepingut tõlgendama, et kindlaks teha poolte tahte. Lepingu tõlgendamisel tuleb järgida VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et üürilepingu p 9.5 ei ole käsitatav ülesütlemise alusena, vaid sellega on pooled reguleerinud erakorralise ülesütlemise tähtaega, ning et kostja ei ole tõendanud, et pooled soovisid üürilepingu p-ga 9.5 välistada VÕS § 313 kohaldamist. Seejuures ei nähtu, et ringkonnakohus oleks sellist järeldust tehes hinnanud lepingut VÕS § 29 reeglite järgi. Sellega on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 669 lg 1 p 5, § 436 lg 1), mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
13.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõlgendada lepingu p 9.5, lähtudes muu hulgas VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) (vt ka nt Riigikohtu
30.aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 11; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Seega tuleks ringkonnakohtul arvestada üürilepingu p 9.5 tõlgendamisel ka lepingu p 9.4, mille kohaselt toimub üürniku algatusel lepingu erakorraline ülesütlemine etteteatamistähtajaga 60 päeva vastava kirjaliku avalduse alusel. Samuti tuleks lepingu p 9.5 tõlgendamisel arvestada lepingu p 9.6, kus on ära toodud ka eraldi kokku lepitud alused üürilepingu ülesütlemiseks, millest tuleb üks kuu ette teatada. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel lepingu tõlgendamise tulemusel leiab, et pooled ei leppinud lepingu p-s 9.5 kokku üürilepingu erakorralise
ülesütlemise aluses ja tuvastab lepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, siis tuleb ringkonnakohtul endal hinnata ka kahjunõude põhjendatust ja teha sisuline otsus, kuna tegemist ei ole maakohtu poolt menetlusõigusnormi rikkumisega, mis üldse annaks alust asja saatmiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Kolleegium märgib täiendavalt, et Riigikohus on mitmes lahendis rõhutanud, et asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-11-11 p 13 ja 3-2-1-64-11 p 11). Kolleegium selgitab, et ringkonnakohtul on iseenesest õigus tuvastada ka asjaolusid ja tuvastatud asjaolude pinnalt teha järeldusi lepingu tõlgendamise kohta, kuid asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saates on ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendel rajanevad järeldused kohustuslikud maakohtule üksnes siis, kui ringkonnakohus teeb menetlusosalise taotluse alusel vaheotsuse nõude põhjendatuse tunnustamise osas TsMS § 449 lg 1 või 2 järgi ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks vaid nõude (kahju) suuruse kindlakstegemiseks (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 p 13).
15.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
16.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.