Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

(kostja) hageja nõudele vastuväite, mistõttu esitas hageja kohtule nõude tunnustamiseks hagi. Hagejal on võlgniku vastu kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb sellest, et võlgnik jättis laenu tähtajaks tagastamata, mistõttu võõrandati täitemenetluses hagejale kuulunud korteriomand alltoodud asjaoludel. Võlgnik ja Swedbank AS-i õiguseellane Aktsiaselts Hansapank (laenuandja) sõlmisid 27. veebruaril 2007 laenulepingu nr 07-034144-EV (laenuleping), mille alusel sai võlgnik laenu 126 626 eurot kohustusega tagastada see 30. jaanuariks 2010.

pankrotimenetluses hageja nõuet 88 000 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Ülejäänud osas jättis maakohus nõude tunnustamata. Menetluskuludest jättis maakohus 58% hageja ja 42% kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kohtul pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi otsustada nõude tunnustamise üle, kuna kostja vaidles nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu. Pooled ei vaidle asjas oluliste asjaolude üle. Pooled vaidlevad neile asjaoludele antava õigusliku hinnangu üle. Hageja väitel on võlgnik tekitanud talle kahju. Selle selgitamiseks tuleb anda õiguslik hinnang õigussuhtele. Hageja sõlmis korteriomandi saamiseks müügilepingu, mille osaliseks ei olnud võlgnik. Selle lepingu alusel ostis hageja endale korteriomandi. Korteriomandi müügihind oli 3 300 000 krooni, millest 2 942 553 krooni 25 senti oli tasutud. Tasumata 357 446 krooni 75 senti maksis müüjale laenuandja võlgniku ja laenuandja sõlmitud laenulepingu alusel laenatud rahast. Laenulepingu järgi oli laenu kasutamise otstarbeks muu hulgas AS-i Hansa Liising Eesti ja hageja 21. oktoobri 2005. a liisingulepingu nr 0112562L refinantseerimine (p 3.2). Hageja ei olnud laenulepingu pooleks. Seega andis võlgnik laenusaajana laenuandjale korralduse täita hageja müügilepingust tulenev kohustus, st hageja müügilepingust tulenevad kohustused täitis kolmas isik võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 1 mõttes. Eraldi õigussuhte moodustab müügilepingus sõlmitud tagatiskokkulepe hüpoteegi seadmiseks. Hageja tagas korteriomandiga võlgniku laenulepingust, mitte müügilepingust tulenevaid kohustusi (sest need olid täidetud). Hageja on seadnud enda varale hüpoteegi AÕS § 325 mõttes. Hüpoteegiga tagatud nõudele tuleb kohaldada AÕS § 349 lg-s 3 sätestatut. Kuna tegemist on eriregulatsiooniga, ei saa asjas kohaldada kahju hüvitamise üldist regulatsiooni. Kuigi hageja arvates tuleneb tema nõue laenulepingust, tuleneb hageja nõue tegelikult müügilepingust. Pooled ei vaidle selle üle, et müügilepingus võttis hageja kohustuse tagada võlgniku laenulepingust tulenevat kohustust ja selle alusel müüdi hagejale kuulunud korteriomand ning vara müügist saadud raha anti laenuandjale. Kuna hageja rahuldas laenuandja nõude võlgniku vastu oma korteriomandi müügist saadud raha arvel, läks AÕS § 349 lg 3 alusel laenuandja nõue võlgniku vastu hagejale vara müügist saadud raha, s.o 88 000 euro ulatuses üle. Selles ulatuses on hagejal nõue võlgniku vastu ning seda tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada teise rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 mõttes. Kohus ei saa anda õiguslikku hinnangut laenuandja nõude suuruse kohta, sest seda ei ole kohtumenetluses vaidlustatud. See ei takista aga hageja nõude osalist tunnustamist.

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu põhjendustega ja võttis TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud. Kuna kostja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes hagi rahuldavas osas, ei kontrollinud ringkonnakohus maakohtu otsust TsMS § 651 lg 1 järgi osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitas ringkonnakohus, et maakohus kohaldas õigesti AÕS § 349 lg-t 3. Nimetatud sätet saab kohaldada ka juhul, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on sundmüügi korras müüdud ja selle arvel on võlgniku võlg võlausaldajale tasutud. Seega on hagejal, kelle kinnisasjale oli võlgniku nõude tagamiseks seatud hüpoteek ja kelle kinnisasi müüdi sundtäitmisel 88 000 euro eest, mille ulatuses tasuti võlgniku võlga, õigus nõuda võlgnikult hüvitist VÕS §-de 142– 153 kohaselt. VÕS § 152 järgi saab hageja nõuda võlgnikult võlausaldajale täidetud kohustuse täitmist endale. Laenuandja nõude tunnustamine võlgniku pankrotimenetluses ei mõjuta ega välista hageja nõude tunnustamist. Praeguses asjas ei saa hinnata laenuandja nõude põhjendatust. Hagejal on võlgniku vastu iseseisev nõue ja see ei olene laenuandja esitatud nõude suurusest. Väär on kaebuse esitaja käsitus, et laenuandja peaks andma osa oma nõudest hagejale üle. Kuna hageja nõue võlgniku vastu tuleneb AÕS § 349 lg-st 3, ei saa hageja nõuet seada sõltuvusse laenuandja nõudest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Nõude üleminek hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule AÕS § 349 lg 3 esimese lause alusel ei välista kinnisasja omaniku (pantija) muid nõudeid võlgniku vastu nende omavahelisest õigussuhtest. Eelkõige võib võlgniku ja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahel olla käsundusleping. VÕS § 628 lg 2 esimese lause järgi peab käsundiandja (võlgnik) hüvitama käsundisaajale (pantijale) mõistlikud kulud käsundi täitmiseks ja VÕS § 628 lg 5 järgi käsundi täitmisel tekkinud kahju, mis tulenes sellise käsundi täitmisega tavaliselt seotud ohust või käsundiandja juhisest, välja arvatud juhul, kui kahju tuleb katta tasu arvel või kui kahju põhjustas käsundisaaja käitumine, mida ei võinud vastavalt asjaoludele pidada käsundi täitmiseks vajalikuks (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 26; Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 14). Seega võib hagejal lisaks talle AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud laenuandja nõudele olla ka muid nõudeid võlgniku vastu tulenevalt tema ja võlgniku sisesuhtest. Sellist nõuet ega sellise nõude aluseks olevaid asjaolusid ei ole aga hageja hagis esile toonud. Hageja kvalifitseeris oma nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudeks ja väitis, et võlgnik tekitas talle kahju sellega, et jättis laenuandjale laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse täitmata. Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja hagiavalduses ja selle täienduses esiletoodud asjaoludel nõuda võlgnikult õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 alusel. Asjaolu, et võlgnik ei täitnud laenulepingut, annab laenuandjale õiguse nõuda laenulepingu täitmist ja/või lepingu täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid selle lepingu rikkumine ei anna hagejale alust nõuda võlgnikult kahju hüvitamist. Hageja kahjunõue võlgniku vastu saaks tuleneda üksnes hageja ja võlgniku vahelisest lepingulisest või lepinguvälisest suhtest, kuid hageja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, mille alusel saaks neid nõudeid esitada vaatamata sellele, et maakohus palus hagejal oma nõuet ja selle aluseks olevaid asjaolusid täpsustada. Seega ei ole hagejal võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ning hageja nõue tunnustada võlgniku pankrotimenetluses tema kahju hüvitamise nõuet tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

käivaid sätteid. Samamoodi läheb nõue ka VÕS § 173 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel üle, kui isik täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine, või kui isiku vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks. Nende sätete järgi läheb kolmandale isikule (pantijale) rahuldatud ulatuses üle sama nõue, st tegemist on seadusjärgse nõude üleminekuga (cessio legis) VÕS § 173 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 19; Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 10). Seejuures ei takista nõude üleminekut AÕS § 349 lg 3 alusel ka see, et laenuandja nõue on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud. Kolleegiumi arvates saab seaduse alusel üle minna ka pankrotimenetluses tunnustatud nõue (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-14-03, p 8). Arvestades ülalmärgitut, on ekslik kohtute arusaam, et hagejale seaduse alusel üle läinud tunnustatud nõuet tuleb hagejale üle läinud osas võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Kolleegium leiab, et AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud tunnustatud nõuet ei tule võlgniku pankrotimenetluses uuesti tunnustada. Kui pankrotivõlausaldaja tunnustatud nõue rahuldatakse kolmandale isikule kuuluva hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel täielikult või osaliselt, läheb pankrotimenetluses tunnustatud nõue seaduse alusel täielikult või osaliselt nõude rahuldanud kinnisasja omanikule ilma tunnustamata üle. Eeltoodu kohaselt läks ka praeguses asjas laenuandja nõue rahuldatud ulatuses hagejale seaduse alusel üle. Kolleegium juhib aga tähelepanu, et kohtud asusid ennatlikult seisukohale, et laenuandja nõue läks AÕS § 349 lg 3 alusel kogu korteriomandi müügihinna, s.o 88 000 euro ulatuses hagejale üle. Nõude ülemineku ulatus sõltub sellest, millises ulatuses võlausaldaja nõue hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel rahuldati, mitte aga kinnisasja müügihinnast. Kuna hüpoteegiga koormatud hageja korteriomand võõrandati täitemenetluses, kaasnesid laenuandja nõude rahuldamisega mh täitekulud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 37 mõttes, mis arvati eelduslikult TMS § 174 lg 2 järgi jagatavast tulemist maha. Seega ei ole praeguses asjas teada, millises osas sai laenuandja nõue hageja korteriomandi arvel rahuldatud. Sellest tulenevalt ei olnud kohtutel võimalik täpselt tuvastada, millises osas läks laenuandja nõue hagejale üle.

vaieldakse. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks palunud pankrotihalduril lugeda end AÕS § 349 lg 3 alusel üleläinud nõude ulatuses laenuandja asemel pankrotivõlausaldajaks ja et pankrotihaldur oleks keeldunud pidamast teda AÕS § 349 lg 3 alusel üleläinud nõude osas pankrotivõlausaldajaks. Samuti ei ole hageja palunud hagis tuvastada, et laenuandja nõue läks talle AÕS § 349 lg 3 alusel üle. Hageja palus hagis tunnustada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Kuna ülalmärgitud põhjendustel ei tule hagejale AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud laenuandja tunnustatud nõuet enam tunnustada, ei oleks hagejal ka sellise nõude esitamisega võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada ning hageja nõue tunnustada laenuandjalt talle seaduse alusel üle läinud nõuet tuleks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel samuti läbi vaatamata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.