Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-146-11 Tartu, 17. jaanuar 2012. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Astrid Voldeki hagi Raini Valgma vastu 230 000 krooni (14 673 euro 60 sendi) suuruse põhivõla, intressi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 210-19896 Raini Valgma kassatsioon 24 401 eurot 47 senti Hageja Astrid Voldek (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Kostja Raini Valgma (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov 19. detsember 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-19896 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Astrid Voldek (edaspidi hageja) esitas 27. aprillil 2010 hagi Raini Valgma (edaspidi kostja) vastu võlgnevuse 230 000 krooni, intressi ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt kinnitas kostja
24.oktoobri 2008 võlatunnistusega kirjalikult, et võlgneb hagejale 230 000 krooni, mille kohustus tagastama hiljemalt 26. märtsiks 2009 koos intressiga 3% kuus kuni võlasumma täieliku tasumiseni. Kostja ei ole võlga tasunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS §-s 30 reguleeritakse ka iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk konstitutiivset võlatunnistust. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kostja oli võlatunnistuse koostamise ajal ja ka hagi esitamise ajal OÜ Saku Ehitus (edaspidi osaühing) juhatuse liikmeks ja osa omanikuks. Võlatunnistusega võttis kostja osaühingu võlgnevuse eraisikuna üle ja sisuliselt andis tagatise, et tasub hagejale võlgnevuse eraisikuna, kui äriühing majandusraskuste tõttu hakkama ei saa. Võlakiri koostati kahes eksemplaris, millest üks jäi kostjale.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta kohane kostja. Hageja töötas osaühingu juhatuse liikmena.
Hageja töölt lahkudes ei suutnud osaühing hagejale välja maksta lõpparvet, samuti jäi tasumata mitmete varem tehtud tööde eest. Kuna osaühing oli raskes majanduslikus olukorras ning oli ebaselge, millal ta suudab hagejale võlgnevuse maksta, siis koostas hageja võlakirja ja esitas selle kostjale allkirjastamiseks. Võlakiri on koostatud vigaselt ja puudulikult, kuna võlakirja tekstist oleks pidanud üheselt välja tulema, et kostja kirjutab võlakirjale alla osaühingu juhatuse liikmena, mitte eraisikuna. Võlakiri on rahatu, kuna kostja ei ole hagejalt kunagi võlakirjas märgitud rahasummat saanud ja võlgnevus ei saanud tekkida ka muudel alustel. Juhul kui hageja leiab, et kostja on andnud võlakirja näol tagatise, tuleb võlakirja vaadata kui tarbijakäenduslepingut, mis oleks praegusel juhul tühine algusest peale, kuna tegu on varjatud tehinguga ja märgitud ei ole käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat.
3.Harju Maakohus rahuldas 17. septembri 2010 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 230 000 krooni ja intressi ning viivise kuni kohtuotsuse tegemise aja seisuni, kokku 151 800 krooni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on VÕS § 8 lg 2 järgi leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohtule esitatud 24. oktoobri 2008. a võlakirjaga on tõendatud, et kostja võlgneb hagejale 230 000 krooni kui eraisik. Võlakirjast ei nähtu, et kostja oleks allkirjastanud võlakirja kui osaühingu juhatuse liige. Puuduvad andmed, et kostja oleks piiratud teovõimega isik, kes ei oleks aru saanud, millele ja kelle nimel ta alla kirjutab ning mis on selle tagajärjed. Kostjale jäi üks eksemplar võlakirjast ning tal oli võimalik võlakirjaga korduvalt tutvuda. Millisel otstarbel ja kelle huvides võlakirjas märgitud summat kasutati, ei ole tähtis. Kostja on võlakirjas tunnistanud enda nimel võlgnevust hagejale ja kinnitanud seda allkirjaga. Hageja on tulenevalt võlakirjast arvutanud intressi alates 24. oktoobrist 2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o 22 kuu eest 151 800 krooni.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus tuvastamata, millise lepinguga on tegemist, milleta ei ole võimalik teha seaduslikku ja põhjendatud otsust. Kostja kirjutas lepingule alla osaühingu juhatuse liikmena, kuna just selline võlgnevus oli osaühingul hagejale. Seepeale väitis hageja, et kostja oleks justkui andnud hagejale võlakirjaga tagatise osaühingu võla kohta. Sellele, et osaühingul oli just sama suur võlgnevus, hageja vastu ei vaielnud. Juhul kui tegemist oleks käenduslepinguga, oleks see leping tühine algusest peale. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis kostjalt riigituludesse menetluskulu
2556 eurot ja 46 senti. Ringkonnakohtu hinnangul ei jätnud maakohus tuvastamata, millise lepinguga on tegemist. Maakohus tuvastas poolte vahel kehtiva võlasuhte olemasolu võlatunnistuse alusel. VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus, või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Võlatunnistus ei ole rahatu, sest kohustuse, mille kostja endale võttis, olemasolu üle ei vaielda. Kostja on ise algusest peale tuginenud sellele, et osaühing võlgnes sellise summa hagejale. Kirjalikust võlatunnistusest nähtub üheselt, et kostja tunnistas võlga ja kohustus selle tasuma füüsilise isikuna. Kostja väide, et ta soovis võlatunnistusele alla kirjutada osaühingu juhatuse liikmena, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole võlatunnistust eksimuse tõttu vaidlustanud. Hageja ei ole hagi alusena tuginenud käenduslepingule. Samuti ei ole maakohus tuvastanud, et pooled olid sõlminud käenduslepingu. Seetõttu on asjakohatud kostja viited tarbijakäendusele.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kassatsioonkaebuses palub kostja maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse ning mõista hagejalt välja kohtukulud. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud enamiku olulistest tõenditest ja faktidest hindamata. Pooled vaidlesid selle üle, kes saab olla kohaseks kostjaks. Kostja esitas hagile vastuväite, et ta kirjutas võlakirjale alla osaühingu juhatuse liikmena, ja esitas kohtule ka tõendid selle kohta, et võlgu jäi osaühing. Seda hageja ka ei eitanud. Poolte tegelik tahe oli fikseerida võlgnevus osaühingu ja hageja vahel, et hageja ei peaks muretsema töövaidluskomisjonile esitatava nõude aegumise pärast. Võlakiri sisaldas mitmeid hageja nõudeid osaühingu vastu, mida hageja ei oleks suutnud tõendada, kuid mille olemasolu osaühing tunnistas. Võlakiri on rahatu, sest kostja ei ole hagejalt raha saanud. Poolte valduses olevad võlakirjad ei ole identsed. Hageja muutis menetluses seisukohta, leides, et kostja andis hagejale võlakirjaga tagatise. Sellisel juhul oleks see tühine algusest peale. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole käenduslepingule tuginenud, jättes oma seisukoha põhjendamata. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
8.Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada põhjusel, et selle otsuse põhjendused on ebaselged ja vastuolulised. Nimelt viitas ringkonnakohus oma otsuses hageja nõude alusena VÕS §-le 30, mis sätestab konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistuse alusel iseseisva kohustuse tekkimise. Samas põhjendas ringkonnakohus hagi rahuldamist sellega, et kostja antud võlatunnistus ei ole rahatu. Seetõttu jääb ebaselgeks, kas ringkonnakohus pidas 24. oktoobri 2008 kokkulepet (edaspidi kokkulepe) konstitutiivseks või deklaratiivseks võlatunnistuseks.
9.Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et VÕS § 30 kohaldamisel ei pea kohus hindama, kas võlatunnistuse andnud isik oli võlatunnistuse saajale tegelikult võlgu võlatunnistuses märgitud rahasumma (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). VÕS § 30 järgi peab võlatunnistuse andud isik võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel (vt Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14605, p 23 ja 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Kuna ringkonnakohus põhjendas maakohtu otsuse jõusse jätmist kohustuse olemasoluga, võib sellest järeldada, et kokkulepe oli ringkonnakohtu arvates deklaratiivne võlatunnistus. Viimasel juhul vabaneb võlatunnistuse andud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;
6.septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). VÕS § 396 lg 2 järgi võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Selle sätte rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Maakohus ei ole kokkulepet kvalifitseerinud VÕS § 30 järgi, kuid ei ole ka märkinud, et kostja võlgneks hagejale kokkuleppes märgitud rahasumma mingist kohustusest tulenevalt. Ringkonnakohus on leidnud, et kostja võlatunnistusega võetud kohustus on olemas, kuna ka kostja ise tugines sellele, et osaühing võlgnes hagejale viimase nõutud summa. Ringkonnakohtu otsusest jääb selgusetuks, millisel õiguslikul alusel muutus osaühingu võlg kostja kui füüsilise isiku võlaks.
10.Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma põhjendatud seisukoha, kas kokkulepe oli konstitutiivne või deklaratiivne võlatunnistus. Viimasel juhul peab ringkonnakohus tuvastama, kas ja millest tekkis kostja kohustus tasuda võlatunnistuses märgitud rahasumma hagejale. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et abstraktse võlatunnistuse puhul peavad pooled olema väljendanud selget tahet sellise võlatunnistuse sõlmimiseks (vt selle kohta Riigikohtu
24.aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p-d 13 ja 17; 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15; 7. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Juhul kui kokkulepe oli konstitutiivne võlatunnistus, tuleb hagi rahuldada, kuna kostja ei ole esitanud hagi VÕS § 1028 lg 1 jj alusel hagejale võlatunnistusega antud nõudeõiguse tagasisaamiseks. Juhul kui kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus, peab ringkonnakohus hindama kostja vastuväiteid selle kohta, et kostja ei olnud kohustatud hagejale kokkuleppes märgitud summat maksma. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et juhul, kui konstitutiivses võlatunnistuses lepitakse kokku intressis ja viivises, siis selles osas sõlmitud kokkulepete kehtivuse ja viivise vähendamiseks ei pea kostja esitama hagi VÕS § 1028 jj alusel, vaid ta saab esitada kohtumenetluses vastuväite.
11.Kolleegium märgib, et VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Hageja on olnud seisukohal, et temale oli enne kokkuleppe
sõlmimist võlgu osaühing. Kostja on väitnud sama. Hageja väitis samas aga lisaks, et raha on kostjale isiklikult laenanud ka hageja elukaaslane. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta leiab, et kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus, võtta selge seisukoht, kas kostja oli hagejale enne kokkuleppe sõlmimist isiklikult võlgu. Ringkonnakohtu otsusest võib järeldada, et ringkonnakohus pidas kokkuleppe rahatuse hindamisel oluliseks, et osaühing võlgnes hagejale töötasu. Sellisel juhul ei oleks kolleegiumi arvates saanud hagi VÕS § 396 lg 2 järgi rahuldada, sest viimati nimetatud asjaolu järgi ei olnud kostja hagejale võlgu. VÕS § 396 lg 2 kohaldamine eeldanuks selle tuvastamist, et kostja vastutab osaühingu võla eest. Kuna ringkonnakohus leidis, et pooled ei sõlminud käenduslepingut, siis oleks VÕS § 396 lg 2 kohaldamisel tulnud ka seda asjaolu lugeda kostja kasuks. Hageja ei ole selgesõnaliselt tuginenud sellele, et kostja võttis kokkuleppega osaühingu kohustuse üle (VÕS §-d 175 ja 176) või ühines sellega (VÕS § 178 lg 1). Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel siiski selgitama, mida hageja mõtles selle all, et kostja võttis osaühingu kohustuse sisuliselt üle. Samuti peab ringkonnakohus selgitama, kas hageja tugineb sellele, et kokkulepe oli käendusleping.
12.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
13.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.