Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-110-11 Tartu, 30. november 2011. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu OÜ Ravel & Paris hagi ADOOR OÜ vastu lepingu alusel üleantu tagastamiseks Tartu Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 208-74430 OÜ Ravel & Paris kassatsioonkaebus 41 983 eurot 56 senti Hageja OÜ Ravel & Paris (registrikood 11399809), esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman Kostja ADOOR OÜ (registrikood 10853985), esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Peeter Viirsalu 31. oktoober 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-74430 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Advokaadibüroo Glimstedt OÜ-le 11. mail 2011 OÜ Ravel & Paris kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 420 (nelisada kakskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
OÜ Ravel & Paris (hageja) esitas 7. novembril 2008 Harju Maakohtule hagi ADOOR OÜ (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat tagastama kostjale üle antud must kontsertklaver 168K Classizist, mille seerianumber on 45039 (edaspidi klaver).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid OÜ CAMELIUS INVEST (praeguseks registrist kustutatud, edaspidi Camelius) ja KG Steingraeber & Söhne (edaspidi Söhne) 23. septembril 2005 esindus- ja ainumüügiõiguse lepingu Söhne valmistatud klaverite edasimüügiks Eestis. 9. novembril 2006 sõlmisid Camelius ja Söhne ainumüügiõiguse lepingu raames üle antavate klaverite hoiustamise lepingu (edaspidi hoiustamisleping), mille kohaselt andis Söhne Cameliuse käsutusse klaveri. 2007 sõlmisid hageja ning Camelius lepingu, mille objektiks oli Cameliusele kuuluv klaverite müügi ja vahendusega tegelev ettevõte. Poolte kokkuleppe kohaselt kuulusid ettevõtte koosseisu ka eespool nimetatud ainumüügiõiguse leping ja hoiustamisleping.
1.detsembril 2007 sõlmisid hageja ning kostja agendilepingu (edaspidi agendileping), mille p 1.1 kohaselt andis hageja kostjale volitused korraldada Söhne valmistatud akustiliste klaverite müüki Tartu linnas.
4.jaanuaril 2008 sõlmisid Camelius ja kostja lepingu klaveri müügiks omandireservatsiooniga (edaspidi müügileping). Teabe kohaselt, mille Camelius edastas hagejale, sai kostja klaveri oma valdusse Lõuna-Eestis potentsiaalsetele klientidele demonstreerimise eesmärgil ning kostja kohustus
tasuma müüjale tagatisraha klaveri omahinna väärtuses 656 900 krooni. Klaverile lõppostja leidmisel kohustus kostja tasuma hagejale tema kasumiosa klaveri omahinnast ning omandiõigus klaverile pidi alles seejärel antama kostjale üle. 2008. a alguses anti klaveri otsene valdus üle kostjale. 2008. a jaanuaris tasus kostja müüjale klaveri tagatisraha 656 900 krooni.
2.septembril 2008 saadetud avaldusega lõpetas Söhne ühepoolselt kõik hagejaga sõlmitud lepingud ning esitas hagejale nõude hüvitada sellega seotud 36 592 euro 12 sendi suurune kahju. Hoiustamislepingu kohaselt on Söhne klaveri omanik kuni hetkeni, mil klaveri omandiõigus on kehtivalt üle antud lõppostjale. Hoiustamislepingu § 6 lg 4 kohustab hoiustajat võtma tarvitusele kõiki meetmeid, et kaitsta Söhne omandiõigust kuni hetkeni, mil hoiustaja on õigustatud iseseisvalt tegutsema. Müügilepingu sõlmimise ajaks oli hageja omandanud Cameliuselt ettevõtte, mille koosseisus olid ka ainumüügiõiguse leping ja hoiustamisleping. Kui lepingu üleminek toimub ettevõtte üleminekul, ei ole lepingu üleminekuks võlausaldaja nõusolekut vaja. Seega ei olnud Cameliusel õigust sõlmida klaveri müügilepingut. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja vahendusel. TsÜS § 129 lg 1 sedastab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine. Hageja on andnud oma nõusoleku vaid sellisele müügilepingule, milles kostja ei ole lõppostja, vaid ainult klaveri müügi vahendaja, kes pidi hagejale maksma ostja leidmisel hageja kasumiosa. Alles pärast kasumiosa tasumist tekiks hagejal kohustus tagada klaveri üleminek lõppostjale. Kuni praeguseni ei ole kostja leidnud klaverile lõppostjat ega tasunud lõplikku klaveri müügihinda, sh hageja kasumiosa. Järelikult on Söhne jätkuvalt klaveri omanikuks. 3. oktoobril 2008 esitas hageja kostjale agendilepingu ülesütlemise ja müügilepingust taganemise avaldused ning on lepingust kehtivalt taganenud. Sellest tulenevalt on hagejal tekkinud kostja vastu nõue klaveri väljanõudmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 233 lg 2 alusel. Hagiavalduse täiendustes (19. augustil 2009) leidis hageja, et müügileping on tühine ka käsutuse kehtetusest tulenevalt. TsÜS § 114 lg 1 järgi on õigustamata isiku käsutus kehtiv, kui selleks on õigustatud isiku eelnev nõusolek. Käsutus on kehtiv ka siis, kui õigustatud isik selle heaks kiidab TsÜS § 114 lg 2 järgi. Camelius käsutas müügilepingut sõlmides klaverit õigustamatult ja see käsutus on TsÜS § 87 järgi tühine, hageja ei ole andnud käsutuseks nõusolekut ega seda heaks kiitnud. Kostja ei ole saanud klaveri omanikuks, kuna käitus müügilepingut sõlmides pahauskse ostjana asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg 2 järgi. Kostja peab klaveri hagejale tagastama TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et müügilepingus lepiti kokku müügihinnas ning klaveri omandiõiguse üleminekus pärast müügihinna tasumist. Kostja on müügihinna Cameliusele tasunud ning klaveri omandiõigus on seega kostjale üle läinud. Seejuures on Camelius müüjana andnud müügilepingus garantii kostjale. Garantii andmine on iseloomulik müügilepingule. Eeltoodust tulenevalt on selgelt tuvastatav poolte tahe sõlmida müügileping. Seejuures on müügilepingu p-s 5.1 välistatud, et kehtima jääksid mis tahes poolte varasemad kokkulepped. Seega ei saanud pooled müügilepingust eraldi kokku leppida tingimustes, mida hagiavalduses väidetakse. Kokkulepet, et
kostja peaks klaveri võõrandama ja loovutama mingi kasumiosa, ei ole pooled sõlminud. Samuti ei ole kunagi kokku lepitud tingimustes, et klaver oleks kostjale müüdud edasimüügiks. Hagejal ei ole õigust lepingust taganeda, sest kostja on kokkulepitud müügihinna tasunud ning seega oma kohustused täitnud. Arusaamatu on müügilepingu sidumine varasema agendilepinguga. Tegemist on kahe erineva lepinguga, mis sõlmiti erinevate isikutega. Agendilepingus ei sisaldu regulatsiooni, mis võimaldaks seda lepingut siduda müügilepinguga või paneks kostjale kohustuse osta Cameliuselt klaver.
4.Harju Maakohus andis 2. septembri 2009. a määrusega asja kohtualluvuse järgi menetlemiseks üle Tartu Maakohtule.
5.Tartu Maakohus rahuldas 27. septembri 2010. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusalune leping pealkirjastatud müügilepinguna ning selle esemeks on lepingu p 1.1 kohaselt kabinetklaver Steingraeber & Söhne 168K, millel on mustsõlmeline pähklipuu polüesterviimistlus. Lepingus on kokku lepitud müügihinnas (lepingu p 2.1) ning omandi üleminekus pärast müügihinna tasumist (p 3.2). Seejuures on müüja andnud kostjale garantii (p 4.1), mis on omane müügilepingule. Sõltumata sellest, millise lepingu sõlmimisele oli suunatud hageja tahe väidetava heakskiidu andmisel, sõlmisid Camelius ja kostja siiski müügilepingu. Isegi kui leiaks tõendamist, et hageja ei andnud heakskiitu, ei muuda see olematuks asjaolu, et kostja ja Camelius sõlmisid müügilepingu. TsÜS § 115 lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja vahendusel. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seega peab selleks, et Cameliuse sõlmitud tehing kostjaga kehtiks hageja suhtes, olema täidetud kaks tingimust: esiteks peab Camelius olema sõlminud tehingu hageja nimel ning teiseks peab tal olema olnud esindusõigus. TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja teha tehingu otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Tuginedes müügilepingu sisule, asus maakohus seisukohale, et see ei ole sõlmitud otseselt esindatava nimel. Lepingus ei ole viiteid sellele, et klaver kuuluks hagejale, mitte Cameliusele ning et viimane esineks lepingut sõlmides hageja esindajana. Samuti ei esinenud tehingu tegemisega seotud asjaolusid, mis oleksid tinginud tehingu tegemise esindatava nimel, mis võimaluse näeb ette TsÜS § 116 lg 1 teine alternatiiv. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et Camelius on sõlminud müügilepingu oma juhatuse liikme vahendusel enda nimel. Kuna hageja oli 2007 saanud Cameliuselt müügilepinguga ettevõtte ja selle koosseisus klaveri ainumüügiõiguse, siis oli 4. jaanuari 2008. a seisuga klaverit müüma õigustatud isikuks hageja ja mitte Camelius. Kostja ei ole vaidlustanud ettevõtte ja klaveri ainumüügiõiguse üleminekut hagejale. Kuna tehingu tegemine esindaja vahendusel eeldab TsÜS § 115 lg 1 kohaselt ühel ajal kahe tingimuse - esindatava nimel tehingu tegemine ja esindusõiguse olemasolu - täitmist ning kohus on leidnud, et üks nimetatud eeltingimustest on täitmata, ei ole vaja täiendavalt kontrollida esindusõiguse olemasolu Cameliusel. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et 4. jaanuari 2008. a lepingu poolteks
on ostjana kostja ja müüjana Camelius. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Praegusel juhul on klaveri valdus antud üle ostjale. Kuna müük on toimunud omandireservatsiooniga VÕS § 233 lg 1 järgi, on asjaõigusleping omandi üleandmiseks sõlmitud tingimuslikult, jättes klaveri omandi kuni müügihinna täieliku tasumiseni müüjale (müügilepingu p 3.2). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on oma lepingulised kohustused täitnud ning tasunud ostuhinna. Seega on asjaõiguslepingu sõlmimise tingimus täidetud. Maakohus on varem tuvastanud, et Camelius ei olnud müügilepingu sõlmimise ajal enam õigustatud klaveri omandit üle andma. TsÜS § 114 lg 1 järgi, kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et hageja ei ole andnud Cameliusele otsest nõusolekut klaverit käsutada. Samuti ei ole hageja õigustatud isikuna käsutust hiljem heaks kiitnud, mis muudaks selle kehtivaks TsÜS § 114 lg 2 kohaselt. AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega on asjas oluline tuvastada, kas kostja esindaja teadis või pidi teadma müügilepingut sõlmides, et klaver ei kuulu Cameliusele ning et viimasel pole õigust seda müüa. VÕS § 15 lg 4 järgi, kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Praegusel juhul sõlmisid hageja ning kostja 1. detsembril 2007 agendilepingu, mille p 1.1 kohaselt andis hageja kostjale volitused korraldada Söhne valmistatud akustiliste klaverite müüki Tartu linnas. Agendilepingu preambuli punktis (a) on sätestatud, et hagejale kuuluvad muu hulgas akustiliste klaverite Steingraeber & Söhne ainumüügiõigused Eesti Vabariigis. Seega pidi kostja olema teadlik, et vaidlusaluse klaveri müümise õigus Eestis on ainult hagejal ning et Cameliusel seda õigust ei ole. 4. jaanuari 2008. a müügilepingus ei ole mainitud, et Camelius esindaks hagejat tehingu sõlmimisel. Järelikult ei olnud kostjal põhjust ka uskuda, et Camelius oleks tegutsenud hageja nimel. Lisaks tegeles kostja agendilepingu alusel ise Steingraeber & Söhne klaverite müügi vahendamisega Tartu linnas ning pidi seega olema teadlik, kellel on Eestis õigus neid klavereid müüa. Kostja pidi teadma, et Camelius ei olnud õigustatud vaidlusaluse klaveri omandiõigust üle andma. Seega oli kostja AÕS § 95 lg 2 järgi pahauskne omandaja ning heauskset omandamist AÕS § 95 lg 1 järgi ei toimunud. Kuna Camelius ei olnud õigustatud klaverit võõrandama ning kostja ei omandanud seda ka heauskselt, on klaveri omanikuks endiselt hageja ning hagi tuleb seega rahuldada.
6.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja väited ettevõtte ülemineku kohta ebamäärased ning
tõendamata. Ebaõige on maakohtu järeldus, nagu ei oleks kostja ettevõtte üleminekut puudutavas osas vastuväiteid esitanud. Nähtuvalt 20. aprilli 2010. a istungi protokollist on kostja esindaja juhtinud tähelepanu asjaolule, et kostja ei tea, kuidas on ettevõtte üleminek toimunud. Vaidluse asjaoludel sai Camelius klaverit kostjale müües tegutseda komisjonilepingu alusel. Komisjonilepingu alusel oli Cameliusel õigus klaverit käsutada. Isegi kui oleks võimalik väita, et Camelius ei müünud klaverit komisjonilepingu alusel, ei tulene agendilepingu preambuli punktist (a) Cameliusele ikkagi käsutuskeeldu. Kostja ostis klaveri heausksena ja on sellest tulenevalt saanud klaveri omanikuks. Kostjal ei olnud tulenevalt agendilepingu ja müügilepingu sõlminud isikute tihedast seotusest mingit põhjust kahelda selles, et Camelius on õigustatud klaveri omandit üle andma. Maakohus on mõistnud kostjalt klaveri välja AÕS § 80 alusel. Samas ei ole hageja oma nõuet kostja vastu AÕS § 80 alusel esitanud ega ka väitnud, et tema on klaveri omanik. Hageja on menetluses viidanud, et Söhne on jätkuvalt klaveri omanik. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. aprilli 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus hageja kanda. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Camelius ja kostja 4. jaanuaril 2008 klaveri omandireservatsiooniga müügilepingu. Kuna müügilepingu sõlmimise ajaks oli toimunud ettevõtte üleminek ning hageja oli omandanud Cameliusele kuulunud ettevõtte, siis ei olnud Cameliusel õigust müügilepingut sõlmida. Taganemisavalduse esitamise tõttu 3. oktoobril 2008 on hagiavaldusest nähtuvalt hageja müügilepingust taganenud ja sellest tulenevalt nõuab hageja VÕS § 233 lg 2 alusel müügilepinguga üleantud klaveri tagastamist. Maakohus tuvastas, et 4. jaanuari 2008. a leping on omandireservatsiooniga müügileping ning pooled on müügilepingust tulenevad kohustused täitnud. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole hageja tõendanud, et leping oli sõlmitud vaid klaveri lõppostja leidmiseks ning hagejal tekiks kohustus tagada klaveri omandi üleminek lõppostjale alles pärast kasumiosa tasumist. Maakohus ei ole tuvastanud, et hagejal oli õigus müügilepingust taganeda. Hageja ei ole eelnimetatud asjaolusid vaidlustanud. Hageja seisukoht, et apellatsioonkaebuses ei saa vaidlustada maakohtu põhjendusi, ei ole kooskõlas TsMS § 457 lg-s 1 sätestatuga. Seega on võimalik lähtuda eeldusest, et 4. jaanuari 2008. a müügileping on kehtiv. VÕS § 233 lg 2 esimese lause alusel (millele hageja tugines) saab müüja omandireservatsioonile tuginedes asja ostjalt välja nõuda üksnes siis, kui müüja on lepingust taganenud. Kuivõrd müügileping on kehtiv, siis ei ole hagejal alust kostjalt VÕS § 233 lg 2 alusel klaverit välja nõuda ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on ekslikult rahuldanud hagi AÕS § 80 lg 2, s.o omandi kaitse sätete alusel. Hageja ei ole väitnud, et ta on klaveri omanik, ning sellele alusele ei ole hageja ka tuginenud. Maakohus on vaidlustatud otsuses ekslikult leidnud, et Camelius, sõlmides müügilepingu enda nimel, ei olnud õigustatud klaveri omandit üle andma, st tema käsutus ei olnud kehtiv. Maakohus tugines
agendilepingu preambuli punktile (a), millest nähtuvalt kuulus hagejale klaveri ainumüügiõigus Eestis. Agendilepingus sätestatud hageja ainumüügiõigus (mille hageja omandas hagiavaldusest nähtuvalt koos ettevõtte üleminekuga) ei tähenda käsutuskeeldu Cameliusele ning see ei mõjuta Cameliuse tehtud käsutuse kehtivust. Isegi kui Camelius rikkus nimetatud kohustust hageja vastu, siis ei saa see avaldada mõju kolmandale isikule (kostjale). Maakohus on vaidluse lahendamisel jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja ja Cameliuse omavahelised suhted ning sellest tulenevalt valesti leidnud, et kostja omandas klaveri pahauskselt. Nähtuvalt asja materjalidest on nii agendilepingu kui ka müügilepingu sõlminud H. Parts. Kuigi agendilepingus on hageja esindajaks märgitud E. Viigimäe, on sellele alla kirjutanud H. Parts. H. Parts on tunnistajana ülekuulamisel kinnitanud, et agendilepingu allkirjastamiseks olid tal volitused ning mõlema lepingu koostamise juures oli E. Viigimäe. Seega oli E. Viigimäe (hageja juhatuse liige) teadlik mõlema lepingu sõlmimise asjaoludest. Kostja seaduslik esindaja A. Vaiksaar on vande all kinnitanud, et ta sõlmis nii agendilepingu kui ka müügilepingu H. Partsiga ning tal ei tekkinud kahtlust, et H. Partsil (Cameliusel) ei ole õigust klaverit müüa. Samuti ei väitnud H. Parts, et tal ei ole õigust klaverit müüa. Eelmärgitud asjaolusid arvestades omandas kostja klaveri heauskselt ning temalt ei saa ka seetõttu nõuda klaveri tagastamist. Poolte esitatud faktilistest asjaoludest nähtuvalt saab müügilepingut käsitada ka komisjonilepinguna. Eelkõige viitab sellele hageja ja Cameliuse omavaheline seotus ning H. Partsi ütlused, mille kohaselt andis ta klaveri eest saadud raha hagejale ning hageja seaduslik esindaja E. Viigimäe oli mõlema lepingu koostamise juures. Eelneva alusel ei saa väita, et tegemist oleks õigustamata isiku käsutusega. Hagiavaldusest nähtuvalt tugines hageja asjaolule, et ta omandas 2007 Cameliusele kuuluva klaverite müügi ja vahendusega tegeleva ettevõtte ning sama aasta lõpuks oli ettevõtte üleminek toimunud. Maakohus leidis, et kostja ei ole nimetatud asjaolusid vaidlustanud. Apellatsioonkaebuses on kostja leidnud, et ta esitas maakohtu istungil ettevõtte üleminekut puudutavas osas vastuväite ja maakohus jättis nimetatud vastuväite põhjendamatult tähelepanuta. Maakohtu istungi protokollist (tl 172) nähtub, et kostja esindaja on juhtinud tähelepanu asjaolule, et ta ei tea, kuidas on ettevõtte üleminek toimunud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses üldjuhul kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd hageja tugines sellele, et tema nõudeõigus tulenes ettevõtte üleminekust, siis pidi ta ka seda asjaolu tõendama. Kostjal ei olnud võimalust esitada omapoolseid tõendeid seni, kuni hageja ei ole tõendeid esitanud. Samas nähtub kohtuasja materjalidest, et maakohus ei ole juhtinud vaatamata kostja vastuväitele hageja tähelepanu kohustusele eelnimetatud asjaolu tõendada. Sellega rikkus maakohus TsMS §s 348 ja §-s 351 sätestatud nõudeid ega selgitanud vajalikus ulatuses välja asjas tähtsaid asjaolusid. Seega ei ole asja materjalidega kooskõlas maakohtu järeldus, et kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, mille kohaselt oli 2007. a lõpuks ettevõtte üleminek toimunud. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud Cameliusele kuuluva klaverite müügi ja vahendusega tegeleva ettevõtte omandamist, siis
on ka sellel alusel hageja nõue tõendamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kassaator leidis, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, peab ta Riigikohtu praktika kohaselt võtma seisukoha poolte maakohtus esitatud väidete kohta. Ringkonnakohus ei ole hinnanud müügilepingu kehtivust, hageja õigust müügilepingust taganeda ja muid müügilepingu kehtivusega seotud väiteid. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja ainumüügiõigus ei takista klaveri käsutamist. Ainumüügiõigus ei ole küll käsutuskeeld, kuid seda võib käsitada kui õigustatud isiku eelnevat nõusolekut õigustamata isiku käsutusele (TsÜS § 114) või vaadelda teadmist ainumüügiõiguse olemasolust kui ühte pahauskse omandamise alustest. Klaveri omandiõiguse üleandmise õigus oli vaid hagejal. Ainumüügiõigus on käsitatav klaveri omaniku ehk õigustatud isiku eelneva nõusolekuna klaveri omandi üleandmiseks. Selline nõusolek sisaldus hoiustamislepingu § 12 lg 1 ps a). Kuna hageja nõusolekut ei ole, on käsutustehing kehtetu TsÜS § 114 lg 2 järgi. Hageja andis heakskiidu üksnes tagatismüügilepingu sõlmimisele. Seda tõendavad H. Partsi ütlused. Muudel tingimustel sõlmitud müügileping on esindusõiguse puudumise tõttu tühine. Kostja on klaveritootjale kinnitanud, et ta ei ole klaveri kogu ostuhinda veel tasunud. Järelikult ei ole kostja saanud klaveri omanikuks ainuüksi põhjusel, et ostuhinda ei ole tasutud. Kostja ei olnud klaverit saades heauskne. Ringkonnakohtu põhjendustest jääb mulje, et kostja sõlmis lepingu füüsilise isiku - H. Partsiga - mitte juriidilise isikuga. Kostja ei ole tarbija ja pidi lepingute sõlmimisel näitama üles hoolsust. Kostjale pidi olema äratuntav, et agendileping ja müügileping on kaks eri lepingut, mis sõlmitakse erinevate isikutega. Kostja avaldust, et ta ei tea, kuidas ettevõtte üleminek toimus, ei saa lugeda vastuväiteks ettevõtte ülemineku faktile. Järelikult ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud. Kostja ei esitanud kohtu tegevusele vastuväidet ega tohtinud seega apellatsioonkaebuses rikkumisele tugineda. Isegi kui tegemist oli rikkumisega, oli ringkonnakohtul võimalik see TsMS § 652 lg 5 alusel kõrvaldada ning ise koguda ja uurida tõendeid ettevõtte ülemineku kohta. Asjaolud ei viita, et müügilepingut võiks käsitada ka komisjonilepinguna. Maakohtu menetluses sellist vaidlust ei tekkinud.
9.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11.Hageja on kolleegiumi hinnangul esitanud oma nõude põhjendamiseks üksteist välistavad asjaolude kogumid, millest vähemalt ühe tõendatuse korral oleks saanud tema hagi rahuldada alternatiivsetel õiguslikel alustel (vt TsMS § 370 lg 2 ja § 442 lg 8 viies lause). Nii on hageja esmalt tuginenud sellele, et ta on müügilepingu pool ja Camelius on tema esindaja ning et müügileping on
tühine, kuna Cameliusel ei olnud esindusõigust sõlmida müügilepingut sellistel tingimustel nagu see sõlmiti. Alternatiivselt tugines hageja sellele, et tema sõlmis kostjaga omandireservatsiooniga müügilepingu ning kuna kostja ei ole tasunud ostuhinda, oli hagejal õigus müügilepingust taganeda ja klaver sellest tulenevalt tagasi nõuda. Hagiavalduse täienduses esitas hageja väite, et müügileping on Cameliuse õigustamatu käsutamise ja TsÜS § 114 järgse nõusoleku puudumise tõttu TsÜS § 87 järgi tühine, mistõttu kostja peab klaveri hagejale tagastama TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hageja on kõigi nende nõuete juures tuginenud sellele, et ta oli omandanud Cameliuselt ettevõttega koos klaveri ainumüügiõiguse ning et kostja oli hageja ainuõigusest teadlik, kuivõrd kostja sõlmis pärast seda, kui hageja oli saanud Cameliuselt klaveri ainumüügiõiguse, hagejaga agendilepingu mh Söhne klaverite müügi korraldamiseks Tartus.
12.Ringkonnakohus märkis õigesti, et hageja pole tuginenud sellele, et ta on klaveri omanik. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS §-s 439 sätestatakse, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium märgib, et maakohus väljus TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi piiridest, rahuldades hagi AÕS § 80 alusel, kuna hageja ei olnud esitanud asjaolusid, mis oleksid andnud aluse seda sätet kohaldada. AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult. Hagiavalduse kohaselt on klaveri omanik Söhne. Maakohus oleks pidanud võtma TsMS § 370 lg-st 2 ja § 442 lg-st 5 tulenevalt seisukoha, kas kostja on kohustatud andma klaveri valduse hagejale tulenevalt müügilepingu kehtetusest või andma hagejale klaveri omandiõiguse ja valduse tulenevalt sellest, et hageja oli taganenud müügilepingust.
13.Maakohus tuvastas, et müügilepingu järgi oli müüjaks Camelius, mitte hageja ning et kostja täitis müügilepingust tulenevad kohustused ja sai klaveri omanikuks. Need asjaolud välistasid iseenesest hagi rahuldamise, kuivõrd lepingu kehtetusele tuginedes või lepingust taganemise tõttu saab lepingu tagasitäitmist nõuda üksnes kehtetu või kehtiva lepingu pool. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu neid põhjendusi apellatsioonkaebuses, siis ei saanud ta apellatsiooniastmes tugineda maakohtu otsuse eelnimetatud põhjenduste ebaõigsusele. Kolleegium selgitab, et kuna maakohus rahuldas hagi, ei olnud hagejal alust vaidlustada maakohtu otsust. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et maakohtu lahendi tühistamise korral peab ringkonnakohus hindama kõiki hageja väiteid ja kostja vastuväiteid (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 17). Seega oleks ringkonnakohus pidanud hindama ka hageja väiteid selle kohta, et ta oli müügilepingu pool, et müügileping oli tühine kas esindusõiguse piiride ületamise või seadusega vastuolu tõttu või et hagejal oli õigus müügilepingust taganeda. Kui hageja oli müügilepingu pool ja Camelius tema esindaja, pidanuks ringkonnakohus võtma seisukoha, kas esinesid alused müügilepingust taganeda kostja olulise lepingurikkumise tõttu (VÕS § 116 lg-d 1 ja 2). Ringkonnakohtu seisukohtadest müügilepingu kehtivuse ja sellest väidetud taganemise kehtivuse
kohta ei ole võimalik aru saada, kas ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hageja ei olnud müügilepingu pooleks, või nõustus ta hagejaga, et viimane oli müügilepingu pooleks. Kolleegium märgib, et maakohus ei hinnanud seda, kas hagejal oli õigus müügilepingust taganeda, kuna maakohus leidis, et hageja ei olnud müügilepingu pooleks. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kuna müügileping kehtib, siis ei ole hagejal alust nõuda klaverit kostjalt välja. Kolleegium selgitab, et taganeda saabki vaid kehtivast lepingust. Lepingust taganemise ei too kaasa lepingu kehtetust. Hageja väidete hindamata jätmine võis kaasa tuua ebaõige lahendi ning kuna Riigikohtul ei ole õigust ise tõendeid hinnata, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Siiski märgib kolleegium, et hagiavalduses ja menetluses esitatud hageja seisukohad selle kohta, mille alusel tuleb teda pidada müügilepingu pooleks, on ebaselged. Samuti ei ole kassatsioonkaebuses hageja selle selgitamiseks väiteid esitanud. Hageja on tuginenud muu hulgas sellele, et ettevõtte omandamisega sai ta Cameliuselt klaveri ainumüügiõiguse ja asus viimase asemel hoidjaks Cameliuse ja Söhne vahel sõlmitud hoiulepingus. Kolleegium selgitab, et see, et hageja sai ettevõtte üleminekuga väidetavalt klaveri ainumüügiõiguse ja klaveri hoidjaks, ei saanud automaatselt kaasa tuua Cameliuse kui müügilepingu järgse müüja asendamist hagejaga. Müügilepingu ülevõtmiseks oleks VÕS § 179 lg 1 järgi olnud vaja kostja nõusolekut. Hageja ei ole sellist asjaolu väitnud ega esitanud ka selle asjaolu kohta tõendeid. Välistatud on klaveri müügilepingu üleminek hagejale ettevõtte müügi kaudu, sest klaveri müügileping sõlmiti pärast ettevõtte väidetavat üleminekut.
14.Kolleegium selgitab, et hageja väide, et müügileping on tühine esindusõiguse puudumise tõttu, ei saa olla hageja esitatud faktiliste asjaolude järgi õige. Hageja väite kohaselt oli ta Cameliusele andnud õiguse müügileping sõlmida, ehkki teistsugustel tingimustel. Sellise asjaolu tõendatuse korral ei saaks olla tegemist müügilepingu tühisusega TsÜS § 129 lg 1 järgi, vaid olukorraga, kus Camelius rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Sellisel juhul oleks hagejal olnud õigus müügileping tühistada TsÜS § 131 järgi. Kuna hageja ei ole väitnud, et ta tühistas müügilepingu, siis ei pidanud kohtud kaaluma hageja nõude rahuldamist TsÜS § 131 järgi. Kolleegium märgib, et eeltoodud alusel müügilepingu tühistamiseks oleks hageja tulenevalt TsÜS § 98 lg 1 esimeses lauses ja TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatust pidanud kostjale kätte toimetama tühistamisavalduse hiljemalt kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis andsid õiguse müügileping tühistada TsÜS § 131 lg 1 järgi. Kuna hageja ei väitnud, et ta on klaveri omanik, siis ei saa tema õigusi rikkuda puuduv heakskiit müügilepingu täitmiseks tehtud Cameliuse käsutusele. Kolleegium selgitab, et TsÜS §-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad kolleegiumi arvates vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu (praegusel juhul asjaõigusliku lepingu) tühisust
TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi. Samas isegi juhul, kui kohtud oleksid leidnud, et Cameliuse tehtud käsutus on kehtetu või et käsutustehing on kehtetu (klaveri omandiõiguse üleandmine Cameliuselt kostjale), ei saanuks selle tõttu klaverit kostja valdusest välja mõista hageja valdusse, sest hageja pole klaveri omanik. Riigikohus on 13. veebruaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 tehtud otsuse p-s 14 leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada, et klaveri kohta tehtud käsutustehing mõjutas tema mingit asjaõigust. Hageja väidetud ainumüügiõigus, mida ta väitis olevat saanud Cameliuselt koos ettevõttega, ei ole asjaõigus. Seega oli ka hageja see alternatiivne nõue õiguslikult põhjendamata.
15.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus käsitles põhjendamatult küsimust, kas kostja omandas klaveri hea- või pahauskselt. Nagu eespool käsitletud (vt käesoleva otsuse p 12), ei olnud maakohtul alust võtta seisukohta AÕS § 80 kohaldamise kohta. Samas leidis ringkonnakohus, et maakohus tuvastas valesti, et kostja oli klaverit omandades pahauskne. Asja omandamise hea- või pahausksus ei ole võlaõigusliku või asjaõigusliku lepingu kehtivuse üle otsustamisel tähtis. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohased ka kassatsioonkaebuse väited, et kostja oli klaverit omandades pahauskne.
16.Kumbki pooltest ei tuginenud maakohtus asja menetlemisel asjaoludele, mille alusel oleks maakohus pidanud hindama, kas kostja ja Cameliuse vahel sõlmitud müügileping oli komisjonileping. Hageja tugines sellele, et kostja pidi saama klaveri omandiõiguse enne selle edasimüümist. Kostja väitis, et ta ostis klaveri ilma edasimüügi kohustuseta. Nende asjaolude alusel ei saa lugeda müügilepingut komisjonilepinguks. Seega väljus ringkonnakohus, lugedes müügilepingu komisjonilepinguks, TsMS § 4 lg-t 2, § 5 lg-t 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi piiridest. Kostja tugines apellatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et Cameliuse ja hageja vahel oli komisjonileping. Varasemas menetluses kostja seda ei väitnud. TsMS §-s 652 sätestatakse üldised piirid uutele asjaoludele tuginemiseks ja uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses. Tulenevalt TsMS § 652 lg 3 p-dest 1 ja 2 võib uutele asjaoludele tugineda ja uusi tõendeid esitada apellatsioonimenetluses üksnes juhul, kui maakohtus esitatud asjaolu, millele tugineti, või tõend, mis maakohtus esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei olnud varem võimalik maakohtus esitada mõjuval põhjusel. Praegusel juhul ei esinenud eeltoodud tingimusi, mistõttu ringkonnakohus ei pidanud hindama kostja väidet, et Cameliuse ja hageja vahel oli komisjonileping klaveri müümiseks.
17.Kolleegium selgitab, et maakohus oleks pidanud hindama, kas vastab tõele, et hageja omandas Cameliuselt ettevõtte ja kas selle tõttu läks Cameliuselt hagejale üle ka klaveri ainumüügiõigus ja hoiustamislepingust tulenevad õigused ja kohustused. Ringkonnakohus on maakohtu istungi protokollile tuginedes leidnud, et kostja on esitanud vastuväite ettevõtte ülemineku kohta. Samas on kostja esindaja möönnud vastuses hagiavaldusele
(vt kohtutoimiku leht 72), et ettevõtte üleminek on toimunud. Sõltumata sellest, mida kostja avaldas ettevõtte ülemineku kohta maakohtu menetluses, ei ole kolleegiumi hinnangul siiski tegemist hageja esitatud asjaolude omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 järgi, millest tulenevalt oleks maakohus saanud lugeda ettevõtte ülemineku tõendatuks (vt omaksvõtu kohta Riigikohtu 21. juunil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11 tehtud otsuse p 11). Seega on iseenesest õige ringkonnakohtu seisukoht, et ettevõtte ülemineku asjaolud olid maakohtu menetluses vaidluse all. Kolleegium juhib veelkord tähelepanu, et hageja väidetest ei ole täpselt aru saada, kuidas ta seostab ettevõtte väidetava ülemineku sellega, kuidas tema sai müügilepingu pooleks (vt käesoleva otsuse p 13).
18.Menetluskulude jaotus määratakse tervikuna kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
19.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.