Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marko Jaani Kostja (vastustaja) Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Thea Rohtla
Istungi toimumise aeg
14.09.2020
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 10. aprilli 2019. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada XX hagi Y OÜ vastu.
2.Mõista välja Y OÜ-lt XX kasuks saamata jäänud töötasu 2014. a novembri ja detsembri eest 2439,96 eurot (bruto), 2015. a jaanuari kuni 2015. a aprilli eest 5315,53 eurot (bruto) ning 2015. a maikuu eest osaliselt, st 1,5 päeva eest 116,64.- eurot (bruto), kokku 7872,13 eurot.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Y OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. 1(8)
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus mõistliku aja jooksul peale otsuse jõustumist käesolevas asjas.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas töövaidluskomisjonile 29. detsembril 2017 avalduse, milles palus mõista Y OÜ-lt (kostja) välja töötasu ja puhkusehüvitise. Töövaidluskomisjon lõpetas 28. märtsi 2018. a otsusega menetluse ning hageja esitas 3. mail 2018 Harju Maakohtule kostja vastu hagi töötasu saamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. aprillil 2012 suulise töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle projektijuhina. Hageja tööks oli juhtida ehitusprojektide eritöid, eelkõige ventilatsiooni-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttetööd, otsida ja korraldada tööd klientide, tööjõu, ladustamiskohtade jms-ga. Pooled leppisid kokku, et hageja töötab täistööajaga ja kostja maksab talle töötasu 1500 eurot (neto) kuus. Hageja ütles 13. mail 2016 töölepingu üles, kuna kostja ei andnud tööd ja maksis hagejale kokkulepitust vähem töötasu. Hageja oli korduvalt juhtinud kostja tähelepanu rikkumistele. Hageja palus mõista kostjalt välja ajavahemikus november 2014 kuni mai 2015 saamata jäänud töötasu, kokku 7872 eurot 13 senti. Arvestades lepingu sisu, töö iseloomu ja asjaolu, et hageja tegi kostjale tööd, olles temaga alluvussuhetes, olid hageja ja kostja sõlminud töölepingu. Hageja töötas projektijuhi ametikohal ehitussektoris ja pidanuks vastava Statistikaameti klassifikaatori alusel teenima 1633-euro suurust brutotöötasu. Hageja ei esitanud oma töötasu nõuet varem, kuna kostja andis lubadusi. Kostja tolleaegne juhatuse liige CC oli hageja sugulase sõber ja hageja usaldas CC. Samal põhjusel ei sõlminud pooled kirjalikku töölepingut. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Pooled ei olnud töösuhtes, vaid nad olid sõlminud 2. aprillil 2012 töövõtulepingu. Töövõtulepingu alusel osutas hageja kostjale teenust, otsides talle kliente ning pakkudes neile sanitaartehnilisi ja ventilatsioonitöid, tellides tööks vajalikud materjalid ja korraldades objektidel tööd, ning kostja maksis hagejale iga kuu tasu 300 eurot (neto). Töövõtuleping sõlmiti kolmeks kuuks, kuid teenuse osutamine jätkus juunini 2016. Teenuse osutamise ajal ei esitanud hageja kordagi kostjale küsimusi või ettepanekut suhte olemuse või muutmise kohta. Hageja töötas töövõtulepingule omaselt, olles töö tegemise aja, viisi ja koha valikul olulisel määral iseseisev, hagejal ei olnud kindlaksmääratud tööaega,
2(8)
kindlat töö tegemise kohta, ta ei allunud kellegi otsesele juhtimisele ja kontrollile. Kostja täitis lepingut nõuetekohaselt, kuni hageja ütles selle üles. Kostja käsitas hageja avaldust ülesütlemisena võlaõigusseaduse (VÕS) § 631 järgi, võttis avalduse teadmiseks ja kohustas hagejat tagastama tema valduses olnud kostja vara. Hageja otsis kliendi, tegi kliendile hinnapakkumise, rääkis kliendiga läbi ja Y OÜ sõlmis kliendiga lepingu või oli siis hageja poolne suusõnaline kokkulepe, mille alusel ta viis töö läbi. Töö organiseerimine kohapeal (kuidas ja kellele pakkumised teha, millised on vajalikud materjalid, töövahendid, millisel ajal alustada, millal lõpetada, kuidas teha nii, et oleks saavutatud parim kvaliteet) oli hageja enda teha ja otsustada. Y OÜ esitas kliendile arve ja tasus avaldajale lepingu järgselt kokkulepitud summa. Poolte vahel ei olnud töölepingulisele suhtele iseloomulikku sõltuvussuhet ega kokkulepet 1500-eurose netotöötasu maksmise kohta. Kui poolte vahel oleks sõlmitud tööleping, ei nõustu kostja 1633-eurose brutotöötasu suurusega. Hageja ei olnud tippjuht, tema ülesannetest tulenevalt väidetavas töölepingulises suhtes võiks ta olla nn müügimees, kelle keskmine tasu on Statistikaameti andmete alusel 802 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 10. aprilli 2019. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda, kellelt mõisteti välja kostja menetluskulu 918 eurot 75 senti. Pooled ei vaidle, et hageja töötas kostja heaks ajavahemikul 2. aprillist 2012 kuni 13. maini 2016 ning kostja maksis hagejale töö eest tasu. Kostja on esitanud poolte 2. aprillil 2012 sõlmitud kirjaliku töövõtulepingu ehitusalase konsulteerimise kohta ajavahemikul 2. aprillist kuni 2. juulini 2012, tasuga 300 eurot (neto) kuus. Kostja väitel sõlmiti leping kolmeks kuuks, kuid teenuse osutamine jätkus kuni juunini 2016. Ajavahemikul 1. maist 2014 kuni 1. maini 2016 maksis kostja hagejale iga kuu tasu 350-400 eurot, mis on kooskõlas kostja väitega, et töövõtulepingus kokku lepitud tasu 300 eurot kuus suurendati algul 350 euroni ja hiljem 400 euroni kuus. Kostja ei ole maksnud hagejale kordagi hageja väidetud 1500 euro suurust töötasu. Eluliselt usutav ei ole hageja väide, et ta töötas mitu aastat kokkulepitust neli korda väiksema tasuga. Asjas esitatud materjalidest nähtus, et pooled vaidlevad pärast töövõtulepingu lõppemist kostja vara tagastamise üle ning hageja konsulteeritud äriühingutega. Esitatud tõenditega kogumis on tõendatud, et pooled sõlmisid 2. aprillil 2012 töö tegemiseks võlaõigusliku töövõtulepingu VÕS 36. ptk järgi. Kostja töö iseloom eeldab töö tegemise aja, viisi ja koha valikul iseseisvust, mitte töölepingule omast kindlaksmääratud tööaega, kindlat töö tegemise kohta ning allumist tööandja otsesele juhtimisele ja kontrollile. Asjaolu, et pooled on erinevates dokumentides kasutanud tööõiguslikke termineid („töötasu“, „tööleping“, „töötaja“), ei tõenda töösuhet ega välista töövõttu. Töötamise registri kannetel ei ole õiguslikku tähendust, kuna need ei loo ega lõpeta lepingut ega tõenda töösuhte olemust. Kuna pooled ei sõlminud töölepingut, ei ole olulised Statistikaameti andmed projektijuhi töötasu suuruse kohta. Apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
3(8)
Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti ja valikuliselt ega põhjendanud, miks osa tõenditega ei arvestata. Maakohus leidis valesti, et pooled ei sõlminud töölepingut. Hageja tõendid kinnitavad töölepingu sõlmimist. Kostja esitatud kirjalikku töövõtulepingut pooled ei sõlminud ega asunud täitma. Kostja ei ole tõendanud, et töövõtulepingut pikendati. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et hageja töö iseloom eeldab töö tegemise aja, viisi ja koha valikul iseseisvust. Maakohus ei arvestanud, et kostja maksis hagejale tasu iga kuu, mitte pärast töö valmimist. Meelevaldne on maakohtu väide, et ei ole eluliselt usutav, et hageja töötas aastaid kokkulepitust väiksema palgaga. Hagejal oli piisavalt raha ning kostjal olid majandusraskused ja ta lubas töötasu hiljem maksta. Maakohus jättis hageja väited käsitlemata. Vastustaja seisukoht
7.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. detsembri 2019. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kostja apellatsioonimenetluse kulu 630 eurot.
9.Riigikohus tühistas 20. mai 2020. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lg 1 p 2). I
11.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle puudub pooltel vaidlus apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - hageja töötas kostja heaks ajavahemikul 02.04.2012-13.05.2016 ning kostja maksis hagejale töö eest perioodilist tasu; - ajavahemikul 01.05.2014 – 01.05.2016 maksis kostja hagejale igakuist tasu 350-400 eurot; - 13.05.2016 ülesütlemisavalduse sõnastusest nähtub, et hageja ütles üles töölepingu; - hageja arvelduskonto väljavõttest nähtus, et kostja märkis ülekannete selgitusse töötasu; - koondpalgateatisest nähtusid kirjed nagu töötasu, puhkusetasu, lisapuhkus; - Maksu-ja Tolliameti infosüsteemi väljavõttest nähtus, et poolte vahel kehtis tööleping ajavahemikus 02.04.2012-13.05.2016 ning selle lõpetamise alus oli TLS § 85 lg 1; - maakohtule teistes tsiviilasjades esitatud seisukohtadest ja väljavõttest Politsei- ja Piirivalveameti teatisest kostjale seoses tema poolt esitatud kuriteokaebusega hageja kohta nähtus, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu tööleping, mille kostja 13.05.2016 ülesütlemisavaldusega erakorraliselt üles ütles; - 16.05.2016 vastuses hageja e-kirjale palus kostja seoses lepingu ülesütlemisega tagastada ka hageja käsutuses olev vara – sõidukid, paat ja paadimootor.
12.Riigikohtu praeguses asjas antud suuniste kohaselt, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Üksnes siis, kui on ilmne, et pooled ei olnud töösuhtes, tuleb sõltumata poolte väidetest lugeda tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise lepingu tunnused,
4(8)
mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu.
12.1.Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid. Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1). Kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-3-05, p 15; nr 3-2-1-9-05, p 15; nr 3-2-1-41-11, p 14). TLS § 1 lg 4 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt tööd tegema kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Seega peab väidetav tööandja TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.
12.2.Projektijuhi tööd on võimalik teha nii töö- kui ka mõne muu teenuse osutamise lepingu alusel. Iseenesest ei ole väär maakohtu seisukoht, et erinevates dokumentides terminite „töötasu“, „tööleping“, „töötaja“ kasutamine olukorras, kus poolte vahel on allkirjastatud töövõtuleping, kostja on tasunud selles kokkulepitud või ligilähedast tasu hageja, ei välista töövõtulepingust tulenevat suhet. Kostja ei ole aga esile toonud ega maakohus tuvastanud hageja tegutsemisega seotud asjaolusid, mis on ilmselgelt omased üksnes muule kui töölepingulisele suhtele.
12.3.Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt nr 3-2-1-7-09, p 10). Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lgte 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes. Kriteeriume, mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis (vt ka RKTKo nr 3-2-1-3-05, p 15 ja nr 3-2-19-05, p 15). Isegi kui iga esitatud asjaolu iseseisvalt ei kinnita väidetavat lepingut, võivad need koos seda tõendada.
12.4.Maakohus on tuvastanud muu võlaõigusliku suhte üksnes poolte sõlmitud kirjaliku tähtajalise töövõtulepingu ning kostja väidete alusel. Sellega eksis maakohus TLS § 1 lg-te 1, 2 ja 4 ning VÕS § 29 lg 5 kohaldamisel ja rikkus ka TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust ning § 442 lg-s 8 ettenähtud otsuse põhjendamise kohustust.
13.Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et ei ole allkirjastanud toimikus olevat töövõtulepinguna pealkirjastatud lepingut. Kolleegium selgitas kostjale, et kostjal on võimalik
5(8)
taotleda asjas käekirjaekspertiisi määramist nimetatud väite ümberlükkamiseks. Kostja nimetatut ei soovinud. Seega ei ole kirjaliku töövõtulepingu sõlmimine tõendatud.
14.Kolleegium küsitles pooli ja selgus, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille saab lugeda tuvastatuks: - kostja maksis hagejale perioodilist tasu; - töövahenditega kindlustas projektidel töötanud töömehed kostja; - hageja ostetud materjalide eest projektidel töö tegemiseks tasus kostja; - kostja andis hageja käsutusse erinevad sõiduautod töö tegemiseks, mida kasutati enda ja kauba transportimiseks; - kostja tasus sõidukiga seonduvalt ülevaatuse-, remondi- ja kindlustuskulud; - kostjal kontorit ei olnud, töine suhtlus hageja ja kostja vahel toimus telefoni või e-posti teel, samuti vahetult erinevates kohtades kohtudes; - osad objektidel töötavad töömehed tegid tööd kostjaga sõlmitud alltöövõtulepingute alusel, osad töövõtulepingute alusel; - hageja ei väljastanud arveid ja kõik projektide teostamiseks vajalikud pangaülekanded ja maksed tegi kostja; - objektidega seoses laekus raha kostjale; - majanduskulusid tasuti kahte moodi: kostja oli sõlminud suurte poodidega lepingud ja hagejale oli väljastatud volitus, et kaupa tellida; hageja võttis kauba ja maksis ise ära, viies arve kostjale, kes tegi hagejale ülekande või pood saatis ise arve otse kostjale; - hageja kohustus oli saata kostja töömehed välja erinevatele objektidele ning kontrollida ja juhendada nende töötegemist; - hageja käis objektidel, andis ülesandeid ja tarnis materjale, mis parasjagu vaja oli; harva käis objektidele materjale tarnimas ka kostja juhatuse liige; - kostja juhatuse liige pidas Exceli tabeli vormis arvepidamist, mida aeg-ajalt kokku saades kostjal ülevaate saamiseks koos hagejaga üle vaadati; - projektiaeg oli ette antud: oli ette teada, mis ajaks töö pidi valmis saama.
15.Eelnimetatud asjaoludest on võimalik järeldada, et hageja oli oma töös suhteliselt iseseisev igapäevase tööaja määratlemisel, kuid projektid pidid kindlaks ajaks valmis saama. Töökohta kontori mõttes kostjal ei olnud, mistõttu ei saanudki hageja olla seotud kindla töökohaga. Hageja töö seisnes lisaks projektide otsimisele töömeeste objektile saatmises, juhendamises, neile materjali tarnimises ja nende töö ülevaatamises. Lepingud töömeestega oli sõlminud kostja. Nii töövahendite kui ka materjalide eest tasus kostja, kellele hageja esitas arved või saadeti need otse kostjale. Kostja seaduslik esindaja koostas arvete alusel Exceli tabelid, mille õigsust kontrollis perioodiliselt koos hagejaga. Kuigi kostja väitel ei esitanud hageja projektide kohta aruandeid, saab eelnevast järeldada, et kostja kontrollis saadud arvete alusel hageja tegevust ja juhtis seda. Kostja andis igapäevaselt hageja käsutusse töömehed, muretses töövahendid ja materjalid. Töövahenditena andis kostja hageja käsutusse mitu sõiduautot, tasudes nende kulude (v.a kütuse) eest. Kostja ei osanud kinnitada ega ümber lükata hageja väidet, et hageja ei tegutsenud lisaks teiste tööd andvate isikute heaks või saanuks sissetulekut mujalt. Kõik eelloetletud asjaolud kogumis maakohtu poolt tuvastatud asjaoludega viitavad sellele, et poolte vahel oli töösuhe. Mingi muu lepingu sõlmimine poolte vahel tõendamist ei leidnud. II
16.Riigikohtu suuniste kohaselt praeguses asjas ei ole VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt töölepingu pooltel iseenesest keelatud leppida kokku sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavast väiksemas tasus (VÕS § 1 lg 1, TLS
6(8)
§ 2). Samas tuleb arvestada TLS § 29 lg-s 6 sätestatud keeluga maksta töötajale alammäärast madalamat töötasu.
16.1.Kui poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda TLS § 29 lg-st 2. Selle sätte kohaselt, kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Kuna töölepingu, sh töötasu kokkuleppe kirjalikult vormistamine on tööandja kohustus (TLS § 4 lg 2, § 5 lg 1 p 5, § 115 ja § 117) ning töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks, kellel suulise töölepingu korral ei ole üldjuhul kirjalikke tõendeid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seadusest tuleneva kohustuse järgimata jätmise tõttu, kannab kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski tööandja (vt RKTKo nr 3-2-1-124-05, p 12 ja 299 SE seletuskiri, lk-d 31-32). Seega juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, on töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega.
16.2.Poolte kokkulepet töötasu suuruse kohta ei ole võimalik tuvastada. Kollektiivlepingu olemasolule ei ole kostja tuginenud. Kostja ei ole tõendanud töötasu suurust. Nimetatut ei saa tõendada töövõtulepinguna pealkirjastatud dokumendiga, kuna selle sõlmine tõendamist ei leidnud. Seega on töötasu suuruseks tavaliselt makstav tasu.
16.3.Väljavõtetega Statistikaameti kodulehelt (TVK toimik, tl 42) on tõendatud, et 2014. a oli meessoost juhtidele makstav keskmine brutotöötasu 1633 eurot. Väljavõttega samalt kodulehelt (kohtuasja toimik tl 79) on tõendatud, et meessoost juhtide alla kuuluvad ehitus- ja turustusjuhid. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja töö vastas pigem müügimehe tööle, sest Statistikaameti teenindus- ja müügitöötajate elukutse selgitusest (samas tl 80) nähtuvalt ei vasta nende poolt tehtava töö iseloom hageja tehtud tööle. Kuigi nende tööülesanded võivad hõlmata ka teiste töötajate juhendamist, osutavad teenindus- ja müügitöötajad isiku- ja turvateenust, mis on seotud reisimise, majapidamise, toitlustuse, isikuhoolduse või tulekahju ja seadusevastaste tegude eest kaitsmisega või näitavad ja müüvad kaupa hulgi- ja jaemüügikauplustest jms asutustest, samuti kioskites ja turgudel.
16.4.Hageja arvelduskonto väljavõttega (TVK toimik, tl 40-41) on tõendatud, et kostja on jätnud teatud ulatuses hagejale töötasu maksmata. Kostja on tasunud hagejale 2014. a novembri kuni 2015. a aprilli eest igakuist töötasu 350 eurot, 2015. a mai kuni 2016. a märtsi eest igakuist töötasu 400 eurot. Hageja arvestuste kohaselt on saamatajäänud töötasu kokku 7872,13 eurot (bruto). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõude arvestuslikule küljele. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele saamata jäänud töötasu 2014. a novembri ja detsembri eest 2439,96 eurot (bruto), 2015. a jaanuari kuni 2015. a aprilli eest 5315,53 eurot (bruto) ning 2015. a maikuu eest osaliselt, st 1,5 päeva eest 116,64.- eurot (bruto). III
17.Menetluskulud tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta nii maa- kui ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171).
18.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hageja hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise
7(8)
suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.