Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Ants Kull ja Urmas Volens
Kohtuasi
Osaühingu Sanlind avaldus määrata juurdepääs avalikult kasutatavale teele
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2023. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Helgi Tiku määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja osaühing Sanlind, esindaja advokaat Tiia Tafenau Puudutatud isik Helgi Tikk, esindaja vandeadvokaat Rene Varul Puudutatud isikud Katrin Kivimaa, Anne Kosman, Roland Vill, Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse kaudu), Mihkel Mereküla, Kalle Kotka, Leo Liivamägi, Arvo Liivamägi, Kristel Salum, Krista Kõivuste, Marek Lõiv, Otepää vald (Otepää Vallavalitsuse kaudu)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-12098 osas, millega ringkonnakohus kohustas osaühingut Sanlind tasuma Tule-Mõisa kinnisasja omanikule Helgi Tikule juurdepääsutasu 122 eurot 45 senti aastas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega kohustada osaühingut Sanlind alates käesoleva määruse jõustumisest tasuma Tule-Mõisa kinnisasja omanikule Helgi Tikule aastas juurdepääsutasu suuruses, mis tuleb arvutada järgmiselt: 1509 (eurot) × võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär (diskontomäär, praegu 12%). Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-18-12098
1.Osaühing Sanlind (avaldaja) esitas 13. augustil 2018 Tartu Maakohtule avalduse määrata avaldajale kuuluvale Nuuda kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt aastaringseks kasutamiseks juurdepääsutee erinevate mootorsõidukitega, sh kuni 6 meetri laiuste põllutöömasinatega. Avaldaja palus teha sellekohase märkuse kinnistusraamatusse selliselt, et juurdepääsutee algab Võru-Kuigatsi-Tõrva teelt (maantee nr 69) lähtuva erinevaid kinnisasju läbiva kruusatee lõpust Helgi Tikule (puudutatud isik I) kuuluva Tule-Mõisa kinnisasja piiril ning kulgeb piki olemasolevat pinnasteed üle Tule-Mõisa kinnisasja kuni Nuuda kinnisasjal paikneva põlluni.
1.1.Avalduse kohaselt kasutab avaldaja Nuuda kinnisasja äritegevuses sihtotstarbeliselt põllumajanduseks. Puudutatud isik I on teinud takistusi avaldaja töötajatele tee kasutamiseks. Juurdepääs on otstarbekas ja võimalik määrata üksnes üle Tule-Mõisa kinnisasja, mida on ka ajalooliselt juurdepääsuna kasutatud. Avaldajal ei ole konflikte teiste kinnisasjade omanikega, kelle kinnisasju läbib avalikult maanteelt alguse saav kruusatee. Olemasoleva tee kasutamine ei kahjusta olulisel määral puudutatud isiku I õigusi ja huve, kuna tee läbib rohumaad. Avaldaja on valmis tasandama vihmasel ajal teele tekkida võivad rööpad. Juurdepääsunõudes tugines avaldaja asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-le 1.
1.2.Avaldaja on tasunud esialgse õiguskaitse korras kindlaksmääratud tasu 30 eurot aastas. Selline tasu on põhjendatud ka edaspidi. Avaldaja taotletav juurdepääsutee puudutab ligikaudu 0,24 ha suurust kinnisasja osa.
2.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu, leides, et tõendatud ei ole avaldaja väide, et ajalooliselt on kasutatud Nuuda kinnisasjale pääsemiseks Tule-Mõisa kinnisasjalt kulgevat pinnasteed. Avaldaja on varem pääsenud oma maatükile Väha kinnisasja kaudu. Avaldaja sõidukid on jätnud heinamaale rattajäljed. Avaldaja peab täpsustama, kas ta sooviks hakata teed rajama. Tasuhüvitise määramisel peab arvestama nii olemasoleva tee korrashoiu ja parendamise kulusid kui ka rajatava teelõigu ehitamise kulusid.
3.Osa kohtumenetlusse kaasatud kinnisasjade omanikke (Väha kinnisasja omanik Katrin Kivimaa, Vahemetsa kinnisasja omanik Anne Kosman, Aaviku kinnisasja omanik Roland Vill, Valga metskond kinnisasja omanik Eesti Vabariik) ei olnud alternatiivse juurdepääsu määramisega üle nende kinnisasjade nõus. Jaanuste kinnisasja omanik Arvo Liivamägi ja Kengu kinnisasja omanik Krista Kõivuste olid avaldusega nõus. Kotka kinnisasja omanik Kalle Kotka leidis, et avaldaja võib kasutada Kotka kinnisasja läbivat kruusateed. Otepää vald leidis, et avaldus on põhjendatud.
4.Tartu Maakohus rahuldas 14. juuni 2022. a määrusega avalduse. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
4.1.Maakohus määras erinevate mootorsõidukitega, sh kuni 6 meetri laiuste põllutöömasinate ja metsatöömasinatega aasta ringi kasutamiseks juurdepääsutee avalikult kasutatavalt teelt avaldajale kuuluvale Nuuda kinnisasjale, koos sellekohase märkusega kinnistusraamatusse selliselt, et juurdepääsutee algab Võru-Kuigatsi-Tõrva teelt ning läbib Kotka, Jaanuste, Raa, Kengu ja Tule-Mõisa kinnisasja. Kotka, Jaanuste, Raa ja Kengu kinnisasjal kulgeb juurdepääsutee mööda olemasolevat kruusateed. Tule-Mõisa kinnisasjal kulgeb juurdepääsutee Kotka, Jaanuste, Raa ja Kengu kinnisasju läbiva kruusatee lõpust Tule-Mõisa kinnisasja piiril ning kulgeb piki olemasolevat pinnasteed üle Tule-Mõisa kinnisasja kuni Nuuda kinnisasjal paikneva põlluni. Juurdepääsutee asend on kohtumääruse lahutamatuks lisaks 1 oleval joonisel märgitud punasega.
4.2.Maakohus määras, et Tule-Mõisa kinnisasja omanikul puudutatud isikul I tuleb eemaldada juurdepääsuteelt mistahes takistused, mis ei võimalda läbipääsu kuni 6 meetri laiustele põllutöömasinatele. Sealhulgas tuleb tagada hiljemalt 30 päeva jooksul alates kohtumääruse 2(9)
2-18-12098 jõustumisest, et väravapostide vahe tema kinnisasjale sissesõidul ei oleks väiksem kui 6 meetrit. Samuti tuleb Tule-Mõisa kinnisasja omanikul hoiduda juurdepääsuteel tegevustest, mis püsivalt kestusega üle 1 tunni takistavad ligipääsu Nuuda kinnisasjale või Nuuda kinnisasjalt avalikule teele. Takistuseks loetakse tõkkepuid, piirdeid, kraave, valle, puistanguid, virnu, teele ette pargitud sõidukeid jms püsiva või ajutise iseloomuga pinna- ja ehituslikke konstruktsioone.
4.3.Juurdepääsu korrastamise kohustus lasub avaldajal osas, milles juurdepääsutee ületab Tule-Mõisa kinnisasja. Tee Tule-Mõisa kinnisasjal tuleb avaldajal hoida korras, mis vastab tavapärasele pinnastee kasutusele, sh tasandada ning vajaduse korral täita pärast tee kasutamist tekkinud rööpad. Ülejäänud osas jääb juurdepääsutee korrashoiu kohustus iga kinnistuomaniku kanda osas, milles juurdepääsutee läbib tema kinnisasja.
4.4.Avaldaja on kohustatud tasuma juurdepääsu eest (erinevas suuruses) tasu erinevate kinnisasjade omanikele, sh puudutatud isikule I 30 eurot aastas alates 14. augustist 2018. Maakohus märkis, et nimetatud tasud sisaldavad tasu maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude (v.a Tule-Mõisa kinnisasja puhul, mille osas jäi korrashoiukohustus avaldajale) ning omandiõiguse riive eest.
4.5.Maakohus määras, et juurdepääsuteega hõlmatud puudutatud isikutel on kohustus anda nõusolekud erinevatesse kinnistusosakonna registriosadesse märkuste kandmiseks, ning asendas puudutatud isikute nõusolekud kohtumäärusega.
4.6.Maakohus nõustus pärast kõikide seisukohtade, tõendite ja poolte huvide hindamist ning paikvaatlust, avaldajaga, et juurdepääs avalikult kasutatavale teele on otstarbekas ja võimalik määrata üksnes olemasoleva ajaloolise kruusatee ja pinnastee kaudu, millest viimane ületab Tule-Mõisa kinnisasja. See tee on ainsana põllutöömasinatega mõistlikult läbitav. Ligipääs Väha kinnisasja kaudu oleks selle kinnisasja omanikku ebamõistlikult koormav. Maakohus leidis, et ligipääsuks ei ole vaja ehitada uut teed, olemasolev pinnastee on avaldaja vajaduste seisukohalt piisav.
4.7.Maakohus märkis puudutatud isikule määratud juurdepääsutasu (30 eurot aastas) kohta, et see katab piisaval määral nii juurdepääsuteealuse maaga seotud kulud, võimaliku saamata jäänud tulu (sh võimalikest niitmistoetustest) kui sisaldab ka mõistlikku tasu puudutatud isiku I õiguste riive eest ning vastab avaldaja juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele. Maakohus arvestas seejuures puudutatud isiku õiguste vähest riivet, maa maksustamishinda (32 eurot), maamaksu osa (0,19 eurot aastas) ning seda, et kohtumenetluses esitatud rendilepingu kohaselt saab puudutatud isik I tulu 10 eurot hektari kohta.
5.Puudutatud isik I palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja uue lahendiga jätta avaldus rahuldamata või saata uueks lahendamiseks maakohtule tagasi. Avaldajal on võimalik pääseda oma kinnisasjale üle Väha kinnisasja, avaldaja on selle kinnisasja põllumaaosa rentnik. Maakohus pidanuks võimaldama esitada tasu kohta lisatõendeid pärast Riigikohtu 1. juuni 2022. a lahendit tsiviilasjas nr 2-19-20416, milles arendati tasu osas senist praktikat edasi ja esitati tasu määramise valem. Puudutatud isik I esitas ringkonnakohtule tõendi Tule-Mõisa kinnisasja turuväärtuse kohta. Maa hektari turuväärtuseks on 6288 eurot. Kuna kasutusest välja langev maaosa on 0,24 ha, siis on selle väärtus ca 1509 eurot (0,24×6288).
6.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on põhjalikult kaalunud avaldaja ja puudutatud isikute huvisid. Üksnes hektari väärtuse alusel ei ole võimalik kindlaks määrata kinnisasja väärtuse vähenemist. Tõendist ei nähtu summa, mille võrra kinnisasja väärtus väidetavalt väheneb.
3(9)
2-18-12098
7.Väha kinnisasja omanik oli jätkuvalt vastu juurdepääsutee määramisele üle temale kuuluva kinnisasja. Vahemetsa kinnisasja omanik ja Eesti Vabariik jäid oma varasemate seisukohtade juurde. Otepää vald leidis, et maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 10. mai 2023. a määrusega maakohtu määruse juurdepääsutasu suuruse osas ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega kohustas avaldajat tasuma puudutatud isikule I juurdepääsu tasu 122 eurot 45 senti aastas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda.
8.1.Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega juurdepääsu asukoha kohta ning ei pidanud vajalikuks neid kõiki korrata. Maakohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud ja võrrelnud erinevaid alternatiive ja kaalunud koormatavate kinnisasjade omanike huve. Ei vaielda selle üle, et kuni Tule-Mõisa kinnisasjani on olemas korralik kruusatee ning puudutatud isik I kasutab ka ise seda teelõiku enda kinnisasjale pääsemiseks. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku I seisukoht, et pinnasteed tuleb aasta ringi kasutamiseks ja raske põllumajandustehnika kandmiseks parendada ning mööda heinamaad kulgev juurdepääs tuleks alles (pinnas)teeks ehitada. Maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et ka pinnastee on tee ning tee võib olla ka sõidukite liiklemise tulemusena kujunenud. Olemasoleva tee seisukord vastab taotletava juurdepääsu eesmärgile (põllumajandusmaa harimine 30 päeva aastas ja vajaduse korral metsa majandamine). Juurdepääsu nõude rahuldamine ei eelda, et taotletud asukohas paikneks tee seaduse tähenduses (Riigikohtu 15. märtsi 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-517).
8.2.Avaldajale kohtumääruse resolutsiooniga pandud tee korrashoiu kohustus on piisavalt konkreetne ja puudutatud isik I saab kohustuse rikkumise korral nõuda avaldajalt selle kohustuse sundtäitmist.
8.3.Maakohtu määrus on põhjendatud osas, milles maakohus kohustas Tule-Mõisa kinnisasja omanikku kõrvaldama juurdepääsuteelt piirangud, mis ei võimalda juurdepääsu kuni 6 meetri laiuste põllutöömasinatega, samuti muutma vastavalt väravapostide vahet. Maakohus on juba 14. augusti 2018. a määruses esialgse õiguskaitse kohaldamisel kohustanud puudutatud isikut I võimaldama kuni kohtulahendi jõustumiseni juurdepääsu Nuuda kinnisasjale, sh kuni 6 meetri laiuste põllutöömasinatega. Puudutatud isik I ei ole vastu vaielnud ka avaldaja väitele 26. aprilli 2022. a ärakuulamisel, et väravapostide vahekaugus Tule-Mõisa kinnisasjal ei võimalda sealt põllutöömasinatega läbi sõita, ning selle asjaolu tuvastas maakohus ka vaatlusel. Maakohus selgitas ärakuulamisel, et 6 meetri laiune läbipääs tuleb tagada ja posti (kergel puitaial) meetri võrra liigutada.
8.4.Ringkonnakohus nõustus määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole Riigikohtu 1. juunil 2022 tsiviilasjas nr 2-19-20416 tehtud määruse p-s 15 toodud seisukohtadega juurdepääsu tasu määramisel arvestanud. Riigikohus on sama lahendi p-s 15.5 toonud välja valemi, mida saab kasutada juurdepääsutasu arvutamiseks: juurdepääsutasu iga-aastane makse = kinnisasja väärtuse vähenemine (koormatiste vaba ja koormatud kinnisasja väärtuste vahe) × diskontomäär. Diskontomäärana tuleb kasutada seadusandja poolt mõistlikuks tulumääraks peetavat võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses nimetatud intressimäära, kui menetluses ei tuvastata, et kinnisasja senisele kasutusvaldkonnale vastav oodatav tulunorm on sellest intressimäärast erinev.
8.4.1.Puudutatud isik I soovib saada hüvitist kinnistu väärtuse vähenemise eest. Tule-Mõisa kinnisasi koosneb ühest katastriüksusest suurusega 40,04 ha. Puudutatud isik I esitas ringkonnakohtule Lahe Kinnisvara koostatud kinnisvara mõttelise osa hindamise akti, millega ei ole hinnatud mitte kinnisasja tervikuna, vaid haritava maa kõlvikut suurusega 23,52 ha. Hinnatava haritud maa turuväärtus on 148 000 eurot, mis teeb ühe hektari maa turuväärtuseks 6288 eurot. Puudutatud isik I leiab, et kuivõrd 4(9)
2-18-12098 juurdepääsu alla jääb 0,24 ha, mis langeb kasutusest välja, siis on maatüki kasutusest väljalangemise väärtuseks ca 1509 eurot (0,24×6288), millele lisandub seadusjärgne intress. Lisatõendina esitas puudutatud isik I Lahe Kinnisvara e-kirjaga antud täpsustava selgituse, mille kohaselt arvestatakse juurdepääsutee mõju kinnistu väärtusele ca 5% kinnistu koguväärtusest, kuna see muudab kinnistut vähemkompaktseks. Puudutatud isik I leiab, et see protsent peab väljenduma iga-aastase juurdepääsutee tasuna (koos lisanduva intressimääraga).
8.4.2.Ringkonnakohus märkis, et puudutatud isik I ei ole kinnisasja osalise hindamise aktiga tõendanud kogu kinnisasja väärtuse vähenemise ulatust, seega ei ole puudutatud isik I esitanud tõendit kinnisasja väärtuse vähenemise kohta. Ka ei ole puudutatud isiku I soov lisada määratavale juurdepääsutasule seadusjärgne intress kooskõlas Riigikohtu juhisega juurdepääsutasu arvutamiseks. Juurdepääsutee määramine ei too kinnisasja omanikule kaasa tee alla jääva maa omandi kaotust, tegemist on üksnes omandi riivega. Iga-aastane juurdepääsutasu tuleb arvutada kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära korrutisena.
8.4.3.Ringkonnakohus pidas siiski võimalikuks rakendada lahendatavas asjas Riigikohtu välja toodud valemit. Lahe Kinnisvara hindamisaktist nähtub, et haritava maa turuväärtuseks on 6288 eurot/ha. Määratud juurdepääsutee kulgeb üle haritava maa. Puudutatud isik I leidis, et kinnisasja turuväärtus langeb selle osa võrra, milles ei ole võimalik enam põldu harida, ning tema kasutusest välja langeva maatüki (juurdepääsu alla jääv 0,24 ha) väärtuseks on ca 1509 eurot (0,24×6288). Ringkonnakohtu hinnangul võiski muude andmete puudumisel lähtuda sellest, et Tule-Mõisa kinnisasja väärtus väheneb selle osa võrra, milles ei ole võimalik enam põldu harida, s.o 1509 euro võrra. Seega oleks Riigikohtu antud valemi järgi arvutatav iga-aastane juurdepääsutasu 158 eurot 45 senti (1509×10,5%). Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-19-20416 leidnud, et kui juurdepääsutasu on valemi järgi välja arvutatud, siis eelduslikult hõlmab see ka hüvitist kaotatud kasutuseeliste, kinnisasja korrashoiukulude ja maamaksu eest. Puudutatud isikul I ei teki juurdepääsutee määramise tõttu korrashoiukulusid, sest Tule-Mõisa kinnisasjal asuva juurdepääsutee korrashoiukohustus jääb avaldajale. Maakohus on võimaliku teehoolduskulu väljaarvutamise osas kasutanud avaldaja välja pakutud arvestuskäiku ning välja selgitanud, et teehoolduskuluks aastas on 150 eurot/km. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et avaldaja pakutud arvutuskäiku on võimalik teehoolduskulu arvutamisel kasutada ning lähtuvalt eeltoodust on Tule-Mõisa kinnisasja läbiva juurdepääsutee korrashoiukuluks aastas 36 eurot (0,24×150), mis tuleb juurdepääsutasust maha arvata.
8.4.4.Seega tuleb avaldajal tasuda puudutatud isikule I iga-aastase juurdepääsutasuna 122 eurot 45 senti (158,45 - 36). Sellise suurusega iga-aastane juurdepääsutasu ei ole avaldajale ebamõistlikult koormav, sest avaldaja on äriühing, kes kasutab juurdepääsu äritegevuseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Puudutatud isik I palub määruskaebuses nii ringkonna- kui ka maakohtu määruse tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Puudutatud isik I menetluskulud kassatsiooniastmes on esindajakulud 1092 eurot, lisaks tasutud riigilõiv. Puudutatud isik I leiab, et ringkonnakohus tuletas kinnisasja väärtuse vähenemise valesti. Määruskaebuse esitaja esitas asjatundja S. Liiase lisaselgituse, mille kohaselt oleks kinnisasja turuväärtus tee olemasolu tõttu ligikaudu 5% madalam, kui oleks tee olemasoluta. Kui hinnatava haritud maa väärtus on 148 000 eurot, siis väheneb kinnisasja turuväärtus juurdepääsutee tõttu 7400 eurot (148 000 × 5%). Riigikohtu lahendist tulenev iga-aastane tasu oleks 777 eurot (7400 × 5(9)
2-18-12098 10,5%). Ringkonnakohus on nimetatud tõendile küll viidanud, kuid jätnud selle pärast vaikimisi kõrvale. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata, kuidas mõjutab juurdepääsutee kogu kinnisasja turuväärtust, ja sellisena ei vasta lahend Riigikohtu juhistele. Ringkonnakohus pidanuks andma võimaluse lisatõendite esitamiseks või saatma asja maakohtusse tagasi. Samuti ei tohiks tasust maha arvata teehoiukulu, avaldaja kasutab juurdepääsu vaid üksinda ja siis on mõistetavalt tema enda asjaks tee korras hoida. Ringkonnakohus ei andnud kirjalikus menetluses pooltele võimalust võtta oma seisukohad kokku vastavalt teiste menetlusosaliste avaldatule, samuti ei andnud võimalust esitada menetluskulude nimekirja. Avaldajal on võimalus pääseda Nuuda kinnisasjale üle Väha kinnisasja (mis on praeguseks jagatud kaheks kinnisasjaks). Maakohus tuvastas paikvaatlusel, et Väha kinnisasjalt kulgeb Nuuda kinnisasja poole tee ja masina/traktori jäljed viitavad sellele, et talvel lumega on masinatega Nuuda kinnisasjani sõidetud. Väha kinnisasja omanik ei ela ise oma kinnisasjal. Tuleks eelistada varianti, kus juurdepääs koormab väikest hulka isikuid, praegu on tehtud märkus juurdepääsutee kohta viiele kinnisasjale. Tule-Mõisa kinnisasjal paiknevat pinnasteed ei tohiks kasutada kevadel ja sügisel liigniiskel ajal, seda tuleks parendada. Ei ole põhjendatud, et juurdepääsu laiuseks määrati 6 meetrit, ükski põllutöömasin ei ole nii lai. Väravapostide teisaldamise kohustus on ebaproportsionaalne.
10.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja peab seda põhjendamatuks. Avaldaja menetluskulud kassatsiooniastmes on 450 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis. Väha kinnisasja omanik Katrin Kivimaa vaidleb määruskaebusele vastu, leides mh, et juurdepääsutee rajamine kahjustaks oluliselt tema kinnisasja (pärast kinnisasja jagamist nimega Väha mets) metsaja metsastuvate alade kooslust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada Tule-Mõisa kinnisasja omaniku kasuks juurdepääsutasu suuruse kindlaksmääramise osas. Võimalik on teha uus määrus, millega määrata juurdepääsutasu tühistatud osas kindlaks käesolevas määruses põhjendatud suuruses. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
12.Määruskaebuse kohaselt vaieldakse praeguses kohtuasjas eelkõige selle üle, kas avaldaja juurdepääsutee saamise nõude rahuldamise eeldused on AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud, samuti vaieldakse juurdepääsutasu suuruse üle.
13.AÕS § 156 lg 1 alusel avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused on juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt RKTKm 15.03.2023, 2-19-517/133, p 17). Praegusel juhul on maa- ja ringkonnakohus olnud ühel meelel selles, et avaldajale tuleb juurdepääs võimaldada puudutatud isikule I kuuluva Tule-Mõisa kinnisasja kaudu. Kolleegiumi hinnangul on kohtud vajaliku põhjalikkusega analüüsinud võimalikke alternatiivseid juurdepääsuteid, hinnanud kõiki tõendeid ja kaalunud põhjalikult koormatavate kinnisasjade omanike, menetlusosaliste huve. Määruskaebuse vastupidised väited jäävad seega tagajärjetuteks. 6(9)
2-18-12098
14.Määruskaebuse väited juurdepääsutasu suuruse ebaõige määramise kohta on osaliselt põhjendatud. Juurdepääsutasu eesmärk on hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks võib juurdepääsutee talumise kohustusega seotud negatiivne tagajärg vastavalt asjaoludele olla kas koormatava kinnisasja mõne osa kasutuseeliste kaotus, kogu koormatava kinnisasja väärtuse vähenemine, saamata jääv tulu või juurdepääsutee korrashoiu kohustuse korral korrashoiuks vajalikud kulutused (vt RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.4). Kui isik, kelle kinnisasi soovitakse juurdepääsuga koormata, on menetluses tuginenud sellele, et juurdepääsutee tõttu väheneb tema kinnisasja kui terviku väärtus, ja ta taotleb juurdepääsutasu kaudu kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, tuleb kohtul välja selgitada kinnisasja väärtus ilma juurdepääsutee talumise kohustuseta ning see, kui palju juurdepääsutee talumise kohustus kinnisasja väärtust vähendab. Kui tuvastatakse kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemine, tuleb määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Tähtajatu tasu määramisel tuleb lähtuda perpetuiteedi põhimõttest ja määrata tasu suurus koormatava kinnisasja väärtuse vähenemise ja diskontomäära (üldjuhul VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne intressimäär) korrutisena (RKTKm 01.06.2022, 2-19-20416/41, p 15.5). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
15.Määruskaebuses maakohtu määruse peale on puudutatud isik I viidanud praeguse määruse p-s 14 kirjeldatud Riigikohtu lahendi seisukohtadele ja leidnud, et maakohus ei andnud ekslikult kinnisasja väärtuse kohta tõendite esitamise tähtaega. Ringkonnakohus kõrvaldas selle puuduse ja andis puudutatud isikule I tähtaja tõendite esitamiseks. Puudutatud isik I esitas ringkonnakohtule eksperdihinnanguna kinnisvara mõttelise osa hindamise akti, millega ei ole hinnatud tema kinnisasja (suurusega 40,04 ha) väärtust tervikuna, vaid haritava maa kõlvikut (mida läbib taotletav juurdepääsutee) suurusega 23,52 ha. Seejärel andis ringkonnakohus uue tähtaja kinnisasja kui terviku väärtuse kohta tõendi esitamiseks. Selle peale esitas puudutatud isik I eksperdihinnangu koostaja saadetud täpsustuse, mille kohaselt avaldab juurdepääsutee kogu kinnisasja väärtusele negatiivset mõju ligikaudu 5%, kuna muudab kinnisasja vähem kompaktseks.
15.1.Kolleegium märgib esmalt, et TsMS § 232 lg 1 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole sellist jõudu ka dokumentaalse tõendina esitatud asjatundja arvamusel (ega ka eksperdiarvamusel) kui ühel tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendil. Kui asjatundja või eksperdi koostatud arvamusest ei nähtu piisava põhjalikkusega, miks on asjatundja/ekspert ühele või teisele järeldusele jõudnud, on kohtul õigus lõppastmes otsustada, et vastav asjaolu ei ole arvamusega tõendatud. Ringkonnakohus on jätnud praegu eksperdihinnangu koostaja täiendava seisukoha kõrvale, lähtudes eelduslikult sellest, et „ligikaudu 5%“ ei ole piisavalt põhjendatud järeldus kinnisasja väärtuse vähenemise kohta, kui ei ole arusaadav, kuidas sellise järelduseni jõuti. Ringkonnakohus pidanuks kolleegiumi hinnangul sellist seisukohta määruses selgelt väljendama, kuid see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit.
15.2.Kolleegium on seisukohal, et kui kinnisasi koosneb erinevatest kõlvikutest ning kui määratav juurdepääsutee ületab neist vaid ühte ega mõjuta teiste kõlvikute väärtust, on võimalik juurdepääsutasu määrata ka lähtuvalt juurdepääsuteest puudutatud kõlviku väärtuse vähenemisest. See on sellisel juhul samastatav kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisega. Kohtud ei ole tuvastanud, et puudutatud isik I oleks esitanud väiteid või tõendeid, et juurdepääsutee mõjutab Tule7(9)
2-18-12098 Mõisa kinnisasja koosseisus olevate teiste kõlvikute väärtust. Ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses märgitakse, et ringkonnakohus rikkus Riigikohtu eespool viidatud tsiviilasjas nr 2-19-20416 tehtud määruses antud juhist juurdepääsutasu arvutamiseks kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemisest lähtudes, kuid samas peetakse õigeks lähtuda eksperdihinnangu koostaja arvatud juurdepääsutee „ligikaudu 5%“ suurusest mõjust kinnisasja mõttelise osa väärtusele (148 000 eurot), mitte terviku väärtusele.
15.3.Seega on ringkonnakohus praeguses asjas juurdepääsutasu leidnud lubatavalt kinnisasja koosseisus oleva kõlviku väärtuse vähenemisest lähtudes, kasutades tasu määramiseks ka VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset diskontomäära. Ringkonnakohus ei pidanud andma puudutatud isikule I veel ühte (kolmandat) tähtaega tõendite esitamiseks kinnisasja kui terviku väärtuse vähenemise kohta, veel enam, saatma asja samal eesmärgil maakohtule tagasi. Puudutatud isik I on pidanud võimalikuks, et kinnisasja kui terviku väärtus juurdepääsutee tõttu ei vähene või seisnebki see vähenemine ainult kõlviku väärtuse vähenemises.
16.Ringkonnakohtu määrus ei ole õige osas, milles juurdepääsutasust arvati maha tee korrashoidmise kulud 36 eurot. Ringkonnakohus on mahaarvamisel viidanud Riigikohtu määrusele tsiviilasjas nr 2-19-20416, milles leiti et eelduslikult hõlmab perpetuiteedi põhimõttel arvutatud juurdepääsutasu ka hüvitist kinnisasja korrashoiu kulude eest. Riigikohus on ka hiljem avaldanud seisukohta, et koormatud kinnisasja omanikul on õigus saada tasu, mis hõlmab hüvitist mh korrashoiukulude eest, juhul kui juurdepääsutee korrashoiu kohustus lasub juurdepääsuteed taluma kohustatud kinnisasja omanikul (RKTKm 15.03.2023, 2-19-517/133, p 15 ja RKTKm 06.06.2023, 2-21-4128/88, p 12). Kolleegium selgitab, et nimetatud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohast ei saa teha järeldust, et kui tee korrashoiu kohustus on jäetud juurdepääsu taotleja kanda, tuleb korrashoiukulud juurdepääsutasust maha arvata. Nagu praeguse määruse p-s 14 selgitati, on juurdepääsutasu eesmärk hüvitada juurdepääsutee talumise kohustusega koormatava kinnisasja omanikule tema omandi kitsendamine. Kui kitsendamine seisneb kinnisasja väärtuse vähenemises ning kohustatud omanik ise juurdepääsuteed ei kasuta, ei saa väärtuse vähenemise eest määratavast juurdepääsutasust korrashoiukulusid maha arvata.
17.Kolleegium selgitab juurdepääsutasu suuruse määramise kohta lisaks järgmist. Perpetuiteedi põhimõtet rakendades tuleb tasu määramiseks kasutada mh VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset intressimäära (diskontomäära). Nimetatud diskontomäär koosneb VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi kahest komponendist – VÕS § 94 lg 1 järgsest intressimäärast, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär on aga ajas, iga poole aasta tagant muutuda võiv suurus. See on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit. Vastavad määrad avaldab ka Eesti Pank oma kodulehel.
17.1.Ringkonnakohtu määruse tegemise ajal 10. mail 2023 oli diskontomäär 10,5% (2,5% intressimäär VÕS § 94 lg 1 alusel ja 8% VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel). Alates 1. juulist 2023 on see määr aga 12%. Sellest tulenevalt tuleb määrata, et avaldaja on kohustatud tasuma puudutatud isikule I juurdepääsutasu suuruses, mille leidmiseks tuleb ringkonnakohtu tuvastatud Tule-Mõisa kinnisasja väärtuse vähenemine 1509 eurot korrutada diskontomääraga 12%. Seega ei mõista Riigikohus juurdepääsutasu välja kindlaksmääratud rahasummana, vaid indekseeritavana, vt ka p 17.2.
17.2.Kuna diskontomäär võib alates 1. jaanuarist 2024 uuesti muutuda, tuleb 1509 euro suurusel baassummal põhinev juurdepääsutasu korrutada edaspidi VÕS § 113 lg 1 teisest lausest nähtuva diskontomääraga (vt määruse p-d 17 ja 17.1). Iga-aastane juurdepääsutasu suurus võib seega olla erinev praeguse määruse p 17.1 alusel arvutatavast tasust. Avaldajal tuleb arvestada veel sellega, et 8(9)
2-18-12098 teda on selles osas muutmata jäävate madalama astme kohtu lahendite alusel kohustatud tasu maksma iga aasta 14. augustiks. Seega tuleb esimese poolaasta makse suurus leida 1. jaanuaril kehtiva diskontomäära abil ja teise poolaasta makse suurus alates 1. juulist kehtiva diskontomäära abil, kui see on muutunud.
17.3.Ringkonnakohus on kohustanud avaldajat tasuma ringkonnakohtu arvutatud tasu alates
14.augustist 2018. Seejuures on ringkonnakohus jätnud põhjendamata, miks peaks avaldaja maksma aastatel 2018-2022 tasu sellise diskontomäära kohaldamise kaudu, mis hakkas kehtima alles
1.jaanuaril 2023. Kolleegium selgitab, et juurdepääsutasu maksmise kohustus tekib alates seda kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest (vt RKTKm 15.03.2023, 2-19-517/133, p 14) ning seda ei saa kohustada tasuma tagasiulatuvalt. Ringkonnakohtu määrus tuleb vastavas osas tühistada ka sellel põhjusel. Siiski tuleb praegusel juhul arvestada, et maakohus kohustas avaldajat 14. augusti 2018. a määrusega esialgse õiguskaitse korras tasuma puudutatud isikule I juurdepääsutasu 30 eurot aastas alates
14.augustist 2018. Kolleegium selgitab, et selline kohustus on avaldajal kuni käesoleva määruse jõustumiseni.
18.Määruskaebuses on esitatud ka väide, et puudutatud isikule I pandud väravapostide teisaldamise kohustus on ebaproportsionaalne. Kolleegium ei jaga seda seisukohta. Ringkonnakohtu lahendi põhjendavast osast ilmneb, et kergel puitaial tuleb liigutada ühte posti ühe meetri võrra (seega ei ole vaja liigutada mitut posti). Liigutatav post on puidust, nagu ka aed, ning selle läbimõõt ja kõrgus on väikesed (vt II kd, tl 177 pöördel). Sellisel juhul ei saa ühe puitposti ühekordse ümberpaigutamise kohustust pidada ebaproportsionaalseks kohustuseks. Küll peab kolleegium vajalikuks selgitada, et kui juurdepääsuvaidluses tehtava kohtulahendi kohaselt pannakse menetlusosalisele kohustus teha või kohustus taluda mingeid (lammutus)töid, tuleks talle määrata ka ühekordne kompensatsioon nende töödega seotud kulude või töödest tingitud omandi kahjustamise katteks. Kohustatud isikule tuleks anda võimalus vastava nõude ja nõude suurust tõendavate tõendite esitamiseks.
19.Kolleegiumi hinnangul ei ole muud määruskaebuses väidetud menetluslikud minetused apellatsiooniastmes kaasa toonud ebaõiget lahendit.
20.Asja menetlus lõpeb Riigikohtus, mistõttu jaotab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka asja menetluskulud. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulusid ei ole vaja kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.