Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. veebruar 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-17-3478
Tsiviilasi
MTÜ Habitus hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
33 119 eurot 80 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 17. aprilli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teresa Sale apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Teresa Sale (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Vastustaja (hageja): MTÜ Habitus (registrikood 80360468), esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv
hagi
Teresa
Sale
vastu
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 17. aprilli 2020. a otsus põhivõla 13 096 euro 28 sendi ning sellelt viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta MTÜ Habitus hagi Teresa Sale vastu osaliselt rahuldamata
kahju
põhivõla 13 096 euro 28 sendi ning sellelt viivise väljamõistmise nõudes ning jaotada menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.
2.Jätta Tartu Maakohtu 17. aprilli 2020. a otsus muutamata osas, milles maakohus mõistis Teresa Salelt MTÜ Habitus kasuks välja põhivõla 17 570 eurot 20 senti ning viivise sellelt ning jättis jõusse hagi tagamise abinõu.
3.1.Rahuldada MTÜ Habitus hagi Teresa Sale vastu osaliselt.
3.2.Mõista Teresa Salelt MTÜ Habitus kasuks välja 17 570 eurot 20 senti.
3.3.Mõista Teresa Salelt MTÜ Habitus kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude (17 570 eurot 20 senti) tasumata osalt alates 17. aprillist 2020 kuni põhinõude täitmiseni.
3.4.Jätta MTÜ Habitus hagi Teresa Sale vastu rahuldamata põhivõla 13 096 euro 28 sendi ja sellelt viivise nõudes.
3.5.Jätta muutmata 8. märtsil 2017. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
3.6.Jätta menetluskuludest 43% MTÜ Habitus ja 57% Teresa Sale kanda. Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MTÜ Habitus (hageja) esitas 4. märtsil 2017 Teresa Sale (kostja) vastu hagi, paludes kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 30 666 eurot 48 senti ja viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse tegemisest. Hagiavalduse kohaselt oli kostja 26. oktoobrini 2016 hageja juhatuse liige. Kostja kutsuti juhatuse liikme kohalt tagasi 26. oktoobri 2016. a üldkoosoleku otsusega. Kostjal oli hageja juhatuse liikmena ligipääs hageja arvelduskontodele ning kostjal oli õigus teha iseseisvalt tehinguid hageja igapäevases majandus- ja kutsetegevuses. Juhatuse liikme õigused ei olnud piiratud. Juhatus vastutab hagejale vajalike sihtotstarbeliste tehingute eest, esitades tehinguid kajastavad kuludokumendid raamatupidajale. Kostja on võtnud hageja arvelduskontolt välja sularaha ilma kuludokumente esitamata ja hageja raha omastanud järgmiselt: 1. jaanuar 2014 kuni 31. detsember 2014 kokku 1470 eurot; 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2015 kokku 7505 eurot 48 senti; 1. jaanuar 2016 kuni 8. november 2016 kokku 14 600 eurot. Lisaks kandis kostja hageja arvelduskontolt enda arvelduskontole üle 5000 eurot 25. oktoobril 2016 selgitusega „Töötasu 2014“ ja 2091 eurot 25. oktoobril 2016 selgitusega „Töötasu 2014“. Kostja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi ja tekitanud hagejale kahju. Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
Kostja vastuväidete kohaselt on hageja ja kostja sõlminud 1. aprillil 2014 töölepingu. Kostja pole nõustunud töötama hageja juures tasuta. Kostja kandis endale saamata jäänud 2014. a töötasu üle, sest hageja oli kohustatud maksma tehtud töö eest palka. Juhul kui kostja poleks seda tööd teinud, siis oleks pidanud hageja võtma tööle teise töötaja ja maksma talle töötasu. Järelikult ei saa kostjale 2014. a eest makstud töötasu olla hagejale kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 mõttes. Kostjal on õigus saada sama summa juhatuse liikme tasuna. Kostja on välja võetud sularaha maksnud hageja arvelduskontole tagasi ning esitanud hagejale kuludokumente. Kostja esitas tasaarvestusavalduse, milles palus tasaarvestada hageja nõudega järgmised summad: hagejale enam tagastatud 2043 eurot; 2015. a juuni ja juuli töötasu, kokku 1179 eurot 80 senti neto; 2015. a juuni ja juuli isikliku sõiduauto kompensatsioon 670 eurot neto; 2016. a oktoobri ja novembri töötasu, kokku 1096 eurot 81 senti; toidupanga koordinaatori töötasu 3886 eurot 85 senti; remonditööde eest Sergei Ivanovile tasutud 4000 eurot; sõiduauto ostuks antud sularaha 1200 eurot. Kostja märkis, et hageja ei ole nõuet esitades arvestanud sellega, et 2014. ja 2015. aastal on teine juhatuse liige pangakontolt sularaha välja võtnud, mille eest kostja ei vastuta.
3.Tartu Maakohus rahuldas 17. aprilli 2020. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 30 666 eurot 48 senti ja viivise seadusjärgses määras alates 17. aprillist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus märkis, et hageja on mittetulundusühing, mille juhatuse või muu organi liikme vastutuse sätestab mittetulundusühingute seadus (MTÜS). Maakohus selgitas MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatud nõude eeldusi ning märkis, et lisaks kohaldub juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisele suhtele VÕS § 6. Lisaks käsitles maakohus hageja nõuet kui alusetust rikastumisest tulenevat nõuet (VÕS § 1028 lg 1). Esmalt võttis maakohus seisukoha selles, kas kostjal oli õigus teha 25. oktoobril 2016 endale 7091 euro suurune ülekanne põhjendusel, et see oli tema töötasu 2014. aasta eest. Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-17-5014 on tõendatud, et tööleping sõlmiti 1. märtsil 2015. Seetõttu ei olnud kostjal enne 1. märtsi 2015 õigust töötasu saada. Eelnimetatud tsiviilasjas tuvastas maakohus, et hageja ei võlgne kostjale töötasu. Maakohus leidis, et kostja väide, et tema nõue võib olla juhatuse liikme töötasu nõue, tugineb samale faktilisele alusele ja esemele nagu kostja töötasu nõue eelnimetatud tsiviilasjas. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et 2014. aastal oli tal õigus saada juhatuse liikme tasu, sh ei ole kohtule esitatud üldkoosoleku otsust, mis tõendaks, et kostja ametikoht oli palgaline. Võttes välja hageja kontolt raha ja makstes iseendale töötasu, ei ole kostja täitnud hoolsuskohustust juhatuse liikmena ning on tekitanud sellega hagejale kahju. Kostjal ei olnud õigust saada hagejalt töötasu, mistõttu ei ole väidetavas töötasu ulatuses tasaarvestamine võimalik. Järgmisena käsitles maakohus hageja nõuet tagastada välja võetud sularaha 23 575 eurot 48 senti. Maakohus selgitas, et kostjal lasub tõendamiskoormis selles, et raha on kasutatud hageja huvides ning kostja on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Kostja ei ole tõendanud, et ta on teinud ülekandeid endale ja välja võtnud hageja kontolt sularaha hageja huvides. Kostja tuginemine üksnes majandusaasta aruannetele kui tema võlgnevuse suurust tõendavatele dokumentidele, ei ole põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et tema esitatud tšekid on seotud praeguse vaidlusega. Jälgitav ei ole kostja väide, et ta on hageja SEB arvelduskontole sularaha sissemaksena tagastanud 2016. aastal välja võetud 14 090 eurot ning ülejäänu kohta on esitanud hagejale kuludokumendid. Kostja pidi juhatuse liikmena vastutama raamatupidamise õigsuse eest ja kõik kulusid ning tulusid puudutavad dokumendid korrektselt raamatupidamises kajastama. Raamatupidamislike kannete aluseks saab olla kuludokument, kuid kostja ei ole neid kuludokumente esitanud. Kostja ei ole tõendanud
kulutuste põhjendatust ja seost hageja majandustegevusega. Kostja teo õigusvastasus seisneb vajaliku hoolsuskohustuse täitmata jätmises, usalduse kuritarvitamises ja pahas usus käitumises. Kostja ei ole tõendanud, et ta täitis oma kohustusi juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Täidetud on ka kõik VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud alusetu rikastumise eeldused: kostja on hageja arvel rikastunud; rikastumine on toimunud soorituse ehk pangaülekande kaudu; täidetud on kohustust, mida ei ole tekkinud, st majanduskulu ei ole tekkinud. Seega on kostjal kohustus alusetult saadud raha tagastada ning hageja nõue on põhjendatud.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise. Maakohus ei nõudnud hagejalt välja kassadokumente (alusdokumendid ja raamatupidamise koond) perioodi 1. jaanuar 2014 kuni 8. november 2016 kohta. Hageja on esitanud raamatupidamise programmi väljatrüki 30. septembri 2016 seisuga, kuid see ei kajasta kostja poolt oktoobris 2016 hageja arveldusarvele tehtud sissemakseid summas 14 090 eurot. Kostja ei saa ise neid dokumente esitada. Ainuüksi juhatuse liikme poolt pangakontolt sularaha väljavõtmine ja selle hiljem sisse maksmine ning hageja huvides asjade ostmine ei tekita hagejale kahju. Sularaha kassasse võtmise näol ei ole tegemist juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Kuna hageja kohtule raamatupidamisdokumente ei esitanud, siis ei ole hageja tõendanud, et tal on tekkinud kahju. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1028 lg-t 1, sest hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude, mitte alusetult saadu tagastamise nõude. Kohus on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et 7091 euro suuruse töötasu maksmine 2014. a eest on alusetu. Kostja täitis ka 2014. aastal erinevaid tööülesandeid. Ainuüksi asjaolu, et kohus on teises tsiviilasjas tuvastanud poolte vahel töösuhte puudumise, ei saa tõendada seda, et hagejal on tekkinud kahju. Seda, et hagejal puudub kostja vastu 7091 euro tagastamise nõue, tõendavad muu hulgas hageja poolt 2. novembril 2016 koostatud kostja lõpparve ja hageja 2016. a majandusaasta aruanne. Maakohus jättis tähelepanuta kostja 4. jaanuari 2020 menetlusdokumendi lisana 1–3 esitatud dokumentaalsed tõendid. Maakohtu otsus on vastuoluline, sest kostja taotlus nõuda hagejalt välja raamatupidamisdokumendid jäeti rahuldamata, kuid samas heidetakse kostjale ette, et ta pole tõendanud, et esitatud tšekid on seotud vaidlusega. Hageja majandusaasta aruanded on tõendid, mis tõendavad koos teiste tõenditega kostja väidet, et hageja nõue on alusetu. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud järeldust, et 2016. a algsaldoks märgitud 2553 eurot on seotud üksnes kostjaga. Kohus jättis alusetult rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse. Kostja esitas menetluse kestel täiendavad dokumentaalsed tõendid selle kohta, et ta oli teinud hageja huvides kulutusi. Seetõttu suurenesid ka tasaarvestatavad summad.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja märkis, et maakohtu otsus tõendite kogumata jätmiseks oli põhjendatud. Kohus ei ole pannud kostjale negatiivse asjaolu tõendamise koormist. Kostja pidi tõendama, et ta on hageja pangakontolt väljavõetud vahendeid kasutanud ja ülekandeid teinud hageja majandustegevusega seoses. Kostja ei ole seda teinud.
Kostja ei saanud endale üle kanda töötasu 2014. a eest, kui ta asus tööle alles 2015. aastal. Juhatuse liikmega töölepingu sõlmimiseks on vajalik üldkoosoleku otsus. Samuti on MTÜS § 281 kohaselt üldkoosoleku otsus vajalik juhatuse liikmele tasu maksmiseks. Kostja ei ole tõendanud, et hageja üldkoosolek on otsustanud kostjale 2014. a eest tasu maksta.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 12. oktoobri 2020. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 3645 eurot 59 senti ja viivise seadusjärgses määras alates 17. aprillist 2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskuludest maakohtus ja ringkonnakohtus jäi 12% kostja kanda ja 88% hageja kanda.
7.Riigikohus rahuldas 21. aprilli 2021. a otsusega hageja kassatsioonkaebuse ja kostja vastukassatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2020 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Riigikohtu otsuse kohaselt on mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus VÕS § 115 lg 1 koosmõjus MTÜS § 32 lg-ga 2. Hageja 7091 euro suuruse kahju hüvitamise nõude osas ei nõustunud kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kostjale kui mittetulundusühingu juhatuse liikmele tasu maksmisel tuleb kohaldada VÕS § 627, mis reguleerib käsundisaajale tasu maksmist. MTÜS § 281 lg-st 1 tuleneb, et kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega. Hageja 23 575 euro 48 sendi suuruse kahju hüvitamise nõude osas on kohtud õigesti leidnud, et kostjal lasub tõendamiskoormis selles, et tema sularahana välja võetud summasid on kasutatud hageja huvides. Samuti nõustus kolleegium kohtute järeldusega, et kviitungite ja arvete alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostja välja võetud sularaha kasutati hageja huvides. Samuti ei saa kostja oma võlgnevuse suuruse tõendamisel tugineda ühingu majandusaasta aruandes väljatoodud nõuete suurusele. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu järeldusega, et kuna hageja on pearaamatus märkinud kostja vastu nõude algsaldoks 1. jaanuari 2016 seisuga 2553 eurot 49 senti, on hageja järelikult aktsepteerinud mingis osas kostja 2014 ja 2015 esitatud kuludokumente sularaha kasutamise kohta hageja huvides. Pearaamatus märgitud võlgnevuse suurus ei tekita ega välista nõuete olemasolu juhatuse liikme vastu. Kui juhatuse liige teeb ühingu kontole sularaha sissemakseid, tuleb eeldada, et need maksed on tehtud ühingu majandustegevuse tulemusena ja sisse makstud sularaha on ühingu vara. Eeltoodust tulenevalt ei nõustunud kolleegium ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja väljamakstud summad tuleb tasaarvestada sissemakstud summadega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, millisel õiguslikul alusel kostja hageja arvelduskontolt sularaha välja võttis ja millisel õiguslikul alusel kostja hageja arvelduskontole raha kandis. Tõendamiskoormis lasub selles osas kostjal. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtuga, et olukorras, kus hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist juhatuse liikme kohustuste rikkumisele tuginedes, ei võiks samal elusündmusel põhinevat nõuet rahuldada ka rikastumisõiguse sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1 või § 1037 lg 1).
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2021. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 7091 eurot. Kui mittetulundusühingu põhikirjas ei ole juhatuse liikme ülesannete tasuta täitmist ette nähtud, siis võib juhatuse liikmele tasu maksta, kuid sellisel juhul määratakse juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord üldkoosoleku otsusega. Sellist üldkoosoleku otsust ei ole kostja esitanud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 23 575 eurot 48 senti. Kviitungite ja arvete alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostja välja võetud sularaha kasutati hageja huvides. Kui juhatuse liige on mittetulundusühingu arvelduskontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud ühingu huvides (jätnud nõuetekohased raamatupidamisdokumendid vormistamata), on ta rikkunud mittetulundusühingu vara hoidmise kohustust. Ringkonnakohus märkis, et kostja ei saa oma võlgnevuse suuruse tõendamisel tugineda ühingu majandusaasta aruandes väljatoodud nõuete suurusele. Kostjal lasus tõendamiskoormis selles, et tema sularahana välja võetud summasid on kasutatud hageja huvides. Ringkonnakohus leidis, et kuna pangatehingute väljavõtetel puuduvad selgitused sularaha sissemaksete asjaolude kohta ning puuduvad muud dokumentaalsed tõendid väljavõetud sularaha kasutamise kohta, siis ei saa üksnes kostja vande all antud seletusega tõendada, et ta kandis hageja arvelduskontole tagasi enda kohustuste katteks võetud raha. Kostja on tuginenud M. Eini vande all antud seletusele, et üldjuhul hagejal sularaha käivet ei olnud. Ringkonnakohus leidis, et see asjaolu ei tõenda kostja väidet selle kohta, et hageja kontole tagasi makstud raha sai kuuluda üksnes kostjale kui füüsilisele isikule. Seega ei kinnita M. Eini vande all antud seletus kostja seisukohta, et hageja kontole kantud rahaga täitis ta enda kohustuse hageja vastu.
9.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu 29. juuni 2021. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda.
10.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
11.Riigikohus tühistas 20. detsembri 2021. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2021. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja tugines kassatsioonkaebuses sellele, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta selle, et 2014. ja 2015. aastal võttis ka teine hageja juhatuse liige M. Ein sularahana välja 1400 eurot. Selle summa ulatuses ei ole kostja hagejale kahju tekitanud. 31. augustil 2015 ja 2. mail 2016 on tehtud makseid pangakaardiga, mille puhul ei ole tegemist sularaha väljavõtmisega. Kohtud ei ole nendele kostja väidetele vastanud. TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt ei saa kohus jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes selgitama, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt Riigikohtu 15. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987/26, p 12; 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). Samasuguse põhjendamiskohustuse näevad ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg-d 4 ja 5 (vt ka Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3492/39, p 13.2). Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht kostja eeltoodud väidete kohta. Kostja tugines kassatsioonkaebuses ka sellele, et ringkonnakohus jättis kostja tasaarvestuse avalduse tähelepanuta. Kostja esitas menetluse kestel tasaarvestuse avalduse ja tugines sellele
ka apellatsioonkaebuses. Riigikohus leidis, et jättes tasaarvestust puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele vastamata, on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht kostja tasaarvestust puudutavate väidete kohta. Kostja muud väited selle kohta, et ringkonnakohus on jätnud Riigikohtu varasemad juhised järgimata, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud ega ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus hindas tõendeid ja jõudis järeldusele, et kostja ei ole tõendanud, et ta kandis hageja arvelduskontole tagasi enda kohustuste katteks võetud raha. Ringkonnakohus on oma järeldust põhjendanud ning järginud tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 13 096 eurot 28 senti ja viivise sellelt ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, milles jätab hagi nimetatud osas rahuldamata ja jaotab menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Maakohtu otsus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 17 570 eurot 20 senti ja viivise sellelt. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli hageja juhatuse liige. Hageja on esitanud kostja vastu nõude, et kostja hüvitaks hagejale 7091 eurot, mille kostja kandis juhatuse liikmena hageja pangakontolt enda kontole selgitusega „Töötasu 2014“ ning 23 575 eurot 48 senti, mille kostja võttis hageja pangakontolt sularahana välja aastatel 2014 kuni 2016.
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 7091 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tsiviilasjas nr 2-17-5014 tehtud otsusega, millega jäeti rahuldamata kostja hagi hageja vastu tuvastamaks töösuhte olemasolu 1. aprillist 2014 (II kd, tl 23-28), on TsMS § 457 lg 1 järgi pooltele siduvalt tuvastatud, et pooltel ei olnud 2014. a-l töösuhet. Seega ei olnud hagejal kohustust kostjale 2014. a eest töötasu maksta. Põhjendamatu on ka kostja väide, et tal oli õigus enda ülekantud raha saada juhatuse liikme tasuna, kuivõrd MTÜS § 281 lg 1 kohaselt eeldab MTÜ juhatuse liikme tasunõue seda, et üldkoosolek oleks otsustanud juhatuse liikmele tasu maksta. Kostja ei ole sellisele üldkoosoleku otsusele tuginenud. Seega on kostja raha saanud ilma õigusliku aluseta ning hagejal on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda selle tagastamist.
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited on osaliselt põhjendatud osas, milles kostja vaidlustab temalt hüvitise väljamõistmist hageja pangakontolt aastatel 2014 kuni 2016 väljavõetud sularaha eest.
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult tuvastanud, kui palju kostja sularaha välja võttis. Selle tuvastamisel saab lähtuda kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõtetest (I kd, tl 18-22; II kd, tl 140-168). AS-i SEB Pank väljastatud tõendi (I kd, tl 70) kohaselt kasutas kostja pangakaarti, mille viimased numbrid olid 2889. Maakohus on ekslikult jätnud tähelepanuta, et hageja pangakontolt ei võetud sularaha välja üksnes selle kaardiga, vaid ka teise kaardiga, mis kostja väitel oli teise hageja juhatuse liikme M. Eini kasutuses. Seda, et ka tema on sularaha välja võtnud kinnitas M. Ein ka enda vande all antud ütlustes (II kd, tl 187). Pangakonto väljavõtetest nähtub, et aastatel 2014 kuni 2016 hageja pangakontolt välja võetud sularahast ei olnud 1420 eurot välja võetud kostja kasutuses olnud pangakaardiga. Seega ei saa kostja olla selles osas hagejale kahju tekitanud ega alusetult rikastunud, mistõttu tuleb
maakohtu otsus 1420 euro väljamõistmise osas tühistada. Kostja on võtnud aastatel 2014 kuni 2016 sularahas välja kokku 22 155 eurot 48 senti.
17.Kostjal lasub tõendamiskoormis selles, et tema sularahana välja võetud summasid on kasutatud hageja huvides. Maakohus leidis, et kostja ei ole seda tõendanud. Seejuures on maakohus leidnud, et kostja väited selle kohta, et osa väljavõetud sularahast on läinud kostja töötasu katteks ei ole põhjendatud tulenevalt tsiviilasjas nr 2-17-5014 tehtud otsusest, millega jäeti kostja nõue hageja vastu töötasu saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga osas, mis puudutab kostja töötasu 2015. a juuni ja juuli eest ning juuli autokompensatsiooni. Iseenesest on küll õige, et tsiviilasjas nr 2-17-5014 on jõustunud otsusega jäetud rahuldamata kostja töötasu nõue hageja vastu, mis tähendab, et kostja ei saa enda töötasu nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Samas on kostja tuginenud vastuses hagile sellele, et osa väljavõetud sularaha on arvestatud juba varem 2015. a juuni ja juuli töötasu ning juuli autokompensatsiooni katteks. Ringkonnakohus leiab, et see väide on tõendatud kostja ja hageja raamatupidaja vahelise e-kirjavahetusega (I kd, tl 123 ja 126), millest nähtub, et kostja on võtnud enda 2015. a juuni ja juuli töötasu ning juuli autokompensatsiooni kokku 1514 eurot 80 senti välja sularahas. Selle asjaolu on tuvastanud ka kohus tsiviilasjas nr 2-17-5014 (II kd, tl 26). Seega on kostja tõendanud, et väljavõetud sularahast 1514 eurot ja 80 senti on kasutatud hageja huvides, st selles osas ei ole hagejale kahju tekkinud.
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostja ülejäänud väited sularaha kasutamisest hageja huvides ei ole leidnud tõendamist. Seda ei tõenda kostja esitatud kviitungid (I kd, tl 127-135), kuivõrd kostja ei ole välja toonud, kuidas nendest nähtuvad kulud on seotud hageja tegevusega. Asjaolu, et raamatupidajale on makstud lisatasu sularahadokumentide sisestamise eest, ei näita, kas ja milliseid kulutusi on kostja teinud hageja huvides. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta kulutas väljavõetud sularahast 1200 eurot hagejale auto ostmiseks. Kostja esitatud A. Oinuse seletuskiri (II kd, tl 86) ja kostja vande all antud ütlused selle kohta on vastuolus auto müügilepingust (II kd, tl 123) nähtuva ja M. Eini vande all antud ütlustega. Ringkonnakohus peab usaldusväärsemaks viimasena märgitud tõendeid, kuna need langevad kokku hageja pangakonto väljavõtetelt nähtuvate sularaha väljavõtmistega. Nimelt nähtub hageja AS-s Swedbank asuva pangakonto väljavõttest (I kd, tl 156), et M. Ein on võtnud 2015. a septembris sularahas välja 1000 eurot, mis langeb kokku M. Eini vande all antud ütlustega auto ostmiseks sularaha andmise kohta. Kostja ei ole aga 2015. a septembris ja oktoobris välja võtnud 1200 eurot (I kd, tl 18 pöördel). Arvestades kostja vande all antud ütlusi, et ta võttis hageja kontolt sularaha vastavalt vajadusele ja ei hoidnud seda, ei saanud ta järelikult 1200 eurot auto ostmiseks kasutada.
19.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited on osaliselt põhjendatud osas, milles kostja leiab, et hageja nõude kujunemisel tuleb arvestada ka kostja tehtud sularaha sissemakseid hageja pangakontole. Ringkonnakohus leiab, et kostja on tõendanud, et ta tegi sissemakseid enda, mitte hageja rahast. Nimelt on nii kostja kui ka M. Ein vande all antud ütlustes kinnitanud, et hagejal üldiselt sularahas sissetulekuid ei olnud. Mõnedelt üritustelt küll saadi sularaha, kuid see laekus M. Eini, mitte hageja kätte. Seega ei saanud kostja tehtud sularaha sissemaksed olla tehtud hageja arvelt. Ringkonnakohtu hinnangul saab olukorras, kus kostja oli võtnud alusetult hageja pangakontolt välja sularaha, pidada kontole kostja poolt sularaha sissemaksete tegemist kostja raha tagastamise kohustuse täitmiseks. Pangakonto väljavõtetelt nähtub, et kostja on teinud sularaha sissemakseid 2014. a-l 300 eurot (I kd, tl 20), 2015. a-l 2515 eurot (I kd, tl 1819) ning 2016. a-l 14 090 eurot (I kd, tl 20-22). 2016. a-l tehtud sissemakseid ei saa aga pidada tervikuna kostja kohustuse täitmiseks. Nimelt nähtub hageja pangakonto väljavõtetest (II kd, tl 162-164), et kostja on vahetult pärast sularaha sissemakseid kandnud enda pangakontole üle kokku 6743 eurot 52 senti. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et olukorras, kus kostja kannab sissemakstud raha kohe endale uuesti üle, ei saa seda pidada kostja kohustuse täitmiseks.
Eeltoodust tulenevalt on kostja täitnud enda kohustust tagastada hagejale hageja pangakontolt välja võetud sularaha 10 161 euro 48 sendi ulatuses (300+2515+14090-6743,52). Selles ulatuses on maakohus hagi põhjendamatult rahuldanud.
20.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus pidas kostja tasaarvestuse vastuväiteid põhjendamatuks. Kostja ei ole tõendanud tasaarvestuseks kasutatud nõuete olemasolu. Kostja 2016. a oktoobri ja novembri töötasu nõue on jäetud tsiviilasjas nr 217-5014 rahuldamata. Kohus on selles asjas tuvastanud, et kostja sai töötasu pangaülekandega. Kostja töötasu nõue 3886 eurot 85 senti on samuti tõendamata. Kostja on soovinud seda tõendada raamatupidaja kirjaga (II kd, tl 83), kuid raamatupidaja on selles kirjutanud, et tegemist oli tegevustoetusega, mitte töötasuga. Töötasu nõue eeldab ka kehtivat tasukokkulepet, mida kohtule ei ole esitatud. Maakohus on samuti õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et ta täitis enda pangakontolt S. Ivanovile 4000 eurot ülekandes hageja kohustust. Kostja vande all antud ütlused on selles osas vastuolulised. M. Ein ütlused kinnitavad, et sellist kohustust hagejal ei olnud. M. Eini ütlused on usaldusväärsemad, kuivõrd arusaamatu on, miks pidanuks kostja tasuma hageja kohustuste eest enda isiklikult pangakontolt olukorras, kus hagejale oli remonditöödeks eraldatud raha, mille arvelt saanuks tööde eest tasuda.
21.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kostja ei saa oma võlgnevuse suuruse tõendamisel tugineda ühingu majandusaasta aruandes väljatoodud nõuete suurusele. Majandusaasta aruanne kajastab ühingu majandusseisu, kuid see ei tekita ega välista nõuete olemasolu juhatuse liikme vastu. Samuti ei tekita ega välista pearaamatus märgitud võlgnevuse suurus nõuete olemasolu juhatuse liikme vastu.
22.Kokkuvõtteks on kostja kohustatud hagejale hüvitama pangaülekandega alusetult saadud 7091 eurot ning hageja kontolt sularahas väljavõetud 22 155 eurot 48 senti, millest on maha arvatud hageja huvides kasutatud 1514 eurot 80 senti ja kostja poolt sularaha sissemaksetena tagastatud 10 161 eurot 48 senti. Kokku on põhjendatud seega kostjalt hageja kasuks 17 570 euro 20 sendi väljamõistmine (7091+22 155,48-1514,8-10 161,48).
23.Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jääb 43% menetluskuludest hageja ja 57% kostja kanda. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.