Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.10.2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-11889
Tsiviilasi
XX hagi AS-i Tallinna Sadam vastu hüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i Tallinna Sadam apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsiooni- 26 699,76 eurot menetluses Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Britta Oltjer ja Aivar Pilv Kostja (apellant): AS Tallinna Sadam (registrikood 10137319), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raul Talts
Istungi toimumise aeg
17.09.2019
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes AS-i Tallinna Sadam kanda.
3.Välja mõista AS-lt Tallinna Sadam XX kasuks 13 610,80 eurot apellatsiooniastme ja kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 05.08.2016 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi TALLINNA SADAM (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 779,76 eurot, mis koosneb 22 000 euro suurusest põhivõlast ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud 779,76 euro suurusest viivisest. Hageja palus kohustada kostjat tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 alusel tasuma 2000 euro suuruse põhivõla 27. augustiks 2016 ja mõista kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel välja seadusjärgse viivise 22 000 euro tasumisega viivitamise eest alates hagi esitamisest kuni nõutud summa tasumiseni. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja 2000 euro tasumisega viivitamise eest seadusjärgse viivise alates 27.08.2016 kuni hagis nõutud summa tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt oli hageja alates 01.03.2004 kostja juhatuse liige. 08.11.2014 sõlmisid pooled juhatuse liikme teenistuslepingu. 26.08.2015 esitas hageja kostjale avalduse lepingu lõpetamiseks alates 26.08.2015 ja samal päeval tegi kostja nõukogu otsuse, millega vormistas lepingu lõpetamise. Teenistuslepingu p-i 6.5 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale konkurentsikeelu järgimise eest 12 kalendrikuu jooksul alates lepingu lõppemisest 2000 eurot kuus. Hageja ei ole kostjale konkurentsi osutanud, kostja aga on jätnud kokkulepitud hüvitise tasumata. Samuti peab kostja maksma viivist. Kostja vastuväited hagile
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
4.26.08.2015 pidas Kaitsepolitseiamet hageja kinni, kahtlustades teda rahapesus ja selles, et ta võttis kostja juhatuse liikmena mitme aasta jooksul suures ulatuses altkäemaksu. Kostja nõukogu otsustas 27.08.2015 hageja tagasiastumisavalduse rahuldada ja hageja tagasi kutsuda. Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja põhjust, ei ole poolte vahel alates 26.08.2015 ühtegi kehtivat kokkulepet ja kostja ei pea hüvitist maksma. Isegi, kui poolte vahel oleks kehtiv kokkulepe, tuleks hageja nõue jätta rahuldamata, kuna see on vastuolus konkurentsikeelu kohustuse eesmärgi ja hea usu põhimõttega. Kostja ei pea hagejale hüvitist maksma, sest teenistuslepingu p 7.2 nägi ette, et kui aktsiaselts lõpetab lepingu selle tõttu, et juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult või raske hooletuse tõttu või tekitab kostjale või viimase võlausaldajale kahju, ei pea
kostja hagejale hüvitist maksma. Kuna hagejal ei ole õigust hüvitist nõuda, ei saa ta nõuda ka viivist. Lisaks oleks viivise väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 16.01.2017 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 24 779,76 eurot (sh põhivõla 24 000 eurot (22 000 + maakohtu otsuse tegemise ajaks täiendavalt sissenõutavaks muutunud 2000 eurot) ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 779,76 eurot). Samuti mõistis kohus kostjalt välja viivise alates 05.08.2016 kuni põhinõude täitmiseni ja viivise 2000 euro suuruselt põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.08.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda, määras hüvitatavate kulude suuruseks 6462,40 eurot ja mõistis selle summa kostjalt hagejale välja, märkides, et väljamõistetud menetluskuludelt peab kostja tasuma otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Hageja avaldas 26.08.2015 soovi astuda kostja juhatusest tagasi, väljendades ühtlasi soovi lõpetada temaga sõlmitud teenistusleping. Ei ole tõendatud, et teenistuslepingu või selle p-i 6.5, mis sisaldas konkurentsipiirangut, oleks öelnud üles kostja. Üksnes asjaolust, et hagejat kahtlustati korduvas altkäemaksu võtmises ja rahapesus, ning sellest, et see võib kostja huve kahjustada, ei saa järeldada, et teenistuslepingu ütles üles kostja.
7.On tuvastatud, et teenistuslepingu p-s 6.5 leppisid pooled kokku, et hageja kohustus 12 kuu jooksul lepingu lõppemisest kostjaga mitte konkureerima. Selle kohustuse täitmise eest pidi kostja maksma hagejale iga kuu hüvitist 25% juhatuse liikme tasust. Kuna teenistuslepingu p-i 3.1 kohaselt oli juhatuse liikme tasu 8000 eurot kuus, pidi kostja tasuma hagejale 12 kuu jooksul lepingu lõppemisest hüvitist 2000 eurot kuus.
8.Lepingu p-s 7.1 on pooled kokku leppinud, et kui kostja lõpetab lepingu mõjuva põhjuseta, peab ta maksma hagejale kolme kuu tasu suurust hüvitist. Kuna teenistusleping lõpetati hageja tahteavalduse alusel, ei kohaldu poolte suhetele lepingu p 7.2, sest see säte reguleerib hüvitise maksmata jätmise õigust vaid juhul, kui teenistusleping lõpetatakse kostja algatusel. Ebamõistlik oleks eeldada, et pooled soovisid lepingu sõlmimisel kokku leppida, et kui juhatuse liikmega lõpetatakse leping kohustuste rikkumise tõttu, võib ta minna tööle konkurendi juurde.
9.Ekslik ja poolte kokkuleppega vastuolus on kostja seisukoht, et hüvitise nõudeõiguse välistab see, et hageja teenimisvõimalused olid vahi all oleku ajal välistatud või et hiljem ei oleks ükski teine kostjaga samas valdkonnas tegutsev tööandja nagunii soovinud hagejat tööle võtta. Kostja väidetel, et hageja ei oleks vahi all olles saanudki konkurentsikeeldu rikkuda, ei ole tähtsust, sest teenistuslepingu kohaselt ei võinudki ta seda teha.
10.Kostja arvates ei ole hageja esitanud nõuet mõistliku aja jooksul ja on sellega rikkunud hea usu põhimõtet, mistõttu tuleb hageja nõue lugeda lõppenuks. Nõude esitamine kaheksa kuud pärast selle sissenõutavaks muutumist ei saanud võlgnikule jätta muljet, et nõuet ei esitatagi. Nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja kaheksa kuud ei ole nõude esitamiseks ebamõistlikult pikk aeg.
11.Kuna kostja ei ole täitnud teenistuslepingu p-s 6.5 kokkulepitud kohustust, tuleb sissenõutavaks muutunud 12 kuu hüvitis ehk 24 000 eurot kostjalt hagejale välja mõista.
12.Põhjendatud on ka viivisenõue. See ei ole hea usu põhimõtte vastane, sest hageja ei jätnud kostjale muljet, et ei kavatse konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist nõuda.
Apellatsioonkaebus
13.Kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
14.Kaevatav otsus põhineb vääral eeldusel justkui oleks 26.08.2015 esitanud hageja kostjale avalduse tema ja kostja vahel sõlmitud teenistuslepingu lõpetamiseks. Kohtu vastav seisukoht põhineb tõendi ekslikul hindamisel ning materiaalõiguse valel kohaldamisel. 26.08.2015 esitas hageja kostja nõukogule avalduse, mis sisaldas üksnes ettepanekut nõukogule vabastada ta juhatuse liikme ametikohalt. Juhatuse liikme ametisuhte lõppemisega ei lõpe temaga sõlmitud lepingust tulenevad kohustused. Hageja ei ole kunagi avaldanud soovi lõpetada leping. Kõik pooltevahelised seni kehtinud kokkulepped lõpetati kostja nõukogu otsusega, st nõukogu otsusega lõpetati nii leping kui selle p-s 6.5 sätestatud konkurentsikeelu kokkulepe. Hageja ei astunud kostja juhatusest tagasi, vaid kutsuti juhatusest tagasi kostja nõukogu poolt. Isegi kui eeldada kohtu väite õigsust, mille kohaselt astus hageja ise juhatuse liikme kohalt tagasi ehk tegemist oli äriseadustiku (ÄS) § 309 lg-s 5 kirjeldatud olukorraga, lõpevad juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused ikkagi vastavalt lepingule. Seega on ekslik kohtu järeldus, mille kohaselt hageja sooviavaldusest juhatusest tagasi astuda tuleneb (või saab tuleneda) ka sooviavaldus üles öelda leping. Seejuures asjaolule, et kostja poolt 12.09.2016 kohtule esitatud hageja 26.08.2015 avaldus on nii juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumise avaldus kui ka lepingu lõpetamise avaldus, tugines hageja alles 08.12.2016 istungil. Kohus on hageja 26.08.2015 tahteavaldusele andnud tähenduse, millist hageja ise teinud ei ole.
15.Asjaolude kohaselt lõpetas kostja hagejaga teenistussuhte vahetult pärast tema kinnipidamist ning kahtlustuse esitamist. Kaitsepolitseiamet ja Riigiprokuratuur on hagejale ette heitnud riigile kuuluva äriühingu juhina korduvat altkäemaksu võtmist ning rahapesu. Sellises olukorras on mõeldamatu isiku jätkamine riigifirma juhi ametikohal. Hageja mõistis ka ise olukorra tõsidust, kuna esitas samal päeval avalduse enda tagasikutsumiseks juhatuse liikme ametikohalt. Seega ei saa poolte vahel olla vaidlust, miks hagejaga teenistussuhted lõpetati. Samuti pidi hagejale olema arusaadav, et sellises olukorras lõppevad eranditult kõik tema suhted ja kokkulepped riigifirmaga. Kostjal puudus huvi konkurentsipiirangu kohaldamiseks isiku suhtes, kes on kinni peetud kahtlustatavana altkäemaksu võtmises ja rahapesus. Kirjeldatud põhjustel ei pidanud kostja nõukogu vajalikuks mitte üksnes lõpetada lepingut, millisel juhul oleks konkurentsikeelu kokkulepe jäänud kehtima, vaid lõpetada otsustati kogu teenistussuhe täielikult, st koos konkurentsikeelu kokkuleppega. Asjaolu, et kostja nõukogu ütles lepingu üles alates samast päevast, mil hageja soovis enda vabastamist kostja juhatuse liikme ametist, ei anna alust järelduseks, et kostja tahteavaldust lepingu ülesütlemiseks ei teinudki. Konkurentsikeelu kehtimine eeldanuks, et poolte vahel oleks jätkunud vähemalt osaline teenistussuhe, millist tahet kostja nõukogu otsusest aga ei nähtu.
16.Ekslik on kohtu seisukoht justkui oleks pooled sõlminud kokkuleppe lepingu p-i 6.2 muutmiseks. Pooled ei ole mingisugusele kokkuleppele kunagi tuginenud. Õigus keelduda hagejale hüvitise maksmisest tuleneb ka lepingu p-st 7.2. Lepingu p-s 7 ja selle alapunktides on silmas peetud kõikvõimalikke hüvitisi, sh hüvitist konkurentsikeelu järgimise eest. Lepingu p-s 7.2 kirjeldatud olukord leidis aset ja seda ainuüksi riigifirmale tekitatud märkimisväärse mainekahju näol, sest hageja kahtlustus oli mh seotud avalikkuses suurt kajastust pälvinud uute parvlaevade tellimisega kostja tütarühingu TS Laevad OÜ poolt.
17.Hageja nõue on vastuolus konkurentsikeelu eesmärgi ja hea usu põhimõttega ning tulnuks jätta rahuldamata sõltumata asjaolust, kas poolte vahel oli kehtiv konkurentsikeelu kokkuleppe või mitte. Hagejal puudus vahistamise ajal reaalne
võimalus konkurentsipiirangu kokkulepet täita. Olukorras, kus kokkuleppe üks pool ei täida või tal ei ole võimalik täita kokkulepitud kohustust, ei ole kokkuleppe teisel poolel ka kohustust vastusoorituseks, s.o antud vaidluse kontekstis maksta selle eest tasu. Kohus on hinnanud üksnes kokkulepet ennast, andmata seisukohta kostja väitele, et hageja nõue hüvitise saamiseks on asjaolusid arvestades vastuolus konkurentsikeelu eesmärgiga.
18.Hageja ei esitanud nõuet mõistliku aja jooksul, mis tõi kaasa nõude lõppemise tulenevalt hea usu põhimõttest. Samuti puudub hagejal õigus viivise saamiseks selle vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
19.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
20.Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.06.2017 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
21.Riigikohus tühistas 07.03.2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel esmalt jälgitavalt tuvastama, millisel õiguslikul alusel lõppes hageja ametisuhe kostjaga ja millised olid teenistuslepingu lõpetamisega seotud asjaolud, mh millisel alusel teenistusleping lõppes. Seejärel tuli teha kindlaks, kas teenistuslepingus sisaldunud konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib või on see lõppenud. Lisaks tuli asja uuel läbivaatamisel hinnata seda, kas hageja õigus panna oma nõue maksma, on kooskõlas hea usu põhimõttega.
22.Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2018 otsusega maakohtu 16.01.2017 otsus tühistati ning tehti uus otsus, millega jäeti hagi rahuldamata.
23.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.02.2019 otsusega tühistati ringkonnakohtu 11.10.2018 otsus ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus märkis, et ta ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega, mille kohaselt on hageja nõude maksmapanek tuvastatud asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti hinnata, kas kostja on esile toonud asjaolusid, mille tõttu võiks jätta hageja nõude rahuldamata hea usu põhimõtte vastasuse tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses seaduslik ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
25.02.08.2019 esitas kostja ringkonnakohtule taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks. Kostja palub vastu võtta asja juurde kriminaalasjas nr 15700000018 kogutud dokumentaalsed tõendid ja Harju Maakohtu otsuse kriminaalasjas nr 1-19-3891 (kokku 79 tõendit).
26.30.08.2019 seisukohas palus hageja jätta kostja taotluse täiendavate tõendite võtmiseks rahuldamata.
27.Ringkonnakohus jättis kohtuistungil protokollilise määrusega kostja taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata, kuna puudub õiguslik alus uute tõendite tsiviilasja materjalide juurde võtmiseks.
28.TsMS § 652 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtuotsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata jäetud tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (p 1) või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise
rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus (p 2).
29.Kostja põhjendab 79 täiendava tõendi esitamist väitega, et Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt jätnud ekslikult kostja samasisulise taotluse tõendite välja nõudmiseks ja tsiviilasja materjalide juurde lisamiseks rahuldamata. Lisaks tugineb kostja asjaolule, et tal polnud varasemalt võimalik tõendeid ise esitada, sest Riigiprokuratuur ei andnud nende esitamiseks kostjale luba, kuid nüüd on nende esitamine võimalik.
30.Asjaolu, et Riigikohus tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2018 otsuse, ei anna iseenesest alust uute tõendite esitamiseks ja nende uurimiseks ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel. Tegemist on samade tõenditega, mille vastuvõtmisest on ringkonnakohus põhjendatult keeldunud. Riigikohus ei tuvastanud 13.02.2019 otsuses, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, jättes tsiviilasja materjalide juurde võtmata kostja poolt taotletud dokumendid. Seega on kostja korduv taotlus tõendite tsiviilasja materjalide juurde võtmiseks alusetu. Riigikohus ei andnud ringkonnakohtule ka ühtegi juhist, et kohus peaks andma kostjale võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Riigikohtu otsusest võib järeldada, et asi tuleb lahendada otsuse p-s 16 sisalduvast juhisest ringkonnakohtule juba esitatud asjaolude ning tõendite pinnalt. Asjaolu, et 20.06.2018 taotluses soovis kostja, et kohus nimetatud tõendid välja nõuaks ja tsiviilasja materjalide juurde võtaks, kuid 02.08.2019 taotluses on kostja ise nimetatud dokumendid oma taotlusele lisanud, ei oma uute tõendite esitamise lubatavuse hindamisel tähtsust.
31.Käesolevas menetlusetapis pole vaidlust enam kohtute poolt tuvastatud järgmiste asjaolude üle: - hageja oli alates 01.03.2004 kostja juhatuse liige; - 08.11.2014 sõlmisid pooled teenistuslepingu, mille punkti 6.5 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale 12 kalendrikuu jooksul iga kuu alates lepingu lõppemisest konkurentsikeelu järgimise eest 25% juhatuse liikme tasust kuus; - 26.08.2015 võttis Kaitsepolitseiamet hageja vahi alla ning samal päeval esitas hageja kostjale avalduse, milles palus ennast juhatuse liikme ametist vabastada; - 27.08.2015 tegi kostja nõukogu otsuse, millega rahuldas hageja tagasiastumisavalduse ja kutsus hageja juhatusest tagasi; - hageja ametisuhe kostja juhatuse liikmena ja ka hageja ja kostja vahel sõlmitud teenistusleping lõppesid 26. augustil 2015 poolte kokkuleppega (VÕS § 186 p 4). - poolte vahel jäi ka pärast ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemist kehtima konkurentsipiirangu kokkulepe; - hageja ei ole kostjale konkurentsi osutanud; - kostja ei ole kokkulepitud hüvitist maksnud.
32.Pooled vaidlevad veel vaid selle üle, kas hageja nõude maksmapanek tuvastatud asjaoludel on vastuolus hea usu põhimõttega.
33.Kostja on tuginenud järgmistele asjaoludeks, mille alusel peab hageja nõuet hea usu põhimõttega vastuolevas olevaks: - hageja peeti kinni kahtlustusega, et ta on kostja juhatuse liikmena pannud toime ametialaseid kuritegusid ning just see kahtlustus põhjustas hageja ja kostja vahelise ametisuhte ning teenistuslepingu lõppemise; - hageja kinnipidamine leidis laialdast meediakajastust, kuna osa etteheidetavatest tegudest oli seotud kostja kui riigile kuuluva äriühingu tegevusega uute praamlaevade tellimisel;
-
vahi all viibimise ajal 26.08.2015 kuni 05.01.2016 ei oleks hageja nagunii saanud töötada ega kostjale konkurentsi osutada.
34.Riigikohus on asja eelmisel läbivaatamisel käesolevas asjas asunud seisukohale, et eeltoodud asjaolud ei anna alust pidada hageja nõude maksmapanekut hea usu põhimõtte vastaseks. Riigikohus märkis, et hea usu põhimõtte vastaseks saanuks hageja nõuet pidada nt olukorras, kus hageja oleks oluliselt rikkunud oma ametikohustusi, millest tulenevalt ei oleks kostjalt saanud konkurentsikeelu hüvitise maksmist oodata. Riigikohtu hinnangul kahtlustuse esitamine hagejale, kostja tunnistamine kannatanuks selles kriminaalmenetluses ega hageja vahi all viibimine ei ole asjaolud, mis näitaksid, et hageja on oma ametikohustusi tahtlikult rikkunud, vaid üksnes seda, et hageja suhtes toimub kriminaalmenetlus (vt Riigikohtu 13.02.2019 otsuse p 14).
35.Riigikohus asus ka seisukohale, et asjaolu, et hageja kinnipidamine leidis laialdast meediakajastust mh seetõttu, et hageja vahistati põhjusel, et osa etteheidetavatest tegudest oli seotud kostja kui riigile kuuluva äriühingu tegevusega uute praamlaevade tellimisel, ei anna põhjust pidada hageja nõude maksmapanekut hea usu põhimõtte vastaseks. Riigikohus märkis, et ka see asjaolu on seotud hageja vahi alla võtmisega kahtlusega, et ta võib olla pannud toime kuritegusid. Kuid üksnes isiku vahi alla võtmine kahtlusega, et ta võib olla pannud toime kuritegusid, ei anna alust pidada tõendatuks isiku ametikohustuste rikkumist. Samuti ei ole hageja kui avalikkuse tähelepanu all oleva riigile kuuluva äriühingu juhatuse liikme vahistamise kajastamine meedias asjaolu, mis tõendaks hageja kohustuste tahtlikku rikkumist või millest saaks sellist rikkumist eeldada (vt Riigikohtu 13.02.2019 otsuse p 15).
36.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asjaolu, et kostja võis arvata, et hageja ei nõua kostjalt teenistuslepingu p 6.5. alusel hüvitist, ei muuda lepingust tuleneva nõude esitamist hea usu põhimõtte vastaseks. Nõude esitamine aegumistähtaja sees ei ole hea usu põhimõtte vastane.
37.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt polnud XX-l nagunii võimalik konkurentsi osutada, sest keegi poleks teda tööle võtnud ja seetõttu on XX nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Konkurentsipiirangu kokkuleppega nõustunud juhatuse liige ei pea konkurentsipiirangu kehtivuse ajal üldse tööd tegema. Seega ei pea ta ka tõendama, kas ja kui palju konkureerivaid tööpakkumisi on talle esitatud. Konkurentsipiirangut järgima kohustatud isik ei pea tegema midagi muud, kui järgima kokkulepitud piirangut ja selliselt toimides on ta oma poolt konkurentsipiirangu tingimused täitnud.
38.Kostja poolt ringkonnakohtu istungil väidetu, et hageja on võtnud altkäemaksu, ei ole asjas esitatud tõenditega tõendatud, mistõttu ka sel alusel ei ole põhjust pidada hageja nõuet hea usu põhimõtte vastaseks.
39.Muid asjaolusid, mille tõttu võiks jätta hageja nõude rahuldamata hea usu põhimõtte vastasuse tõttu, kostja esile toonud ei ole. Kuna kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
40.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse ja kassatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
41.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks 6462,40 eurot ja kostja pole sellele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.
42.Kuna maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
43.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirjade põhjal.
44.Hageja taotleb apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramist kokku summas 13 994,40 eurot järgmiselt: 17.05.2017 kulunimekirja järgi 11tunni ja 37 minuti eest 2791,60 eurot; 04.09.2018 kulunimekirja järgi 40 tunni ja 3 minuti eest 6728,39 eurot ja 06.09.2018 täiendava kulunimekirja järgi 1145,21 eurot 6 tunni ja 49 minuti eest ning 16.09.2019 kulunimekirja järgi 3329,20 eurot 20 tunni ja 34 minuti eest. Kostja on leidnud, et kahe esindaja kohtuistungitest osavõtt pole olnud vajalik. Ringkonnakohus nõustub selles osas kostja vastuväitega ja vähendab kahe esindaja poolt kohtuistungiteks ettevalmistamise ja osalemise eest tehtud kulutusi poole võrra, see on 17.05.2017 nimekirja alusel 2 tunni ja 20 minuti võrra ning 06.08.2018 nimekirja alusel 2 tunni ja 57 minuti võrra. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 3 mõistes sellise tavapärasest keerulisema vaidlusega, mis õigustaks kahe esindaja osalemist menetluses ja mõlema esindaja poolt tehtud kulude hüvitamist. Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised, mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud. Praegusel juhul taolisi asjaolusid, mis õigustaksid kahe esindaja kulude väljamõistmist kostjalt, ei esine. Lisaks vähendab ringkonnakohus materjalidega tutvumiseks ja uuesti läbitöötamiseks tehtud kulutusi 10 tunni võrra, kuna tegu on samade materjalidega, mida hageja esindajad on korduvalt läbi töötanud. Ülejäänud toimingud on vajalikud ja põhjendatud. Seega loeb ringkonnakohus apellatsiooniastme põhjendatud ajakuluks 63 tundi ja 43 minutit.
45.Hageja taotleb kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramist kokku summas 2909,20 eurot järgmiselt: 16.10.2017 kulunimekirja järgi 6 tunni ja 10 minuti eest 1036 eurot ja 14.01.2019 kulunimekirja järgi 11 tunni ja 9 minuti eest 1873,20 eurot. Kostja ei ole nendele kuludele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on põhjendatud ajakuluga.
46.Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 140 eurot, mille lisandub käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul on vandeadvokaadist esindaja puhul tegemist kohtupraktikas aktsepteeritava tasumääraga, mida pole põhjust vähendada. Hageja kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat käibemaksu.
47.Seega tuleb hagejale apellatsiooniastme õigusabikulude hüvitamiseks välja mõista koos käibemaksuga 10 701,60 eurot (63,7x140x1,2) eurot ja kassatsiooniastme õigusabikulu hüvitamiseks koos käibemaksuga 2909,20 eurot, kokku 13 610,80 eurot.
48.Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.