Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Allan Kiili hagi aktsiaseltsi TALLINNA SADAM vastu hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Allan Kiili kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
26 699 eurot 76 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Allan Kiil, esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer Kostja aktsiaselts
TALLINNA
vandeadvokaat Raul Talts
Asja läbivaatamise kuupäev
SADAM,
esindaja
14. jaanuar 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
1.Allan Kiil (hageja) esitas 5. augustil 2016 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi TALLINNA SADAM (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 779 eurot 76 senti, mis koosneb 22 000 euro suurusest põhivõlast ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud 779 euro 76 sendi suurusest viivisest. Hageja palus kohustada kostjat tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 alusel tasuma 2000 euro suuruse põhivõla 27. augustiks 2016 ja mõista kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 alusel välja seadusjärgse viivise 22 000 euro tasumisega viivitamise eest alates hagi esitamisest kuni hagiavalduses nõutud summa tasumiseni. Samuti palus hageja
2-16-11889 mõista kostjalt välja 2000 euro tasumisega viivitamise eest seadusjärgse viivise alates 27. augustist 2016 kuni hagiavalduses nõutud summa tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt oli hageja alates 1. märtsist 2004 kostja juhatuse liige. 8. novembril 2014 sõlmisid hageja ja kostja juhatuse liikme teenistuslepingu (teenistusleping). 26. augustil 2015 esitas hageja kostjale avalduse lepingu lõpetamiseks alates 26. augustist 2015 ja samal päeval tegi kostja nõukogu otsuse, millega vormistas lepingu lõpetamise. Teenistuslepingu p 6.5 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale konkurentsikeelu järgimise eest 12 kalendrikuu jooksul alates lepingu lõppemisest 2000 eurot kuus (kokku 24 000 eurot). Hageja ei ole kostjale konkurentsi osutanud, kostja aga on jätnud kokkulepitud hüvitise tasumata. Samuti peab kostja maksma viivist.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
26.augustil 2015 pidas Kaitsepolitseiamet hageja kinni, kahtlustades teda rahapesus ja selles, et ta võttis kostja juhatuse liikmena mitme aasta jooksul suures ulatuses altkäemaksu. Kostja nõukogu otsustas 27. augusti 2015. a koosolekul hageja tagasiastumisavalduse rahuldada ja hageja tagasi kutsuda. Arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja põhjust, ei ole poolte vahel alates
26.augustist 2016 ühtegi kehtivat kokkulepet ja kostja ei pea hüvitist maksma. Isegi kui poolte vahel oleks kehtiv kokkulepe, tuleks hageja nõue jätta rahuldamata, kuna see on vastuolus konkurentsikeelu kohustuse eesmärgi ja hea usu põhimõttega. Kostja ei pea hagejale hüvitist maksma, sest teenistuslepingu p 7.2 nägi ette, et kui aktsiaselts lõpetab lepingu selle tõttu, et juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult või raske hooletuse tõttu või tekitab kostjale või viimase võlausaldajale kahju, ei pea kostja hagejale hüvitist maksma. Kuna hagejal ei ole õigust hüvitist nõuda, siis ei saa ta nõuda ka viivist. Lisaks oleks kostjalt viivise väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega.
3.Harju Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 24 779 eurot 76 senti (sh põhivõla 24 000 eurot (22 000 eurot + maakohtu otsuse tegemise ajaks lisaks sissenõutavaks muutunud 2000 eurot) ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 779 eurot 76 senti). Samuti mõistis maakohus kostjalt välja viivise alates
5.augustist 2016 kuni põhinõude täitmiseni ja viivise 2000 euro suuruselt põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27. augustist 2016 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hüvitatavate menetluskulude suuruseks 6462 eurot 40 senti ja mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja, märkides, et väljamõistetud menetluskuludelt peab kostja tasuma kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt avaldas hageja 26. augustil 2015 soovi astuda kostja juhatusest tagasi, väljendades ühtlasi ka soovi lõpetada temaga sõlmitud teenistusleping. Ei ole tõendatud, et teenistuslepingu või selle p 6.5, mis sisaldas konkurentsipiirangut, oleks öelnud üles kostja. Üksnes asjaolust, et hagejat kahtlustati korduvas altkäemaksu võtmises ja rahapesus, ning sellest, et see võib kostja huve kahjustada, ei saa järeldada, et teenistuslepingu ütles üles kostja. On tuvastatud, et teenistuslepingu p-s 6.5 leppisid pooled kokku, et hageja kohustus 12 kuu jooksul lepingu lõppemisest kostjaga mitte konkureerima. Selle kohustuse täitmise eest pidi kostja maksma hagejale iga kuu hüvitist 25% juhatuse liikme tasust. Kuna teenistuslepingu p 3.1 kohaselt oli juhatuse liikme tasu 8000 eurot kuus, pidi kostja tasuma hagejale 12 kuu jooksul arvates lepingu lõppemisest hüvitist 2000 eurot kuus.
2(7)
2-16-11889 Lepingu p-s 7.1 on pooled kokku leppinud, et kui kostja lõpetab lepingu mõjuva põhjuseta, peab ta maksma hagejale kolme kuu tasu suurust hüvitist. Kuna teenistusleping lõpetati hageja tahteavalduse alusel, siis ei kohaldu poolte suhetele teenistuslepingu p 7.2, sest see säte reguleerib hüvitise maksmata jätmise õigust vaid juhul, kui teenistusleping lõpetatakse kostja algatusel. Ebamõistlik oleks eeldada, et pooled soovisid lepingu sõlmimisel kokku leppida, et kui juhatuse liikmega lõpetatakse leping kohustuste rikkumise tõttu, võib ta minna tööle konkurendi juurde. Ekslik ja poolte kokkuleppega vastuolus on kostja seisukoht, et hüvitise nõudeõiguse välistab see, et hageja teenimisvõimalused olid vahi all oleku ajal välistatud või et hiljem ei oleks ükski teine kostjaga samas valdkonnas tegutsev tööandja nagunii soovinud hagejat tööle võtta. Kostja väidetel, et hageja ei oleks vahi all olles saanudki konkurentsikeeldu rikkuda, ei ole tähtsust, sest teenistuslepingu kohaselt ei võinudki ta seda teha. Kostja arvates ei ole hageja esitanud nõuet mõistliku aja jooksul ja on sellega rikkunud hea usu põhimõtet, mistõttu tuleb hageja nõue lugeda lõppenuks. Nõude esitamine kaheksa kuud pärast selle sissenõutavaks muutumist ei saa võlgnikule jätta muljet, et nõuet ei esitatagi. Nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ja kaheksa kuud ei ole nõude esitamiseks ebamõistlikult pikk aeg. Kuna kostja ei ole täitnud teenistuslepingu p-s 6.5 kokkulepitud kohustust, tuleb sissenõutavaks muutunud 12 kuu hüvitis ehk 24 000 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Põhjendatud on ka hageja viivisenõue. See ei ole hea usu põhimõtte vastane, sest hageja ei jätnud kostjale muljet, et ta ei kavatse konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist nõuda.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2067 euro 50 sendi suuruse menetluskulu ning viivise menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
7.Riigikohus tühistas 7. märtsi 2018. a otsusega nr 2-16-11889/42 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel esmalt jälgitavalt tuvastama, millisel õiguslikul alusel lõppes hageja ametisuhe kostjaga ja millised olid teenistuslepingu lõpetamisega seotud asjaolud, mh millisel alusel teenistusleping lõppes. Seejärel tuli teha kindlaks, kas teenistuslepingus sisaldunud konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib või on see lõppenud. Riigikohus märkis, et kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et teenistuslepingu ütles üles hageja ja konkurentsipiirangu kokkulepe jäi kehtima ning seda ei öelnud üles ka kostja, siis võib konkurentsipiirangu eest tasu ettenägeva lepingupunkti 6.5 kohaldamine olla hea usu põhimõtte 3(7)
2-16-11889 vastane, kui kostja tõendab, et hageja rikkus oluliselt oma kohustusi. Lisaks tuli asja uuel läbivaatamisel hinnata kostja vastuväidet, et hüvitise maksmise kohustuse välistas teenistuslepingu p 7.2, mille kohaselt ei pea kostja maksma hagejale konkurentsipiirangu hüvitist, kui leping lõpetatakse kostja algatusel. Kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel jõudma järeldusele, et lepingu p 7.2 kohaldub ka konkurentsikeelu järgimise eest makstavale hüvitisele, tuli tuvastada, kas lepingu p 7.2 kohaldamise eeldused on täidetud. Lisaks tuli asja uuel läbivaatamisel hinnata seda, kas hageja õigus panna oma nõue maksma, on kooskõlas hea usu põhimõttega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja märkis otsuses, et hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et nii hageja ametisuhe kostja juhatuse liikmena kui ka hageja ja kostja vahel sõlmitud teenistusleping lõppesid 26. augustil 2015 poolte kokkuleppega (VÕS § 186 p 4). Samuti tuvastas ringkonnakohus, et poolte vahel jäi ka pärast ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemist kehtima konkurentsipiirangu kokkulepe. Samas leidis ringkonnakohus, et hageja nõude maksmapaneku välistab see, et nõude maksmapanek on vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja nõude maksmapanek ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, kuna ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemise põhjuseks oli hageja kinnipidamine kahtlustusega, et ta on kostja juhatuse liikmena pannud toime ametialaseid kuritegusid, ning kuna hageja kinnipidamine leidis laialdast meediakajastust mh seetõttu, et hageja vahistati põhjusel, et osa etteheidetavatest tegudest oli seotud kostja kui riigile kuuluva äriühingu tegevusega uute praamlaevade tellimisel. Samuti on nõude maksmapanek vastuolus hea usu põhimõttega seetõttu, et hageja vahistati ja ta viibis vahi all kuni 5. jaanuarini 2016 ning vahi all viibimise ajal ei oleks ta nagunii saanud töötada. Selles erakordses ja praegusele vaidlusele omases faktilises olukorras ei ole õiglane panna kostjale konkurentsikeelu hüvitise maksmise kohustust ainult seetõttu, et 27. augustil 2015 jäeti tähelepanuta vajadus lõpetada selge tahteavaldusega teenistuslepingus sisalduv konkurentsipiirangu kokkulepe. Eeltoodud järeldus ei riku hageja suhtes süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest kohus ei eelda hageja süüdimõistmist kõigis tegudes, mida talle ette heidetakse. Õiglane ei oleks see, kui konkurentsipiirangu kokkuleppe nõude välistaks üksnes süüdimõistev kohtuotsus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei tuginenud ringkonnakohus hea usu põhimõtte kohaldamisel ühelegi tõendile ja kohtu siseveendumuse kujunemine pole jälgitav. Otsuse järeldused ei tulene objektiivsetest asjaoludest, vaid ajakirjanduses kajastatud tõendamata väidetest ja ringkonnakohtu oletustest. Ringkonnakohus leidis omal algatusel, et konkurentsipiirangu 4(7)
2-16-11889 kokkuleppe lõpetamise vajadus jäi kostjal kogemata tähelepanuta. Kostja ei ole sellist väidet menetluses esitanud. Seega rikkus ringkonnakohus menetluse võistlevuse ja dispositiivsuse põhimõtet. Ringkonnakohus ei põhjendanud, milles seisnevad erakordsed asjaolud, mis praegusel juhul tingivad hea usu põhimõtte kohaldamise. Hea usu põhimõtte kohaldamine pole praegusel juhul võimalik, kuna selliseid asjaolusid, mis õigustaksid selle kohaldamist, ei esine. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas saab kriminaalmenetluse algatamise fakt välistada hageja nõude maksmapandavuse tulenevalt hea usu põhimõttest. Kahtlustuse esitamine isikule ega ka tema kohtu alla andmine ei ole selleks piisav. Selline järeldus on vastuolus süütuse presumptsiooniga. Põhiseaduse § 22 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 1 kohaselt ei või kedagi pidada kuriteos süüdiolevaks enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ajakirjanduses avaldatud arvamused ei võimalda hea usu põhimõtet kohaldada. Samuti ei saa hea usu põhimõtte kohaldamist õigustada hageja vahi all viibimine. Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja oleks oma kohustusi rikkunud, sh tekitanud hagejale väidetavat mainekahju. Lisaks ei leppinud pooled teenistuslepingus kokku, et konkurentsipiirangu järgimise eest saab hageja hüvitist vaid siis, kui tal on tegelik võimalus seda rikkuda. Konkurentsipiirangu täitmise kohustuse selline tõlgendus ei oleks kooskõlas seaduse mõttega. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline kuna otsuse p-s 31 leiab kohus, et ajal, mil oli teada hageja kinnipidamine, ei saanud veel olla teada kinnipidamise pikkus ega kohaldatavad tõkendid. Otsuse p-s 38 leiab ringkonnakohus samade asjaolude alusel aga, et kuna hageja viibis vahi all, on nõude maksmapanek vastuolus hea usu põhimõttega.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
12.Ringkonnakohus tuvastas asja uuel läbivaatamisel, et nii hageja ametisuhe kostja juhatuse liikmena kui ka hageja ja kostja vahel sõlmitud teenistusleping lõppesid 26. augustil 2015 poolte kokkuleppega (VÕS § 186 p 4). Samuti tuvastas ringkonnakohus, et poolte vahel jäi ka pärast ametisuhte ja teenistuslepingu lõppemist kehtima konkurentsipiirangu kokkulepe. Eeltoodu tuvastamisel järgis ringkonnakohus Riigikohtu juhiseid ega rikkunud menetlusõiguse norme.
13.Küll aga ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega, mille kohaselt on hageja nõude maksmapanek tuvastatud asjaoludel vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohtu seisukoha järgi on sellisteks asjaoludeks: hageja peeti kinni kahtlustusega, et ta on kostja juhatuse liikmena pannud toime ametialaseid kuritegusid; eelnimetatud kahtlustus põhjustas hageja ja kostja vahelise ametisuhte ning teenistuslepingu lõppemise;
5(7)
2-16-11889 hageja kinnipidamine leidis laialdast meediakajastust mh seetõttu, et hageja vahistati põhjusel, et osa etteheidetavatest tegudest oli seotud kostja kui riigile kuuluva äriühingu tegevusega uute praamlaevade tellimisel; hageja võeti vahi alla 26. augustil 2015 ja ta viibis vahi all kuni 5. jaanuarini 2016 ning vahi all viibimise ajal ei oleks ta nagunii saanud töötada ega kostjale konkurentsi osutada. Kolleegium leiab, et eeltoodud asjaolud ei anna alust pidada hageja nõude maksmapanekut hea usu põhimõtte vastaseks.
14.Hea usu põhimõtte vastaseks saanuks hageja nõuet pidada nt olukorras, kus hageja oleks oluliselt rikkunud oma ametikohustusi, millest tulenevalt ei oleks kostjalt saanud konkurentsikeelu hüvitise maksmist oodata. See aga ei tähenda, et praegustel asjaoludel oleks pidanud olema tõendatud, et hageja pani kostja juhatuse liikmena toime kuriteo. Selleks, et pidada hageja nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, ei ole piisav, kui kohus tuvastab, et vaatamata sellele, et hageja teenistusleping lõppes poolte kokkuleppel, oli lepingu lõppemise põhjuseks hageja kinnipidamine kahtlustusega, et ta on kostja juhatuse liikmena pannud toime ametialaseid kuritegusid. Kahtlustuse esitamine hagejale, kostja tunnistamine kannatanuks selles kriminaalmenetluses ega hageja vahi all viibimine ei ole asjaolud, mis näitaksid, et hageja on oma ametikohustusi tahtlikult rikkunud, vaid üksnes seda, et hageja suhtes toimub kriminaalmenetlus.
15.Ringkonnakohus pidas hageja nõude maksmapanekut hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ka põhjusel et hageja kinnipidamine leidis laialdast meediakajastust mh seetõttu, et hageja vahistati põhjusel, et osa etteheidetavatest tegudest oli seotud kostja kui riigile kuuluva äriühingu tegevusega uute praamlaevade tellimisel. Kolleegiumi arvates ei anna ka eelnimetatud asjaolu põhjust pidada hageja nõude maksmapanekut hea usu põhimõtte vastaseks. Ka see asjaolu on seotud hageja vahi alla võtmisega kahtlusega, et ta võib olla pannud toime kuritegusid. Kuid üksnes isiku vahi alla võtmine kahtlusega, et ta võib olla pannud toime kuritegusid, ei anna alust pidada tõendatuks isiku ametikohustuste rikkumist. Samuti ei ole hageja kui avalikkuse tähelepanu all oleva riigile kuuluva äriühingu juhatuse liikme vahistamise kajastamine meedias asjaolu, mis tõendaks hageja kohustuste tahtlikku rikkumist või millest saaks sellist rikkumist eeldada. Ka seda, et vahi all oleku ajal ei oleks hageja nagunii saanud kostjale konkurentsi osutada, ei saa kolleegiumi arvates pidada asjaoluks, mis välistaks nõude maksmapaneku vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
16.Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades uuesti hinnata, kas kostja on esile toonud asjaolusid, mille tõttu võiks jätta hageja nõude rahuldamata hea usu põhimõtte vastasuse tõttu. Kui kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud, siis tuleb hagi rahuldada. Kui kostja on sellised asjaolud esile toonud, siis tuleb hinnata nende tõendatust ja asjaolude tõendatuse korral jätta hagi rahuldamata. Kolleegium märgib, et kuna ringkonnakohus tuvastas, et teenistusleping lõppes poolte kokkuleppel, siis ei ole oluline see, kas hageja rikkus oma kohustusi oluliselt teenistuslepingu p 7.2 mõttes.
17.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
6(7)
2-16-11889
18.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Peeter Jerofejev
Jaak Luik
Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.