Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull
Kohtuasi
Alexander Orlovi hagi Aktsiaseltsi SAKU AB vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi SAKU AB kassatsioonkaebus Alexander Orlovi vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 346 eurot 48 senti Vastukassatsioonkaebuse hind 1067 eurot 90 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Alexander Orlov, esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Kostja Aktsiaselts SAKU AB, esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
Asja läbivaatamise kuupäev
4. märts 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057.
2.Tühistada tsiviilasjas nr 2-17-6057 Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2018. a otsuse resolutsioon ja õiguslikud põhjendused osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja jaotas menetluskulud. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Teha tsiviilasjas nr 2-17-6057 tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja kanda.
4.Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:
4.1.Jätta rahuldamata Alexander Orlovi hagi Aktsiaseltsi SAKU AB vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks.
2-17-6057
4.2.Lugeda tööleping lõppenuks alates 21. märtsist 2018 Aktsiaseltsi SAKU AB erakorralise ülesütlemisega.
4.3.Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud Alexander Orlovi kanda.
5.Rahuldada Aktsiaseltsi SAKU AB kassatsioonkaebus ning tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
6.Jätta rahuldamata Alexander Orlovi vastukassatsioonkaebus ning arvata vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alexander Orlov (hageja) esitas 17. märtsil 2017 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi SAKU AB (kostja) vastu. Hagi ja täpsustatud nõude järgi palus hageja tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lõpetada töölepingu alates 17. märtsist 2017 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2393 eurot 97 senti. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 26. aprillil 2016 kostja juures tööle autojuhina tähtajatu töölepingu alusel. 20. märtsil 2017 ütles kostja hagejale töölepingu erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 järgi. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda, mistõttu on ülesütlemine tühine. Hageja ei olnud 17. märtsil 2017 katkestanud tööpäeva alkoholijoobe tõttu. Hageja ei ole töökohal kordagi alkoholijoobes olnud. Hageja vajab oma haiguse tõttu tavapärasest rohkem puhkust ning kuigi kostja teab, et hageja töövõime on vähenenud, ei võimalda ta hagejale isegi seadusega ettenähtud puhkepause. 17. märtsil 2017 tööreisilt Eestisse jõudmisele eelnenud laevareisil ei saanud hageja magada. Laevasõit on autojuhile samaväärne maanteesõiduga.
17.märtsil 2017 oli hagejal piisavalt aega oma tööülesannete tähtaegseks täitmiseks, kuid kostja kõrvaldas ta põhjuseta autoroolist. Hageja tagastas 20. märtsil 2017 kostjale tööriided ja telefoni, ülesütlemisavalduse sai ta kätte ja allkirjastas 21. märtsil 2017. Kostjal ei olnud õigust öelda töölepingut üles tagasiulatuvalt. Kostja peab maksma hagejale hüvitisena vähemalt hageja kolme kuu keskmise töötasu (3 × 797,99), sest kostja käitumine tekitas hagejale moraalseid kannatusi ja kahjustas tema usku tulevastesse tööandjatesse.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal oli õigus öelda hagejale tööleping erakorraliselt üles, kuna hageja viibis 17. märtsil 2017 tööl alkoholijoobes, seades sellega ohtu nii enda kui ka teiste isikute turvalisuse ja kostja vara säilimise. 17. märtsil 2017 pidi hageja jõudma enne kl 17.00 kauba laadimiseks Tallinnasse. Kui hageja oli jõudnud veokiga Pärnusse, peatas ta auto järjekordseks puhkepausiks, mistõttu tekkis kostjal kahtlus, et veok ei jõua õigeks ajaks Tallinna. Kostja helistas politseisse ja palus kontrollida, kas hageja on tarvitanud alkoholi, ning saatis hagejat kontrollima ka tunnistaja. Tunnistaja kohale jõudes oli autokabiinis alkoholilõhn, hageja magas ega ärganud vaatamata äratamisele ning tunnistaja võttis autovõtmed hoiule. Hageja magas autos alkoholijoobe, mitte oma diagnoosi tõttu. Hageja ühe kuu keskmine töötasu on 471 eurot 46 senti. Kuigi kostja esitas ülesütlemisavalduse hagejale tagantjärele, allkirjastas hageja selle. Hageja ei ole tuginenud sellele, et tööleping lõpetati tagantjärele.
3.Harju Maakohus rahuldas 6. aprilli 2018. a otsusega hagi, tuvastades töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ning lõpetades töölepingu töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel alates
17.märtsist 2017 ja mõistes kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja hüvitise 1414 eurot 2(11)
2-17-6057 38 senti. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistes temalt välja hageja menetluskulud 1190 eurot 80 senti. Maakohtu otsuse kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles, kuna hageja viibis tööl alkoholijoobes. Tõenditest ei nähtu, et kostja hoiatas hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist kooskõlas TLS § 88 lg-ga 3. Tunnistaja ütluste kohaselt oli 17. märtsil 2017 hageja auto kabiinis pigem jääknähtude kui alkoholilõhn. Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletuse kohaselt hageja magas sõidukis. Hageja alkoholijoovet ei kontrollitud, aga tal olid alkoholi tarvitamise jääknähud ja ta ei olnud võimeline sõitma. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ei süüdistatud teda selles, et ta oli alkoholijoobes, ning alkomeetrit talle ei pakutud. Ei ole tõendatud, et hageja oli tööl sõidukiroolis alkoholijoobes või jääknähtudega ja politsei tuvastas hagejal alkoholijoobe (korrakaitseseaduse (KorS) § 37 lg 1 p 1 ja § 38 lg 1). Asjaolu, et häirekeskust teavitati joobekahtlusega juhist, ei tõenda, et hageja oli sõidukiroolis alkoholijoobes. Seega ei olnud töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel põhjendatud ning töölepingu ülesütlemine alates 17. märtsist 2017 on tühine. Tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates 17. märtsist 2017. Kuivõrd töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja hüvitis TLS § 109 lg 1 järgi. Hageja keskmise töötasu kindlakstegemisel tuleb lähtuda kostja arvutusest, mille kohaselt oli hageja töötasu 471 eurot 46 senti kuus. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 1414 eurot 38 senti. Hüvitise suurus on töölepingu lõpetamise kõiki asjaolusid arvestades mõistlik.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis valesti, et töölepingut ei olnud alust erakorraliselt üles öelda. Riigikohus on
7.juunil 2011 haldusasjas nr 3-3-1-45-11 tehtud otsuses leidnud, et joobeseisundi tuvastamiseks ei ole pädevad üksnes politseiametnikud ja joobeseisundi tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütlusi, eksperdi arvamust. Tunnistaja ütluste ja kostja seadusliku esindaja seletusega on tõendatud, et hageja oli töö ajal joobes. Maakohus eksis TLS § 88 lg 3 rakendamisel ega saanud lõpetada töölepingut TLS § 107 lg 2 alusel. Kostja hoiatas suuliselt hagejat tööl alkoholijoobes oleku tõttu esimest korda septembris 2016. Kuna hageja töötas veokijuhina, pidi ta mõistma, et veokit juhtides on alkoholi tarvitamine välistatud. Rikkumise raskust arvestades ei olnud kostjal kohustust hagejat hoiatada. Juhul kui töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, eksis maakohus TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise suuruse määramisel, sest väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult suur. Maakohus ei põhjendanud, miks kostjalt tuleb välja mõista just hageja kolme keskmise kuutasu suurune hüvitis. Kuna töösuhe oli kestnud lühikest aega, hageja jättis autos magades kostja vara järelevalveta, kostja pidi hageja rikkumise tõttu palkama auto Pärnust Tallinnasse toomiseks asendusjuhi ning hageja oli juba ise öelnud töölepingu 10. märtsi 2017. a avaldusega üles, on hüvitis ebaõiglaselt suur. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-s 1 sätestatut arvestades oleks saanud välja mõista hüvitise üksnes ajavahemiku 18. märts kuni 21. märts 2017. a eest. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes hageja nõutud 2393 euro 97 sendi suuruse hüvitise asemel välja 1414 eurot 38 senti, on menetluskulud jäetud valesti ainult kostja kanda. Lisaks ei pea kostja hüvitama hagejale kohtuväliselt kantud 100 euro suurust kulu. 3(11)
2-17-6057
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. oktoobri 2018. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 346 eurot 48 senti ületav hüvitis, ning muutis otsust osas, millega tööleping lõpetati alates 17. märtsist 2017, lõpetades töölepingu alates 21. märtsist 2017. Kostjalt hageja kasuks välja mõistmata jäänud hüvitise osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis selles osas otsuse põhjendusi. Mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud jäid poolte endi kanda, mistõttu jättis ringkonnakohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines hageja eelkõige järgmistele asjaoludele: 17. märtsil 2017 naasis hageja töölähetusest Hollandist; kostja ei olnud võimaldanud hagejale seaduses ettenähtud puhkepause; hageja töövõime on 40% ulatuses vähenenud üldhaigestumise tõttu ja hageja vajab rohkem puhkust kui tavaline terve mees; laevasõit on sisult ja mõjult autojuhile samaväärne maanteesõiduga; Pärnusse jõudes võttis hageja puhkepausi, kuna oli olnud mitu tundi roolis, ning teavitas sellest ka kostjat; kostja esindaja saabus hageja puhkepausi katkestamiseks Pärnusse; hageja sai kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kätte 21. märtsil 2017; ülesütlemisavalduses ei ole ülesütlemist põhjendatud; hageja ei ole viibinud tööl alkoholijoobes ega tekitanud kostjale sellega kahju. Kostja tugines vastuväidetes eelkõige järgmistele asjaoludele: 17. märtsil 2017 pidi hageja juhitud veok jõudma Tallinnasse, et Venemaale saadetav kaup jõutaks laadida enne kella 17.00; kuna hageja sõidu aeg läks pikaks, tekkis kostjal kahtlus, et veok ei jõua õigeks ajaks kohale; kostja saatis olukorda kontrollima tunnistaja, paludes joobekahtluse korral võtta hagejalt ära sõiduki võtmed ja viia need veoki margiesindusse; tunnistaja tundis sõiduki kabiinis alkoholilõhna, püüdis hagejat tulutult äratada ja võttis ära sõiduki võtmed; hageja ohustas kostja vara ja kauba säilimist, kuna sõiduki süütelukust oli võimalik ilma hageja teadmata eemaldada sõiduki kasutamist võimaldavad võtmed; kostja helistas politseisse ja palus kontrollida hageja alkoholijoovet; kostja teadis hagejale psoriaasi tõttu määratud töövõimekaotuse ulatusest; hageja oli varem olnud tööl alkoholijoobes. Apellatsioonimenetluses ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 26. aprillil 2016 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle autojuhina; kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu alates 17. märtsist 2017; kostja ei olnud hagejat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist kirjalikult hoiatanud; hageja võimalikku joovet 17. märtsil 2017 alkomeetriga ei kontrollitud; hageja keskmine töötasu oli 471 eurot 46 senti kuus.
4(11)
2-17-6057 Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole tühine põhjusel, et avaldusest ei selgunud ülesütlemise põhjus. Kostja avaldusest on aru saada, mis põhjusel ta soovis töölepingu erakorraliselt lõpetada, ning ta on seda põhjendanud ka kohtumenetluses. Ülesütlemine on tühine, sest see tehti tagasiulatuvalt. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et tööleping lõpetati ülesütlemisavalduse kohaselt alates 17. märtsist 2017 ja hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 21. märtsil 2017. VÕS-ist ja TLS-ist ei tulene võimalust öelda lepingut üles tagasiulatuvalt. Seega sai ülesütlemine, juhul kui kostja võis töölepingu üles öelda ilma hoiatamata, muutuda kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimene lause). Kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine ja kostja sai töölepingu üles öelda alates 21. märtsist 2017, mil avaldus jõudis hagejani. Seda ei väära kostja väide, et hageja allkirjastas ülesütlemisavalduse tagantjärele. Kuigi hageja ei ole ülesütlemise tühisusele nimetatud põhjusel tuginenud, kontrollib kohus ülesütlemise tühisust omal algatusel. Hageja on nimetatud asjaolu oma menetlusdokumendis esile toonud. Põhjendatud ei ole kostja maakohtu menetluses väljendatud seisukoht, et kuna hageja ei ole sellist nõuet esitanud, ei mõjuta selle asjaolu tuvastamine hagi lahendamist. Kuna hageja on taotlenud töölepingu lõpetamist alates 17. märtsist 2017, kuid sel viisil ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada, tuleb tööleping TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates 21. märtsist 2017. Kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võib mh olla oluline, kas hageja pani toime teo, mis andis kostjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles. Hageja rikkus 17. märtsil 2017 töölepingut oluliselt, mistõttu võis kostja öelda töölepingu üles hagejat enne hoiatamata. Maakohus eksis KorS § 37 lg 1 p 1 ja § 38 kohaldamisel, sest see seadus ei reguleeri eraisikutevahelisi vaidlusi. Töövaidluse läbivaatamisel võib isiku viibimist sõidukiroolis alkoholijoobes või alkoholi tarbimise jääknähtudega tuvastada mh tunnistajate ütluste või poole seadusliku esindaja vande all antud ütlustega. Seetõttu jättis maakohus need tõendid põhjendamatult hindamata. Tõendid kogumis viitavad sellele, et hageja magas 17. märtsil 2017 tööl olles alkoholi tarvitamise tõttu. Põhjendamata ja tõendamata on hageja väide, et kostja ei võimaldanud talle seaduses ettenähtud puhkepause. Kostja esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et 2016. a-l hoiatati hagejat joobes juhtimise eest. Kostja ei ole aga tõendanud, et ta hoiatas hagejat kooskõlas TLS § 88 lg-ga 3 alkoholi tarbimise või juhtimisõigusest ilmajäämise pärast ning selgitas, et sellise olukorra kordumisel töösuhe lõpetatakse. Samas on veoki juhtimine joobes või alkoholi jääknähtudega eriliselt raske rikkumine, mille tõttu töölepingu ülesütlemisele ei pea eelnema töötaja hoiatamist. Tegemist on rikkumisega, millega võivad kaasneda rasked tagajärjed kõigile liikluses osalejatele, samuti tööandja ning kolmandate isikute varale ja tööandja mainele. Arvestades hageja varasemaid alkoholiprobleeme, andis tema rikkumine kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et ta paneb samasuguseid rikkumisi toime ka edaspidi. Lisaks on põhjendatud kostja väited, et hageja jättis kostja vara ja kauba järelevalveta. TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise määramisel tuleb arvestada järgmisi asjaolusid ja mõlema poole huve: hageja ja kostja töösuhe kestis alla ühe aasta, hageja rikkus 17. märtsil 2017 oluliselt töölepingut, mille eest võiks töölepingu üles öelda ilma eelneva hoiatuseta, hageja kõrvaldati
17.märtsil 2017 tööülesannete täitmiselt ja tema töö viis lõpuni teine töötaja, järgneval kahel puhkepäeval ja esmaspäeval ei rakendatud hagejat tööle, ülesütlemisavaldus anti hagejale teisipäeval, mistõttu eksis kostja kahe tööpäeva pikkuse ajavahemikuga töölepingu ülesütlemisel, hageja ei ole eitanud kostja apellatsioonkaebuses väidetut, et hageja oli esitanud 10. märtsil 2017 töölepingu ülesütlemise avalduse. Eeltoodut arvestades on õiglane mõista hagejale välja hüvitis 5(11)
2-17-6057 ajavahemiku 20. märts kuni 10. aprill 2017 eest. Kuigi tööleping lõpetatakse alates 21. märtsist 2017, tuleb hüvitise väljamõistmisel lähtuda 20. märtsist 2017, mida on apellatsioonkaebuses leidnud ka kostja. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ järgi tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 16 tööpäeva tasu suurune hüvitis 346 eurot 48 senti (20,50 × 10 + 23,58 × 6).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista temalt välja maakohtus kantud menetluskulu 1256 eurot 25 senti, ringkonnakohtus kantud menetluskulu 1320 eurot ning kassatsiooniastmes kantud menetluskulu 2101 eurot (kõik ilma käibemaksuta) ja viivis. Ringkonnakohus ületas nõude piire ja tegi üllatusliku otsuse, sest hageja ei vaidlustanud ülesütlemist põhjusel, et see on tehtud tagasiulatuvalt. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kohus kontrollib ülesütlemise tühisuse aluseid omal algatusel. Vale ja vastuolus TLS § 107 lg-s 2 sätestatuga on järeldus, et tööleping tuleb lõpetada alates
21.märtsist 2017. Hagiavaldusest ja ringkonnakohtu otsuse kirjeldavast osast nähtub, et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 20. märtsil 2017. Ringkonnakohus eksis ka TLS § 109 lg 1 alusel kaalutlusotsuse tegemisel. Kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis on liiga suur, sest asjaolud andsid aluse jätta hüvitis välja mõistmata eelkõige seetõttu, et hageja väga raske rikkumise tõttu ei eeldanud ülesütlemine hoiatamist. Hüvitise aluseks oleva ajavahemiku (20. märts kuni 10. aprill) määramine on ebaselge, põhjendamata, liiga pikk ja kostja jaoks ebaõiglane. Ringkonnakohus ei arvestanud hüvitise väljamõistmisel, et alates
10.aprillist 2017 oleks hageja töölt nagunii lahkunud, sest ta oli esitanud 10. märtsil 2017 ülesütlemisavalduse (VÕS § 127 lg 1).
8.Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse, kuid täpsustada, et tööleping lõpetatakse alates 21. märtsist 2017. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda, mõistes temalt hageja kasuks välja hageja maakohtus kantud menetluskulu 1190 eurot 80 senti, apellatsiooniastme menetluskulu 480 eurot ning kassatsiooniastme menetluskulu 2025 eurot ja viivis. Ringkonnakohus leidis valesti, et ülesütlemisavaldus vastab TLS § 95 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Samuti tuvastas ringkonnakohus valesti asjaolud, mis võinuks anda aluse usalduse kaotuse tõttu tööleping üles öelda. Jääknähtude lõhnale sarnane lõhn või isegi alkoholi tarbimise jääknähud ei ole alati sõiduki juhtimist keelav seisund. Ka muud kostja väidetud ja tunnistaja ütlustest nähtuvad asjaolud ei kinnita hageja rikkumist ja on asjakohatud. Kuna kostja ei põhjendanud ülesütlemist, põhjustas ta kohtuvaidluse ja seda tuleb arvestada TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel. Ringkonnakohus arvestas hüvitise väljamõistmisel alusetult asjaoluga, et hageja oli töölepingu juba ise alates 10. aprillist 2017 üles öelnud. Pooled ei ole sellele maakohtus tuginenud.
9.Pooled vaidlevad teineteise kaebusele vastu ning paluvad jätta kaebuse ja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata. 6(11)
2-17-6057
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja õiguslikud põhjendused materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistad ka menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud ulatuses jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. TsMS § 692 lg 5 alusel tühistab kolleegium ka maakohtu otsuse. Lähtudes tuvastatud asjaoludest, mida pooled ei ole vaidlustanud ja millises osas ei ole ringkonnakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, teeb kolleegium ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kõigi kohtuastmete menetluskulud jäävad hageja kanda. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja hageja vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kooskõlas TsMS § 689 lg-s 21 sätestatuga esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Esmalt selgitab kolleegium vaidluse eset ja esitab kohtute seisukohad (I). Seejärel kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendatust töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse (II), töölepingu lõpetamise aja (III) ja kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise osas (IV). Lõpuks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I
11.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle: hageja ütles kostjaga sõlmitud töölepingu 10. märtsi 2017. a avaldusega korraliselt üles, teatades ülesütlemisest kostjale 30 kalendripäeva ette; kostja ütles töölepingu hagejale alates 17. märtsist 2017 erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, kuna hageja viibis 17. märtsil 2017 tööl sõidukiroolis alkoholijoobes või jääknähtudega; hageja sai kostja ülesütlemisavalduse kätte. Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv. Samuti vaidlevad pooled selle üle, mis ajast tuleb tööleping lõpetada ja kui suurt hüvitist peab kostja hagejale maksma, kui töölepingu ülesütlemine on tühine.
12.Hageja palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine järgmistel põhjustel: kostja ei põhjendanud ülesütlemist (TLS § 95 lg 2); kostja ütles töölepingu üles tagasiulatuvalt (VÕS § 195 lg 2 ning TLS § 1 ja § 104 lg 1); kostjal ei olnud töölepingu ülesütlemiseks seadusest tulenevat alust (TLS § 88 lg 1 p 5 ja § 104 lg 1); kostja ei olnud hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatanud (TLS § 88 lg 3 ja § 104 lg 1). Hageja palus lõpetada töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 17. märtsist 2017 ja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise.
13.Maakohtu otsuse kohaselt nähtub kostja erakorralise ülesütlemise avaldusest, et kostja ütles töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 5 (usalduse kaotus) alusel 17. märtsil 2017. Maakohus leidis, et ülesütlemine on tühine, kuna kostja ei tõendanud, et ülesütlemiseks oli TLS § 88 lg 1 p-st 5 tulenev alus, st hageja oli tööl sõidukiroolis alkoholijoobes või jääknähtudega. Maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg-le 2 viidates alates 17. märtsist 2017 ja mõistis TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise 1414 eurot 38 senti. 7(11)
2-17-6057 Ringkonnakohus leidis, et ülesütlemisavaldus vastab TLS § 95 lg-s 2 sätestatule, sest kostja on ülesütlemist põhjendanud. Samas leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et kostjal oli õigus öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ilma hagejat enne hoiatamata (TLS § 88 lg 3 teine lause), kuna hageja magas 17. märtsil 2017 tööl olles alkoholi tarbimise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoha järgi on töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine, kuna hageja sai kostja avalduse, millega öeldi tööleping üles alates 17. märtsist 2017, kätte alles 21. märtsil 2017, st kostja ütles töölepingu üles tagasiulatuvalt. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada alates 21. märtsist 2017, mil hageja sai ülesütlemisavalduse kätte. Arvestades asjaoluga, et poolte töösuhe oleks lõppenud hageja korralise ülesütlemisega alates 10. aprillist 2017, mõistis ringkonnakohus TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja 16 tööpäeva töötasu ajavahemiku eest 20. märts kuni 10. aprill 2017. II
14.Hageja arvates leidis ringkonnakohus valesti, et kostja on ülesütlemist põhjendanud TLS § 95 lg 2 järgi ja kostjal oli õigus öelda tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kostja põhjendas töölepingu erakorralist ülesütlemist kooskõlas TLS § 95 lg-s 2 sätestatuga. Lisaks tuvastas ringkonnakohus asjaolud, mis andsid kostjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel, sh nii selle, et hageja magas tööajal veokis alkoholijoobe või jääknähtude tõttu, kui ka selle, et hageja jättis kostja vara ja kauba järelevalveta. Kolleegium lähtub kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistest asjaoludest, kuna ringkonnakohus ei ole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Hageja vastukassatsioonkaebus ei anna alust asuda sellest erinevale seisukohale. Kolleegium jagab ringkonnakohtu järeldust, et töövaidluse lahendamisel võib töötaja alkoholijoovet või selle jääknähtusid tuvastada kõigi tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega (TsMS § 229) ning et hageja rikkumised andsid kostjale õiguse öelda tööleping üles usalduse kaotuse tõttu (TLS § 88 lg 1 p 5).
15.Kostja seisukoha järgi leidis ringkonnakohus ekslikult ning nõude piire ületades ja üllatuslikult, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, kuna kostja ütles töölepingu üles tagasiulatuvalt.
15.1.Ekslik on kostja väide, et hageja ei vaidlustanud töölepingu ülesütlemist mh põhjusel, et see on tehtud tagasiulatuvalt. Ringkonnakohus ei ole otsuses küll täpsustanud, millises menetlusdokumendis hageja seda väitis, kuid oma viimases seisukohas on hageja avaldanud mh seda, et kostjal ei olnud õigust öelda töölepingut üles tagasiulatuvalt (I kd, tl 126 pöördel). Seega ei ületanud ringkonnakohus töölepingu tagasiulatuvat ülesütlemist kontrollides haginõude piire ega saanud teha üllatuslikku kohtulahendit.
15.2.Kostja ütles töölepingu üles alates 17. märtsist 2017, kuid hageja sai ülesütlemisavalduse kätte alles 21. märtsil 2017. Sellest järeldas ringkonnakohus, et kostja ütles töölepingu üles tagasiulatuvalt. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Kolleegiumi varasema selgituse kohaselt ei tulene VÕS-ist ega TLS-ist, et tööandja võib töölepingu üles öelda tagasiulatuvalt. Sellest, et töölepingut saab üles öelda üksnes edasiulatuvalt, järeldas kolleegium, et tagasiulatuv ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine (nt Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ka praeguses asjas ning peab vajalikuks märkida järgmist.
8(11)
2-17-6057 Ainuüksi asjaolu, et hageja sai kostja töölepingu ülesütlemise avalduse kui tahteavalduse kätte pärast avaldusse märgitud töölepingu lõpetamise kuupäeva, ei tähenda, et tööleping oleks üles öeldud tagasiulatuvalt. TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 kohaselt muutub tahteavaldus kättesaamisega kehtivaks. Kolleegium leiab, et ülesütlemisavalduse kättesaamine mõjutab töölepingu lõppemise aega (vt käesoleva otsuse p 16), kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et ülesütlemisavaldus, mille järgi öeldakse tööleping üles alates
17.märtsist 2017, koostati pärast 17. märtsi 2017. Kuivõrd kostja ei öelnud töölepingut üles tagasiulatuvalt ja muid ülesütlemise tühisuse aluseid ei ole kohtud tuvastanud (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4), on kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine kehtiv. III
16.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et tööleping on lõppenud alates 21. märtsist 2017.
16.1.Kostja on kassatsioonkaebuses õigesti märkinud, et hagi kohaselt sai hageja ülesütlemisavalduse kätte 20. märtsil 2017 (I kd, tl 1). Samas on hageja maakohtu istungil täpsustanud, et sai avalduse kätte 21. märtsil 2017 (I kd, tl 124). Kostja ei vaielnud hageja väitele vastu ega viidanud sellele ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja andis ülesütlemisavalduse hagejale 21. märtsil 2017. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 4 sätestatuga lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatust. Kassatsioonkaebus ei anna alust asuda sellest erinevale seisukohale.
16.2.Kuna töölepingu ülesütlemine on kehtiv, ei kohaldu praeguses asjas TLS § 107 lg 2. Kolleegium leiab, et olukorras, kus TLS § 107 lg 2 ei kohaldu, st töötaja on vaidlustanud töölepingu ülesütlemise, kuid tema avaldus või hagi jääb rahuldamata, sõltub töölepingu lõppemise aeg ülesütlemisavalduse kättesaamise ja kehtivaks muutumise ajast TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 järgi. Kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine ei ole tühine ja hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 21. märtsil 2017, muutus see TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 alusel kehtivaks alates sellest ajast. Järelikult tuleb lugeda, et tööleping lõppes kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega 21. märtsil 2017. IV
17.Kuivõrd kostja ütles töölepingu kehtivalt üles ja ringkonnakohtul ei olnud õigust lõpetada töölepingut TLS § 107 lg 2 alusel, ei olnud ringkonnakohtul alust mõista kostjalt hageja kasuks välja ka TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist. Vastuseks kostja kassatsioonkaebusele ja hageja vastukassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et TLS § 109 lg 1 alusel mõistab kohus või töövaidluskomisjon tööandjalt töötajale välja töötaja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, kuid töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades võib töövaidlusorgan hüvitise suurust muuta. TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7. peatüki sätteid (vt Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.2–32.5). Kolleegiumi arvates on kohtul TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel suur kaalutlusõigus arvestamaks erinevate asjaolude ja poolte huvidega. Seetõttu võib kohus TLS § 109 lg 1 teise lause alusel hüvitise suurust määrates arvestada mh nt asjaoluga, et töötaja on juba enne tööandja erakorralist ülesütlemist töölepingu ise üles 9(11)
2-17-6057 öelnud. Olukorras, kus töötaja on töölepingu korraliselt üles öelnud ega ole enne töölepingu lõppemist andnud oma käitumisega tööandjale põhjust öelda töölepingut erakorraliselt üles, ei oleks töötajal pärast töölepingu lõppemist õigust tööandjalt töötasu ega ülesütlemisega seotud hüvitist saada. V
18.Kuivõrd ringkonnakohus on vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud tuvastanud ega ole seejuures rikkunud oluliselt menetlusnormi, on kolleegiumil võimalik teha ise uus otsus. Kuna kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv, jääb hagi rahuldamata.
19.Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada.
20.Hageja vastukassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning sellelt kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.
21.Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi ka asja menetluskulud. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
22.Hagi rahuldamise ja menetluskulude kostja kanda jätmise tõttu määras maakohus kindlaks üksnes hageja menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse mh menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Seetõttu ei määranud ka ringkonnakohus kindlaks kostja menetluskulude rahalist suurust. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde. Kuna maakohus määras kindlaks üksnes hageja menetluskulude rahalise suuruse ning ringkonnakohus jättis samuti kostjale hüvitatavad menetluskulud kindlaks määramata, ei määra kolleegium eeltoodud seisukohast lähtudes kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid. Kostjale hüvitatavad menetluskulud kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. Kolleegium peab vajalikuks juhtida maakohtu ja poolte tähelepanu sellele, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel arvestatakse mh kohtuvaidluse asjaoludega (eelkõige asja keerukuse ja mahukusega), aga ka sellega, et töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli hageja nõue (vt nt Riigikohtu 6. mai 2105. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14).
10(11)
2-17-6057
23.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon kostjale tagastada. Vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Peeter Jerofejev
Henn Jõks
Ants Kull
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.