Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kalev Saare, Tambet Tampuu ja Urmas Volens
Kohtuasi
Viktorija Azizova ja Vladimir Azizovi avaldus kohustuse puudumise tuvastamiseks ja Tallinn, Virbi tn 18 korteriühistu kohustamiseks võimaldama tutvuda dokumentidega
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viktorija Azizova ja Vladimir Azizovi määruskaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Avaldaja Viktorija Azizova Avaldaja Vladimir Azizov Puudutatud isik Tallinn, Virbi tn 18 korteriühistu, esindajad juhatuse liikmed Anatoli Porohnjuk ja Evgeny Rudenko
Asja läbivaatamise kuupäev
15. märts 2021. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324 Tallinn, Virbi tn 18 korteriühistult Viktorija Azizova ja Vladimir Azizovi kasuks 95 eurot 44 senti ületava menetluskulude hüvitise välja mõistmata jätmise ja määruskaebuse menetlemise kulude jaotamise osas. Saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Harju Maakohtu 21. detsembri 2019. a määrus on jõustunud tsiviilasja menetluse lõpetamise osas. Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2020. a määrus on jõustunud osas, millega ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu 21. detsembri 2019. a määruse muutmata, s.o millega jäeti maakohtus kantud menetluskulud Tallinn, Virbi tn 18 korteriühistu kanda.
3.Määruskaebus rahuldada.
4.Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.
2-19-10324
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viktorija Azizova ja Vladimir Azizov (avaldajad) esitasid 9. juulil 2019 Harju Maakohtule avalduse, paludes tuvastada, et neil ei ole kohustust tasuda Tallinn, Virbi tn 18 korteriühistu (puudutatud isik, korteriühistu) esitatud arvel nr 04-127 (arve) märgitud „muud summat“ 45 eurot 44 senti, ja kohustada korteriühistu juhatust võimaldama avaldajatel tutvuda korteriühistu juhatuse
28.veebruari 2019. a koosoleku protokolli originaaliga.
2.Puudutatud isik võttis 28. oktoobri 2019. a vastuses nõuded õigeks. Korteriühistu tühistas
10.oktoobril 2019 nii arve 45 euro 44 sendi osas kui ka juhatuse 28. veebruari 2019. a otsuse.
3.Avaldajad loobusid 26. novembril 2019 avaldusest, kuna puudutatud isik täitis avaldajate nõuded pärast avalduse esitamist. Avaldajad palusid jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda.
4.Puudutatud isik selgitas 29. novembri 2019. a seisukohas, et ta ei andnud oma käitumisega põhjust avalduse esitamiseks, mistõttu ei ole õiglane jätta menetluskulusid tema kanda. Ta palus jätta menetluskulud avaldajate kanda.
5.Avaldajad esitasid 8. novembril 2019 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on neil tekkinud menetluskulu 925 eurot, sh riigilõiv 125 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulu 800 eurot. Avaldajatele osutati õigusabi tunnihinnaga 80 eurot. Avaldajate esindajal kulus kliendiga kohtumiseks ja asja arutamiseks üks tund, avalduse koostamiseks ja dokumentide uurimiseks kolm tundi, täpsustuse koostamiseks pool tundi, loobumise avalduse koostamiseks kolm tundi ning vastusega tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks kaks ja pool tundi. Samuti palusid avaldajad mõista puudutatud isikult välja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.
6.Puudutatud isik esitas 29. novembril 2019 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tal tekkinud menetluskulu 300 eurot.
7.Harju Maakohus võttis 21. detsembri 2019. a määrusega avaldusest loobumise vastu, lõpetas asja menetluse ja jättis menetluskulud puudutatud isiku kanda. Maakohus mõistis puudutatud isikult solidaarselt avaldajate kasuks välja menetluskulu 490 eurot ja kohustas puudutatud isikut tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 168 lg 5 alusel jätta puudutatud isiku kanda, kuna avaldajad ei pöördunud kohtusse põhjendamatult. Avaldajad nõudsid 24. mail 2019 korteriühistult, et viimane muudaks arvet, ja esitasid 19. juunil 2019 nõudekirja, milles soovisid tutvuda juhatuse 28. veebruari 2019. a koosoleku protokolli originaaliga. Puudutatud isik tühistas arve alles 10. oktoobril 2019. Asjas esitatust ei nähtu, et avaldajatel oleks võimaldatud juhatuse koosoleku protokolli originaaliga tutvuda. Avaldajate väitel on neil tekkinud menetluskulu 925 eurot, sh riigilõiv 125 eurot ja lepingulise esindaja kulu 800 eurot. Kuna avaldajad esitasid ühes avalduses kaks hagita menetluse nõuet, tuli riigilõivuseaduse § 59 lg 5 alusel tasuda avalduselt riigilõivu 100 eurot. Avaldusest loobumise tõttu võivad avaldajad TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi taotleda poole tasutud riigilõivu tagastamist, s.o 50 eurot. Võttes arvesse asja mahtu ja vähest õiguslikku keerukust, ei saanud asjaolude väljaselgitamisele, tõendite kogumisele ja avalduse koostamisele kuluda üle kolme tunni. Põhjendatud ajakulu koos menetlustoimingutele kulunud ajaga on kokku 5,5 tundi. Avaldajatele osutati õigusabiteenust tunnihinnaga 80 eurot ilma käibemaksuta, mis ei ületa keskmist sarnase 2(6)
2-19-10324 õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodust tulenevalt on avaldajate põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku 490 eurot.
8.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus jättis menetluskulud puudutatud isiku kanda, mõistis puudutatud isikult solidaarselt avaldajate kasuks välja 490 euro suuruse menetluskulu ning kohustas puudutatud isikut tasuma avaldajatele hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist. Puudutatud isik palus teha selles osas uue määruse, millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse kohaselt ületas maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetava menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda.
9.Avaldajad vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. septembri 2020. a määrusega maakohtu määruse osas, millega maakohus mõistis puudutatud isikult avaldajate kasuks välja menetluskulude hüvitise 95 eurot 44 senti ületavas osas. Ringkonnakohus tegi selles osas uue määruse, millega jättis avaldajate menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata. Menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmise osas jäi maakohtu määrus muutmata. Määruskaebuse menetlemise kulud jäid menetlusosaliste endi kanda. Maakohus jättis menetluskulud põhjendatult TsMS § 168 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 puudutatud isiku kanda. Ka hagita menetluses esitatud tuvastusnõude puhul, kus lahendatakse menetlusosaliste vaidlust, kohaldub põhimõte, et menetluskulud tuleb jätta puudutatud isiku kanda, kui avalduse eesmärk saavutatakse pärast avalduse esitamist puudutatud isiku tegevuse tulemusena. Küll aga ei ole põhjendatud mõista puudutatud isikult menetluskulusid välja maakohtu määratud ulatuses. TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Avalduses taotletava hüve väärtus ja väljamõistetav menetluskulu peaks olema mõistlikus proportsioonis (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). See kehtib ka juhul, kui hagita menetluses vaieldakse rahaliselt hinnatava hüve üle. Kuna avaldajate huvi oli kohtusse pöördumisel see, et nad ei peaks maksma korteriühistule 45 eurot 44 senti, ei ole mõistlik ega põhjendatud kulutada kohtus vaidlemisele palju suuremat summat. Vaidlus ei ole eriliselt keeruline. Lisaks on tegemist hagita menetlusega, mis ei ole võistlev ja kus vajadus õigusteadmistega esindaja järele on väiksem. Seega tuleb puudutatud isikult avaldajate kasuks välja mõista menetluskulu 95 eurot 44 senti (s.o riigilõiv 50 eurot ja esindajakulu 45 eurot 44 senti). Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäid TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus arvestas seejuures asjaolu, et määruskaebus rahuldatakse osaliselt ning puudutatud isik peab juba hüvitama avaldajatele vaidluse eseme väärtusega võrdses ulatuses maakohtu menetluses kantud esindajakulu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Avaldajad paluvad määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tervikuna tühistada ja mõista puudutatud isikult avaldajate kasuks solidaarselt välja menetluskulu 770 eurot (sh maakohtu menetluskulu 490 eurot ja apellatsiooniastme menetluskulu 280 eurot) ning määrata, et puudutatud 3(6)
2-19-10324 isik peab menetluskuludelt tasuma lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist. Alternatiivselt paluvad avaldajad saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Avaldajad paluvad jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku kanda ja mõista need temalt välja. Puudutatud isik ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, milles maakohus lõpetas menetluse avaldusest loobumise tõttu. Selles osas on maakohtu määrus jõustunud. Kohtud leidsid õigesti, et maakohtu menetluskulud tuleb jätta puudutatud isiku kanda. Samas on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et puudutatud isikult tuleb mõista avaldajate lepingulise esindaja kulu välja üksnes tsiviilasja hinna ulatuses, s.o 45 eurot 44 senti. Ringkonnakohus leidis valesti, et avaldajate huvi kohtusse pöördumisel piirdus sellega, et puudutatud isik tühistaks ebaseadusliku arve. Avaldajad esitasid nii kohustuse puudumise tuvastamise kui ka dokumendiga tutvumise nõude. Lisaks ei saa menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmisel lähtuda nõude suurusest või hagi hinnast, kuna TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb hüvitada põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Sellisel juhul ei saaks väikese nõudega kohtusse pöördumisel üldse õigusabi kasutada. Menetlusosalisele hüvitatavate menetluskulude suurus ei sõltu tsiviilasja hinnast, sest TsMS § 175 lg 4 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks.
12.Puudutatud isik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.
13.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja 25. jaanuari 2021. a määrusega lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada puudutatud isikult avaldajate kasuks 95 eurot 44 senti ületava menetluskulude hüvitise ja sellelt arvutatava viivise välja mõistmata jätmise ning määruskaebuse menetlemise kulude jaotamise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
15.Kuigi avaldajad on määruskaebuses palunud tühistada ringkonnakohtu otsuse terves ulatuses, nähtub määruskaebuse põhjendustest, et ringkonnakohtu määrus vaidlustatakse üksnes maakohtu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise ning määruskaebuse menetlemise kulude jaotamise osas. Puudutatud isik ei vaidlustanud maakohtu määrust tsiviilasja menetluse lõpetamise osas. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja TsMS § 463 lg 2 kohaselt jõustunud. Ringkonnakohtu määrust ei ole vaidlustatud maakohtu määruse muutmata jätmise, s.o maakohtu menetluskulude puudutatud isiku kanda jätmise osas. Selles osas on ringkonnakohtu määrus TsMS § 456 lg 4, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 ning § 639 lg 1 ja § 659 järgi jõustunud. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 ja TsMS § 695 kohaselt ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
16.Avaldajad palusid maakohtule esitatud avalduses tuvastada, et neil ei ole kohustust tasuda korteriühistule 45 eurot 44 senti, ja kohustada korteriühistu juhatust võimaldama avaldajatel tutvuda juhatuse koosoleku protokolliga. Avaldusest loobudes palusid avaldajad määrata kindlaks ja mõista puudutatud isikult välja avaldajate menetluskulu, mh lepingulise esindaja kulu 800 eurot. Maakohus mõistis puudutatud isikult välja avaldajate lepingulise esindaja kuluna 440 eurot. Puudutatud isiku määruskaebust osaliselt rahuldades leidis ringkonnakohus Riigikohtu varasemale seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 viidates, et kuna tsiviilasja hind oli 45 eurot 44 senti ning vaidlus ei olnud eriliselt keeruline ja tegemist oli hagita asjaga, tuleb puudutatud isikult mõista avaldajate kasuks välja nende esindaja kulu 45 eurot 44 senti. Avaldajate määruskaebuse kohaselt 4(6)
17.TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varem selgitanud, et selle sätte järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 31.3; Riigikohtu 27. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812/57, p 19.2). Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Need põhimõtted kohalduvad ka hagita menetluses, eelkõige asjades, kus menetlusosaliste vahel on õigusvaidlus (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
18.Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb TsMS § 175 lg 1 kohaldamisel kaaluda ka seda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on kolleegiumi arvates üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli töötaja nõue (tsiviilasja hind) (nt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 14; Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057/45, p 22). Seda põhimõtet on kolleegium rakendanud menetluskulude väljamõistmisel üldisemalt ka teistes rahaliste nõuetega tsiviilasjades, leides, et üldjuhul ei tohiks teiselt menetlusosaliselt väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi varem väljendatud hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Seetõttu on kolleegium varasemas praktikas asunud seisukohale, et tsiviilasja hinnast suurema menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kolleegiumi täpsustuse kohaselt tuleb menetluskuludena eeltoodud kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid, st mitte arvestada seejuures nt hüvitatavat riigilõivu (vt Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.1).
19.Kolleegium peab vajalikuks muuta 6. mai 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 ja
27.veebruari 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 väljendatud seisukohta, mille järgi võib teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja hinda üksnes eriti keerukates ja suuremahulistes asjades. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga. Menetluskulude jaotuse üldise põhimõtte kohaselt kannab kulud menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehakse (TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 5, § 477 lg 1). TsMS § 175 lg 1 ega ükski teine säte ei näe ette menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalist piirmäära. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse menetlusosaliselt teise menetlusosalise esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi 5(6)
2-19-10324 kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Esindajakulude hüvitamine üksnes tsiviilasja hinna ulatuses ei pruugi tagada menetlusosalisele minimaalselt vajaliku õigusabi hüvitamist ja võib seega ebamõistlikult piirata isiku õigust saada kohtulikku kaitset. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulude regulatsiooni (eelkõige TsMS § 175 lg-t 1) tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud. Menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt ka määruse p 17). Kolleegiumi hinnangul tagab eeltoodud tõlgendus paremini kohtuvaidlusega seotud esindajakulude kandmise riski õiglase jaotuse.
20.Kolleegium märgib, et eelkõige on seadusandja ülesanne tagada menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude suuruse mõistlik tasakaal tsiviilkohtumenetluses taotletava hüve väärtusega. Seni, kuni seadusandja kehtestab esindajakulude hüvitamise täpsema korra ja selgemad piirid, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama menetlusosalisele hüvitatavate menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas kolleegiumi TsMS § 175 lg 1 eeltoodud tõlgendusega. Kolleegium rõhutab, et seadusandjal on õigus menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude suurust piirata, tagamaks hüvitatavate menetluskulude ettenähtavus ja mõistlik seos vaidlusaluse hüve väärtusega.
21.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus põhjendamatult piiranud puudutatud isikult avaldajate kasuks väljamõistetavat esindajakulu tsiviilasja hinnaga. Kaebeõiguse tagamiseks ja menetluskulude sisulise põhjendatuse hindamiseks nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude osas saadab kolleegium asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulude sisulise põhjendatuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada, et avaldajad olid esitanud puudutatud isiku vastu kaks nõuet, s.o rahalise tuvastusnõude ja dokumentidega tutvumise nõude. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus kaaluma avaldajate esindajakulude puudutatud isikult väljamõistmist kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga.
22.Avaldajad paluvad tühistada ringkonnakohtu määruse ka osas, millega jäeti määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse kohaselt peab puudutatud isik hüvitama avaldajatele apellatsioonimenetluse kulu 280 eurot. Menetluskulude jaotuse vaidlustamisega seotud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud, mille väljamõistmist ei välista TsMS § 178 lg 4, jaotatakse ja määratakse rahaliselt kindlaks sõltuvalt asja lahendamise tulemusest ringkonnakohtus (TsMS § 173 lg-d 1 ja 3, § 174 lg 6).
23.Määruskaebuselt tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel tagastada kautsjoni tasunud isikule. (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.