XX hagi Aktsiaseltsi Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise välja mõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.04.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi Y apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1414,38 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja Aktsiaselts Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
Kohtuistungi toimumise aeg
17.09.2018
Istungil osalenud isikud
Hageja XX ja tema lepinguline esindaja Peeter Malve Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.04.2018 otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hüvitise 346,48 eurot ületavas osas. Muuta maakohtu otsust osas, milles maakohus lõpetas poolte töölepingu alates 17.03.2017 ja lugeda tööleping lõppenuks alates 21.03.2017. Maakohtu otsus jääb osas, milles maakohus hüvitise nõuet ei rahuldanud, muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. Määrata uuesti menetluskulude jaotus ja jätta menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses kummagi poole enda kanda.
3.1.Rahuldada XX hagi Aktsiaseltsi Y vastu osaliselt.
3.2.Tuvastada Aktsiaseltsi Y ja XX vahel 26.04.2016.a sõlmitud töölepingu nr. 0257 ülesütlemise tühisus ja lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 21.03.2017.a.
3.3.Välja mõista Aktsiaseltsilt Y XX kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 346,48 eurot.
3.4.Jätta rahuldamata XX nõue Aktsiaseltsilt Y hüvitise saamiseks TLS § 109 lg 1 alusel 2047,49 euro ulatuses.
3.5.Aktsiaseltsil Y tasuda väljamõistetud summad hageja XX arveldusarvele nr.
XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.
4.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jätta kummagi poole enda kanda.
5.Seoses menetluskulude poolte enda kanda jätmisega väljamõistetavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramist ja väljamõistmist ei toimu. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 17.04.2017 Harju Maakohtule hagi Aktsiaseltsi Y (kostja) vastu, milles palus tuvastada 26.04.2016 sõlmitud töölepingu nr 0257 ülesütlemise tühisus töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel alates 17.03.2017 ja lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 järgi alates 17.03.2017 ning välja mõista saamata jäänud lõpparve 362,55 eurot ja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 1710 eurot. 14.07.2017 esitas hageja täpsustatud nõude, mille kohaselt palus välja mõista hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel 1710 eurot, kuna kostja on pärast hagi esitamist hagejale tasunud lõpparve 362,55 eurot. 03.10.2017 täpsustas hageja hüvitise summat ning palus kostjalt välja mõista hüvitise 2393,97 eurot. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt asus hageja kostja juures autojuhina tööle 26.04.2016 tähtajatu töölepingu alusel. 20.03.2017 andis kostja hagejale üle töölepingu ülesütlemise avalduse, milles on märgitud, et tööleping lõpetatakse TLS § 88 lg 1 p 5 (usalduse kaotus) alusel. Kostja ütles töölepingu hagejaga üles ilma aluseta ja töölepingu ülesütlemine on tühine. Vale on kostja väide, et hageja katkestas 17.03.2017 tööpäeva ebakaines olekus viibimise tõttu. Hageja ei ole töökohal kordagi alkoholijoobes olnud. Kostja tasus hagejale viimase 6 kuu jooksul töötasudena kokku 4788,07 eurot, st hageja keskmine igakuine töötasu on 797,99 eurot, mille põhjal on hageja määranud kindlaks nõutava hüvitise suuruse. Süüdistus joobes olekus tööl viibimisest on piiratud töövõimega hageja väärikust alandav seda enam, et hageja vajab oma haigestumise tõttu rohkem puhkust kui tavaline terve mees. Kostja teab, et hageja töövõime on 40% ulatuses vähenenud üldhaigestumise tõttu, kuid sellele vaatamata ei võimalda ta töötajale isegi seadusega ettenähtud puhkepause. Laevas olles hageja magada ei saanud. Laevasõit on sisult ja mõjult autojuhile
2(12)
samaväärne maanteesõiduga. Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja hüvitis vähemalt 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, sest kostja käitumine on tekitanud talle moraalseid kannatusi ja kahjustanud tema usku tulevastesse tööandjatesse. Hageja täpsustas lõplikes seisukohtades, et 17.03.2017 oli hagejal piisavalt veel aega, et oma tööülesanded tähtaegselt täita. Esmaspäeval 20.03.2017 käskis tööandja tulla kontorisse. Sel päeval andis hageja ära tööriided ja telefoni, räägiti töölepingu ülesütlemise teemal. Tööandja käskis järgmisel päeval tagasi tulla, et valmistada ette vastavad paberid. Ülesütlemise teate sai töötaja kätte ja allkirjastas 21.03.2017. Kostja vastuväited
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja viibis tööl joobnud olekus, seades sel moel ohtu hageja enda, kostja vara ja teiste isikute turvalisuse. Hageja ei maganud veokis mitte sellepärast, et vajas puhkust oma diagnoosi tõttu, vaid sellepärast, et oli alkoholijoobes. Hageja väärikust ei alandanud mitte kostja, vaid hageja ise. Alkoholijoobes veokijuht, kelle tõttu veok ei jõua õigeks ajaks laadimisele, põhjustab tõsise usalduse kaotuse äripartnerite silmis. Hageja ühe kuu keskmiseks töötasuks on 471,46 eurot. Kostja täpsustas oma lõplikes seisukohtades, et kuigi tööandja selgituste kohaselt esitati ülesütlemisavaldus talle tagantjärgi, allkirjastas hageja selle ja oli nõus ka tasaarvestusega. Hageja ei ole esitanud hagis nõuet sel alusel, et tööleping lõpetati väidetavalt tagantjärgi. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 06.04.2018 otsusega hagi, tuvastades poolte vahel 26.04.2016 sõlmitud töölepingu nr 0257 ülesütlemise tühisuse, lõpetades poolte vahel sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 17.03.2017 ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1414,38 eurot TLS § 109 lg 1 alusel. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1190,80 eurot. Tõenditest nähtus, et poolte vahel oli sõlmitud 26.04.2016 tööleping nr 0257, mille kohaselt asus kostja hageja juures tööle autojuhina ja tööandja garanteeris töötajale kuu brutotöötasu arvestatuna täistööajale vähemalt 430 eurot kuus. Tööleping lõpetati TLS § 88 lg 1 p 5 (usalduse kaotus) alusel 17.03.2017. Pooled on erimeelt selles, kas kostjal oli õigus öelda poolte vahel sõlmitud tööleping üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel alates 17.03.2017 ning kas kostjal on kohustus tasuda hagejale hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel. TLS § 88 lg 3 alusel töötaja hoiatamise eesmärk on anda talle võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda ning, et tööandja hoiatuses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause järgi ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui töötajal ei ole võimalik oma käitumist parandada. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hagejat oleks enne töölepingu erakorralist ülesütlemist kostja poolt hoiatatud. Kostja seadusliku esindaja LL vande all antud seletuse kohaselt ei ole hagejat varasemalt kirjalikult hoiatatud. Tunnistaja AA ütluste kohaselt oli autokabiinis pigem pohmellilõhn kui alkoholilõhn. LL seletuse kohaselt magas hageja sõidukis kui viimane ja asendusautojuht Pärnusse jõudsid. Hagejat ei kontrollitud, kas ta oli purjus või mitte, aga tal
3(12)
olid alkoholi tarvitamise jääknähud ja ta ei olnud võimeline sõitma. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ei süüdistatud teda selles, et ta oli alkoholijoobes. Alkomeetrit talle keegi ei pakkunud. Kohus viitas korrakaitseseaduse § 37 lg 1 p-le 1 ja § 38 lg-le 1 ning leidis, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et hageja viibis tööl sõidukiroolis alkoholijoobes või oli seal jääknähtudega. Tõendeid selle kohta, et politsei tuvastas hagejal alkoholijoobe, ei ole esitatud. Asjaolu, et häirekeskust teavitati joobekahtlusega juhist, ei tõenda, et hageja viibis sõidukiroolis alkoholijoobes. Seega ei olnud põhjendatud kostja poolt hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ning töölepingu ülesütlemine alates 17.03.2017 on tühine. Poolte vahel sõlmitud tööleping nr 0257 tuleb lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel alates 17.03.2017. Kuna tuvastatud on töölepingu ülesütlemise tühisus, mõistab kohus välja ka hüvitise. TLS § 109 lg 1 alusel leidis kohus, et hageja nõutud hüvitisesummat (2393,97 eurot) tuleb muuta. Pooled vaidlesid selle üle, kui suur oli hageja keskmine töötasu. Hageja arvutuskäigu kohaselt oli tema keskmiseks töötasuks 797,99 eurot kuus, kostja arvestuse kohaselt 471,46 eurot kuus. Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 alusel tuleb lähtuda keskmise töötasu arvestamisel üksnes töötasust ja mitte tööandja poolt makstud puhkusetasust, lähetustasudest jm makstud tasudest. Hageja võttis keskmise töötasu arvestamisel aluseks järgmised kuud: 2016 juuli, 2016 august, 2016 november, 2016 detsember, 2017 jaanuar ja 2017 veebruar ning arvutas keskmise töötasu netosummana. Kohus vastava hageja käsitlusega ei nõustu, kuna TLS § 29 lg 3 I lause kohaselt arvestatakse kokkulepitud töötasust maha töötaja maksukohustus ehk töötasust kinnipeetavad seaduses ettenähtud maksud ja maksed. Samuti tuleb keskmise töötasu arvutamisel võtta aluseks arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud 6 kuu töötasu ehk siis oktoober 2016 kuni töölepingu lõpetamiseni 17.03.2017. Töölepingu p-s 3.1 leppisid pooled kokku, et tööandja garanteerib töötajale kuu brutotöötasu arvestatuna täistööajale vähemalt 430 eurot kuus. Antud juhul puudus alus kahelda kostja esitatud ja kostja finantsjuhi poolt allkirjaga kinnitatud hageja keskmise kuu töötasu arvestuse õigsuses, mistõttu tuli hageja kasuks hüvitise suuruse väljamõistmisel lähtuda kostja arvestusest. Seega kuulus kostja poolt hagejale hüvitamisele kooskõlas TLS § 109 lg-ga 1 hüvitis 1414,38 eurot (471,46 x 3), mis on mõistlik, arvestades seejuures kõiki töölepingu lõpetamise asjaolusid. Eeltoodu alusel kuulus hagi rahuldamisele. Hageja taotlusel tuleb kostjal tasuda väljamõistetavad summad hageja arveldusarvele. TsMS § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud kostja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista õigusabikulu 1190,80 eurot (sh käibemaks) (1090,80 eurot kohtumenetluses ja 100 eurot enne kohtusse pöördumist). Hageja esindaja tunnitasu määr 80 eurot ja 100 eurot, millele lisandub käibemaks, on kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Hageja esindaja õigusabikulude spetsifikatsioonis väljatoodud ajakulu ning menetlustoimingud vastavad tsiviilasja materjalidele ja kostja poolt kuulub hagejale hüvitamisele õigusabikulu 1190,80 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme. Maakohus jõudis AA ütluste, LL selgituste ja häirekeskuse teavitamise tõendi hindamisel valele järeldusele, et hageja töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel ei olnud põhjendatud. Nimetatu on vastuolus Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-45-1 (p-d 11-15), milles leiti, et joobeseisundi tuvastamiseks ei ole pädevad üksnes politseiametnikud ja et 4(12)
joobeseisundi tõendamiseks võib kasutada ka menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust. Nii AA kui LL ütlustega on hageja joobeseisund töö ajal tõendatud. Kostja märgib, et hageja oli joobe tuvastamise hetkeks jõudnud sõita veoautoga juba Läti sadamast Riia kaudu Pärnusse. Maakohus eksis TLS § 88 lg 3 rakendamisel ega saanud lõpetada töölepingut TLS § 107 lg 2 alusel. Kostja hoiatas hagejat esmakordselt 2016 septembris alkoholijoobes oleku juhtumil suuliselt. Selle juhtumile järgnes ka hageja süüdimõistmine (Harju Maakohtu 12.09.2016 otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX) mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. TLS-i seletuskirja järgi on suuline hoiatamine lubatav ja seletuskirjas on selgitatud, et hoiatuse tegemine on eelkõige vajalik selleks, et tagasisideta ei pruugi töötaja puudulikust tööoskusest teadlik olla ega oska arvestada, et tema käitumine võib kaasa tuua tõsised tagajärjed. Arvestades seda, et hageja töötas veokijuhina, pidi ta aru saama, et veokit juhtudes on alkoholi tarvitamine välistatud. Antud asjaoludel ei olnud töötaja (korduv) hoiatamine mõeldav. Joobes veokijuht seab ohtu iseenda ja kaasliiklejate tervise ning vara. Juhul kui ringkonnakohtu hinnangul on hagejaga töölepingu ülesütlemine siiski tühine, siis leiab kostja, et maakohus eksis diskretsiooniõiguse rakendamisel, kuna kostjalt väljamõistetud hüvitis on asjaolusid arvestades põhjendamatult kõrge. Kohus rikkus ka põhjendamiskohustust, jättes põhjendamata, miks kostjalt tuleb välja mõista just hageja kolme keskmise kuutasu suurune hüvitis. TLS-i seletuskirja kohaselt peab hüvitis olema õiglane. Praegusel juhul ei ole väljamõistetud hüvitis õiglane arvestades järgmiseid asjaolusid. Töötaja töösuhe tööandja juures oli kestnud vaid lühikest aega. Töötaja tööülesandeid jääknähtude/ joobe tõttu täita ei saanud, magades autos töö ajal, mistõttu kostja pidi palkama asendusjuhi. Töötaja jättis tööandja vara järelevalveta, magades autos autouksed lahti ja süütevõtmed ees. Lisaks oli hüvitis põhjendamatult suur, kuna hageja oli enne kostjapoolse ülesütlemisavalduse esitamist juba ise 10.03.2017 lahkumisavalduse esitanud. VÕS § 127 lg-t 1 arvestades oleks saanud välja mõista hüvitise vaid ajavahemiku 20.03-10.04.2017 eest. Maakohus rahuldas tegelikkuses hagi vaid osaliselt (ca 60% osas), mõistes hageja nõutud hüvitise 2393,97 eurot välja summas 1414,38 eurot, mistõttu on menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmine väär. Lisaks on põhjendamatu ka kostjalt välja mõista hageja poolt kohtuväliselt kantud kulud 100 euro ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles maakohus tuvastas poolte vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse ja jättis osaliselt hüvitise nõude rahuldamata, kuid muuta tuleb osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Maakohtu otsust tuleb muuta osas, milles maakohus lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 17.03.2017 ja tööleping tuleb lugeda lõppenuks alates 21.03.2017. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hüvitise hageja kasuks 346,38 eurot ületavas osas (TsMS § 657 lg 1 p 1, 2 ja 21). Seoses kaebuse osalise rahuldamisega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Apellant ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 979,59 euro ulatuses. Nimetatud osas on maakohtu otsus jõustunud.
5(12)
I
7.Hageja tugines hagis peamiselt järgmistele asjaoludele: - 17.03.2017 naases hageja komandeeringust Hollandis; - Pärnusse jõudes võttis hageja puhkepausi, kuna oli olnud mitu tundi roolis, hageja teavitas sellest ka kostjat; - kostja saabus isiklikult kohale puhkepausi katkestamiseks; - tööandja ei võimaldanud töötajale seaduses ettenähtud puhkepause; - töölepingu ülesütlemise avaldus ei sisalda põhjendust; - ülesütlemisteate sai hageja 21.03.2017; - hageja ei ole viibinud tööl ebakaines olekus ega tekitanud kostjale sellega kahju 397 eurot; - hageja töövõime on 40% ulatuses vähenenud seoses üldhaigestumisega ja hageja vajab sellega seoses rohkem puhkust kui tavaline terve mees; - laevasõit on sisult ja mõjult autojuhile samaväärne maanteesõiduga.
8.Kostja tugines vastuväidetes hagile peamiselt järgmistele asjaoludele: - 17.03.2017 pidi töötaja poolt juhitud veok jõudma Tallinnasse, et Venemaale saadetav kaup jõutaks peale laadida enne kella 17:00; - tööandjal tekkis kahtlus, et veok ei jõua Tallinnasse kauba laadimise ajaks, kuna sõiduaeg läks väga pikaks; - kostja logistik saatis olukorda kontrollima AA, paludes joobe kahtluse korral võtta töötajalt ära sõiduki võtmed ja viia need Scania Eestisse; - AA tundis kabiinis alkoholilõhna, püüdis juhti tulutult äratada ja võttis ära veoki võtmed, et välistada ebakaine juhi rooli asumist; - hageja lõi ohu kostja varale ja kauba säilimisele, kuna sõiduki süütelukust oli võimalik ilma hageja teadmata eemaldada sõiduki käitamist ja juhtimist võimaldavad süütevõtmed; - kostja helistas politseisse ja palus kontrollida töötajat alkoholi tarbimise suhtes; - kostja oli teadlik hagejale määratud töövõimekaotuse protsendist psoriaasi tõttu; - tegemist ei olnud esimese korraga, kui hageja oli tööl joobes.
9.Ringkonnakohus võtab asja arutamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle apellatsioonimenetluses vaidlus puudub: - poolte vahel sõlmiti 26.04.2016 tähtajatu tööleping nr. 0257, hageja asus kostja juures tööle autojuhina; - tööandja lõpetas töölepingu usalduse kaotuse tõttu alates 17.03.2017; - tööandja ei olnud töötajat enne töölepingu erakorralist ülesütlemist kirjalikult hoiatanud; - hageja võimalikku joobeseisundit tema tööl väidetavalt joobes viibimise päeval alkomeetriga ei kontrollitud; - hageja keskmine töötasu oli 471,46 eurot kuus. II
10.Esmalt hindab ringkonnakohus hageja väidet, et ülesütlemisavaldus on tühine, kuna sealt ei selgu ülesütlemise põhjust. TLS § 95 lg 1 esimese lause kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Tööandja peab TLS § 95 lg 2 esimese ja kolmanda lause järgi põhjendama ülesütlemist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kuid TLS § 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta põhjendamiskohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust, kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellega tekkinud kahju.
6(12)
11.Töölepingu ülesütlemise õigust teostatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava kujundusõigusega. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Töölepingu ülesütlemise avalduse tõlgendamisel saab lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 ettenähtud tahteavalduse tõlgendamise reeglitest. Kostja ülesütlemisavalduse (tl 28) sõnastuses on põhjendatud töölepingu erakorralist lõpetamist nii vastava viitega töölepinguseadusele „TLS § 88 lg 1 p 5“, kui ka sulgudes lahti kirjutatud selle sisu „usalduse kaotus“.
12.TLS § 95 lg-st 3 tulenevalt kehtib ülesütlemine ka siis, kui seal üldse põhjendused puuduvad või kui mõni põhjendus on välja jäänud. Kui töötaja otsustab ülesütlemise vaidlustada, saab ja peab kohus avaldust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid ka siis, kui neid ei ole ülesütlemise avalduses esitatud (vt RKTKo nr 3-2-1-21-14, p 12). Tööandja peab oskama nimetada põhjuse, miks ta soovib töölepingut lõpetada. Tööandja avaldusest on aru saada, mis põhjusel ta soovis töölepingu erakorraliselt lõpetada ja tööandja on seda käesolevas kohtumenetluses täiendavalt põhjendanud. Seega ei ole ülesütlemine tühine põhjusel, et avaldusest ei selgunud ülesütlemise põhjus. III
13.Lisaks on hageja väitnud ja kostja pole seda vaidlustanud, et ülesütlemisavalduse kohaselt lõpetati tööleping alates 17.03.2017, ülesütlemisavaldus anti töötajale tööandja poolt 21.03.2017. Võlaõigus- ega töölepinguseadusest ei tulene tööandja võimalus öelda leping üles tagasiulatuvalt. Seega sai ülesütlemine, juhul kui tööandja võis töölepingu üles öelda ilma hoiatamata, muutuda kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause).
14.Kuna töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, on tagasiulatuv ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine ja töölepingu sai tööandja üles öelda alates 21.03.2017, kui vastav tahteavaldus töötajani jõudis. Seda ei väära ringkonnakohtu hinnangul ka tööandja poolt esile toodud asjaolu, et töötaja allkirjastas ülesütlemisavalduse tagantjärgi ja oli nõus ka tasaarvestusega. Kuigi hageja ei ole ülesütlemise tühisusele nimetatud põhjusel tuginenud, tuleb tühisust ringkonnakohtul kontrollida omal algatusel. Hageja on nimetatud asjaolu oma menetlusdokumendis esile toonud. Põhjendatud ei ole kostja maakohtu menetluses väljendatud seisukoht, et kuna hageja ei ole sellega seoses esitanud nõuet, ei oma vastava asjaolu tuvastamine mõju hagi lahendamisele. Nimetatud põhjusel tuleb rahuldada hageja nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus alates 17.03.2017.
15.TLS § 102 lg 1 kohaselt loetakse, kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama sätte teise lõike kohaselt lõpetab sellisel juhul kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kuna hageja on taotlenud töölepingu lõpetamist alates 17.03.2017, ei ole hageja nõuet võimalik sellisel viisil rahuldada. Poolte vahel sõlmitud tööleping tuleb sellega seoses lõpetada 21.03.2017 (TLS § 107 lg 2 alusel). IV
16.Kuigi eelpool leidis tuvastamist, et töölepingu ülesütlemine alates 17.03.2017 on tühine, analüüsib ringkonnakohus järgnevalt, kas töötaja pani toime teo, mis annab tööandjale õiguse ütelda tööleping erakorraliselt üles. Nimetatu võib omada käesolevas asjas tähendust hüvitise suuruse määramisel. Kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu
7(12)
ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve.
17.Käesolevas asjas ütles tööandja töötajaga töölepingu üles põhjusel, et kaotas töötaja suhtes usalduse (TLS § 88 lg 1 p 5).
18.Tööandja on käesolevas asjas põhistanud usalduse kaotuse töölepingu rikkumise olulisusega (joobes või alkoholi jääknähtudega sõiduki juhtimine, tööülesannete õigeaegne täitmata jätmine) ja töötaja eelneva käitumisega (varasemad probleemid alkoholiga).
19.Maakohus on ekslikult kohaldanud korrakaitseseaduse (KorS) § 37 lg 1 p-s 1 ja §-s 38 sätestatut. KorS § 1 lg 1 kohaselt sätestab eelnimetatud seadus avaliku korra kaitse üldpõhimõtted, alused ja korralduse. KorS ei reguleeri eraisikute vahelisi vaidlusi, vaid avaliku võimu suhteid eraisikutega. Töövaidluse läbivaatamisel võib isiku viibimist sõidukiroolis alkoholijoobes või alkoholi tarbimise jääknähtudega tuvastada ka muude tõenditega, sh ka tunnistajate ütlustega või poole seadusliku esindaja vande all antud ütlustega. Seetõttu jättis maakohus põhjendamatult hindamata poolte vande all antud seletused ja tunnistaja ütlused.
20.Ringkonnakohus lähtub eelkõige tunnistaja AA ütlustest, kuna tegemist on asjas ilmselt kõige erapooletuma isikuga. Samuti jõudis ta veokini, kus hageja magas, kõige varem. Tunnistaja AA on andnud asjas järgmisi ütlusi (tl 104-105): „Lõuna paiku helistas LL ja palus vaadata, mis on juhtunud autoga /.../ Auto seisis Kirsi tänaval, koputasin auto uksele, keegi ei reageerinud, proovisin ust, uks oli lahti. Läksin sisse, autokabiin oli segamini, mees magas tugevalt, raputasin õlast, mees magas edasi. Tunda oli pohmelli lõhna, mees üles ei ärganud, tervisega häda ei olnud. Läksin välja ja helistasin LL-le, leppisime kokku, et sellist meest ei saa sõitu lasta ja jätsime mehe sinna magama./.../ Mees ei olnud haigusnähtudega. Auto ei olnud paralleelselt tee ääres, näha oli, et ta oli ebamääraselt pargitud. /.../ Oli näha, et mees ei olnud sõidukõlbulik, see oli minu hinnang./.../ Ma ei saa väita, et hageja oli magamise ajal alkoholijoobes, aga tunnen alkoholi lõhna, autokabiin on väike ja see lõhn levib. Seal oli pigem pohmelli lõhn kui alkoholi lõhn, see ei olnud värske viina lõhn. /.../ Olen aastaid töötanud transpordi alal, /.../ mul on kogemusi meestega ja ma tean, kuidas nad lõhnavad järgmisel päeval, kui eelmisel õhtul on tarvitatud rohkemal määral alkoholi. /.../ Minul on oma firma 1998. aastast, tegelen autojuhtidega, enne seda ma olin peainsener ETKVL koondis „Auto“ Pärnu majandis, ka seal pidin autojuhtidega tegelema. /.../ Kogemus kuidagi tuleb, igaühele alkomeetrit ei pane. Asjad olid autos laokil laiali ja tavaliselt mees jopega magama ei lähe.“ Tunnistaja ütlustest saab järeldada, et auto asend tee suhtes, autokabiinis valitsenud segadus, juhi jopega magamine, tema õlast raputamise peale mitteärkamine ja pohmeluse lõhn võimaldasid tunnistajal hinnata, et juht on vähemalt alkoholijääknähtudega ja sellise juhiga autot teele lubada ei tohi. Puudub alus kahelda tunnistaja pädevuses hageja joobeseisundi hindamisel. Tunnistaja ütluste kohaselt puutub ta juba aastaid igapäevaselt kokku liiklusesse minevate autojuhtide seisundiga ja on pädev seda hindama töötaja väliste tunnuste ja lõhna järgi. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud maakohtu menetluses, et autos levinud pohmeluse lõhn võis olla tingitud temale määratud psoriaasi ravimist.
21.Eelnimetatud tunnistaja ütlused on kooskõlas kostja seadusliku esindaja LL vande all antud seletusega (tl 106-107). Seletuse kohaselt jälgiti autot logistiku poolt ja oli näha, et veok oli laevalt maha tulnud, tunnike sõitnud ja siis seisma jäänud. Kuigi juht oli hommikul telefonis lubanud, et hakkab kohe tulema, vaheldusid sõidud seismisega. Tööandjal tekkis kahtlus, et tema töötaja seisukord ei ole õige, ta helistas politseisse ja palus töötajat kontrollida. Kella viie ajal õhtul leiti asendusjuht ja sõideti Pärnusse. Töötaja magas ka siis veel. Hageja pidi tulema
8(12)
hommikuks kaubaga kohale, ei teinud seda ja sellest tulid klientidega pahandused, aga rahalisi pretensioone ei esitatud. Rooli istus asendusjuht, sest oli selgelt näha, et töötajal olid alkoholi tarvitamise jääknähud, ta ei olnud võimeline sõitma.
22.Hageja vande all antud seletuse kohaselt (tl 122-123) ei süüdistatud teda selles, et ta oli alkoholijoobes. Laevast maha sõites sõitis ta umbes kaks tundi ja seejärel tundis, kuidas uni tuleb ning peatus magamiseks tanklas. Teel Pärnusse tegi töötaja kolm pikemat peatust ja ühe lühikese (5-10 min). Umbes 6:30 hommikul helistas logistik ja küsis, miks töötaja seisab. Hageja selgitas, et magab, hakkab kohe sõitma. Jõudes Pärnusse tundis töötaja väsimust ning otsustas peatuda, helistades veel eelnevalt ülemusele, et seisab Pärnus ja magab. Ärgates nägi LL ja autojuht X, tööandja esindaja oli pahane, võttis CMR dokumendid ja läks võrdlema numbreid dokumentide ja plommide peal.
23.Hageja seletus on kooskõlas tunnistaja AA ja kostja seadusliku esindaja LL ütlustega. Hageja tunnistab, et sõitmise asemel magas ta korduvalt ja talle helistati ning küsiti, miks ta ei sõida. Hageja ei ole aga selgitanud, miks oli autokabiin segamini, süütevõti ees, miks ta magas jopega nii sügavalt, et ei ärganud ka raputamise peale ja miks oli autos pohmeluse lõhn. Apellatsioonimenetluse istungil selgitas hageja, et tarvitab psoriaasiravimit, mille koostises on alkohol. Nimetatud väitele ei ole hageja maakohtus tuginenud, mistõttu jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
24.Asjaolu, et tööandja mõistis, et veokijuhiga ei ole kõik korras ja tööandja kahtlustas töötajat veoki joobes juhtimises on tõendatud nii vastusega teabenõudele (tl 49), mille kohaselt andis 17.03.2017 kell 15:01 LL teada hädaabinumbril 112 joobekahtlusega juhist kui ka AA ütlustega, et ta läks veokit kontrollima LL palvel. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hageja töövõime on 40% ulatuses vähenenud seoses üldhaigestumisega. Kuigi hageja ei ole seda tõendanud, ei ole välistatud, et hageja võib iseenesest vajada sellega seoses rohkem puhkust kui tavaline terve mees. Samas ei ole hageja väitnud, et ta oleks sellest tööandjat teavitanud või selgitanud tööandjale ka seda, et ta laevas magada ei saa. Asjas esitatud tõendid kogumis viitavad sellele, et hageja ei maganud mitte oma tervisliku seisundi, vaid eelneva alkoholi tarbimise tõttu.
25.Laevasõidu sarnane mõju juhile maanteesõiduga ei ole üldteada asjaolu ja nimetatut hageja tõendanud ei ole. Nii võib see olla lastimise ajal, kui autojuht peab viibima veoki kabiinis, kuid 26-tunnise laevasõidu lõpus kestis lastimine hageja seletuste kohaselt 2 tundi. Nagu eelpool tuvastamist leidis, on hageja vande all antud seletustes väitnud, et logistik helistas talle 17.03.2017 hommikul umbes 6:30 ja küsis, miks ta seisab. Hageja vastas, et magab ja hakkab kohe sõitma. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks tööandjat informeerinud sellest, et ta laeval magada ei saanud, vajab und ning hommikuks Tallinnasse ei jõua. Põhjendamata ja tõendamata on hageja poolt väidetud asjaolu, et tööandja ei võimaldanud töötajale seaduses ettenähtud puhkepause. Hageja seletuste kohaselt sõitis ta Klaipedast Pärnu poole, sõi Riias, kusjuures tegi vähemalt kolm pikemat ja ühe lühema pausi enne Pärnusse jõudmist.
26.LL vande all antud seletusega on tõendatud, et 2016. aastal hoiatati hagejat seoses joobes juhtimisega. Töölepinguseadus ei kehtesta nõuet, et hoiatamine peaks olema tehtud mingeid kindlaid vorminõudeid järgides. Seega võimaldab seadus hoiatada töötajat ka suuliselt. Sellisel juhul peab aga tööandja suutma tõendada, et hagejat hoiatati ka selle eest, et uue sarnase rikkumise korral lõpetatakse temaga tööleping erakorraliselt. LL vande alla antud seletusega on tõendatud, et kui töötaja sõitis varem töösuhte käigus Soome liinil, olid tal samuti alkoholiprobleemid, mistõttu tööandja võttis töötaja tema enda palvel sellelt liinilt maha. Hageja ei eitanud, et ta on töösuhte kestel joobes juhtimise tõttu kriminaalkorras süüdi
9(12)
mõistetud, kusjuures tema juhtimisõigus peatati üheks kuuks. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et juhtum leidis aset töövälisel ajal ja ta võttis juhtimisõiguse peatumise ajaks puhkuse. Hageja antud selgitused võimaldavad järeldada, et hageja ei pidanud töövälisel ajal alkoholijoobes sõiduki juhtimist ja seetõttu juhtimisõiguse peatumist töökohustuste rikkumiseks, seda enam, et juhtimisõiguse peatumise ajaks võimaldas tööandja talle puhkust. Samas on eluliselt usutav, et tööandjale on probleemiks töötaja, kelle juhtimisõigus peatatakse ja tööandjal on juhil lubade puudumise tõttu võimatu töötajat tööle rakendada. Kostja pole esile toonud ega tõendanud, et hagejat just seetõttu alkoholi tarbimise või lubadest ilmajäämise pärast hoiatati ja selgitati talle, et sellise olukorra kordumisel temaga tööleping erakorraliselt lõpetatakse. Hoiatamise eesmärk peaks aga olema just töötajale nimetatud asjaolu selgitamine. LL ütlustest sellised asjaolud ei selgu, mistõttu pole nende alusel võimalik tuvastada, et hagejat TLS § 88 lg 3 mõttes hoiatati.
27.Veokijuhi töö on selline, mille puhul tuleb joobes või alkoholi jääknähtudega veokiga sõitmist pidada eriliselt raskeks rikkumiseks, millele ei pea eelnema töötaja hoiatamine ülesütlemise eeldusena TLS § 88 lg 3 mõttes. Tegemist on rikkumisega, millega võivad kaasneda rasked tagajärjed kõigile liikluses osalejatele ja ka tööandja ning kolmandate isikute varale, samuti tööandja mainele. Arvestades töötaja varasemaid alkoholiprobleeme, andis käesolevas asjas tuvastatud rikkumine tööandjale mõistliku põhjuse eeldada, et töötaja paneb samasuguseid rikkumisi toime ka edaspidi. Põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väited töötaja poolt tööandja vara ja kauba järelevalveta jätmise kohta.
28.Ringkonnakohus arvestab käesolevas asjas töötajale TKS § 109 lg 1 väljamõistetava hüvitise määramisel järgmisi asjaolusid ja mõlema poole huve: hageja ja kostja töösuhe kestis alla aasta; 17.03.2017 pani töötaja toime olulise töölepingu rikkumise, mille eest võiks töölepingu üles öelda ilma ette hoiatamata; töötaja kõrvaldati selle tulemusena 17.03.2017 tööülesannete täitmiselt ja otsiti teine töötaja, kes tema tööülesanded lõpuni viis; järgnesid kaks puhkepäeva ja esmaspäev, mil töötajat tööle ei rakendatud; töölepingu lõpetamise tahteavaldus anti töötajale teisipäeval, seega eksis tööandja kahe tööpäeva pikkuse ajavahemikuga töölepingu ülesütlemisel; kostja on apellatsioonimenetluses esile toonud ja hageja ei ole seda eitanud, et töötaja oli esitanud 10.03.2017 ka ise lahkumisavalduse. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et õiglane on käesolevas asjas mõista hagejale välja hüvitis mitte pikema aja eest kui ajavahemiku 20.03.-10.04.2017 eest. Kuigi tööleping tuleb lõpetada alates 21.03.2017, lähtub ringkonnakohus hüvitise väljamõistmisel alates 20.03.2017 kuupäevast, kuna nimetatut on apellatsioonkaebuses leidnud ise ka kostja (apellatsioonkaebuse p 2.32).
29.Nimetatud ajavahemiku eest hüvitise määramisel tuleb välja arvutada tööpäevatasu. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusele nr 91 keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord § 3 lg-le 1 liidetakse keskmise tööpäevatasu arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19 alusel. Käesolevas asjas töötaja tööst keeldunud ei ole. Sama määruse § 2 lg 2 peetakse silmas töötaja keskmist töötasu, mis vaidlustamata asjaolude kohaselt oli 471,60 eurot kuus. Kuivõrd märtsis 2017 oli 23 tööpäeva, oli hageja keskmine tööpäevatasu 471,60:23=20,50 eurot. Kuivõrd aprillis 2017 oli 20 tööpäeva, oli hageja keskmine tööpäevatasu 471,60:20=23,58 eurot. Ajavahemikus 20.03.-10.04.2017 on 10 märtsi tööpäeva ja 6 aprilli tööpäeva, seega on väljamõistetava hüvitise suurus (20,50 x 10) +(23,58 x 6) =205+141,48=346,48 eurot.
10(12)
V
30.Tulenevalt maakohtu otsuse osalisest tühistamisest tuleb uuesti jaotada ka menetluskulud (TsMS § 173 lg 3 ja § 163 lg 1). Hageja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõue kuulub rahuldamisele, hüvitisenõue 2393,97 eurot kuulub ringkonnakohtu poolt rahuldamisele 346,48 euro ulatuses. Ringkonnakohus näeb hageja peamise nõudena töölepingu ülesütlemise tühisuse ja töölepingu lõpetamise nõuet. Hüvitis on sellega kaasnev nõue ja selle suurus sõltub kohtu diskretsioonist. Seetõttu ei arvesta ringkonnakohus menetluskulude kindlaksmääramisel ainuüksi asjaoluga, et hageja hüvitisenõue kuulub rahuldamisele 15% ulatuses. Ringkonnakohus hindab hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatuseks kokkuvõttes 50%, millest tulenevalt jäävad kummagi poole menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses tema enda (TsMS § 163 lg 1, § 171 lg 1).
31.Põhjendatud on iseenesest apellatsioonkaebuse väide, et hageja kohtuväliseid kulusid 100 euro ulatuses ei saanuks maakohus välja mõista menetluskuludena. Esindaja osutatud õigusabi hüvitamist enne hagi ettevalmistamist ja koostamist ei saa nõuda menetluskuludena, vaid vastava nõude saab kvalifitseerida kahjuna üldistel alustel (VÕS § 115 lg 1 või § 1043 koosmõjus § 128 lg-ga 3). Samas ei oma see käesoleval juhul enam tähendust seoses menetluskulude poolte enda kanda jätmisega. Samal põhjusel ringkonnakohus menetluskulusid kindlaks ei määra ega neid pooltelt välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 02.05.2019 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 6. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057.
2.Tühistada tsiviilasjas nr 2-17-6057 Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2018. a otsuse resolutsioon ja õiguslikud põhjendused osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja jaotas menetluskulud. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Teha tsiviilasjas nr 2-17-6057 tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja kanda.
4.Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:
4.1.Jätta rahuldamata XX hagi Aktsiaseltsi Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise saamiseks.
4.2.Lugeda tööleping lõppenuks alates 21. märtsist 2018 Aktsiaseltsi Y erakorralise ülesütlemisega.
4.3.Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud XX kanda.
11(12)
5.Rahuldada Aktsiaseltsi Y kassatsioonkaebus ning tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
6.Jätta rahuldamata XX vastukassatsioonkaebus ning arvata vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.