Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. mai 2018, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-5143
Tsiviilasi
A.K. i hagi Enefit Kaevandused AS-i vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
11 238 eurot 17 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.K. i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): A.K. (isikukood XXXX), esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga Vastustaja (kostja): Enefit Kaevandused (registrikood 10032389), esindaja Maive Otsa
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus tühistada hageja kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvise suuruse ja kollektiivlepingu lisa 2 alusel makstava toetuse nõude rahuldamata jätmise osas.
AS
2.Lugeda Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
2.1.Lõpetada menetlus A.K. hagis Enefit Kaevandused AS-i vastu 621 euro 4 sendi suuruse ühekordse hüvitise väljamõistmiseks nõudest loobumise tõttu.
2.2.Rahuldada osaliselt A.K. hagi Enefit Kaevandused AS-i vastu kahju hüvitamise nõudes.
2.3.Välja mõista Enefit Kaevandused AS-ilt A.K. kasuks alates 1. jaanuarist 2016 kuni
1.aprillini 2016 välja igakuine kahjuhüvitis 435 eurot 11 senti ja alates 1. aprillist 2016 igakuine kahjuhüvitis 417 eurot 6 senti kuni A.K. töövõimetusprotsendi muutumiseni.
2.4.Enefit Kaevandused AS-il on õigus hüvitise maksmisel arvestada A.K. le eelnevalt igakuulise kahjuhüvitisena tasutud summadega;
2.5.Välja mõista Enefit Kaevandused AS-ilt A.K. i kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 9000 eurot;
2.6.Välja mõista Enefit Kaevandused AS-lt A.K. kasuks kollektiivlepinguga ettenähtud täiendava toetusena 3182 eurot.
2.7.Jätta rahuldamata Enefit Kaevandused AS-i taotlus teha sündmuskoha vaatlus.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.
4.A.K. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.K. (hageja) esitas 1. aprillil 2016 Viru Maakohtule hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i (Enefit Kaevandused AS õiguseellane) (kostja) vastu tööõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus välja mõista varalise kahju eest ühekordse hüvitise 621 eurot 4 senti ja alates 1. jaanuarist 2016 hüvitise igakuiste maksetena 704 eurot 16 senti, mittevaralise kahju eest hüvitise 10 000 eurot ning kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse summas 4175 eurot 64 senti.
Hagiavalduses märgitu kohaselt on hageja kostja juures töötanud alates 18. juulist 1988 ning alates 1. novembrist 2004 töötas hageja kostja juures tähtajatu töölepingu alusel vedurijuhi ametikohal. 16. detsembril 2014 toimus hagejaga tööõnnetus. Hageja tahtis diiselveduri jahutuskambris sulgeda õlikraani, kuid sulgemise ajal takerdusid tema tööriided horisontaalse pöörleva ventilaatorivõlli külge, sest horisontaalvõllil puudus kaitsekate. Tööõnnetusega põhjustati hagejale raskeid tervisekahjustusi. Tööõnnetuses on süüdi kostja tööandjana, kes ei taganud ohutuid töötingimusi. Kostja ütles 31. detsembril 2015 töölepingu TLS § 88 lg 1 alusel üles. Lepingu ülesütlemisest alates on hageja sissetulekuks töövõimetuspension. Hageja töövõimetus on 80% ja tema riikliku pensioni suuruseks on 278 eurot 99 senti. Seoses töövõime kaotusega kaotas hageja sissetuleku ning sellega on hagejale tekkinud varaline kahju. Kostja maksab hagejale igakuist hüvitist summas 40 eurot 81 senti. Vastavalt kollektiivlepingule on kostja kohustatud hagejale maksma ühekordse toetusena kuue kuu keskmise töötasu. Kostja on tasunud sellest summast 3198 eurot, kuid peab lisaks tasuma 4175 eurot 64 eurot. Tööõnnetusega seoses on hagejale tekkinud ka mittevaraline kahju.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole kahjunõuet tõendanud ega põhjendanud. Kostja on hüvitanud hagejale vastavalt kostja süüastmele kõik ettenähtud hüvitised. Hageja lahkus raudteeveeremi liikumise ajal oma töökohalt ning nimetatud tegevusega rikkus ta nii tööandja poolt kehtestatud kordasid kui ka raudtee tehnokasutuseeskirja. Hageja oleks pidanud enne töökohalt lahkumist peatama raudteeveeremi. Alates 13. oktoobrist 2015 on hageja töövõime kaotuse protsent varasema 80% asemel 60%. Hageja on alates 16. aprillist 2015 kuni käesoleva ajani maksnud kostjale igakuist hüvitist 77 eurot 66 senti. Kostja ei ole keeldunud hageja tervisekahjust tulenevate lisakulutuste hüvitamisest. Kostja maksis hagejale lisaks igakuisele hüvitisele 14. märtsil 2016 kuludokumentide alusel hüvitist summas 547 eurot 96 senti. Hageja on jätnud tähelepanuta kollektiivlepingu lisa 2 punkti 2.19, mille kohaselt juhul, kui tööõnnetus toimus osaliselt töötaja süül, vähendatakse toetuse suurust töötaja süü määra võrra. Mittevaralise kahju hüvitamiseks puudub alus. Nõude rahuldamisel palub kostja kahjuhüvitist vähendada, kuna tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt rikkus hageja oma töökohustusi ja ohutusnõudeid.
MENETLUS MAAKOHTUS
3.Viru Maakohus rahuldas 5. jaanuari 2017 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1. jaanuarist 2016 igakuise hüvitise 229 eurot 20 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. Maakohus jättis rahuldamata kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse nõude ning lõpetas menetluse ühekordse hüvitise nõudes seoses nõudest loobumisega. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb antud juhul eeldada, et kui 16. detsembril 2014 poleks hagejaga toimunud tööõnnetust, töötaks hageja jätkuvalt kostja juures vedurijuhina ning saaks töölepingus kokkulepitud töötasu. Maakohtu hinnangul on tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes hagejale etteheidetav tegevus üldsõnaline või ei ole põhjuslikus seoses juhtunuga, sest ka seisva veduri puhul võinuks samasugune õnnetus juhtuda. Õnnetus tulenes sellest, et pöörleval võllil puudus kaitsekate. Vedurijuhile ei saa ette heita seda, et ta läks veduri jahutuskambrisse mingeid vajalikke toiminguid tegema, kuigi seda võinuks või pidanuks tööülesannete kohaselt tegema tema abi. Kostja on menetluses omaks võtnud, et tööõnnetuses on tööandja süü 50%. Tõendatud on, et alates 13. oktoobrist 2015 on hageja töövõime kaotus 60%, mistõttu hageja ei saa enam töötada endisel erialal. Kahjuhüvitist tuleb VÕS § 139 alusel vähendada 50% võrra, sest tööõnnetus oli tingitud osaliselt hageja enda tegevusest. Hagis nõutav mittevaralise kahjuhüvitise summa on õiglane ja põhjendatud. Kuna tööõnnetus oli põhjustatud osaliselt
hageja enda tegevusetusest, on mittevaralise kahju eest põhjendatud mõista kostjalt välja 5000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et kollektiivlepinguga on ettenähtud tööandja kohustus maksta tervisekahjustuse saanud töötajale ühekordset toetust kuni kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja on tasunud sellest summast 3198 eurot. Tööandja ja töötajate peausaldusisiku
17.septembri 2015 ühisotsuse alusel on nii tööandja kui töötaja süüprotsent 50% ning seega on kostja kollektiivlepingust tuleneva hüvitamiskohustuse täitnud.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus osas, milles hüvitis jäi kostjalt välja mõistmata, ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine hüvitis alates 1. jaanuarist 2016 summas 458 eurot 37 senti, mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot ja kollektiivlepinguga ettenähtud toetus 4175 eurot 64 senti.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus rahuldatud osas. Juhul, kui kohus ei tühista igakuise hüvitise väljamõistmist, palus kostja täpsustada otsuse resolutsiooni selliselt, et hagejale igakuise hüvitise maksmisel tuleb arvesse võtta kostja poolt hagejale hüvitatud summasid.
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. oktoobri 2017 otsusega Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsuse osaliselt väljamõistetud varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitise ulatuse osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 1. jaanuarist 2016 kuni 1. aprillini 2016 igakuise kahjuhüvitise 435 eurot 11 senti ja alates 1. aprillist 2016 igakuise kahjuhüvitise 417 eurot 6 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 5802 eurot. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on maakohtu seisukoht hüvitise vähendamiseks 50% ulatuses VÕS § 139 lg 3 alusel alusetu ning ei tugine asjas esitatud tõenditele. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kostja esitatud tööõnnetuse uurimiskokkuvõte. Uurimiskokkuvõtte põhjal ei ole võimalik tuvastada hageja rasket hooletust või tahtlust tööõnnetuse toimumisel, samuti puudub põhjuslik seos hagejapoolse väidetava kohustuse rikkumise ja tööõnnetuse vahel. Tööõnnetus oli otseselt seotud pöörleval võllil kaitsekatte puudumisega ning võllil pidi kaitsekatte olemasolu tagama kostja tööandjana. Kostja moodustatud süüastme kindlaksmääramise komisjoni ühisotsusega kinnitatud süüprotsent ei tõenda samuti hageja rasket hooletust või tahtlust. Ringkonnakohus selgitas, et VÕS § 139 (samuti § 140) reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuigi hageja mittevaralise kahju nõue on 10 000 eurot, tuleb seda vähendada 50% vastavalt hageja väidetavale süü astmele. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagejal tööõnnetuse tagajärjel tekkinud kehavigastust lugeda raskemate hulka kuuluvaks. Maakohus arvestas hüvitise kindlaksmääramisel õigesti seda, et töövigastuse tagajärjel oli hagejal kuni 13. oktoobrini 2015 töövõime kaotus 80% ning tal ei olnud võimalik jätkata töötamist endisel erialal. Samas ei nõustunud ringkonnakohus maakohtuga, et tööõnnetus toimus osaliselt hageja enda tegevusest tulenevatest asjaoludest. Eeltoodu põhjal asus ringkonnakohus seisukohale, et õiglase hüvitise suuruseks hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest on 9000 eurot.
Ringkonnakohus leidis, et kostja vähendas alusetult kollektiivlepingu lisa 2 p-s 2.14.2 sätestatud toetust ning oleks pidanud toetuse välja maksma kuue kuupalga ulatuses, s.o summas 6396 eurot. Kostja on toetust tasunud vähem 3198 eurot. Samas leidis ringkonnakohus, et kostjalt ei tule hageja kasuks täiendavat toetust välja mõista, kuna see on kaetud mittevaralise kahju hüvitisega. Kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on oma olemuselt mittevaralise kahju hüvitis ning seda seisukohta toetab kollektiivlepingu lisa 2 p 2.16. Kuna nimetatud toetus on mittevaralise kahju hüvitis, on kostja hüvitanud hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 3198 eurot, on hüvitamata 5802 eurot (9000 – 3198 = 5802), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus osaliselt tühistada Tartu Ringkonnakohtu
30.oktoobri 2017 otsus ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 9000 eurot ja täiendav toetus 3198 eurot.
8.Riigikohus tühistas 28. märtsi 2018 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017 otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis hageja hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse toetuse nõudmiseks rahuldamata 5802 eurot ületavas osas ning menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles ringkonnakohus leidis, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Ringkonnakohus ei ole märkinud ühtegi õigusnormi, millele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, miks ringkonnakohus jõudis selles küsimuses maakohtu otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 4 ja jätnud kohaldamata VÕS § 29. Kostja ei ole esitades väidet, et toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis, lisanud oma seisukoha põhjendamiseks ühtegi sisulist argumenti ega tõendit. Pooled ei ole pidanud vajalikuks kohtutele esitada ka sõlmitud kollektiivlepingut, mistõttu on tuvastamata, kes, millal ja millisel eesmärgil selle sõlmisid. Kohtule esitatud kollektiivlepingu lisa 2 ei kajasta lepingu pooli ega allakirjutamise kuupäeva, kuid kolleegium lähtus sellest, et pooled ei ole kollektiivlepingu neile laienemist vaidlustanud. Kolleegium leidis, et otsusest ei ole arusaadav, kuidas ringkonnakohus kollektiivlepingu lisa 2 p 2.16 alusel jõuda järeldusele, et toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Nimetatud punkt sisaldab eelduslikult hoopis vastupidist regulatsiooni, mille kohaselt makstakse ühekordne toetus välja olenemata saadavast kahjuhüvitisest. Kahju all tuleks eelduslikult mõista nii varalist kui ka mittevaralist kahju ning vastupidist peaks tõendama kostja, kes vastupidisele tugineb. Otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks vaidlusalust järeldus tehes hinnanud sõlmitud lepingut VÕS § 29 reeglite järgi. Kolleegium leidis, et sellega on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõlgendada lepingut, lähtudes mh VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Kolleegium märkis, et KLS § 4 lg-st 2 ja § 6 lg 1 p-st 8 lähtuvalt võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamata tingimuste ettenägemist. Seetõttu võib kollektiivlepingus tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju
hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Kolleegiumi seisukoha kohaselt ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus, kui töötaja saab lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
9.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus tuleb tühistada hageja kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvise suuruse ja kollektiivlepingu lisa 2 alusel makstava toetuse nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele osaliselt. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
10.Vastavalt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsusele on ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017 otsus käesolevas asjas jõustunud osas, millega lõpetati menetlus hageja hagis Enefit Kaevandused AS-i vastu 621 euro 4 sendi suuruse ühekordse hüvitise väljamõistmiseks nõudest loobumise tõttu; mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt hageja kasuks alates 1. jaanuarist 2016 kuni 1. aprillini 2016 välja igakuine kahjuhüvitis 435 eurot 11 senti ja alates 1. aprillist 2016 igakuine kahjuhüvitis 417 eurot 6 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning märgiti, et Enefit Kaevandused AS-il on õigus hüvitise maksmisel arvestada hagejale eelnevalt igakuulise kahjuhüvitisena tasutud summadega; mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 5802 eurot; jäeti rahuldamata Enefit Kaevandused AS-i taotlus teha sündmuskoha vaatlus. Riigikohus kohustas ringkonnakohut vaatama asja uuesti läbi hageja nõude osas mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse toetuse nõudmiseks 5802 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvisena 10 000 euro välja mõistmist ja kollektiivlepingus ettenähtud toetusena 4175,64 euro välja mõistmist. Maakohus rahuldas hagi mittevaralise kahju hüvitamise osas 5000 euro ulatuses, jättes hagi kollektiivlepinguga ettenähtud täiendava toetuse 4175,64 eurot nõudes rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist kokku 9000 euro ulatuses ja kollektiivlepingu alusel 3198 euro välja mõistmist. Arvestades Riigikohtu otsusega ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017 otsuse jõustunud osa ja hageja nõude ulatust, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel otsustama, kas hageja nõue kuulub täiendavalt rahuldamisele mittevaralise kahju hüvisena (9000 – 5802) 3198 euro ulatuses ja kollektiivlepingu alusel toetuse 3198 euro ulatuses. Vastuapellatsioonkaebuse ulatuses on ringkonnakohtu otsus jõustunud, mistõttu asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust ei käsitle.
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kollektiivlepinguga ettenähtud täiendava toetuse väljamõistmata jätmise osas tühistada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kollektiivlepingu lisa 2 järgse toetusena 3198 eurot.
12.TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu juhise kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tõlgendama kollektiivlepingu lisa, lähtudes mh VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest. Riigikohtu arvamuse kohaselt oleks tõlgendamisel abiks kollektiivlepingu tekst. Ringkonnakohus tegi asja uuel läbivaatamisel pooltele ettepaneku kollektiivlepingu esitamiseks. Kumbki pool ringkonnakohtule kollektiivlepingut ei esitanud. Hageja ei kasutanud üldse võimalust oma seisukoha esitamiseks.
Hageja taotleb toetuse välja mõistmist kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel (I kd lk 45-46). Viidatud lepingu tingimuse kohaselt kohustub tööandja töötajatele maksma tööõnnetuse tagajärjel töövõime kaotanud töötajale ühekordset toetust püsiva osalise töövõimetuse puhul ((80-90%) kuue kuu töötasu ulatuses. Sama lepingu p 2.16 kohaselt kohustus tööandja maksma nimetatud toetust olenemata saadavast kahjuhüvitisest ja riiklikust pensionist. Riigikohus tuvastas, et pooled ei ole kollektiivlepingu ja selle lisa neile laienemist vaidlustanud. Just seetõttu ja vaatamata sellele, et hageja nõude aluseks olevas kollektiivlepingu lisas nr 2 ei ole märgitud, kelle vahel ja millal see kokkulepe on sõlmitud, peab ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada lisas nr 2 kokkulepitut ka ilma kollektiivlepingu terviktekstita.
13.Kostja asus 9. mai 2018 menetlusdokumendis seisukohale, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstava rahasumma näol on tegu mittevaralise kahju hüvisega. Kollektiivlepingut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ning lähtudes kollektiivlepingu poolte tegelikust tahtest: kuivõrd mittevaralise kahju on oma olemuselt abstraktne, seda ei ole võimalik selgelt välja tuua, tõendada ning veel vähem määrata kindlaks sellest tingitud kahju väärtust rahalises mõttes, on kollektiivlepinguga kokku lepitud mõistlikud piirmäärad tööõnnetuse tagajärjel saadud mittevaralise kahju hüvitamise kohta. Tervise kahjustamine ei või muutuda tulu teenimise allikaks. Grammatilise tõlgendamise kaudu on võimalik jõuda väära järelduseni, et kostja maksab mistahes tööõnnetuse tagajärjel töövõime kaotanud isikule täismahus hüvitiseselline tõlgendus läheks vastuollu sätte mõttega ning tekitaks alusetu rikastumise võimaluse.
14.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15).
15.Ringkonnakohus leiab, et kui kostja soovib tõlgendada kollektiivlepingu p 2.14.2 sätestatut kui kokkulepet mittevaralise kahju suuruse üle, peab kostja oma väidet ka tõendama. Kostja ei ole asjas tõendanud, et poolte ühine tegelik tahe oli lisas nr 2 leppida kokku mittevaralise kahju hüvise määrades VÕS § 134 tähenduses. Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja oli sellisest kostjapoolsest tõlgendussoovist teadlik. Seetõttu tuleb kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 tõlgendada VÕS § 29 lg 4 alusel mõistliku isiku positsioonist lähtudes, sh arvestades teisi lepingutingimusi. Lisa 2 p-s 1 on pooled kinnitanud, et tööandja peab tagama töötaja tervisele ohutud töötingimused, õigusaktide täitmise ning maksma tööst põhjustatud terviskahjustuse eest hüvitist vastavalt seadusandlusele ja käesolevale Töötervishoiu ja tööohutuse kokkuleppele. Sellest saab mõistlik isik järeldada, et kollektiivlepingu pooled leppisid töötaja tervise kahjustamise juhtudeks lisaks seadusandluses sätestatule kokku täiendavates hüvitistes. Õigusaktidega tagatud õiguste realiseerimiseks ei vaja töötaja kollektiivlepingu kaitset. See põhimõte on sätestatud ka lisa 2 p-s 2.16. Ringkonnakohus lähtub kollektiivlepingu tõlgendamisel Riigikohtu seisukohast, et kollektiivlepingus võib tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust.
Ringkonnakohus leiab, et töötajal on õigus saada lisaks VÕS § 134 alusel välja mõistetavale mittevaralise kahju hüvitisele seoses töövigastusega ka toetust kollektiivlepingu lisa 2.14.2 alusel kuue kuu töötasu ulatuses. Arvestades hageja töövõimekaotuse ulatust ning kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate rahasummade suurust ei ole tegemist hageja alusetu rikastumisega.
16.Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et kostja on tasunud hagejale kollektiivlepingu lisa nr 2 p 2.14.2 alusel toetust pooles ulatuses 3198 eurot, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista kollektiivlepingu lisa 2 järgse toetusena 3198 eurot. Ringkonnakohtu jõustunud otsusega on tuvastatud, et hageja ei ole süüdi tööõnnetuse põhjustamises, mistõttu ei kuulu kollektiivlepingu lisa 2 järgi makstav toetus vähendamisele kollektiivlepingu lisa 2 p 2.19 alusel.
17.Vastavalt ringkonnakohtu 13. oktoobri 2017 otsusele selle jõustunud osas on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis mittevaralise kahju eest summas 5802 eurot. Riigikohus saatis hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks seda summat ületavas osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna mittevaralise kahju suuruse määramisel ei saa arvestada kollektiivlepingu lisa 2 järgse toetusega, tuleb ringkonnakohtul võtta uuesti seisukoht ka selle kahju suuruse osas.
18.Hageja töötas vedurijuhina. Maakohtu otsusega (selle jõustunud osas) on tuvastatud, et hagejaga toimus 16. detsembril 2014 tööõnnetus, kui hageja tööriided takerdusid veduri jahutuskambris paikneva ventilaatori pöörleva võlli külge, millega põhjustati hagejal töövõime kaotus 80%. Alates 13. oktoobrist 2015 on hageja töövõime kaotus 60%. Hagejal oli parema abaluu ja õlavarreluu hulgimurd, õla ja õlavarre lahtised hulgihaavad, pea lahtine haav. Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017 otsusega (selle jõustunud osas) on tuvastatud, et töövigastust saab arvestada raskemate hulka kuuluvaks, seda ei põhjustanud hageja tahtlus või raske hooletus ja kahjuhüvitise vähendamiseks kannatanu süü tõttu puudub alus. VÕS § 139 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral. Töövigastuse tõttu ei saanud hageja jätkata töötamist endisel erialal.
19.VÕS § 134 lg 2 sätestab muu hulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Küll aga tuleb kehavigastuse tõsidust arvesse võttes otsustada hüvitise suuruse üle. Lisaks tervisekahjustusele või kehavigastusele võib kannatanu tõendada ka muid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju tekkimisel selle tagajärgi kannatanule Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et mittevaralise kahju hüvitised peavad olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo 3-2-1-80-13, p 20). Ringkonnakohus on 30.oktoobri 2017 otsuses märkinud, et vastavalt Riigikohtu 2017. aasta analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal (kõige hilisem vastav analüüs) on raskete kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise korral välja mõistetud hüvise suuruseks olnud 500 – 12 000 eurot. Samas lahendis asus ringkonnakohus seisukohale, et käesolevas asjas on põhjendatud mittevaralise kahju hüvise kogusuuruseks 9000 eurot, mida ringkonnakohus pidas vajalikuks vähendada kostja poolt kollektiivlepingu alusel hagejale tasutud 3198 (hageja kolme kuu keskmine palk) võrra (millise seisukohaga Riigikohus
ei nõustunud). Vastuses kassatsioonkaebusele ei ole kostja ringkonnakohtu seisukohta ja mittevaralise kahju hüvise võimalikku suurust 9000 eurot vaidlustanud (II kd lk 21 jj).
20.Ringkonnakohus peab käeoleva otsus p-des 18 ja 19 märgitut arvestades põhjendatuks määrata kostjalt hageja kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju hüvise suuruseks 9000 eurot, millest 5802 euro osas on ringkonnakohtu 13. oktoobri 2017 otsus jõustunud Riigikohtu
28.märtsi 2018 otsusega. Täiendavalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvisena 3198 eurot.
21.Asja varasemal läbivaatamisel jätsid kohtud hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda ja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel on selgunud, et hagis 621,4 euro nõudes hageja loobus hagist; hageja nõue igakuise kahju hüvise osas rahuldati hagi 704,16 euro asemel 417,6 euro ulatuses; hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldati 10 000 euro asemel 9000 euro ulatuses; kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse osas rahuldas kohus hagi 4175,64 euro asemel 3198 euro ulatuses. Seega rahuldab kohus lõppkokkuvõttes hageja nõude ca 75 % ulatuses. Vastavalt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsusele on menetluskulud Riigikohtus jäetud kostja kanda. Kumbki pool Riigikohtu poolt antud tähtajaks 5. märtsiks 2018 menetluskulude nimekirja kassatsioonimenetluses ei esitanud (II kd lk 15). Hageja ei ole mitte üheski kohtuastmes menetluskulude nimekirja esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kostja on esitanud 9. mail 2018 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid seoses õigusabiga summas 3050 eurot (30, 5 h hinnaga 100 eurot/h), sõidukulu 200,4 eurot, tõlkekulusid 440 eurot, kokku on kostja menetluskulu suurus 3690,4 eurot. Kostjale osutas õigusabi Eesti Energia AS-i jurist vastavalt kostja ja Eesti Energia AS-i vahel sõlmitud käsunduslepingule. Nimetatud kulust moodustavad kassatsioonimenetlusega seotud kulud 200 eurot, mis jäävad vastavalt Riigikohtu otsusele kostja enda kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas on hageja otsustanud menetluskulude nimekirja mitte esitada ja kannab kõik menetluskulud ise. Sellises olukorras peab ringkonnakohus õiglaseks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, mille tulemusena ei pea kumbki pool teisele poolele menetluskulusid hüvitama.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.