Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
A. K hagi Enefit Kaevandused AS-i vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A. K kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
6396 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja A. K, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga Kostja Enefit Kaevandused AS, esindajad juhatuse liikmed Valeri Abramov ja Meelis Goldberg
Asja läbivaatamise kuupäev
5. märts 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2165143 osas, millega ringkonnakohus jättis A. K hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse toetuse nõudmiseks rahuldamata 5802 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.1.lõpetati menetlus A. K hagis Enefit Kaevandused AS-i vastu 621 euro 4 sendi suuruse ühekordse hüvitise väljamõistmiseks nõudest loobumise tõttu;
2.2.mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt A. K kasuks alates 1. jaanuarist 2016 kuni
1.aprillini 2016 välja igakuine kahjuhüvitis 435 eurot 11 senti ja alates 1. aprillist 2016 igakuine kahjuhüvitis 417 eurot 6 senti kuni A. K töövõimetusprotsendi muutumiseni ning märgiti, et Enefit Kaevandused AS-il on õigus hüvitise maksmisel arvestada A. K-le eelnevalt igakuulise kahjuhüvitisena tasutud summadega;
2.3.mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt A. K kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 5802 eurot;
2.4.jäeti rahuldamata Enefit Kaevandused AS-i taotlus teha sündmuskoha vaatlus.
1.A. K (hageja) esitas 1. aprillil 2016 Viru Maakohtule hagi Enefit Kaevandused AS-i (kostja) vastu tööõnnetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus välja mõista varalise kahju eest ühekordse hüvitise 621 eurot 4 senti (hiljem sellest nõudest loobus) ja alates 1. jaanuarist 2016 igakuiste maksetena 704 eurot 16 senti, mittevaralise kahju eest hüvitise 10 000 eurot ning kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse 4175 eurot 64 senti.
1.1.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures alates 18. juulist 1988, alates 1. novembrist 2004 töötas hageja tähtajatu töölepingu alusel vedurijuhi ametikohal. 16. detsembril 2014 toimus hagejaga tööõnnetus. Hageja tahtis diiselveduri jahutuskambris sulgeda õlikraani, kuid sulgemise ajal takerdusid tema tööriided horisontaalse pöörleva ventilaatorivõlli külge, sest horisontaalvõllil puudus kaitsekate. Tööõnnetusega põhjustati hagejale raskeid tervisekahjustusi – parema abaluu ja õlavarre hulgimurd, õla ja õlavarre lahtised hulgihaavad, pea lahtine haav. Kuna veduril töötasid erinevad brigaadid, ei suudetud tööõnnetuse uurimise käigus selgitada, kes kaitsekatte võllilt eemaldas. Hageja leidis, et tööõnnetuses on süüdi kostja tööandjana, kes ei taganud ohutuid töötingimusi. Põhjuslikus seoses kahjuliku tagajärjega oli just võllil kaitsekatte puudumine.
1.2.Kostja ütles töölepingu seaduse § 88 lg 1 alusel töölepingu üles 31. detsembril 2015. Lepingu ülesütlemisest alates on hageja sissetulekuks töövõimetuspension. Hageja töövõimetus on 80%. Töövõime vähenemise tõttu kaotas hageja sissetuleku ning sellega on hagejale tekkinud varaline kahju. Kostja maksab hagejale igakuist hüvitist 40 eurot 81 senti. Kollektiivlepingu järgi on kostja kohustatud hagejale maksma ühekordselt kuni kuue kuu keskmise töötasu. Kostja on tasunud sellest summast 3198 eurot, kuid peab lisaks tasuma 4175 eurot 64 senti. Tööõnnetuse tõttu on hagejale tekkinud ka mittevaraline kahju, mille suurus on 10 000 eurot.
2.Kostja palus kohtul jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole kahjunõuet tõendanud ega põhjendanud. Kostja on maksnud hagejale vastavalt kostja süü astmele kõik ettenähtud hüvitised. Hagejal on pikaajaline kogemus oma töökohal. Hageja lahkus raudteeveeremi liikumise ajal oma töökohalt ning nimetatud tegevusega rikkus ta nii tööandja kehtestatud kordasid kui ka raudtee tehnokasutuseeskirja. Hageja oleks pidanud enne töökohalt lahkumist peatama raudteeveeremi. Alates 13. oktoobrist 2015 on hageja töövõime kaotuse protsent varasema 80 asemel 60. Hageja on jätnud tähelepanuta kollektiivlepingu lisa 2 p 2.19, mille kohaselt juhul, kui tööõnnetus toimus osaliselt töötaja süül, vähendatakse toetuse suurust töötaja süü määra võrra. Mittevaralise kahju hüvitamiseks puudub alus, see ei ole tõendatud. Nõude rahuldamise korral palus kostja kahjuhüvitist vähendada, kuna tööõnnetuse uurimiskokkuvõtte kohaselt rikkus hageja oma töökohustusi ja ohutusnõudeid.
3.Viru Maakohus rahuldas 5. jaanuari 2017 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1. jaanuarist 2016 igakuise hüvitise 229 eurot 20 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot. Maakohus jättis rahuldamata kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse nõude ning lõpetas menetluse ühekordse hüvitise nõudes nõudest loobumise tõttu. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb eeldada, et kui 16. detsembril 2014 poleks hagejaga toimunud tööõnnetust, töötaks hageja jätkuvalt kostja juures vedurijuhina ning saaks töölepingus 2(7)
2-16-5143
kokkulepitud töötasu. Tööõnnetuse toimumise ajal oli hageja keskmine töötasu 1228 eurot 94 senti. Maakohtu hinnangul on tööõnnetuse uurimiskokkuvõttes hagejale etteheidetav tegevus üldsõnaline või ei ole põhjuslikus seoses juhtunuga, sest ka seisva veduri puhul võinuks samasugune õnnetus juhtuda. Õnnetus tulenes sellest, et pöörleval võllil puudus kaitsekate. Vedurijuhile ei saa ette heita seda, et ta läks veduri jahutuskambrisse mingeid vajalikke toiminguid tegema, kuigi seda pidanuks tööülesannete kohaselt tegema tema abi. Kostja on menetluses omaks võtnud, et tööõnnetuses on tööandja süü 50%. Hageja keskmise töötasu arvutamise aluseks tuleb võtta 12kuuline periood 1. jaanuarist 2014 kuni
31.detsembrini 2014. Lähtuda tuleb hageja esitatud töötasu arvestusest, sest kostja arvestusest on välja jäetud tööõnnetuse toimumise kuu. On tõendatud, et alates 13. oktoobrist 2015 on hageja töövõime kaotus 60%, mistõttu hageja ei saa enam töötada endisel erialal. Seega on hageja igakuise hüvitise saamise nõue osaliselt põhjendatud: 1228,94 × 0,6 = 737 eurot 40 senti, millest tuleb maha arvata riiklik pension 278 eurot 99 senti. Selle tulemusena kujuneb hüvitatavaks summaks 458 eurot 40 senti. Kahjuhüvitist tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 alusel vähendada 50% võrra, sest tööõnnetus oli tingitud osaliselt hageja enda tegevusest (tegevusetusest, kus hageja pidi märkama ohtu, kuid jättis sellele vajalikul määral reageerimata). Hageja rikkus enne tööõnnetust mitmeid ettekirjutusi oma tööülesannete täitmisel, mis võisid soodustada tööõnnetuse tekkimist. Hagis nõutav mittevaralise kahju hüvitis on õiglane ja põhjendatud. Kuna tööõnnetus oli põhjustatud osaliselt hageja enda tegevusetusest, on VÕS § 139 arvestades mittevaralise kahju eest põhjendatud mõista kostjalt välja 5000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et kollektiivlepinguga on ettenähtud tööandja kohustus maksta tervisekahjustuse saanud töötajale ühekordset toetust kuni kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja on tasunud sellest summast 3198 eurot. Tööandja ja töötajate peausaldusisiku 17. septembri 2015 ühisotsuse alusel on nii tööandja kui ka töötaja süüprotsent 50 ning seega on kostja kollektiivlepingust tuleneva hüvitamiskohustuse täitnud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, milles jäi kostjalt hüvitis välja mõistmata, ning teha selles osas uus otsus, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1. jaanuarist 2016 igakuine hüvitis 458 eurot 37 senti, mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot ja kollektiivlepinguga ettenähtud toetus 4175 eurot 64 senti. Hageja vähendas varalise kahju hüvitise nõuet võrreldes hagis esitatuga, kuna õige on maakohtu seisukoht, et lähtuda tuleb otseselt tööõnnetusest põhjustatud 60%-lisest töövõime kaotusest. Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus rahuldatud osas. Juhul, kui kohus ei tühista igakuise hüvitise väljamõistmist, siis palus kostja täpsustada otsuse resolutsiooni selliselt, et hagejale igakuise hüvitise maksmisel tuleb arvesse võtta hagejale hüvitatud summasid. Maakohus lähtus ebaõigesti hageja esitatud keskmise töötasu arvestusest. Hageja sissetulekute arvutamise aluseks tuleb võtta kostja arvestus, kuna see kajastab hageja enne tööõnnetust 12 kuu jooksul saadud sissetulekut, milleks on 1180 eurot 95 senti. Mittevaralise kahju hüvitise osas ei pööranud maakohus tähelepanu sellele, et kostja oli maksnud hagejale kollektiivlepingu kohaselt ühekordset toetust 3198 eurot. Tervisekahjustuse saanud töötajale kollektiivlepingu alusel makstav ühekordne toetus kujutabki endast mittevaralise kahju hüvitamist.
3(7)
2-16-5143
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. oktoobri 2017. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt hagi osalise rahuldamata jätmise osas ning mõistis uue otsusega kostjalt välja hageja kasuks alates
1.jaanuarist 2016 kuni 1. aprillini 2016 igakuise hüvitise 435 eurot 11 senti ja alates 1. aprillist 2016 igakuise hüvitise 417 eurot 6 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning mittevaralise kahju hüvitise 5802 eurot. Ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.
6.1.Ringkonnakohus leidis, et maakohtu seisukoht igakuulise kahjuhüvitise vähendamiseks 50% võrra on alusetu ega tugine asjas esitatud tõenditele.
6.2.Maakohus ei ole vaidlustatud lahendis selge sõnaga märkinud, millisest õigusaktist ta lähtub keskmise palga arvutamisel, kuid kuna kohus on teinud kahjuhüvitise arvestuse hageja esitatud keskmise töötasu 1228 eurot 94 senti alusel (mille hageja arvutas hagiavalduse kohaselt, lähtudes keskmise töötasu maksmise tingimustest ja korrast), siis on maakohus valesti arvutanud kahjuhüvitise suuruse. Hageja tõendatud keskmine töötasu oli 1190 eurot 17 senti ning sellest lähtuvalt oli perioodil jaanuar kuni märts 2016 kahjuhüvitise suuruseks 435 eurot 11 senti ning alates aprillist 2016 on kahjuhüvitise suuruseks 417 eurot 6 senti.
6.3.VÕS § 139 reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3218508, p 14). Seega on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuigi hageja mittevaralise kahju nõue 10 000 eurot on mõistlik, tuleb seda siiski vähendada 50% vastavalt hageja väidetavale süü astmele.
6.4.Ringkonnakohus leidis, et õiglase hüvitise suurus hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest on 9000 eurot.
6.5.Hageja on esitanud nõude kostja vastu kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel 4175 euro 64 sendi suuruse lisatoetuse väljamaksmiseks. Kostja vastuväite kohaselt on ta hagejale viidatud punktist tuleneva ühekordse toetuse tasunud ja ei pea rohkem toetust maksma. Kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 kohaselt kohustub tööandja maksma tööõnnetuse tagajärjel töövõime kaotanud töötajale ühekordset toetust püsiva osalise töövõimetuse puhul (80−90%) kuue kuu töötasu ulatuses. Eesti Energia 30. oktoobri 2015. a käskkirja kohaselt otsustati hagejale maksta kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel ühekordset toetust kuue kuu töötasu ulatuses, arvestades hageja süü astet 50%, 3198 eurot ning hageja ei ole vastu vaielnud selles ulatuses toetuse saamisele. Kuna tööõnnetuse toimumises puudus hageja süü (s.o hageja ei olnud raskelt hooletu ega põhjustanud tööõnnetust tahtlikult), siis vähendas kostja alusetult kollektiivlepingu lisa 2 ps 2.14.2 sätestatud toetust ning oleks pidanud toetuse välja maksma kuue kuu palga ulatuses, s.o 6396 eurot (1066 × 6 = 6396). Siinkohal lähtus ringkonnakohus kostja arvutatud (ja hüvitise suuruse kindlaksmääramisel kasutatud) kuu keskmisest töötasust.
6.6.Eeltoodust lähtudes on kostja tasunud hagejale kollektiivlepingu lisa 2 pst 2.14.2 tulenevat toetust vähem 3198 eurot. Samas aga ei tule kostjalt hageja kasuks välja mõista rohkem toetust, kuna see on kaetud mittevaralise kahju hüvitisega. Maakohus on jätnud hageja vastava nõude õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kostja väitega, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Seda seisukohta toetab kollektiivlepingu lisa 2 p 2.16, mille 4(7)
2-16-5143
kohaselt makstakse punktis 2.14.2 nimetatud toetust olenemata saadavast kahjuhüvitisest ja riiklikust pensionist. Kuna kollektiivlepingu lisa 2 ps 2.14.2 sätestatud toetus on mittevaralise kahju hüvitis, siis on kostja maksnud hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 3198 eurot, hüvitamata on 5802 eurot (9000 – 3198 = 5802) ning nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ning uue otsusega hageja kasuks välja mõista 9000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 3198 eurot täiendavat toetust. Kaebuse järgi on ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse normi. Mittevaralise kahju hüvitamise kohustus tuleneb VÕS §dest 128 ja 134, see on seadusest tulenev kohustus. Kollektiivlepingu alusel makstav toetus on lepinguline kohustus. Kollektiivlepingujärgset toetust makstakse olenemata saadavast kahjuhüvitisest, st seda makstakse hüvitisele lisaks.
8.Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kostja märgib, et kui tõlgendada kollektiivlepingut grammatiliselt nagu kassatsioonkaebuses, tekitaks see alusetu rikastumise võimaluse ja läheks vastuollu kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahju hüvitamine aga ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks. Lähtuda tuleb kollektiivlepingu poolte tegelikust tahtest: kuivõrd mittevaraline kahju on oma olemuselt abstraktne, seda ei ole võimalik selgelt tõendada ning veel vähem määrata kindlaks sellest tingitud kahju väärtust rahalises mõttes, on kollektiivlepinguga kokku lepitud mõistlikud piirmäärad tööõnnetuse tagajärjel saadud mittevaralise kahju hüvitamise kohta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse toetuse nõudmiseks rahuldamata 5802 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium märgib, et kassatsiooniastmes on vaidluse all vaid õiguslik küsimus, kas hagejal on lisaks mittevaralise kahju hüvitisele õigus nõuda ka kollektiivlepingus ettenähtud ühekordset toetust või on see toetus ühtlasi käsitatav mittevaralise kahju hüvitisena. Seega on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, mille üle pooled enam ei vaidle (vt selle kohta täpsemalt praeguse otsuse resolutsiooni p 2).
11.Kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma tööõnnetuse tagajärjel töövõime kaotanud töötajale ühekordset toetust püsiva osalise töövõimetuse puhul (80−90%) kuue kuu töötasu ulatuses. Kollektiivlepingu lisa 2 p 2.16 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajatele punktides 2.14 ja 2.15 nimetatud toetusi olenemata saadavast kahjuhüvitisest ja riiklikust pensionist.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles ringkonnakohus leidis, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Ringkonnakohus ei ole märkinud ühtegi õigusnormi, millele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, miks ringkonnakohus jõudis selles 5(7)
2-16-5143
küsimuses maakohtu otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lgt 4 ning samuti jätnud kohaldamata VÕS § 29.
13.Ringkonnakohus on nõustunud kostja väitega, et toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Samas ei ole kostja sellist väidet vastuapellatsioonkaebuses ja vastuses apellatsioonkaebusele esitades (I kd, tl 171 jj ja tl 175 jj) lisanud oma seisukoha põhjendamiseks mitte ühtegi sisulist argumenti ega tõendit, sh nt viidet pooltevaheliste läbirääkimiste protokollile, varasemale sarnasele praktikale vms. Seda ei ole tehtud ka vastuses kassatsioonkaebusele, kuigi on avaldatud seisukoht poolte tegeliku tahte kohta. Pooled ei ole pidanud vajalikuks kohtutele esitada ka sõlmitud kollektiivlepingut, mistõttu on tuvastamata, kes, millal ja millisel eesmärgil selle sõlmisid (vt ka praeguse otsuse p 13.3). Ka kohtule esitatud kollektiivlepingu lisa 2 ei kajasta lepingu pooli ega allakirjutamise kuupäeva. Kolleegium lähtub siiski sellest, et pooled ei ole kollektiivlepingu neile laienemist vaidlustanud.
13.1.Kostja ei ole apellatsioonimenetluses viidanud ka kollektiivlepingu lisa 2 ple 2.16, millele tuginedes on ringkonnakohus oma järelduseni jõudnud. Kolleegiumi jaoks ei ole otsusest arusaadav, kuidas ringkonnakohus sai p 2.16 alusel jõuda järeldusele, et toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Lisa 2 p 2.16 sisaldab eelduslikult hoopis vastupidist regulatsiooni, mille kohaselt makstakse ühekordne toetus p 2.14.2 järgi välja olenemata saadavast kahjuhüvitisest. Kahju all aga tuleks eelduslikult mõista nii varalist kui ka mittevaralist kahju ning vastupidist peaks tõendama kostja, kes vastupidisele tugineb.
13.2.Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lgs 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lgs 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lgt 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu
26.novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32111215, p 15). Otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks eespool kirjeldatud vaidlusalust järeldust tehes hinnanud sõlmitud lepingut (lisa 2; lepingut ennast kohtutoimikus ei ole) VÕS § 29 reeglite järgi. Sellega on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõlgendada lepingut, lähtudes muu hulgas VÕS §s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Ei ole välistatud, et tõlgendamisel oleks abiks ka kollektiivlepingu tekst.
13.3.Kolleegium märgib, et kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 4 lg 2 kohaselt on tühised kollektiivlepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses või muus õigusaktis ettenähtust, välja arvatud, kui sellise kokkuleppe võimalus on seaduses ette nähtud. KLS § 6 lg 1 p 8 kohaselt võib kollektiivlepinguga kindlaks määrata tagatised ja hüvitused, mida pooled peavad vajalikuks. Seega võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamate tingimuste ettenägemist. Seega võib kollektiivlepingus tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda VÕS § 134 alusel niigi. Kolleegiumi seisukohast ei oleks mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga 6(7)
2-16-5143
ettenähtud toetust. Kolleegium selgitab, et sarnaselt oleks elukindlustuslepingu korral selle lepingu järgi soodustatud isikul õigus nõuda kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustusandjalt kindlustushüvitist ning lisaks kahjuhüvitist kindlustusvõtja surma põhjustanud isikult VÕS § 129 alusel.
14.Menetluskulud Riigikohtus jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
15.Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kaebuselt tasutud kautsjon. Kolleegium märgib, et hageja on maksnud kautsjonit seaduses ette nähtust rohkem. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hagejal oleks kollektiivlepingu alusel ühekordse toetusena õigus (teoreetiliselt) nõuda kostjalt 6396 euro tasumist. Sellest summast on tasutud 3198 eurot ning teoreetiliselt tuleks tasuda veel 3198 eurot. Ringkonnakohus on määranud mittevaralise kahju hüvitiseks 9000 eurot ning, lugedes toetuse mittevaralise kahju hüvitamiseks, kokkuvõttes leidnud, et kostja peab hüvitama 9000 – 3198 = 5802 eurot. Kassatsioonkaebuses nõuab hageja 9000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise ja 3198 euro suuruse toetuse väljamõistmist (kokku 12 198 eurot, mille järgi on Riigikohus algselt määranud ka kautsjoni suuruseks 121 eurot 98 senti), kuid jätnud tähelepanuta, et tema kasuks on juba välja mõistetud 5802 eurot mittevaralise kahju hüvitist. Seega, kui lähtuda eeldusest, et toetus ei ole olemuselt mittevaralise kahju hüvitis, oleks hagejal õigus kostjalt maksimaalselt nõuda 9000 – 5802 + 3198 eurot, kokku 6396 euro tasumist. Seega on tsiviilasja hind Riigikohtus 6396 eurot ja kautsjon sellelt TsMS § 140 lg 2 esimese lause järgi 63 eurot 96 senti. Kuna aga kautsjon tuleb nagunii tagastada, hõlmab tagastamine ka üleliigselt tasutud kautsjonit. Henn Jõks
7(7)
Peeter Jerofejev
Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.